Kavatsus on tõepoolest, kui nüüd jõudu ikka jätkub üritada kirjutada niisugune ütleme siis suurem raamat Peterburi eestlastest kuni 1917, palju aastaid tagasi ma kirjutasin ühe brošüüri Peterburi eestlaste ajaloost aga seal piirdusin põhiliselt siis demograafiaga või selle koloonia kujunemisega eestlaste migratsiooniga sinna täpsustasin, kust kandist siis siit Eestimaalt need inimesed sinna Peterburi äksid, noh selgus näiteks, et on kolm põhilist pesa, üks loomulikult Tallinn ja tema ümbrus ja teine siis Kagu-Eesti. Ja nii imelik, kui see ei ole, siis ka Haapsalu teatavasti oli rongiühendus ja suured saksad, Peterburist käisite ju sageli Haapsalus, puhkus ilmselt võtsid endale teenijatüdrukud kaasa. No see selleks. Nii et see ei ole mulle päriselt uus teema, nagu see ajaloo uurimine, ajaloo kirja kirjutamine on mina igal juhul isiklikult väsin ära, kui ma ainult ühe teemaga tegelen, ütleme seal 10 aastat ja seetõttu ma olen viimased aastad paralleelselt või isegi teinekord kolme teemat nagu püüdnud vaadata. Ja nii siis nüüd ma olen tõepoolest sellise otsuse teinud, ma olen teinud mingisuguse piisavalt põhjalikku revisjoni siin Eestis alates siis kirjandusmuuseumikataloogidest nii kultuuri-ajaloo- olises arhiivis kui raamatukogus ja siis teistes osakondades. Ja olen koostanud, pannud sealt võrdlemisi põhjaliku bibliograafia ja kogu ajakirjanduse kohta. Kõik, mis on Peterburi kohta siis kirjutatud meie ajalehtedes alates minu pärast siis postimehest ja lõpetades Peterburi teataja, aga üldiselt, mis puutub Peterburi, siis kes vähegi natukene on ajalugu õppinud ja kultuuri vastu huvi tunneb, siis ilmselt teab, et Peterburg kui selline Euroopa metropol, mis teatavasti tuleva aasta kevadel tähistab oma väga suurt juubelit, on siis 300 aastat asutamisest erakordse tähtsusega mitte ainult eesti haritlaskonna kujunemisel vaid ka mitmete teiste siis rahvaste rahvuste puhul näiteks sakslasi oli seal väga palju soomlasi, lätlasi, muidugi poolakaid. Ja siin on nüüd selline olukord kujunenud, et ka selles valdkonnas. Me oleme teistest maha jäänud, nimelt näiteks Soomes on ilmunud kokku juba viis monograafiaid üks viimane, viimane suur töö oli siis maksem Engmani ova Ülikooli professori Peterburi soomlaste ajalugu, see on rootsikeelne suur raamat. Hiljuti ma käisin akadeemik Veidermaga koos Peterburis seoses siis eestlaste selle suure demonstratsiooniga seitsmeteistkümnendal aastal, kus nõuti esmakordselt autonoomiat Eestile. Ja siis ma raamatukogus leidsin imestusega ka, et ka sakslaste kohta on viimase paari-kolme aasta jooksul ilmunud vähemalt kaks suurt sisukat raamatut siis poolakatel on ilmunud nüüd kokku juba neli monograafiat, lätlastel kahjuks veel mitte, nii et me võime siin konkureerida lõbusalt, siis lätlastega sooviksin selles raamatus siis anda võimalikult sellise piisava ülevaate kõigist meie haritlaskonna kihtidest alates siis ütleme muusikutest sellepärast et teatavasti Eesti kogu muusikakultuur tol ajal tuli ju tegelikult Peterburi konservatooriumi ohutu ja see mõju on ulatunud kuni Neeme Järvi, Eri Klasi ja teisteni. Meenutagem kas või kapellid Tobiast siis paar, eks ole siis Heino Eller ja, ja teised, ma arvan, kokku tuleb seal vähemalt paarkümmend nime. Me ei saa unustada insenere, kes õppisid väga mitmes, väga mitmes siis Peterburi kõrgkoolis ja selles suhtes On vaieldamatu tõsiasi, et ka meie insenerkond või tehniline intelligents kujunes oluliselt ka Peterburist, no võtame siin professor Verner ja ja teised. Loomulikult me ei saa unustada ka Eesti sõjaväelasi, kes õppisid väga mitmesugustes sõjaväeliste koolides ja kõrgkoolides kas või Laidoneri välja, kes teatavasti õppis kindralstaabi akadeemias. Ja siis võtame kas või metsa rad, ütleme siis meie metsanduse juhtivad tegelased. Eesti vabariigi aegu olid väga mitmed õppinud Peterburis no ja nii edasi ja nii edasi. Ma ma sooviksin seda teemat nagu arendada, mitte ainult siis, ütleme sellise ajaloolise demogra graafia seisukohast või või kuidas soovita sotsiaalse struktuuri uurimise seisukohast, ma sooviksin sellele läheneda natukene laiemalt just eriti nagu sotsiaalajaloo aspektist. Ja selles mõttes loomulikult on väga oluline ka tutvuda ja teha selgeks siis meie seltsiliikumine, ütleme siis Peterburi Eesti headegevast seltsist rääkides eesti kooli seltsis ustavusest, karskusseltsist, ustavus niisiis spordiseltsid ja nii edasi ja nii edasi, nii et ka see seltsiliikumine tuleks siis nagu tuleks siis nagu välja. Ühtlasi sooviksin aga siis anda mingisuguse sellise parema ülevaate või kokkuvõte kogu sellest sotsiaal reaalsest olukorrast. Millisesse siis need eestlased, poisid ja tüdrukud või mehed ja naised sattusid selles rahvusvahelises keskkonnas, kuidas nad leidsid endale siis tööd, kuidas nad elasid, milline oli palk millised olid suhted siis tööandjaga sellepärast et on ju teada, et seal oli väga palju ka eesti teenijatüdrukuid, samuti nagu Soomest ja Lätist ja sageli juhtus nii, et siis need tööandjad kasutasid neid Eesti tüdrukuid ära. Võib-olla nii pikalt rääkida sellest teemast on natukene, mitte tagasihoidlik, aga seda nõuab olukord, sest ma pöördun Eesti raadiokuulajate poole sellise väikese üleskutsega. Et palun vaadake oma lauasahtlid ja kirstud läbi, võimalik, et leiate seal oma esivanemate või vanavanemate mingisuguseid materjale, kes on töötanud Peterburis, kes on seal õppinud, kes on seal siis ainult pikemat või lühemat aega. Ja võib-olla on seal säilinud fotosid või kooli, lõputunnistusi, diplomeid ükskõik mida mida hakkasin nii-öelda siis oma raamatus kasutada ja kui teil on neid, siis juba ette, tänan. Niisiis, eestlased Peterburis aastani 1917, mitte hiljem. Ei, mitte hiljem, see on juba teine periood. Kuna te niimoodi küsite, siis hiljuti rääkis mulle Dagmar Normet ühe sellise loo. Nimelt üks tema sugulane, siis õppis õigusteadust ja seitsmeteistkümnendal aastal siis olid lõpueksamid ja ta pidi troskaga sõitma ülikooli ja ta elas siis Nevski teises otsas, võttis siis selle troska ahistus sinna peale ja siis, kui hakkas sinna talvepalee kanti jõudma siis see noormees küsis, et vabandust, Clubacowershieme teatavasti siis öeldi isegi voorimehele Clubakovošemmi. Mitte lihtsalt austatud või, või lihtsalt et kuule ja küsis, et mis siis lahti õieti on see, ütles maalinkaia Savaruha. No aga me kõik väga hästi teame, millega saab aru ka, lõppes nii et siis algas teine aeg, sellega ei tegelenud. Öelge, kui pikk on olnud seni teie kõige pikem uurimistöö mitu aastat see on kestnud, mis teemaga seoses? Raske küsimus, eks ikka siin noh, kui rääkida linnast või rahvastikust, siis sellega on ikka ligi 40 aastat tegeletud. Aga ütleme, mis oli siis niisugune pikk protsess, oli see Euroopa ajaloo instituudis ilmunud monograafia Eesti linnarahvastik 18. sajandil saksakeelne raamat ja siis ma õppisin veel kord elus põhjalikult tundma. Kas lastetöösse suhtumist, teatavasti sellel raamatul oli kakskolm, toimetajat, olgugi, et seal juba eesti keeles enne ilmunud näiteks tabelite peal oli eraldi toimetaja. Nii et sealt tuli ikka neid fakse, teinekord mõni päev tuli meetri pikkune faks või, või siis isegi kord oli vist tõesti kaks, kaks meetrit küsimusi ühesõnaga, ja noh sagedasti need puudutasid muidugi tehnilist poolt, seetõttu praegu Eestis ütleme, need viitamise süsteemid ja asjad on täiesti nagu ikkagi nisuke, sellel oluntalistlikul tasemel või ka üks teeb enam-vähem nii, nagu talle meeldib. Aga sakslastel teatavasti on oma kindel joon ja, ja ma olen õnnelik, et ma selle kooli läbi käisin. Igapäevaselt teete te tööd ka Pedagoogikaülikoolist, te olete õppejõud, teie, teie õpetate linnakultuuri õppetoolis ja kas ma saan õieti aru selle kohta võib öelda, et see on teil ainuisikuline õppetool, peale teie ühtegi õppejõudu seal ei olegi. Nojah, olukord on selline, kui ma õigesti mäletan, siis 15. novembril 99 loodise õppetool. Ja siis kolmandal jaanuaril 2000 rektor Mait Arvisto kutsus mind selle õppetooli vaatajaks ilmselt erakorraliseks professoriks, ilmselt võttes arvesse siis minu tagasihoidliku panustan ütleme meie linna ajaloo ja rahvastikuajaloo uurimise alal ja siis kolmandal aprillil 2000 valiti mind õppetooli korraliseks professoriks ja seal ma olen siis nüüd töötanud üle kahe aasta, loodan vähemalt, et Pedagoogikaülikooli juhtkond olukorras, kus on teravalt päevakorda tõusnud Tallinna Ülikooli moodustamine oli see väga õige samm. Sellepärast et teatavasti linnad on praegu maailma Modenergiseerumise nagu laboratooriumiteks. Ja seetõttu ja ka Eesti ühiskond on tugevasti linnastunud, siis seetõttu ma arvan, et see samm oli väga õige ja õigustuseks nii ülikoolile kui minule endale on ka see fakt, et tead, tavaliselt paar aastat tagasi Helsingi Ülikool moodustas koos Helsingi linnavalitsuse ja siis haridusministeeriumiga koguni viis või kuus linnandusele pühendatud õppetooli. Õppetooli nimetus on linnakultuuri õppetool, siis võiks ju küsida veidi naiivselt või niimoodi, et no missuguse linna kultuuriajalugude siis õpetate. Noh, sellele võib vastata nii ja naa, aga ma julgeksin öelda, et ma õpetan siis Eesti linna ja linnakultuuri ajalugu seoses Euroopa linna ja linnakultuuriajalooga ja kui mul oli siin hariduses midagi puudu, siis ma julgeksin väita, et ma olen seda lünka püüdnud tuginedes oma suhteliselt suurtele rahvusvahelistele kontaktidele nagu täiendada. Ja seetõttu ma arvan, et ma olen kompetentne praegu ka palju rohkem rääkima Euroopa linnast ja siis ka ütleme sellest linnakultuurist, linna elulaadist, igapäevaelust, mentaliteedist. Üritan siduda oma loengud ka linna etnograaf afiaga, linna etnoloogiaga, nüüd räägitakse siis minu pärast kunsti- ja raamatuteadusega ja nii edasi, nii edasi, sellepärast et ega see linn nunnu sotsioloogiliselt üks väga keeruline, keeruline ja mitme mitmekülgne nähtus on Tallinna linnavalitsuse allasutuste, aga ma pean silmas hariduse ametit ja kultuuriväärtuste ametit. Täiesti asjalikud, normaalsed sidemed. Ja koos me muuseas kavatseme, korraldame ütleksin juba kindlalt käesoleva aasta juunis, siis 14.-st kuni 16. juunini, sellise rahvusvahelise konverentsi moodus bändi ehk linlaste igapäevaelu mentaliteet ja kultuur, kus on üle 20 ettekandja ja kohale saabuvad mitmedki Euroopa tähed ajaloo uurimise taevas. Nagu näiteks professor professor Marja pagutska Varssavist või professor Gerhard Tjaarits kreemsist Austriast. Siis ütleme kraakowist, professor Jerzy võrazumski ja teised. Missuguste erialade tudengid valivad nüüd loengud just linnakultuuri õppetoolis, teatavasti tänapäeval tudengitel vaba valik võtavad just selliseid loenguid, mis neile meeldivad ja vajalikud on. No ma arvan, eelkõige loomulikult kultuuriteaduskonnast sal kultuurile, ajaloo alal siis ka ütleme, kunstiosakonnast, kunstiajaloolased ja kunstnikud jäse lööd, noored, kes seal õpivad. Aga tuleb teinekord ka, ütleme filoloogiateaduskonnast ma olen isegi juhendanud ühte magistranti ja, ja vahel tuleb olla oponent seal ja nii edasi. Ja sellega seoses, kuna ta nii kenasti küsisite, ma tahaks ühte asja panna meie haridusjuhtidele, nagu südamele olukord on kujunenud ikkagi väga naljakaks selles mõttes, et keeleõpe on minu meelest niivõrd paigast ära kuna teatavasti praegu pedagoogikaülikoolis saksa keele oskus on kultuuriteaduskonnas jaga filoloogiateaduskonnas ka väike, ütleme seal grupis, kus on 20 30 inimest, ainult paar tükki, heal juhul oskavad saksa keelt. Aga rääkige mulle, mismoodi siis õpetada seda Eesti kultuuriajalugu, kui nad ei ole suutelised arhiivis isegi ütleme, 19. sajandi teksti lugema, lugeda ei suuda. Nii et seetõttu ma arvan, et siin tuleks küll korrigeerida ja vaadata seda keele keeleõpet sisuliselt sellepärast et ei saa ju niimoodi. No ja see ei ole muidugi Eesti hariduspoliitika viga, see on samamoodi, eks ole, Euroopasse inglise keele prevoleerimine, see nagu minu arvates on natuke läinud liiale. Peetakse praegu ju seda probleemiks, see võib ka ajalehtedest lugeda artikleid, et ikka maa jääb tühjaks ja kõik inimesed pürgivad linna, justkui see oleks alles praegu tänapäeval viimastel aastatel tekkinud probleem, mida teie ajaloolasena ütlete, kas alati läbi aegade on maalt linnadesse pürgitud. Vanasti räägiti nii keskajal, et, et see linnaõhk teeb vabaks ja siis sotsioloogidel oli teine selline ütlus, et linnatuled meelitavad. Nii et eks selge on see, et linn on meelitanud siia uusi inimesi läbi saanud sajandite, aga teatavasti Eestis oli ju linnastumise tase ikkagi 19. sajandi teise pooleni aga tagasihoidlik. Kui me räägime numbritest, siis ütleme veel 19. sajandi algul elas eesti linnades ainult viis protsenti rahvastikust ja ütleme noh, enam-vähem sama näitaja oli ka siis kuskil seal keskajal. Aga ma kordaksin veelkord, et muidugi linnad, tähtsus ühiskonna arengu seisukohast, noh nüüd on selline moesõna innovatiivsus ja moderniseerimisjõud ja nii edasi, eks see ikkagi kõik oli nagu suures osas linnas. Nii et selle tõttu linnalt loomulikud on ka sellised ohtlikud kohad ja, ja meil on ju teatavasti laupäeval organiseeritud kuritegevus on ikkagi Urbaanse iseloomuga eelkõige. Kui sa kuskil elad seal maal, noh, siis on ikkagi julgem olla. Nii et urbaniseerunud protsess on, ütleme, läbi minev läbi aastasajandite ja tuhandete, aga loomulikult tema dünaamika on olnud kõikuv, on olnud ka selliseid aegu, kui me räägime linnadest, kus näiteks sõdade ajal linnarahvastik vähenes, eks ole, linna linnast põgeneti ära. Võib-olla nii palju selle kohta