Tere päevast siin Türi, täpsemalt majavabriku puiestee 11, kus asub ringhäälingu muuseum ja mille püsiväljapaneku esimese osa me täna avame need just õige koht pidada Eesti ringhäälingu 70 viiendat sünnipäeva päeva. Nii et me avame näituse. Me esitleme raamatut ja päevakohast postmarki, me anname üle kuldmikrofoni, mis praegu on siin saatejuhtide selja taga valge postamendi peal ja tõesti kuldne. Me kuulame muusikat ja, ja praegu musitseerivadki jutu juurde löödi solistid, meil ikka välime Jaano Ernits ja hiljem lisandub ka ansambel uisapäisa. Täpselt sama vanaks kui Eesti ringhääling saab täna ka Eesti raadio, kuid Eesti ringhäälingumaastik on praegu hoopis avaram. Kui meie otsesaadet võib praegu kuulata 11-st Ringhäälingute liitu kuuluvast raadiost ja Eesti Raadio vikerraadioprogrammist ja Eesti Televisioon pole enam ammugi ainuke telekanal Eestis siis selle 70 viieaastase kogemuse põhjal on see kõik saanud sündida. See on meie ühine sünnipäev ja sõbralikult koos teevad täna seda saadet Ringhäälingute Liit ja Eesti raadiosaadet on juhtimas Enn Eesmaa, TV3s. Riina Eentalu Eesti raadiost Meil on siin vabriku puiestee 11 majas terve majatäis armsaid külalisi. Ringhäälinguveterane armsaid kolleege. Ani, Türi ja Järvamaarahvast on riigikogu esindajaid, on kultuuriminister külas palju-palju häid sõpru ja loodetavasti palju kuulajaid raadiote juures. No ajalukku ei saa väga sügavalt tänassiividega, aga märgi selle 75 aasta teelt peaks maha panema n. Ja mis oli päris alguses, kes olid esimest raadiosaadet tegemas täna 75 aastat tagasi. Milline oli siis maailm, milline oli Eesti. 18. detsembril 1926 polnud Konstantin Päts veel Eesti president. Polnud enam ka riigivanem, vaid päts juhtis börsikomitee tööd. Vähem oli Ringhäälingu alguspäeval Jaan Teemant. Riigivõimu esindas esimesel eetripäeval riigivanema nimekaim haridusminister Jaan Lattik kes pidas ka ringhäälingu avakõne. Suures maailmas oli Saksamaal äsja asutatud Lufthansa Pariisis aga pastori Instituudis avastatud teetanusevastane seerum. Ma olen Suurbritannia kuninganna, oli tol päeval Seitsmekuune. Marilyn Monroe. Ov. Temast kuus nädalat tillem. Augustis oli maailm kaotanud oma esimese ekraani tähe Rudolph Valentino. Londonis demonstreeris John kord juba ligemale aasta tagasi 1926. aasta 27. jaanuaril liikuvate piltide ülekandmismasinat, milleks šoti elektriinsener oli kasutanud raadiotehnoloogiat. Eestikeelne sõna Ring hääling oli 18. detsembril 1926 juba olemas, sest postivalitsuse ülem härra rikkanud oli termini prood kaasting just nii õnnelikult eestindanud. Eesti ringhäälingu sünnipäev 18. detsember 1926 oli laupäev. Mõni minut peale kella seitset õhtul astus pika tänava maja number 43 teise korruse korteri elutoas esimesena mikrofoni ette Aleksander Tamm. Ringhäälingu esimene legend ja suur mees Felix Moor tuli teatrist raadio tööle 50 päeva pärast esimest saatepäeva pika tänava stuudios. Kuid hea kuulaja Felix Moor on tänagi meiega. Seda tänu vahakujude valmistajatele. Ene ja Andres Männile saadeti otseülekannet Türilt, jätkab Riina Eentalu. Ja täna on imeline ilm, kui ma vaatan aknast välja, on selge sinine taevas, karge talveilm ja päike paistab. Ja me oleme nüüd selle ringhäälingu muuseumi ekspositsiooni poole peal. Kes selle ekspositsiooni, mille esimene osa täna avatakse, siin seisab aukohal kaks vahakuju. Üks neist on legendaarne halloomees. Felix Moor ja proua Sirje Moor. Kas vahakuju on saanud sarnane inimesele, keda te mäletate? On küll, sest kui ma kuulsin seda vahakuju hakatakse tegema, siis ma natuke muretsesin silmade pärast. Felix puuril olid erakordsed silmad, tal olid väga säravad, väga teravad, näiteks mina ei saanud isale kunagi Luisata. Ja nüüd, kui ma teda vaatan, siis need silmad on olemas? Jah, see on isa, kuigi mina ei mäleta, et tal nii palju juukseid oleks olnud. Aga tema iseloom, tema olemus selle tunnete ära? Jah, on küll, on küll. Muidugi iseloomu kohta, ma ei tea vahuvahakujuga kaudu võib-olla on raske öelda. Sest ta oli üpris kompromissitu, aga väga hea huumorimeelega, aga naeratus tema suul. Ja ma ütlen, et see on minu iso vahakuju. Aitäh, Sirje Moor. Ja need on küll nii. Me oleme tükkinud sinna, kus me veel olla ei tohiks, sest see ekspositsioon on ju veel avamata ja, ja nüüd on vist küll õige aeg see ära teha. Ja keda kutsub muuseumi direktor Juhan Sihver linti lõikama. Urmas Loit Ringhäälingute liidus Me palume muuseumi linti, see muuseas punane lint on, on stardiriba, millega vala tüüpiline magnetlint, mida, mida vist siiamaani ka mõnel pool kasutatakse. Käima tõmmatakse siis maki pealt me palume siia proua kultuuriministri. Türi linnapea ja Felix leedi. Nii Kõni seltskond rivistu kliendi ette. See on jah, see ei ole stardi ribasen lõpuriba Urmas. Õige küll, see on punane ja aga ma mäletan ka seda aega, kui ei olnud valida ja siis pandiga igat värviriba. Nonii tseremoonia nüüd algab, käärid on käes. No nii see temp sai nüüd tehtud. Käärid antakse muuseumi direktorile tagasi ja ringhäälingu muuseumi püsiekspositsiooni esimene osa on avatud N. Ringhääling sai alguse tänu eraettevõtlusele, sest osaühisus Raadio Ringhääling oli valitsuselt saanud ainuõiguse raadio saada levitamiseks. Nüüd oleme uue võimaliku arenguetapi eelõhtul, homme arutab riigikogu reklaami kaotamist Eesti televisiooni programmist, mis erakanalite meelest annaks neile võimaluse pisutki lahedamalt edasi tegutseda ning korrastaks samas ka Ringhäälingu maastiku. Eesti kultuuriminister Signe Kivi. Riik magas ringhäälingu alguse mõnevõrra maha aastal 26 ja homme on otsustajatel tarkust olla virgem ning tegutseda vastavalt ringhäälingupoliitikale, mida kritiseerijate meelest pole küll olemaski. Veel. Jah, tõesti, täna, 18. detsembril tähistame Eesti ringhäälingu 70 viiendat sünnipäeva. Homme on oluline päev ja juhul, kui riigikogu võtab vastu ringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, siis võime öelda, et ka päev, 19. detsember, aga nüüd juba aastanumbriga 2001 võib minna Eesti ringhäälingu ajalukku, aga ma tuleksin ise tagasi veel kord ajalukku, sest kas pole huvitav, et tegelikult just nimelt täna, aga 76 aastat tagasi võeti vastu Eesti esimene oma ringhäälingu seadus ja seda aasta varem, kui alustati ametlikke regulaarseid saateid, nii et kolm olulist tähtpäeva nii kõrvuti mis muud öelda, kui et otsustajatele õnne Eesti ringhäälingule ja muidugi õnne Eesti Ringhäälingu muuseumile, sest ajaloost on alati õppida. Signe Kivi olete avaldanud muret kunstimuuseumi tulevase rahastamise üle, mida võib torpedeerima Tallinna ja vist varsti ka Toompeale jõudev koalitsiooni tüli. Häälingu muuseum on kasumit mittetaotlev üksus, mida riik võiks kaudselt toetada. Ta on ka seda teinud. Kas võimutüli võib ka neid plaane mõnevõrra segama? Ohu tõttu tänasel sünnipäeval tahaksin olla positiivne ja ka olen. Oleme korduvalt öelnud, et me alustame Eesti kunstimuuseumi ehitamist. Me teeme seda kindlasti nii, nagu me oleme teinud ja teeme ka edaspidi seda, et toetame Türi ringhäälingumuuseumit. Aitäh teile saadeta, jätkab Riina Eentalu. Ja nüüd me oleme jutujärjega Türi linnapea Toomas Laimetsa juures ja triljon linnana sama vana kui Eesti ringhääling 75, tõsi. Jah, tõepoolest, sellel suvel teisel juulil tähistas Türi linn oma 70 viiendat juubelit, nii et oleme pisut vanem kui Eesti ringhääling. Türi on üks asutajaliikmeid selle ringhäälingu muuseumi juures ja Türi linna vapil on raadiolained. Et kui tähtsaks teda sümbolit Türi linna jaoks peate. Et tegelikult see sümbol on väga tugevalt kinnistunud just Türilast mälestusse ja, ja see pole sugugi juhuslik, et needsamad raadiolained on ka meie vapi peal oli omal ajal tegemist Euroopa moodsaim ja kõrgema raadiosaatejaamaga. Ja siiamaani inimesed mäletavad ja seda kohta meenutavat. Kui Türi on lillelaatade linn ja kevadpealinn ja nüüd ka ringhäälingu muuseumikoht siis mida soovib linnapea, mis võiks veel iseloomustada Türi linna? Mis on teie soov? Tegelikult veel lisada seda rada, siis Jüri on ka ju veel kolledži linn, meil on kolledzi, anname keskkonnaõpetust. Türi on roheliste aedaedade linn, roheluse linn, parkide linn. Mida soovida ehk võib-olla veel enam ettevõtlust? Aitäh Toomas laimed. Enn. Eesti ringhäälingu muuseumi direktor Juhan Sihver, professionaal reaalselt kogumise säilitustööd on täna avatud muuseumis harrastatud alles pisut üle kahe aasta. Järelikult on teil elutähtis koostöö kõigi nendega, kes seda teevad, on mõnevõrra kauem teinud. Kas ühistegevus on sujunud häireteta või on täis nähtud ka häirivalt segavat konkurenti? Vahest? Ma arvan, et mitte, ma ei ole seda küll kordagi tundnud, pigem ikka selliselt, et kellega oleme üritanud, ei tahtnud koostööd teha, polnud valmis meiega koos töötama. Muuseumit, ma arvan, ei saa olla üksteisele konkurendiks, nad saavad täiendada 11 muuseumi, töö kuulub selliste hulka, mis kunagi otsa ei lõpe. Ärme piilume sajandite taha, milline võiks ja peaks Eesti ringhäälingu muuseum olema. 25 aasta pärast, mil täitub 100 aastat esimesest raadiosaatest Eestis ning tänased eetristaarid on siis juba hallipäised veteranid? Seda on raske öelda, aga esimene asi, mis ka selle ekspositsiooniosa juures peaks hakkama nüüd arenema, on heli. Raadiost peab saama ka muuseumis rääkida raadiovahenditega, aga ma loodan, et 100.-ks sünnipäevaks on Eesti ringhäälingu muuseum ikkagi juba niisugune valmis töötav muuseum oma kindlate traditsioonidega. Praegu on see aeg, et meil on unistusi rohkem, kui neid siia majja mahub. Räägime üha nüüd õige pisut ka sellest, mida siin veel täna näha pole. Siin on näha hästi palju raadioaparaate televiisoreid, raadiotehnikat on vahakujud, kuid on ka väga palju sellist materjali paberkandjal, mis on teil juba olemas, kuid esimesel pilgul ei hakka kohe silma. Ja nii ta on tegelikult nüüd selle ekspositsiooni plaani järgi paberkandja meie ruumidesse välja ei mahu. Küll aga on kõigil huvilistel võimalik tulla muuseumisse ja, ja küsida ja kasutada neid materjale. Sest me oleme tahtnud teha niisugust õhulist näituv püsinäitust, kus ja tekitada inimeses kõigepealt huviringhäälingu ajaloo vastu. Küllap edaspidi saame ka põhjalikumaks minna, sest ka need suured fotod, mille üle võib vaielda on tehtud meie poolt selleks Ta Photo suhtleks inimesega. Ja ma toon ühe hea näite. Üks minu tuttav inimene jäi selle suure foto ette seisma, küsis, keda ma peaksin nendest inimestest teadma. Ma vastasin talle, et Sa ei peaks kedagi teadma, see on meie mure, et sa teaksid. Ja me loodame, et me teeme kõigepealt selle töö ära ja, ja siis me hakkame tegema põhjalikumaid näitusi. Kas on liiga julge oletus, et kunagi tulevikus võiks Türi ringhäälingumuuseumist saada ka teadustöö, kui mitte just suur keskus, siis vähemalt võimalus selleks on ta siin vara öelda. Ja raske selle kohta midagi öelda, aga, aga selles mõttes teadustööga ta seotud on, et juba praegu selle kahe aasta jooksul on meil olnud küllalt palju järelpärimisi ja mitte ainult õpilaste poolt, nii et see on tõestanud, et seda muuseumi on Eestisse kahtlemata vaja. Suur tänu, jutuvestja jõudu tööle. Tänasel ringhäälingu muuseumi avapäeval musitseerivad meile televaatajad ning raadiokuulajad Türilt. Ülekande alguses kuulsite meelika välime ja Anu Ernitsa flöödiviis ja nüüd võtab hääl üles ansambel uisapäisa mis tegutsemismoodusena ei sobi kuidagi kokkuringhäälingu eesmärgi ja traditsioonidega. Muusikalises mõttes on asi loomulikult hoopis teine ja uisapäisa avalugu selline. Ja nüüd on see koht kõigepealt aitäh ansamblile uisapäisa ja nüüd on see koht, kus ma kutsuksin mikrofoni juurde Eesti Ringhäälingute liidu juhatuse esimehe Vello Lääne, sest tuleb üks pidulik hetk. Lisaks sellele pidulikule hetkele, kui oli muuseumi ekspositsiooni magamine, see on üks traditsioon. Jah, viis aastat tagasi Ringhäälingute Liit algatas mõte, et kuldmikrofon anda väljapaistvatele ringhäälingu inimestele. Esimene laureaat oli Lembit Lauri, teine Anne Erm, kolmas Harri Tiido, neljas Vello Lään ja nüüd siis Enn eesmaa, viies ja nüüd on järgmine Meie käes, kes on toonud Eestimaa kodudesse nii palju looduse hääli ja talletanud neid maailma tipptasemel, et taevale tänu, tulevastel põlvedel on, mida kuulata. Fred Jüssi. Kuldmikrofon, mida raadios peab kirjeldama, see on meil igal aastal olnud isesugune ja sellel aastal seal mikrofonikarp meenutab kergelt Telliskivi sinist karva aga mikrofon on ehtsa kullaga siin sees. Ja see jääb siis tõesti väärtustama seda tööd, mida Fred Jüssi on teinud. Et raadio ei ole ainult inimhääle edasikandja, vaid ta annab edasi ka seda heli, mis meie ümber on kauge maa taha. Need saatesõnad, ütles Urmas laid. Ja need, mul on tõeliselt hea meel, et kuldmikrofoni sai just see mees, kes siin seisab. Me tekitame enda ümber nii palju müra ja sageli mõttetut müra, et ei kuulegi seda, mis kuulmist vääriks. Fred Jüssi teab, kui helisid täis võib-olla vaikus ja mida kõike võib näha, kui vaadata viitsid. Aga mis vahend see mikrofon sinu jaoks on olnud? See on olnud vahend avastada selles maailmas täiesti uus maailm selles maailmas, milles ma enne seda, kui ma mikrofoni kätte võtsin ja magnetofoniga tööle hakkasin, olin juba 30 aastat ringi rännanud või luusinud. Seal tunnetamise vahend. Avab su kõrvad. Ja see on ime mis võib juhtuda inimesega, kui tema kõrval avatakse. Ma poleks vist kunagi kogenud seda, kui ma ei oleks hakanud tööle mikrofoni magnetofoniga. Nii et seesama mikrofon, millega raadioinimesed tööd teevad, millega sina oma looduse hääli inimeste jaoks salvestasid, võib aidata iseennast tundma. Aitäh ja kindlasti see pöörab sinu pilguga sissepoole. Kui too aparaadiga töötad, siis pöörab su pilgu sõna otseses mõttes sissepoole, aga kui kui sinu mänguasjaks või tööriistaks, kuidas keegi seda nimetatakse, mikrofon siis rapsu pilgu sissepoole ülekantud tähenduses. Sa oled püüdnud seda, mida sa ise oled avastanud teistele ka õpetada, kas see hariduse töö on kuigivõrd vilja kandnud? Ma arvan, et on. Selle. Selle vastukajad või järelkajad või või kuidas ütelda, õieti on jõudnud minuni aastakümnete takka. Ja nii on mõnigi bioloogina tippspetsialist teena tuntud inimene tulnud mulle nüüd tekkima, et kas sa tead ka mikspärast ma seda õppima läksin. Ma läksin, sellepärast õpin seda sina raadios rääkisid linnuhääli, needi mängisid ja nendest jutustasid. Need mõjustused on vaieldamatult kindlasti, aga ega seda ise ei tea. Ja ega seda ka ise ei tea, ma olin väga üllatunud, kui ma sain Ringhäälingute Liidu noh, kirja, kus mind paluti vastu võtma tulla seda kuldmikrofoni. See oli mulle üllatuseks, teisest küljest küll ka mitte, aga, aga siiski üllatuseks ja nii on need need tagasi tulevad kajad ümbrusest, need on kavamade üllatavad ühest küljest ja teisest küljest endastmõistetavad. Ja võib-olla ei olegi tähtis, et ise tead, peaasi, et mõju on. Aitäh, Freid Eesti. Nüüd tuuakse sulle lilled n. Tänaseks juubelipäevaks on valminud muudki peale ringhäälingu muuseumi. Välja on lastud kena postmark, mida sel aastal kannavad kindlasti tuhanded jõulukaardid. Jaan Saare poolt kavandatud postmark, Emil kujundatud ringhäälingu sünnimaja pikaldane laval ja esimene eetrilegend Felix Moor eri tembeldatakse siin Türil just praegu. Valminud on ka juubelile pühendatud raamat, raadio näitab pilti, millest nüüd loome koos raamatu koostajate Vello Lään Urmas Loidi ka helipildi. Selles raamatus ongi muide pilte rohkem kui teksti mis omakorda viib mõttele, et küllap on tegemist ühe väga vajaliku, kuid siiski ehk rohkem vahepealse väljaandega. Täna juubeline jõudnud ringhäälingu ajaloost. Jah, sest ringhäälingu ajalugu kõvaköitelise raamatuna Eestis kahjuks ei ole veel avaldatud, kuigi Vello, onju Vene ajal kirjutanud kandidaadiväitekirja seal tuli perioode nimetada kodanikuks Eestiks ja milleks iganes. Aga selle pildiraamatuga me tahtsime tõesti luua ettekujutuse inimestele, kuidas raadiot tehakse, sest et sageli küsitakse, et kuidas hääl sinna kasti sisse saab. Mul on see siiamaani segane. Ega mina ka ei tea, kuigi minu hääl on seal ka olnud ja praegugi on. Aga nojah, tekitab huvi, ehk siis raadiotegemise vastu ja näitab ka neid nägusid, keda me muidu ei näe. Sinul Vello lasub praegu ringhäälingu ajaloo uurimise pea, vastutus viimase kohtumise ajal kurtsid, et püüad ihust-hingest saada materjale Stalini-aegsest. Eesti ringhäälingust tegid saatesarjas, mida mina tegin koguni pöördumise kuulajate poole. Ütle, Vello tõusis sellest ka mingit tulu, on üksikuid hääli, aga ma juba kardan, et mõne perioodi kohta oleme pisut hiljaks jäänud. Muide, mul on näiteks kripeldab südamel, et see sama päev 75 aastat tagasi 18 detsember ei ole jäädvustatud mitte mingil kujul. Esimesed pildid on alanud kosmoriga 50 päeva hiljem, tähendab keegi tollal ei osanud seda tähtsust hinnata. Kurb. Aga seda enam on nüüd meie kohus ikkagi, mis olemas kokku korjata, muide ei ole säilinud ka esimest ega number kahte Eestis valmistatud raadioaparaati number kolm, õnneks on olemas Tartu telefonivabrikus. Nii et selles mõttes, kas see ajalugu ma mõtlen 80, on nüüd järgmine tähtajad, selleks ajaks peaksime ta ikka nii ära kirjutama ja ka siis veel neid lünkasid täitma, sest kõiki pilte me nüüd, kuidas meiega jagasime Urmas Loidi ka kahekesi, et mida võtta ja mida jätta? 232 sai kaante vahele, aga ma usun, et ega ma oleks võinud ka kaks korda enam sinna panna. Kui sa ütled velo, et ei ole säilinud esimeste Eestis valmistatud raadioaparaate, siis sina kui keegi teab kindlasti, kes selle tegija, mis aparaat see oli? Tartu telefonivabrik hakkas juba kahekümnendatel aastatel sed valmistama. Viktor vastuvõtja, need olid ühe lambiga ja sellised, mida Eestimaal ikka raadiot hästi kuulata ja tänu sellele oligi võimalik. Pööraselt kallis oli raadio kuulamine alguses ja siis oli detektor ka, mida koolipoisid võisid kodus teha, kõige levinum asi, aga no pärast võeti, Eestis oli lõpuks kümmekond vabrikut, kes tootsid raadiot ja tänu sellele ka juba 40.-ks aastaks oli Eestimaa juba tõusnud Euroopa keskmike hulka, et me juba siis kuulasime raadiot. Palju. Sina, Urmas juhid, Eesti Ringhäälingute liitu ja ka see tänane päev ja muuseumi avamine näitab kui hästi võivad erakapitalil baseeruvad ja riigitööd tegevad raadiojaamad ja telekanaleid omavahel koostööd teha. Või olen ma natuke liiga optimistlik, tänase juubelipäeva puhul on probleeme rohkem kui saavutus. Kindlasti on meil ühiseid kokkupuutepunkte, sest me teeme tegelikult üht ja sedasama asja ja kui me viis aastat tagasi kippusimegi vaidlema, kelle sünnipäev see on, siis nüüd me oleme kokku leppinud ja see on rahvusringhäälingu sünnipäev ja me ei hakka siin mingeid järjepidevus joont välja ajama. Meil on teatud küsimustes erimeelsused, need eeskätt puudutavad ringhäälingufinantseerimist. Aga suhetes erinevate autoriorganisatsioonidega, saatekeskusega ja ka selle ajaloo talletamisel on meil kindlasti ühist rohkem kui erinevat. Vello Lään, kes rahastab tänapäeval seda üsna palju aega, vaeva ning ka raha nõudvat ringhäälinguajal uurimist. Kahjuks, ega see on paika vähemalt ju seesama mõte, mis nüüd Urmas just ütles, et me peaks seda ühiste jõududega tegema. Muide ka nii nagu televisiooni ajalugu on paika panemata. Mõlemad on seda väärt, et seda ikkagi esiteks ära uurida ja teisest kaante vahele panna, sest see on üks osa terve Eesti kultuurist. Ma olen sihikindel küsija, küsisin kunagises saates, mis läks eetrisse paar kuud tagasi, et kas sa oled teinud ka koostööd hagisseiniga, kes, kes uurisid Eesti televisiooni ajalugu ja telekanalite ajalugu, mis sa täna vastad, ütlen sama, et oleme teadlikud, sest mina ka pisut all, et on isegi televisioonis ajalugu, aga tegelikult oleks vaja ikka maha istuda ja asi lõplikult paika panna, et tõepoolest televisiooni tuleb ju, kui ma ei eksi, 50 aasta juubel, selleks ajaks peaks ikka midagi olema. Aitäh teile, mehed, järved, kuulame. Nii kõlas flööt Türil ringhäälingumuuseumis. Hea kuulaja. Riina Eentalu on otseühendus Toompea ning peaminister Mart Laariga, kes tänasel päeval tasub sedagi meelde tuletada. Alustas oma teed tuntuse ja võimu juurde Eesti televisiooni saatesarjas Kodulinn Riina, ole hea. Peaminister Mart Laar, Enn Eesmaa just praegu meenutas, kuidas te alustasite saate või sellesse kodulinna liikumises olete nagu meediapersoon. Kuidas te sellesse suhtute? Juba siis? Ma pole kunagi, ta on selles tähenduses, et mulle on meeldinud teha neid asju, mida ma õigeks ja heaks pean. Ja kui ma sellega seoses meediasse sattunud, siis käib. Võib-olla vahetavad. Kui nüüd meil lõpp või juhtus, saate lõpus, et peaminister kadus otsast ära, aga ma hõikan veel. Hallo hallo, hallo. Hallo hallo. Kuule härra peaminister, kas mis ma siin meenutas, et alustasite kodulinna liikumises, olite meediapersoon juba toona, mis te sellest arvate? Ma ei ole küll, mis kunagi tahtnud olla nii teadlikult ainult meediapersoon lihtsalt meedia persiooniks olemise pärast, küll on aga mulle meeldinud ikka ja alati teha seda, mida ma loen õigeks ja heaks. Ja kui ma selle eest, nii nagu ka kodulinna eest ka meediasse sattunud, siis põhimõtteliselt asjaga kaasas. Mida te arvate ringhäälingumaaga muuseumaidlemist? Te olete siin käinud? Ma ei ole nüüd käinud avatud muuseumis, kuid mul on väga hästi meeles käik seal mõni aeg tagasi, siis kui see muuseum oli olemas ainult sellises eetilises kujutlus hõlmas ja kus tegelikult sai siis seda ettepanekut esitatud ettepanekut arutatud ning küsitud, kas sellele ka toetust tuleb ja kus tõesti sai jalg maha löödud ja öeldud siia saagu muuseum. Sest ma arvan, et see, et ringhäälingu muuseum Türil oma uksed avab omm mitmeski mõttes sümboolne. Esmalt oli siin just omaaegne Türi saatja mast, mis oli omal ajal tollases Euroopas vot kõrgem ja moodsaim. Praegusel hetkel oleks ta ilmselt üks osa Eesti Eesti nokia või eestimainekujunduskampaanias, kuid ka selle kadumine on osa meie ajaloost. Ja miks just Türil. Mul on oluline just olnud toetada seda muuseumit, just siin ta nüüd on pandud ja kust teda avatakse nimelt Türil. Sest mitte kõik tõmbekeskused ei pea olema Tallinnas või selle ümbruses. Ja regionaalpoliitiliselt on ringhäälingumuuseumile paiknemine juht Türil väga õige. Ja mulle hirmsasti meeldib ja tahaks tänada kõiki neid, kes kolme aasta vältel, millised muuseumi loodi nagu tüli Lin Ringhäälingute Liit, ringhäälingu saatekeskuse, Eesti Raadio just nii tihedalt ja hästi suhteliselt käsitööd teha ja et seda suudetakse, et avalik-õiguslik eraringhääling seda suudavad ühist vankrit vedada, see on samuti muutunud tänasel päeval tähistamist väärt. Äkki on peaministril midagi muuseumile kinkida? Ajaloolane ikka ikkagi. No kui tulen vaatama külmas, siis kingin. Aga telefoni teel on seda raske teha, nii et nii et selles suhtes küll küll selle kingituse leiab ja ja samal ajal on võib-olla siis tõesti olnud ka minu näol tegemist sellise pika staažiga meediafiguuriga, et tuleb oma arhiiv läbi vaadata. Ja samal ajal ma arvan, et praegu saaksin soovida soovida palju jõudu, palju külalisi ja ühtlasi kasutada seda, et soovida kõikide raadiojaamade töötajatele ja kõikidele kuulajatele kaunist ringhäälingu aastapäeva, veel kaunimate, rahulikumat jõuluaega ning palju palju uusi saateid ja palju kuulajaid uueks, 2002.-ks aastaks. Suur tänu peaminister Mart Laar ja praegu on, külastas. Et selles muuseumis küll palju, me loodame, et neid on siin alati palju n. Ja hea kuulaja, Eesti ringhääling, Eesti rahvusringhääling on saanud 75 aastaseks. See on üks isemeelne vanur. Pensionile ta minna ei kavatse ega tohigi. Õnneks pole selleks ka vajadust, sest ta vereringe on virge, ainevahetus toimub suuremate tõrgeteta, kuna üha uued ja uued hääled laod ja tehniliselt oskajad, inimesed tulevad väsinud kolleegi tasemele ning ükski uus aasta ringi jää. Ega võigi jääda viimseks ringhäälingule, mis on ühele riigile niisama loomulik nagu saatejuhi emakeelne tere. Igal hommikul ja õhtul kogume rahvale. Seepärast ei ütle ükski saatejuht kunagi eetris hüvasti, vaid ikka ja ainult Kuulmiseni. Ja nägemiseni. Kuulmiseni. Saate lõpetab uisapäisa.