Tere algab saade, laste lood, mina olen kadridiisel. Oleme Susanna reppin, Angeelika Anete, Simone, Kaisa Kristjaniga Tallinnas roosikrantsi tänaval. Ja meil on peas kõrvaklapid. Nimelt kultuuripealinn Tallinn 2011 raames toimub linnainstallatsioonide festival lift 11. Ja üks osa sellest on Kadri Klementi koostatud audiotuur. Eile lugesime üle, mitu kaamerat meie üle valvab ja leidsime vanalt majalt kultuurimälestise sildi. Ning mõtisklesime, kas tänaval on rohkem autosid või inimesi mis ootab meid aga kümnendas punktis. See on samas lillede juures. Konteinerhaljastus on üks sagedasem tänavate kujundamise võtte see tähendab enamasti suurde potti istutatud lilli või põõsaid, näiteks saialilli või jugapuid. Pott kaitseb neid ära tallamise ülesõitmise eest ning tõstab madalad taimed maast üles inimesele lähemale. Konteinerhaljastus raamistab sissepääse või tõkestab liiklust. Betoonpotid on ilmunud ka bussi- ja trammipeatuses ootajatele seltsiks et mõned taimed saavad linnas paremini hakkama, kui teised, on linna haljastuse andnud supermarketi efektile või supermarket linna haljastuse efektile. Kumb oli enne? Sageli on see linnapildis veelgi laiemalt ka teistes sama kliimavöötme linnades ühetaoline ning istutatud samu kujunduspõhimõtteid järgides. Nii nagu supermarketid näevad alati ühesugused välja. Minu arvates on nii elegantsed, lihtsalt, ma ei kujuta ette ühtegi tänavat, kus ei oleks mingeid lillega, Asjon. Fännan, neid, need on nii ilusad alati. Nonii, Tallinna linnas pildis on need siiski üpriski vähe, et ainult sihukestel nendeks Kaarli puiestee lähedal on selline ilus lilleaed. Ja vanalinnas on hästi natukene, aga üldiselt siuksed laudo teede ääres minu arust väga palju siiski ei ole neid, mis poisterahvas arvab. Ena on, et on hea, et nüüd on, et noh lihtsalt, aga mina eriti jää neid vaatama, kus ja kellelt. Lahkemal ei ole, mulle need meeldivad, aga need on nii ilusad ja siserohkem loetust linnas. Mina olen just need pakuvad nagu inimestele seltsi annavad nagu linnale värvi, selles mõttes, et et mulle ka on nagu hästi meeldivad, need on siukseid, värvikaid ja toredaid ja teinekord, kui jääd midagi mõtleme, siis vaata kohe, oh näed, millest mõelda. Ajaloo keerdkäikudes on kaduma läinud üks tänavaruumi liigendav ja ilmestav nähtus. Eesaed tänava ääres asuvale tühjale krundile võiks ja ehitada nii ettepoole keskele kui tahaotsa. Enamasti valitakse koht vahetult tänava äärde, nii et hoone eraldab tänava, avaliku ruumi ja aia või hoovi eraruumi. Kui aednik ja taha ei mahu, saab selle mõnikord rajada ka hoone või hoone osa katusele, nii nagu on tehtud kõrval asuvas majas. Minu arust on see väga ja idee rajada maja näiteks katusele enda aed, mõndadel on tõesti kortermaja ja neil lihtsalt ei ole enda aeda ja kui nad otsustavad teiste elanikega teha enda maja katusele näiteks väga ilusa aia, siis on seal väga mõnus olla, selles mõttes natukene loodus peaks siiski linna saeva tavaline linnarahvas, tegelikult tuleksin sind tänavad, siis ma paneks seda tähele. Ma ei tea, mulle just meeldivad, need on minu arust nii armsad, eriti kui on selline tihe linnatänav ja siis korraks jääd niimoodi seisma ja näed, et orgu ilus on, tahaks ka seal olla ja niimoodi ja minu meelest teeb nii armsaks kuidagi linna, et kui palju kodusemaks ja ilusamaks ja looduslikumaks. Tänavaruumi eripära on avatus ilmale ja ilm on meil siin tihtigi. Oma keskuses pole ta tegelikult sugugi mitte kehvem kui kurikuulus Londoni kehv ilm. Selles vallas võiksime pakkuda tõsist rahvusvahelist konkurentsi. Misega puutub tänavaruumi, siis on siin hea näide sellest, kuidas arhitektuur võiks kaasa mängida tänavaruumi olemusega. Maja eenduv osa loob kõnniteel liikujad varjualuse ning selle võrra tagasi. Tõmmu esimese korruse fassaad annab tänavale ruumi juurde. Siinkohal läks ruumi võid küll, paraku parkivatele autodele. Tegelikult on hea, et maja esise selliseid kattusid, selles mõttes, et kui sa näiteks tuled on täiesti normaalne, ei võta vihmavarju kaasa, järsku hakkab tihendeid padukat sadama, siis sul ei ole kuskile, mina olen minna, vaid sa pead kuskile poodi sisse minema, seal lihtsalt nagu ukse taga vahtima. Tegelikult on jumala hea, kui sellised kuskile katus jälle niimoodi rahulikult minnes eestlasel või teha mingeid oma asju, senikaua kui vihtleb. See autode parkimine ja Belgias on minu arust mitte just kuigi tore, sellepärast raske on minna üle tee, kui sul on parkivad autod ümber ei näe kummalt poolt ta tuleb ja minu arust seksida, autot parkida mitte tänavatel, vaid parklates, et Tallinnas on neid üsna palju. Minu arust võiks neid veel juurde teha, sellepärast et väga paljud autod siiski pargivad tänavatel, mis jalakäijad väga ebamugav. Liikluseeskirja paragrahv 27 ütleb. Kui käigusillale või tunnelisse mineku koht, ülekäigurada või ristmik ei ole kaugemal kui 100 meetrit peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 meetrit tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui tee samas suunas hästi näha ja sellega ei tekitada ohtu liikluses. Siin on see punkt roosikrantsi tänaval, kust alates tohib seaduse järgi otse teisele poole tänavat minna. Tee seda. Nii paneme siis kinni ja lähme teisele poole, aga ega siin küll väga hästi lasteaia elasite, et autod on kõikjal ees väga tihedalt pargitud, tänav täis ja ega kõige lühemad lapsed ei näe. Ma ei näinud mitte midagi. Seda sakslaste nimetatud tänavat iseloomustavad prantsuse rõdud, mis avanevad eesti tänavaruumi prantsuse rõdu on põrandani aken, mille ees ei ole eraldi rõdu pinda, vaid ainult piire. Tänavaruumi, selle häälte, lõhnade ja sündmuste ja nende läbi ilma ja kellaaja vastuvõtmine oma kodus, jäädes ise samal ajal varjata. Nähtamatuks mulle meeldivad mõlemad prantsuse rõdud, selliseid ilusaid nagu elegantsed, sellised hästi klassikalised ja toredad. Ja, ja tavaliselt on sellised ka mulle meeldivad käia ja vaadata välja niimoodi, et oh kui lahe. Alguses ei tammede, ta on prantsuse. Aga nüüd ma sain teada, aga mulle meeldib tavaliselt tervete, et rohkem kui käence sääred, kõne seal peal saab käies vaadata paremini. Nägite siin üks hostel. Siin on hosteli silton ühe kohvrikese küljes ka. Päriselt teekonna tavaliste näinud neid ühendavad sildid, aga see kott nagu kahe püüad tähelepanu. Roosikrantsi tänaval on 143 kaevukaant. See on keskmiselt üks kaevu kaasiga 2,2 meetri kohta. Mitte iga kaev ei vii samasse torusse ja nii on meie jalge all terve trasside rägastik. Maakoor, millel meie kivist linn seisab, on justkui ussikäikudest õhuliseks poorseks uuristatud. Roosikrantsi tänaval kerkib ilmekalt esile ruum, mida on pea võimatu projekteerida. Peeglipealne maailm. Lähedalt vitriinakendelt paistab teine tänava pool suurte vitriinakendega, millelt paistab teine tänava pool suurte vitriinakendega. Ülemiste korruste akendelt põrkuvad õhtused päikese kiiretlikussetina hämarates tubadesse. Hommikustel pimedatel poeakendel on hea jälgida hoovist välja sõitmise ohutust. Kas teie vaatate ennast tänavavitriinide peegeldusest? Tavalist mitte, kuna ma ei käi ringi ja jazzi siukseid nagu peegeldavaid kaasa aga möödaminnes, justkui sa oled kuhugi teel ja sa näed, et peegeldub, kas elata ennast, siis vaatan, aga ma spetsiaalselt otsinud. Tavaliselt juba Lynne sätentsis mäletteni, kas aknasse näljane? Venelane Ma olen ise oma kõrrest kõrvale, vaata need siis vaatad, köimine, ema, teinekord sellise peegli peale satub, siis need ei paned selliseid nagu selliseid beibe, hooli niimoodi siin nii naljakas, teine karbecanitsitemmeski, kui poistel on see kaabu peas, siis nad saavad kaabut kergitada iseendale. Aga lähme siis järgmise punkti juurde. Roosikrantsi tänaval ebaharilikult tänavavalgustid Pole needsamad valged plastikust kuplid, mis muu linna mitmekesisuse öösiti ühtlase standardvalgusega üle ujutavad. Mööda kõnniteed võib veel praegugi jooksmas näha selle hiljutise operatsiooniarmi valgusti postidele jäta oma sõnumit vaid koerad. Uurimine räägivad kleepsud roosikrantsi tänavalambipostidel. Mingi Evestus on siia verbi tükkis. Mina loen siit, ehitaja aitab. Ma arvan, et mõned kleebivad niisama asja kleepse peal, aga mõned on võib-olla isegi mingid reklaamiks ja niimoodi kleebitud. Võib-olla mõned inimesed käia tänaval ringi ja leian taskust mingi kleepsu ja siis lihtsalt panevad plasti külge, aga mõned tahavadki, et see kleeps ajaks seal võib-olla on see vajalikes panevad siia peale või nad tahavad enda arvamust väljendada. Pöördugem hetkeks poeetiliselt kujunditelt tagasi kahe jalaga maa peale. See on kahtlemata see, mis teeb tänavast tänava asfalt. Asfaldiautodega on natukene nagu kala ja munaga. Kas asfalt tehti sellepärast, et olid olemas masinad, mis võimaldasid suuremaid kiirusi kui mööda munakive või kruusateel või tehti autot sellepärast, et oli olemas pind, mis võimaldas ette kujutada suuremat, vaid kiirusi, kui hobuvanker oli võimeline saavutama? Ja mis teie arvate, kumb oli enne auto või asfalt? Ma arvan, et auto oli. Nende algus oligi nimetatutele halvem maaja autodele sõites meeldite kõvemal pinnal. Et oleks lihtsalt. Ma arvan, et asfalt on enne sellepärast et kui isegi siis veel autosid ei olnud, see on natuke ebatõenäoline, et nagu hobusekaarikut sõidavad munakivi teel hobusele endale on ka seal nagu raskimin, rattad logisevad ja siis natuke imelik. Päeva autot olid kyll kindlasti hiljem. Ma arvan, et asfaldile siiski ennem kui autod. Võib-olla tänapäeval tehakse seda asfaldit natukene teistmoodi kui sees, aga teatud teekate pidi siiski alana. Vaata enda ümber ringi, kui palju on tänaval inimesi, kus nad liiguvad, kuidas nad liiguvad, on neil kiire. Millest nad mõtlevad, mis ametit peavad. Kus on lapsed? Seal vastas üle tee läheb musta käekotiga naisterahvas, mustad kingad jalast, võib-olla mingi kontoritöötaja, ma arvan, et ma seda mingi treener on. Ma ei paista olevat, ma arvan, et tal lihtsalt kiire tundus jah, kiire sammuga läks ja tegelikult ka nagu üldiselt tänavakeelsetest inimestest räägite, siis kõik inimesed on tegelikult väga erinevad. Nii et me võime igasugustes liikumistes näha inimesi igasugustes tujudes. Võib-olla isegi me näeme mõned mõtted ja et igatahes inimesed on väga erinevad, et ükski inimene ei ole tänaval ühesugune. Tegelikult möödus meist vist üks oranži jopega isa ja tema kõrval oli just Sa jopega laps ja laps läheb keksi, tees ise läheb kannatlikult kõrval, aeglaselt kõndides arven, plahvad kaija, Läsitlectic silikon, kahvliga mees, enne, mis näide, ma arvan, et ta on kontoritöötaja. See küsimus, et kus on siis lapsed, et suvel on, oleneb tänades, aga tihtipeale on nagu vähem lapsi tänavatel sellepärast et mõned lähevad maale, aga kooliajal on rohkem seda liikumist, kuna pool ja siis lapsed käivad ka huviringides ja nii edasi. Tänavaruum on tegelikult sügav kanjon, kuna selle põhjas liikujale avaneb aga enamasti ka vaade kaugele piki tänavat jääb pea kohal olev maailm tihti tajumata. Katuseid ei ole näha isegi linade ülemisi korruseid mitte. Pea kuklas kõndides võib ju komistada. Aga kellele on siis tehtud need lõvipead seal kõrgel üleval on, nad tasuks neile, kes on võtnud aega tänaval lonkides pilku tõsta või teemaja ülemise korruse elanikele meeldetuletuseks, kellega nad vastakuti seisavad. Või olid nad ühe pilguga haarata fassaadi, joonise, kompositsiooni, osa, midagi, millel on oluliselt suurem mõju paberil kui tegelikus ruumis. Ma arvan, et see on lihtsalt üsna vana maja. Mingid sümbolid on siin kaunistused ja igasugused sellised väga klassikalised asjad ja nagu vana natuke vanamoodsad ja minu minu arust on see hästi lahe. Ma arvan, et see on nagu nii-öelda ilu pärast, sellepärast et tegelikult, kui see nagu vaataksid seda, see ju ei mõtleks tegelikult ju kiiresti mõtleksid, et sa ei mõtle tegelikult, et nendel, et see mingisugune symbol või mingi värk, see lihtsalt nagu vaatad, et see on nagu ilu pärast tehtud ja ja võib-olla mõnele meeldib, mõnele ei meeldi. Milliseid meeldivaid ja vähem meeldivaid asju ei naudi tuuril veel leida õnnestus, kuuled, homme samal ajal. Kadri Klementi koostatud tuuril jalutasid Susanne veti, Angeelika nette, Simone, Kaisa ja Kristjan ning toimetaja Kadri diisel.