Lipper otsib väravaid, kirjandusilmas. Tervist, mina normosodi, kirjanik Wimberg on väga pikk kirjanik, nimelt meeter 90. Seitse senti pikk ja lisaks pikkusele on ta maha saanud ka päris kõhuke maaniga, millel nimeks lipame. Wimberg kirjutab ka luuletusi, on avaldanud luulekogu maa raamat ja teenib leiba Eesti Päevalehes Jaak Urmeti nime all, kirjanduse toimetajana. Wimbergiste ripu mäest räägib Wimberg ise, luuletaja ning kirjandusteadlane Aare pilv. Tekste romaanist loeb Tallinna linnateatri näitleja Andero Ermel. Kogu lugu algab umbes nii nagu Vilde pisu Hanna pisuhännast kus kirjanik läheb lõpuks maale kunsti lätete juurde. Niisamuti toimib lippama peategelane Jaak, siis läheb maale, vanaisale külla, kus meenuvad pildid nõukogude aegsest lapsepõlvest. Aga sekkuvad ka üleloomulikud jõud. Sovhoosisepp, kes vabal ajal on kurat ja muud müstilised olevused. Ja seda kõike helges mõnusas vestimises. Raamatu lõpp läheb küll veidi kaasaegse käest ära, aga väärt lugemine on see sellegipoolest. Vihmases Tartus sain kokku veidi nohuse luuletaja Aare Pilvega ja pärisin, mida tema Wimbergist ja lipanest arvab. Wimberg on erinevate aegadel erinevates kohtades välja hõiganud erinevaid ideolooge, rõuged hetkel ta on armastanud Juhan Smuuli ja mingit sotsrealismi ja, ja siis jälle teinud juutidevastast propagandat ja selliseid hästi eri nurkadest ideoloogiad, mõtlemised, et mis mees Wimberg sinu meelest on? Minule tundub, et, et need ideoloogiat, millest ta räägib või mida saab tema puhul välja lugeda, et need on mitte päris nagu tõsiseltvõetavad ta nagu käib nüüd välja mingite selliste karmide märkidel, aga tegelikult, ega ta päriselt nagu aru ei anna, et mis nad nagu sisuliselt on. Et sellest tuleb ka see, et näiteks noh, näiteks inimesed, kes on minust Wimbergist mingi 10 aastat vanemad, et nendele see nagu üldse ei meeldi. Sest nad ei suuda selliseid asju näiteks noh, nagu seal libamajaski on, oli vist Kööbelsi mingi tsitaat motoks ja siis on seal ka mingeid selliseid sotsrealistlik selliseid vihjeid või siukseid nõkse. Et juba natukene vanemad inimesed ei suuda neid võtta. Nii süütult näiteks Wimberg, et see on üks Wimbergi omapära, et ta esindajad nagu sellist põlvkonda, kelle jaoks need märgid on mõnevõrra juba nagu sellised, puhtalt ilukirjanduslikud märgid, neil ei ole mingeid mingeid suhteid nagu reaalse eluga enam. Ja sellepärast on nii vabalt võib välja käia, aga noh, miks ta seda muidugi teeb, seda ma nagu täpselt ei tea. Võib-olla ta arvab, et see on nagu efektne või ja mingis mõttes need mingid natsivihjetega nad mulle ka ei meeldi, aga kui ta näiteks juba mingi sotsrealismi mingeid vihjeid teeb, siis sellest ma nagu saan aru, ma saan sellest aru. No umbes niipidi, et noh, kui me mõtleme misse, sotsrealistlik kirjandus oli. Ja helge asi omal ajal oli muidugi täiesti vale mingi pettus või noh, niukene täielik julm soga ajamine, aga Wimberg on ilmselt väga hästi ära tulnud, et üks asi on, on need mingid kirjanduslikud, Belgia optimistlikud nagu mingid nõksud, mis ta sealt võib nagu üle võtta või neid kuidagi mingil moel sorteerida. Aga vastavad tegelikult väga hästi mingile lapsetajule, sest ta kirjeldaks seal sellest, kuidas ta oli lapsena maal ja seal oli mingi kolhoosi või sovhoosi värke ja kombainid ja ja kõik hästi uhke laps ikka mäletan past selliseid asju väga helgelt ja selles mõttes ei ole seal mingit nagu vastu ole isegi mingit väga erilist ideoloogilist nõksumeid vaid ta lihtsalt leiab kuskilt mingist kirjandustraditsioonist üles just selle mingi stiiliregistri, mis vastab sellele lapsed ajule kõige paremini. Võib-olla ühesõnaga see lops ei teadvustanud neid Togamaid ja siis tema kirjutabki laps omistamatega, nendel asjadel on mingisuguseid suuremaid või tõsisemaid asju, mis võivad nende asjade taga olla. Selles mõttes ta esindab väga hästi seda oma põlvkonda. Et sisuliselt on see põlvkond, kes tegelikult nagu kaks pead kandma hakkas asjadest nagu aru saama, siis, kui see nõukogude aeg oli juba läbi. Ta ei ole nagu pidanud tegema mingit pioneeri või komsomolivärke seda kogemust, alanema ei ole tal sellest ajast ainult mingi lapse mälestus ja selles mõttes on ta noh, esindab seda, seda põlvkonda, siis ma rääkisin sellest, et 10 aastat vanemad inimesed, et neile on see nagu natuke valus või et läheb tegelikult üsna selge piir. Et selles mõttes on, on Wimberg väga hea oma põlvkonna esindaja isegi tegelikult natukene mina tunnen sust, Wimberg on minust vist pisut noorem. Mingi väikene piir läheb siit minu ja tema vahel, selles tajus näiteks on pioneer olnud, ma tean, mis asi see on. Et ta ei tea sellest mitte midagi ja, ja selles mõttes esindada mingit täiesti uut teadvust selles mõttes uue põlvkonna tunde väga selge esindaja küll. Wimberg, mida sinu jaoks nõukogude aeg tähendab? Mina olen nõukogude ajaga nii palju kokku puutunud, et ma elasin selles just lapsena ja seepärast ma jõudnud kogeda õigest ebameeldivat, mida oskavad letti tuua millest vanemad inimesed. Ja kuna lapsepõlve on selline tore asi, ilus asi ja, ja hea reeglina ikkagi helge ja ilus asi siis lapse juures kirjutades muutub see toon ka selliseks selgeks heaks ja ja ma arvan, et see nõukogude aeg minu raamatus ongi saanud sellise helge päikselise tooni tänu sellele, et selle peategelase lapsepõlve sinna langenud ja kõik see ümbrus on nagu selline väga fantastiline, tore olnud. Aga tegelikult seal raamatus ei ole, see on osa sellest raamatust, on ainult nõukogude ajas selle ideoloogilise taaga sotsialismiaeg seal raamatus külge praegu kirjandusprotsessis. Et kui ma seda kirjutasin, siis ma ei mõelnud kindlasti mingisuguse ideoloogiale, mitte sinnapoolegi, pigem mingisugune selline heldimusega või selline soe meenutes, mis muidugi tähendab kogu minu lapsepõlve oleks olnud täis päikselisust, aga palju seiku on vanaema ja vanaisaga, kus näiteks on asjaolud tõeselt sihukesed nõmedad või inetud olnud, aga milleks on vaja, mäletate inetuid asju ei ole vaja mäletada. Vaatasime aknast õue, kus torm painutas vihinal puid, looka kus välgul ja paugul pold hoo, ega hoobi vahet. Ära muretse, ütles vanaema, meil on piksevarras. Kas see aitab? Ja kuskil lõi liinidesse, nii et telefon tirtsates. Ükskord lõi välk nõnda telefoni, et see hüppas lauses vanaema. Ja korra jälle tuli telefonist keravälk. Ning maa mäletan. Kunagi oli välk nii liinide sees, et mõlemad blokiraatori kuplid hõõrusid erepunaselt. Need olid hirmsad lood. Kuid mu vanaema räägib teinekord ikka hirmsaid lugusid, olgugi, et võiks ju ka rääkimata jätta. Vanaema ütleb, et on asju, mida pead teadma. Tahad sa siis või ei taha? Need olid hirmsad lood ka sellepärast et alles paar päeva tagasi oli rüütlivillu magamistuba külastanud keravälk. Villu ise oli voodis maganud ja ärganud üles tavatu heleduse peal. Keravälk oli tema toas tükk aega lihtsalt ühe koha peal seisnud ja omaette tasakesi särisenud. Villul oli tundunud, et keraavel vaatab teda. Nii ei julgenud ta enne õieti hingatagi, kui keravälk lõpuks ära oli läinud. See. Teada asi liigutad või häält teed. Siis tuleb keravälk kallale. Kui seda lippavad lugeda, siis mulle, kui sinu heakaaslasele tulevad meelde need asjad, millest sa kirjutad, sellised mälupildid ja tundmused lapsepõlvest tulevad kuidagi eredalt ette, et jah, vot täpselt nii oligi. Järelikult mäletad sa sellest ajast väga palju? Esimene sõna, mille ma olevat välja öelnud täiesti korralikult, oli kombain. Isegi mäletan ühte hetke sellest, kuidas kombainid olid maja juures mürisesid villi lõigata ja mina ja vanaema läksime neid vaatama ja läksime hästi kombaini lähedale kombain, modi mürises meist mööda, siis ma. Ma vist lehvitasin kombaini juhile. Mingil sellisel hetkel siis ütlesingi kombain, nadi selgelt EMO asemel. See võib ka legend olla, aga see on ilus legend. Ma tõesti nii kaugele ei mäleta, et ma võiksin siin ise mingit selgust tuua. Nii et sa minusse kuidagi eriti võimsalt ladestunud kõiks ümbrus, küla ümbrus. Kui näiteks mingid põllutööd käisid põllul, siis ronis lambasaare katusele ja võtsin hunniku paberit, hakkasin joonistama neid põllutöid. Kevadel ja sügisel liiaia külvamine küll tegelikult näiteks. Ja näiteks kivide korjamine, kuidas läheb, suur traktor käru taga, käru taga on viis Alliku joodikut, kes kaubeldud sinna kive loopima. See oli huvitav või siis kuidas kasvaks vilja lõigati kombainid ja pärast oi, minu lemmik oli põhupress, mis tegi neid pisikesi kandilisi pakikesi. Vaimustunud ja erutunud, kui see põllul töötades ma muud ei teinud, hommikul tõusin üles, läksin seda vaatama, vaatasin, vaatasin, vaatasin tervelt päeva, käis ainult söömas ja tegi midagi muud ära pärast ja muud vaatasingutesse puhub pisikesi äärselt pakikesi. Viskab võõreeskades künka taha, siis Minediaagi vut-vut-vut-vut-vut-vut, suur poiss, juba jooksine teie mõne pakikese endale ehitasinist, lake endale. Salakorteri. Wimbergi esimene raamat luulekogu kandis nimetust maa raamat, kus on niisamuti juttu maast, külast, vanaemast, vanaisast. Tundub, et Vimbergil on mingi maa asi ajada. Aare pilv. Eks ta ole ka selles mõttes nagu eriline, et ega nagu selles noores kirjanduses väga palju vist maavärki ei ole või kui ta on, siis ta on just mingis sellises puht Tristlikus võtmes nagu mingi õunapuu mõõttkoligoi sisuliselt asi, aga noh, see ei ole nagu see, see on mingi mingi muu asi. Et sellist puhtalt seda teemat, nii nagu seda nagu traditsioonilises eesti romaanis noh, niuke arvamus meil on, et noh, seesama, mis sa ennegi mainisid, et õige luule sünnib seal Parcilia pommilaks, et noh, tegelikult on see mingil ajal olnud nagu väga oluline hoiak, et Maal on ikka tõsised eestlaste väärtused. Ja kui tahta nagu kuskile selliste sügavate olemus joonteni jõuda, et siis see toimub just nimelt Maal. Wimberg on nagu võib-olla selles 80.-te lõpust alates selles noores kirjanduses seda nii väga palju ei ole, et need on mingid nagu noorte siuksed kirjanduslikud linna, koolide ringkonnad, kus need kirjanikud välja kasvanud ja neil nagu maaga nii väga palju pistmist ei ole. Et Wimberg on nagu sinna tagasipöördunud ja, ja üldsegi mitte mingis sellises üheselt iroonilises võtmes vaid mõnes mõttes ta tõstabki sedasama, et tõeline asi sünnibki seal Arcini Wommil. Ainult et ta nagu avastab selle uuesti, selles mõttes on ta ehtne. Vanaisa maja korsten tossas esimene märk elavast inimesest viimase nelja kilomeetri jooksul. Mis on vanaisa toas, sest tõu on tühi. Küüni uks paelas ja saunapüük haagis. Aiavärav käis raskelt juba kõndisingi tsemendist valatud aia teel maja poole. Kiikasin käigu pealt augustikuiselt lopsakat aeda ja püüdsin mitte peale astuda kurgi kasvudele mida hiiglaslik lavama lähikonda ja üle aiatee sirutas. Rauast purjeresti kolksutades sammusin trepist üles otsekotta sest välisuks oli pärani lahti. Kuidagi kitsas, pisike tundus, koda. Ja kärbsed olid aastate jooksul kollased, seinad mustakirjuks sittunud. Ega ma koputanudki vaid litsusin niiskusest, tursunud ukse niisama valla ja sisenesin kööki. See oli hämar. Laua taga istus võid, kartulat hauka, vanaisa. Ta tõstis peamaa, ütles vanaisat. Tulidki, istu maha, kardulataad, värske kartul. Kuule, ei taha praegu midagi. Vastasin ja panin oma suure koti lauanurgale. Ma tõin sulle ka üht-teist leiba ja pakkisin asju kotist välja. Vanaisa lõpetas söömise koukis hambad suust läks, lodistas neid kraani juures. Kuidas sul siis linnas läheb? Küsis ta siis. Kuulsin su ema käest, et magad päevad läbi kodus või hulgud ringi. Tööl ei käi ega midagi. Oh mõtlesin sees, nüüd on siuke urgitsemine, pole vanaisa mood. Ma ei öelnud midagi. Kas sa iseseisvat elu ei taha alustada? Uuris vanaisa edasi. Taga targemaks. Imestasin, kas tal on plaanis mulle tööd pakkuda. Aga muidugi tahad, lasi vanaisa samal teemal edasi, kuna mina olin endiselt vait. Sa tahad head töökohta, eks ole? Sa oled diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kas siis tõesti ükski kool ei vaja noorti, agarad pedagoogi? Vastust ootamata plahvatas vanaisa. Vajab küll. Esna põhikool siinsamas, nelja kilomeetri kaugusel igatseb väga. Kas pole vedamine? Olin kindel, et see on ema ja vanaisa kokkumäng. Ema ütles sulle, et tahab minust lahti saada, jah. Sina otsisidki mulle siin kopitanud kolkas, mingi sitase enesetapuotsa. Küsisin vihaselt. Mulle kohe üldse siuksed seljatagused asjad ei meeldi. Ei, päris nii see ka ei olnud. Direktor on minu vana tuttav, jutu sees mainis muret. Ja mina siis kohe, noh, mul on lapselaps, väljaõppinud pedagoog, tema toaga siia, mina ei tea, teine puha linnas ja mine tea, äkki käib juba kuskil mujal tööl käin tema uuri järele ja doosi. Noh, siin sa oledki. 5000 krooni kuus. Puhtalt. 5000. Karjatasin õpetaja just nii mulle öeldi. Ja iga hommikul tuleb auto järgi ja tööpäeva lõpus toob ära ka. See ei ole raske töö. Kolm klassi ongi ainult kuuendast kaheksandani mõtleja. Mõtlesin. Ma ei ole igatahes mingi niuke vend, kes heast võimalusest ei taipa krabada kinni. Ma arvan, venitasin, et olen vist nõgus. Aga mõtlen veel, lisasin igaks juhuks kähku juurde. Tubli. Kiitis vanaisa. Sellega on siis kombes? Nüüd on veel teine asi, ka. Ta tasandas häält ja manas ette hirm tõsise, kuid samas veidi üleoleva hooletu näo. Täna öösi ma suren ja jätan selle maja täitsa sulle. Päriseks. Paberitki on juba korda aetud. Mis asja? Jahmusin ja jõllitasin ehmunult vanaisa. Just just minuga. Ta ohkas. Aga ega ma ei nuta, oligi juba aeg ka. Kuda sa nii kindlalt teada võid? Oh küll mina juba tean. Vaata, kas sa Ämbra kirikuõpetajat mäletad? Veel? Tema tulebki mulle täna öösi järele. Sest tema ongi Kaaruka küla surm. Ootan, mis? Ämbra kirikute, ta Kaaruka küla surm. Täpselt nii, juba kuus aastat. Juba kuus aastat, surrakse Kaaruka külas, teisiti kui mujal maailmas. Kuda teistmoodi surm on? Surm? Ei ole. Tulidki külast läbi, nägid, milline see välja näeb? Tühi mädane. Ütle, kuidas see võimalik on? Kuus aastat tagasi õitses kõik. Siis kaotati sovhoosid ära ja elu hakkas kiratsema. Kuid külady surnud niimoodi välja isegi Stalini ajal, nii et puhas plats järel oleks need surmad järgemööda järjekindlalt. Üks hullem kui teine. Vanaisa põlvitas pliida ette ja hakkas tuld tegema. Aaviku Juhan poos ennast meeltesegaduse hoos, voodinuppu oli see, et ei oleks ka peassegi. Põletas ahjus raa, tappis lõpuks enda vinguga. Saarepuu Christian Klasi Vana-Jaani jahipüssist maha. Virve sai infarkti. Nõlvakutel lõi välk majja. Vana Toomas külmus omas voodis keset suve surnuks. Ranna, Leo kukkus laudalakast alla ja murdis kaela. Räägu Madisel lõi silokäru luuk pea sodiks. Räägu Elsa läks toidumürgitusega ja nii edasi. Kuue aastaga, plats puhas. Tõsi küll, Jõngud lepikud ja kärbid kolisid aasta tagasi kähku linna, et nendega midagi ei juhtuks. Siis oli juba selge, toimub sõda. Ämbra, kirikuõpetaja, sõda, ka aruka küla vastu. Mina olen viimane. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Mureliselt Rõõm lugeda sul kõik hästi läheb, äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma siis juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimedam peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda naabrimutti paremalt poolt prorovskist. Provoroskviston, surnu luud, siis on ja. Meelt vee peal on surnud ka rauapoe olla suuremaks ümber ehitanu oma veeõigus, tema on ka surnud juba tükk aega juba kaeva ja ta isaga on nagu ta on, neid. Ei, saal on meedalisel ja kalla. Reel lihtsalt närvi, taolegi kuule, seal saadab meid õnn, lapsed, seal surevad jahtina oma tuleva aina natuur, Patki üksteise võidu, see on vist veel mingi eriline haigus. Kaarle sõitis lapsehoidja mees otsa ja tal on seljavigastus. Otsata ta minu vana sõber olla lahti lasknud. Onu. Nüüd jälle see siis, kui ta oma oma suures majas keset oma suurt vilja koheva keset oma suurt keset oma suurt vilja. Poole. Ehitasid nad sinna tootmisse voodis ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaama, aga no ja kui nüüd veel oli Leenast rääkida jah, raskemeelne olnud. Aga kao. Halloo üle koore pottimel Well Anders, keda hobune Louisis värskelt ära gaasitas, kas mäletad meie vaikuseminutit sel päeval täienduskooli? Mida mul veel on kida? Tahad sa endale maa ja osta? Sina küll talusid, kui mitte palju, siis ikkagi veel küll. Kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule, sa, Petra käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see eine. Aga uhke ott, võtku aeg. Nad küsisid kellegi kohta seal eraldi aprit Torpis verre, oopri Torpis verre. Mahun surnud restina kahte maa on suur. Sees vana Mansour nud Olga surnud, taastanud surnud. Kontrollime, tähendab vanaema, surnud Olga, surnud, taastanud surnud. Sedasi ja ongi kõik. Ja kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist Mäeldes. Nonii. Sellega ma lõpetan. Soovin sulle head mängud olid hästi. Ja ole ikka ja alati õnnelik. Mihkel Samarüütel on rääkinud enda osades kirjutistest, kas ta on noortest kirjanikest rääkinud seda, et ei ole sellist suurt mahukat teksti, mis paneks nagu sellisele möödume põlvkonnale või mingisugusele liikumisele aluse, võib saaks öelda, et vot meil on see ja see sellist suurt motakat raamatut. Et see on iseenesest väga paks ja 300 lehekülge, et et kas see võiks olla mingisugune selline algus? Ta võib-olla võiks, aga ise ma olen mõelnud tegelikult praegusel kujul, nii nagu ta on mandaat ka juba nagu väga selline tugev asi. Aga tegelikult on see raamat ikkagi mõnes mõttes pooleli jäänud, sellepärast et ta oleks võinud olla veelgi põhjalikum ja seal on hästi palju erinevaid tasandeid, eks ju, kõik see otseselt mälestused ja siis seal mingi müstilised ja müütilised tasandid ja mingid ideoloogilised signaalid ja sellised asjad, aga see romaan iseenesest tal nagu natukene pooleli jäänud, millest annab märku see seal lõbusale lisada, et tegelikult oleks kiusanud loetud lisa läbi, siis sa mõtled, et miks nad ei ole nagu ühe tasandile sellesse romaani endasse nagu veel integreeritud, et siis ta võib-olla oleks tõeline nagu tellis selles mõttes, et selline mingi põhjalik teosed, ta jääb praegu natukene poolele teele, nii nagu seejärel sõnagi seal ütleb, et Wimberg ei ole veel Tammsaare. Kuhu sa seda Wimbergi lippama romooni paigutuksid või oskad sa seda kuidagi kaardistada ja kuidas sulle meeldis? Kuidas meeldis ja meeldis väga ja meeldis nagu mitmes mõttes esiteks ütleme niimoodi natuke labaselt meeldis nagu lihtsalt lugemisena ja meeldis nagu filoloogile. Et Vimbergil endale ka see mingi taotlus olnud, et ta ei tahaks teha nagu sellist mingit kuiva kirjandus toidetud, tahaks teha nagu sellist. Seda võib nimetada aga vist massikirjanduse ajaviitekirjanduseks, et selles mõttes on see romaan väga hea, et seal on kõik olemas, et seda saab lugeda nii lihtsalt lugemise mõnuks, otsimata sealt mingid Haldi selliseid kirjanduslikke väärtusi või noh, aga samas kui hakata neid otsima, siis ta pakub ka sellisele lugejale väga palju, sellepärast et kõik need erinevad osad, milles ta on kokku pandud, sest tegelikult raamatus on väga tugev see asi, et ta nii-öelda kasutab mingeid kirjandustraditsioonist pärit erinevaid võtteid ja mingeid registreid. Ja seejuures on tunda, et ta ei ole neid mitte lihtsalt niisama kokku kleepinud, vaid et see kõik on väga hästi omavahel läbi sulandatud, omavahel läbi kasvanud. Noh, hästi loomulik ja orgaaniline, et selles mõttes on tunda, et seal tõeliselt andekalt kirjutatud, et ta ei ole niimoodi ette võetud, et ma kirjutanud kirjandust Vaidet. Noh, inimene on nagu loomupäraselt andekas kirjutaja loed ja, ja siis head mõtlema, et what mina pean teda nendest nendest proga istudes tüll üheks andekamaks just selle mingi orgaanilise, täiesti loomuliku ande pärast. Wimberg, kui sa peaksid ise oma romaani kirjeldama või mingi nimetuse andma siis mis lippama ja sinu jaoks on? Ma arvan, et see on kõige paremini väljendada, et see kirjanduslik teos, kirjandusteos, ilukirjanduslik teos kõik, mis seal on, need on, olen elu plus, ilukirjanduslikud vahendid ja ilukirjanduslike vahendite eesmärk on seda reaalset elu modifitseerida või mugandada, kunstipärasemaks muuta, või siis vastupidi elupärasemaks. Ning need fantasy motiivid ja need on tegelikult on need tulnud minu lembusest muinasjuttude vastu. Ja ma lihtsalt ei ole raatsinud kuidagi ainult reaalse asjaga läbi ajada vaid on vaadanud ühe sammu kaugusel reaalsest elust on aastate jumala aed muinasjutus sees ja miks nad peaksid loobuma sellest võimalusest sinna mõnusate astuda? Istusin väikeelses toas kirjutuslaua taga. Lahtisest aknast mu ees avanes vaade hilissuvisele aiale. Oli ilus ja päikesepaisteline ilm. Tuul liigutas tasakesi puude oksi. Kaugelt kuuldus koera, haug, kummist ja üks autosõit. Dism. Ta. Näginguda Elo tuli aiast kart tula vagude vahelt. Ühes käes korv täis valkjaid, mugulaid ja teises pealseidpidi kimp porgandeid. Ta teeb õhtaks värsket juurvilja suppi. Head piimasuppi. Vahest tulevad Gazemperit küll. Kui Johannes ei saa, siis Roori kindlasti. Ja Roori kindlasti. Üks kaunis lugu mõlgub mul juba pikemat meeles. Aga näe, pole jõudnud seni nii kaugele, et istuks laua taha seda kirja panema. See siis oleks pikem jutt ühe pisikese poisi elust. Oligi mul juba kõrini igasugu lendavatest peadest hiid, neitsitest, purjus ahvidest ja Andro küünidest. Nüüd on aeg naasta realismi ja kunsti lätete juurde. Ja nüüd siis on siginenud aegagi, et asuda tõsisemalt vaeva nõudva töö kallale. Aga vat mis panna nimeks sellele poisikesele mitte ei tule sobivat pähe. Aga see ei saa ju päris tavaline Jüri või Jaan ka olla. Ikka midagi unikaalsemat läheks tarvis nagu Rademari või Inreko või. Sulaselge on ju, et loo sügavamate kihtide kristalli seerumisele annab intensiivseima tooni just peategelase nimi. Arist Tarr, Archibald Aurelius tõi auväärse eesti kirjaniku vaimusünnitis või? Oleme omakeskis ausad? Alter ego ei ole ju mõni mingi hobune, tõujäär, kellele sünniks panna mõni niisugune nimi. Ei ole ka Friedebert Tuglas, nagu mõni odav jutukirjanik Jaik, kes oma peategelase Pompeius eks ristib. No kas ei ole siis praegu mitte kuskilt võtta kedagi Joosep Tootsi, kes kuue kärbatanud õuna kas või poole kuningriigi eest võiks mind varustada ühe sobiva poisslapse nimega. Köhatasin, mina vargsi ja ütlesin. Pane Illimar. Mis asja, hüüatas Tuglas. Kes, kus minu peas, mis asja? Minu meelest on Illimar sinu peategelasele just täitsa sobiv nimi. Oleks muidugi kohe-kohe ise ka sellele tulnud, aga ma ei suutnud hoiduda vahele segamast. Kes mina? Oi, vabandust. Jaak. Tutvustasin ennast. Illimar. Illimar. Hilli Maar pobises Tuglas nime vaagides. Väike Illimar Illimar ärkas. See on tõesti midagi. Kuid ette ma sind hoiatan. Selles teoses tuleb sul ikka üks neetud kuivik. 40 aasta pärast piinlevad selle kallal tuhanded ja tuhanded õpilased. No mis asja nad siis piinlevad? Sõnas Tuglas muhedal toonil. Pangu käest ära, siis kui ei meeldi. See ei ole järelikult nende raamat. Aga kui õpetajad sunnivad sihukesed õpetajad, hüüatas Tuglas ja viha, puna tõusis talle näkku. Sihukesed õpetajad tuleks päevapealt lahti lasta. Siukesed õpetajad võtavad lastelt ära viimsegi kui lugemise isu. See oleks sama, mis neid Dostojevski kuritööd ja karistust või koogoli surnud hingi lugema sundida. Ahaa, naeratasin mina kibedalt. Just Dostojevski diagoogolit sunnivad nad isegi rohkem, kui sind. Võib-olla oleks siis targem hoopis kirjutamata jätta? Arutles Tuglas. Kui süütuid lapsi sellega niimoodi piinatakse? Mina tean küll, mida tähendab õpilaste piinamine. Siis, kui mina veel koolis käisin, oli ju tsaariaeg veel suur venestusaeg. See oli eelmise sajandi lõpus 50 aastat tagasi. Ei siis tohtinud lapsed koolis kallis, eesti emakeeles rääkidagi pidi ainult vene keeles ja kõik õpetustöö käis ju ka vene keeles. Rehkenduse sündinud asjade õpetus ja maateadus ja geomeetria loodusteadus ja, ja mis nad seal kõik olid? Ainult piiblilugu ja kirjanduslugu tohtis eesti keeles Jakobsoni lugemiks lausa ribadeks loetud. No ja siis oli lugemist, on just see helgem hetk koolipäeva jooksul. Aga nüüd sina räägid puha iga ja piinav. No kui ta niisiis saab. Võib-olla peaks tõesti mahlakamalt üritama? Akas tead ega mina tegelikult ei oskagi mahlakalt. No kohe mitte ei saa aru, miks mul kõik nii kuiv ja raskepärane välja kukub. Mõnikord olen koguni ise kirjutamise ajal pungadele magama jäänud, sulepea käes. No mis siis veel lugejast rääkida? Ei, ei kirjuta täpselt nii, nagu tuleb. See saab niigi väga kuulsaks, sellest tehakse kõik film ja tõrjusin. Kas sina ka seda lugenud oled? Paari katkendit? Ütleme nii, et see tegelikult läbimatu sulgi, mis mind sundiski kirja panema. Et kõigepealt räägid eksale elust, reaalsest elust, mis seal mäletad, ja siis ühel hetkel avastad, et astud sammu kõrvale, eks. Vaat siin saab astuda sammu kõrvale ja olla ebamuinasjuttudesse, vat kus, siis läks põnevaks ja siis satub silma taha silma taga. Räägid, räägid, räägid, räägiti, vaata kurat sellele hetkel siin praegu saaks teha sammu uuesti kõrvale ja olla hoopis kolmandas muinasjutus sisalike omadega Tuglases. Ja kahtlemata ma kohe surfasin kõik riiulid läbi ja panin igasuguseid tsitaate ja siukseid parafraase ja siukseid vihjekesi sinna sisse. Näiteks. Kõige vahvam seed vapo Vaher kirjutas raamatust Maalehes ja kiitis ja tore tõi teksti näiteks teksti, mille vehkinud jonnib isadele luuletusest. Et omaette, see tekitab parajat segadust, eks ole, et ma päris ei vehkinud, kao printsina oma sõnu oma mõiste natuke juurde, et niimoodi tiga oma oleks, mitte päris plagiaat koma ja kirjandusega kursis üldse keele filoloogia kurss, inimene leiab mõndagi, kest Insaid värki. Nii et need mängud, filoloogilised mängud on veel omaette mäng selles romaanis terve hunnik igasuguseid mängi, seal on mäng sotsialismikeelega ja ja kusjuures Kalev Kesküla kirjutas selle raamatuarvustuse, siis seal raamatus on mul üks selline monoloog, sotsrealistlik monoloog rahvaluule olemusest ja siis keskele oli kirjutanud algsest versioonist tuttav, kus sa selle maha vehkis? Ei vehkinud kuskilt maha, vaid lugesin natuke Smuuli. Lugesin natuke, Konstantin Simonovi, mõtlesin natuke juurde ja panin kokku, ei vehkinud kuskilt ma seda ei usu. Ja siis seal on terve suur peatükk, kus ma avaldan oma armastust muinasjuttude ja rahvaluulemotiivide vastu ja Need on ühed väga nauditavad hetked, kui saab panna siis mängu sisse. Sa oled kirjutanud selles raamatus enda lapsepõlvest suures osas ja minu meelest on küll niimoodi, et kui sa võtad mingisuguse ajajärgu endast ja kirjutad mingi valiku ikkagi sellest ajast ülesse siis pärast, kui sa meenutad seda aega, siis meenuvadki sul pigem ikkagi need asjad, mille peale sa oled nüüd mõelnud ja mida sa üles kirjutasid. Ja siis võib-olla need teised asjad enam ei meenugi või et, et ütleme, et sa oled iseenda mälestusi kuidagi muutnud. Ennast muutud kahtlemata see muudab jah, muudab seda, seda valikut, mis nagu pärast raamatu kirjutamist tükk aega hiljem lapse peale tagasi mõeldes nagu silme ette viskub kõige esimesena, et lapsepõlv saab kujundatud küll kuidagi ümber seetõttu. Ja kui ma väga tahaksin. Ma võiksin praegu tõe pähe väita, et tõepoolest see kõik juhtuski nii. Ja mulle tundub, et see pole vale. Sest minu raamatus on see nii juhtunud ja ma tunnen, et minu raamat ei valeta. Kui sa oled pannud kirja selle enda nii-öelda ajaloo, siis sa tegelikult lähed ju ajas veel palju rohkem tagasi. Kas see ajalugu on ka siis nii-öelda, kui sa oled ta ümber kirjutanud, et et sa saad nüüd sellest ka kuidagi aru, et ma kujutan ette, et ma ei tea, kas seal on sellised väga head ajaloolised teadmised või oled sa kuskil arhiivis Thlanud, aga et seal on nagu tekkinud, kas seal mingisugune pilt ajas, et sa ise mahud kuhugi ära ja saad aru, et kelle kõrvas oled? Kas sa pead silmas neid mälestusi ja kirju, vähemalt seda, et tegelikult need on kõik elust võetud, üks-ühele maha kirjutatud minu vanaema hakkasin mälestusi kirjutama minu pealekäimisel kuskil kaks aastat enne surma ja, ja see on kõik sinna punkt-punktilt kõik kirja, ütleme ortograafia ise ärasusteni välja, kõik üks-ühele kirja pandud sinna raamatusse ja samuti teiste sugulaste mälestused ja kirjad. Ja kusjuures erandiks on teil vanaisa mälestused pärast, et need kirjutas üles üks, üks sugulane, vanaisa, siis juba voodihaige ja ei kirjutanud, ise midagi. Rääkis ja seda on kahte versiooni mälestusi ühtede järgi teenist omakaitses ja läks sõja lõpul punaarmees süle teise versiooni järgi olid algusest peale punaarmees, lõpetas sõja edukalt ja teenis elu lõpuni täiesti regulaarselt, kas medaleid ja aumärke, nii et järelikult, kui isegi sina endale oksepõlvega bossid, siis on seda ka sinu vanaisa teinud enda midagi? Jah, kusjuures nii segane asi, et ma ei saagi aru, kas ta siis mõtles nagu enne surma nagu uue endale uue ajaloo välja või noh, ma näinud seda paberit, kuhu on kirja pandud tema elulugu, ainult et suurtüki väelasena punaarmees teenimise asemel omakaitse ja üleminek sõja lõpul punaarmeesse. Aga seda ei saanud juhtuda, selle lihtsalt ei saanud juhtuda, sest omakaitse, inimese, kes ka punaarmees üle jooksid, need ei saaks endale pärast sõda laenu võtta ja ei saaks kolhoosi esimeheks, ei saaks elu lõpuni medaleid. Aga ma ei tea siis, mida varas üritas. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Te kuulsite saadet Limbergist ja tema romaanist lipame, rääkisid luuletaja Aare pilv ja Wimberg tekste romaanist luges Tallinna linnateatri näitleja Andero Ermel. Dmitri lasid lendu Külli tüli ja Urmas Vadi kõike paremat ja kohtume kahe nädala pärast.