Kui haruldane on absoluutne kuulmine? No selle absoluutse kuulmisega on väga palju fantast juttu ja, ja väga vähe on neid inimesi, kes seda omavad. Aga ega siin ei ole midagi erilist, sellepärast et ainult inimese üks mäluomadus on see, et ta võib helikõrguse meeles pidada. Olete teie selle õnnelik omanik? Olen küll. Mul ei ole elu, egas olnud vajadust kasutada heliharki, ma võin kuulata, täpse kõrgusega olen püüdnud, eks hüljes kirjutatakse kiriku kella kella, heli seal on muidugi väga palju neid. Aga väga tore kuulata kajalindust haruldast puhast muusikat. Võtab kõrvastega selle täielikult, nii et, et see on suur nauding. Surnud. Aga samas see looduse kingitus võib muuta elu raskemaks. Paralleelsõiduki. Näiteks kui ma kunagi töötasin siin raadius kooriga, siis eriti see, mis, mis kõige rohkem segas, oli seekord laulu ajal inimesed püüdsid rääkida ja kõrv võtab kõik selle kinni. No tahes-tahtmata tekib pingeline olukord, et sellepärast mul oli väga jaga kooriga töötada, et ma ei pruukinud kunagi pidule, läks ta jalati, maandusin õigesse kohta, nendele neid parandada või nendele öelda laulate valesti sead kellelt pärisid absoluutse kuuluvuse isalt, emast ei vist kummagil. Kuigi meil oli, kuigi meil oli niisugune musikaalne perekond oli omamoodi päikene orkester kodus, sest meie pere oli väga suur. Ema oli sündinud 13 last, aga siis, kui mina sündisin, siis kaks olid nendest juba manalasse varisenud neljandana täies endas, et mina olen 12. enne lõppu. Ja selle tõttu oli meil, tähendab poistest oli meil orkester seal Isis klarnet, eks mängis klarnetit, üks mängis viiulit. Bandžo Kitaar. Ja vana tahvelklaver olidki kodus, nii et mina olin sisse klaverimängija. Isa oli, muretsevad sees päris palju muusikariistu ja see klaver jäi sellest, et kui isa tuli parem brändi koha peal põllu põllupank või kuidas see oli alaseid maid ja siis ta sai, oli mõisasüdames rentnik. Ja hiljem ta sai selle mõisasüdame omale päriseks osta. Sellega koos need, kes seal elasid, need ei viinud ära seda vana tahvelklaverit, sellepärast me saime klaveri noolida midagi. Spineti, klaverivahepealne küll ometi klahvid ja häält ta tegi ja hääles ja hääles iga ja veise panime hääldudele vaiks, vanem vend oskas seda ka teha ja olime siis seal, musitseerisime. No vot, siin tulebki nii välja, et kui ma nüüd hakkame lapsepõlvest rääkima siis. Ma pean rääkima seda, mida teised mulle rääkinud on, ma ise ei mäleta seda ei mäletama seda, kuidas, millal klaverit mängima õppisin. Ei mäleta ma seda ka, millest ma lugema õppisin. Aga kui varade õppisite lugema ja kui varade õppisite noodikirja lugema. No sealjuures oli nii, et nelja-aastaselt ma olin juba lugenud raamatuid. Viie aastaselt olime mänginud klaverit, pulmaristile ja noodi lugemine, vat see tuli mulle ka, nii et ega me seda ka ei mäleta, kuigi ma oleks, olin juba nii vana, et ma pidin seda, peaksin seda mäletama. Üks hetk on mees, kus vennas kirjutas mulle ülesse heliredeli Ja sealt ma sealt ma siis nähtavasti selle oskuse omasin ja selle vastu oli suur huvi, mul. Ja see oli veel huvitav, et näiteks kui orkester mängis ütleme, seal toimus mingi modulatsiooni kaldumine kusagil. Pisikene, ma olin ja ütlesin pat, võtke nüüdsel A-duur, võtke C-duur, võivadki seal midagi muud, tähendab ühe sõnakese harmooniatunnetus oli ka lapsest põlvest mul nii tugev, et ma võisin isegi seda et see, see meloodia nõuab nüüd seal ühte 15 helistiku akustilised õppisin, seda ma ei tea. Pealegi siis oli nii, et ma olin õppinud selle noodi nii ära, et ma võisin noodist laulda. Noodikõrgused noh, mul oli kuulmine hea, ega keegi ei teadnud, et mul absoluutne kuulmine on ja ega me isegi ei teadnud, ma mõtlesin, kõik kuulevad, nii. Aga see absoluutse kuulmise avastamine, see tuli alles kusagil väga-väga hilja. Ma mäletan, koolis oli üks lasteooper Piirsalu algkoolis lasteooperi nimil, kulu, puu, Juku. No see oli niisugune igasugused tuttavate viisidele üles ehitatud muusika. Ja siis oli meeliks nõimani nimeline mees, kes oli tol korral biilsus kestvaks, oli väga hea organisti, väga hea klaverimängija. Ja tema märkas seda, et mina alustasin oma esimest laula Dimiibemmollis Est uuris. Ikka eel algasin kuidas viisise ameti niimoodi saadet saadab, alati täpselt algadumalauruseljas teega sul ei ole äkki absoluutne kuulmine, no ma ei tea, isegi saaks nagu no siis ta proovis mind mitu korda seal. Ütles, et jah, et see, see on, see on, see on tõesti. Vaat isa oli meil käinud Kaarma seminaris ja tema oskas mängida klaverit. Põhiliselt ta mängis koorilaule seal Kaarma seminari, see oli niisugune väga tugev koorilaulu nihuke suund, lauldi neljahäälselt seal ja praegugi on mul järgi veel isalt üks noodiraamat, kust oma käekirjaga on kirjutanud seal laulud, tolleaegsed härmani ja ja, ja, ja härma ja toob ja see ja ja tolleaegsete heliloojate laulud, noodikogu meil oli ka laulude poolest üsna rikkalik, seal 69. 210 21. laulupeo kuus laulupeo ja vist ka, kui ma ei eksi. 1000 910. ja 23. aasta laulupeo laulud olid meil kõik muretseda, neetud, need raamatud olid seal meil olemas ja sealt sai mängitud siis igasugu laule. Ma tean, et isa ikesel mul vahetevahel ikka oli juures, ütles, et need seal olid vale noodi. Aga nautima tundsid, kodus tehti siis muusikat ja koolistesti muusikat. Ja kahel pool meil ei olnud nii olnud, nii et me läksime heinamaale. Hommikul kell viis oli küll kuus. Tulime õhtul sealt 10 11, mindi köinamine kella kaheksa-üheksa paiku ja tuldi õhtul ka siis kuue-seitsme paiku juba ära. Sest tööjõud oli ju meil peres palju. Vanemad vennad-õed, närilisi, kõik tublid ja tulite inimesi. Aga siis, kui me koju jõudsime, siis alati õhtuti. Me musitseerisime, raadide tol korral ei olnud ja ja musitseerisime lihtsalt oma lõbuks rõõmuks. Ja see oli huvitav see, et kui inimesed teised tulid heinalt, läksid meie kodust mööda, neid ei sageli põõsaseda kuulama, mängisime aga pühapäeviti, laupäeviti käisid nad sageli meil niisugune pisut suurem tuba, seal koguneti sinna ja kuulete meie mängu ja nagu ikka talu inimeste häälduma juttu. Laeti veel laulsime ka ühiseid laule isegi ja ja kodus oli meil oma väike laulukoor. Sest õed, õdedel oli ka väga ilusad hääled, kes oli koorijuht. Alguses tegi selle isa. Aga vot siin oligi üks niisugune huvitav lugu. Kus ise lapsed tegid valmistused teistele teadmatult, et igasuguseid kas seal deklamatsioone või väiksed Šveitsi näidendid või või rahvatantse ja nii edasi. Aga minu klassis olid väga toredad laulupoisid ja tüdrukud. Ja meie leidsime, et teeme nii, et õpime ära, realaule. Mina pidin rajamisse õpetaja, aga kuna meid juhtunud otseselt kusagilt nii avalikus õppida, seda pidin tega vaikselt ja, ja kusagil salajases ruumis. Ja Piirsalu koolis ei olnud klaverit. Nii et ma tegin, õpetasin need laulud hääleka, kõik kõik hääled laulsin ette ja nemad selle hääle järgi järgi sutised ära oma partiid. Mul on veel mees, et üks laul üheks ana Tammani lauluraamatust kiiskiis kuutajaid, saaja kiiskiismisel tihend välja, niisugune tore kolmehäälne laul. Ja kõige raskemaks lauluks oli siis Mart Saare halli kolmehäälse seadis. See oli siis see meile kuus või seitse laulu. Andsime need seal kooli klassiõhtul ette. Siis koolijuhataja ja kõik olid sellest väga üllatanud. Teie juhatusel Jaan, mina juhatasin ja mina olin siis juba juhatust õppis, vot seda ma ei tea, aga ma tean seda, et mulle Ritsingu kui koorijuhi käsiraamat oli mul olemas vist kaks või kolm, kordame selle väikese oma klassigrupiga, laulsime seal mingisugustel vaid see oli põllumeeste kogu kokkutulek või, või haridusselts oli seal kas või nende kokkutulek ja laulsime isegi nende ees. Aga kevadisel koolipeol, meil oli seal koolis suur koor, 80 last. Kevadisel koolipeol usaldas kooli juhataja mind juhatama juba seda koori. Ma juhatasin seal kolm või neli laulu. Ja see oli siis esimene niisugune avalik etteaste. Korjovi juhin ja seda kontserti kuulas tolleaegne Haapsalu Läänemaa koolinõunik luuletaja Ernst Enno. Ja tema tuli pärast mu juurde ja silitas mu pead. Ma olin siis 11 aastane. Silitas mu pead ja ütles. Jääd, sina, noormees, pead õppima muusikat. Aga sellest räägime natuke hiljem. Kooli lõpetamine, piirsalus kuus klassi. Käisin kergemaid töid tegemas. Aastaseni rullisin põllul ja kus mul ei olnud tarvis otseselt mingit raskust, jahid isa ja teisi. Aga hiljem siis ma sain juba niukse. Huvitaval väikese töö. Parandati maanteid tehti nei laiemaks. Ja teeröövlid ajasid ante veere niuksed, mullavallid, võimata failid. Üks väga tore teemeister. Tema pakkus mulle tööd teie viske need failid, ühte hunnikusse ja pale, Etti nendest väiksed kuhilad. No väga tore, mina ka ei teadnud, et kas ma teen endale selle töö niisama või või tasu mulle selle eest. Aga üllatus oli väga suur, kui ta maksis mulle esimese palga nii-ütelda. Ja hiljem sai see mul kodus olles niisuguseks väikeseks lisateenistuseks, millega ma siis abistsin, isa, ema. Ja, ja muidugi endal oli ka niisugune hea tunne, vahest sain ka endale midagi osta. Muusikaga Piirsalu mõis oli selline paik, kus me käisime siis samuti ka musitseerimas kuid seal oli juba väike keelpilliorkester ja see oli siis mu endistest koolivendadest-õdedest. Vanemad vennad ei võtnud vaevaks alati Piirsalu tulla. Kas te võtsite elu esimesest laulupeost, osa kuulajana lauljana või koorijuhina ja esimene jõulupidu millest ma osa võtsin, sai olla aines 1009 kolm, kaheksa. Õppisime repertuaari, aga 37. aasta sügisel ma tulin Tallinnasse. Noh, ka ei olegi selle mõttega, et seal tööd Alguses oli see väga raske, ma ei saa kusagile lubatud ligigi kontorites täitmine ma avalduse ja sealt saanud sageli kokku kellegiga. Aga õemees töötas mul trammis. No mina sedakorda seeldi teadnud ja läksin trammikontorisse sisse ja ukse peale kirjutatud direktor ja läksin sealt läbi, läksin direktori juurde. Noh, võib-olla ka selles, et oleks pidanud juba kusagilt madalamalt peale hakkama, aga. Ei tea, kuidas see juhtus, räägin, äratan, paluksin tööd. Tema tegi mulle selgeks, et temal on rahaasjadega tegemist, ju tuleb üks noormees sisse ja ütleb, andke mulle öeldi, et ei võta aus olla, aga kas ma tean, kes te olete, modeidi tunne teil midagi soovitust joole? Järelikult kuidagi solvas, jutisime, võras küll ei ole ja. Aga ta sai selle peale pahaseks, ütles, et mingisugust välja ja, ja neil ei ole tööd anda. Kurb meelega tulin sealt välja. Aga seal trammi kontorist välja tulles Jeesus siis Narva maantee 61, see majandid lõhutud seal praegu Pedagoogilise Instituudi uus hoone. Ja tulin välja, aga ühel aastal suvitas meil Linnanõunik Sisask tähendab tema ise ei olnud aga ta abikaasa ja kaks poega. Nad olid minust pisut nooremad, aga toredad mängukaaslased olid meil seal, võtsid toa või kaks tuba, ma ei mäleta täpselt. Sea inimene tuleb seal, tema abikaasa tuleb mul seal all vastu. Pojakesed õits mind ka pojaks. Miks sul nii kurb nägu on? Ma rääkisin teile käsitööd, otsimist tahaks tallenz, tuldatakse, õppinud. Kuidas, kuidas need nii saab, et ta julgeb linnataliniku riimu peal? Ei ole midagi, mine vaata, tun, saad tundma seda meest. Ja ma tegin siis võtsin, seal peale oli kirjutatud härra pöörge, andke selle nooremehele tööd. Allkiri e Sisask. Ja läheksin, aga kõige toredam see, et kui me sealt kontorist läbi läksin sisse konterifate kuule järgi, kus teevee allalaadijate direktori juurde. Ja kui mad elektriuksest sisse sain, siis direktor kargas laua ääres püstihull. Mis te veel soovite? Ütlesin rahulikult ja ainult tööd, härra direktor, andsin talle paberi kahvates, sest tema allus otseselt selle ehitusnõunikule. Ma väga vabandan, ma ei teadnud, kes te olete. Palun unustage, mis ma teile ütlesin. Aga seal oli terve rida vabandusi. Ja siis muidugi küsimus, et kas soovite, täna? Võin. Kõige põnevam tulemus oli see, et ma sain töökoha, aga kuigi see oli noh, nii et hommikupoolne, õhtupoolne töö panin konduktor ja laulupeoga juhtus nii et ma olin siis tööl, trammis ma sõitsin siis trammijuhina esimese päeva ma kuulsin laulupidu, teisel päeval pidin sõitma trammijuhina. Aga laulupeo lõpu kuulasin jälle ära. See oli siis viimane päev peale lõunat. Siis ma olin jällegi lauluväljakul. Ja see muidugi jättis mulle tohutu suure mulje. See oli midagi sellist, mida ma polnud näinud. Ega siis ei olnud Peskud, kas mina kunagi oleksin ka laulupeojuhi puldis, ega seda mõtet mul ei tekkinud üldse. Ja ometi kunagi viis elu siin, et ma olingi selles puldis? No ja siis muidugi mul veel võiks rääkida seda, et kui ma Tallinnasse tulin siis trammis oli seal laulsid mehed linna teente meeskooris ja siis Karindi muidugi avastas seda kohe, et mul on ka see kuulmine niisugune. Siis ta usaldas mulle abistamiseks igasugu võimalusi. Õpetasime ahest häälepartiisid ja topeltkvartett oli seal selle kvarteti, ta usaldas päris mu käte. Käisime sellega laulmas igal pool juubelitel ja, ja igasugustel pidudel ja kõigi nimedele meeles, aga praegu laulab sõjaveteranide meeskooris Voldemar valge, tema on sellest kvartitist veel järgi. Ja sealt tuligi niisugune lugu, et 38 39. Sellel hooajal. Villem Kapp juhatas transporditööliste segakoori seal niisugune pisikene koorikene. Ta loobus selle koolitööst. Karindi oli see mees, kes ütles, et aga minge teie proovige. Neid Koori harjutused toimusid osaühisus mootoriruumi, sellise Sadama tänaval oli seal osaliselt mootori töökoja teedepood ja seal väga palju bussijuhti. Oli neid, kes olid mänginud kunagi mandoli Ministrite klubis. Ja need hakkasid mulle peale käima, et kui võtta meid oma hoole alla, et hakkame, paneme väikse orkestri kokku. Ja vot see oli üks tore orkester, mandoliinid, mandolad. Autota ma tulin, pass oli sellene koori ja orkestriga, ma töötasin kuni võimublisatsioonini. Astma konservatooriumi unistuseks konservatoorium jäi unistuseks konservatooriumis, aga siiski sain ma sisse astuda, sest kooli direktor Lääne andis mulle tõendi. Mingisugused ma olen kursuse läbi võtnud või umbes nii. Kolm 41. Astusin konservatooriumi sisse, juunikuusest toimusid eksamid. Eksamitel oli kolm suurt meest, professor Topman, professor Cap ja professor Villem Reiman. Võitjaid vastaga, juulis aga sõda ja, ja juulis läks mobilisatsiooni ja läksin ära ja kõik ei kätki praega, seal ei olnudki muud, kui mobilisatsioon toimus ja kes toodi koju ja tuleb ilmuda sinna ja sinna. Kogunesime alguses veerenni tänavale koolimajja, seal magasime esimese öö. Selline kogus siis väga palju ja sealt õhtu kell pool üheksa võeti meid rivvi ja sammusime Ülemiste jaama. Seal oli väga palju meie muusikamehi, oli Ernesaks jälli. Alumäe Cap. Rongis. Sõitsime Tallinnast välja õhtul kella üheksa paiku. Aga meeles on üks moment, väga palju oli saatmas meid. Minul ei olnud kedagi. Ja kui see Nõksu hakkas liikuma. Vat see karjatus, mis siis tuliselt maajääjat C. See karjatus murenica kõrvus pole niisugune tunne, nagu oleks katkenud tuhandeid nyyd mis neid inimesi sidusid. Paljud katkes hetkel nuugatkesidki, väga paljud katkesid. Me olime võrdlemisi rahulikud ja meil läks kohe lauluks lahti. Aga need olid niuksed kaugel, kaugel kodu jaanis, lihtsalt rahvalaulud. Ja, ja nii me siis poisid laulsid kuni Rakvereni peaaegu, aga siis oli juba mitu tundi tapalt juba läbi sõidetud ja öö oli käes. Mina heitsin magama. Narinurka kusagil närid olid sees loomavagunid. Aga Narvas äratasid meid poisid ülesse tulejata eestimaaga jumalaga. Aga ma ei tea, mispärast ma olin kindel seda ja selles, et ma tulen tagasi. Ja ma ütlesin endale, et Abelama ütlen tagasi tulles tere. No meie sõit kestas raudteel mitu-mitu päeva, täpselt ei mäleta, mitu neid oli, jõudsime Kirovisse. Ja seal oli sissiga väikene lahutamine osaleksid siis edasi Uuralites poole. Osa saadeti gootlase poole, minu vagun läks sportlase poole. Sellega kaasas. Ja paljud teised tuttavad mehed Alguses olime kortlases siis metsatööl ja meie magasime suured pargase peal. Ja luksusvesi vahest tuul oli siis öösel v loksu, naersin üles ja töölt elus proovinud õige mitut tööd, kas metsatöö oli tuttav ja metsatöö oli mul lapsepõlvest tuttav, sest me talviti käisime isegi vennas vendadega metsatööl. See oli, see oli mul tuttav, hästi tuttav tee. Et oskasin, puud, võid langetada ja oskasin puid lõhkuda ja, ja paike ette valmistada, kõiki oskasin, aga ega me kuigi paljudele metsamaid saanudki võtta, et mets maha ja kusagil polnud panna seda kui kaugel raudteest ja ja me tulime sealt metsast uuesti välja ja siis läksime edasi. Krasnov Porscwist oli selle koha nimi, läksime sinna ja lõpuks viidi meid Edasi Arhangelskisse, aga suur osa nii jäidki kortlasesse metsateel. Ja noh, see oli võrdlemisi rasked tingimused, tali tugev ja, aga mina sattusin Arhangelskisse ja Arhangelskisse, ehitati sadamat, rammiti, suuri palke, maa, siis 11 meetrit, palgid pikat veidi maa sisse ja seal oli huvitav see, et ka seal ei saanud muusikata läbi. Moostasingotlases kaherealisel lõõtspilli. Poest Ooellast õelane laagripoest poisi tegi ja, ja seal lõõtspilli ja sellega sisse ja sellega siis mängitud meestel õhtuja. Asso alguses ma olin, leidsin sadamat seal, ühel päeval tuli siis küsimus, et kes oskab sepatööd. Noh, kinga tanliku Diaasia ei olnud meile varustust pole veel antud, mingisugust. Siis minule ei meeldi see, et ma olen seto juuksed paar kordamööda käinud. Aga see oli palju seal treialid ja freesõied, jaa jaa, jaa. Sepad veel teised ja metallide mehed, terve suur hulk mehi tuli meid. Ja kui me siis sinna läksime. Me jõudsime lõunaks sinna ja me üllatus oli see, et seal pakuti meile niisugust väga maitsvat ja võiks isegi ütelda rammust, makaronisuppi. Ja omlett oli veel teises toiduks. No see oli muidugi töö õpetamine ajal võib-olla niisugust toitu seal saanud. Selle tehase nimi oli Krasnaja, kus Nizza võimas tehas võiks ütelda, seal tehti kõiki. Need olid siis seal ja, ja, ja aga kõige rohkem alguses algas töö peale sellega, et me pidime tegema meetri pikkusi suuri tollisest rauast rauda, polte ots, teravas, mis löödi sinna kai palkide kind hoidmiseks. Kui kiiresti ta ja sepatööoskused proovile pandi. No see oli väga huvitav selle poolest, et ma läksin järgmine hommiku kümmet, pidin tööle minema, siis mulle antud meister, ma ostsin tohutult vähe vene keelt ka siis. Ja rääkisin talle siis komad vigase vene keelega ära, et võtad, kallis mees, et tõsi on need ma räägin ausalt välja. Ma olen setopojast küll mööda käinud, aga sepatööd ma teinud ei ole. Ausalt, rääkisin talle. Aga igaks juhuks võtsin kaasa õhtul linnas rangerskis, seal müüdi ploomiviin. Võtsin proovi viinapudeli kaasa, ma ei võtnud seda mitte altkäemaksuks, mõtlesin, et kui mind sepaksi võetes, ma võtan vastutuse profina, sõidad tagasi. No ja rääkisin selle ära ja ütlesin, nüüd võtame kaheksi napsu viina ja kui mustsepa ei saa, et siis Ta katsus käsivart ja ütles, et pole sul häda midagi. Sul käsivarre Sand jõudu. Ja siis läks sepatööks algusta käskisid, ütles mulle Truckiv niisrugi fliis, ma ei saanud aru, mis tähendab, ma lõin ainult haamri ülevalt alla. Aga tuli nii haamer koos käehaardekaal. Sest kui ma eksindaabisi poldi viltu, kui poldipäid tegime. No siis saime selle asja selgeks, siis meil oli väga tore koostöö. Et ma veel sitkem ja noor mees olin, see räägib sellest, et me tegime 200 polt, tuli päevanorm pead otsa lüüa. Ja me tegime seda kaks tundi, kaks ja pool tundi, seda normi. Aga ülejäänud aja tema ütles, et sina lataka tegema pussnuge. Ja ise hakkas tegema, käärisid rätsepakäärid küll ta oli väga peenmeister. Esimene pussnuga, mis ma tegin see kõiki või oleks võinud tema kohta ütelda ka mitte pussnuga. Nii imelik asi oli, kui meister tuli vaatama ja küsis, et mis sul siis tehtud onni vaatesse, täid soo, pole viga, midagi seal kuju on olemas. Võttis mingisuguse, silitas rauatiks natukene ja buss oligi valmis. See käis mu silme ees nii ruttu, et ma ei saanud isegi aru, käis detsembri lõpus puhul, jaanuari alguses tuli sinna sisse üks kuuest laevast, karavan. Sakslased said jälile, Saksa allveelaevad lasid viis laeva põhja. Ja üks laev jõudis Arhangelskisse seeni täis, nisu. Tähendab pisut elada. Ega ei olnud midagi vahet paar päeva siis me sõime nisupudru. Tõi käijale pahanduse juurde, kellel olid sooled õrnad. Aga ega mul palavikku midagi ei olnud, ainult ei tohtinud seda nisu süüa. Korraga tekkis mõte, et ma lähen sinna Dvina jõe peale, põhjad Winaabiale. Vaadatakse, kala on. Tegin oma sepapajas valmis paar niuksed, sikutid. Ja poessein konksud. Läksin, tegin Touraga valmis sepapajas ja läksin jõe peale. Jää oli tohutult paks, Plemeed. Lõbuski augu sisse sain ja ja see oli huvitav liigutega paar korda saanud tõmmata, siis hõlmur, kalaots, tohutud, suured tursad. Ma olin tõukekelguga seal jõe peal ja no apelsin tõukekelgu peale läks paarkümmend turskkaitseliselt kergtäi seest. Ja kui ma sealt tulin linna sisse, siinsed küsisid, kust te saite, kust te saite, kust te saite? Toidupuudus oli ka nendel. Viisin oma laadungi, siis meil oli oma väikene köök, kus me tegime seal süüa. Viisin sinna poistele poisid praadi, keedeedee, turska, tursk oli muidugi sel ajal ju väga tore kala. Viisin siis oma meistriga kaks suurt kala, kus sa said, käisin püüdmas, tema ei usu. Läheme pühapäeval koos. Tegime Sikkuti valmise, läksime, teeb no minul oli seesama tõukekelk. Mis ma sealt sain, temal oli niisugune pool regelt kelk, suur kelkik. Läksime jää peale ja tõesti kaks auku sisse jäämine saime olla tund-poolteist seal, kui meil oli täitsa kala, koord käes. Sel päeval me olime kahekesi jääl, järgmine pühapäev oli neid juba 200 ja kõik said seal tohutu rikkalik tursk oli seal sees, ma ei tea, kui palju see toimus siis üks väga huvitav lugu veel. Arhangelski küsiti, kes, kes selle peale tulijad kala püüda ja see vanasepp rääkis, et vaatad siin eestlane ja tema läks püüdma ja nüüd sellest tuli välja. Siis Arhangelski täitevkomitee andis mulle aukirjad, et, et ma olen, ma olen õpetanud ka. Mind kutsuti sinna ja koolserva sepaga, aga vot selle täitevkomitee aukirja üleandmise eel oli veel üks huvitav asi. See point, mida me seal tegime, selle ots tuli ju terav, teine ots tuli teravaks lüüa. Ja sageli riime tolliselt rauast. Kui ajasime kuumaks, siis sageli ei saa peaaegu ühe kuumusega seda teravaks venitada, vaid tuleb kaks kord veel tuulde panna. Eks seal olid auru, haamride auramlit, need käisid tühjalt seal Kosakosokusse kogu. Ja mina ütlesin, kuidas viisime saksa auru haamriaalse politeras lüüa. Ja ühel õhtul jäin siis sinna. Sepa Pattaya leidsime suure klomp, kirve. Oli hästi, suh. Lõin selle silma tagurpidi kõveraks ja eest natuke ninaga kõveliccini sättisin, töötasin auru haamrallase alasi peale. Ajasin poldi soojaks, vaatasin, kuidas viisis, aga tuli välja, et see polt natuke liiga lühidalt ära panin. Selle kirve tuldi ja tagumise otsa tagusin natukene õhemaks, panin uuesti alla. Bolt läksiila kiiresti teravaks. Toks-toks-toks-toks mõned korrad terav, no leiutus. Järgmine hommiku lähme tööle. Mina ütlen meistrile panna muidu määrilikud, panime viis polti tuld ja siis kippusid veel keema minema jõudnud nirud. See pane 25 polti tull. Kui vanameister hakkas vastu, mis, mis sa mõtled? Hästi, tema pani viis Sanna Boltziia, jooksin auruhaamri juurde, jooksin, lõi teises Polli teravaks, viskasid tema pool tagasi selle see asi kinni ja juba lõi uuest meisliga kirsid. Peadvet. Kuumusega kisub pehmeteks. Nii tore, aga nüüd tekkis üks huvitav lugu, võtme lõime 100 80, polti tuli ka teravaks lüüa. Tõime 210. polti teravaks 20 minutiga. Aura määral selle päeva norm. Päeva norm. No ja nüüd vanameister oli kavalt thats vabu päevi saada. Tegime siis oma sinna äsja alla, niisugune ruum seal väikene, äsja alla panime, lõimib pullid teravaks ja nüüd oli ainult dokkide vajada. Pean nüüd pead otsa lüüa ja tegime sinna oma taga pärast 600 polti. Et siis on tagavaraks säält, tema tahab seal neli-viis päeva vabaks saada. Muidugi mina gaasisvuab. No ja ei tea, mispärast korraga tuli sadamast poldid Bolton Puur, kuigi meie päeva norm oli ära saadetud poldidest on puudu kiiresti Kiiliste polte juurde. Meister tuleb ja tuleb meie juurde, tõstab riidepoldipead kõik väljapoole kuus. Miks te ei ütle, miks te, milles te tegite, need meister rääkis oma plaani ära, tead, niisugune kaugelt ma tahtsime vabasaade ja tegime siin üle ja ja nii edasi, veeredes oma jutt, täpselt ma aru ei saanud, mis ta rääkis. Ja tulemus oli see, et meister taas väga ütlesime, ülemäärast välja päästnud poldid pandi peale ja viidi ära ja ja meile lubati viis vaba päeva. Selle töö eest. Ariku tagasi tulime, hakkasime pulkadeks hommikul, ma oleksin varem sinna, et siis see naine, kes öövahetus oli, et see naine, poldid, terav seal aurab. Hommiku varjandusinikest seitse hakkas tööle pool seitse sinna, löön parajasti polti teravaks, meister astub uksest, siis näed, mul on seal kinni pandud ja poite löönud seal ahhaa aat, nyyd sain aru, miks teil polt 600 polti on? Nonii, rääkisin siis ausalt jälle asja ära ja, ja nüüd palju ületasite sellega plaani, kui suur töövõit on sellega, oh pool päeva mõõdeti ja ja võeti aega ja ma töiselt teravaks polti, tehti seal kõik protokollid valmis ja. Muidugi ametlikud tõendid, et meile ei antud, aga Seppele anti sellise toidukaardid ja peale selle anti veel siis 1500 rubla preemiat. Kuhu need pussnoad ja käärid läksid? Käärid maksid turu peal 150 rubla ja pussnoad praktiliselt kolm rubla tera. Hea, kui ta nädalalõpul ära läksin, ma mäletan, mul oli täpselt 33 tera valmis. Ja kui ta esmaspäeval tööle tuli, distants. Mul poest ei olnud midagi saada ja inimestele liiniustena riistadest puudu ja ja neid ostsite turbaaeda, ütles, et ma ei saanud rohkem olla turul ka ainult pool tundi ja kõik olid otsas. Aga sel ajal ei olnud veel niimoodi, kuidagiviisi oli sellest nii hind kujunenud. Ei olnud, nii et ma panen teid tänaseks 60 rubla vööstunduvuse pussnoa eest. Et seda seal ei olnud, seal võeti ikka seesama 30 ruutmiste Hiinas, kunagi oli olnud tohutult au, Sahaski. Mulle see, need inimesed, kes seal diregemate ööd seal koos tegin lihtsalt haruldased inimest. Mina sattusin Arhangelskisse ja korraga tekkis mõte, et ma lähen sinna Dvina jõe peale, põhjad Winaabiale. Vaatan, kas see kala on. Tegin omal sepapajas valmis paar niuksed sikutid. Jaa, poest sain konksud. Läksin, tegin Touraga valmis sepapajas ja läksin jõe peale. Plemeed lõbuski augu sisse sain ja ja see oli huvitav liigutega paar korda saanud tõmmata, siis hõlmur, kalaots, tohutud, suured tursad. Ma olin tõukekelguga seal jõe peal ja Paylzin tõukekelgu peale läks praegune turskkaitselise kergtäis eest. Ja kui ma sealt tulin nüüd linna sisse inimesed küsisid, kust te saite, kust te saite, kust te saite ta toidupuudus oli ka nendel. Viisin oma laadungi siis meil oli oma väikene köök, kus me tegime seal süüa. Viisin sinna poistele poisid praadikadeedee, turska, tursk oli muidugi sel ajal ju väga tore kala. Ja viisin siis oma meistrile ka kaks suurt kala, kus sa said, käisin püüdmas, tema ei usu. Lähme pühapäeval koos. Tegime Sikkuti Palmise, läksime. No minul oli seesama tõukekelk, mis ma sealt sain, aga temal oli niisugune pool regelt kelk, suur Celtic. Läksime jää peale ja tõesti, elavdasime kaks auku sisse ja me saime olla tund-poolteist seal, kui meil oli täitsa kalakoorem käes. Sel päeval Möörime kahekesi jääl, järgmine pühapäev oli neid juba 200 ja kõik said seal tohutu rikk, karik, see tursk oli seal sees, ma ei tea, kui palju see toimus siis üks väga huvitav lugu veel, et Arhangelsk küsiti, kes, kes selle peale tulijad kala püüda ja see vanasepp rääkis kvartett siin eestlane ja tema läks püüdma ja nüüd sellest tuli välja siis Arhangelski täitevkomitee Ants maha aukirjad. Et, et ma olen, ma olen õpetanud kahvlid. Haldre praegu alles ei, vot see oli Lucia sõja ajal oli jälle niimoodi, et üks võib-olla pisikene osa sekundist, kus ma oleksin saanud surma kahurimürsu, killust, kahurimees tuli, noh, see on kuulda. Harjunud, kuuleme juba. Viskasin ennast, teeb kõrval oli niukene kreedeedee madalam, natukese kiviteest viskasin ennast pikali. Püsti tõusin, siis see seljakott, mis on seljas, oli see kukkus pulsi põlvede taha, maa. Ja siis ma leidsin, et seljakott oli puruks kõik need paberid, mis mul seljakotis oli, ma korjasin väga palju igasuguseid väikseid näidendid ja sõdurite nalju ja klubi juures sai tehtud ja väga palju õnnistust. Ja see seljakott oli puruks sineli selja pealt katki. Pluuse ja särk olid terved, see kild, mis must sealt üle lendas, selle kild oli umbes 15 sentimeetrit pikk. See lendas vasta müüri maja müüri. Antsendikaalse kildu kaassurmast on mul ei olnud. Kas absoluutsest kuulmisest oli kasuga mürsu langemiskoha kindlaksmääramisel Vellede suunad ja ei saanud ütelda FC Real'ist abistada, aga Eino sõjas kuulevad ikka mehed küll, muidugi sel juhul, kui kõrvaklapid on all, talvemütsiga käid ja kõrvaklapid on all. Aga see on huvitav, et isegi kui oled harjunud nende mürskudega kuulid isegi väljalask. Ja siis selle peal juba väljas toimus, kas neid tuleb kuskilt tuleb. Siis on teada, et nüüd on ta kusagil lähedal ja see muutus nii automaatselt saab, kohe oli pikali maas, kohe. Läheme tagasi Arhangelskisse, kas ta sadama kandis ka lõikuseta ja konvois? Ta ja sõdava kandis ma käisin ka öösorri juhtus niimoodi, ma olen isegi laeva peal käin mängimas. Ameerika sõdurid olid ju meie meie liitlased ja ja nad liikusid vabalt Arhangelsk svingi niidi keelatud kusagile. Ja. See oli nii, et nad tahtsid sompus saada. Minul oli raha. Ma ei oskanud inglise keelt, rohkem. Näiteid kuus poissi, avanattleid, trump lahti, õitseda ja hästi lõbusalt mehedrid villast saite kokku linnas, linnas, linnas jah, täitsa kohe kaupluse kaupluse juures ja need ei olnud nõukogude ja nemad pakkusid dollaritega dollarit, võtnutketki vast selle raha siis nemad ei saa. Ja siis ostsin nendele, ostsin nendele shampust, kolm pudelid ja muidugi poisid jõid seal shampust seal ära ja see oli üks hobune oli, siis laulsid hobusel serenaadi. Lõbusad mehed olid, tulime seltsis, nemad kutsuvad mind kaasa. No ma ei oska keelt, ei oska inglise keelt, no mis teha riskilõpu tõusvaid käendad kinni ja viidi laevale. Mind. Vaesed tõsiselt mu käest, kui äärat oskad, saksa keelt oskan, avats läks jutuks ja rääkisime, küsiti, kes ma olen ja rääkisin, tema oli sepp ja töötan töökojas ja. Aga kes te ennem sõda oli? Rääkisin siis seda ka, et juhatasin koori pillimees, et nii toodi kohe akordion sinna. Ilus pill, ma ei tea, mis firma mulile meeles. Sümpilibolübeli mängisin siis nendele seal pildi. Ma ei tea, kas nende siis laeva peal ei olnud meest, kes pilli mänginud, aga millegipärast istusid kõik ohvitserid, kes seal olid talvised madruste pere istusid seal ümber ringis salongis Me olime seal ja mängisin nendele. No nad ju väga liigutatud sellest ohvitser, kes muga saksa keelt rääkis ja siis pakkus mulle seal süüa ja ära tulime, siis anti meile kaasa isegi seal paar pakki. Te teete, mis seal sees oli seal sees. Ri eetripurgid. No see rekord külmsada hangeskse ja vaat sisendit reedeeburgid, aga seal oli ka siis muus, oli šokolaadi ja, ja igasugust Ihasust. Oli see kohtumine ja üks kahte ja ja siis siis muidugi olime, olime muidugi väga õnnelikud, et saime maiustada. Muidugi Rasime rivitult need asjad poiste vahel, mis tähendab lasteaias ei kõigu ja keegi mingi paki saab siis kujutleda, poisid, tulge jaole. Öeldakse pakli riviituks. Ja vot siis seal Arhangelskisse ärasõit toimus siis uuesti mobilisatsioon. Arstlik komisjon vaadati järgi, silmad, kõrvad, kehad, jalad, kõik, kõik vaadati üle. Seal siis osa inimesi, kes olid vigased, niidid Arhangelskisse tööl edasi. Aga meie sõitsime siis ära juba juba juba tagasi Vologda peale Arhangeskist. Ja sealt sõitsime siis Molotovi Kiirovi Molotov, Ferlovsk seal sõidu peal oli ka niisugune asi, et seal produktidega oli seal natukene puudus ja nappus ja ja poisid käisid vahest ise muretsemast seal ühte teist asja. Ma vagunid olid ju kogu aeti kõrval, peatusime seal midagi ikka sees oli jäär mitte selleks, et oleks keegi otse ulakust teinud, lihtsalt meisterlikku tühjad. Ja siis tulemus oli see, et ükskord üks mees tuleb, toob, toob tünni vagunis. Poistlejateni lahti ja ütlevad, et värvimuld. No mis sa sellega teed, midagi pole teha. Lase tünni, jäigi vagunis. Aga kui meil siukseid lõpp peatse jõudsime, kästi vagunid puhtaks teha, eksmõtteliselt õlis viskes vagunist välja. Mina tünni vaadanud, aga see ei ole, et ma tunnen ooperit. See ei ole seda värvi, pistsin sõrme sisse, munapulber. No vaikselt, võtsin siis katteriga käelise seljakoti tühjaks ja panin mula pulbitses seljakoti, aga sellest saadi kohe aru ja kohe poisi kallal ja see lumi olid üsna paks seal, kui kaugele diameetriga, kui me, see sealt valmis saime sisse. Maapind oli väga palju läks lumega koos seljakoti pärast hakkama sai. See oli väga toitev ja väga hea asi, sellepärast et meil alguses ka laagri loomine võttis küllaltki aega ja alguses seal ainult leivasuppi anti. Küll oli tore, kui me saime siis munapulbrist, saime soostunud diapoistega saadet oli põnev, aga ma rääkisin just sellepärast, et mehed olid. Kui tühi kõht sundis, siis häda ajab härja kaevu ja mehed käbi minema. No ütleme, kohe ländi tegema või. Aga mida oli? No nüüd oli siis meil õppelaager, õppelaagris no kõigepealt meeldis Anti varustus, käisime saunast läbi, riided selga, kas oli diviis või tagavara? Seitsmes diviis, seitsmes diviis. Siis tuli jaotus mind, mind saadeti polgu kooli polgukool, kus õpetati instruktorid miinipildurite õpetamiseks, väikene üksus, õppisime, seal pritsis lektorid, kes meid näitasid täielikult. Ära selle pärast Saariaat trigonomeetria seda lauset selle nurga alt all tüdromeetrina arvestus, diplomeetri mulle hästi veel meeles, kõik mõne õppinud ja ja olime seal ja siis pärast kaht kuud läksime juba, ütleme siis teesi miinipildujaroodus, teisi noori, nemad olid põhiliselt teinud sellel rivi, kuid olid ka õppinud juba miinipildujat käsitama. Distkümne sinna jõudsime, siis läks juba laskmise harjutusteks veljepildujaga 50. millimeetrine miinipilduja algus minu minu all nõbetsemises noori ja käisime õppustel ja ja, ja nii see sõjamehe elu siis algas seal, kui ma ei eksis, kallis veebruaril ma jõudsin sinna laagrisse. Ja nüüd oli üks huvitav moment. Mehed läksid riviis, laulsid, aga meil rivilaule ei olnud. Mõist laule olid küll kodanliku Eesti kaitseväes tagaja, neiks ei soovinud laulda, seal. Aga pilli ei ole häälega õpetada küllaltki raske. Ja siis leidsime korraga, et kusagil seal kuulipildujaroodus oli üks noormees imeli kolling ja seal oli kaasas akordion. Tema ise palju selle pilli peal mängida ei osanud. Aga teiste kätepilli muidu jäänud ka, ütles, et anna ports leiba säpili, abilasel paratagats siis nii hakkama saada, et kuidas siis kõhu kõrvalt järgi jäi ja käisime siis juba piiliga Se Molganist muldonni. Vaat siis seal oli niisugune tunne. Kuivõrd inimesed olid muusikavaegusesse, kuidas viisina tahtsid, et ma läheks sinna ja mängiks nendele igasugu lugusid ja kui ma seal mängisin, siis muldonni oli nii vaikne suured muldonnid, seal oli oma üle 100 mehe sees. Nad tulid siis kõik mulle sinna lähemale ja, ja siis ma hakkasin vaatama, et kas ei oleks kedagi teist veel leidsin kitarrimängija puudub ising koos kitarre koos kitarriga oli tulnud. Ja kolmas mees oli eeris Laan. Ta laulis veel meil siin raadiokooris, tema mängis viiulit ja nüüd meil oli omamoodi trio koos. Ja kõik me kolmekesi laulsime. See tegi niisuguse, noh, andis muusikale midagi juurde, sest kui ma üksinda mängin, lõõtsa laulan, ega see ei ole ikka see kolmekesi laulame kolme hääle peal ka veel. Ja siis saime niimoodi, saime niimoodi siis niisuguse väikse pundi kokku ansambli ja sellega me käisime siis mängimas igal pool Muldonnides ja vahetevahel ülemustele ka ja polgu ülemale käisime mängimas. Polguülemaks oli siis veel polkovnik Luukase kindraliks Jaan Lukas, Jaan Lukas ja käisin tema juures mängimas ja ja, ja kindral Pärn, kui tulime diviisi ülemaks tema juures käisin mitu korda. Taller oli see hea omadus, tema andis meile alati, kui ma käisin mängimise, andis meile kaasa pakki tubakast senisest kas šarlotherono või õlise Kazbek või midagi närvastabaks halorarhaiive olime siis suured mehed, tubakast oli muidugi väe ja selle tõttu meil siis siis väga rikkad poisid, nagu öeldakse, saime seal oma narikaaslasi seal kosida tuba ja see oli tore mõlemad Nelukas kui Pärnus ja muusika Plukas emale meeldisid kõik niisugused vanad lööklaulud. Mets mühiseb, rine laulis ja, ja Ma tahaksin kodus olla ja, ja need olid tema lemmiklaulud. Ja kui ta mind sinna mängima kutsusime, bilika esimesed laulud, et mängin nüüd jälle seda mets mühiseb siis kindral Pärn temalegi kalevite kants, oli tema siukene vastuvõtulugu alati see oli, see, see saigi, jäigi tema vastuvõtulooks kuni lõpuni. Ja kus tema ilmus, seal kalevite kantsi mängiti. Aga peale selle igasugused muud laulud. Aga huvitav oli see, et ükskord me sattusime kindrali juurde ja kindral ütles, et aga poisid, kaste, seda kita. Jankad, oskate mängida? Mitt, lukuse kita, Jancon kole kaugelt kunagi. Ma mäletan, et kodus, kui ma olin viie-kuue aastane, seal puhkpilliorkester mängis tõesti kitajangete kvat viis meelisjuht. Pärn laulis ette ja mängisime siis tema laulu järgi järgi ja sealt tuli palju neid vanu materjal joot ja Dustep ja vaat need laulud olid need, need palad olid kõik pärnal teada. Ja sest asi mehitasid järgemööda, siis tema küsis, kas me oskame muusik, meil ei ole väikene niisugune küsimus ka sinna asja juurde. Kui me mängisime, siis see noh, vene rahvalaulud olid meil seal kaliit Gadja ja igasugu muud. Aga kõige Kui juba meele oli õige kõrgelt, siis pidime talle mängimalis kingad. Siis ta tõusis laua äärde tantslis kingad kaasaga. Kristeli niuke temperamentne ja tohutu noor ja uljas, nagu ta siis oli kindrali vormeenrivoorumis ja ta tantsis sedelis Kinkatiiltonile uhkes toide tegi seda hästi, Ethani kaukaasia veri kuidagi läbi saab. Siis ta polkovnik Lukas küsib. Olen juhatanud pat, meil on niisugune palve võtta 80 meest. Et vaat meil on soov või nii nagu ma ütlesin, aga meile üle nooti, emaili instrumente, meil pole midagi. Töötab ja ka sõja ajal paljudel ei ole mitte midagi, et et vaatan, et kas ei tulegi välja see, no võtsin siis hakkasin käima mööda muldonne õhtuti ja leidsin seal Neid inimesi, kes olid koolis laulnud ja oma linna teenetemeeskoorist paar meest leidsin isegi nende hulgast ja ja valisin siit välja 80 meest, 20 tenorit, 20 teiste ainult 20 baritoni kaks bass. Õpetamine toimus nii, kui hommikuõppusele minek oli, siis mina pidin olema rivist riivistamise väljakul, pidin olema oma 200 mehega, teised läksid õppustele minariks meestega metsalaule õppima. Sellest jääd mul mälu oli hea, ma kirjutasin mälu järgi ülesse üsna palju laule, mida ma laulsin teine teenide meeskooris ja ja mida ma olin mänginud raamatutest ja viisi kui sõnad ja mõlemad ja sest noote lei Zareed eneses hakkame mehed minema, lätte malemäng. Siis oli seal Miina Härma, Kalevi Linda, kõik hääled ja kõik ääred kõik peas. Enne, nüüd siis oli veel praegu nimi, ei ole meeles kõik ämmaga. Aga huvitav oli see, et kui pärast hiljem sügisel saime Jaroslavlist noodid, siis ei olnud seal nootides vist rohkem ainult kaks viga. Ja kui me olime kaks, nad olid õppinud, siis polkovnik tahtis kuulata, mis me oleme õppinud, siis meil oli neli laulu sell. Ja Me laulsime seal söökla, niukses söökla, välisöökla seal söökla, rõdu, sinna panime meeskoori üles ja polkovnik istus üksinda väljaku peal ja me laulsime talle need laulud ära. Ta oli väga hea meel, et väga tore, et nii palju on asi selge, teistes polkudes paneme ka koorid hakkama. Praegune konservatooriumi professor ja 350 neljandas polgus oli üks valgepea-nimeline, täisnime ei mäleta. Tase surma, Luki all teda järgi ei ole. Ja nüüd siis need noodid, mis mul seal olid, need, need, siis andsime teistele koolidele ja Artur vahtrillidele mõned noodid kaasas. Nii et me saime terve rea laulusi. Mida me siis tegime selgeks ja 21. juulil. 21. juulil 1942 ja ja see, see oli tore, tore niisugune üritus, seal olid siis puhkpilliorkester seal siis veel metsandatist oli mul ansambel naisansambel Need laulsid seal siis Erik Liim, tema oli siis rahvatantsujuht. Väga huvitav ja see pidu oli väga tore, Uural voose, meie olime, kuulsime selle sõjaväeringkonna Allasel tõid külalised, nende imestasid kõige rohkem inimesed seda, et need laulad, aga pela laulge torest välja, Artur Vahteri juhatas neid laule. Seal pidupäeval üldjuhina oli tema, mina juhatasin, siis metsandati ansamblit ja, ja saatsin rahvatantsijaid. Et see oli omamoodi tore pidusepp, koorsis esines mitmel korral, käisime teistes väeosades ja mitmeid mitte kontserdi tantsime veel. Asi, me teame ju, et augustis läks ju meil juba sõiduks kodumaa poole ja siis meiega seal Jegolevski all olime, siis mehed olid laiali, külades siis enam koorilaulu teha ei saanud. Ainult üks kord olid siis veel koos, lippude kätteandmine oli, vaat siis me laulsime seal kakskolm, laul. Lihtsalt mehed kõikusid, terve polk tuli kokku ja kutsuti kõikides laulsid, kutsuti välja ja, ja me siis dialasime seal veel paar-kolm lang. Hilisemal ajal selle olukorra kokku ei saanud. Aga küll saime veel teise üksuse selliseid metsampatisega koor. Petis on petis, olid seal väga toredad arstid, doktor Nigol ja doktor Seppo ja nemad laulsid mul passi seal ja kalu ise olid koolis sees tallimetsampati üle. Ja saime seal niisuguse väikse segakoori selleks palju tehtud tööd, palju saime esineda, käisime haavatutele laulmas teistes metsa Pattides ja, ja metsandati naisansambel sellega. Sellega sai esinetud vaja palju. Kõikjal-kõikjal. Kõige kõige huvitavamad esinemised olid ju siis, kui meil oli juba lahingud. Esis käisime metsa Patti ansambliga laulmas haavatutele. Me teame della Haukkes praegugi, laulab Kiirovi torpeedod. Ja meid saate punt oli siis pisikene. Need on meile jäävad päevad. Lahingute ajal üldse oli nii, et ega pillimehi juhu otse lahingutesse ei lastud. Me käisime Kaaž lahingute ajal julgestuseks. Me olime diviisi staabis öösel valvuriks, käisime ja olime nii julgestuse, käisime küll kaasas, sageli iseeneslikult, mitte niimoodi, noh, need saatsime ülemusi ja. Ei olnud meil otseselt ei lubatud viimased kolm või neli päev, siis võim Lukis küll kohe päris mehe eest väljas. Kõik orkestrimehed ei olnud need, kes olid põhikoosseis, neid ei olnud, aga meetodid kommenteeritud juurde. Kui lähedal rindejoonele te olete muusikat teinud ja vaat siin oli üks tore lugu. Lukis käis külas meil pärast Luki lahingut. Jaroslavi rindebrigaadid. Seal olid siis Ants Lauter, Paul Pinna, Grebane Ratassepp ja noorematest olid siis kaasas Toom ja rajale ja Järvet ja tervitage sistantsija Herveti Kald tantsisid kahekesi hinnatarna tantsijad, rahvatantsijad. Ja siis Aleksander Arder oli siis solistina. Ja nendel Gazas Veera Berkovs, temal oli 32 passiga pisikene akordion, selgitanud kõiki asja, mängivad. Ja leidsid, et mul seal akordion seal väeosas oli siis sedasama. Sedasama vana akordion mees sai surma Lukjal. Ja sellesama koordidega Macisakasin, käisin nendega kaasa kogu aeg, pill jäi teiega, pill jäi diviisi staabi jääte, jäi pill diviisi staabipill, oli see siis? No ja siis tulemus oli see, et käisime meile väeosasid ja, ja ma saatsin Aleksandr haardasid tantsurühma ja Vorientsis nende Jaroslavli Jaroslavli meeste, nii et kambas. Ja sealt tuli siis niiet. Tuli pärast hiljem käis sel ajal seal kui meil jälle lahingute vaheaeg, need olid kindlustustöödel. Ja ma saatsin Alumäed. Sander, luuser, humaansuse mustlasviisid ja palju palju teisi. Mis me siis ma saatsin teda muidugi seal natukene. Lihtsamaks tehtud klaverisaadet, kõik ei saa ju ära mängida. Sa käisime Arumäe ringi ja siis kunagi oli ka niimoodi, et Meie polgud olid seal kusagil nõgusa kollikvalsa ja siis me olime Arumäe ka päris päris eesliini juures kohe mängisin poistel suurtükipesas. Põnev ja, ja aga siis Luki lahingute ajal. Siis ma kahel korral olin tõesti täiesti eesliinil, käisin meestele mängimas, Lucy oli võetud ja, ja noh, need rünnakud, mis saks nõuesse tegin, räägid nendest midagi välja ei tule, siis tekkis niukene laengute vaheaeg, mõned üksikud lasud, paugud ja tegelikult vaenlase kaevikud, sakslased, kaevikud olid meile üsna lähedal seal. Ja me mängisime, see Arnu laev, kes meil praegu Moskvas on Eesti esindusteel. Tema oli siis komsorg seal. Tema see oligi, kes mind sinna kutsus, üks. Teine oli kaevel leitav, kattensiitan aga Tallinnas siin praegu. Nemad ütlesid, et tule mängi meil ka eesliinil, sinna ma siis läksin, mängisin siis me olime siis kolmekesi. Pising, Albert laht ja mina, mina mängisin akordioni, pisin väiks kitarri Alt, tal oli viiul kaasas. Adam rohkem laulis traaversit, oretsete bene romansse ja, ja ka meie Eesti tolle asjadeks, populaarseid laule. Huvitav oli see, et kui me hakkasime mängima ennem seda just lõhkesiks, miin meie lähedal lõhkumisi oli seal ikka nii eesliinil. Järelikult seal ka kuulata ja, ja kõige toredam oli see, et kui meil laulsime kolm laulust, olime järel, nüüd tegime lihtsalt väikse vaheaja. Külm oli ju, külm oli kaevikus, sõrmed lihtsalt ei käinud pisike kindlases sõrme soojendama ja tegime väikse vahe, mängime jälle edasi, siis Alt öeldi meile sealt sakslase poolt öeldi Špils, noh, mängige veel ruuporiga, nad ütlesid meile, et täitsa selgesti kuulda see naersemised, näete vaherahu muusikaga saavutada. Keegi ei lase ja keegi, sest nad need miinipilduja tule peale panna või ükskõik mida siis me olime nii lähedal nendel ja, ja heli andis täpselt kuulda, kus poolse tuleb, et oleks võinud meid seal ära hävida, täitsa ühtegi lasku ei tulnud, niiet põneb momente. Nii et on ka niisuguseid asju on juhtunud. Ja, ja siis, kui lahingud olid läbivalt, siis milleks siis need õigeks isetegevuseks, Jaroslavli ansamblid andsid selleks nagu tõuke? Igasugu näidendiga sugulus, keetsid, igasugu päeva sündmused kõik kajastasid seal ja näiteks kui lugesid, said sealt midagi teada, otsekohese jälle meisterdati meie ise tegus õhtu sisse. Mul on meeles veel kujuks pomm, lennukipomm kukkus alla mäe, seal olid need savimäed ja lennukipomm veeres mööda mäekülge lõhkenud. No sapöörid kohe hakkame siit, mis, mis, mis, mis viga on, need võtsid kohe lahtine koort, julged mehed võtsid lahti, pommisest tuli välja liiv. Puhas valge liiv, tähendab, ühesõnaga saksa töölised Zoloteerisid. Ja õhtul oristidega Sõhtu juubeli laul valmis. Ööl pool otsas istus Köbels teisel pool otsesisusiitler. Ja need 800 vastamisi laulavad, Hitler küsib hallo hallo Muharmastoctorkööbils. Mis uudist, jutustab ta, tead, GPS vastab. Üks uudis see, et relvavabrikutes on uudised, mis ainult head. Sel tehtud pomm ei lõhkeriiva, sest sisse pandud peotäis liiva, kuid asjad muidu kõigiti on korras see väike uudisti. Niuksed, sketšid otsekohe, neid loodi sealsamas otsekohe neid õhtul lauldi meestele. Ja huvitav on see, et nende laulude ja nende põhimõte oli see, et kui see, see, see võimas saksa armee tuli peale siis oli see niisugune võitmatu või kuidagi aga nüüdse Saksa armeel tagasi löödud ja selle üle naerdi igasuguste asjadega naerdes Fritz välja. Näidete sketšid ja kõik need olid ikka sellega seoses, mismoodi Flytsnik käitub. Ja siis kulp Eduard Kulpoli meloorkestri juhtima, lavastuses maarjavere. Operett. See oli väga põnev sapöörid ehitasid klubi, mis mahutas 400 kohta laudpõrandad ja katused ja kõik tip-top. Iga õhtu oli seal etendus või oli seal tantsuõhtu Lukjal seal moodustasime väga torid estraadiorkestri omale. Puhkpilliorkester oli, see võidi puhkpilliorkestrist estraadiorkestrile ja väike sümfonietta, orkester saatis aaria verd ja me mängisime pisikesel Schuberti lõpetamata sümfoonia esimest osa. Võiks ütelda ka, et seal ei läinud dist õhtut mööda, kui midagi seal klubis ei toimunud. Kahjus aegade lühikesest pärast me läksime kindlustustöödele siis kindlustustööde juures, aga seal ka kusagil koolimaja muljeid kohanimi meeles. Kooli mees, ehitasime saali ringi ja tegime orkestri ruumi alla ja seal läks jälle etendust edasi ja. Suurtükiväepolgus oli ju see Hardi tiidus oma oma kupeedia lauludega seal ja kõige nii sügavamad kontserdid olid jällegi just metsan pats haavatutele sageli sageli võib-olla oli ka niimoodi, et nendel raskelt haavatud seal ja mõnelgi jäise viimaseks heliks kuulda mängisime ja igal pool võeti meie mäng toredasti vastu, nii et et harmoonia oli õige. Võib-olla küll see klaverifaktuur kadus ära, aga harmoonilise kõik nad Bruno lukk ei uskunud ikka seda, et kas meie kuidas meie mängisid akordion saadab viiulit ja siis peale sõda kunagi meil Kadrioru lossis oli vastuvõtt ja meie läksime siis ühte ruumi ja mängisin Bruno Lucyle siis ette Andaluusia romansi. Kui te tagasi eesti pinnale jõudsite, oli siis ka veel aega ja vahti muusikat teha. Enne. Orkestri nodalin võiksid ta diaaniga saateorkester kergelt laule saada ka see mängis ka igasugusessi palasid, näiteks Milleri klemmile, linde, muud ja, ja teised olid meil seal kavas, mida või mis me mängisime orkestri paradene ja, ja väga-väga tore orkester oli see nii, et see oli tegelikult kõik oli neli, neli tenor saaksin Eduard neli alt saksi, neli akordioni, neli kitarri neli trompetit, neli trombooni, ainult üks trummi ja kaks kontrabassiansambel oli seal neli meest, nende eest hoolitsesin, mina. Õpetasin laulud selgeks ja väga palju Valgre laule laulsime. Ja kui me tulime Eesti, siis ma olin juba selle ansambli koosseisus. Olime kontserte andnud juba seal Kingissepa ümbruses ja linnas. Ja šheer, ansambli tulek oli siis väga huvitav. Üle Peipsi, kui tulime Mei koormasse Tulime väeosa koos, igaüks oma pilliga ja ja. Ja seda ei saanud ära viia ees esineja ega siis meie noodid ja, ja osa pille ja sinna maha ja siis mina jäin sinna. Sinna niisuguseks valvuriks võib osa nei varahoidla gara hoitakse osa meieri Hoosselmil orkesse osalid ära. Väike grupp oli meiega siis koosel. Siin ma räägin teile uuelt asja, teine aukiri koos all oli. Ma ei tea, kas oli kirikuõpetaja kari või kelle kariselei Punane Kari ja see oli jäetud lihtsalt sinna välja peale. Ma läksin sinna karja juurde, lihtsalt lihtsalt läksin, vaatamine loomisest. Udar täis, jooksevad piima, udar katki, suur pulli, pirakas, mõelge nähtavasse, tahab juua. No, ja kuna ma olin maal kasvandoormes, oskasin lehma lüpsta, läksin, tõin nõudja, lüpsin lehma ära. Nähtavasti killust saadud haav suudaraav haava pesin ilusti puhtaks ja kuna meil olid seal esmaabipakendid, panin, sidusin selle haava kinni. Ja lehm oli sellega väga rahul. Lüpsta teda oli väga raske, sest see oli valus. Aga siis, kui piima kätte said. Ühtegi küla inimest, ühtegi mitte kedagi näha ei olnud, Pitke suur lambakari oli kasel. Viisin pulli oja äärde, mina ei olnud näinud, et loom niisuguse jäänuv, ta jõi ennast jämedaks. Ta vist oli kohutav janu, aga teised lehmad olid lahti, seal metsas käia, joomas. Lüpsin lehmad ära. Poisid jõid piima, ega me polnud vist piima saanud ka nii kaua-kaua aedak. Ja hommikul jällegi läksin siis sinna nad ükskord peavad inimesed ometi ilma. Ma ei saa ju karju hooldama, jääda koos elama, pean varsti ära minema, siit me olime vist nädal aega peaaegu säär koosa paigal. Terve selle aja, kui teised läksid läbi ja siis oli tuli, siis oli, moodustasid juba täitevkomitee ja ühel päeval kutsuti siis mind sinna. Ja anti mulle ilusa Augeri karja päästmise eest. See meeles, ei lase soliste tagasi Eestisse tagasi Eestis. No ja siis me tulime jala kuni Anna kirikuni kanna kiriku juurde tuli käsk. Need peavad olema peal kella neljaks Tallinnas. Pildil toimuv kontsert. Aga ometi see kontsert siis kirikus edasi paar päeva, esimene kontsert Tallinnas toimus siis praeguses Kredexi kultuuripalees. Valitsus jõudis Võrust Tallinnasse, valitsustegelased olid seal kõik. Meie väejuhatuse tegelased olid seal, kõik saal oli rahvast täis. Ja realsis andsime, see on mitte kogu see suur ansambel ega sellisest suurest ansamblist CA estraadiorkester seisis, andsime seal kontserdi, see oli meie esimene esimene Tallinnas.