Tervist, mina olen Urmas Vadi. Tänasest skulptuuri kajas jätkame teemaga 20 aastat hiljem ja küsime luule hektarilt, mis on toimunud viimase kahe kümnendiga meie kultuuris ja mõtlemises. Ja teatris. Peeter Saul korteril on ilmunud hea müttakas, jutukogu Must Peeter Kivisildnik on akvaariumis ja kiidab vene mõtet ja demokraatia tootjat. Ja tahab halva kirjanduse vastu otsustavalt võidelda. Ilmar Kruusamäe peab päevikut, head kuulamist. Et teema on 20 aastat hiljem siis ma olen kutsunud stuudiosse luulepneri, et küsida ja missugused muutused on toimunud eesti teatris 20 aastaga. Kui nüüd mitte ainult sellest teatrist rääkida, siis mis on see kõige suurem muutus, mis on? Mis on sinu jaoks selle 20 aastaga toimunud eesti kultuuris? Mulle tundub, et üks kapitaalne muutus, ma ei oska öelda, kas see on kõige suurem. Puudutab kultuuri, positsiooni üle pea kultuuriasendit ühiskonnas nõukogude ajal, nagu me hästi teame. Kultuur oli peaaegu et püha ja kultuuritarbimine oli inimeste igapäevase elu täiesti normaalne osa, kõik lugesid raamatuid, kõik käisid teatris. Seda näitavad sotsioloogilised küsitlusedki ja, ja kui nad ka raamatuid ei lugenud või teatris läinud, siis nad vähemalt vastasid küsimusele, et jah, loen külja käin küll, sest kultuur oli ühiskonnas niivõrd väärtustatud, ei olnud võimalik olla normaalne, haritud inimene ilma Ta ei suhtleks kogu aeg kultuuriga. Ja see on nüüd 20 aastaga minu meelest muutunud küll ja jällegi need sotsioloogilised uuringud näitavad ka sedasama. Kui ma need kultuuri all mõtleme kitsamalt kunste suhtlemist kõiksuguste kunstidega siis see ei ole kaugeltki enam nii obligatoorne inimestele. Ja ta ei ole nii üleüldine. Ja Mulle tundub inimestel enam häbi tunnistada, et nad ei käi teatris või et nad ei loe raamatuid. Kultuur ei ole enam niisugusel püha lehmapositsioonil. Meie põhiseadus ütleb, tõsi küll, et Eesti riigi eesmärk ongi eesti kultuuri püsimine. Aga igapäevases elus me seda sugugi alati silmas ei pea. Ühelt poolt väljendub see selles, et kultuuri tarbitakse, võib-olla vähem, teatri publikunumbrid on langenud, viimasel ajal nad küll hakkasid jälle natukene ülespoole ronima ka, kokkuvõttes ikkagi need publikunumbrid on väiksemad, kui nad olid nõukogude ajal raamatutena, baasid on väiksemad näitusekülastused ja nii edasi ja nii edasi. Seda võib pidada ja ongi peetud õigupoolest nii-öelda normaliseerimiseks, et nõukogude ajal see kultuuripositsioon oli kunstlikult kõrge. Ühelt poolt seetõttu, et kultuur oli see, mis eestlasi ühendas. Mis andis neile niisugust identiteedi kinnitust, seda praegu enam ei vaja. Tundub nii. Ja teiselt poolt ei olnud väga palju muid võimalusi. Needsamad küsitlused näitavad, et kõik lugesid raamatuid, aga mingi tühine protsent oli käinud turismireisidel Läänes. Tänapäeval kõik reisivad ja kui on mingid seltskondlikud koosviibimised, siis ma arvan küll ja olen ka ise kogenud, et pigem vahetatakse oma reisimuljeid. Räägitakse raamatutest, noh, seda ka seetõttu, et väga vähe on raamatuid, mida kõik loevad. Asi ongi see, et see kultuuritarbimine on väga killustunud et kultuuri tarbiv seltskond public inimesed näevad erinevaid asju, nad vaatavad erinevaid filme, kuulavad erinevat muusikat kui nad kultuuriga suhtlevad ja niisugust ühist pinda, kus võiks toimuda selline kultuuriline kõnelus seda natukene raskem leida, kui, kui 20 aastat tagasi mulle tundub, kus kõik vaatasid samu asju või noh, olid mingid kohustuslikud asjad, eks praegu on ka, et ma hästi ei kujuta ette ühte haritud kultuurihuvilist eestlast, kes mitte midagi ei oskaks arvata, Kivirähkist, aga selliseid üldtuntud kirjanike või, või lavastajaid lavastusi, et neid nagu väga palju ei ole. Aga kas sellel on oma osaga mingisugusel riiklikul tellimusel Nõukogude aegne, ma arvan, et reziim juba oli sisse kirjutanud mingisuguse see, et nõukogude inimene peab olema kultuurne ja lugema ja, ja mida kõike veel. Aga et kas Eesti kultuuripoliitikas selline tellimus on kuidagi kahanenud? Kultuuripoliitika vähemalt nii palju, kui ma teatri osas tean, ei esita üldse mitte mingisuguseid tellimusi, kultuuripoliitika tegeleb institutsioonide üleval hoidmisega, sisuliselt ta ei suuna ju meie kunst, et niisugust sisulist tellimust ülevalt poolt, et justnagu ei ole. Aga küllap on muutunud inimeste väärtussüsteem üldiselt väärtused on teisenenud, huvid on teisenenud, vajadused on muutunud. Et pigem ma näen siin mingisugust mentaliteedi muutust. Noh, kui nüüd kõnelda võib-olla ka sellest, et kui palju riik kultuuri toetab või kui palju ta üldse kultuuri väärtustab kasvõi selle materiaalse toetuse kaudu siis teatrit toetada saab ta päris kenasti ka need suhteid arvud ei ole palju väiksemad, kui nad olid nõukogude ajal. Samas õige on see mingites valdkondades see nõukogude aegne infrastruktuur või noh, kui öelda nüüd uue sõnaga taristuid, ta tõesti kukkus kokku näiteks filmitööstusi kadus praktiliselt ära üheksakümnendatel Eestis ja seda tuli hakata uuesti looma või tekitama võimalusi, et üldse neid Eesti filme teha kujutavad kunstnikud on ka kogu aeg kaevanud, et riik toetab liiga vähe, et neid galeriisid. Kunstnike galerii näitusi ei toetata piisavalt, noh nüüd on tulnud need kunstiostud. Aga alles nüüd 20 aastat on peaaegu juba möödas. Et see on ilmselt valdkonniti erinev. Kuid ma usun küll, et on palju niisuguseid kultuurivaldkondi, kus kultuur nii-öelda lahti riigistati mis on ju nõukogude režiimi järel täiesti normaalne samm kultuur selle riikliku ettehoolduse alt nagu vabaks lasta. Aga see tõi kaasa selle, et need kunstid sattusid turumajanduse tuultesse ja kuidas nad seal on siis toime tulnud. Noh, see ongi olnud nagu valdkonniti küllaltki erinev. Nagu sa luulajater mainisid, siis sa mainisid seda, seda killustatust, et, et ongi hästi palju igasuguseid asju, millega inimesed tegelevad ja kõik, see ei ole kultuur, aga ka kultuuri on hästi palju. Et Mul on nagu selle noh, ütleme nõukogude aja kohta selline selline nostalgiline kujutelm, et et siis olid inimesed kuidagi koos. Aga nüüd ajab igaüks oma asja, võtan kas või just nimelt seda, et et kui olidki mingid olulised tekstid, siis kõik oli neid lugenud, kõik olid neid samu asju lugenud. Aga et noh, nüüd ongi see, et, et kas sa oled Rehepappi lugenud või mitte Sophie oksast, aga, aga sellega nagu kõik piirdubki ja mulle tundub ka nagu selline mingid seltskonnad, et ka neid ei ole enam olemas. Ma arvan, et selline killustumine on, on tekkinud küll kui teatritki vaadata või ka kirjandust, raamatuid, mis ilmub nii tõlkeid kui ka eesti autorite omi. Lavastusi, mis esietendub, on arvuliselt ju märksa rohkem, kui oli nõukogude ajal. Aga see tähendabki seda, et igast ühest neist saab osa või neid võtta vastu palju väiksem seltskond. Et nõukogude ajal tõepoolest loeti samu tekste, aga põhjus oli ka selles, et ega näiteks ei olnud üleliia, palju oli võimalik kõik, mis ilmus aasta jooksul eesti uudiskirjandust läbi lugeda kõik lavastused ära vaadata enam ei ole. Nõnda et see paljusus, kultuuri, niisugune kvantitatiivne plahvatus, see paratamatult toob kaasa ka vastu võtjaskonna taolise ära jagunemise või killustumised, keegi ei jõua enam haarata kogupilt. Ja see võib omakorda mõjutada seda ka neid kultuurikõnelusi, selleks et kõnelda kultuuri üle peab ju olema mingi ühine alus, mingi ühine baas, et millest me räägime. Ja kui need asjad on erinevad, siis seda kõnelust ongi raske tekitada, aga ma ei suhtuks sellesse ka nii väga pessimistlikult. Teiselt poolt ju taoline killustumine on ka märk sellest, et meie kultuur on palju mitmekesisem, kui tal oli nõukogude ajal. Ta on nii teemade, Vaaremide väärtuste poolest palju kirevam, palju rikkam noh, minul kui teatrivaatajal või raamatu lugejal on palju rohkem valikuid, ma saan teha valikuid ja seltskonnad tekivad ikka. Ma arvan küll, et kultuurikõnelused käivad ja, ja seltskonnad toimivad, ainult et nad on väiksemad ja nad ei paista ehk nii palju silma kui vanasti ka seetõttu, et kultuur avalikkuses avalikul tribüünil noh, ajakirjanduses või televisioonis või ma ei tea, kuidas raadioga on. Aga et seal ta ei ole just ka sagedane praegu räägime jah, aga noh, kui palju, vaata ise, kui palju on televisioonis neid saateid või või kui palju ajakirjandus annab mingit sellist tribüüni. Ja ei ole ka kombeks pidada suuri loomeliitude koosolekuid, kus ühiselt arutatakse mingite kunsti probleemide üle. Nii et need kõnelused on pigem niisugused noh, väiksemat mastaapi. Aga ma arvan, et see ei tähenda, et nad oleksid kuidagi tähtsusetu mad või tõusetuma tõi. Küllap nad on intensiivsed ja nad genereerivad kõiksuguseid mõtteid. Selliseid väikseid seltskondi on tegelikult palju. Tahtsin küsida, kuidas on eesti teatris läbi lavastuste ja teatritekstide võetud vastu seda, mingeid erinevaid muutusi ühiskonnas nonoh selles suhtes, kui vaadata selle meie lähiajaloo peale tagasi, siis kindlasti see, see taasiseseisvumine ja, ja sellejärgne aeg ja need protsessid, mis siin on käimas, kuidas läbi lavastuste välja paistab? Kui hakata nüüd päris algusest peale või minevikust, et siis Eesti teater oli väga poliitiline enne iseseisvust 80.-te lõpul, siis kui tuli laulev revolutsioon on ja nii edasi, et siis teater haaras otsekohe nendest teemadest kinni. Lavale tuli publitsistlik lavastusi ja tuli muidugi ka küllalt palju lavastusi ajaloost tähendab nendel teemadel, mida varem lihtsalt ei olnud võimalik kujutada nagu küüditamine. See ilus näide, mida ma alati loengutes kasutan, on see, et Rein Saluri minekut 1988. aastal lavastati kolmest eesti teatris. Et kolmes teatris oli ta laval ja hiljem tulid veel lavastused Soomes ja Lätis. Nii et sellest sai nagu tõeline menutükk. Aga see puhang oli lühike. Teatriga oli igatahes niimoodi, et 90.-te algul saabus publikukriis mille üheks põhjuseks muide on peetud ka seda, et see poliitika tänavatel, miitingut koosolekut, Balti ketid ja nii edasi, mis iseendast on ju väga teatraalne nähtus. Et see huvitas inimesi rohkem, kui siis minna vaatama neid samu asju teatrisaali. Ja selle publiku kriisi survel 90.-te algul. Teatreid hakkasid lavastama põhiliselt komöödiaid või uusi lääne näidendeid meeleheitlikult püüdi saada seda vaatajat saali tagasi. Ja üheksakümnendad, esimene pool ongi selline suur segaduste aeg. Kõiksuguseid asju tuuakse lavale aga ei saa öelda, et teater nagu väga tugevalt haakub sellega, mis parasjagu toimus ühiskonnas. Kui olukord rahunes, siis näib ikkagi, et läbi 90.-te teater pigem tegeleb minevikuga teater, pigem teeb niisugust mälutööd, et Madis Kõiv muutub väga oluliseks autoriks tema tagasitulek isa juurde. Näiteks no Kivirähk juba kirjutab, aga veel ei ole niisuguse mõjuväljaga, nagu ta praegu on. Aga, ja sellised väljapaistvad lavastused, mida ka teatrižüriid au hindavad need ei ole üldiselt eriti nagu sotsiaalselt tundlikud või teravad. Põhjusulatseehaavikke teisi. Kas see põhjus võib olla ka selles, et et teatritekstid on ikkagi sellised pikema vinnaga kui näiteks luuletused, mis annavad kohe nagu sellest ajast ja mingitest vooludest või mõtetest väga kiiresti mingi ülevaate. Aga, aga et noh, ikkagi räägitakse seda, et noh, romaanid ikkagi võtavad aega ja ennem kui see asi nagu läbi mõelda ja alles siis nad tulevad välja, et noh, teatritekstid on ka ikkagi sellised pikemad asjad. See on niimoodi küll aga näidendit kirjutatud, Ta on ikkagi lihtsam ja see läheb kiiremini kui kirjutada romaani, et luulega võrdluses võib küll näitekirjandust nagu vabandada. Aga proosaga võrdluses minu meelest mitte. Ja ma ei oskagi öelda, milles see põhjus võis, võis olla. No üheksakümnendatel meil muidugi suure erandina tegeleb sotsiaalsete teemadega karusoo, aga ta ongi küllaltki erandlik. Ja kriitika räägib pidevalt sellest, et teater ei ole piisavalt sotsiaalne ja seda sotsiaalset teatrit oodatakse. Aga ei tule ega tule teda. Ja võib-olla on asi hoopis natukene selles, et teater kui ta tegeleb ühiskonna asjadega, siis ta teeb seda tõlkedramaturgia põhjal. Ja Eesti näitekirjanikud? Ma ei tea, nad ei, nad ei paku niisuguseid tekste. Need tulevad küll, aga nad tulevad nullindatel hilja. See Eesti poliitiline teater, mis tõesti tegeleb ühiskonna küsimustega ja teeb seda haavalt ja täpselt ja ja huvitavalt, et ta on suurelt jaolt ikkagi nullindatel nähtus, kui me jätame nüüd karusoo kõrval kes on suur erand. Ja see kriitikute nurinat eesti teatrisse on vaja poliitilisi teemasid ja miks kirjanikud ei kirjuta, miks teatrid ei lavastuse? See on tõepoolest üks lõputu lugu läbi 90.-te ta kestab ja tuleb nullindatesse kaamel välja. Ma tahtsin küsida põlvkondade kohta, kuivõrd suured muutused, mingid põlvkondlikud mõtlen, kas mingeid lavastajaid või, et, et kas, kas on mingi väga konkreetne murrang või, või siis mingisugune kadumine mulle endale, nagu tundub, et praeguseks on ütleme, need lavastajad, kes veel noh, üheksakümnendatel nagu tegid kas kadunud või, või kuidagi teistmoodi kadunud. Ma arvan, et niisugust murrangut lausa ehk ei ole olnud, aga lavastajaskond on muutunud küll ja võrdlemisi põhjalikult. Kui 90.-te keskel tehti üks ringküsitlus teatrikriitikute hulgas ja küsiti, et kas noor resi astub kandadele siis enamik leidis, et niisugust põlvkondliku lainet või noorte lavastajate seltskonda, keda seoks mingisugune ühine elutunnetus või mingi ühine esteetika, et seda tegelikult ei ole, et ükshaaval on tulnud noori inimesi juurde. Aga see ei ole Eesti teatripilti oluliselt muutnud. Kui sedasama oleks küsitud 10 aastat hiljem. Ma usun, et vastus oleks olnud teistsugune. Sest praeguseks on tõepoolest need 90.-te kesksed lavastajad taandunud ja esile on tõusnud või teatripilti on ilmunud terve hulk noori lavastajaid. Ja tundub, et need noored lavastajad ikka rohkem ja rohkem määravadki seda, missugune see Eesti teater on. Ja ilmselt ka seetõttu, et need noored lavastajad ei ole noh, nii-öelda allaneelatud suurte riigiteatrite poolt, vaid väga tihti nad teevad mingisuguse, oma väikese trupi, nad töötavad mingisuguse oma väikese seltskonnaga. Mis õigupoolest saab neil niisuguseid omi põhimõtteid ja oma esteetikat ja, ja oma sõnumit väljendada, võib olla puhtamalt või noh, vähemate raskustega kui suure teatri masinavärgis, kus sa paratamatult peavad arvestama veel 100 asjaga. 90.-te ilmet kujundavad õigupoolest suurelt jaolt kaks lavastajat, et kui vaadata, kes üheksakümnendatel saavad teatriaasta auhindu siis saavad Priit Pedajase ja Elmo Nüganen, Elmo Nüganen ja Priit Pedajas üksteise järel. Nad mõlemad töötavad praegu ju edasi, et selles mõttes nad on, nad meil alles pole kuhugi kadunud. Aga Nad ei ole enam nii palju fookuses või nad teevad oma laadis teatrit ja head teatrit. Ega seal pole midagi öelda, aga nende ümber on nii palju teisi lavastajaid, et me ei saa ja öelda, et nemad kuidagi domineeriksid seda nullindatel teatripilti. Ja üldse on keeruline öelda, et kes domineerib lavastajate ja teatrite osas, on, on seesama mitmekesistumine toimunud mida võib ka killustamiseks. Jah, et ei ole olemas enam ühtset sellist peavoolu ja siis ühtset Von Krahli selle kõrval, et mis on ka nagu justkui nagu selline teistmoodi teater, aga ikkagi nagu ainult üks tegija Seda on pikka aega räägitud ja mõni räägib praegugi veel, et Eesti teatripildis on niisugune konservatiivne peavool ja siis taoline dünaamiline avangardistlik perifeeria, minu meelest see mudel ammu enam ei tööta. Et seda nii-öelda perifeerijat on nii palju, Von Krahli kõrvale on tekkinud neid väiketeatreid ridamisi ja neid tekib kogu aeg juurde. Riigiteatrid ei ole ka enam mingi ühtne mammutsüsteem, seal on, ütleme NO 99 riigiteater, aga noh, täiesti uuenduslik ja ja huvitav. Ja kogu see maastik enam. Ta ei mahu enam sellesse lihtsasse skeemi, et meil on üks psühholoogilis realistlik peavool ja siis kuskil tõesti mingisugune fon ka on või või teatram või midagi midagi muud. Et minu meelest ongi nüüd niisugune kirju mitmekesine ja seal ei ole niiskust, ühte dominanti. Kas teie teate, mis on demokraatia hind? Seda teavad arvatavasti vähesed. Üks neist. Akvaarium 33 vaba demokraatliku nädalavahetust teile, head vikerraadio kuulajad. Rahvusvaheline Democrats ja päev möödus ilma suurema verevalamiseta ja see on hea. Demokraatide rüüsteretked, metoodiline mässu õhutamine ja sellega kaasnevad tapatalgud, on allakirjutanu maitse jaoks küll natuke lääged, aga igal asjal on hind. Demokraatia hind kasvab iga päevaga. Hind hinnaks siiski on väga tore, kui spekulantide, sportlaste ja taskuvaraste ühiskonnas hinnatakse ka põhimõtteid, võiks isegi öelda väärtusi ehk aateid. Isegi kahtlane ja idiootlik põhimõte on parem kui mitte midagi. Seega parem temaga kraatia peos kui ürgkogukondlik kord katusel. Kui me räägime demokraatiast, siis on ilmtingimata vaja täpsustada, millest jutt käib, et vältida seda, mis Alexis kivi seitsmel vennal käis kaasas aabitsa tarkuse omandamisega ja August Gailiti neljal vennal otsustamisega, kes hakkab talu peremeheks. Raamatu inimesed said juba isegi aru, et me räägime füüsilisest vägivallast. No nii, ta on tegelikult ja samal ajal mulle tundub, et need kõik need energiakeskused, kui nad ju ka nad ju hingavad vastastikku täpselt niimodi hingavadki, nagu see nagu mingi koonus nagu spiraal. Ta käib sisse ja välja vastavalt sellele avatusele. Kui ütleme, tekib avanemine, siis tekib kohe ka vastav sisenemine. Sa rääkisid alguses seda tekkimise lugu, kuidas yang tekkis, kõigepealt? Jah, aga tegelikult, kes seal Yangi tekitas, tekitas terviklik kyll. Ka minu arvates on demokraatia in taarne in seesama hind, mis tekitab yangi, ega yang puu otsas kasva. Ühesõnaga midagi keerulist siin ei ole. Tänased kuuldetsitaadid on klassikaraadiohitist, traditsiooni tarkus, küpse naiselikkuse ja küpse mehelikkuse saatest, mis on õpetlik, sügav, vajalik igas mõttes kvaliteetne toode. Selle nädala kõige kimeda häälsem in toimus ühes kahtlases muuseumis. Aga alguse sai ta, kas Kultuuriministeeriumist ühtse Venemaa peakorterist võimelist päikeselisest Kibutsist. Mine võta kinni, mis tuli väljakeegi natsi pede Rosenberg ja rikkus Eesti rahvusvahelise maine ära. Kõik, mis Eestis demokraatia tingimustes veel alles on jäänud, ongi meie rahvusvaheline hea nimi. Selle nime solkis ja aga keegi vastutustundetu muuseumitöötaja kes hoomamatult põhjusel pani vaatamiseks välja kirjanik Rosenbergi teose näopildi ja kohtuotsuse. Vabandage, kui ma detailide seksi ei jõudnud ekspositsiooniga tutvuda. Enne käskis ministeeriumi härrasele käibelt kõrvaldada. Aga hirmutav on, see on väga hirmutav, eriti kui need nupud ei ole su enda käes ja siis kukud sellistele lainepikkust seal, kus sul üldse ei meeldi olla. Sedasama Moosest aiman, tõi tantra traditsioonis selle Türge mehelikkus tõmbab ligi ürgset naiselikkust, et need kaks äärmustest on ääretult atraktiivsed, keskmised, atraktiivsed ja seal need arenguvõimalused ei ole nii suured. Täielik ümbervalamine, mis on siiski eripärast mehes ja naises, mitte niivõrd seda, mis neis on sarnast, tähendab siis mehitaksid, olen oma nii-öelda mehelikke ja naiselikke. Siin on üldiselt väga huvitav mõte, mis ma praegu tundsin sind kuulates et kui naine on juba looduse poolt nii-öelda niimoodi tehtud, et tal ei olegi väga palju võimalusi eksida, sest ta on füüsiliselt avatud tal ei ole nagu füüsiliselt mitte kuidagimoodi võimalik midagi muud olla, eks ju, samamoodi. Ongi nii mõned kohe ei saa ilma Rosenbergi ja natsid eta elada. Mina näiteks ei teagi, kui halb kirjanik Rosenberg on, koolis ei õpetatud ja ülikoolis ei õpetatud. Filosoofia õppejõud küll mainis, et on keelatud ja seoses tema teosega 20. sajandi müüt on ka sõna müüt keelatud. Lugeda aga ei käskinud ja keegi ilma korralduseta ometi midagi lugema, iha ka? Ma ei vaidle vastu, ei ole kompetentne, on halb kirjanik minugi poolest. Pooge üles, mõistke hukka ja toppige kapi kõige pimedamasse nurka. Las istub seal aegade lõpuni. Mina isiklikult vihkan halbu kirjanikke, ei hakka konkreetseid näiteid tooma, sellest tõuseb ainult yang. Aga keegi selleks volitatud isik, ministeeriumist võiks, et ei tekiks põhjendamatuid kahtlusi. Ta võiks sooritada Rosenbergi ja selle teise selle teise nime ma ei ütle. Muidu helistab jälle toimetusse loomingu võrdleva analüüsi. Kumb siis ikkagi on halvem? Oleks huvitav teada. Maailmas tehakse kogu aeg halbade filmide edetabeleid ja muid selliseid asju. Need müüvad hästi. Aga tasand veel, sest mina just käisingi, sest vaata, nagu ma sulle enne ütlesin, ma olen terve elulugu töötanud meeste keskel ja ma olen isegi kinni kasvanud, keelega sündinud ja kuna ma töötasin eranditult ainult teenindavate ametikohtadel ju ainult organisatsiooni keskmes, ehk siis personali või mingisuguses sellises kohas. Ja kuna ma tegin seda nii pangas kui ka teadusasutus, siis ma olen nii palju mehi kuulnud ja kuulanud, et see on lihtsalt kirjeldamatu, sest et üldiselt mehelikkus asutuses on niimoodi, et naine on teenindav pool, mis tähendab seda, et sulle tulevad ainult Yong, impulsid väljas igast suunast ainult käsk, käsk, käsku, mõtte, mõtte, mõte. Ajatu tarkus, ütlen ma, klassika, puhas kuld, pange ka piibel kappi tagasi. Pärast seda avaldust ma ütlen, pole enam vaja. Kuskilt peavad mõtet tulema, kui ministeeriumil omal mõtteid ei ole, las helistavad Venemaalt jagavad oma mõtteid vene mõtte oma tuntud headuses. Egas vene mõtte ole vene raha, egas ministeeriumile Keskerakond mõtete vaba liikumine on Euroopa Liidu aluspõhimõte. Muidu oleks täiesti mõttetu värk. Minu usk ministeeriumi sisse kasvas, on võimeline mõttest aru saama, on võimeline mõtteid jagama ja ellu rakendama. Kas pole tore see? Ma olen ise ka mõelnud, et halva kirjanduse vastu tuleks otsustavalt võidelda, aga meelekindlusest on puudu tulnud? Jah, ükskord lõin koguni vedelaks. Ega ma ei salga, nõrk iseloom, okupatsiooni raske pärand. Hea, et on peale kasvanud uus põlvkond kindlameelseid eesti mehi ja naisi kes ei kahtle nagu minusugune intelligent, kellele helistada ja kõik on selge. Aga kui ei ole selge, pole ühemõtteliselt selge, siis antakse korraldus maha võtta, kappi toppida, keelatakse ära. Nii peabki. Hea kirjandus on alati ühemõtteliselt selge, ilma mingi hämaruseta ja nagu tänapäeval öeldakse, vastu olulisuseta. Lõpetuseks veel üks kõnekoht traditsiooni tarkusest. Ma mäletan, mu isa kunagi ütles mulle õudselt toredasti, lilled õudselt hästi kasvavad ja ta on mul ka selline jube trimmis, aga vorm kaljukits olnud terve elu. Ja siis ma küsisin tagasi, kuidas sul toas need lilled niimodi õitsevad kogu aeg ja siis ta sosistas mulle läbi, hammustasin tihedalt, nagu ta on, et pott kitsas muidu õitsema ei lähe, et vot see on ka see, et inimene vajab tihtilugu need piir selleks et ta saaks suunata seda energiat teisele tasandile. Tere, Peeter Sauter, tere. Tead, ma lavastan praegu Viljandis Ugala teatris oma näidendite ja siis ma ööbisin üks päev Ugala teatris seal garderoobis, mis on, noh, sellised hästi kitsukesed ja aknad on kohe surnuaia vastu, sest ma mäletan jah, ma tahtsin seal, noh ja siis ma lugesin sinu raamatut seal, mis on seal suvel või suve lõpus välja tulnud. Must Peeter, mis on siis sinu jutukas või juturaamat juttude raamat, lisaks on meil siin ka üks näidend või filmi stsenaarium, aga sellest hiljem, aga ma tahtsin öelda, et ma lugesin seda sinu raamatut ja noh, see oli selline hämar ja surnud olid akna taga ja ja siis ma mõtlesin, et kui ma hakkan lugema seda teksti, et siis mõjub otseselt masendavalt. Ma hakkan äkki jooma või midagi sellist. Sai see nojah, aga, aga ma ei hakanudki ja mul ei tekkinud ka mingisugust masendust, et vastupidi et mõjusid kuidagi hästi tervendavalt ja väga inimlikult, mida nad on alati olnud sõidetud aga kuidagi helgelt. Et kuigi ega midagi helged nendes juttudes ju ei ole. Ma ma enam nii halbu jutte ei kirjuta. Eelmine kord, kui mooduse saates käisin, siis, siis sa ütlesid, et, et ma olen muutunud kurjemaks sest ma mõtlesin, et ma pean ennast parandama, et ma katsun nüüd edasi kirjutada, nii et Urmasele ka meeldiks. Aga need ei ole veel meediotad, sest need, need musta Peetri jutud on seal üsna vana kraam, ta on, mina ei tea kuskil. Noh, vaata et noh, 10 aastat ei ole seda ka hulga aastaid tagasi tehtud värk. Ma üritan nüüd, tead, ma saan üsna vanaks juba ja ma, ma ei taha kuri olla, ma tahaks olla. Varsi sünnivad lapselapsed, et ma tahaks ikka noh, nagu hea hea vanaisa roll hakata õppima evad tasapisi. Aga see on väga tore, et sa peeter sellest oma vanadusest räägid sest ma tahtsin küsida ühte asja, mis üldse ei puuduta sinu raamatusse otseselt selle saata. Selline alapealkiri, nagu ka eelmise saate oma on 20 aastat hiljem ja sina tunned oma nahal, et on toimunud mingisugune oluline muutus. On küll ja tegelikult on väga hea, et me kipume vahel ära unustama, et tegelikult Eestil on läinud väga hästi sellel valitsusel häda midagi ja, ja üleüldse elule, et noh, on mingeid tagasilööke nagu ühe inimese elus, nii mina ei tea riigi elus aga kokkuvõttes onju tegelikult väga hästi vahel võiks nagu seda ka meelde tuletada või seda ka nagu iseendale öelda, et meedia kipub toituma ikka, eks ole, hädade kajastamisest ja, ja noh, õhtuleht on kuritegusid täis või semi plehku, et seal selle jaoks ruumi nagu õieti räägi, et kuulge, sõbrad, et tegelikult asjad ei ole üldse nii väga pahasti. Selles raamatus Must Peeter tegelased või see peategelane üsna palju reisib või tahab kuhugi minna ja on tõesti mingi erinevad geograafilised kohad, kuhu, kuhu ta reisida tahab ja läheb. Ja see reisimise asi on seal kogu aeg juttudes sees olnud, aga pigem tundub see mingi selline eksistentsiaalne küsimus, et kogu aeg peab kuhugi minema. Ja noh, paar korda ollakse ka nendes juttudes seal kohapeal aga ikka siis nagu kuidagi edasi minema, et mida sa tegelased otsivad või kuhu nad lähevad. Carl Gustav Jung ütles, et see on individutsioon, et see on nagu teekond iseenda juurde, et on üsna ükskõik, kus sa selleks jalutad mekasse või või jalutad ümber oma maja Tallinnas. Sa oled teel iseenda juurde, nii ehk naa. Päriselt iialgi kohale ei jõua, aga tähtis on olla teel ja mitte öelda, et ah pagan võtaks, ma ei lähegi. Okei, mõni õhtu võib ka mitte minna, aga siis võib nagu selle tee peale jälle tagasi tulema. Noh, ma ei tea, mis, mis selle tee käigus siis võib saada, kas võib kas võib saada natukene targemaks, noh võib-olla võib ka saada natuke rumalamaks, võib-olla on mingeid häid rumalusi, mida võib omandada noh, tee peal juhtub erinevaid asju. Et see ongi kõik, et kuhu, kuhu me ka ei läheks. Me otsime iseennast. Noh, väga tore, et sa Peeter iseendani jõudsid, sest ma tahtsingi järgmise asjana küsida, et et selle peategelase kohta, et sa, ma ei tea, kas see on lihtsalt mäng, sul aga kasti tihti on ta noh, minategelane. See, kes kirjutab, on, on selle jututegelane ja tihti nimetatakse seda tegelast ka Peetriks ja raamatu pealkiri on ka Must Peeter. Et kuidas on lood selle enda ja tegelase suhtega, on? Enam, ma nagu ei, ei häbene seda kunagi mu kirjutamise alguses, Väljataga Märt ütles, et sa ei ole ikka õige kirjanik, kui sa ei saa kirjutatud teksti, mis on nagu kolmandas isikus, eks ole. Ja siis ma mõningaid katseid ka tegin, aga. Ma ei tea, vaat kui sul on üks nõks käes, see töötab, noh, sa võid teda varieerida, aga noh, jalgpalluril ei ole mõtet minna hakata korvpalli mängima ja loota, et ta kohe on nagu, nagu tegijad mängigu parem jalgpalliseis aastaid läks mööda. No ja siis millalgi Märt minu kergenduseks ütles, et ah, ei ole midagi, võid küll kirjutada esimeses isikus, et see käib küll, oled küll kirjanik ja noh, see nagu lohutas mind. Ja ma olengi jäänud selle juurde. Need tegelased ikkagi enamjaolt selles raamatus võib olla kõikides tekstides on ikkagi natuke sellised madalad või noh, sellised nagu pealkiri must Peeter, et natukene nagu nagu mustad. Nii nii on lihtsam kirjutada ja vaata, kui ma hakkaksin kirjutama Albert Einstein eest ja Vladimir Iljitš Leninist ja võtaksin nagu kõrgelt üle oma pea. See ei tule nagu veenev ja usutav välja, mis ma neist tean. Noh, on mehi, kes, kes suudavad niimoodi kobedad teksti teha, minul on tunne, et ma ei suuda, et kuma kuma tõmban ennast nagu natukene allapoole. Et siis asi hakkab paremini tööle, et ma saan sinna sisse pugeda paremini. Ma ei ole kurjategija, eks ole, mul on kurjategijatest natuke kirjutanud või, või noh ja liigo keeruliseks liiga viguriks ma siin viimasel ajal püüdsin nagu teha teksti, kust nagu minategelane oma homoseksuaal ja mu tütar luges seda ja ütles, et kuule, et ära tee sellist asja, et see ei tule sul usutav välja. Sa ei pea seda välja, ära liiga kaugele nagu endast püüa minna. Kuigi noh, mingi mingeid erinevaid nahkasid, kuhu sisse pugeda, me ju ikkagi nagu vajame ja otsime ja see on ka vajalik selleks, et ma ei tea inimesi mõista, et mõista noh, kunagi ma olen kirjutanud näiteks enesetapukatsest ja keegi, kes luges, ütles, et oi-oi, nüüd vaata, et ma ei teadnudki, et su sellised asjad mõtlesin, et ma ei ole kunagi ennast tappa üritanud ja, ja maa see ei ole nagu minu loomus, aga ma üritasin aru saada, mis inimesega juhtub, miks seda tehakse, kuidas inimesel võib selline asi tulla, et ta ei soovi enam elada, ta kõige suurem pääsemine, kõige parem, mis ta endale teha saab, on ennast ära tappa, et mis siis on? Et noh, võib-olla ei oleks paha järjest aru saada, kui me sellest nagu aru saame. Võib-olla see aitab meid sinnapoole, et meiega nii ei juhtu, et me oleme selle ära rääkinud, läbi mõelnud. Ja noh, kui me suudame Breiviki lahti hammustada, mõista teda, siis me ise ehk ei saa preedikeks umbes niimoodi, eks ole, miks Dostojevski kirjutab Rodion Raskolnikov vist, kes läheb vanamutti tapma. Miks ta seda teeb, Urmas? Ei tea jah, ei oska öelda, ega tast veskit ei saa kuidagi niimoodi lahti seletada, aga see mõte, et, et me siis ise Peevikad on väga hea ja mulle tundub, et sa tahad mõista ka Aasotsioone, et oma jutus, kas korralik inimene ise muutub paasotsiooniks või siis ta võtab mingisuguse kodutu joodiku, kes ju odekolonni enda juurde koju kaasa, mis on üsna üllatav, et, et kas sa tahad sellega millelegi laiemale viidata, et kas see on ka midagi? Jungiliku ei, teadlikult ei taha ma siin midagi erilist, aga vaata vene ütlemine kerjakotti vangimaja terane iial ära ütle, et me keegi nagu ei tea oma saatust. Noh, me ei tea oma surma, eks ole, ma ei tea, kas meil surma närune või, või on niimoodi, et polegi väga viga. Et noh, aga me võib-olla oleme paremini valmis, kui me erinevaid variante läbi mõtleme. Võib-olla me siis oleme vapramad ja suudame. Väärikalt võtta vastu selle, mis, mis tuleb ja noh, kunagi mul kamraad. Me tegime reklaamiagentuuris ühele erakonnale kampaaniat ja teda pakkus välja siukse klipikese või lookesed. Niisuguse suure suure voolikust tuleva surveveega lastakse prügi kassi juurest eemale, tead seal tuhnima lükkarid. Ja mulle tegi see mõte nagu kuidagi haiget, et nad on inimesed, et nad on inimesed nagu, nagu meiegi. Et see on põhiline, et ükskõik, mis nad teevad, nad on inimesed nagu sina ja mina ja sellest võiks püüda aru saada, et see on, see on oluline. Kui me oma jutuajamist alustasime, siis hakkasid rääkima, et sa oled juba vana ja mina tahtsin ka sellest rääkida, et kui, kui sinu esimeses raamatus olid, olid ka sellised nii-öelda luuserid, aga nad õitsesid, uljad, et kõik oli veel kuidagi ees siis praegu on ikkagi sellised teemad, et, et keskeakriis ja läbipõlemine ja isegi infarktid. Ja ausalt öeldes ma ei tea, kuidas sulle Petersaatoriga Ma vaatan seda vallutada ja hüpohondrik olema ka, eks ma kujutan igasuguseid haigusi endale ette, aga võib-olla tegelikult ma olen üsna terve. Aga tegelikult ma ei tahtnud sinu tervise kohta otseselt küsida, aga ma tahtsin küsida, et kuidas sulle tundub, Peeter, et aga minu jaoks on need vanad rock n rolli mehed, kes nagu noh, on ikka veel rock n rolli mehed, aga nad ei ole aru saanud, et rock n roll on möödas. Naeruväärsed õudselt kurb, aga ma mäletan seda ütlemist, et selline vana Peeter Paan, üks naeruväärsemaid asju, et me peaksime suutma nagu täiskasvanuks saada ja noh, ütleme ma ei tea, kas mingi elutarkuse tulemine on ka sellega seoses. Aga tead, see on selline ambivalentne asi, teistpidi peab suutma ka lapseks jääda või noh, kasvõi selleks, et lapsi mõista ja lastega suuta jutule saada, eks ole, et kui sa oled väga vana ja tore Onks ja ei teagi, mis asja need lapsed tahavad, mis asja nad seal askeldavad. Siis sa oled jääd osast maailmast, ilma et peab jah, võib-olla vanaks ja targaks saama või noh, see on ka Jungilik, eks ole, vana tark mees selle rolli püüdma nagu üles leida. Aga seda last ei tohi ära kaotada, et see on mõlemad on vajalikud. Et sinu vastuse ajal ma lehitsesin raamatut, mis on selline apelsinikarva ja musta karva Haldre rahu tehtavate täitsa nitsioonev välja jäänud. Rõhu on väga lahe. Ja siis ma otsisin välja selle sinu draamateksti alguses see pealkiri on armastus hammustab vastu. Ja sinu jutu kinnituseks loeksin ühe remargi ette, mis on nagu märkus selle teksti ees. Mängida tuleks tühised asjad suureks ja suured tühisteks. Stiil on selline ja kangelased on sellised. Mitte unustada teemasid, vajadus täiskasvanuks saada ja vajadus säilitada lapselikust, armastuse üleminek ahistamiseks ja armastuse taastulek. Et kas selle uhke lausega võikski nagu, et kas sa selle võiksid kõigi oma asjade alla kirjutada? Oh, jah, ma ei tea, mis ma seal mulle ei meeldi motod ja igasugused asjad. Loo sees peab kõik olema, et kui sa vahepeal mingeid seletusi või no näed, seekord olen mingi moto teinud. Tegelikult ei pea sellest lugu, et lugu ise peab rääkima, mitte kirjanik ei pea seletama, et oi, teate, mis ma kirjutada tahtsin. Ma tahtsin sellise toreda asja kirjutada, et kuidas seda siis ei kirjutanud, siis pidagu suu, mis ta seal ikka lobiseb oma asja juures veel. Kõndides või üsna tihti tänaval näha vastu jalutamas kunstnik Ilmar kruusamäed. Ja ma alati mõtlen, et mis ta küll jalutab ja mida ta vaatab. Nüüd, kui ta on pidanud nädalapäevad kultuuriga ja päevikut, saamegi teada, kus ta käib ja mida vaatab. Päevakillud neljapäev, kaheksas september 2011. Sajab hull autoliiklus on linnas tagasi nagu märtsis, kui juletakse jälle tänavaile tulla. Päeva jooksul võib Tartus enam kui 10 korda liiklusõnnetuse kaasosaliseks sattuda. Juhid ei tee ristmikul, olles kasvanud Heade võrdne ristmik. Suunda näitavad vähesed ja sedagi alles pöördel. Elutänavail on täielik luteri ühesuunalisel teel kihutavad vastu jalgratturid. Poleks neil või väike tulukegi. Politsei oskab mõõta ainult kiirust ja hingeõhku tunneb huvi turvavöö ja kindlustuslepingu vastu. Ühekäelised liiklusgeeniused, mobiil kõrva juures jagunevad kaheks. Näkid ja põmbjad. Õhtuks sai mitu puudet välditud õnnelikult koju. Reede, üheksas september päikesepaisteline hommik. Sunniviisiline õppesõit Carlos õpe õhuta järel. Portree läks jälle jupi edasi. Hea valgusega päevi jääb järjest vähemaks, aga kiiret ka ei ole. Paari kuu jooksul korjab need vajalikud tunnid ikka kokku. Õhtune ja öine Tartu on ilusam lummavam kui päevane. Toome ümbrus ja Karlova lubavad juba sügist. Sõidan mõnuga veidi ringi. Laupäev, 10. september, puhkepäev, vedelen kodus kuhugi ei ole kiiret. Lõuna ajal avastan, et linnas on sügislaat. Massid möllavad raekoja platsil ja tervel teel kaubamajani tagasi koju. Päeva sündmus on võrkpalli ETV-s. Eesti-Venemaa hea mäng, aga ikkagi null kolm. Pühatav 11 september. Imeilus ilm. Väikese Klaara sünnipäev botaanikaaias. Klara on kuueaastane kihnu päikest täis tulesäde sügiseses Tartus sai sünnipäeva lapsega jalgpalli taotud. Sellistest löökidest võib sirguda Eesti naiste jalgpalli tulevik. Klaara õde Liisbet kinkis mulle teatripileti õhtul botaanikaaiast üle tee, etendus oli idioodid. Sain ka lõpuks teatrifestivali draama 2011 saba peale. Mis on teater ja kus on näitlemine? Tähtis on kohavalik, oluline oskused ja eetika. Tõeline puhkepäev. Esmaspäev, 12, september. Vahelduv pilvisuspäike pilv, vihm, sõitsin kurssi ema vaatama. Pool aastat olen maalinud portreed, vaja veel vaid lakkida. Tühikäik seenemetsa. Naabrinaine oli emale öelnud, et mets on seeni täis. Juvist jäime oma metsa lihtsalt hiljaks. Sümboolne tee sõprade juures ja väike jalutuskäik Emajõe ääres. Maalimise koha pealt õnnestunud päev. Ühine õhtusöök pojaga. Kolmapäev, 14 september. Lubati tormipuulehed sahisevad küll häälekamalt, aga minu Volkar vento tunneb end kastani üsna turvaliselt. Mirkko helistas. Mis saab Tartu kunstimuuseumist? Kultuuril nagu kepilgi on kaks otsa kasu ja kasumlikkus. Ka tädidel on kaks otsa. Läksin koju võrkpalli vaatama. ETV-s tuli Eesti Bulgaaria null kolm. Kaks viimast geimi olid üllatuslikult tasavägised. Ainult veatu mäng võinuks mängu päästa. Õhtul peahoones kunstikabineti joonistusstuudio Crockimanniga. Tänase kultuurikoja tegid Kivisildnik, Vivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.