Lugupeetud külalised. Me pühendame oma tänase mälestuste õhtu kaheli põlisele tartlasele kahele bulisele vani mõistusele. Amalie Konsale ja Leopold Hanssonile. Nad mõlemad said oma lavalised tuleristsed veel siis, kui Eesti teater ei olnud veel kutseline teater. Nad tulid mõlemad lavale veel Viira ajas. Kuna meil sellest ajast ei ole sündmuste kaasaelajaid piss pöördugem hetkeks Amalie Konsa mälestuste juurde ning kuulakem, mida ta kirjutab oma lapsepõlvest, oma lavaletulekust ja esimestest teatrielamustest Minu vanemad olid vaesed töölised. Isa teenis leiba Tallinna tee ääres asunud tuuleveskis möldri poisina. Olin vanemate viies laps. Lapsepõlve ja mänguaeg ei olnud mul pikk. Juba 12 aastasena pidin ma koolist lahkuma ja minust sai mu vanema õe lapsehoidja. Olin juba kodus suur laulumees ja üritasin igal võimalikul juhul. Nii ka nyyd jalutades väikese Jukuga mööda Peetri tänavat lõin mõnikord laulu, nii et terve tänav, kajas läheduses elav tütarlaps, minust kolm aastat vanem Pauline Krause, kes käis Vanemuise kooris laulmas, kutsus mind endaga kaasa laulu harjutusele. Nii sai minust Vanemuise koorilaulja mis pani direktor Viira tähele minu julgust. Ja peatselt andis ta mulle väikese osa näitemängus. Kui ma koju jõudsin ja kogu asi välja tuli, anti mulle vitsu ning keelati edaspidi Vanemuisesse minna. See oli mulle raske hoop, kuna camu kleit ära peideti, otsin Pauline krose oma, olgugi et ta oli minust hulga pikem ja läksin siiski. Kotakad olid mul jalas ning seepärast ristiti mind teiste poolt kotaka tüdrukuks. Kuid see ristimine ei olnud mitte pihkeks, vaid nalja pärast. Minu nüüdisaja näitelava lapsed, on teil aimu või ettekujutust missugustes oludes, vanasti tööd tehti ja teile teed tasandati. Meie polnud midagi ja meil polnud midagi, aga tööd tegime suurima rõõmuga. Olime tookord ainult diletandid, komediandid ja öötöölised, olime isegi põlatud inimesed. Kui näitelaval olime, lauldi meile kiidulaulu. Tänaval vastu tulles aga ütles ema tütrele. Ära vaata sinnapoole, läheme rutule tänava. Leivateenistus meile tookordne läga veel ei suutnud anda. Pank oli oma teada, suur küll, aga elamiseks ei ulatunud, mistõttu pidime päeval töötama. Minu Minnast tõde avas söögimaja ja võttis mind oma juurde. Seal oli mul küll palju tööd, aga luba käes, käin Vanemuises nii palju kui tahad, ainult töö olgu tehtud. Need olid minu noorpõlve rasked, kuid kõige ilusamad ja muretumad aastad. Möödas oli riidemure, selle eest hoolitses õde. Ei olnud enam kotaku maalit, vaid pärast päris kena väike tüdruk. Uuesti läks raskeks siis, kui mu õde abiellus ja Riiga elama läks. Jäin ilma kohata. Olin esimene naisnäitleja, sain iga kolme kuu järel palga maksmisel kolm ja vahel viis rubla, sest rohkem ei andnud kassa välja. Meie mängisime ainult üks kord nädalas pühapäeviti. Iga etteaste eest maksti üks kopik ja pool kopikat olid ka klassid olemas, esimesse kuulu ja sai ühe kopika. Teine poole ja kolmas veerand kopikat etteaste eest. Laulu salmidelt arvestati eraldi, kui palju ei mäleta enam. Saadud kopikad kulusid näppude vahelt riidehilbud muretsemiseks, mida laval tarvitati. Ametit mul polnud, olin õppinud tube puhastama, nõusid pesema, näite lavalgi, eksima armsa õe õe hoole all elama. Nüüd oli sellel kõigel lõpp. Seisin elu tõeliku sees, millele ma varem veel kunagi ei olnud mõelnud. Koju tulles Vanemuise eest polnud mul sageli leivapalukest hamba alla pista ja ma pidin tühja kõhuga magama heitma. Mis teha. Minna võõraste tube koristama ja nende nõusid pesema. Oleksin saanud sellega hakkama, aga kas ma oleks siis enam näitelavale pääsenud, mitte kunagi? Lavalt lahkuda? Sellele ei saanud maga mõelda. Saatus tahtis siiski, et sain oma armastatud lavatööd jätkata. Vanemuises oli Klementide abielupaar, kes suhtusid minusse hästi ja olid teadlikud minu olukorrast. Olin pea iga päev nende külaline, sain siis ja, ja isegi riideid osteti mulle. Kutsusin neid oma mammikse papiks, nii õnnestus mul raskustest kuidagi üle saada. Meenutades ruume, milles tööd tehti ja öid raisati, ei tahaks neis küll enam tundigi viibida. Saalil ei olnud viga, oli kaunis ruumikas rikkamate jaoks pehmed istekohad, vaesemaile pikad kõvad pingid, head küllalt. Rahvas ei võinud nuriseda, puhvet töötas hästi, ruumi oli laialt, aga meil vaesekestel oli täpselt nii, nagu Paul pinnagi oma näitelavaaegadest kirjeldas. Ruumiks must, pime rõske koobas, säärane oli tolleaegne garderoob. Ei ühtki kappi, kuhu oleks võinud riided riputada. Vana tutvunud peegel ehtis garderoobi seina. Sealt siis vaatasime, kas oleme ka ilusad näitelavale minekuks. Jumestaja oli meil ka vanapapi loorberg, ta tundis oma tööd ja maalis meid kriidi ja karmiiniga ilusaks. Pappi ise ütles valmis nüüd võitja trepist ronima hakata. Tõepoolest teisiti ju ei saanudki, näitelavale viiv trepp oli kitsas ja selleks, et publik ei näeks, tuli käpuli üles ronida. Kui mängisime lustmängu, reis ümber ilma, siis sõitsime rongiga lavale, kui mürin põhja Nabal 100. lund, muidugi paberist ja lõunamaadel vingerdasid paberist maod. Müristamist tehti vana käruga, välku ei löödud, sest polnud välguriista. Täitja oli küll kollase paberiga kaetud sõel petrooleumilamp sõela paigutatud ja päike oligi valmis sagedasti meie päikest riigis. Aga see ei olnud ka õieti tema süü, sest päike psüühisest päikesetõusu ajal oli mees lava lae algakseti palgi peal ja pidi aegamööda tõmbama. Mängisime kurg, muinasteost, Udumäe kuningas päikesetõusu laulu ajal piira, lõhub takti lüüa, koor laulab, aga päike ei liigu paigast. Piira, hüüab, tõmba nöörist, aga mis sa tõmbad, kui neuron sassis ja nii jäigi päike kuni vaatuse lõpuni nööri otsa rippuma. Sellest hoolimata, et kõik tehnilised abinõud puudusid ja mäng nii mõndagi soovida jättis, oli rahva vaimustus suur nii kodulinnast kui ka kaugemal. Kord kui Valgas jälle udume kuningat mängisime, tuli minu juurde punapäine mees ja kukkus vanduma. Sina pagana plika, las ma. Kuidas sa välja näed, way niimoodi, nojah, pole viga. Ah siis sina maid, panidki mind oma mänguga nutma mind lihunik, meistrit, kes lapsest saadik ei tea, mis nutton. No mis ma sulle nüüd õige tellin ja hüüa pooberile. Too üks klaas teegia saia ja minu poole pöördudes homme saada neidega Nagel vorstimis tuumulike massab. D ja saia sain küll kätte, aga vorstist tuli ilma jääda, sest öösel osutasime Võru poole edasi uut teed ja saia teenima. Niisugune tasu oli seekord näitlejale tema hea mängu eest. Neid hea meile asjakesi oli küll mitut moodi, kes ostis teed, kes saatis lilli, kes muidu kiitis, aga südant kõditas tänumeel siiski igatpidi. Etendustele kodulinnas lisandusid ringsõidud kodu ja ka väljaspool meie piiret. Ringsõitudele läksime alati suure rõõmuga, kõikjal võeti meid lahkesti vastu. Ka päevapalk oli suurem rubla ja isegi kaks päevas. Koor ja orkester pidid küll vähemaga leppima. Peterburis mängisime kolm õhtut, Jenovivad pretsi, osati udume kuningat. Tore oli suures linnas mängida, seal oli avar toredad dekoratsioonid ja otse pöörane valgustus. Sellest aga Viira ei hoolinud, tema tarvitas ikkagi oma bengali tuld. Suur oli publiku rõõm Vanemuise rasvapidude ajal. Rahvast voolas kokku kaugelt ja ligidalt linnast ja maalt. Nad tulid jala ja hobustega, sulas mehi, Saunikuid, peremehi ja linnainimesi. Kas jäi mari koju, kui Märt läks? Nad tulid omatagustes pükstes, puu pöörees, pikkade juustega, mida kattis kaabulodu. Noorikud, ilmusid puhtad põlled ees, kampsunid seljas ja pastlad jalas. Metsikud olid enamasti rahvarõivais valgete sukkadega, valgete särkidega ja väga paljude paeltega pärjad peas. Naistel olid ka tänu moodi peakatted enamasti omakootud. Oli ka uhkeldavaid maa inimesi. Mehed säärsaabastega mustas või hallis omakootud, kuues rätid kaelas naistelt siidist lahtised jakid ühevärvilised seelikud, lillelised tanud ja suured narmastega siidrätid peas. Lisaks veel linnarahvas oma parimas riietuses. Nii mängisime mitu aastakümmet Viira juhatusel. Siis hakkasid korraga teised tuuled puhuma. Elu oli edasijõudnud publik nõudlikumaks muutunud. Mitte üksi, üliõpilased ja haritlased, vaid ka mass hakkas paremat ja uut nõudma. Tuli kahju, hävitas vanema vana Vanemuise, olime ulualuseta. Suvel mängisime aias näitelaval, talvel siin-seal olles nii kodutud, komediandid. Uue maja müürid hakkasid kerkima. Arvasin, et ega ma sinna enam ei pääse, kuna mu kooliharidus jättis soovida. Siis aga sain ootamatult Menningult kutse, et ma tuleks lugemisproovile Eesti üliõpilaste seltsi ruumidesse. Suures südame rahutusega läksid sinna ning Menning andis mulle lugemiseks kätte Tuulte pöörises Jaani ema osa. See rabas mind. Olin kogu aeg mänginud noori inimesi ja nüüd järsku 60 70 aastase osa. Kui järgmine kord männingule osa ette kandsin, jäi ta rahule. Olin vastu võetud, uude Vanemuisesse oli siin töö hoopis teistsugune kui vanas Vanemuises. Kõik olid vaid asjaarmastajad, näitlejad, keda tuli kasvatada. Menning aga tahtis juba esimese tükiga näha laval küpseid kunstnikke. Siis seda tuupimist mitte ainustki, sõna ei läinud parandamiseta. Ühtki sammu ei tohtinud valesti astuda, kriidiga tõmmati jooned ette. Menningu ka kujunes maalija Konsal erakordselt südamlik ja soe vahekord. Seda meenutab oma mälestustes Eduard Türk. Oli väga huvitav tema ja Menningu koostööd jälgida. Kuna kõigi teiste näitlejate vastu oli Menning karm ja nõudlik siis kontsaga käituste nagu väikese lapsega, kuigi nende aastate vahe oli vastu proportsioonis. See oli ka tõesti ainuke õige abinõu selle väga lihtsa ja südamliku inimese hingele lähenemiseks sest kontsert tuli võtta nii, nagu ta oli. Üldharidus oli tal algeline. Kirjandust ta ei lugenud, ühtegi võõrkeelt ei vallanud vene keeles, näiteks teadis ta ainult kahte sõna. Tahianjet. Kui on, seal oli aga väga palju elulisi kogemusi ja läbielamisi. See teda päästis õppi elust enesest. Ta on tõde igavest. See näis olevat tema elureegel. Taas avanes mõlemale Vanemuise teatriuks kui koosseisule sele näitlejale suurele isamaa sõjale järgnenud perioodil. Nad lõid siin terve rea unustamatuid kujusid, mis jäävad meie teatriajalukku püsima. Meie tänaõhtustest vestlejatest on kõige nii kaugem tuttav, kõige kaugem ajalises mõttes mõlemale kunstnikule. Mari Möldre. Palumegi teda nüüd oma vestlust alustada. Lubagi minule kui Maarja Konsa ja Leopold Hanseni endisele kolleegile öelda nende mälestusõhtul, mõni sõna nende loomingust, lava loomingust ja mõningaid episoode nende eraelust. Kui mina noore tütarlapsena Narvast Karl Menningu juurde eksamile läksid Siis oli maalija Konsal juba hiilgav näitleja tee selja taga. Nagu teate, oli maalija kontsa vira teatri näitleja. Ta oli seal laulumängudes primadonna osade kandja rahva lemmik ja lavanimega neiu Brigitta. Kui mina Vanemuise läksin, siis ei saanud minna kuidagi ette, kujutate, et ta maali Konsa selle ampluaaga on loorbereid lõiganud sest temas puudus täiesti elujõuline ja nooruslik rüht. Kuigi ta oli alles 36 aastane, siis. Ta oli lühikest kasvu lühinägelik kandis näpitsprille ja madala kontsadega kingi ja kuidagi Eedeebulivimmas. Kas olid need rasked elumured, mis tema väliskujule olid pitseri vajutanud või rasked haigused, läbielamused? Seda muidugi ei tea. Tema kui mina Vanemuisel läksin, sisulisele ameed, see maalija Konsa suures surmapatus, sest ta oli vallasema oli juba palju aastaid mööda. Aga ma ei tea, kuidas seda algaastatel kuidagi ära, kohati aga selleaegse moraali kohaselt. Oli sellest küllalt, et nemad teda hukka mõista ja tema peale ülevalt alla vaadata, aga ta oli väga vapper ja kandis oma koormat uhkelt. Mis puutub aga Karl treeningusse, siis temal lausa hellitas Somaalia kontsad proovidel. Tema, kes muidu oli nii karm ja range, oli küsimustes tema. Ma ei tea kõik see, mis ta teistele keelasse, mis täitsa ta ei kasutanud ühtegi lepitavatega niiskust, lee betooni kellelegi, ka selle oli ta nagu varuks hoidud kõika maalia Konsale ikka kontsakene ja kontsakene. Vahest rääkis ta niimoodi, kontsakene, no kuidas siis niimoodi saab? No lugege veel kord, see oli see saju nii konsoli hirmusedas konsokiane. Nonii, sa, no kuidas te ütlete õpitu osa pähe, niimoodi me edasi, kui kaugel niimoodi jõuame, siis konsoli Koovutavas hädas, piinlik ja häbi jõudis. Ma kodu oskasin, aga nüüd on meeles kõik ära läinud. Nuusutama, nii peab õppima, et siin kõige meeli midagi tuleb. Ja siis see on see On iseenesest oli väge. Tema ma ei leia, et Menningu lest temale tahtmisest lugemist õpetata sest Eduard Türk oma mälestuses väidab, nagu oleks tema olnud peaaegu kirjaoskamatu. Aga mina seda kuidagi uskuda ei saa, sellepärast et et kuidas tema, muidu oleks seesama suur Joosi pähe saanud õppida, kui ta kirja lugeda. Ja teiseks, tema, mina leian, et Menning õpitakse rohkem loogiliselt lugema ja mõtlema, mida ta loeb. Sest tema oli näitleja jumala armust, temal ei olnud, tema ei lähenenud intellektiga oma osadele ega mõttega, vaid intuitiivselt ja paistuliselt. Ja tema tabas alati peaaegu märki. Ja kui temal kontsakesel osa oli juba pääs, siis männikute tähendab palju ei seganud. Ja väga huvitav, et kuigi tema oli ka elus koomik siis ometigi on mul meelde jäänud temast traagilised osad. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen ka katsunud koomilise soosi mängida? No ma leidsin, et see on nagu päris loomulik, aga mis mulle eriti, mis maga oma mälestus sulle, nii ütleme ära toonud on just tema. Herman tsi lootus õnnisturbele, emak nirte ja Kitzbergi libahundist libahundivanaema. Tema oli üldse inimene, kes kõigiga leppis, ta ei nurisenud mitte kunagi. Eriti oli siis söök või magamisase. Kui mina temaga esimest korda ringles, olin siis oli temal hiljuti või ammugi ma ei mäleta seda olnud maooperatsioon ja tema pidi dieeti pidama, aga mis dieeti sai ringes oludes pidada, seda on praegugi raske pidada, ammu veel siis kõrtsides ja ütleme, seltsimajade einelauas ei olnud mitte midagi mingisugust, teed tonti, aga maalija kontsa tema kunagi nurisenud, aga ta alati oli, kangesti huvitab, mis lõunaks on ja küsis ikke, mis täna lõunaks siis on, kui oli näiteks sea või vasikapraad teistele kõigile jaoks oli see nagu kirjutamata seadus, taudid. Ja küll mina teen siis kartulit ja sousti. Ja niimoodi tavas päevade kaupa see õige ainult kartulit ja kastet ja nurisemata. Kui ütleme Tema ise, tema oli iseloomult nii leebe Ja ütleme, näitleja palgast siiski võimaldata Harryle oma ainsale pojale värvilist korporant teklit kanda oli muidugi suur jõupingutus. Aga Corburaat korporatsiooni pidi tingimata ikke kuuluma, sest tol ajal oli see väga tähtis. Et üliõpilane pidi mõne filistlase, kelle jooksupoisiks rebaseks ta oli, et ta siis hiljem, kui ülikooli lõpetab, ta pole mingisuguse koha, muretses aga nagu ütleme need metsikud, kes kuhugi korporatsiooni kuulunud, need siis pidid leppima, kas uksehoidja ütleme aupaistega või siis muidu nii neljakümnekuuekümne kroonise palgaga. Amelia kontsakoormas kontsad koormas veel üks teine raske mure, tema pojal ei olnud isa. Ja see võis omakorda tekitada jälle lapses igasugust komplikatsioone ja hingelise häireid. Aga ka siin tuli amaalija hea juus abiks ja ta kasutas seal juhused suurepäraselt ära. Tema endine võrgutaja, see härrasmees, elupõletaja, see oli nii põhjakõrbenud, et ta saatis oma sammud vaestemajja. Aga siis ta haaras kinni nagu uppuja õlekõrrest amaaliast, et see teda häbistama olukorrast päästaks. Ja ta tädi maalile abieluettepaneku maalija võttis muidugi koos j vastu. Ja läksid siis õpetaja juurde laulutamise. Ja kui nad Chaltsistugu õpetajale sõnad peale lugenud siis nad läksid Becker pööningu manu, nagu ta mulle rääkis, pulmapidu püüdsema, see pööning asub, asus uue turu tänaval. Väga, ütleme kvaliteetne pagariäri, kelle tooted olid kuulsad terves linnas. Aga seal oli siis niisugune suurem ruum, mees sealsamas, kus kaupa müüdi leti taga ja seal hulga paar lauda, kus siis ütleme ostja võis ka seal kohapeal ära süüa oma oma selle ostu, seal siis ka maali pühitsema pulmapidu, telliskooke ja saia ja limonaadi. Ja muidugi omal kulul läks see kõik. No ja kui sidur läbistada, tulid uksest välja ja hakkasid siis koju poole minema ja kogu aeg värske abielumees rühib kaasa oma noorikuga. No aga nii nad siis läksid kuni väravani, sisa Maarja küsib tema käest. Kuule, kallis, meiekene kuu, sina tahad minna, eks ikka oma armsa naisukese juurde, vastab rongaisa. Ei, kallis mehikeni, minul oli, ega mul sind tarvis, mul oli ainult mu pojale isa tarvis Sinaga kooli ilusti vaestemajja tagasi. Noh, ei olnudki midagi muud teha, lõi värava kinni ja noor abielumees jäigi üksinda. Muidugi, ta lootis maali pehme iseloomu peale, aga seekord ei läinud mitte korda. Ja ütleme, mis aga puudub. Mul on veel üks episood meeles maalija kontsast. Kui ta 46. aastal Tallinnat külastas ja pikemat aega minu juures peatas siis tuli jällegi tuleb praegu meelde, et kirjaoskamatu ei võid olla, sest iga inimene seisab edenemise edenemise säädus all. Ja siis ta luges meie isiklikust raamatukogust Elleunoore tuused saksa keeli. Kui palju ta sellest aru said, seda ma ei tea, aga me igatahes rääkisime selle selle üle. Elu noore tuu sees on kuulus maailmakuulus itaalia draamanäitleja maa selle kommentaari lisanud selleks juurde, et kui minu raamat ilmus, siis üks suur kirjamees tõmbas selle nime, kui mitte tuntud, maha kulus palju vaeva, et seda uuesti sisse lülitada. Ja noh, ja siis siis oli meil veel üks teine episood. Tuli nutt surmast. Ja tema arvas muidugi, et tema kui vanem sureb enne mind. Aga mina ütlesin, et keegi ei tea, kes esimesena igavikku astub, aga tema jäi siiski oma juure kindlaks, ütles, et, et looduse säädus järel peab tema iki enne surema. Ja nii see oligi, aga see küll õnnetu surm. Aga korraga läks ta koomika peale üle ja ütles mulle, et kui sa tuled, too mul lilli. Ta mõtles mõtlik ema kalmule. Ma lubasin, ma olen harva seda täitud siis, kui juhus on toonud mind Tartusse. Aga nagu ma nüüd kuulen, et tema haud on üsna mahajäetud ja me peame temale täna siin mälestusõhtut, kas isegi täna ei saanud seda aud üles teha? Jumal tänatud, et ta rahus, sest CD-d, mis temal on käidud, on meil kõigil käia ja minutise käimata. Mis aga puutub Leopold Hanseni sisse siis on minul raske temast rääkida, kuna tema mälestus tartlase peaks olema väga värske. Muidugi, mina saan temast rääkida ka ainult ikkagi mingi perioodist. Nemad, neil oli kontsaga hirmus palju viisid näitlejad jooni. Esiteks, mõlemad olid pisikesed. Mõlemad olid nad koomikud, mõlemad olid nad vähe kooliharidust saanud. Ja mõlemad olid nad näitlejad jumala armust. Aga ja mõlemad lõid väga eredaid karaktertüüpe. Ma ei tea, kas Hansen hilisematel aastatel kahe praamades kaasa mängis, sellest ei ole mul ülevaadet. Ma tean ainult seda, et Karl Menning see karm mees, kes kiskus igale näitlejale viimase hingesopist välja. Seega suutis seda Leopold Hanseniga teha. Ja ta mängis suurepäraselt seda armumängus traagilist isa kelle tütar õnnetu armastuse pärast ennast uputab ja isa pärast südamerabandusse ära sureb. Igatahes jättis minule väga sügava mulje seekord ja laiendas tema ampluaad tugevasti. Tema muidugi Karl Menning ei nõudnud näitleja käest, et tema peab mängima ainult ühtlam ampluaad. Näite pidi oskama kõiki, nii vanu kui noori karakter rusingu draamadraamas mängida. Ja sellepärast siis oligi Hansen, kuigi tema prototüübi tuli koomik. Hoida ka suurt, nii et mina olin mängima eriti tema hiilgeosadeks, tuleb nimetata. Andsin pruuberi risti tegijades ja teine tema hiilgi osa, milles ei ole arvatavasti võrdsed tänapäevani on Oskar Lutsu kapsapea Pliuhkam. Vaata, siin sobib see sõna, et iga loll on tark omamoodi. Tema oli nii ju selles osas, et tõesti kas või raju graniiti. Tema pehmetämbriline hääl ja lopsakas fraseerimise oskus tekitamast väga nauditava näitleja. Ta andis oma osi mõõdutundega üle viskamas, ohtu temal ei olnud, kuigi mõnikord osa selle poole kiskus. Aga iseloomult oli ta täiesti erinev maalija, kontsast kua maalija Konsa ohverdas kõik, et oma pojale anda kõrgemat haridust ehk üldse haridust, mida ta ise pidi ilma jääma. Siis Leopold Hansen iseloomust tulevad väga egoistlikku jooni nähtaval. Tema elas oma eraelu ainult enesele auks, tema jaganud seda, mitte kellegiga. Tema oli muidu väga sõbralik mai või midagi ütelda Hanseni tõugul tantsinud, mitte halva südamega. Ta oli, ta ei olnud ei intrigeerinud, ei ahnitsenud suuri osi. Ei oli väga sõbralik oma kolleegidega. Aga aga tema oli ääretult üks tõmmati nii, ütleme peamisi iseloomujooni temal elus oli hirmus kokkuhoidlikkus. Ja see ma ei tea, millest see olenes, või tulenes võib-olla vaesest lapsepõlvest. Hirm vaesuse ees? Et et kokkuhoiuteel seda vältida? Tema oli ka esimene näitleja minu teades, kes näitleja palgast ehitas omale Elva väiksed järve äärde maja ja hiljem kodanluse ajab pensionärina, ehitas teise maja sinnasamasse ja üüris suveks seal suurema maja välja. Ja kuid sõda kõik hävitas, siis ehitas ta varsti kolmanda maja. Elva jõe äärde. Ja ma ei tea, kui palju see on ellu rakendatud tema soo, mis ta küll mulle rääkis, et kui tema sureb, siis tema praegune maja läheb automaatselt kasutamiseks vanemuse vanemale näitlejale ja kui see sureb, siis jälle edasi edasi just nagu mingisugune Hans-nimeline kütte all, mis on käibel põlvest põlve. Kui mina tema kui mina 48. aastal Siis Hansen alati külastas, kui ma kuskil esinesin siis ta tuli pärast kontserti garderoobi ja kutsus mind oma juurde. Kuigi meie baas asus Tartus ja teised kõik sõitsid ära. Oli mul siin natukene raskust, valmistas sõita, sellepärast ikka minu Ulada siis kontsert. Aga ma läksin siiski. Ja ta luges mu terve öö ette kuni hommikul kella viieni oma käsikirja millest pidi tulema raamat Vanemuise radadel, mis ilmus 60. aastal. Mina lugesin isegi ühte tema episoodi, kaev raadius. Aga kui mina 60-ks aastaks seda raamatut lugesin, jahmusin seal ei olnud ühtegi episoodi sellest, mis ta mulle ette luges. Raamatuid üldse niivõrd kokku kuivanud, teda ei olnud kahte sadat lehekülge kyll. Ja seal seda, kui oli võetud kuidagi ammu-ammu ilmuseks mälestus, säält tuli võetud osa, mis puudust männingusse. Ja, ja isegi karjapoiss on kuningas ka seal ei ole mitte midagi sellest, mis mina teda mulle ette luges. Ja kui see raamat ilmus 60. aastal, siis ma lihtsalt hämmeldasin, kui ma nägin, et esiküljel lehe esimesel lehel oli Paul Rummo nimi. Kui kirjanduslikult ümbertöötlejal, mina leian, et Leopold Hanseni siiski tublisti kirjanikuannet, kuidas seda oleks arendanud, siis ta võib-olla oleks nüüd nii mul kaugemale jõudnud, aga tema tegi seda just näitlejatöö kõrvalt, siis ta aga tal oli see, mis ta kirjutas, oligi hästi kirjutanud, sellepärast mina mõtlen, et see ei ole vastet, mul tehti ülekood sellega tema olles sellega ise valmis saanud ja selleks on olemas raamatut toimetaja, kes raamatu viibki kirjanduslikku vormi. Mina tema juures Elvas käisin. Siis näitas ta mulle oma väga huvitavat matusepaika. Juba oma eluajal laskis ta enesest tead oma matusepaika reljeefi, ma nägin ka seda, tema ema oli juba surnud. Ja ühtlasi jalutades metsas rääkis ta, et tema tahab ehitada hantsenini, millise silla üle Elva jõe. See plaan seal muidugi luhtus selle tõttu, et sellest raamatust jäi väga vähe järele. Noh, siis mis mul veel, nii, mina temaga üldiselt saime väga hästi läbi. Me olime koguni perioodiliselt kirjavahetuses, üks kirjavahetus oli niisugune. Mina olin jälle oma brigaadiga Tartus ja peatusin Toome võõrastemajas. Hansen tuleb sisse, aga mina pidasin parajasti siis sidrunikuuri. Ja mul oli paljud sidrunid laua peal, tema tuleb, Hansen tuleb sisse ja ütleb, et kas kavatsed Tartus limonaadivabriku vabada või et neil polnud sidrunid kokku ostnud. Mina siis rääkisin ära, milleks mul seda tarvis on ja tema oli sellest väga haaratud ja lubas ka hakata sidrunit sööma. No ja siis läks umbes viis nädalat mööda mina Sanhansenikest järgmise sisuga kirja, et 96 sidrun, Leon ära söönud, kas käsed edasi süüa või, või lõpetada. Muidugi, mina kirjutasin temale vastu, mis vaja oli ja tema jõudnud ära kiita siis selle sidruni tagajärgi, selle ravikuuri tagajärgi ütles, et kui ma enne tulin alati alt linnast ülesse kiirkäiku jaama, et siis ma hakkasin alati hingeldama ja Aurtigi valu. Aga nüüd ma üle ostsin vaiba ja tulid, viskasin üle õla ja tulin, nii. Kui noormees ei Aurti südant mitte midagi. No mina siis lugesin seda. Ise mõtlesin, no küll on ikka hull vanamees, et kui sa juba vaeva jõudsid, osta suurt autot, k võta tundlike autoga nuia. Viimane tema kiri minule on oli kaks kuud enne tema surma. Ja see oli minu raamatu ilmumise puhul. Ja see on väga südamlik ja väga liigutav tema üldse, ega ta kõigiga ei sobinud sõbrustanud, tema oli väga uhke ka. Aga millegipärast mina olin tema silmis armu leidnud. Ja siis ta kirjutas minule. Oh sina. Nii algas kiri nuia siis pikalt ja laialt, sest raamatut ja mõningad märkused olid õiged, mis omaks võtnud, kui ta mulle ennegi talus ütelnud. Ja nii ma temaga enam rohkem kokku ei saanudki. Ta mind küll otsimas käinud, aga mulin suvitamas. Ta jättis jälle väikese sedeli mulle, nii et mina olin temaga ikkagi kontaktis kuni tema elu lõpuni. Ütleksime nüüd mõningad fotod Amalie konsest ja Leopold Johnson'ist. Väga tore ja mees ja. Ja ilusa öötlemistega ja. Ja ilusa jutuga ja ilusa. Tähelepanekutega inimene mina pean ütlema, et mina olen temaga nii-ütelda, pinginaabrid. Me olime ühes garderoobis temaga nüüd viimasel ajal just siis mõningaid niisuguseid noh, asja kui nüüd meelde tuletada Tema seda, seda niisugust uljust ja kõik niisugused optimismi, mis tal oli ja seal vahel trechtlas niisuguseid asja. Ja siis näiteks. Kui teda natuke neid iseloomustada, siis oleks õhtu tavaline teatrietenduse õhtu Leopold tal seal. Ja ütleb, et nõid Laboisid, et minge, tehke nüüd oma näide mängu, et mina sõidame ära, Elva, minul on seal emal 90 aasta sünnipäev ja mina pean ka teda seal vaatama minema kauemaks ei tee, juures oled. Siis ütlesime, hea küll, mine ilusti sinna termitte ema ja lase kõik hea maitsed järjena. Enne etenduse lõppu, juba. Leopold tuleb juba garderoobi tagasi, tere õhtust. Torte ja e-Cavele juttu ajama. No mina kuulan ja kuulan Hea küll. Vaatame, mis siis, või kaua see asi siin siis nüüd kestab. Ja siis naistel siis oli jutujärg, oli läinud just sinna unenägude seletamise peale ja kõik niisugused asjad. Ja Leopold siis kuulanud, et kuule teie siin olete kõik niisugused targad koos ja ette ütelge. Et kas see on õige, et kui unes näeb koos näiteks tsinkplekki ja sitsiriiet, et kas siis tähendab südamevalu? Ema, siis oli üteld, kuule pott, mis sind segab meie jutu vahel häbisele, kes? Läikiva vene. Mine ärasi. Ja lõupott ütles. Noh, siin ma nüüd olen, mind löödi kodust välja. Hajule sõites tagasi rikkus nende seltskond No siis tuleb üks niisugune väike asi meelde. Vitraagitusest asjast, kui me olime moskva dekaadil, siis me olime furgoonis midagi kaheksanda üheksanda korra peale olime seal Toad näo poolt oli ka seal ja siis lademaalike kõige kangem käia, tema käis väga tihti linnas ja Ta virutas seda vett, üheksa kordab trepi päevaseke 10 20 korda. Meie teinekord ei läinud just sellepärast ülesanne, olime nooremad mehed mitte väsitada. Aga tema just sellepärast käis. Ja siis hommikul tuleb nüüd Me. Vohh paneb kolm pudelit õlut laua peale ja. No teate, mis, te magate. Et hakkame parem head parandama. Me mõtlesime, et mis, mis pead või kuidas, milleks need logod? Eile oli nüüd niisugune juhus et ma käisin banketil ja seal banketil oli ka niisugune asi kus lohh tõsteti esile ka Eesti vanem näitleja. No Leopold oli seal ja siis ta ütles, et näed et vaata, kuidas tähendab ikat, et ühele inimesele õnnetus ja teisele õnn. Et päris hea, et Anna Tamm haigeks jäi, et näed nüüd sain mina selle eesti vanema näitleja au endale. Ta ütles Week päris ilusti ja südamlikult ja ütles, et aga mis see, et see ei ole midagi, mina tema endale jäi aga otse au jälike Vanemuisel. See oli tähtis, seda ta rõhutas. Ja seda ma pean ka ütlema, et oli tõesti suur Vanemuise patrioot. Veel meelde tuleb. Igasuguste nõuannetega ja asjadega, tema oli ikka nii noh elanud ja kõike näinud ja teab ikka nooremal inimesel nõu. On meil alati seal diivani peal, garderoobis ikalilesis ja seal oli hea juttu ajada ja mina lähen sisse temale üksinda, lesib seal. Eestpoolt endale vaadata ja seal pikalt räägitakse edasi ilusti ära ja ma ütlesin, ma ei tea, veel raske, ütleme eks ta talle mõeldud ja mine tea, võib-olla saab ära ka tõesti, et see aset. Katsugu otsee Eka nisukene noh, niisugune tugev töö, inimene omale abikaasaks, et selle on, see on ikka tead, kui sa vanaks saad ja siis on ikka hea, kes sind sappa toetada. Ma küsin toetada, kas selles mõttes, et sa tahad vestelda, tugev füüsiline etasinud, jõuaksin üleval hoida nii, või ütleme teie, ega siis see tähendab tugevust, kui tema nüüd tugev üldalal pärast ka rahasid, nii et tal tugev inimene saab tööd teha ja ta saab ka rahaliselt toetada. Ka ütlesin, et maid, tehased, kus ma nüüd niisuguste otsinakat. Aga lohvetomaatsetused, väiksed, pilguheitmisega Väikse pruudikese tekkeni on ka mul oleks seal mul on üks paari vahverniino. Olen nii vaadanud ei mõtelnud ja võib olla. Et tema, siis juba paari maakler Eks ole kah tööinimene. Siis keerab selja diivani peal nii mugavalt. Tead, noor sõber, ma annan sulle nõu. Saab osta parem endale üks hea habemenuga tuleb palju odavam ja rahulik. Ostsin tõesti vooluks. Nii et vaevalt ma tuletan veel midagi, millega teil igavaks ei lähe. Võlad Leopold tuleb hiigla, vaat aiamäest alla läheb tuluva kohale poole sinna kepp, nii käed ja mina, vastan Leopold, nad, mis sa väidad, turule? Ei, ei lähe. Ma teen tavalist jalutuskäikudel. Kepp oli niisama mõtlikult. Aitad tagant lükata kergem käia, kala kalamees ja kas mul see kepp ei ole siin asja pärast, et või kätte ei ole mul abimees, vaid ta on mulle nii seltsimees lihtsalt käes. Ja mis seal siis selle linna vahel lähed, sinna, rahva sekka, mis jalutama sõdalased, mine vaata kuskil looduses. Et vene oli, ta näitas kasvõi Tähtvere park, et küll seal on toredat, ma tol ajal elasin seal pargi vastas ja siis Niinu. Et no küll saab sinna ka, mind. Pani edasi ja siis läks paar päeva mööda Veidemanni tänaval. Vaatan lõugu uurinud seda muhedalt silti, tal oli asja vaatada kellad. Otepää seisab aeg-ajalt siin, mõtlesin ligidalt peatuse. Orn olema põleb. Lähme, et ma teen selle välja. Tema tellib siis omale 50 grammi minule 100 grammi omale tellib kotleti ja noh, nii ta jäi ja mina küsin. Või mis head või mis ma sulle on teinud, et sinul nüüd sa pead minul välja tegema? Tead, vaatas sellepärast, et sa andsid mulle ikka tõesti head nõu, vaid on nagu hea. Ma lähen sinna parki jalutama, et seal on tõesti ilus jalutada, kas hommikul ning värske päike paistab? PoIe vahelt linnud laulavad. Ja siis need noored tüdrukud lasevad seal kui hirmetajad ringi, seal ees ja taga mõtlemisvehkisid. Kolm ringe, tead. Nii, värskele ja see kõik. Ergutab ja, ja siis ta ütles ka selle rääkis ära ja ütles, et vaat seal, noh, tead, et vaata, kui seal Eiermas sellest raamaski lootus õnnistusepärase vanagoogus ütleb, et üks kena laps ja väike naps teeb vanagi veel nooremaks. Roosid. Jah, roosid jah, aga noh, siia juurde, miks peaks üks väike võileib olema või nii temalt? Kuule ma kutsusin sind jooma, ega ma sind sööma. Siis 75 ta sünnipäevahommik oli tal hommikul vara Cathereclavlas poistega ja soovime talle õnne. Ja siis noh, keegi küsis, et no kui vanaks sa siis saad ütleme vanaks ma saan 75. Ja siis, kui keegi ütleb, et nojah, 75 ikka päris nii vala ütleb inimene või mees, kes tunneb 75. sünnipäeva hommikul veel erootilisi tundeid, see ei ole veel vana. Enne kui asume kuulama, sõitsime Dirty vestlust, vaataksime veel mõningad mõningad fotod. Kui ma Leopold Johansonile mõtlen siis esimese nii muljena Ja seal oli parajasti mingi pulm laval. Ja korraga läks. Läks üle lava, üks väikene ümmargune mehitine ja ütles üks või kaks lauset, mis ta seal ütles. Korraga see terve saal oli haaratud sellest tohutust. Kordamatus kordamatust elust, oli Hans, on see väikene vanamees? Näitlejad mängisid seal kõik vanad tuttavad nii nagu alati selles midagi midagi niiskust, uut säravat üllatavat ei olnud, välja arvatud see üks väikene episood, üks väikene detail. Järsku, kus sündis kuule, kordumatu. Sellepärast Kulsuste ta, kui ta on kordumatu kui ta Erin, kuid on midagi enneolematut. Põhiline meie kokkupuutumine vanemusest algas Hanseniga peale isamaasõda minulik. Oli juhtunud niisugune asi. Teatavasti Eestis. Ilmus juba enne. Isamaasõda, õigemini ennem. Nõukogude korda juba Stanislavski raamat näitlejatöö enesega. Meie teatritegelased kõik seda raamatut lugesime, uurisime. Ja kõik, me olime kuulnud väga palju planist laskist. On nii suured austajad. Kui oli Moskva kunstiteatri üks juubelid, siis käissi Eestiski delegatsioon. Ja selles delegatsioonis oli Galina Reiman pealinna Reimann laskis põlvili Stanislavski suudlus, kätjanier. Seda kõike teaks. See on asja üks pool. Aga kunstiga on ju nii. On asju on asju, mida ei saa kirjeldada. Katsuge katsugu, ükskõik kes inimene kirjeldada, kuidas lõhnab roos. Seda on võimatu kirjeldusega edasi anda, seda on võimalik ainult edasi anda sedasi, et anna kinnisel nuusutavad ise ja annad teisele inimesele nuusutud ja vaat siis ta tunneb, mis tähendab roos lõhn. Seda ei saa sõnadega edasi anda. Ja vot, kui me 1942. aastal komandeeriti Jaroslavlist Moskvasse. Kolm näitejuhti kolmest tol ajal erinevast generatsioonist. Üks neist oli Paul Pinna, üks oli Priit Põldroos. Ja kolmas olin mina sel ajal kõige noorem. Me olime seal. Meil oli seal võimalus tutvuda selle tööga nähe ja vaat me saime siis aru, mis tähendab, mis see tähendab, see Stanislas, mis see tähendab, see mis tähendab laval mängida nii, et mida mitte midagi ei mänd. Mul on tänase päevani meeles sel ajal nähtud etendused. Me nägime midagi kvarti põhjas etendust, mis oli midagi 1000 maite mitmised. Ja meid kõikjal rabas selle etenduse juures. See söödendus, mis oli valminud enne esimest maailmasõda oli 1942. aastal niisama värskena, kollekstreilasid. Veelo süttinud. Tohutu kordumatu. Nüüd täidetuna sellest. Mul oli võimalus veel teist korda 44. aastal kolm-neli kuud järjest istuda Moskvas päeval pool proovidel, õhtul edendustelt, päeval proovidel, õhtul edus Moskva kunstiteater, töö läheb. Ja siis tulin tagasi siia, 44. aastal. Tuli hakata seda vanemusest otsast peale. Meid oli sel ajal, meie hulgas oli üsna vähe neid inimesi, kes palju teatrit oli täit. Vanemuise teater oli siis Eesti kõige noorema koosseisuga, tead, tuhades 40. aastal. Ühel päeval tuleb järsku siis ilmub nähtavale Hanski täiesti loomuliku kuidagi iseendastmõistetavalt. Ma ütlesin talle, et noh, hakkame TÖÖ. Ja siis juhtub. Ja esimene nii osa, mis tal tuli teha või kus me koos hakkasime proove tegema, oli põrgupõhja vanapaganas vast. Ja siis, kui me hakkame proovi peale ja see on, vaat on üksikuid hetki, on niisugusi, silmapilke mis jäävad inimesele igavesest ajast igavesti. Ja vot see silmapilgul mulle jäänute igavesti meelde järsku Hansen hakkab lugema. Ja ma tunnen midagi kodumaal, kus ma seda olen puut. Ja seesama, mida seal tehakse, vot seal just seda tehaksegi, seal seda tehti. Vot seal osati niisama rääkida, nõnda et nagu nagu elus, mitte minuga, naid. Niisama, loomulikult, nii see on, iseendastmõistetavalt, mitte, mitte ilma paatusete, ilma selleta selle juures selgelt kah. See seda sai ka veel vahel kätte, et, et räägin loomulikult, aga siis ei kuulnud enam keegi mitte midagi. Ta ei saanud enam mitte midagi. Kobidu tuli ainult muutute, midagi. See oli. Vot see oli niisugune avastus. Ja siis ma sain aru, järsku sonis raski sellest. Stanislavski ütleb, et on näitlejaid. Kellele tema süsteemi vaja ei ole kuna ta nende näitlejate järgi on sellesse süsteemi teinud. Nende näitlejate järgi on tema selle süsteemi loonud ja nendel ei olegi vaja. Ja Hansen siis ma Hanseni poolt sain maru. Mis, mis see tähendab? Need sõnad, vaat mu silme ees oli korraga näitleja, kes tõestas, sest Hansoni süsteemis tõesti mitte midagi. Ometi mängis ta nii nagu kõige ideaalsem Stanislavski kooliga realt psühholoogilise realismi kooliga kasvatatud näitleja. Sellest peale Hansen muutus, ma võin peale surma rääkida teile niisuguse sõjasaladuse muutus Vanemuise osa mõningatele Vanemuise lavastajatel. Mulle isiklikult väga vajalikuks igas võimalikult igas etenduses. Tema andis nagu selle elutõe kammertooni, kui võiks nii-öelda vot tema kõrva teiste niisugune teatraalsus tuli. Muidu harjusid ära sellega proov, proovilt harjud ära, võrdlemisi imelikud asjad. Ja võrdlemisi imelik klass, kuni sinna maal harjud ära, isegi näitleja kogelemisega harjud ära, kõik võltsi, karjud ära tühja paatosega, lõpuks harjud ära isegi selle lõpuks isegi kuule, et kõik tekstidesse kulub sul omal pähe. Kui te olete üks inimene perse ilusada, ei kuule ja tuleb esiellusi kõik, ütled midagi aru ja midagi kuule, asule omada, kulutada. Vot see oli see niisugune kammertoon alati, mille järgi nagu häälest võis häälestuda terve ansambli. Ja ta tegi ja ta aitas seda. Aitas väga tugevasti. Ja mõjutas väga tugevasti kogu Vanemuise pealesõja-aastate viimase 20 aasta Vanemuise valge kujunemist. Kui ma näiteks isegi mõtlen niisugusele etendusele nagu omaaegsele tabamata imele, kus Hansel mängis väga väikest episoodi seal lõpus ometi Hansendiks etendusel. Sellepärast et see oli juba söödeldus, tuli pärast seda, kui hulka Hansen olime ansamblis töötanud. Ja nüüd kui tagantjärgi mõtelda, see on väga huvitav asi, on selleks juba kodanis aia. Ani. Ma ei mäleta täpselt mul arvude jaoks juba ja arvude koha pealt on tekkinud skleroos on löönud armud välja ajus. Ta oli kuskil 30.-te aastate alul või millal ta läks pensionile. Kui kolme 20.-te lõpul läks pensionile, eks ole, tähendab, pidi olema. Lõpp jah. Ja nüüd, kui vaatama hakata mida, kui palju osi ta mängis viimasel perioodil peale sõda siis sealhulgas oli ju väga suure tuletame meelde kasvõi näiteks Semperi murrangus seda allik papsi. Tuletan ja ma tahaks, temaga juhtus veel üks imelik. On ju teada, et marksismi klassikud on korduvalt rõhutanud, näidanud, et vot kunsti et kunst võib kunstnik või näidata elutõde ja näidata seda revolutsioonilist tõde elus isegi siis, kui ta maailmavaateliselt ei ole maksist. Meil oli Ju need marksismi-leninismi õhtu ülikoolid. Ei ole, marksismi küllatab. Lõpuks läksin sinna, et hea küll küll, kurat, paneme diplominumbreid ka sellele kavalehele taha. Marksismi ülikool lõpetatud, sel sel aastal. Ja kui ma mõtlema hakkan, kes lõi sel perioodil kõige täisverelise mad nõukogu tingimused? Vaat mis pagana saatuslik päradestki Virumaal. Tuusov, mis oli see vana pea Hansen kant kandis luges, võib suure päranduse võt täis verelisemad tervet Nõukogude inimest kujutleda, kui kujutas Halds kehastus šanss. Ja ja terve rida võimsas jõus seal, kus Konsa tegi oma ühe suurema ilge osa terve rida niisuguseid kujus tänu oma täis verrelisele realismile. Ta andis suured elulised üldistused. Kontsaga oli meie tutvus märksa lühem. Siin oli ma õieti tahtsin pärast seda, kui ma taipasin, missugune väärtus on Hansonil selle uue teatri kollektiivi loomise, sest 44.-st peale. Me hakkasime uut kollet Kiviloo. Ma tahtsin ka konsot, sa võt kohe. Aga hulk aega oli see tehniliste takistuste taga, nimelt kontsert Tartus kuskil elada. Sellepärast et ega siis Vanemuise oma kollektiivi komplekteerimiseks elamispinda ei olnud rohkem kui praegu. Ja lõpuks saime siiski selle asja kuidagi nii kaugele, et ta ikkagi tuli Tartusse. No ja mõned päevad tagasi sõitsime Kirepa veel edasi, tuletas meelde kasvõi seda provintsi kuberneri, kus nad kahekesi olid koos mängisid Hansen ja ja siis See on niisugune elutõeansambel ja sealjuures vot see elutõde ei olnud mitte HL liigi See ei olnud mitte Välines selt elutõde, vaid see suur sügav kordumata tõde oma kordumatuses, oma oma erilises sarnasus. Ja veel üks huvitav asi. Kui tolleaegseid etendusi meenutada, siis meil on tänase päevani kogu Eesti teatri suur probleem see, et näitlejad räägivad võrdlemisi halvast meie kõnekultuur teatris ja mitte ainult Eestis, vaid see on kogu Nõukogude teatriprobleem. Praegu on õige rängalt tagasi läinud. Kust need põhjused on, see on omaette, terve, terve see vajab omaette analüüsi, aga fakt on see. Mõlemad need vanad meistrid, sealjuures. Konsa ei olnud ühtegi hammast suus. Sähke Mitta teooria tarkus ilma hammasteta ei pea saama rääkida. Aga tähendab piuksu teoorial, mida inimene oma elava praktikaga ümber lükkab. Ja kui ma siis, kui me siis soovitas oma meediale laskuda omadusi Sambuti ei mina halogiso proov neid peaaegu midagi piisavalt suurt. Muidugi see on huvitav. Siin on räägitud nende inimeste mõlemate inimeste sündi. Nad on mõlemad, nad on tulnud rahva seest. Nad on niisugusi, inimesi ei saa teha. Kuigi Kersti Merilaas ütles nende kohta, et nad on mõlemad nii ilusad, nagu oleks kätega tehtud. Nüüd ei saa, nad sünnivad nii, kui need on looduse kingid nähtavasti inimkonnale. Nii nagu seesama tänasin, meenutatud kapsapea kes, mis kasvas sele Sauniku kehvas aianurgas niisugusest suureks ja rikkab kulaku Pliuhkam juures. Ei, mitte kuidagi jalgu on kuidas kapsapealsel sündis, seda ei tea, kuidas loodus nihukesed üksikud ahvatlused annab, see on tema seaduste pärasuste võib-olla rikkumised, tuled. Aga nad on mõlemad suures antud. Ja vaat see küsimus, kas nendel nüüd on kerioos see nende kirjaoskuse küsimus, mis täna on siin probleemiks olnud? Minu arvates on naljakas sellest rääkida. Kas tõesti Eesti rahvas oleks õnnelikum olnud, kui Juhan Smuul? Selle aja, mis ta kulutas jäise raamatu kirjutamiseks, oleks kulutamist keskkooli ja ülikooli lõpetamiseks? Mõjus mõjus eesti rahval kasuliku mõttetegija ise raamatu ilma koolihariduseta. Kui juba tal see paratamatus oli, et ta täiskasvanud on, et oli, ta jäi sel ajal kooliharidusest ilma, kui lapsel oli aeg koolis käia. See oli ajalooliste konkreetsete tingimuste parandamine. Tähtis on hoopis midagi muud. Siin määrid märgitud Hanseni memuaare. Need on tõesti kirjanduslikult väga tugevalt kirjutatud. Ja nad on väga sisukad. Nad on väga rikkad ja sisaldavad palju tarka ja kella. Jon kõige imelikum täna. Kõige imelikum on see, et need inimesed oleksid peaaegu võinud elada mõlemad, sest nad surid mõlemad ebaluut. Muidugi, see surma seal ka midagi veidrat. Nad surid oma tohutust elutahtest õnnetut surma. Ma mäletan täpselt, kui me läksime hooaega lõpetava sinna Ahjale. Meil oli seal tol ajal moes niisugust abimajandid, selle seal metsa sääraseks kena abimaja ja madel, sel päeval küsisin Konsa käest, et no et kas kaduses kindlast ma mõtlesin suse ja naljatasin, et tuled ka kindlast. Ja tuli sinna. Ja siis me hakkasime sealt ära tulema ja. Ütlesin konsone. Koledad meie lähme, tule ka. Kuule, ma maksan, vennad. Ja vaat seesama aru ma tahan veel natukene alla. Noorte hulgas see sai, seesama juhus sai talle saatuslikuks ja selle tõttu ei aidanud muuseas see bussi, millega juhtusse õnnetuseta puist lendas kraavi ja ja ta sai silmapilkselt surma. Selle Bustendas kraave nendes ümber ja sai silmapilkselt surma. Ja ma tean, kuidas Hanseni sõrm tuli. Ta oli pimesoole operatsioonil siin üle. Ja neljanda venna viiendal päeval peale operatsiooni saadad saates õde tähte, tema laseb treppi mööda üles-alla ja 45. päeval peale operatsiooni saada, saate ta kätte. Tema laseb treppi mööda üles. Ja ütleb, et mitte sedasi, et teil on ikka veel vaja? Ei ole. Siis viidi ta vägisi palatisse ja alles, kui ta palatis voodi natuke on alanud ja sisu. See see tohutu tahtmine elada, see tohutut tahtmine, vaat siit haigevoodist jälle välja. Kui Han Hansen, kuidas temaga jalu kõndis, ta kõndis alati kiirelt. Näiteks see, et tema võttis selle vaiba selga selle tervise jaoks. Muidugi ühelt poolt ta oli juba ju küllalt nii vana, et annaks jumal, kui kõik inimesed nii vanaks elanud. Aga suri ta tegelikult ikkagi täiesti nii-öelda noh, omaette omaettevaatamatuse tulemus mitte loomulikkuse. Ja. Ja ma olen teatri- ja muusikamuuseumi perele väga tänulik, et nad on hakanud niisuguseid õhtuid korraldama, nagu see tänane köögis ei kuulu kavasse. Ma tahan seda lõpus siiski ütelda. Generatsiooni näitlejatele, teatritegelastel on see tohutult vajalik, on ju teatritegemine üks niisugune õnnetu kunst, millest vähe jääb järgi. Me nägime täna neid fotosid, kuulsime teda häälekest ja see on kõik, mis seal särgi. Sellepärast niisuguse meenutamine pealegi niisuguse saali juures ees, kus ma näen siis hallipäi Halle päid. Üsna palju tähendab inimesi, kes ise on ka Hansenit ja kontsert elusalt näid. Ma arvan, neile aitab tänane õhtu värskendada seda mälestust nende kaudu. See mälestus läheb veel edasi. Ja eks see oli vist ainukene tee, kuidas me saame niisuguste nende teatriinimeste mälestusi. Säilitada meie rahva hulgas. Juhan Liiv ütles, et kunagi, et kui seal inimesi ei ole mõtet mehi ei ole, siis muidugi oled välja. Meil on, meil pole vaja välja mõtelda. Meil on tarvis meelde tuletada neid, kes on olnud ja mitte unustada. Ja aitäh tänase õhtu korraldad.