Olgu, see siis muidugi olid need rasked, ostad stalinismi periood peale Stalini surma hakkas nagu natuke taevaservalt juba A valgust paistma, siis pimedas, vahepeal nagu jälle natuke, kuni, siis lõpuks jõudsimegi sele vabanemisenemisse algas 87. või 88. aastal, millele ma muidugi suure rõõmuga kaasa elasin ja ka mõningate aktiivsust üles näitasin. Teie kohta on öeldud, et te lähete. Seikleja üldiselt ei hasart, mulle eriti omane ei ole, ma olen rohkem mõistuseinimene, aga minu mõistus ütleb sagedasti, et siin peatse sekka lööma ja aktiivselt sekka lööma. Minu mõistus ei ole külm mõistus, vaid ma julgeksin öelda, on just nimelt kuu mõistus. Millistest sündmustest te tahaksite veel osa võtta? Neid asju on palju. No üldiselt muidugi ikka, sest et Eesti rahvas oleks kõrge kultuuriga rahvas, kurvastab aeg-ajalt see teatud niisugune kultuuri paastumine, mida ikka 1000-st tundemärgist võib tähele panna üks asi, mida ma väga oluliseks pean, mis aga meil nõukogude aja pärandina on kuidagi tagaplaanile jäänud religioon, religioosne kasvatus on ilmtingimata tähtis osa kultuurist, seda ei tohi unustada. Ateistlik kultuur ei saa olla kultuur, arvan mina ja vot selle eest, et ma su Halmis veel energiliselt võitlema nii palju kui jõuan, Eesti on üks väga huvitav maa ja välismaa sõbrad tahavad midagi Eestist leida, siis on neil nii palju võimalusi, võtame sealt kas või setu lauludest setu koorides ja leia, ütleme Tammsaare, Tuglase, Jaan Krossi, Betti Alveri kõigi nende loomingu nii välja, milline rikkalik valik ühel väikesel rahval, millised on teie uue aasta saadet? Ma soovin rahu kõige laiemas mõttes.