Nüüd aga aastalõputeatrijuttu näitleja Mait Malmsteniga kodulaval Draamateatris said aastal 2001 vaid ühe uue rolli seest intrigeeriva spioone Mart Tuisk. Rannetki Undi kadunud pojas. Detsembris 2000 aga esietendus kalderoni elu on unenägu, kus Mait Malmsteni särav osa nar pasun. Lavastajaks õpetaja Ingo Normet. Kahjuks jäi elu on unenägu lavaelu unenäoliselt lühikeseks. Tänavuses hingedeaja suur muusikalis hüljatud linnahallis oli Mait Malmsten, lavastaja Georg Malviuse assistent. See tal juba tuttav töö. Aga lisandus ka üks peaosi showeer Marko Matvere dublandina. Partnerluses ja sisehaaraviga räägib Mait Malmsten. Suurim väljakutse on olnud täiesti kindlasti ootamatu Sawyeri rolli sattumine selles mõttes, et ta on ikkagi hoopis teine stiihia, mis nagu minu oskuste ja võimalustega, noh ei just just üks ühele ei kattu hirmus põnev teha, aga väga raske oli see otsus sündima, et, et seda vastu võtta. Muusikamaailm on minu jaoks ikkagi võõras provosooja, kes meil neid häälisel sättisid, ta tegi ikkagi imeasju täiesti lauljatega ka. Ma tõesti avastasin mingisuguseid kohti ja võimalusi, kuidas häält tekitada laulmise koha pealt. Muidugi ilmselt ka tuleb see kasuks lihtsalt puht puht hääle tekitamise koha peal ta üleüldse ükskõik kas siis lauldes või mitte. Et, et selline hingamise tehnika ja see oli mulle täiesti võõras ja uus ega mõelnud, ei omandanud, noh selles mõttes küll midagi vaid korraks leidsin, korraks sain teada, et need kohad on olemas ja need võimalused on olemas. See, et ta vaegloomulikult funktsioneeriks eeldab ikkagi tõelist treeningut kogu aeg. Või siis vähemalt mingisugust, vähemalt sama pika perioodi, nagu me lavakunstikateedris õppisime sellega kokkupuutumist üks, neli aastat. Viis aastat kindlasti, et see kuidagipidi muutuks mehaaniliselt toimivaks isetoimivaks, aga Ta on ikkagi ooper José ütlemise all, et kõik viimane kui sõnani noodistatud. Ma arvan, et ma nagu õiged noodid laulsid enamuses, ainult et seal on nagu tegemist selliste pikkade vokaliiside asjadega ja mille noh, hoidmiseks on ikkagi vaja vaja seda materjali, mida, mida mul ei ole lihtsalt. Või vähemalt mida ma selle lühikese perioodiga, mis oli vist kaks pool nädalat, et noh, ei leidnud tõeliselt hullumeelne asi laulda esibaritoni vastu mingit duetti, noh, valmis on hull, see on selge, täiesti selge, kui ta sellise ettepaneku tegi. Siinmail kodustatud lavastaja Georg Malviuse hulluses on järjekindlust ja tema näitlejatel veab selle kinnituseks ka draamateatri mängukavas muusikal väike õuduste pood Mait Malmsteni seal pila, pillav karakterroll ise värkidentist, orin. Selle suve üks sündmus, lavastus oli Tammsaare Kõrboja peremees dramatiseeri ja Peeter Tammearu lavastaja Raivo Trass. Katku Villuks kutsus Rakvere teater vargamäele Mait Malmsteni. Väärt tegu. Ent esialgu see valik üllatas justkui linna vurphy näitleja ju maameister rolle ei meenugi. Kui siis papa diplomilavastuses põud ja vihm. Aga seegi mees oli oma ümbruses võõras. Seda mõjuvam on katku, villu, ehe karemaalähedus ja loodustundlikus. Kas roll näitlejat ennast ka üllatas? Eks ta ikka mingi üllatus muidugi oli, et üldse kutsuti niimoodi teise teatrisse päris suurt rolli. Aga noh, selles ma olen ka täitsa kindel, et tüübil Dianatuurilt on sinna kahtlemata Eestist leida häid näitlejaid, teisi teisi, hoopis teisi inimesi. Aga seda materjali lugedes tundus mulle kohe, et materjali selline võim ja mõju on, on nii suur, et ega siin No need hakkasid kuskil kõhus tööle jõega, aga ega ma seal väga palju selles mõttes vaeva ei näinud selle rolliga, see on nii kummaline tegelikult et ta on kuskil seal kuklas olemas ja, ja et ega ma endale väga palju asju ei seletanud, et paljud asjad nagu seletasid mulle iseennast ära hiljem, et selle tegemise käigus sisemiselt ma tunnen küll, et ma Ma olen, ma olen kuidagi rahulik, tähendab lihtsalt seda tehes, et et ma ei olnud enne esietendust närvis, kummaline tunne. Ja seda mängida, sest ma olen kuidagi õnnelikus seisus. See on seda raske seletada, aga, aga nii ta on selles materjalis kaasa arvatud siis muidugi see loodus, mis seal oli see nagu ei andnudki muud võimalust. Mulle tundus olla selline, nagu ma seal olin, et et ma ei mõelnud tegelikult kordagi peale, et noh, kui rääkida jälle Depaažidest, et miks mina see vale või õige olen või üldse noh, sellist küsimust ei tekkinud üldse. Noh lihtsalt, kui ma siin juba olen, et siis ma olen selline Üllatus oli see muidugi. See kutsumine. No see materjal, kui palju see tähendab nüüd Tammsaaret ja kui palju see Peeter Tammearu dramatiseering aitas avastada seda Tammsaaret, sest mina pärast vaatamist läksin, kohe haarasin romaani, et kas tõesti on seal sellised kohad ja ta oli väga huvitavalt kirjutatud minu arvates. Noh, see oli romaaniga võrreldes on ta natukene erinev ikkagi seal on natuke teksti ümber tõstetud ja mõni tekst on teise tegelase suusena. Sedasi on natukene ikkagi mängitud. Aga see instseneeringu mulle väga meeldis. Pigem jah, instseneeringu kuivõrd-kuivõrd, Kõrboja peremehe romaan. Sel suvel üldse hästi palju sellest kohavaimust räägiti ja, ja ma tahtsin ka seda küsida, osalt juba on vastatud, et kui palju see koha vaimne, see vargamäe ise just selle Tammsaare mängimisele kaasa aitas. Jah, nagu ma ka ütlesin, et tõepoolest aitas ikka väga tugevasti kaasa. Uskumatult võimas tunne, kui sa kuidagi räägid, kuidagi ühend ühenduvad, tähendab need asjad, kui sa räägid sõnu, mis on kirjutatud inimese poolt, kes seal kandis, eks ole elanud ja needsamad puude ladvad vaatavad sulle vastu ja kõik see kuidagi iseenesest mõjub poeetiliselt ja võib-olla noh, tont teab mis läägilt või ükskõik, aga seal tõesti seal mingisugune veider tunne kui seda võib-olla keegi mulle räägiks, ma peaks seda võib-olla mingiks nõrkus hetkeks, et tahtma ikka tundub mulle nii, et teinekord kuskil tänaval vihmase tänava asfalt helgib vastu ja mul hakkab natuke imelik. Aga hakkab, noh, ongi nii, et ega seda ei maksa vältida ja muidugi aitab kaasa. Nelja seina vahel teatrilaval võib-olla ei oleks nii hõlpsasti sündinud, sama roll. Mitte mingil juhul oleks kohe mitte mingil juhul sündinud üleüldse midagi sellist selle lavastuse või noh, vähemalt minu rolli tegi küll tegise Vargamäe Trass Ülle Lichtfeldt ja mina olin kohal lihtsalt tõsiselt. Katku Villu kohalolek on meeldejääv, ju näeb teda vargamäel ka uuel suvel. Eks Mait Malmsten yle lange osaks kajalikumaid rolle, šõu männist, sensuaalse reklaami, hääleni, ka tegelasi meelelahutusseriaalides. Kui veri ehk valu, elu, raha, ilu, doktor Ormisson ning vabariigi Hugo Berg olite rahwaretsematonsuanid, siis tsipake ahniel kiirelik Argo koomilises telesarjas me saame hakkama hakkama, on hoopis teist masti Roomeo südamlikult muigama panev vennike. Võimaluste piires on seal ikkagi püütud nagu või noh, vähemalt mina olen küll nagu püüdnud alati olla leida enda jaoks midagi huvitavat, et miks oleks huvitav olla miks seda oleks huvitav teha, et mul oleks endal natukene põnev hommikul ärgata, teades, et täna mõte või mitte, vastupidi, et ma ei taha ärgata sel päeval, kui võttepäeval Nojah, ja seesama, me saame hakkama. Argo, eks ole. Et ega laval vist päris sarnast tüüpi polegi tulnud teha. Ei ole, aga seda ma küsisin esimese võttepäeva poole pealt, kui me olime mingid võtted juba teinud seal eelmine sügisest küsisin prosa käest, et kuule, kas ma koputada võin. Et see on nii labane trikk, aga ma mõtlesin, et aga mis siis noh, öeldakse küll, naerdakse, et noh, et teie tüüpi, et siis siis lonka kokku, tasu selliseid asju ja ma ei tea paista ERR-i ja te kõik asjad ära. Aga miks mitte? On on veelgi noh, mis siis Rain ütles, et ta ja küll ja küll kuidagi pika hambaga oli nõus, lõpuks lõi käega tee, siis me tegime veel mõned võtted ümber ka endal palju lõbusam kohe tänaseks naerma ajama ja toredaks läks. Mait Malmsteni rollide reason korrektse võitu, Wikmani poiss, jaak sirkel ja kummastetalyarnu täna õhta kell kuus viskame lutsu. Pasteline Renee kallimaar embate flais ja saatanlik Mordretmerlinis rühikas vürst Svestid maske raadis ja närvlik, teatrikriitik Mortimer pihlaka veinis on põhjust veel ampluaa, st rääkida. Noh, sellest on ju räägitud ka kitsama ringkonna ajakirjanduses ilusa poisi imidž ja noh, eks selline asi ilmselt on külge jäänud ja mingisugused leebemad rollid ja noh, selline sinisilmne Nickelby kes selliseid selliseid rolle on ju olnud küll. Nad on tõepoolest, nad on rasked rollid sellised esimese armastaja rollis, et sellest midagi huvitavat välja vormida, aga põrgulikult huvitavamad on muidugi igasugused keerulisemad kujud, kellel on ka nähtavaid halbu külgi midagi sealt midagi välja võluma, vaid, mida peab nagu õigustama kukkuma. Pigem. Ma väga loodaks, et kolleegid, lavastajad selles mõttes ikkagi kannu näeksid või millegipärast tärkaks neil huvi, et oh oh Malmsten võiks rullida olles kohutavalt hea meel selle üle. No üks roll, mille elu ka veel selles aastas ikkagi kestis, oli see narr. Elu on unenägu, jäi küll kahjuks natuke lühikeseks tema lavaiga, aga minu meelest oli hästi hästi tore roll. Narri on vist väga meeldib mängida. Oi on muidugi see prooviperiood oli mulle ikka täitsa lustlik selleks kummaline tunne, et kui näidendis on kanalile palju lubatud ja narri kujuga käib kaasas selline hoiak siis, siis see kandub täiesti laksid jõle kohe sellele inimesele, kes seda kehastab, vähemalt minu puhul oli see küll nii, et, et mul ma tegin, tegin küll mingile, mis võib-olla isegi elus kohe niimoodi, et läksin, läksin kuidagi lollimaks niimoodi rõõmsalt lollimaks. Enda oli kohe hirmus hea tuju, et mingisugune vabadus tuli küll sisse. See vigane vahva. Aga sellega seoses veel mõtlesin sellele, et alati tundub ka nii, et narrile on ka surematus lubatud, et selles näidendis on see kuidagi täielik šokk, et narr sureb narm surelik ikka mõtled niipidi, et et kuningad surevad ja narrid jäävad. Aga see võis olla ka unenägu, ega see ei tea, kas ta lõppeski see asi veega, see surm ei pruukinud surmale, võib-olla olid hoopis teised jäid kuhugi maha? Ega, ega seda ei tea. See on selline väga lahtise otsaga näidend ei ole üldse. Selles ma olen küll täiesti kindel, et Ma endale rohkem korda ainult töödest päris vabaks ikka vist ei saagi. Sest et osalt on see ju ka loomulik, et kuna suuremat sellised sisemised õnnestumised ja kui nad kattuvad veel ka sellise välise säraga, mis nagu oma osaks saab siis need need paratamatult ju on sündinud ikkagi kuidagi. Sinust endast vähemal määral kui need, mis ei ole nii õnnestunud ja, ja mida sa ei pea ise kordaläinuks. Selle korda läinud Siis siis ei ole ju ka võimalik tahta, et need need tahud sinust äkki kaoksid, mida sa oled ühel hetkel lihtsalt korraks nähtavale toonud, vegi kiskunud vä? Kui nad sul on olemas, eks nad käivad kogu aeg kaasas. Ja kui sellel on kogematena näiteks katku Villu nimi või noh, ega see ei muuda midagi. Just täna on Viljandi Ugalas ainukordne teatriõhtu. Taas elustatakse Juhan Smuuli, Jaan Toominga Kihnu junn, 1980. aasta legend, lavastus pootsman Jurnast mängis siis Rein Malmsten, täna õhtul on samas rollis tema poeg Mike. Aga järjepidevus ei piirdu sellega. 1964. aasta Kihnu Jonny Panso lavastuses oli Urmase rollis Franz Malmsten, Reinu isa Maidu vanaisa. Paar rolli leidsin teatrileksikonist veel, mida mänginud nii Franz kui Rein Malmsten, marssal Čapek Johu draamas valgetaud esietendus aastad vastavalt 1938 ja 84 ning hotello 1931 ja 86. Kas Mait Malmsteni aastal 2001 unistuste rolle ka? Narri mänginud kuningatele mängida kuningate aeg vast tuleb veel. Aasta peale. See oli nali, et aga et need on olnud küll viimasel ajal õnneks servast serva üsnagi neid neid kujusid ja egas Arturgi, kes kangas on, et ega see ei ole kellelegi normaalne inimene. Kõigile sõna kõige paremas mõttes mingi igav kujundanud küll ei tohiks olla, sest välja kukuks, on iseasi, aga vähemalt lugedes tundub Artur on roosaki tango peategelane ja tangot lavastab praegu Draamateatris Mati Unt aga see on juba uue aasta lugu. Tänase kultuurikaja lõpetab Ernst Enno luuletus ja üleöö on teine jutt Mait Malmsteni esituses. Sa kuulsid kuskil helinat ja läksid otsima. Raske leida tunduvat, kui jutu endaga Kõik oma sihtilma saab, kõik läbisegi käib, kas kõiki joonde saab sul kahe vahel näib? Tuul pillub õisi, pillub lund, ükskõik mis kätte sai korda rõõmutund, kordan muretund. Kord oled halb kord pai. Ja üleöö on teine jutt. Kõik kokku kõlas koos ja kõik on aina ununud ses kahe vaheloos sest kuulsid kuskil helinat ja läksid otsima ja leidsid südant palavat, kui juttu endaga. Kultuurikaja seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Head vana aasta lõppu ja kuulmiseni.