Raamat oli juba enam-vähem valmis, kui meie uuringu tegime, et uuring on esmakordne Eestis, kus küsitleti täiskasvanud elanikkonda, see on esinduslik valim vastasid üle 500 naise ja ligi 500 meest. Ja peab ütlema, et me raamatust saime päris palju ideid, kuidas sellist uuringut teha. Sest tegemist on avalikkuse eest väga varjatud tabuprobleemiga. Reeglina ei peegeldub politseistatistikas perevägivalla kohta toimunud juhtumid. Ka ohvriuuringud ei pruugi kaardistada perevägivalla juhtumeid. See kõik on väga intiimne ja enamasti on ohvritel häbi sellest rääkida. Teisipidi ka võib-olla võetakse seda, kui täiesti noh, ütleme siis peaaegu et loomulikku asja, mida nagu kuriteoks ei peetagi, ei registreerita ka. Jah, ka ohvrid, kes vastasid meie küsitlusele tihtipeale päris raskete juhtumite kohta, ütlesid, et tegemist oli ikkagi ainult peretüliga ja ei, mitte midagi rohkem. See on ohvrite enda suhtumine ka niisugune, siis. Ja kui aktsepteeritakse niisugust mõõdukat perevägivalda, mis ei lähe üle teatud piiri kus ei ole veel tekitatud väga raskeid kehavigastusi, siis tundub, et noh, kõik on veel talutavuse piirides, et võib küll sellise mehega koos elada, kes mõõdukalt karistab naist. Aga läheme nüüd selle uuringuga edasi, et mis see siis ikkagi näitas? Uuring avas küllaltki karmi pildi tegelikust olukorrast. Igavest Läheb kannatab Eestis 252 naist füüsilise ja 33 naist seksuaalse vägivalla all ja me kaardistasime isikuvastast vägivalda kõikides situatsioonides. Ja kaks kolmandikku juhtumitest toimuvad naise kodus ja tema kalli abikaasa või lähipartneri poolt. Ja mis on muidugi niisugune käib selle füüsilise vägivallaga koos, et iga teine naine saab vigastusi. Ja iga seitsmes naine saab eluohtlikke väga ränki vigastusi ka Me uurisime, kuidas mehed isikuvastase vägivalla all kannatavad. Päev kannatab isikuvastase vägivalla all 227 meest Eestis. Aga samas kõik need juhtumid toimuvad kuskil avalikes kohtades, tänaval või, või kuskil baarides või spordiväljakutel. Ja ainult üheksal protsendil juhtudest saab mees siis teksa või füüsiliselt, kannatab kodus ja ka siis mitte oma naise või, või partneri käe läbi mingi meessugulane, kas seal poeg või, või isa või keegi, et meil ei sattunud valimisse ühtegi meest, kes oleks mu naise käest peksa saanud, et ilmselt neid ka muidugi on olemas. See on see tulemus, on see objektiivne tulemus. Aga, aga et kuidas meil sellesse vägivallast üldse suhtutakse ka ohvrite poolt? See ongi nüüd niisugune esimene väga tõsine probleem, mis selle peresisese vägivallaga toimub, et et see on tohutult varjatud ja salastatud avalikkuse ees. Ja me püüdsime selgitada seda, miks see nii on ja esimene, et pooltel juhtudel ohvrid ei pea seda mingiks vägivallaks pooltel juhtumitel, nii et nad ei teata politseisse. Kolmandikul ohvritest on häbi toimunu pärast, et vot see toimub temaga tema peres, tema mees, tema teda nii kohtleb. Ja kuskil neljandik naisi tunneb, et ta on ise süüdi, et ta pole olnud ikkagi piisavalt hea naine oma mehele piisavalt hea ema. Võib-olla ta ei tee süüa nii hästi kui mees ootaks. Nii et selle tulemusena vaid iga 10. naine teatab juhtumist politseisse ja ikkagi tegemist on siis raskete juhtumitega. Nii et naised ei taha rääkida sellest politseile, aga ka mitte sotsiaaltöötajatele, mitte ka arstidele. Ja praktiliselt keegi nagu ei teagi, mis üldse toimub. Ma esitan küsimuse sedamoodi, et kui inimene ei teadvusta seda ise vägivallana, ei pea vägivallaks, kas me siis peame seda kõrvaltvaatajana pidama vägivallaks? Aga otse loomulikult sellepärast, et 44000 naist saab aastas vigastada ühe aasta jooksul. Te kujutlege ette ja nendest 6000 naist saab eluohtlikke vigastusi ja kui me uurisime ja millised on väga vägivalla tagajärjed naistele, siis need ei ole ainult see, et tema tervis on kahjustatud ja et tal on seal ribid sisse löödud ja võib-olla väga ränki seksuaalseid traumasid tekitatud või pealuu põrutusi ja nii edasi. Vaid küsimus on tema untsu läinud elus tervikuna, neil kõigil on traumeeritud psüühika. Neil on enesetapu mõtted. Päris paljudel on tugev alkoholisõltuvus, nad on väga ebakindlad tööturul ja nad on reeglina vaesemad ja nad on niisuguses seisundis, kus nad ei leia nagu üldse välja pääsnel. Nad ei suuda sellest ohvri rollist välja tulla ja mis on võib-olla kõige drastilisem, et nad ei suuda luua usalduslik häid suhteid meestega. Pooled nendest ohvritest on olnud juba mitu korda abielus ja neljandik mõtleb ka uue mehega lahutamisele. Et need peretülid jätkuvad järgmises abielus ja see peksa saamine ja vägivald, et tegelikult on see kõik ikkagi kohutav ja pluss veel juurde, et lapsed näevad seda pealt riike. Nii et küsimus ei ole mitte isiklik, vaid täiesti lai ja ühiskondlik probleem. Jah, kahtlemata see on üks, üks suuremaid rängemaid probleeme, mis Eestis on, ja uuringust võib järeldada, et kuidas need ohvrid on suhelnud politseiga või sotsiaaltöötajaga. Või seal mõne varjupaiga inimesega, et et tegelikult ei ole Meie süsteemid üldse valmis. Selle probleemiga tõsiseks tegelemiseks ei ole olnud vastavaid koolitusi, ettevalmistusi. DuPont, spetsiaalsed politsei üksused. Soomes on tavapärane, et kui ikka raske perevägivalla juhtum on, siis läheb sinna sotsiaaltöötaja kohale, kes jääb selle perega tegelema ja ja nõustab seal naist, mis edasi saab. Et tuleb laste tugiisik, kes hakkab lastega tegelema, ei ole nii, et ah, viiakse lihtsalt kuhugi varjupaika ära see pere ja nagu oleks asi lahendatud ja meie õigused kestmises puuduvad ikkagi perevägivalda käsitlevad spetsiaalsed seadussätted. Perevägivalda ei vaadata kui niisuguse spetsiifilise kuriteovormina ja tegelikult on probleem selles, et politsei alustab kriminaalmenetluse siis, kui see ohver on kaotanud ühe kolmandiku tervisest või noh, praktiliselt poolsurnuks pekstud või tapetud ja enne enne seda staadiumid, kui lihtsalt on ta seal ninaluu sisse löödud või roided või kui see on niisugune kerge juhtum, mida käsitletakse päris sageli siis peab ohver ise algatama kogu selle süüdistuse kogu selle protsessi maksma kautsjonit, palkama advokaadi ja tõestama ära, et kõik toimus, kui ei ole tunnistajaid. Mida te arvate ühiskonnast, kes vägivalda sellel tasemel aktsepteerib, et muutub vägivallaks alles siis, kui on rasked füüsilised vigastused? Et sa muidugi karm hinnang võib-olla üldse tänapäeva tsivilisatsioonile, sest et see ei ole ainult Eesti ühiskonna probleem, see kogu maailma probleem selles samas raamatus väikete hääd on suurepärane Rice'l Ameerika, ühelt tippsotsioloogid Maicel kümmelilt ja tema väidab, et Ameerikas pole ühtegi institutsiooni, mis oleks rajaneks vägivallale. Ja ma arvan, et Eestis on samamoodi ja kas te kujutate ette, et saab olla nüüd mingi pere institutsioon kui oaas, kus ei toimu vägivalda? Loomulikult seal kehtivad kõik samad reeglid nagu igal pool mujal sest vägivald on koolis vägivald tööl, vägivald on sõjaväes, politseis ja nii edasi. Ja tegelikult tuleb see ikkagi nendest väärtustest, mis seda ühiskonda nagu juhivad, et ideaviseeritakse jõudu, domineerimist enese maksmapanemist. Ja tegelikult kuidas kasvatatakse ikka tänavameest. Et kui sa oled mees, siis sa pead ennast maksma, mõlema, sa pead näitama, et sa suudad olla üle ja pluss veel see juurde muidugi, et kogu ideoloogia on suunatud sellele, et naine on ikkagi mehe omand. Et kui on mingi abiellumistõotuse andmine, noh, kiriklikud näiteks siis ikkagi noh, naine peab kuuletuma mehele ükskõik, mis mees siis nõuab, nii et nii et tegelikult noh, ühiskonnas, kus kummardatakse jõudu domineerimist ja niisugust jõhkrus on ikkagi üks vorm, millega lepitakse, et ühiskond austab niisuguseid jõulisi mehi ja ka naisi. Et siis on see paratamatu, et toimuvat vot sellised asjad ja miks ta peres on trastilisem ja jõuab ikkagi niisuguste väga veriste ja raskete juhtumite, need seal puudub sotsiaalne kontroll. Tööl on nii, et on töökaaslased ja ja kõik näevad peale, mis seal toimub, siis kodus paraku seda ei ole. Tegelikult see on üks eskaleerub nähe, sellepärast et maailmas, nagu te ütlesite, on on laialt sellised väärtused, mis, mis soosivad vägivalda või mis tekitavad vägivalda. Siis tegeleb maailm niisuguse enese hävitusliku tegevusega. Paraku küll, aga ma mõtlesin nüüd seoses ka selle artikli kirjutamisel sinna raamatusse, et miks seda ikkagi soositakse, miks on ikkagi kõik meie kultuuritraditsioonid ja ka meie religioon ja kõik kunst ja kõik on üles ehitatud, et, et seda idealiseerida. Et tegelikult ei saa püsida ükski käitumisvorm, mis ei oleks efektiivne ja tegelikult on vägivaldne käitumine ääretult efektiivne. Et kui laps nutab, Taavi ja ema või isa annavad talle laksu, viga äratavad lapse peale, siis lapsed kohe vait. Ja kui ütleme, ülemus seal karjub oma alluva peale või või noh, ähvardab teda, et ma lasen sul töölt lahti või vähem palka, siis see toimib silmapilkselt. Vot ühelt poolt on see, et see on niivõrd hea kiire moodus saavutada uuesti kontroll juhtunu üle panna asjad ka. Aga teiselt poolt ka see, et ühiskond ei väärtusta niisugust teise inimese mõistmist, empaatiat ei ole, vot sellist emotsionaalse tunnetuse vajadust selles ühiskonnas, et emotsionaalne intelligentsus ei ole väärtuseks on niisugune ratsionaalne pragmatismi. Ma saan aru, et et seda lootust ei olegi, sellepärast et ellu jääb see efektiivsemaks ehk see jõulisem, see, see agressiivsem, et kas te näete üldse võimalust, ütleme ka Eesti piires, mis selle asjaga siis peale hakata. No ma ikkagi, ma näen sellepärast, et ega kõik mehed ei ole vägivaldsed ja ma arvan, et mitte vägivaldsed on rohkem. Et juba see äratab niisugust suurt lootust, et et niisugune tark mees, kes on lapsepõlves saanud sellise emotsionaalse tunnetuse sisse et teda ennast pole isiksusena hävitatud, lõhutud ja et nemad suudavad ikkagi rajada võrdväärsed pered omale ja nad, kui nad ongi ülemused, siis kui neil on kollektiivides võrdväärselt suhtlema, et et ma arvan, et juba koolides peaks hakkama, õpetajad peaksid valdama neid meetodeid, kuidas lapsi, eriti poisse, kuidas neile toda niisugust pehmemat maailmanägemist, teiste inimeste mõistmist ja arusaamist, sest kes suudab armastada vägivaldset meest või kes suudab austada vägivaldset jõhkrat ülemust. Ma arvan, et ühel hetkel ikkagi tekib situatsioon, kus järjest vähem vajatakse selliseid jõulisi dominantseid ja jõhkraid liidreid, et et soovitakse teistega rohkem armastavaid inimesi. Ja võib-olla naised ise suudavad loobuda kergemini sellisest pöörasest dominantsest, mehest. Ehk loobuda ohvrirollist. Loobud ohvrirollist? Tegelikult seisab meil siin ees üsna algusest peale. Nii. Kahtlemata, ja ma ütleks, et meedial on siin tohutu roll täita et julgustada naisi nendest asjadest rääkima julgustada naisi nendest meestest lahku minema ja üldse ei julgustada neid nõudma endale ikkagi inimväärseid tingimusi elamiseks. Et Eesti ühiskond peab selle nimetama kuriteoks, mis peredes toimub ja, ja sellega peab hakkama väga tõsiselt võitlema. Ja ka seadusandlikul tasandil, nagu taatlemata, teisipidi ma arvan, tuleb siin julgustada mehi haarama neid positsioone, mida hõivavad need, kellel on see agressiivsus veres. Sest et väga tihti sedalaadi inimesed, kelle peale te lootuse panete, ei lähe võitlema nende positsioonide pärast, kus otsustatakse Just just seda tuleb ilmselt tihti ette poliitikas ja aga no ma ütleks ilmselt igal pool, et kuidagi peab hakkama neid mehi väärtustama ka naisi, sest naised kannavad reeglina endaga kaasas ikkagi seda, teist tüüpi mõtlemist. Meilt oodatakse sõda juba lapsepõlvest peale, et me peame kaasa tundma, lööme teistest inimestest aru saama ja neile pühenduma. Et ma arvan, et, et kui ka rohkem naisi jõuab tippjuhtide või poliitikute hulka, et ka see stabiliseerib ühiskonda tugevalt. Ma ei räägi siin protsentidest, minu meelest ei ole ka õige jagada parlamendi kohtuprotsentide järgi, küll aga ma leian, et see, see mõttelaadide, maailma nägemise tasakaal peab ikka küll olema, see on oluline, mitte protsent. Sooline vägivald on vägivald, mille puhul siis ohver ja kurjategija, vägivallatseja on eri sugudest ja kuna sellise vägivalla puhul on statistika selline, et üheksal juhul 10-st on ohvriks naine, ühel juhul mees, siis seda nimetatakse ka lihtsalt naistevastaseks vägivallaks. Raamat sisaldab, kuidas ta kokku on pandud. Mina isiklikult ei tea analoogsete põhimõtteliselt tehtud raamatut, kus on siis inimeste vahetu vägivalla kogemus, ekspertide nõuanded ja samas ka teadlaste analüütilised artiklid ja missuguses proportsioonis see kõik seal on. Esimene osa on 26 intervjuud ohvritelt ja vägivallatseja poolt. Aga nagu ma ütlen eessõnas, et kas see vägivallatseja on vägivalla ohver, Ta on omaenda vägivalla ohver siis me nimetame neid raamatus kõiki ohvriteks, 20 intervjuud on tehtud naistega, kes on siis kannatanud meeste läbi, siin on nüüd võimalikult palju vägivalla liike, et anda selline maksimaalselt lai pilt, mis selle naisega siis võib juhtuda kõikvõimalikes eluetappides kõikvõimalikes situatsioonides siis on kaks intervjuud naistega iseenesest ega vägivaldselt käitunud. Aga nagu statistika näitab jällegi, et sellised naised on eelnevalt tihti olnud ise mehe vägivalla ohvrid on ühe naise puhul tegemist perevägivallaga, kus abikaasa oli oma eelmistest naissuhetes vägivaldne, tal isegi oma eelmise partneri tapnud vägivaldne oli ta siis ka selle naise ka abielus olles ja olukord lahenes niimoodi, et see naine siis kähkluse käigus toppis oma abikaasa selle relvaga, millega teda ähvardati. Ja momendil on see naine Harku naistevanglas ja tema esineb meil raamatus ka õige nime all, kuna tema situatsioon on selline, et ta loodab üldsuse toetusele. On veel üks nii-ütelda vägivaldse naise intervjuu, kes on lapsena olnud intsesti ohver, kes on kasvanud üles vägivaldses keskkonnas ja kelle kasuema mõrvas naabrimees. Ja kui see naabrimees siis vanglast vabanes, siis joomingu käigus see naisterahvas tappis selle mehe. Kuna talle meenus lugu omakasuema surmast, siis on kaks intervjuud meestega, kes on kannatanud naistepoolset vägivalda. Need on siis näited perevägivallast sellisest perevägivallast, kus naine võib-olla nagu see agressiivsem pool, kuidas see naine siis nagu suhtleb oma mehega ja millised on need võtted, mida ta siis nagu mehe suhtes rakendab? Enamikel juhtudel on siin tegemist psühholoogilise vägivallaga ja on ka kaks sellist intervjuud, mida ma algul nagu kõhklesin, kas panna siia raamatusse, tähendab, need on nüüd nende vägivaldsete meeste intervjuud, üks on pedofiile ja üks on siis mees, kes tappis oma elukaaslase. Aga nagu ma ütlesin, ka nemad on ise omaenda tegude ohvrid. Nii et võib-olla ei ole ebaeetiline neid kõiki siia raamatusse kokku panna, nii nimetada neid ohvriteks siis teine osa on intervjuud ekspertidega, kes siis oma igapäevatöös kas otse või kaudselt puutuvad nende ohvritega kokku. Ja kui me hakkame järjest võtma siis psühholoog kõigepealt, siis on meil perenõustaja. Meil on nii politsei kui juristide esindajad meedikud mitmest valdkonnast, näiteks droomatoloog, günekoloog, kohtuarst, esite riburadapidi, edasi tulevad siis ka selliseid valdkonnad, kus nagu tundub, et, et võib-olla esimesel silmapilgul ei olegi midagi nagu tegemist ohvrite vägivalla ka näiteks on intervjuu ajakirjanikuga, siis on intervjuu kultuuritegelasega ja samuti kiriku esindajaga. Ja riigiametnikuga see raamat on suunatud ja miks ta on tehtud? See raamat on suunatud kõige laiemale lugejaskonnale, see ei ole suunatud mitte ainult selle kitsale spetsialistide ringkonnale vaid üks selline põhinõue, mida mina nagu seadsinomet oleks kirjutanud kõik väga, lihtsalt väga arusaadavas keeles. Et tõesti praktiliselt iga iga naine võiks seda raamatut lugeda, algab sellest, et asi tuleb välja öelda, kas nii, jah, kui on probleem, siis loomulikult tuleb probleemiga näod siis ehitaja teadvustada, et see probleem on olemas, anda julgust Neile asi avalikuks tuua, öelda neile, et nad ei ole sugugi üksi, selline raamat peaks olema igal momendil kättesaadav sellel inimesel, kes tõesti on nüüd probleemi ees ja kes tunneb või ta, kes tunneb lihtsalt asja vastu huvi, kuidas meil Eestis see teema on üldiselt käsitlemist leidnud, selle teemaga on üldiselt tegelenud ainult väga kitsaspetsialistide ringkond võib-olla tõesti, ütleme üks kümmekond inimest Eestis ja võib-olla isegi pakun, pakun üle. See teema iseenesest jõudis siis alles poolteist aastat tagasi ja ka maailmas on selle teemaga tegeletud, olles 70.-test aastatest alates. See temaatika ja selline vaatenurk asjadele on, on uudne ka maailma mastaabis, aga see on alles algus. Asi läheb edasi, ma loodan, et see on nii-ütelda nüüd tugev tõuge, tugev tõuge, et selle asjaga hakatakse Eestis tegelema. Et sellele probleemile pööratakse tähelepanu. No mul ei olnud küll mingit erilist isiklikku impulssi, sest ütleme noh perevägivald või noh, naised ei ole mind peksnud ja ma ise pole ka naisi peksnud, nii et noh, mul on nagu mingi isiklik kogemus, puudub, aga aga minu poolt nojah, pöörduti mingi intervjuuga ja siis siis ma meelsasti nagu vastasin neile küsimustele, seda enam, et seal nagu ühe vägivallaga seoses küsiti mu käest arvamust tuntud näidendi Vello kohta seda maksta kevadel nagu Von Krahlis tahakski teha, seal on tegemist perevägivallaga või õieti, kuidas meesterahvas sestap naist vägistamise te lugedes seejuures ülesse ja seetõttu ma vastasin ka siis raamatu tegijate küsimustele. Aga muidu raamatu ülejäänud osast mul tegelikult ülevaade puudub ja suure huvi kaotanud. Aga mis teid siis, kui lavastajaid näiteks niisugused teema puhul huvitus? Noh, üldse vägivald ebameeldiv ja ka eriti kui see on kuidagi lekettimiseeritud või või niisugust patriarhaalse ühiskonnas nagu, nagu isegi heaks kiidetud, siis loomulikult ehkki on elus palju asju, millega võidelda, siis kahtlemata ta nüüd, kas ta mu elus esikohal on, aga kui küsitakse, et kas mulle, et vägivald meeldib või mitte, siis, siis loomulikult ma vastan, et ei meeldi, siis oleks äärmiselt veider, kui ma kiidaks sellise nähtuse heaks. Nüüd te tõite kõrvalt nihukese klassikalise näite hotello, tõenäoliselt see raamat räägib kõige ehedamalt elust tänapäeval. Et kuidas need teie teie arvamuses kõrvuti seisavad? Mis seal vahet on? Elu jäljendab tihti kunsti nagu Oskar Vaildi öelnud. Aga ma, nagu ma aru saan, on tegemist seal jah, autentset intervjuudega, aga kordan, ma ei ole need ju saanud lugeda, aga nüüd avaneb võimalus saada arvatavasti see raamat siis, siis, siis saab neid lugeda. Te, võtate sõna ka, mis te räägite? Ma ei tea, ma natukene räägiksin midagi niisugust loogilist, aga, aga ma arvan midagi lühidalt, võrdlemisi segast, sest ma arvan, et noh, laias laastus on ju kõigile selge, milles asi on ja ja see on noh, peaaegu juriidiline asi, aga jah, väikse heietus minu poolt tuleb, aga mitte rohkem. Aga mis see vägivalla anatoomia teie jaoks on, küllap te olete teda lahanud, võib-olla te tahate, et noh, nagu te ütlesite, tahate hotellot teha, et mis seal see, see uba teie jaoks on või mis see, mis see huvitab, teid selle juures? Aga ma näen tema olemasolu ja ekstaks, niukene võimuvõitlus on, eks tähendab suuri asju ka, ehk samal ajal muidugi haritud inimesed ka peksavad, kägistavad, vägistavad, nii et see on väga komplitseeritud asi ja tegemist on nähtusega, mis niikuinii ei kao kunagi maailmast, aga tema üksikilmingute vastu kahtlemata tuleb välja astuda. Tundub, et niisugune raamat, kui ta ilmub ja ütleme, tema nimigi, kätehääled, kui teatud grupp ühiskonnast ahistatud, siis saab, saab nagu sõna pass endasse on. On tervitatav, tervitatav nähtus ja, ja, ja kahtlemata suur samm edasi. Nii et väljaütlemine on ikka suur asi. Ja muidugi, ja muidugi sellepärast, et paljud naised, no võib-olla ka mehed, tähendab, ma ei taha olla nii. Nii ühepoolne, tähendab võtleme, mehegi pekstakse, kannatavad lotoga taga tähendab paljud naised, et kes on pidanud tummalt kannatama, tõesti, võib-olla see päästab väga palju on neid teisigi nende kaaslasi, kui keegi räägib.