Tere, täna on esmaspäev, 18. august algab järjekordne ajaloo tund ja Tallinnas siin stuudios otse minu vastas istub härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Täna on siis õhusõjasarja viimane saade. Kui me esimeses vaatlesime strateegiliste pommitus nii planeerimist staapide, poliitikute kindralite tasandil, eelmises saates sama lendurite, nii pommituslendurite kui saksa jahilendurite silmade läbi nähtuna siis täna tuleb vast kõige süngem tahk selles teemas. Inimesed, kes olid pommitamise ohvrid pommide all kes saadeti varemeid koristama, kustutama tulekahju. Ühesõnaga suure õhus sõja inimlik tasand. 1943. aasta novembris planeeris Inglise kuninglike õhujõududes strateegilise pommitusväe juhataja Arthur Harris või Bamberg Harris suurt õhurünnakute sarja, et hävitada Berliin. Ja ta kinnitas Inglise poliitikutele, et nende rünnakut tulemusena Hitler kapituleerub hiljemalt esimeseks aprilliks 1944. aastal. Seda on nimetatud kas laht umber liin, lahing Berliini pärast. Nii nagu Inglismaa õhust pommitamist 1940. aasta sügisel ja talvel nimetati lahinguks Inglismaa pärast. Harris esimene suur rünnak toimus 18. novembril. Berliini kohale jõudis 402 inglise pommitajat. Aga samal ajal Saksa õhutõrjetähelepanu kõrvalejuhtimiseks ründas 325 raskepommitajad Ludwig haappenit kaks suurrünnakut ühel ja samal ööl. See oli esmakordne katse. Inglise ründavate pommitajate kaitseks oli saadetud arvu kalt öö hävitajaid, et need tõrjukeseid sakslaste jahilennukeid Brandenburgi piirkonna õhuruumis Berliini kohal oli tugev pilvitusesse sundis pommitama inimesi ilma sihtmärki all oleks nähtud. 22. novembril, viis päeva hiljem oli teine suur rünnak sõja algusest peale kõige tugevam rünnak Berliinile. Kahe tunni vältel pommitasid inglise ja Kanada õhujõud. Berliini kesklinna. Liitlased kaotasid 26 pommitajat. Kolmas rünnak järgmisel ööl 23. novembril Berliini kohal. 325 pommitajat. Rünnak oli suunatud Berliini lõunaosa vast kolme ööd vahet 26. novembril, neljas rünnak, 407 pommitajad, sedapuhku Berliini põhjaosa, vast samal ajal pommitati Stuttgart. Sinna koondusid saksa ööhävitajad. Inglaste kaotused Berliini kohal olid suhteliselt väiksed. Kolmandal detsembril viies rünnak loodeti sellega saavutada Hamburgi tuletormi efekti. Aga kuna Berliin laius küllaltki avaral alal eeslinnad olid üksteisest hoonestamata Ta aladega haljasaladega eraldatud siis seda ei saavutatud. Nende viie rünnaku käigus rajal. Erfaarses kaotas kokku 123 pommitajat. Berliinis oli hukkunuid 2700, purustatud 70000 hoonet ja peavarju Ta jäänud veerand miljonit inimest. Aga nüüd järgmised suur pommitused. Kolmandal jaanuaril 1944. aastal 383 pommituslennukit Berliini kohal ette oli nähtud. Rünnak kestab ainult 13 minutit, tegelikult venis pikemaks 24 minutit, aga ikkagi vägagi lühikene aeg. Nüüd tuli pikem vaheaeg kolm nädalat ööl vastu 20 kaheksandat jaanuari 44. Berliini kohal mitusada inglise pommitajat. Iga minutiga heitisid Berliinile pomme, 23 pommitajad jätkusid veel 400 500 lennukelised suurrünnakut, mis kestsid 25. märtsini. Saksa statistika ütleb, kokku tehti Berliinile sellega paani ajal 16 rünnakut. Siia hulka ei ole arvestatud Pöör, Angerif päevaseid häirimis või segamisrünnakuid. Kokku hukkus Berliinis nende rünnakute sarjas 5200 inimest. Vigastada sai 18400 ja märtsis 44. Tuletan meelde, see oli sama aeg, mil ka eesti linnu pommitati ida poolt. Ka Tallinnat oli Berliinis poolteist miljonit paljaks põlenud inimest, kes olid kaotanud oma eluaseme ja koduse vara. Berliini õhutõrje oli märkimisväärselt tugev. Raske Flack, mis tulistas kuue seitsme kilomeetri kõrgusele oli paigutatud spetsiaalsete betoonist õhutõrjetornide katustele. Alumistel korrustel olid avarad varjendid. Berliini metrood Marjendena kasutada ei saanud. Berliinlased nimetasid seda ise Keller paaniks. Ta oli maapinnast vaid paari meetri sügavusel. Uubaan. Nii et Londoni või ka Moskva metroo, mis paiknes tunduvalt sügavamal, täitis varjendi funktsiooni Berliini oma, mitte. Saksa õhutõrje võttis kasutusele uusi võtteid. Öised hävitajad patrullisid vaba jahirežiimil kõrges. Ja niipea, kui nad said raadio teel informatsiooni inglise eszka trellide lennusuunast kihutasid nende marsruudile ette. Et näidata õhumärg käte, lülitasid sakslased maa pealt korraga sadu helgiheitjaid sedaga pilvituse korral pilvedest kõrgemal lendavad inglise formatsioonid olid nüüd hästi nähtavad veelgi kõrgemal paiknevatele saksa jahilennukitele. Berliini ründamise ajal proovisid sakslased ka sellist võtet heitsid Inglise Ö pommitajate marsruudi kohale alla lange varjudel hõljuvaid tugevaid valgustuspomme et muuta nii märke hästi nähtavaks. Aga reegel oli, kui inglased pommitasid samal ajal mitut linna, alustasid Berliinist eemal olevatega. Peaaegu alati jäid nad hiljaks, alles viimased lahkuvad, inglise formatsioonid kandsid suuremaid kaotusi. Saksa hävitajad jõudsid neile kannule. Seepärast inglased püüdsidki, tihendada lennu formatsioone, et rünnak kestvaks võimalikult vähe aega ja seda saavutada tati. Berliin aga oli saksa nii poliitiline, diplomaatiline kui kultuurielu keskpunkt. Ja Berliini raadio levitas tol ajal selliseid laule. Ajaloo tundi Jürkab Hillar Palamets, palun. Ma nüüd refereerin ühe Berliini suurrünnaku üle elanud vene emigrandid mälestusi. Tegemist on 22. novembrirünnakuga 43. aastal. Ja see daam on Maria Vassiltšikova. Tema isa oli tsaariaegse neljanda Riigiduuma liige Illarion Vassili Tšižikov, kellel oli maavalduse leedus teiste sõnadega ta oli vene mõisnik Leedus. 1919. aastal lahkusid nad Venemaalt. Maria kasvas üle Saksamaal, Prantsusmaal ja tõus. 39. aastal lahkus koos sakslastega Leedust. Ta oli Kaunases elanud ja kuna ta valdas vabalt viit keelt, siis kasutati teda diplomaatilisel tööl. Alguses raadios, siis Saksa välisministeeriumis tõlgina informatsiooni osakonnas. Ta pidas päevikut, mis imekombel säilis Berliini pommitamisest. Tema eluaastat olid 1900 seitsmeteistkümnendal aastal sündinud 78. aastal surnud. Nii et Maria Vassiltšikova Töölt lahkudes pidas Schweitzer mind kinni sõnadega luft Gefaar, Femtseen. See tähendas, et Berliinile lähenevat suured vaenlase õhujõud. Vaatamata tugevale vihmale kiirustasin jalgsi koju. Sireenid juba kõlasid ja bussi liikus, liiklus oli peatunud. Palju inimesi ootas vihmavarjus. Ilm oli sedavõrd halb, et keegi meist ei arvanud, et võib tulla suurem õhurünnak. Jõudsin koju, sõin pisut ja panin mõned hädavajalikud asjad kohvrisse, et võta need kaasa varjendisse. Selline oli juba pärliinlaste praktiline nakatama. Igale ohvrile tuli lisada lipik omaniku nime ja aadressiga. Igaks juhuks. Siis hakkasin kuulma väga ägedat flakide tulistamist ja madalalt lendavate lennukite mootorite müra ning üha lähemale tulevaid pommiplahvatusi. Need olid sedavõrd tugevad, et mul tekkis mulje, nüüd kohe langevad pommid meile. Plahvatusega kaasnes tugev õhusurve, mis rebis ukse hingedelt, kõnelemata akendes, nii et tegemist oli tõelise Bomben tepissiga sest lennukeid ei tulnud mitte lainetega, nagu varem olime harjunud, vaid Nad mürisesid pidevalt meie peade kohal ja nii kestis kaugelt üle tonni. Olime varjendis, kui kõrvalmaja varises kokku, kuulsin, kuidas isa lausus vene keeles voolia pooršiia. Jumala tahe. Näis, et meiegi viimane tund on saabunud, kui tei. Isa võttis taskust pudeli vodkaga suutäie viina ja andis pudeli edasi teistele kõik Me järgnesime tema eeskujule. Jälle lennukid meie varjendi kohal ja jälle pommidele nägemine. Nii kestis kella 21 30-ni. Alles siis kõlas lõparaar. Juba varem varjendis oli meid hoiatanud keegi mereväeohvitser. Tulekahjudest võib tõusta nii tugev tuul. Et see paneb meid lõksu, kui väljusime varjendist, oli taevas kolmest küljest veripunases kumas. Ohvitser sõnas. Tuli saavutab maksimumi kaks, kolm tundi pärast tulekahjude algust, varu kui ka eks endale märja käteräti, et oleks, millega kaitsta nägu, kui meil tuleb läbi tulemüüri. Joost, suits oli sedavõrd palju, et ma tundsin ei ole õhku, mida hingata. Loomulikult oli kadunud elekter, ei olnud vetega gaasi. Hea seegi, et olime varem, ta ei pannud varjendisse vett, varud Läksime tänavale. Tuline tuul väljas, hulgus nagu maru hooaegu merel. Akende taga käis tõeline sädemetesuist, sädemeid ja tulelante langes katustele, söödad, kas neid oli selline mürin, otsekui sõidaksin rongiga tunnelis. Siis anti uuesti häire ja oli jälle kuulda lennukeid, kuid pomme sedapuhku ei langenud. Ilmselt olid need inglise luurelennukeid, kes tulid vaatama purustuste ulatus, just, aga aeg-ajalt oli eemalt kuulda maja seinte müüride kokkuvarisemist või üksikute viit sütikutega pommide lõhkemisi. Järgmisel hommikul nägin purustuste ulatust. Kogu Berliini südalinn oli sedapuhku raskelt pihta saanud. Läksin töökohta ja eelnevalt mässisin salliga pea ja panin Te kaitseprillid. Palju maju veel põles, nii et ma sain hingata üksnes läbi taskurätik. Mul tuli olla väga tähelepanelik, sest põlenud majade fassaade varises aeg-ajalt sõiduteele. Nägin Rumeenia ja Soome saatkond olid varemetes, aga saatkondadel olid Berliini kesklinnast eemal äärelinnades reserv Raisidentsid. Saatuse iroonia, üksnes Jaapani ja Itaalia saatkonnahooneid poldud tabatud. Seni ei olnud ükski diplomaatiline esindus Berliinis veel pihta saanud, mistõttu arvati, et inglastel kehtib saatkondade suhtes mingi diplomaatiline puutumatus. Nüüd aga tegid nad ühe ööga lausa puhta töö. Saatkonnad paiknesid kirgarteni piirkonnas linnaosas. Kirg. Arten oli kunagi olnud preisi kuningate jahiala ja Hitler oli lasknud selle muuta diplomaatiliste esinduste rajooniks. Sinna ehitati esindushooneid Albert peeri projektide järgi. Kõige uhkemad saatkonnad olid Jaapanil, jai Itaalias. Aga need hooned seisid kuni 45. aasta aprilli lahinguteni tänava lahinguteni. Valminud olid nad 42. aastal. Nägin, kuidas ummistunud tänavatel ukerdas küllaltki palju autosid püüti linnast välja pääseda, vedada välja nii inimesi kui nende varanatukest. Peaaegu kõikidel berliinlastele olid näod tulekahjude tahmast täiesti mustad. Jube oli vaadata läbi vitriini akende tühimikke. Kuidas leegid viisid lõpule, rohkete poodide sisemuse hävib tamise. Millised varandused seal kõik häbist? Vot see tundus sakslastele tõesti jumalate hukuga. Valküüride lennuga. Kuulete nüüd Wagneri ooperist Valküürid. Seda sümfoonilise pilti, mida muide Hollywoodi filmides on kasutatud Vietnami sõja õhurünnakute helilise fooniga eelkõige helikopterite rünnakute puhul. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Refereerin saksa nädalalehtedes rai veebruar 1944. Kirjelduse pealkiri on endar Helle tarterror nähte terrari ööde põrgus Saksa õhukaitse suurrünnaku tagajärgi kõrvaldamas. Kirja saatja kirjutab järgmist. Ma istun külmetades allohvitseri taga autokastis, kui läheneme horisondil hõõguva le komale linnale, mis asja liitlaste suurrünnaku üle elas. Me oleme luht suts solda. Tar Luftwaffe tähendab õhujõudude õhukaitse sõdurid kolm kompaniid päästjaid, kustutajaid, lammutajaid, sanitare äärelinnad on vaiksed ja pimedad, aga tuul toob meieni suur balangutele nii iseloomulist, lehka, leegitsev põrgu, veiklevate leekidega meie ees muutub üha suuremaks. Meile sajab kaelas sädemetega pikitud tuhka, tõmbama oma kummimantlid üle pea ja ootame, kuni meid lootsima saadetud kohaliku õhukaitsemees suunab meiega Lonni komandopunkti. Sealt antakse konkreetsed ülesanded ja täie kiirusega sõidame objektidele. On tund pärast keskööd kuumuses ja higis kaotame peagi ajataju. Meile on jäänud ainult päästetöö. Ronime läbi trammi ja kõrgepinge õhuliinide üle hõõguvate rusudest varri, kaadide ja põrgu on otse meie ees. Õhk väriseb, kuumuses, balang ragiseb, tuli, ulub meie ümber. Kõrbenud kätega kisume riistade abil alla ohtlikke pall ohustatuna iga hetk ise variseda võivate müüride poolt. Poeme üle rusude ja läbi vett täis voolanud keldrite, meie näod hõõguvad, huuled kuivavad, me ei suuda enam karjuda, kurgus tuleb vaid kähinat. Silmad punetavad. Lehk matab hinge, käed ja põlved on verele kriimustatud, aga me peame liikuma edasi. Me oleme nagu lõputul liikuval lingid lindil, kus kõigest jõust tuleb päästa, kustutada, koristada, aidata inimesi ja nii kestab see kogu pika öö. Hommik ahetab, aga keegi ei ütle meile puhakem hetkekski. Meie ohvitser variseb esimesena pingutusest. Ja sanitarid kannavad kanderaamil Punase Risti autosse. Ta püüab meile veel naeratada, Ta ta, rohkemaks ei ole tal jõudu, kuigi ta turske keha meenutab laeva kütjat. Kustutame juba tunde põlevat büroohoonet päästa pole siin midagi, aga kui lasta tal täie jõuga põleda, kannab rajutuul sädemeid uutele tule seni puutumata aladele ja sajad elumajad võivad süttida. Punane tuli, tuleb vähemalt mustaks kustutada. Praga vaikib meie pritsi, mootorvett ei ole enam. Ja ootamata saabunud vaikuses kuuleme selgelt nõrka kloppimist inimesed all keldris varingu all. Ronime maja rusudes jaoülem kõige ees üle hõõguva tuha üle kuumavate kivide. Sissepääs varjendisse on kinni varisenud. Murrame selle kuidagi lahti, kopsud täis lubjatolmu ja suitsu. Üks tala ähvardab alla langeda. Allohvitser paneb sellele oma õlad alla ja ime küll, ta suudab kanda seda raskus nii kaua, kuni meie kiiruga varjendi ukseni murrame. Kui allohvitser peaks kokku varisema, langeb kogu see värk meile peale. Üleval võtab tuli jälle hoogu. Meil ei ole õhku, mida hingata, oleme rajanud mingi pääsu varjendini ja lõksu jäänud inimesed pressivad ennast sealt läbi, esimene vaevu-vaevu, aga ta tuleb, siis tuleb teine, kolmas, neljas Nad on haavatud, ei suuda ise liikuda, mõndagi tuleb tõmmata. Siis tulevad veel, kuni kaheksa inimest on väljas. Meie allohvitser, kes hoiab tala näost hall, sooned laubal, lõhkemas, aga ta kannab endiselt oma õlgadel ebainimlikku raskust. Ta lõpuks astub eemale, siis varemete koorem variseb alla ja matab ta osaliselt. Kaevame ta välja ja sanitar tirib ta koos teiste haavatutega sidumispunkti. Liigume edasi. Meili jookseb vastu hullunud naine, kes tahab põlevasse majja tungida. Hoiame teda tagasi, samas varisevad müürid, sädemete vihma sajab mööblit ja midagi suurt ning musta. Kas lõhkemata pomm küsime? Oh ei, vaid klaver ülemisel korrusel. Ja üks meie meestest saab pihta alla langevatest kivides ta teraskiiver peas on viltu, nägu verine, ta irvitab, võikalt vaarub, aga ta on elus. Ei tunneta enam aega, tunnid tunduvad hetketena, hetked, tundidena, isegi kõht, sõduri, kõige usaldusväärseim, kelle ei anna endast märku. Kui meile tuuakse toitu, neelame selle lihtsalt alla, midagi tundmata. Oleme üks keha ja üks hing võitluses inimeste elude eest, tule ja hävingu vastu. Saabub õhku õhtu. Meie pead on tühjad. Jaa, pihud nõrgad. Viis kamraadi on hukkunud, kolm jäid varingu alla, kak kaheks piss, aegsütikuga pomm. Nüüd lõpuks tunneme külma ja meile lubatud tokse vaheldavalt küll igale kaks tundi und. Püüan helistada kodulinna omastele, teatada, et olen elus, aga keegi ei vasta. Siis ronin ühe veoauto kasti ja vajun unne otsekui musta koti. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Nii et Saksamaa strateegilise pommitamise objektide järjekord oli Ruuri tööstuspiirkond. Hamburg, Berliin. Hamburg kujunes murrang oliseks. Saksamaa elanikkond veendus, et Luftwaffe ei suuda enam saksa linnu kaitsta. Ja saksa õhujõudude tugevuse propageerimine pöördus endavast. Göring kaotas lõplikult sakslaste silmis oma autoriteedi nii palju, kui seda veel oli säilinud. Nüüd algas pärast Hamburgi hävitamist suurlinnade plaanipärane evakueerimine. Kõik inimesed, keda polnud sõjatööstuses vaja soovitati neil sõita väikelinnadesse või maale tuttavate sugulaste juurde. Nii et Saksamaa idaossa suundus. Tõeline rahvaste rändamine. Saksa diplomaatia, Rosenberg, kiida ministeeriumi nõunik Otto prootigam, kelle mälestusi ma varemgi olen refereerinud meenutas 1943. aasta suve kohta järgmist. Hamburgi hävitamine pani meie elanikkonna õpatama. See oli siis tegelikkuses Kööbelsi poolt välja kuulutatud totaalne sõda. Ja nüüd kutsub Kööbelsi üles, saatke oma lapsed Berliinist eemale, saatkem ida suunas, kuhu ei ulata inglaste-ameeriklaste õhurünnakud ja üheks peapiirkonnaks sai, idab reisima Ospresse. Ainult et seal oli ees juba arvukalt sõjapõgenikke. Lääne-Saksamaalt ja uute põgenike vastuvõtt ei olnud kuigi sõbralik. Pealegi olid paljud berliinlased õige pretensioonikas majutuspaikade suhtes ja tahtsid nõudsid, et neid toidetakse hästi, ilma, et neil tuleks loovutada oma toidukuponge. Nende arvates olevat Ida-Preisimaa talupoegadel igasugust söögikraami küllaga, antagu aga neile vaestele pommitamise ohvritele. Seepärast pidasime targemaks saata oma lapsed Berliinist hoopiski Ostlandi, eelkõige Leetu ja Riiga. Riia randa. Rääkisin sellest Rosenberg iga, kes oli nõus ja asi näis laabuvad. Ainult et Riia ülemvalitseja Hinrich loose oli teravalt vastu. Väitis, et ta ei või endale võtta vastutus suurema hulga saksa laste turvalisuse ja toitlustamise eest. Tegelikult kartis loose, et koos lastega tulevad ka nende emad hulgi kaasa. Ja kui on emad ja lapsed Riia rannas ja Riias, siis järgnevad peagi isad. Aga isad on tähtsad tegelased Berliinist, kellega oli loosel küllaltki raske läbi saada. Seepärast valisime oma laste evakueerimise kohaks Leedu kuurordi Hollangeni. Leedulased nimetavad seda balangaks vaid 30 kilomeetrit Klaipedas põhja pool ja kolme kilomeetri kaugusel Saksa Leedu piirist. Ainult et siinsed suvi majad olid õige nigelad, sageli ilma küttekollet. Ka oli leedus toiduga küllaltki kitsas, nii vähemalt kord Te meile. Aga vahetuskaubandus ehk ametlikult keelatud musk turg funktsioneeris ja aitas hädast välja. Paari siidisukkade eest võisid saada Leedus viis tosinat mune. Tähendab 60 muna. Sellist ärist äritsemist peeti kellaaria lastel alandavaks. Aga mida hädas teha. Pealegi muutusid liitlaste õhurünnakud meie linnadele Saksamaal üha sagedasemat. Eks Palanga kujutas endast pilti suurepärast liivaranda venivat ka kaluriküla. Parteituusade pojakesed kippusid aga siin sageli klema leedu kaluripoistega ja sellest tõusis teinekord paksu pahandust. Igast kakluses taheti teha suur number ja seda pandi arutama erikomisjonid. Mõnigi kõrge ülemus nõudis, et leedu poisid tuleks panna mõneks kuuks traataia taha koonduslaagrisse, kuna nad olla kividega Saksa Jongesid peldunud. Leedulastest ametimeestel kulus palju aega ja närve. Nisukest poiste kakluste klaarimiseks. Ja projektiga jätkab 43. aasta suve lõpul sõitsin koos abikaasaga korraks roiga ja võisin veenduda, et siin elasid sakslased õige hästi. Fatarlandis oli meil nädalane liha norm 300 grammi. Riias anti sakslastele 900 grammi liha nädalas. Kohalikud pidid leppima 100 grammiga. Lohud pätti, nemad spekuleerivad niigi mustal turul, neil pole kaartidega nii palju vaja. Ühe tuttava autos tegin otsana rehval, tähendab, Tallinnasse sõitis. Eestlaste saksavaenulikkus tundus mulle olevat hoopis tagasihoidlikum, kui olin seda märganud lätlaste juures. Tallinn ise meenutas keskaegseid saksa linna. Aga must turg õitses siingi. Käisin Baltif sportis, tähendab Paldiskis, kus oli rindetsoonist evakueeritud vene põgenikelaager. Nähtavasti projektiga peab Ingerlasi Vene põgenikeks. Ühes siinses rannakülas vahetasin jumaliku angerja ainult 10 saksa ersats sigareti vastu. Ta kohtus Litzmanni jamäega. Ta olevat kurtnud talle. Samuti sakslaste kummalisi korraldusi. Üks nädal kästakse kähku üle anda tuhandeid kanu ja veidi hiljem nendel kümneid tuhandeid mone, aga kust võtta neid mune, kui kanad on eelnevalt juba ära antud ja tapetud? Üldse kipuvad sakslased mäe arvates igale poole tarbetult oma nina toppima eriti kui oli loota midagi toidupoolist Saksamaale saatmise tarvis. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Teise maailmasõja vältel pommitati üldse 1000 40, kahte saksa linna ja asulat. Hukkunute täpne arv ei ole teada hinnanguliselt rohkem kui pool miljonit. Inglismaal peaminister Winston Churchill Väi siis et Inglismaal hukkus Saksamaa õhurünnakutest ka tiibrakettide ja A neli rakettide rünnakutest 60500 inglast seega üheksa korda vähem. Kui-Saksamaal. Hilisemad analüüsid näitasid, et Saksamaa kohal alla heidetud pommidest langes vaid 17 protsenti tööstusobjektidele. Küll hävitati Meid õige palju vanu kultuurilinnu, millel puudus sõjaline tähtsus ja tähendus. Kolmekümneaastane sõda oli neid säästnud. Womber Harris aga ei säästnud selliste linnadena. Sakslased mainivad eelkõige vürtspurgi Hailbranni Ulmi Ben Borgi ja krooni pähe pani Dresdeni hävitamine, mida on võrreldud aatomipommi heita misega Herasseimale. Hukkunud poolest miljonist oli 20 protsenti töövõimelisi mehi. Umbes 40 protsenti naisi, 22 protsenti pensionäre, vanureid ja 18 protsenti lapsi ja noorukeid. Ometi Albersheeri juhitud sõjatööstuse toodang püsis ja hakkas vähenema alles 1944. aasta sügissuvest. Sõjaajaloolased on küsinud, millegipärast ei pommitatud kordagi. Füürer haub kvartiiri Ida-Preisimaal Rasdenburgi Is liitlaste luurepidi, ometi teadlik olema selle asukohast. Aga mitte ühtegi õhurünnakud ei idast, ei läänest. Alles aprilli lõpul sõja viimastel nädalatel tegid Ameerika lendavad kindlused puruks mörhoffi. See oli perstes Guardianis asuva Hitleri mägi residentsi ja eesmärk olevat olnud, et ei jääks mingi bay, mis meenutaks Hitlerit, kujuneks nii poliitiliste nostalgilist palverännakute kohaks aga seni kogu sõja vältel välditega Hitleri all Pierre residentsi pommitamist. Miks küll, küsivad sõjaajaloolased ega oska sellele selget vastust anda. Äsja sattus mulle kätte omapärane raamat, vaatan Saksa Pealkiri idas aga alapealkiri eesti keeles ühe allveelaeva lugu, autor, hargenter, pohhaim. Ilmunud originaalis Münchenis aastal 2000 eestikeelne tõlge aastal 2003 Tallinnas. Õige tüse teos, 520 lehekülge tavalisest veidi suuremas formaadis. Väga karm raamat, aga keda huvitab teise maailmasõjaaegne halve sõda? Soovitan võtke kätte ja lugege, äärmiselt detailne ja mõjuv, kirjeldas autor kes nähtavasti oli fotokorrespondent. Sõjakirjasaatja võttis osa ühe suure Atlandi ookeani allveelaevaretkest 41. aasta viimastel sügiskuudel. Pooleldi dokumentaalne, pooleldi ilukirjanduslik käsitlus näitab ilustamata meeskonna psühholoogiat nii tava- kui kriitilises olukorras allveelaeva tehnilisi võimalusi torme, atlandil Alve sõjataktika, nurjunud katset Gibraltaril läbi murda Vahemerre ja tagasijõudmist Biskaia lahe rannikule. Nii et ärge laske ennast eksitada. Pealkirjas Das Boot eestikeelne raamat vägagi mõjus. Aga tuleval nädalal Ma pajatanud sellest, milline oli elu Eestimaal, millised olid sensotsioonid ja uudised. 1903. aastal aitäh kuulmiseni kuulmiseni. Veel. On varianti.