Tere algab saade, laste lood. Mina olen kadridiisel. Ole meelsus, Hannareti, Angeelika, Anette, Simone, Kaisa Kristjaniga Tallinnas roosikrantsi tänaval. Ja meil on peas kõrvaklapid. Nimelt kultuuri, Tallinn, Tallinn 2011 raames toimub linnainstallatsioonide festival, lift 11. Ja üks osa sellest on Kadri Klementi koostatud audiotuur. Eelmine kord imetlesime lillepotte ja arutlesime, kumb oli enne, kas auto või asfalt. Jätkame natuuriga. Tänaval on palju asju, mida niisama jalutaja ei märka ega tea. Näiteks kajakad, kes on meie igapäevased kaaslased Tallinna linnaruumis ja kelle kohalolek toob lendlevad kergusega mere kesklinna, mida meieni vaevaliselt juba aastakümneid üritame mereni venitada. Enamasti ikka on kajakadki meie ümber ühe näoga ja üksteisest eristamatud. Anonüümselt ja nimetud iseloomutu asfaldi taustale sobivad kindla koduta kõikjal enesestmõistetavad mida ka juhuslik mööduja ei saa kuidagi teada, on see, et üks neist ka eakatest elab siin roosikrantsi tänaval. Sellesama halli maja katusel veedab seal oma päevik katuseservalt maailma jälgides. Kui vastad rõduuks, avaneb maandute kartmatult rõduserval et inspekteerida, kas rõdule ilmuva kraami seas on ka meelepärast söögipoolist? Et need annavad minu arust inspiratsiooni ja noh, võib-olla isegi selles mõttes, et see nagu liblik neid eriti tänaval lendamas ei näe, on ju, et nemad on neil kui liblikate ja mesilaste ja putukate asemel, kes on rohkem maal kui linnas, et minu arust on see täiesti normaalne, kui siuksed hõljuvad kenad asendused, lendavad ringi. Tihti kasvavad tänavate ääres puud õigemini ei kasva nad seal sugugi omapäi, vaid lisaks sellele keegi on nad sinna kunagi istutanud. Tuleb nende eest hoolt kanda, neid kasvatada, kasvamas hoida ja mõnikord kasvamast hoida. Kesklinna tänava puu jaoks pigem ellujäämis laager kui lihtsalt tehislik kasvukoht. Majade vahel võib olla raske leida piisavalt päikesevalgust. Tänava liiklust, tolm kleepub lämmatava kihine lehtedele. All tuleb puuvõra püsti hoidvad juurestikku leida tuge torude trasside rägastikus. Ning kõige tipuks ei lase puud ümbritsev asfaldiväli vihma veel janunevad juurteni pääseda. Roosikrantsi tänavamaaga saab üksainus puukivid puu ümber on pärandanud siia aeg, kui roosikrantsi tänav oli veel munakividega sillutatud ning siitkaudu sõitis tramm Vabaduse väljakule. Tegelikult see on, mõnes mõttes on see normaalne, et tänaval, kas, nagu vähemalt üks või kaks või kolm niiviisi puud, sellepärast et see on tavalisel tänaval või niimoodi see tegelikult rohelist ma ei näe. Selles ma ütlesin, et need rohelised leed annavad nagu värvikust. Igapäevases elus ma väga palju ei mõtle sellele, et mis tunne puudel tänaval olla, et lihtsalt on ilus, aga kui sa nüüd hakkad täpsemalt mõtlema, sest ega mina küll ei tahaks kuskil sihukeses kohas siukses kohas elada, kosmolon, esiteks raske toitu Ada ja päikest olla, kogu aeg on külm, siis mina küll ei tahaks sihukeses kohas olla. Tänavatel on inimeste kodud. Enamasti jäävad need tänavalt vaataja pilgu eest varjatuks. Meie majade esimesed korrused on kõrged ning kardinate ettetõmbamise harjumus tugev. Kuid ka sellest hoolimata ilmestavad tänavaid pildid kodudest raamitud ja klaasi taha pandud tihtipeale rahu voogavat nagu maastikumaalid, potitaimed ja kardinakangavoltide lainetus. Teinekord on nii, kui sa tänaval kõnnid, siis see lihtsalt vaatad sellest aknast sisse. Sul on niisugune tunne, et seal pead vaatama sellepärast et seal leiad sealt midagi, mis sulle nagu meeldib või siis jäädki seda vaatama ja nagu mõtled, et oh, ma tahaks sellist endale ka, onju. Kõik aknad on erinegi, vaatan kogu aeg igast aknast sisse, millel näen, et kardinaid ees. Tahan kõike näha, mis seal toimub. Nii uudishimulik. Tihtipeale, kui ma jalutan tänaval, siis vilksamisi läheb pilk üle koiva, näen sulle mingeid hästi ilusat lille või näiteks mingit looma akne lavapääs pilk kauem sinna ja siis õhtul, kui näiteks pime ja toas põleb, tuli sõika, vaatad sinna sisse, kuna see nagu kohe tõmbab tähelepanu. Aga üldiselt ma siiski ikka üritan mitte vaadata, kuna, kuna mulle ei meeldiks, kui minu tuppa kaasataks. Aga lähme siis järgmise punkti juurde. Tänavalt võib leida asju, mida hoolikalt läbimõeldud planeeritud teeritud väljakutati platsidelt ei leia. Näiteks kõvera toru inimesi, kellele meeldib linnatänavatel lonkides linna kogeda kõveraid torusid leida või neid mitte leida nimetatakse planeerideks. See tuleb prantsuskeelsest sõnast planeer lankima 1840.-te aastate Pariisis. Ohvrite seas põgusalt moes ringi lonkida, kilpkonn paela otsas. Kilpkonna järgi seadsid nad oma sammu kiiruse. Mis saab sinu tempo? Nii kuidas teie enda tempot nimetaksite kuslanöörid liiguvad kilpkonna tempos. Ma näen nagu, kas siis ma väga ei kiirusta. Aga samas ma ka väga ei veni, et ma liigun nagu keskmises tempos ja minu arust on, kas sinuga, kes vahepeal, kui on vaja, siis kiirustab. Kui on aega, siis ta natukene kõnnib aeglasemalt, võib ka väga aeglaselt kõndida. Ma olin ka nägu, kas arvad jah, samas tempos majanda nagu kas mõtlesite? Kui me nagu aeglaselt, rahulikult geni, siis ma olen kõndiv kass. Aga kui me naguniimoodi kuskile kiireni oma ikka käppa koge lähen, siis ma olen nagu niimoodi keskmiselt jooksev kass. Ma olen ka nagu. Aga flaneerite siis keegi ei ole sellised, kes kilpkonnasammul uuriks, linnaruumi ja torusid märkaks. Te juba nägite järgmist punkti. Nagu iga ruumi puhul on ka tänavafüüsilisel ruumil oma vaimne vooderdus mäluruum, killukesed, juhtumised, hetkede kihid, mis nähtamatult polstrina kulunud asfalt ja tuhmunud seinapindu katavad igaüks, kellele seal tuttavam kant või vaadata üle tee tühjale tänava poolele ja näha seal mälupilte teistest aegadest kordadest mis krahva projektari läbipaistvate lehtedena praeguses hetkes avaneva vaate peale asetuvad. Nende hulgas on näiteks see hommikupoolik kui kõnnitee seisis risti hiigelsuur prožektorivalgust peegeldav valges hirm. Tänavaservale pargitud vana helesinine Žiguli või Moskvitši ning selle kõrval asuva vitriinakna ette oli kogunenud möödunud ja moe järgi riietatud inimeste grupp kes üksteise võidu üritasid aknast sisse piiluda. Või see kord, kui suveöises pimeduses liikuja tähtsusega jälitada paati, mis sisse võtnud koha parkivate autode reas sellise enesekindlusega, nagu seisaks ta tavalise kai ääres. Praegu me ei saa enam teada, on ja milline oli see maja näiteks 100 aastat tagasi ka need, kes tahavad saada filmide tegijaks, filme, režissöörideks, siis hakake praegu filmima. Äkki saad paarisaja aasta pärast arendate edasi enda lastele selle töö ja lapsed äkki lapselapselapsed, äkki lõpetavad sellele? Mõnikord on tänaval ja tänava äärsel arhitektuuril ka üsna lähedane suhe, mõlemad teadvustavad teise kohalolu. Üks selle suhtevorme on suured vaateaknad, mis seal küll kaubanduse ja äriteenistuses, kuid sealjuures ka osa tänavaruumist, oma meeleolu ja teemaga sopistused. Talvepimedusest tekivad nende ettevalguse taskud ning nende detailsus on üks viis inimmõõdulisema tänavaruumi loomiseks. Ja siin vastas on mingi mingi glamuuri, mingi voodi või midagi sellist, kus on see Paris Hilton on peal, siis poseerib seal selles mõttes, et minu meelest on see nii lahe, et see nagu muidu, kui poleks vaateaknaid, minu arust see pealkiri anna kohe mitte midagi sulle. Kas poisid suhtuvad tänav akendesse kuidagi teisiti? Võiks see olla lihtsalt, et ei ole vaja mingit liigset müra. Justkui külmkapp köögi seina ääres või nurgas seisab igal korralikul tänaval maja seina ääres või mõnes nurgas samamoodi üks metallist kapp. See hoia küll toitu külmas, vaid külmkappe töös. See on elektrikapp. Ehk võiks ka selle pealt mõnikord leida reisilt ostetud magnetiga riputatud kirjakesi, nii nagu kodus külmkapi peal. Need tegelikult peavad olema, eks ju, aga nad võiksid olla nagu mingisuguste piltide või värkidega lihtsalt sellised nagu valged tünnid ja see on võib-olla natukene igav minu jaoks. Lynarostest olla Tree kapin mitte tänavatel, vaid kuskil maja taga, kus, nagu inimesed väga ei näe, kas või esitada selle need põõsa taha. Tegelikult noh, need peavad olema olemas. Aga täna pilti minu arust need väga ei sobi. Vihmase ilmaga tuleb nähtavale tänavapinna topoloogia, tänavate mikromaastik ja olgu meie tänavatega mitmeski mõttes kehvasti. Just poriloigud on see, mis meid täna kasutajaid kõige lähemalt seob. Suhtlema paneb. Kas polemiteks südamlikke jäävaid hetki oma linnasse, kõnnitee väärsele, sügavale porilõigule lähenev auto aeglustab, et kõnniteel liikuvat jalakäijat mitte porise veega kasta. See hetk, kui on täiesti loomulik naeratada klaassilmadega plekt masinale, sest tead, et selle roolis istub inimene. Need poriloigud on minu arust täitsa lahedad. Sellepärast et vaata, kui sulen, jõustikud, kummikuid jalas, sisesed nende sees niimoodi plats, plats teha, see on minu arust on tegelik tõesti huvitav. Selles mõttes ka, et kui auto tuleb, siis mulle meeldib hästi nagu pidu tuleb kiiresti, ta ei peatu. Mulle meeldib hästi nagu vihmavarrega seda ennast kaitsta, nagu niimoodi. Mulle meeldib, kui pritsib märjaks. Üle Euroopa ühesugused liiklusmärgid kehtestati 1968. aastal Viini teeliikluse konventsiooniga. See, mis määrab ruumi kasutamise korra sõltumata ruumist endast. Liiklejaga keeruum räägib silt, mis on ruumi paigutatud ja silti säili, dialoogi võimalusi ega uusi mõtteid. Silk käsib või keelab. Bei dikteerib. Arvata mitu liiklusmärki reguleerib roosikrantsi tänavalt 300 kahteteistkümmet meetrit 41 lisatahvlit, pealegi. Kui te ise oleks pidanud pakkuma paljude, oleks pakkunud 13 15 maksimumist. 20 ma oleks mingi ja 20 piires sellest manes kuskil niimoodi natukene üle 20 ükski kaasnenud viisi niimoodi, aga mitte 41. Suur. Siin on tänava lõpp ja eks ta üks kahe otsaga asi ole ühest küljest liikumisruum, et ligi pääseda ja läbi pääseda. Teisest küljest kohtumise ruum, avalik ruum, kus veedetakse kokku palju enama Aga kui väljakutel või parkides aitäh kuulamast. Audio tuuri koostas maastikuarhitektuurigalerii, kirjutas Kadri Klementi. Toimetas Rätsep lugesid Regina Viljasaar ja Jim Ashilevi Tallinn juuni 2011. Täname lifti 11 meeskonna. Mulle meeldivad sellised tuuridelt, üsna huvitav on tegelikult märkasite midagi tänaval rohkem tänu sellele tuurile märkasin märkisin, et on võimalik, et isegi autosid ja inimesi on sama palju ja on võimalik tõesti midagi ei näe, kuigi need tegelikult sisendavad n endast tegelikult täiesti nagu huvitavat salapärast, mingisugust ajalugu või juhtumit. Mulle just meeldis selle tuuri juures see, et siin räägitakse ja pannakse tähele see inimene, kes seda koostöös panin tähele siukseid asju, mida tegelikult, kui sa kõnnid lihtsalt tänaval, siis sa ei pane seda tähele. Aga kui sulle räägitakse, sellest juhitakse tähelepanu sellele, siis on paljud asjad hoopiski teistmoodi, kui me seda tavalises tänavapildis näeme. Selliseid liiklusmärke saab muidugi nii palju. Seda ma ei uskunud ka, et ma, kui ma läksin sealt mööda, jalutan, siis meie läksime neid lõvisid maa küljes, näinud mingit vanem, mäletan hästi kätte, ise midagi huvitav. Ma hakkan nüüd rohkem tänaval vaatama ka, et igasuguseid redusid, nagu me rääkisime ja, ja igasuguseid kujusid ja kajakaid ja olle mõnes mõttes mind kõige rohkem see punkt, kus pidi need kaamerad jätsime. Kõige alguses saingi teada, et noh, nii palju kaameraid minnes. Meid jälgitakse teraselt. Ega me kõiki punkte nüüd sinuni tuua ei jõudnudki. Nii jääb sullegi avastamisrõõmu. Mine aga Vabaduse väljaku tunnelis asuvasse Tallinna noorteinfokeskusesse. Küsi endale sealt kõrvaklapid ja audiofailidega pleier. Mine audio tuuritama. Kultuuripealinn Tallinn 2011 raames toimuva linnainstallatsioonide festivali lifti 11 audio tuuri mõtles välja Kadri Klementi. Kõrvaklappidega jalutasid Susanna rätit Angeelika Anette, Simone, Kaisa Tristen ning toimetaja Kadri diisel.