Tere. Me sukeldume tänases kommetele ja rituaalidele pühendatud saates ehete ja ehtimise maailma. Siis võtame kätte ja rändame ajas edasi-tagasi ning teadvustame endale olgu või teab mitmendat korda. Taas kaunistasid end meie esiemad ja esiisad ning milliseid huvitavaid võrdlusi annab siin tuua ka kaugemate rahvastega ja loomulikult tänase päeva ning iseendiga samuti. Kindlasti suudab folklorist Marju Kõivupuu kõigile meie olemasolevatele teadmistele uusi ja huvitavaid juurde lisada. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Tere headele kuulajatele ka minu poolt ja me tahaks rääkida alguses kohe ühe loo, mida viht kõik Antropoloogia etnoloogia rohkemal või vähemal määral varieerivad ja selle loo mõte on siis selline, et kunagi võib-olla siin 100 aastat tagasi või pisut rohkemgi, kui antropoloogid sattusid siis selliste põlishõimude juurde, kes oma territooriumist või selles piirkonnas, kus nad elavad tulenevalt või õigupoolest selle piirkonna kliimast tulenevalt ei pea teps mitte riideid kandma, ka kandsid väga uhkeid kõrvarõngaid Janina rõngaid ja huulerõngaid, aga muidu olid enam-vähem niimoodi, nagu me emaüsast välja tuleme, suhtlesid siis teadlastega Vi uurijatega täiesti vabalt, ei pidanud vajalikuks oma häbedustega oma rindu ega midagi ja siis, kui need antropoloogid või etnoloogid kultuuri uurijad soovisid siis omandada neid kõrvarõngaid ja ninarõngaid ja huulerõngaid kalli raha eest siis nüüd loovutati vastumeelselt ja kes seda tegid, need tundsid ennast pärast kohutavalt ebamugavalt, nii nagu meie, kui meid oleks avalikkuses halastada võetud, nii et see annab tunnistust, et ehted on pakkunud meile aegade jooksul kaitset, olgu see siis üleloomuliku eest, aga teinekord ka miks mitte selle maailma hädade eest, noh, võtame näiteks kaela võrudel võib olla vägagi praktiline funktsioon näiteks nende rahvaste juures, kes liiguvad metsas ringi ja kuidas kaelavõru kaitseb meie kõige tundlikumad kohta, kui näiteks mõni iste tahab meile sõna otseses mõttes kõrri karata või kui keegi tahab terariistaga meie pead liha küljest eemaldada? Jah, see on väga huvitav ja põnev vald on, mis on pehtel nii pisukene, praktiline värving juures kui ka lihtsalt see dekoratiivne funktsioon, maagiline funktsioon. Me tahame silma paista. Me tahame rõhutada oma erilisust ja kahtlemata mis on kõige peamine. Me tahame olla vastassoo jaoks väga atraktiivsed. Mul silma ees kangestuvad need väikesed noored tüdrukut, kellel tänapäeval on tehtud juba seal mõneaastased augud kõrvadesse, kannavad seal kuldkõrvarõngaid või mingisuguseid muid ilustusi enda keha küljes, mida ei saa lihtsalt niisama ära võtta ja siis me tavaliselt küsime, et kas võib-olla see ei ole liiga vara, et võib-olla peaks natukene ootama, et kas peab ikka nii väikestele tüdrukutele niisuguseid püsivaid ehteid külge riputama ja siis tuleb mul kohe meelde kodu lähedalt nii-öelda meie lähemast Pro, sest need lood, mis on tegelikult Meieni kandunud läbi setude ehk andmise, tavade ja kommete, noh teadupoolest setud tänapäeval äratavad oma rikkaliku hõbedaga tähelepanu ja setude käest on yles kirjutatud, kas ilus ütlemine Setu noorikud on kaugelt enne kuulda, alles siis näha, et see hõbe kõliseb ja kogu see hõbekraam annab märku, kui kusagilt tullakse, et see on väga uhke ja seal rikkuse jõukuse tunnus. Et kui sa küsid rituaalidest, siis väga tähtsaks sündmuseks on läbi aegade peetud seda, kui vastsündinud väikese lapse suhu ilmub esimene piimahammas ja seda on siis väga väärikalt püütud tähistada ja on siis teada, et tüdruklapsele on sellisel puhul pandud kaela tema esimene hõbe ketikene või pärlikee ja selle maagilise taotlusega, et kõik tema hambad oleksid valged, ilusad, tugevad ja poisslapsel on siis antud katsuda mingisugust nuga või terariista, mis on ka ju meesterahval, kui ta teda vööl kannab, on ta nii ehe kui ka praktilise väärtusega tarbeese. Sest kui me vaatame näiteks, kuidas mehed on noa tupesid kaunistanud, kuidas on kaunistatud kõikvõimalike tort, Käia, terariistade käepidemeid, kui palju on sinna pandud oma aega, energiat, loovust, see on vaieldamatult tähelepanu väärne ja kindlasti ehete kandmine on seotud teatud bioloogilise küpsusega. No ma arvan, et tänapäeval teatakse nüüd sedagi ju, näiteks kui me siin räägime setu ehetest, mis meiega kultuuriruumis silmatorkavad, et seotud naise fertiilses eaga, et kui tütarlapsel oli esimene kuu kord, siis ta oli bioloogiliselt saanud naiseks ja siis tal oli õigus kanda juba kaaskuhiks õlge, mis sümboliseerib viljakust, mis sümboliseerib omadust. Ja siis erinevate teadete kohaselt naised, kelle vertiine iga oli ümber saanud või kellele sündis esimene lapselaps või tütretütar, et siis nad enam kuhiks õlge ei kandnud, küll aga kõike muud. Setu hõbedat hõberahasid, isetu ehete komplekti juurde kuulub, et tänapäeval on teadupoolest ehete rahvarõiva kandmise traditsioonid nii palju muutunud, et tänapäeval seda tava enam ei järgita, sest kus inimene oma ehteid ikka näidata saab, ehtekomplekte, kui näiteks folkloorifestivalidel laval esineda kusagil mujal, nii kord sellega Need, kindlasti ehete kandmine kultuurides on seotud teatud nii-öelda siirde riituslike kommete-tavadega, kus siis nii-öelda lapsepõlvega jäetakse hüvasti, kus saadakse täiskasvanuks, kus viiakse läbi nii mitmeid. Niisuguseid seksuaalse värvinguga rituaalsed toimingud, mis põhjustavad ka sageli kehale piina ja valu, aga seal on kõik vajalik selleks, et siis täiskasvanu ja katsumused rahulikult üle elada. Ka. Ähvardaja aga ooli. Palun kuna ma ei ela Meil üles. Millal ta Bay? Sa alustasid seto kandist pärit rituaalide kirjeldamisega, kuhu me edasi läheme? Kui vaadata kas või näiteks esiajalukku ja tekitada väikene seos tänapäevaga Tallinnas kui käivad turistid ja üldse Eestis igal pool müüakse väga palju merepaiku ja see on tekitanud sellist teatavat pahameelt, et kas selle Nurgaehted siis tõepoolest on merevaigust valmistatud ja kas merevaik on meile midagi niisugust, mis on meie kultuurile omane ja merevaiku on ehetena ja maagilise kaitsena kasutatud juba väga iidsetest aegadest ja muidugi olenevalt leiukohast, siis merevaigule on ka väga erinevaid nimetusi. Kui merevaiku tõepoolest Eesti rannikut leitud on, on need leiud siiski väga haruldased ja kui tahetakse siis teada, mis asi see merevaik on siis Läänemere merevaiku nimetada võetakse siis ka helmes männi järgi suhtsiniidiks. Aga jah, seda on tuntud juba paleoliitikumis ja, ja ehtekivina ja rahana merevaiku väga kõrgelt hinnatud juba Vana-Kreekas, eks kus on siis merevaigule omistatud raviomadusi ja ka erinevate lõhnasegude koostisosana on teda kasutatud, usutavasti vähesed võib-olla tänapäeval teavad, et kui püüda merevaiku põletada, siis ta eritab väga meeldivat lõhna ja see omakorda siis tekitab meie ümber niisuguse hea aroomi aga miksi soovitakse merevaigust ripatsit, amule ette igasugust muud masti ehteid anda, on arvatud, et merevaigule on tervistav mõju jaan, usutud, et kui kanda, siis merevaigukeed kaelas, et see võib kaitsta sissekandjat näiteks kurja või, või ka sajatuste eest. Tänapäeval arvatakse koguni, et kui sul on merevaigust jala või käevõru, kui sa seda kannad, siis saad elus paremini hakkama ja kui me vaatame nüüd neid esiajaloolisi haualeide siitkandist, siis arheoloogid on avastanud, et ka merevaiku on siis esiajaloolisel ajal siit ilmast lahkunud, selle kaasa pandud, et ta peaks sümboliseerima siis ka elu ja päikest, head õnne ka teises ilmas. Noh tänapäeval jah, seda tervistavad merevaigu mõju kasutatakse võib-olla meil vesi Eestis ei teatagi näiteks et leedulased on välja mõelnud niisugused asjad, et õigupoolest juba patenteerinud merevaiguga täidetud madratsi, et kui sellel madratsil siis magada, siis saab tervise tagasi, eriti need inimesed, kellel on kas närvisüsteemi haigusi või on südamehaigusi või neerutõbesid ja tänapäeval siis võib-olla ise ei peagi alati, aga merevaiku näiteks kasutatakse ka väga mitmesuguste kosmeetiliste protseduuride korral ja, ja tehakse massaaže, niiet et ta on, selles mõttes on äraütlemata selline huvitav ja põnev materjal, mida siis tõepoolest erinevad rahvad on väga rikkalikult kasutanud, et noh, näiteks Hiinas teda tuntakse Kanadas, samuti Gröönimaal, Ungaris, Rumeenias, nende rahvaste ehtekunstis ja kultuuris on merevaigule väga ja väga niisugune keskne roll. Igal juhul lisas sinu jutt praegu merevaigule kõvasti aupaistet juurde, kes ütleme veel, selliseid detaile ei teadnud ja, ja kui palju neid ikka teati, sellepärast teisest küljest jälle on suviti vist eriti see Tallinna vanalinn merevaiguga sõna otseses mõttes üle uputatud ja tundub, et paljudel on tast üsna kõrini, et ta nagu tungib peale ja kõik need Eesti omad käsitöö esemed jäävad mingil hetkel vaata selle varju. Absoluutselt olen ma sellega nõus ja ma ei tea, kui nüüd võib-olla raadiokuulajad koos minuga mäletavad seda nõukogude aega, siis minu arvates vihkas lihviti või toodeti ka nii-öelda libamerevaiku, millest siis näiteks valmistati autodele käigukangide ilu bussid ja seal sees oli siis kujutatud putukad, et muuseas, selle kombe tagamaid tuleks siis otsida kaugelt araabia maadest, sest araablased just usuvad seda, et kui merevaigust pärli sees kärbes või mõni teine putukas, et see siis kaitseb kurja eest. Ja eesti traditsioonis vähemalt, et ma tean, et inimesed, kellel on olnud kilpnäärmehaigusi või, või kilpnäärmega probleeme, et siis nad on väga pidanud vajalikuks kanda merevaigust, keeda seda lausa soovid. Et see on olnud selline pärimusliku teadmine, aga varasematel aegadel tõepoolest merevaiguga seostasid ikka meie lõunapoolsemad liiduvabariigid toona muidugi liiduvabariigid Läti ja Leedu, kus teda siis tõepoolest ohtrasti leida oli ja, ja väga palju siis ka teda kasutada erinevate ehete valmistamisel ripatsid kaelakeed, kõrvarõngad, mis iganes, mis iganes. Jah, lihtsalt tuleb osata, aga kas me oskame alati vahet teha sellel lihtsal ja ja võib-olla võltsi merevaigule, et ilmselt see on üks põhjus, miks meid häirib see merevaigu poekeste üleküllus vanalinnas. Tulemus on see, et ega ju keegi ei kohusta midagi ostma, mida pakutakse, et minu arvates ehete valik ja ostmine on äärmiselt intiimne tegevus ja ja minu arvates on see ka teatud mõttes rituaalne tegevus. Väga paljud uskumused räägivad sellest, et antiikäridest, eriti ehteid ei soovitata osta, sellepärast et tehetel, eriti autoriehetele, on teatud mõttes niisugune saatus. Nad koguvad endasse kõike seda energiat, nagu inimesed tavatsevad öelda, mis on siis nii-öelda eelmiste omanike jää. Ja kui sa omandad mõne niisuguse ehte, mis on kellelegi kuulunud, aga sa ei pea selle ehte endise omaniku või endiste omanike elukäiku ja lugu, et siis võib hakata see ehega kuidagi sinu saatust mõjutama. Ja sellepärast ma tean, et, et rahva seas levivate uskumuste kohaselt soovitatakse olla äärmiselt ettevaatlik nii-öelda siis ehete, mille pärit talu on teadmata nende omandamise nende kandmisega. Iseäranis veel sellistel puhkudel, kui need ehted on soetatud mingisugusest võõrast kultuuriruumist, mille sümbolkeelt me tegelikult ei tea ega tunne. Me ei tea, võib-olla mida sinna on kujut, mida see märk sümboliseerib, et vaieldamatult ehe on midagi niisugust intiimset, mis võiks peegeldada teatud mõttes meie isikupära, mis võiks kanda tõenäoliselt. Ega meie mingisuguseid veendumusi, arusaama maailmast ja võib-olla veel midagi, mida me endale isegi teinekord alateadlikult ei tunnista, et miks me valime just nimelt sellisel eluperioodil iseendale just nimelt niisugused ehted. Läksin juukseid kammima, kamm, see kupust. Merest tõusis kullast meedik, Solederre tahtis anda suisa suud kaela, kullast raadi, siis kaadaks kindlasti tulla talle, ta lubas ainult kätel, kogu eluga. Kullake annan ennast kätte, jookseb alla taevaservalt, kiigun lava siniteriooni. Novetu minna. Täna räägime ehetest ja ehtimisest, stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. No enamik ehetele on olnud ka lisaks sellele, et nad ilusad on olnud algselt funktsioon, ka need meie väga erinevad pits üle, et mida me oleme kandnud, et on olnud siis nööpide-haakide, trukkide, lukkude, kõikvõimalike krõpsude takja, kinnitite eelkäija, et nende ülesanne on olnud ka lisaks sellele, et nii-öelda inimene, nende kandja ilus paistaks ikkagi kõigepealt hoida need riidetükid meie keha ümber kenasti koos ja vaieldamatu ainult sellest on ka siin juba palju kordi räägitud, et mida nii-öelda kallimaid ilusamad ehted, seda jõukam ja seda, seda väärikam, nende kandja on. Ma tean ühte rahvalaulu, mida ma ise olen laulnud ja ma mäletan oma noorest põlvest, kui me Hellerost seda laulu võtsime, siis minu toonane lauluvend Viktor Danilov, kes praegu puhkab Raadil, ütles alati, et oh jumala ära hakka jälle seda pikka laulu laulma, kuidas naised ennast riidesse panevad, kuidas kirjeldatakse seda härga, mida tütarlaps pähe paneb, seda võrreldakse Vikerkaarega. Kuidas kirjeldatakse seda suurt mulgi sülge, mida ta endale siis rinnale sätib kuuga taevas kõik need keed ja, ja ketikesed ja sõrmused on, lähed ja see ehitud tütarlaps on siis meie nii-öelda niisuguse taevase ilma maapealne võrdkuju, tõeliselt kaunis, tõeliselt kraav, teda on näha, teda on silmal ilus vaadata. Teisisõnu, laul kestab sama kaua, kui naine ennast riidesse sätib, ehib. Ja pisut enamgi tähendab kaks korda rohkem, sest teadupoolest eesti regilaule lauldakse ju sedasi, et keegi ütleb eest ja teised kordavad järele. Et, et tublid kaks korda muidugi ja nagu ikka vanal ajal, need ehted on olnud ju suhteliselt looduslikust materjalist esimesi ehteid, mida siis arheoloogid on tuhandeid aastaid tagasi välja kaevanud, nad on tehtud kauri kark, kes nad on kättesaadavad olnud ümberkaudsest, loodusest leiduvast materjalist puuokstest, kividest, mida on siis inimkäsi natuke rohkem või vähem voolinud, natuke rohkem või vähem kujundanud. Hästi on väga palju, tehke tulnud ka need, mis ikkagi inimesele lähevad kaasa teispoolsusse siis, kui ta siin need vajalikud toimingud selles ilmas on ära toimetada. Tänud rohkem kui 2800 aastat tagasi. Väidetavalt leiti väike tükike esimesest sõlest Eestimaa pinnalt. Ei, nii arheoloogid väidavad ja ma ei julge seda selles mõttes kommenteerida, et kas vahepeal on leitud veel mõni tükikestest arseen varasemalt just nimelt, sest arheoloogiliste arte faktidega on täpselt samamoodi, minu arvates kuigi ta tegeleb muinasajaga, millest me vähe teame, on ta väga kiiresti muutuv teadus täna-homme siit kusagilt avastatakse veel midagi ja senised teooriad, teadmised, faktid otsekohe asetuvad kuidagi nagu teise konteksti. Aga jah, kui sa niimoodi räägid, siis ma hakkan kohe mõtlema, sa juhid, mu mõte, yhte meistrit, televaat, kui me liigume erinevate rahvaste juures ringe, vaatame siis osade rahvaste naised ja noorikud ja tüdrukud kaunistavad ennast rahadega müntidega. Paljude rahvaste puhul on kombeks see, et on siis olnud sepad, ehtemeistrid, peenemad sepad, kullassepad, hõbesepad, kes on siis juba ka niimoodi peenemaid, ehteid ja juba niisugust kõrdlase melisemat ehtekunsti viljelenud, aga väga paljude rahvaste puhul ka seda, miks nad kannavad siis münte, näiteks kui meile tulevad külla soome-ugri rahvad Volga jõe äärest marid, udmurdid, mordvalased, siis nad tegelikult näevad välja nagu tõelised numismaatikud ja niisugused maiuspalad. Ja osal naistel näiteks on siis tanud otsa eest kaunistatud eri ajastutest müntidega ja mul on ise olnud auvõimalus kanda murdva rahvarõivaid just nimelt neid ehtsaid, mitte neid, selliseid münte, metallraha, hõberaha järele aimavaid, nagu nõukogude kultuurimajas oli teatenissetoonid, eks ole, mida siis lüüakse välja, mida mõnikord ka siin kultuurimajades setu rahvariided, emiteeritakse järele, et nad on need, mida jah, kasiinos mängitakse või mis iganes, et see natuke kole. Aga miks inimesed siis hõbe rahasid ja münte kannavad? Põhjus on see, et kui rahvas on alistatud, siis ka soome-ugri rahvaste puhul on teada seda, et sepakunst on keelatud, sest nagu rahvalaul ütleb, et sepp ei tao mitte oma sepistada oma naisele sõrmuseid sõlgi, vaid ta valmistab ka relvi ja reeglina nende rahvaste ajaloos, kelle naised kannavad rahasid rinnas või siis rahasid riputavad näiteks kas riiete külge või, või ehivad oma peakatteid, sellega on reeglina mingil põhjusel siis sepa kunst jäänud tahaplaanile on siis olnud keelatud tegevus. Sest ka soome-ugri rahvaste ajaloost teame seda, et, et kui nad alistati, siis ka seppade käsi ei läinud teps mitte hästi. Et see on ka üks põhjusi, et mitte ainult siis näidata, kui jõukas ma olen ja noh, eks vaieldamatult hõbemüntidel ja, ja vermitud rahadele on alati olnud muidugi ka arvestatav väärtus nii-öelda pikemas perspektiivis, et ka majanduslik Tänapäeval ei kujuta ette, et kaunistad ennast nii, et riputad kaela eurodest, kaelakee. Eurodest Felmite aga läinud suvel Viljandi folgil me tegime küll kaelakeesid ja nimelt meie omad Eesti sentides, täpselt samamoodi on siis võimalik. Ühesõnaga, ma olen naisterahvas antud kontekstis ja ma päris täpselt seda tehnoloogiat kirjeldada ei oska, aga minulgi kaelakee, mis koosneb siis eestisentidest ja seal on võimalik siis talle ümber lüüa, niisugused traadiski öelda kõrvakesed ja siis omakorda need on võimalik ajada näiteks hõbeketi järele, tuleb täitsa täitsa kohe selline Lõuna-Eesti Eesti setu ehe. Aga see on tegelikult teisest küljest täiesti võimas mälestus taasiseseisvunud Eesti oma rahast absoluutselt. Ridala rikas, rikas soorikas, soorikas soorikas äsjaeerika, rikas, soorikas soorikas soorikas soo viis, kuus lumerikas rikas soorikas soo. Lõikas soorikas soo mitu osa üleriigilises rikas soorikas soo. Lõika soorikas soo. Ei vasta mürarikkad, sood, ikka soov. Lõika floorrikka. Talvega sai ajok Marikatsioon ikka soo. Rikas, rikas soo, trükiruumi ja muide Ameerikas soorikas soo. Kasoorikas sood kaaru aidanud levirikas soo, Ricatoom. Becafoorikassaa. Aga tuleme veel natukeseks meie sarja saadete maiuspalade rituaalide juurde. Teate, minu arvates hääd kuulajad äraütlemata tore asi on sõrmus, kihlasõrmus ja abielusõrmus ja mille kandmisega on ju ka niimoodi, eks ole, et kes mäletavad, siis originaal oli ju abielusõrmus oli ju ka taunitud kui kodanlik igand ja, ja väga paljudelt tolleaegsetel abielupaaridel sõrmuseid ei olnud või nad ei, ei tihanud seda kanda ja noh, rahvalaulgi ütleb, eks ole, et tegelikult on ka sõrmus teatud siis abielulise staatuse tunnuseks, et mis puhul me tahame seda siis nii-öelda näidata välja, mis puhul me paneme selle käe taskusse näiteks kus Messarmoson ja samuti me teame niux noh, võib olla, mis on kõikide noorte tüdrukute unistus, et kuidas missuguse rituaali saatel ulatatakse või pannakse talle sõrme kihlasõrmus ja kõik tahaksid kindlasti teada, kui kaugele ajaloosse tava ulatub ja siis on arvatud, et see on pärit siis teises sajandist enne Kristust või enne meie arvamist, kuidas siis keegi öelda soovib, see on siis Rooma keisririigi ajast ja selleks kihlasõrmuse funktsioonis olid siis rauast valmistatud sõrmused. Ja minule teadaolevatel andmetel Teil on siis esimest korda kirjasõna sõrmust kui armastuse panti mainitud, siis Rooma kirjaniku Plaotuse poolt tema ühes teoses, kus veetlev daam saadab sõrmuse nägusale sõdu, koorile armastuse sümboli, noh, tänapäeval on ju tegelikult, eks ole, vastupidi, ma ei kujuta päris hästi ette või meil on väga raske ette kujutada, kuidas me saadame siis armastatud noormehele või mitte võib-olla enam nii väga noorele mehele, karbikese sõrmusega. Et pigem me ikkagi ootame vastupidist käitumiste, kujutame siis seda ette niisugust romantilist õhtusööki, kus on laual lilled, küünlad põlevad ja noormees laskub meie ette põlvili ja ulatab meile karbikese, mille me siis avame ja kus on siis pärlid ja mis kõik veel. No ei tea, räägitakse, et tänapäeval on jälle naised väga aktiivseks muutunud. Nojah, eks ole, see tavateadmine ütlebki tegelikult seda, et lõpuks otsustavad ikkagi naised, eks ole, teevad need mehed, mis nad teevad, aga jah, ja millal siis sellest kihlasõrmusest abielusõrmus sai see protsess nüüd küll toimunud eri aegadel ja omakorda abielusõrmus kihlasõrmus on ju need sõrmused, mida on tegelikult kantud koos mõnda aega, noh, tänapäeval võib-olla ma ei oska nii-öelda, see on vist individuaalne. Ja miks me kanname abielusõrmust neljandas sõrmes, noh, meil on eesti rahvatraditsioon, on äärmiselt selline talupoeg, tema nimetab seda sõrme nimeta matsiks, vaat miks me kanname seda nimetada Ta matsis, et seda siis seostatakse selliste vanade uskumustega, et eriline närv või soon siis sellest neljandast sõrmest jookseb otse südamesse ja kui sõrmus pannakse sellesse sõrme, siis sümboliseerib armastust, sidumist südamega. Ja minu arvates on ka väga oluline ja selle üle, mis praegu tänapäeval ka arutletakse, kui on ka näiteks kuninglikud pulmad, et kuidas laulatuse ajal see sõrmuste sõrme panemine toimub, et kas seda teeb vaimulik niimoodi, et ta paneb sõrme sõrmuse nii pruudile kui peiule, kas seda tehakse vastastikku ja mida sellest kõigest arvata. Üks on kindel, et mitte segi ajada sõrmi ei tohi ja valesse kätesõrmust panna ei tohi, et eri aegade rahvad on olnud sama meelt, et kui rituaali täitmisega luures eksitakse, komistatakse kogemata nii-öelda pabin ja närv on nii suur, et enam ei saa aru, kuhu seda sõrmust tuleb panna, et siis on usutud, et, et see liit väga kauaks kestma ei jää kahjuks. Ja noh, see on ka niimoodi, et ka täna päeva kombed nagu ikka, muutuvad ja ka sõrmuse valimistel abielusõrmuse valimisel on olnud erinevad tavad, et mida lähemale meie ajale, seda rohkem on olnud kombeks, et sõrmused moodustavad siis paari, kuhu siis Raveeritakse teine kortse, tähtis daatum sisse. Aga see ei ole alati niimoodi olnud, et väga tüüpiline on olnud seegi, et näiteks naisel on natukene teistsuguse kujuga sõrmuse mehel erinev. Nii et tuleb korlainete tee panema olla kivine kaar ja pasa lahe luikede paar. Kui oli aastaid, kas peni või setust laseb rääkid kuldsauna ning polnud joint ega transsi. Mees, vii Eha salaja ratta mini, kus Pareda motiividest kaar ja vasakul lahe peaa loid. Nii kasvasid neiuks merega lausa armastust, ei poolinud elavaid, nii ärimaa ei vii ükski vägi mind tantsima ka. Sain mehele poistele maad, siis mina kõik põlgas lootsi metsakorki maamunal, elada sellega koos, kes lainet tuleb ja õnnetoov pead paremal. Ja vasakul laveeaa luid. Aga aumärgid, aurahad, see on täiesti omaette ehteliik ja minu arvates küll ja, ja sellepärast, et noh, ka mõned inimesed, kes on võib-olla tahtnud näha suuremad, on siis armastanud väga auväärt Kanda inimest on ju väga kerge, motiivi keerib eriti sedagi sihale Beta rind on täis igasuguseid rippuvaid Kilineid ja kulinaid, et seda ilmselt on väga lihtne innustada suurtele tegudele, aga samuti, et vapramate ja auväärsemate väärikamate inimeste eristamine teatud välistama märkide abil on samuti ju sama vana kui inimkond, et kuigi siin on arutatud, et kas siis vanemate muinasaegsete, niisuguste vanem mate või sõjapealikute kingitusi oma alamatele, et kas seda saab pidada teenetemärgi eelkäijaks, et see nagu sõltus valitseja suvast, et see võib-olla ei ole päris see aga kaasaegses mõttes siis aumärgid, mille siis nagu oli ka teatud kindel kuju ja juba teatud nii tingimused või statuut, et millal need vis omistada, need on ikkagi pärit antiikajast ja Vana-Kreekast on siis teada, et sõjameestele hakati vapruse eest annetama niisuguseid rinnalkantavaid ümmargusi või poolkuu kujulisi plaate, et mis olid siis tavaliselt kaunistatud kas jumalate kujutistega või millegi muu sümboolsega ja valmistatud siis hinnalisest materjalist kas pronksist või hõbedast või kullatud hõbedast vastavalt siis sellele, kui suureks seda sangaritegu hinnata. Ja ongi olemas näiteks niisugune teadus, see on vale ristika, mis siis uurib aumärkide ajalugu ja seda, kui niisuguste ajaloo suunda või tissid liini hakati viljelema suhteliselt hiljuti minule teada, vähemalt siis oli üks tšehhi mees, üks kollektsionäär, Taarja teoreetik. Et 1937. aastal, siis Tšehhis sai see suund alguse ja sealses eristati Valeristika numismaatik kast ja Heraldikast. Ja kusjuures tähelepanuväärne on see, et vot kui me siin Eestimaal oleme, et saame jälle nii-öelda Tallinnale omistatud au ja kuulsust nimelt siis tšehhid pidasid oma õpetajaks Tallinnas sündinud väljapaistvat vene vale risti kelle nimi oli siis Juulios iversen. Tema siis avaldas juba au märkida ajalugu tutvustavaid teoseid Peterburis 1870.-te aastate paiku. Ja muuseas, neid medaleid kinnitati ka Vanas-Kreekas vapra sõjamehe hobuse rinnale, nii et mitte ainult inimene ei saanud, vaat kui hobune rakendatud, see on tal siin käib igasuguseid erinevaid rihmu ja paelu ja kuidas kõiki neid hobuseriistu ei nimetata. Ma ei tahaks seda siin teha, sest etnograafiaeksamil ma tõmbasin selle pileti. Ja kuna ma olen lõunaeestikeelne simulaator kole raske või, või tekib segadus, et vot ühes ühes kohas nimetatakse ühtepidi teistpidi, et rakmete külge tõenäoliselt on need võimalik kinnitada, nii nagu meie näiteks tituleerime Eesti, mitte mitte Nissivaid Eesti vissi, eks ole, et kinnitame talle siia kuskile päitsete külge mingisuguse uhke roseti, et ühesõnaga, et ka ka looma on siis austatud aumärkidega ja siis ka sõjamehed hakkasid rinnas kandma. Selliseid toredaid aumärke ja ka meie oma rahvuslike teenetemärkide ajalugu on, on küllaltki vana, et enne vabariigi rajamist juba siis jagati rahvuslike teenetemärke, nii et noh, põhimõtteliselt väga erinevad organisatsioonide ühendused kasutavad ja kannavad aumärke vastavalt siis oma identiteedi rõhutamiseks oma tähtsuse suurendamiseks, aga ka teatud ühtsuse saavutamiseks ja muidugi, eks tänapäeval ole kõikidel nendel märkidel vist kommertssüsteemis ka natukene juba kaubandusliku lõhna juures. Poola. On tormilained. Oweni hoid, revoola voo, purjelaeva maas on igav. Mõõta näeme peo täi olla oma koduaiavahede raadi, ei vaja eriarvamust. Peri muna hoidule ei ela, mereväelava on vaid haava, on. Ülalehtima ja, ja see On täiesti. Omane ramm. Võib-olla tänapäeval, kui meie ümber on see pilt testi kirev ja sisuliselt me oleme kõikvõimalikesse ehetesse uppunud ka kõige odavamates. Et siis, kui midagi endale soetada, ütleme siis tasub alati vist mõelda tagasi selle peale, milliste rituaalide, milliste põnevate toimingutega on aegade jooksul ühe või teise ehte soetamine seotud olnud, see annab meie ehetele ja ehete kandmisele nagu mingi teistsuguse hingamise ka täna. Absoluutselt sellepärast, et noh, kõigepealt inimkultuuride ajaloos on tõepoolest ehteid valmistatud ja praktiliselt iga kehaosa jaoks hakkame siis pihta, eks ole, juukseklambritest ja võimalikest juuste soengusse sättimist, mis on oma korterit duaalse tähtsusega, kui me räägime näiteks abiellumisest, kui teised seovad sinu juuksed vastavalt või sätivad su juuksed vastavasse soengusse, mida siis sinu uus staatus nõuab, aga, aga samuti muidugi on tänapäeval paraku see, et masstoodanguks valmistatavate kõikvõimalike tüümide ehtimises kasutatakse tõepoolest sellist odavat kraami litreid järele tehtud vääriskive ja sealt ju minu arvates on tulnud ka sellised hinnangulised väljendid, eks ole, inimeste kohta, kes siis tõepoolest kannavad ohtralt rikkalikult sellist odavat kulda ja karda ja masstoodang on masstoodang, eks ole, kahe-kolme kuu pärast on ta oma olemasolu mõte ammendatud, ongi niisugustest materjalist tehtud, et ta ei peagi kaua vastu pidama. Ma olen siin vaadanud näiteks poodides ka, kus on kirjutatud, et need järeletehtud särkovski, kristallide, mis iganes, et et kui nad ei, püsis tugevasti liimitud, et see niimoodi mõeldud ongi. Aga minu arvates tõelise tehtud on ikkagi nii-öelda ehtekunsti vallast pärit, on autoriehted ja midagi niisugust võib-olla mida me tõepoolest pärandane siis vanaemalt lapse lapsele, emalt tütrele võib-olla, aga miks ka mitte emalt pojale või isalt pojale, sest ka mehed kannavad ehteid. Mul on hästi naljaka saanud lugeda, kui öeldakse, et ka mehed kannavad tänapäeval ehteid, mehed on kandnud ehteid aegade läbi täpselt samamoodi. Nad on andnud lihtsalt natukene võib-olla teistsuguse maad. Ja ma ei, ütleksin, et mehed nüüd oleksid nii-öelda enda eest hoolitsemise küsimuses tagasihoidlikud. Vahel mulle tundub, et asi võib-olla isegi vastupidi, aga see selleks, et ehe on kindlasti kunstiväärtusega, nii nagu ka ehtemeistrite looming on ajatu ja kunstiväärtusega ja, ja ma arvan, et võib-olla me peaksime. Noh, mulle endale meeldib see suund rohkem, pigem vähem, aga kvali. Et selline oli tänane saade ehetest ja ehtimisest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör Maristomba. Nädala pärast on stuudios orientalist Martti Kalda kuulmiseni.