Enamik Eesti kunstimuuseumi varakambrisse kuuluvatest ajaloolistest hõbetöödest on eksponeeritud Niguliste kiriku käärkambris Kadriorus. Lossi väljapanekusse valiti lossiga seotud esemed. Nende hulgast on ka 19. sajandi keskel Inglismaal valmistatud üleni kullatud tee ja kohviserviis, mida 1900 kolmekümnendatel aastatel kasutati Eesti riigivanema esindus serviisina. Teise rühma Kadrioru hõbedakambri väljapanekust moodustavad esemed perekond Reinanci erakogust Marjajalu Rein Hanson pikka aega kogunud Eesti hõbedaseppade valmistatud esemeid. Alur Reinold ütles naerdes, et kogumise üks mõte on teisi kadedaks teha sellega, mis sul on. Ja kuna ma olin eestlane ja elasin Rootsis, siis on hõbekaunis loomulik, kuna see on üks väheseid asju, mille algupära on võimalik kindlaks määrata ja mida on nii palju olemas, et, et seda on on mõtet korjata, tähendab hõbetööd peegeldatud linnamärgiga, siis näitab, kus linnas on tehtud ja meistrimärgiga see sobib nii hästi selle kunstimuuseumi koguga kokku, kuna ma olen osaliselt teadlikult just seda osa rõhutanud, mida siin muuseumi kogudes ei ole. Ütlesite ka seda, nõud peavad olema, kasutades kas need kodus midagi puudu jääb küll, jah, see on see miinus selle asjaga, näiteks üks nendest toredamatest rohkematest asjadest, siin on üks suur supitirin. Kui ma selle ostsin, siis seal tav sobiga kallim asi, mis ma olen ostnud. Ja siis ma tulin koju ja teatasin oma perekonnale, et nüüd me peame tüka kartulisupist elama. Olen seal sees käigust kartulisuppi väga paljudele Servjueerinud. Ja see on muidugi üks ilusat, et seda teha ei saa. Rein on siit andsid osa oma hõbeda kollektsioonist 10-ks aastaks Eesti kunstimuuseumile hoiule. Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa märkis, et asjatundjad vaatavad neid esemeid nagu rebane, viinamarju. See erakogu on väga väärtuslik ja ta annab ülevaate mitte ainult Tallinna ja ütleme, Narva meistrite töödest nagu meie kunstimuuseumit kogus olevat eesti päritoluga esemeid, vaid siin on ka mitmeid asju, on Tartu meistritelt Rakverest ja paidest, Viljandist ja Pärnust ning isegi Kuressaarest. Niiet siin on esitatud enam kui 10 minevikku kullassepakunsti keskuse tooted seitsme ristes sajandist kuni tsunftiajal lõpuni, see on siis 20. sajandi alguseni välja. Need inimesed, kes Eesti hõbeda vastu huvi tunnevad, võivad siit saada aga mitmest emotsioone, aga ma arvan, et põhiline asja juures ei ole mitte kadedusest roheliseks minemine, vaid esteetiline nauding. Pärast saamine nii toredaid asju on ülepea olemas.