Tere, täna on esmaspäev, 28. aprill algab järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Ta tuleb 28.-st aastakäigust. 1928. aastal sündinud peamiselt noorte meeste Asta käigust. Esimesest sellisest kes pääses teise maailmasõja hävitavast leegist peaaegu puutumatult. 1927. aastakäik kutsutud Te ju vägisi lennuväe abiteenistusse. Umbes 5000 poissi, tõmmates sinna kokku ja neist pooled jäid Eestisse minema. Muide, nende hulgas teise poole viis sõjakeeris Saksamaale. Ja sõja lõpus oli õnneks enamus neid noori mehi Taanis, kus olud polnud just kõige hullemad. Kõige rohkem said sõjast räsida aastakäigud 1920.-st 26. nei sündinud meestest. Nemad tulid suurest sõjast välja õige hõredatena, paljud sõja lõpus kodudest eemale emigratsioonis või Venemaa vangilaagrites. Saksamaal on tehtud statistikat ja loetud, et 22. 23. aastal sündinud sakslastest jäi pärast sõda tervete ja töö võimelistena saksa rahvus, kes sa umbes 22 kaks protsenti meestest ülejäänud surnud, langenud või invaliidid. Nii et 28. aastakäik oli eelmistega võrreldes vähemalt Eestis tunduvalt paremas olukorras. Vaatasin kalendrist järele väga palju silmapaistvaid teadlasi. On kerkinud nende hulgast ma loetlen, mõned nimed. Arvo Rõõmusoks. Heino Liimets Pedagoogikaakadeemia, Vambola Maavara, Ülo Tedre, Vambola Türk, Harri LINK, Raio Sillameedik, Vello Past keemik, Aino Valmet filoloog Ülo arend, meedik eemalt Tõnisson arhitekt. Muide, Arnold Rüütel ka. See põllumajandusteadlasena tallanud 10. mail 75. tähtpäev. Ajaloolane, ajaloodoktor Heldur Palli majandusteadlane Uno Mereste. Jälle ajaloolased Jüri Selirand, Johan Kahk Karl Samuel Rebane, füüsik, arhitekt Uno töölpus. Minu pinginaaber oli ajaloodoktor Heino Arumäe erast Parmasto ajaloodoktor Herbert Ligi. Pedagoog Inge Unt, filoloog, Valmen Hallap. Arstiteadlane Väino Rätsep, geoloog, Smitri Kaljo. Neid võiks veel loetleda. Pilk jäi peale, eriti rikas oli see aasta loodusteadlaste järel kasvalt. Seitsmeteistkümnendal jaanuaril sündis Tallinnas tulevane geoloog Arvo Rõõmusoks. 41 aastat töötas Tartu Ülikoolis õppejõuna. Teaduste doktor Just vanema geoloogia alal. 10. veebruaril Võrumaalt päritud entomoloog Vambola Maavara. Suri neli aastat tagasi Eesti parimaid sipelgatundjaid avastanud umbes 20 uut sipelgaliiki muide viljelenud ka kujutavat kunsti ja harrastanud fotokunsti siis teine manalamees kaheksa päeva hiljem pärast Vambola maavarad, sündis Tallinnas Harry Ling. Zooloog ja jahindusteadlane, kes on uurinud eriti põdra ökoloogiat ja populatsiooni rakendades Eestis esimesena selleks statistilisi meetodeid. Lennud Üle-Eestilise ulukivaatlusvõrgustikku, mis koosnes peamiselt jahi- ja metsameestest oli Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi teaduslik juhendaja. Ainult ta ellu jäi õige lühikeseks. Ta suri aprillis 1984. Ja vot nüüd mees, kes ajendas seda teemat just tänasel päeval võtma. Ajalootundide sarja Hans Voldemar Trass, Tallinna poiss, kes saab teisel mail 75 aastaseks. Botaanik ja ökoloog, aga ka kirja ja laulumees. 38 aastat olnud Tartu Ülikooli õppejõud, sellest 35 aastat taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhataja Ta ja Eesti Teaduste Akadeemia korrespondentliige 75.-st aastast ja täis akadeemik 89.-st olnud külalislektor 12 10. Euroopa ja Ameerika ülikoolis käinud välitöödel ja ekspeditsioonidel Eestis, Põhja-Euroopas, põhjas, Siberis, tai mõrril, Kaug-Idas, Kaukaasias, Kesk-Aasias kitsamalt erialalt loodusteadlased tunnevad trassi kui lihenoloogi samblikeuurija. 68. aastal lõi ta õhukeskkonnas saastus astme määramiseks lyhieno indikatsioonilise mee Todi ehk teiste sõnadega. Mida puhtam õhk, seda rohkem samblikke sammalt. Samblikke kadumine puudelt viitab aga et õhu saastatust suureneb 1999. aastal välmista põlismetsade seisundi määramiseks Eestis ja mitte ainult Eestis. Uue meetodi märgitakse trass koostas 76. aastal maailma esimese täieliku ülevaate taimkatteteaduse ajaloost ja arengu suudutadest. Olnud Eesti loodusuurijate seltsi president ja hiljem aupresident põhjendanud, miks Eesti vajab mitut kaitseala. Miks need tulevad rajada. Paljude teaduspreemiate laureaat ja 10 aastat oli ÜRO Unesco rahvusvahelise programmi inimene ja biosfäär Eesti rahvusliku komitee esimees laialdaste huvidega mees, tegelenud vokaalmuusikaga. Muide, 1963. aastal laulis Vanemuises meespeaosa Eino Tambergi kuu paistoratooriumis Eino Tamberg oli tema koolivend Nõmme gümnaasiumist näitlejanna Raine loo abikaasa. Ja siis tuleb erast Parmasto, 23. oktoobril 75 jälle nõmme poiss, mükoloog ehk seeneteadlane, keda hüütakse, kas seenevanaks. Teaduste Akadeemia liige, Tartu Ülikooli professor, ajakirja Eesti loodus, taasasutus, tajaid ja selle esimene toimetaja aastatel 58 kuni 60 teinud seente uurimiseks ja herbaniseerimiseks 63 kaugmatka. 1960. aastal veel noor Parmasta osales Eesti noorte Teadlaste Kamtšatka kompleks, ekspeditsioonist arvu teaduskirjutusi, kõnelemata populaarteaduslikest ja publitsistika-st. 12. oktoobril Dimitri Kaljo Haapsalust päritud geoloog akadeemik töötanud alguses Tartu Ülikoolis 57.-st aastast Tallinna tehnik ka ülikoolis, uurinud just Eesti ordoviitsiumi ja siluri Teaduste Akadeemia liinis paistnud silma teadusorganisaatorina olnud akadeemia sekretär bioloogia, geoloogia ja keemia osakonnas ja välissuhete koordinaator ja lõpuks Võrumaapoiss Misso vallast. Erich Kukk. Plaanik algoloog võite küsida, kes on algolo? Ta on vetikate uurija ja veekaitse eriteadlane. 42 aastat õpetanud Tartu Ülikoolis käinud ekspeditsioonidel Kesk-Aasias ja kolm suve viibinud Mongoolias Sise-Mongoolias Läänemereekspeditsioonid tuntud sinirohevetikate uurijana. Viimasel ajal on teda Tartus harva näha, rohkem viibib Soomes oma kolleegide juures abistades neid teeneline laulumees Tartu akadeemilises meeskooris. Mul on lindis, õigemini mitu tundi Erich Kuke Mongoolia muljeid. Ja kui sügis jõuab kätte, siis tahaksin neid refereerida. Vaat see on 28. aasta Eesti loodusteadlaste põlvkond, kes kõik käesoleval aastal on tähistanud või tähistavad oma 70 viiendat sünnipäeva. Nii palju sissejuhatuseks. Ei saa. Seal pikka. Saleks. Mina ei. Ole ema. Jah, mina. Ei välju. No ja. Kui siis ei Olnud. Meil. Sain. Mina. Mina. Välvi. Enne. Jõule. Lääne. Mängis ansambel Ruja ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Trass meenutab nii. 1939. aasta kevadel ostsin pääsküla jaama juures olnud ajalehekioskist ajakirja loodusvaatleja. Ma ei oska siiamaani seletada, miks ma just sealt mõned numbrid ostsin. Loodusehuvi mul siis veel ei olnud. Aga kord leidsin meie pööningult ühe silmaga kiikris Eliisa oma isa oli olnud sõjaväelane, vabadussõjast osavõtt, Nad ja nii see vana vaateris seal vedeles ja paneme nüüd need kaks asja kokku. Ko meenutab trass. Loodusevaatleja ja kiiker mitte binokkel. Nimelt kiiker ja tingimused minu mõjutamiseks olid olemas, kuigi ma ei hakanud koheselt ei linde vaatlema taimi korjama. Aga 42. aastal organiseerisid Nõmme Pääskülapoisid Parmasto rõõmu, saadakse ling nõndanimetatud koopaklubi. Või oli see koopaühing. Igatahes oli rõõmus oksa koduõuel koobas, kus nad käisid koos arutamas mitmesuguseid põnevaid loodusteaduslikke küsimusi. Tegelesid seal kõigega, ka astronoomiaga. Ka mina kuulsin sellest. Käisin kord vaatamas, kuidas salapärastest koosolekutest ma osa ei võtnud. Aga samal ajal hakkasid samad poisid käima metsas loodust vaatamas. Mina ka. Mu märkmikus on fikseeritud, et esimene kord oli kaheksandal märtsil 1943. aastal tähendab 60 aastat tagasi, kui Glehni pargis linde vaadeldes märkisin üles rasvatihase leevikese zootehase, nende laulmise ja tegutsemise. Kuulake nüüd, mida meenutab Arvo Rõõmus, kas Harry lingi ja minu isad olid olnud sõjas ja teadsid, et kaitseks võimaliku suurtükitule või pommitamise eest on kasulik kaevata varjend majast pisut eemale ja isa kaevaski meie maja õuele suure augu. Kas peale lauad mättad ja mulla ja sinna läksime ohu korral 41. aastal. Selline koobas oli minuealistele poistele väga romantiline mängukoht, Harry lingiga ehitasime sinna sisse väikese ahju. Plektoru juhtis suitsu välja. Istusime seal küünlavalgusel ja imelik küll, ajasime juttu loodusteaduslikel teemastel. Parmastaja trass käisid ka seal meetmeid. Kolmneli Kivimäe boss, poissi, kes moodustasid selle koopaklubi. Kas teeme üksteisele tegema loodusteaduslikke ettekandeid? Mäletan, et mina rääkisin midagit Eesti paekalda tekkimisest, Parmasto jutustas aga samblikest ja trass Kivimäe lindudest. Niiet poiste mängust sai midagi väga omapärast, kui me tänapäevaga võrdleme. Trass meenutab nii, ema kasvatas meid üksinda. Talle tuli minu tegelemine niisuguse harrastusega nagu botaanika täieliku üllatusena, sest ma ei olnud mingi teadlase tüüpi nooruk. Ma olin väga rabe, laialivalguv ja distsiplineerimatu poiss, kes pinud keskkoolis kuigi hästi küll aga jooksis palju ringi ja tegeles 10 muu asjaga. Ma olin veendunud, et reaalainetes olen täiesti andetud kuju ja võib-olla sellepärast tekkis mul vahepeal mõte minna õppima metsavahiks. Ma lihtsalt ei jaganud matemaatikat ja füüsikat. Pärast selgus küll, et on vaja lihtsalt rohkem tööd teha, siis hakkasin ka neid aineid taipama. Seepärast ema imestas, et võisin istuda tundide viisi kodus ja koostada kataloog. Me käisime poistega tegemas Kivimäe koolimaja lähedal. Seal oli väike liivaauk ja kasvasid mõned haavad. Seal Me jooksime, mängisime viiendast kuuendast eluaastast peale. Tegime kõrgushüppe koha ja kaugushüppepaiga. Li kestvusjooks tuli joosta 10 ringi, iga ring, midagi poolteist kilomeetrit, minul ei olnud võhma, aga hambad risti jooksen ikkagi need ringid ära. Tänu sellele jooksmisele, pallimängule ja hommikustele pikkadele loodusmatkadele olid mul küllalt kitsad ka keha kohta hästi tugevad jalad. Ja vot see andis mulle eelise pamisel. Ses tõukejalg oli eriti kõva. Ülakeha seevastu nõrk, õlgu peaaegu polnudki. Kuulitõukes jäin kõigile poistele alla. Õpetaja Turt, kes õpetas meile keskkoolis joonistamist, kehalist kasvatust. Kas ma lendasin kuidagi hästi latile peale pärast tugevat äratõuget ja hakkas minuga spetsiaalselt tegelema? Ma hüppasin kõrgust üks, 60 65 70, aga need olid sel ajal küllalt head resultaadid siis üks, 75 ja ühel treeningul koguni üks, 81, mis on jäänud ka minu elurekordiks, ainult et see ei ole mitte võistlustel hüpatud. Aga üks, 80 85 oli Eesti täiskasvanud, et edetabelis juba tulemas. Ime küll, aga nii see oli. Meil ei olnud siis veel areenile ilmunud flopi poisse ja kuuse Eesti rekordiks 95 püsis. Olin spordiühingus, Spartak liige ja treeneriks oli ERMi nukk ja niisuguste tulemustega tulingi koolinoortevõistlustel Tallinna meistriks. Veel mängisin võrkpalli ja kuulusin koolivõrkpallimeeskonda. Ta oli meil võrkpallis reaalkooliga kõva heitlemine, neil oli tugev meeskond, aga sellele vaatamata. Me võitsime mõned korrad. Koos poistega käisime suplemas Pääsküla jões. Muide, spordiga tegelemine jätkus veel ülikooli esimesel kursusel, tulin kõrgushüppes ülikooli meistriks aga siis jäi see ära, sest 48. aasta kevadel läksin juba varakult välitöödele ja spordiga tegelemiseks ei jäänud lihtsalt aega. Kasvuspordis on olnud hiljemgi, sest ekspeditsioonidel on peale tugeva südame ja kopsude veel väga vaja ka tugevaid jalgu. Niimoodi meenutas oma noorusest Hans Trass. Vaiksed metsasalu on üks kena linn. Viga play abcado, mille laula, pliin. Männi. Leiab ta su taara ja Ave roheeluse mehimanegi armaada. Glehni loss ja ava kuhu see ja ilu. Ja lasta rõhk, kanna seal kosta uude ridu. Rongi tuttav kostab kõrvu. Kauluvuses ei paista konstaabel põiva kõrr Luhuse. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Ma tahan kiita tolleaegsed kooli esimeste sõjajärgsete aastate Tallinna koole. Ise olen õppinud Gustav Adolfis aga üle viidud seitsmendasse keskkooli, mis oli prantsuse lütseumi Westholmi järglane. Aga eriti paistis silma Nõmme gümnaasium Nõmme Gümnaasiumi 60. aastapäeval p totaktusel. See oli 18. veebruaril 1989. aastal. Vilistlaste nimel kõneles Hans Trass mullandama kõne tekst siin ees. Ma loen selle mõningatel ühendustega, et ta alustab niis. Austatud direktor ja õpetajad, kooliõed ja koolivennad. Mu daamid ja härrad või nagu me Tartus praegusele ülemineku perioodil kompromistlikult pöörduksime, mo, daamid ja seltsimehed. Teie ees seisab, püüab sõnu sisendavaks kõneks vormida selle kooli marakratt kelle Androksas see oli õpetaja hüüdnimi 45. aasta kevadel õpetajate tuppa kutsus ja nukralt etteheitvalt toonil küsis. Kas siis tõesti isegi Nõmme gümnaasium ei suuda sinust tõsist meest teha? Ma ei tea kui tõsist, aga inimese kujundas küll, kes suurima südamesoojuse ja üllatavalt tihti mõtleb tagasi oma kooliajale aastatel 1942 47 mõtleb dollastele õpetajat sellele ja sellele imelisele kujundavale, muutvale ja mõjutavale miljöö-le. Mis seal koolis siis valitses? Armas jumal, mida kõike sel ajal tehti, operetis sporti, filosofeeriti luule tati, kirjutati mälestusi ja, ja koolipoiste mälestusi möödunud elust. Kritiseeriti sotsialistliku realismi, vaadati tähti, sepitseti hiigelpikku, armastuskirju anti välja ajakirja, koostati paks teadusuurimusi ja tagadid, puu. Õpiti ka. Olen veendunud, kui meie praegused agar tulutud kooli reformaatorid tõesti tahavad teada, milline on üks tõeliselt loomingulise kooli mudel. Selle õpetaja Se õpilaskonna suhete produktiivsem variant. Tulge ja uurige Nõmme Gümnaasiumi ajalugu. Uurige niisugust direktorite inspektorite ja õpetajatetaktikat ja metoodikat, vabandage. Mainin vaid mõnesid vanema põlve õpetajate nimesid, nakkud teast, Remmel, Pavelson, Parts, Robert Anderson, Õispuu, Laidoner annus ja paljud teised. Ja teile avaneks imeline pink kokkuhoidmisest, sõnatust, üksteise mõistmisest, peen psühholoogilisest läbi nägemisest. Näiteks õpetaja ladus sulle kolme veerandi jooksul kahtlesid aga tunnistusele ilmus ikkagi kolm või neli sest väänkael kirjutasi on nii pagana ilusaid son, et ja hiljem saigi temast väljapaistev kunstiinimene karistamas sekkumises siis, kui nad neile omase peene pedagoogilise maistuga vaistuga mõistsid, et nii enam edasi saa naeratavast kõrvale vaatamisest, kui me koostasime põhjaliku uurimuse, nõmme, linnustik, aga neeru vastamisel jäime hätta ja hilinesime esimesse tundi, sest olime juba kell viis varahommikul, telli nõmmejärvel linnuvaatlusel kokkuvõtvalt diskreetluse ja nõudlikkuse Nõmmelikust kompleksist. Sellise Nõmme Gümnaasiumi vaimu ja vaimsuse vundamendiks, mida küll kõrgelt ja väljast lõhuti ning mõnitati oli euroopaliku kultuuri ja elulaadi primaar, et meie noorte ja kogenematud nõmmelaste stiihiline tung selle poole, mida ja kuidas tegid, ütlesid ja hindasid meie suured kaaslinlased Friedebert Tuglas, Marie Under, Doratson, Marta Sillaots, Albert üksi, Voldemar Panso, kelle vaimsus jõudis meieni Nõmme Gümnaasiumi, paljude õpetajate läbi aja ja võimu sunnist, küll keerulisi ning lausa kummalisi teid mööda. Mõnikord oli selleks vaikimine ja läbinähtav osavõtmatus kui jutlustada võõrvaateid vahel ka nii, et õpetaja rääkis meile Noor-Eestist ilmse, kuid vaoshoitud poolehoiuga, aga tunni lõpus tegi külmal eemalolija ilmnel õige ideoloogilise kokku. Õige jutumärkides ja Me mõistsime mõistkem ja hinnakem siis seda, mida on andnud eesti rahvale, tema kultuurile ja vaimule nõmme 10. keskkool, Nõmme gümnaasium, meie armas kool. Juba praegu on nõmmekool andnud meie vabadusliikumisse kümneid mõjukaid edumeelseid inimesi ning annab veel ja veel, ma olen selles kindel. Me oleme suurnõmme, sõpruskond Me tuleme ühest puhtast allikast, Ärgussaakukate ta reostatud, ärgu kuiva kudeda. Toit, vaata, ürgsooned ärgu taba kudeda hääbuva rõõmu allikas, kas saatus? Hoidkem, nõmme, Liivikuid, männikuid, meie Mustamäe käia, mälestus sellest geniaalsest veidrikust Nikolai kleenist, kes olevat Mustamäeharjal jalaga vastu maad löönud ja otsustanud seie, saagu lenn. Ja sai maailma ilusaim ja õdusa linn. Vähemalt meie Nõmmeklate jaoks. Aga kahjuks mitte, et neile, kes ehitasid pääskülla, näotu Nõmme vaenulikus ots korradoki ja õnnistasid meid jälgi prügimäega. Nõmme Gümnaasium nõmmelt lahkunud ja mujal elavad nõmmel Nad pöörduvad su poole tungiva palvega. Tee kõik Nõmme saaks ja nõmme jääks Nõmmeks. Nii nagu läbi mitme inimpõlve on teda ehitanud ja kujundanud meie linna patrioodid. Me toetame teid selles nii, kuidas oskame ja suudame. Head koolikaaslased, õpetajad ja õpilased. Meil on täna suur pidupäev, kus saamise päev? Ärgem häbenegem suuri tundeid ja sõnu täna võib-olla meil selleks voli, selle annab meile eriline sinimustvalge meeleolu, pühadus ja kohusetunne. Ole kõrgesti kiidetud ja tänatud Nõmme gümnaasium, meie kool keset luiteid, nii valgeid nõmme roheliste mändide all, nagu on kirjutanud Eino Tamberg ja Kulno Süvaleppnõmme kooli sümnis 14 10. lennu nimel Hans Trass. 18. veebruaril 1000 8989. Orkester Glehni pargis oli lugu, mida laulis meile taju Kadajas. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun kui trass 70 aastaseks usutlesitada. Postimehe ajakirjanikud Toomas Kukk ja Juhani Pütsep. Nad küsisid, kuidas te juhtusite põlismetsi uurime? Vastus huvi vanade metsade vastu tekkis seoses samblike ja sammalde kui põlisuse indikaatoritega. Põlismetsadel on iseloomulikud, tead, 1000 liiget. Koostasime igas metsas liiginimestiku ja selle põhjal hindasime, kas on tegu põlismetsaga, selle jäänukiga, vana metsaga, tulundusmetsaga või millegi muuga. Ma muutun põlismetsas härda, kas on ühtaegu hale ja uhke tunne? Tulevik on tume, ta kirjutab seda viis aastat tagasi, aga mitte lootusetu. Eesti metsanduses on meeleolud, et vanad metsad on asjatud kooslused, meie maastikus risustavad seda. Põlismetsad on tõesti risus, et seal on palju lamapuit, too aga metsamehed ei, arvestati üksikud isoleeritud puistud ei säili isegi kaitsealadel nad hävivad, sest ei toimu seemnete vahetust üksteisest eraldi ja kaugel seisvate metsatükkide vahel. Ajakirjanikud jätkavad, küsivad, miks on vaja meil siin ilmas samblikke trass. Kui neid ei oleks, oleks loodusvaesem, puuduks üks väike lüli aineringis, mis on eriti tähtis arktilistele aladel. Arktikas on liig Komisjon, võimetus looduses. Ja kõige suurem biomass kuulub samblikke kele. Samblike biomass näiteks Hibiinides on kuni 20 tsentnerit hektari kohta. Samblikud on tähtsad bioindikaatorid ja antibiootilised ainete allikad. Soomlased kasutavad siiani samblikes toodetud aineid tuberkuloosi raviks. Kas samblike uurimine on ka mõnikord ohtlik, küsivad. Lendasin helikopteriga Kanada Arktikas, sealsetes tundra soodes levivat pinghad. Väikesed, mõnesaja ruutmeetri suurused huvitava taimestikuga kühmud. Helikopterijuhti Tšaims ei tahtnud pingule maanduda, ütles isa pärast õhku tõusta. Ma palusin teda härdalt härdalt. Ma olen eestlane Kanadas, ma tahan näha bingot, ma tahan seal taimkate kirjeldus teha pliis pliis ja julge poiss. Ta lasi mind nöörredeliga alla kus redelilt maha, aga pehmaolis. Sihotaja liinist korjasin ühe pika habesambliku, mille pikkus oli 4,2 meetrit. Teadaolevalt oli see maailma pikim samblik. Pikk jutt on sellest Nutrassist, kui teadlasest räägiks, et teised mehed, aga ma lõpetaksin veel mõne tahuga tema biograafiast. Ta meenutab nii. Meil oli kodus kivimäel üks vana grammofon ja mõned His Master poissi, plaadid Perjaariate ja romanssidega. Ema rääkis, et need olid mul juba nelja, viie aastaselt peas, seejuures kummalises saksa keeles. Väga varakult hakkasin joodeldama, siin-seal hüüti mind, jood Leandsuks. Kogu aeg vilistasin ja ümisesin midagi. Meloodiad jäid lihtsalt pähe. Musikaalsus oli kahtlemata olemas ja seda süvendas isa, niipalju kui suu võttis viis mind 38. 39. aastal mitu korda Estoniasse ooperisse. Ja üks vapustav elamus oli igatahes tur randat. Et võiksin saada muusikuks, eelkõige lauljaks, hakkas selguma keskkoolis, kus Kulno Süva lepi, Eino Tamberg panid mind vahetevahel oma laule esid tama. Esinesin ka Nõmme keskkoolis lained löönud operetis Odüsseus. Nii olekski ehk läinud, kui vahele poleks tulnud loodusvaatlused, mis viisid mind tart ülikooli bioloogiat õppima. 47.-st aastast pesin kõrvalt Tartu muusikakoolis laulmist. Ülikoolipäevil olin ise tegevuslane, laulsin iikorit, tähendab vürsti gorit, Valentiini, Anieegini Vambot. Hiljem kirjutasin haltuura korras klambritest näljahädas, olles eriti 1900 viiekümnendatel aastatel Tallinna muusikaarvustusi. Tõsi, need olid hambutud aga need tõid natuke raha sisse. Viimane muusikaline katse toimus 63. aasta kevadel, kui Eino Tamberg kutsus mind äkki Vanemuisesse esinema oma kuupaiste Orata tooriumi. Peaosalisena. Laulsin kuidagi ära vist viis etendust, pärast võttis osa üle Teo Maiste. Mulle enesekindlus polnud, hääl kõikus, aga millegipärast arvustus võttis heatahtlikult vastu. Ebaledes tuletan meelde sedagi, et olin harv, lekkis solist 58 kuni 62. Käisin selle intelligentse bändiga, kuhu kuulusid Rein Marvet, Andres Vihalemm, Arnold Karu, Ago Laisk, Vello Kivi ja teised ka leedumale esinemas. Lõbusam meelde tuletada, et mõned mu sõbrad kuulnud, et laulan Vanemuises, teatasid rektor Klementile sellest kohutavast faktist. Teil on ülikoolis teedri juhataja Hans Trass, kes esineb teatris opereti. Tollane rektor kutsus mu välja, uuris ja noomis ta ettekujutust minust, kui opereti Tulas talast saaks. Muretsesin talle pääsme kuu paistoratooriumile. Ja ühel nõukogul pärast seda teatrietendust kutsus rektor mind kõrvale ja ütles, umbes nii. No kuulge, milline jama, see pole ju mingi operrect. Mulle tundub, et esindate selles osas meie tulevikuinimesena ja veel kirjandusharrastused oli eriline kool ja eriline klass õppisid paljud poisid, kellest hiljem said Eesti kultuuri ja teadusekandjad nagu Lennart Meri, Endel Lippmaa, Juhan kaht, Loit Reintam, veidrik Kivilo, Einoga, Tamberg ja teised. Mu sahtlisse kogunesid häbelikud, armu, luulendid, elu, mõtted, traktaadid, üks jutustus, ah ükskõik, käsikiri, see oli põnev. Paraku lapselik tegevus, aga nüüd mõeldes küllap oli ka kasulik mingi eneseväljenduse oskusi, territus võib-olla sellel baasil julgesin hiljem kirjutada toda reisikirjeldusi Hibiinides, Tai mõrvest, Kamtšatka, Kasahstanist, Kanadast publitsistikat ja Nikitsada luuletusi milledest mõned Paul Kuusbergi heatahtlikul pealekäimisel on avaldatud loomingus jäiga vaibumatu huvi ilukirjanduse ja poeesia vastu. Jäi lugemist, arve. Muidugi möödub vahel nädalaid ja kuid, mille ei saa raamatut kätte võtta, aga ma tunnen end siis kuidagi halvasti. Elu on nagu hõrre. Aegade jooksul on minu lemmik kirjanikeks kujunenud Hemingway. Stein Beck, kupp, Breen Tammsaare, Kross aga pojettidest armastan pööransi võtmanni Lermontovi, Liivi Underid, Alverit talvikut, oh, neid on palju, kes äkki möödunud aegadest või olevikust on mu teadvusesse astunud, aidanud ja selgitanud, toetanud, hingehädas või jaganud mu rõõme nagu muusikaski. Boksaide Vivaldi, Beethoven, riik, Tšaikovski, Sibeljas. Lohutavaim on see, et kirjandus ja muusika on ammendamatud. Avastan enda jaoks midagi uut ja seni kogematud ka kuuekümneselt siis seitsme ja kaheksakümneselt nii kuni lõpuni. Kirja pandud jaanuaris 1988. aastal. Teisel mail käesoleval aastal saab Hans Trass 75 aastaseks. Täna neljandal oktoobril 1957. aastal lasti Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidus orbiidile esimene inimese valmistatud. Ja nüüd ta lendab. See oli katkenud Eino Tambergi kuupaiste oratooriumist, millest Hillar Palamets hiljaaegu vestis. Järgmine ajaloo tundi jälle järgmisel esmaspäeval. Kaks.