Niisugust häält teeb tänapäeval vesiveski, milline asub ei kusagil mujal kui Hellenurmes. On meie siis mahti ajada juttu, aga selle veskiomaniku Mae Juskega sellele samasel Hellenurme vesi veskile on selja taga üsnagi huvitav ajalugu. Keerulised ajad, mis siin Eestimaa peal on olnud, on seda veskit ka säästud? On küll, sest noh, tänu sellele see püsti veel on püsinud Helme vehkleja Alexander von Middendorfi poolt ehitatud 1880 ja ükstiisi hiljem paar aastat tagasi 82 seadmed on osaliselt sellest ajastaga osalised osaliselt uuendatud, siis 30.-te alguses me oleme väsine, arutlenud ühtede ja teistega, et sellel ajal, kui see süsteem välja mõeldi, et inimesed ei olnud ju kirjaoskaja hetki, aga, aga mõistus oli vahe hoolimata sellest koolitarkusest, see on üks väheseid tegutsevaid veskeid vist siinses piirkonnas ja Eestis üldse võiks nüüd olnud omavahel ka suhtlemist ja sidet teiste veskiomanikega üle Eesti. Et ma siin reklaamin seda kui paha sõna küll aga turismiobjekti. Ta on inimestele gruppidele, kuidas siiski käib, siis on selle peale kohale tulnud ka veski omanik ja kes on sümboolselt veski omanik, kes on kunagi vihki kohtade omanikud, on tulnud selliste õnnetute juttudega. Ei, meie veskil pole enam paisjärve, meie veskil pole enam seinu, ei ole seadmeid, aga lihtsalt Veski koht ja selliseid on tõesti tohutult Eestis millestki veskist olen koha, midagi enam järel, sani, kurg, veski käigushoidmine on tänapäeval vist üsnagi kallis. Noh, siin ongi nii, et see, mis tuleb päev nagu tänagi nägite, igal sammul võib midagi katki minna ja veski lihtsalt tuleb siis seisma jätta ja oma vahenditega või mingi abijõuga see puuduse katkine koht kõrvaldada ja uuesti edasi minna. Kuidas üldse tänapäeval on võimalik neid rihmu asemele ju hankida, kusagil neid rihma ei valmistata või on võib-olla mõni rihm kusagil mõnes alus või Eestimaa teises nurgas ripakil ja keegi hea inimene tuleb ja pakub just nii juhtuski sel suvel kohalik tädi, kellel oli alles vanad rehepeksumasina rihmad pakkusid mulle ja nüüd on need siin hoiul teiste kanal rihmade kõrval, mis on kogutud lihtsalt, et lappida ja asendada, kui vaja, ega uued on ilusad ja siledad ja mida praegu igal pool võib tellida, aga, aga need ei ole enam Efeski rihmad. Tegelikult võib-olla Eestimaa inimesel ongi rohkem vaja heita pilk tagasi, kuidas meie esiisa elasid ja kuidas üldse, mismoodi sellest viljast, mis on põllul ära koristatud, siis lõpuks nii-öelda leivavili saab. No kui palju neid huvilisi kas või möödunud suvel leidis aega siia Hellenurme põikasid sisse ja uudistasid, kuidas see veski töötab, mul on kakuvõtmistöö tegemata veel, aga, aga iga nädal ikka sattus või eksis või tuli vaatlikult siia staa riskite uurima ja külalisteraamatut lugedes on mina usun vähemalt, et kirjutati ausalt, et asi oli huvid. Jah, käik vääris tuletist väljadega, huvi peab ka selle asja vastu olema õppinud, oleme kõige rohkem nendest jamadest. Ütleme, kui ma mõned aastad tagasi sellega rohkem tegelema hakkasin, ega ma kõike jaganud, aga ma olin ninapidi juures ja ja ega siin midagi inimmass, sest vastupidist ei ole, kõik on üliloogiline ja hämmastavalt loogiliselt paika pandud. Kui ma arvan, teisesin parv päeva, käite kõiki asju üle, vaatate siis samamoodi, jagate asja lõpuni ära, katki läheb masin katki, võib-olla homme hakkame vana masinat uurima, et mis seal katki on ja me saame täpselt selgemaks vana masinaehituses ka rohkem, kui palju siin veskis üldse inimesi ametis või tööl on? Ei olegi praegu rohkem, kui Mölder, kes siis remondib ja lappige parandab, koristab, siis mina, kui palju üldse neid viljakotte siia tuuakse? Ma olen ju kerkinud Eestimaale päris palju igasuguseid moodsaid teraviljaveskeid tuleb ikka kohalik rahvas ka siia ütleb, et olge head, jahvatage mulle kott või paar on, aga, aga mitte nii mitte piisavalt, et ainult sellest ära elaks nagu vanasti, et veski huugas melises kolises kaheksa tundi, üheksas 10 nanni päevas paneme ühele või kahele päevale, väiksed kogusid, enam ei tulda suurte kogustega, nüüd on 150 200 kilo, põhiliselt tehakse ainult oma perele. Praegu oma heidan pilgu siit miljoni dollari vaatega toast, paisjärvele, millesse miljoni dollari vaade on tulnud. See on täiesti juhuslikult. Nagu mingi imago. Kes ütles, et oh, ohoo, see on nagu miljoni dollarine vaade ja teisele mainisid, et selle kohta nii-öelda ja nii see ongi leil. Aga vaade on tõesti ilus. Seda võib tõepoolest kinnitada, kui pilk heita paisjärvele. Läinud suvi oli Eestimaal hästi kuum ja kuiv, see kuivus veetaset kasin, vallandas veskika, suvel töötas. Kuna Tamm väga palju läbi ei jookse, siis me hoidsime veetaseme stabiilselt normaaltasemel ja veskid saime käitada, vaja hüdrojaama, näiteks ei saaks käima praegu panna hüdroajam, tahaks rohkem jõudu ja kivi, ei saaks käima taha panna määrusest kivi taha välja rohkem ja ühte huvitavat asja, mõjutades veel, mida varem tähelepanud igalt poolt hakkas augustikuus ennem läbi tulema vaatamise ajal pritsima jahu ja, ja ma manna need vehkis oli hästi palju prahti põrandal, koha riski kuivas sees kõik puu kurnituse puupuuslik, see teem hakkas kuivama kõik liita ja kinnituskohad sügisesele niiskuse tagasi vajaliku niiskuse tagasi veskisse. Paari aasta pärast terendab silmapiiril kauaigatsetud ja paljuräägitud Euroopa liit, mida see Euroopa liit võib kaasa tuua. Sindaja ütlesite aga juba täna seltskonnale, kurjad tervisekaitsjad ähvardavad hoopis selle veski kinni panna. Nad ei ole kurjad nagu, nagu nad ütlesid nädal riigile vande andnud ja teevad seda, mida nad teavad, aga egovile pisut on ja ma olen ka Euroopas ringi reisinud ja ei ole siukest teriilsust, nagu meil siin taga aetakse, siiski ei saa ju siis pesu korraldada, sealt tuleb tainas välja veskis ei saa kahjurite tõrjet korraldada nii nagu tänapäeva nõuded ette näevad. See ei olnud minu poolt nali või mõnitamine, kui ma ütlesin ametnikule kahjuritõrjeveskis veskit tuleb käima panna ja see on nii ja see on tõsi, kui vihki pannakse käima, siis kõik need, kes ka veskis, elavad hiired ja rotid on alati viiski Kuan koti, otsan elanud, jooksevad, kus on nende koht ja ei ronigi tootmissüsteemi kui veskikäik. On teil siin külas Otepää ja Tartu ettevõtlikud naised, see kohta võib ka öelda ettevõtlik naine, kuidas üks naine üldse suudab olla 10. ametis, teil tuleb ekskursioone vastu võtta, teil tuleb selgitada, juhtnööre siin jagada mis siis nii-öelda on see pisik, mis, mis sunnib kogu selle veskitööga tegelema. Veel enam ei arutagi seal nii nagu vette visatakse, tuleb pinnale ujuda. Minu käik annab, pani alguse saanud. Ega ma ei otsustanud, et ma tahan nüüd veskit teha, et ma lähen sinna ja hakkan Veskivärki, tähendab, ma lihtsalt sattusin siia oma esivanemate veskisse ja ja siis ei olnud enam valida, tuli kas vinduda või edasi areneda kuidagipidi selles mõttes Raul ja et vähemalt noh, see aeg, kui ma nüüd siin üksi olen olnud. Et see risk ei ole edasi lagunenud, on igal lipp lipi peal, lapp lapi peal remonditud, korraldatud, seda asja see risk ei ole minu käest seisma jäänud, selles mõttes rahul, aga tähendab potentsiaal oleks tohutult, kui oleks sellist, mida siia panna. Mina ütlen kõikidele tere tulemustele, kui te satute Hellenurme, siis sõitke, oleme mõisa juurest edasi, tõstad paisjärve ja kohe siin paisjärve ääres ongi see samane vesiveski, mida täna sai külastatud ja riskiemandaga juttu aetud.