Uudis pluss sume külaline. Head kuulajad tänane suvekülaline pole tänavu suvel tundub mulle hetkegi puhata. Maikuus esines ta solistina Belgias Brüsseli ka teatrilaval etendunud Henri Pösseli ooperis Indiaani kuninganna. Juunis andis ta koos pakenfistiga soolokontserdi Tallinna Jaani kirikus. Juulis dirigeeris noorte laulupeol sümfooniaorkestreid keeris oma asutatud kammerkoori Woodžess muusikaalasega, nii Viljandi vanamuusikafestivalil kontsertidel kui Rapla kirikumuusika festivali kontsertidel. Tartus festivalil Klaaspärlimäng dirigeeris. Koos Läti muusikutega kokku pandud orkestrit Klaaspärli žüriil siis valmistas ette hindeli oratooriumi messias, mida Haapsalus ette kanti ja käis kuulamas ja, ja Estonia ooperikoori ette valmistamas Saaremaa ooperipäevadeks. Augusti keskel dirigeeris Peeter Vähi oratooriumi Maarja-Magdaleena evangeelium maailma esiettekannet Riias. Ja täna õhtul astuvad tema ettevalmistatud koorid lavale Noblessneri valukojas kus Nargen festivali raames etendub neljal õhtul Wagneri viimane ja keerukaima ooper Parssifal ja sellele muidugi lisandub igapäevatöö Rahvusooperi Estonia dirigendi ja koormeistrina. See mees on dirigent ja laulja Risto Joost. Tere tulemast saatesse. Tere päevast. Kuidas pärssiv hali huvid? Rahvusooperikoori ja orkestri ja hulga külalissolistidena on läinud. Ma arvan, et kogu see protsess on olnud ülimalt meeldiv ja, ja see, mida siis täna tõesti Noblessneri valukojas alates kella kuuest saab kuulda ja näha, on midagi erilist kindlasti eesti muusikakultuuri ajaloos, aga kindlasti ka esituskunstiajaloos, sellepärast et sellise mastaabiga teost ei ole varem Eestis esitatud ja seda enam, et Parcifal tuleb ka esmaettekandes eesti publikule kuulata ja näha. Seda enam on see õhtu eriline. Ma arvan, et kõikide muusikute jaoks, kes täna õhtul üles astuvad on Parcifal ühest küljest Wagneri poolt läbi Tristan ja Isolde kogetud kogemus Sis Wagneri muusika läbi. Aga teisest küljest selline teekond, mida ma arvan, iga muusik naudib lihtsalt juba sellepärast, et, et selle muusika olemus ja selle ooperi süžee ja dramaturgia sügavus on on nii kõikehõlmav, et ma julgen väita, et nii süvamuusika kui ka teatrikunsti paadunud austajate ja, ja täiesti võib olla muusikaga, et üldse igapäevaselt kokku puutuvate inimeste puudutab see võrdselt sügavat Tegemist ei ole kergesti kerget, kergelt ettekantava ja kergelt jälgitava. Niisuguse lava müsteeriumiga seal on, sellesse on kätketud Shotonhoweri filosoofiat, seal on Püha Graali legend, seal on budistlikke põhimõtteid. Mida niisugune muusika võiks öelda tänapäeva 21. sajandi vaatajale. Ma arvan, et iga inimene, kes täna õhtul ja järgnevatel päevadel seda teost tuleb kuulama ja vaatama kindlasti tajub selle teose sellist universaalset piiritust. See on suuremõõtmega teos, mis sunnib inimest rahule, sunnib teda kuulama, tama. Ta ei lase inimesel väga palju keskenduda oma mõttemaailmale seepärast, et muidu muidu sa lihtsalt ei suuda selles kontekstis viibida. Ma arvan, et on kaks varianti, kas, kas, kas see teos jäägitult võid, sa pead lihtsalt sealt saalist ära jalutada? Sellepärast et see on selline selline keskmine nii-öelda leige versioon selle teose tajumisel ei anna mitte mingisugust tulemust. See teos nagu hullud Ta vennast ja see, see filosoofiline taust sunnib iga inimest mõtlema teatud eksistentsiaalsete küsimustele ja, ja peab tunnistama, et lavastuslikult ja muusik ja lavastuslikul muusikalisest kontseptsioonist lähtudes on see tänane õhtu konstrueeritud niimoodi, et ta sobib ideaalselt sellesse konteksti, Noblessneri valukotta. Ta kogus into interjöör ja atmosfäär on täpselt kombineeritud sellesse lavastusse. On fan täiesti fantastiline akustika, milles siis muusikat saavad oma kunsti näidata ja ja selle sümbioosina ma arvan, et see on täiesti erakordne elamus kõigile. Nii dirigendi kui lauljana te te võtate oma kavadesse, esitate terrigeerite väga erinevat muusikat alates barokkmuusikast, Inglise vanamuusikast, sakraalmuusikast kuni tänapäeva kaasaegse muusika hästi keerulise helikeele ja ja mõnikord imelike kriginat sisaldava muusikani välja, et kuidas te valite seda, missuguste projektidega te ennast seote, millistesse projektidesse muusikateostesse te ennast panustate? No inimese elu on lühike ja kui inimesed on võimalik teha valikuid ja kahtlemata muusikul on võimalik teha valikuid, siis tuleb ka seda valikuvõimalust kasutada ja ma olen soovinud terve oma elu esitada muusikat, mis mulle korda läheks, mis mulle sügavalt emotsionaalselt ja, ja ütleme ka puht muusikaajalooliselt annaks sellise kogemuse, tänu millele ma ise arenen, edasi kasvan edasi koos selle muusika ja koos selle esitus seltskonnaga ja, ja see on üks väga oluline printsiip, mida ma olen üritanud jälgida. Loomulikult ei ole alati võimalik kava kava üles just ja, ja ka teoseid määrata ja mõnes mõttes ongi see hea seepärast, et siis sa jälle puutuda võib-olla millegi sellisega, millega sa igapäeva kontekstis ei puutuks kokku ja võib-olla sinu sinu tee, selle helilooja või nende muusikutega eristuks. Aga ma arvan, et see ongi sellise, sellise muusikalise ja kunstilise elu võlu, et sa saad kokku puutuda väga erinevate interpreetide inimestega. Tuues siin paralleeliks näite, et ma kohtusin just Viimase suurema kontserdi juhatamisel see oli siis Peeter Vähi oratooriumi juhatamisel Riias kokku Tõnis Mägiga kes oli seal jutustaja rollis ja ma ei oleks ma arvan mingil juhul niisama juhuslikult temaga kokku puutunud ja seda enam, et meie, meie töövaldkonnad on üsna erinevad, olgugi muusikaga seotud, siis see oli taas kord selline haruldane võimalus ja ja, ja tänu sellele projektile kohtusin täiesti fantastilise isiksuse ja interpreedi ka, nii et, et sellised, sellised hetked need ongi need, mis, mis, mis annavad elule oma värvi ja, ja loomulikult repertuaar ja interpreedid on sellest väga suur osa. Kui ma vaatan, kui laiahaardeliselt muusikat interpreteerida, siis mõnikord ma mõtlen, et kas ei oleks võib-olla mõistlikum keskenduda näiteks klassikalisele sümfoonilised muusikud, kala ja tänapäeva muusika jätta tagaplaanile või, või keskenduda ooperiteatris esitatavalekas, ooperi, balleti, operetimuusikale ja, ja võib-olla loobuda näiteks koorimuusikast. Kas oleks mõistlikum süveneda mingi lõhel kitsamal erialal? See on hea küsimus, ma kindlasti mõtlen selle peale peaaegu et iga päev ja, ja üks selliseid suuremaid põhjusi, miks ma soovingi muusikuna tegelikult süveneda konkreetsesse valdkonda rohkem oli, oli ka see põhjus, miks ma tegelikult laulmisega otsustasin nii-öelda lõpparve teha. Tõesti, see laulmine on praegu jäänud sellises väga marginaalseks ossa ja, ja ometi suure kontsert tänavu kevadel. Jah, aga noh, ma julgeks praegu nimetada oma lombis pigem selliseks professionaalseks hobiks ja loomulikult ma tegelen sellega edasi, aga, aga ma, ma ühtlasi olen aru saanud ka, et dirigeerimine eraldi muusika üleüldiselt on nii suur valdkond, et kui sa sealt mingit konkreetsemat valikut ei tee, siis vähemalt minul on üsna keeruline tajuda sajaprotsendiliselt, kui seda üldse on võimalik tajuda sajaprotsendiliselt kõiki neid nüansse, mida oleks vaja ühele heale esitusele ja seetõttu on vaja rohkem süvenemise aega ja keskendumist. Aga mis puudutab näiteks koori orkestrimuusikat, ooperimuusikat, siis noh, ütleme Eesti kontekstis antud hetkel veel. Ma arvan, et ükski nendest elementidest ei sega, jah, peab tunnistama, et koorimuusika on natukene eraldiseisev sellest orkestri maailmast. Veidikene spetsiifika, teine ja repertuaar on, on kahtlemata omanäolisem. Ja, ja peab tunnistama, et ega tegelikult ma olen ka läbi aastate pidanud neid valikuid tegema ja seesama operblarcifal on ka ühtlasi minu viimane projekt selles kaheaastases koostööprotsessis rahvusooperikooriga mis ma kohe kohe lisan, on olnud äärmiselt sisutihe ja ülimalt nauditav protsess. Ja, ja ma arvan, et seesama seesama teos on ka selle ooperikoori võib-olla meie koostööks üks eredamaid näiteid, siis vähemalt senimaani kõik märgid näidanud, et täna õhtul tuleb täiesti täiesti erakordne õhtu. Teie seotusest koorimuusikaga Me ehk jõuame veel rääkida. Aga räägime veel sellest moodsamast heliloomingust, et te olete juhatanud või peaaegu kõigi Eesti noorema põlvkonna heliloojate teoseid, et kui siin nimetada Jüri Reinvere, Ülo Krigul, Tõnis Kaufman, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Tauno Hints, Timo Steiner, Märt-Matis Lill, kindlasti jäi keegi nimetamata. Kas On põlvkonna kaaslus, mistõttu te mõistate neid noori heliloojaid ja nende loomingut paremini või, või noored heliloojad pöörduvad teie kui oma põlvkonnakaaslase poole julgemalt, kui näiteks Neeme Järvi või Arvo Volmeri poole. Ma arvan, et küsimus ei ole, ei ole põlvkonnas, küsimus on väga palju juhuses, minul lihtsalt õnnestus ja kuidagi asjaolude kokkulangemisel hakata kokku puutuma eesti noorte heliloojatega ja ühest küljest võib-olla tõstis, oli põlvkonna küsimus, et ma õppisin muusikakeskkoolis samal ajal, kui olid lõpetamas sellised heliloojad nagu Timo Steiner ja Ülo Krigul ja ja tänu sellele tutvusele hakkaski see uue muusikaliin ka arenema. Kohe kandsime, et muusikakeskkooli kammerkooriga näiteks Timo Timo Steineri uudisloomingut ja sealt juba Ülo Krigul uudisloomingut, kes ühtlasi laulis kammerkooris otseses mõttes ikka alles päris algaastatel ja tegelikult see oli selline loomulik protsess, et lauljad ise olid heliloojad. Et muusikud ise olid, et heliloojad ja interpreedid ja, ja see oli kuidagi üsna orgaaniline protsess, et tegelikult see ei, see ei olnud Tutki selles mõttes nagu planeeritud, see kuidagi kasvas sealt välja ja loomulikult sealt edasi läbi eesti muusikat päevade ja, ja sügisfestivali Eesti muusikaakadeemias tekkisid need laiemad kokkupuutepunktid ja, ja ma pean tunnistama, et mul lihtsalt olnud suur õnn nende inimestega kokku puutuda seepärast, et ega noore inimesena said, tegelikult ei saa aru, mis sind kõik mõjunud tähendab, seepärast võti tagantjärgi öelda, et näete, et ma kasvasin üles sellises keskkonnas, kus kõik kõik tundus iseenesest mõistetav, aga kas ta oli iseenesest mõistetav? Lõppkokkuvõttes ka laiemas perspektiivis vaadatuna? Ma arvan, et seda kindlasti kindlasti mitte, et väga palju, Sult lihtsalt juhusest ja loomulikult muusikakeskkool ja kõik kogu muusikaõpingud seda soodustavad, aga aga ma arvan, et on pigem just just huvitav ka noortel heliloojatel näiteks kokku puutuda praeguses situatsioonis ikkagi oma ala tõesti sellise süvamuusikameistritega nagu Neeme Järvi, Arvo Volmer või, või kes? Mägi on nagu igav Hannes Eesti suurematest dirigentidest, kes, kes on juba aastakümneid juhatanud nii Eesti kui välisorkestreid. Ma arvan, et see mõõde vastupidi, annab veel mingisuguse ekstra tõuke nendele noortele heliloojatele ja, ja kindlasti on neil ka omalt poolt midagi lisada nendele kompositsioonidele nii interpretatsiooni poolest kui ka kui ka nõuannete poolest mida tegelikult publik hetkel vajab ja ootab ja mida üks interpreet ootab ühelt heliloojalt. Rublik olekski olnud minu järgmine küsimus. Kas Eesti kaasaegne noor helilooming on kuulajal huvitav? Huvitav on ta kahtlemata, ma arvan, et iga ajaga käivad kaasas teatud võib-olla väiksed sellised esituslikud nüansside, eksperimendid ideed ja, ja kindlasti on Eesti uuel muusikal oma kuulajaskond, siin oli just Läks tagasi veidikene küsimärgi all eesti uuema heliloomingu selline sihtpärasus, ehk siis et mida ootab publik ja interpreet ühelt heliloojalt ja kuna meil on loodud viimastel aastatel väga palju miniatuurne ja mis on väga loomulik, ühest küljest on see hea märk, kuna elu on kiire, elutempo on, on sellise suunitlusega, et kõik peab sündima üsna kiiresti, üsna kontsentreeritud ja lühikese aja jooksul. Seetõttu ei olegi soodus tegelikult antud ajahetkel. Sündimaks uutel helile heliteostel keskkonda, kus, kus tõesti inimesed on aega seda kuulata. Ja, ja nüüd ma tõesti loodan, tegelikult mingis mõttes tekib selline selline renessanss ütleme, sümfoonilise muusika kirjutamise osas, et sünniks taas kord sümfooniaid, suuremaid teoseid, mida tegelikult publik ootab ja tahab nautida. Aga ma arvan, et Eesti muusika mitmekesisus heliloojate koha pealt on täiesti erakordne ja me oleme väga rikas maa just oma heliloomingu mitmekesisuse, heliloojate poolest. Ja üks, üks asi veel, mis ma tahtsin lisada tegelikult iga dirigendi interpreedi üks väga oluline osa ja ma arvan ka ka selline missioon peaks olema omas ajas, suhelda reaalse ja, ja sündiva heliloominguga, tellida teoseid, esitada neid, et tekiks järjepidevus, tekiks traditsioon ja seda enam osatakse siis hinnata mineviku heliloojaid. Tõnu Kõrvits on ühe oma viimastest uudisteostest kirjutanud pühendusega teile, Risto Joost, see on Eesti muusika ajaloos. Dirigendile pühendatud teos ei ole vist väga sage nähtus, kas see on? Toob kaasa mingi kohustuse teile? No see on eelkõige privileeg, see on minu arvates suur tunnustus ja, ja puhas rõõm, kui helilooja on on nõus seda, seda teost pühendama konkreetsele kollektiivile või dirigendile ja tavaliselt sellele on eelnenud mingisugune pikem koostaja tõesti Tõnu Kõrvitsaga. Meil on olnud pikem koostöö läbi erinevate kontserdite esiettekannete salvestuste. Nii et ma tõesti võin, võin, võin, ma arvan südamerahuga kutsuda teda ka Tõnu Kõrvits siis oma oma selliseks muusikaliseks ansamblipartneriks ja ma loodan, et samamoodi võib, võib ka tema öelda ja, ja ma arvan, et see on ainult ainult positiivne ja tegelikult see annab annab veelgi innustust juurde interpredile tegeleda konkreetse helilooja muusikaga ja, ja, ja tellida veelgi rohkem teoseid ja, ja selline paaniline suhtlemine oma aja muusikutega oleks tihedam. Kas on helitöid, mida te olete pannud nii-öelda ootele ootama paremat aega, paremat orkestrit, huvitavamaid soliste, omaenese suuremat küpsust? Teate, ma arvan, et küpsusega on lugu niimoodi, et ega iga muusik tunneb, tunnetab ise ära, milleks on valmis ja mina olen üritanud alati võtta teoseid, mis mind inspireerivad. Aga ma julgen väita, et ega ma ei ole võtnud liiga palju teoseid, mis tajuks nüüd et nad tõesti testivad minu piire selles mõttes, et kas ma saan sellega hakkama või mitte, et pigem pigem on olnud tõesti selline ootusärev, päevased, millise, millise tulemusega. Kontserdilt väljume, aga ma arvan, iga helilooja ja interpreet tajub ise mis hetkel ta on valmis ühteteist teost kirjutama või esitama. Et te olete teinud väga visa ja väga head tööd kammerkooriga Vootšis, musikaalne siis mille te olete ise aset asutanud ja samamoodi tööd samanimelise orkestriga? Te olete asutanud orkestris, infonitab Tallinn. Te olete teinud dirigendi ja peakoormeistritööd rahvusooperis Estonia. See kõik on põhjus, miks vabariigi presidendi kultuurirahastu tänaval aastal oma noore kultuuritegelase preemia just eile andis. Selle preemia te võtsite juuni alguses vastu, aga presidendi vastuvõtule augustis Kadrioru roosiaedade jõudnudki dirigeerisid sel ajal Riias. Täpselt nii ja kõigepealt tõesti, see on erakordne tunnustus ja suur au olla nii, nii tähendusrikka preemia laureaat. Jaa. Jaa. Mul on tõesti hea meel, et klassikaline muusika ja ütleme seda enam selline väga kitsas valdkond nagu dirigeerimine sai tunnustatud tunnustatud just ka vabariiklikul tasunud tasandil ja ja tegelikult selle taustal oli jah, väga-väga kahju, et ma ka 19. augustil ei saanud roosiaias viibida, aga samal ajal ma tegelesin Riias oma erialaga ja õnnestus taas kord eesti muusikat juhatada ja esiettekanne Peeter Vähi sulest siis Maarja-Magdaleena evangeelium oli kindlasti, oli erakordne sündmus, ma arvan, Eesti muusika suhtes, aga kahtlen kahtlemata ka ka minu dirigenditeel. Läti riiklik sümfooniaorkester, segakoor Latvija väga mitmest riigist pärit solistid Ja kahtlemata on Läti muusikakultuur väga kõrgel tasandil ja nad on suutnud jääda truuks põhimõtetele, et muusika on püha ja see on üks minu arust väga väga oluline ja, ja ilus, ilus ja üllas eesmärk, mille nimel muusikat teha. Nende suhtumine on äärmiselt professionaalne, nad töötavad kiiresti efektiivselt ja ja see, kuidas nad esitasid uut muusikat, mida nad ju ei tundnud veel paar päeva enne esiettekannet siis oli täiesti erakordne ja loomulikult on ju meie teada läti muusika, et kõrge tase segakoor Latvija eelkõige, aga Läti riiklik orkester on ka fantastiline orkester ja seal osales veel läinud eriti siis Riia toomkiriku poistekoor kes siis ka kindlasti esindavad nende järelkasvu sellist stabiilset traditsiooni laulmise valdkonnas ja ühtlasi olid solistid siis, nagu juba enne sai mainitud lugeja rollis oli Tõnis Mägi ja Jeesuse rollis oli Priit Volmer rahvusooperist. Siis meil oli Sewbaran Nazarkan, üks tõesti haruldane, selline ütleme, folkloor koori ja, ja maailma muusikataustaga laulja, kes laulis Maarja-Magdaleena rolli, kes on pärit Usbekistanist. Ja, ja seal veel väiksemad solistid, solistid ka Läti riiklikust segakoorist, nii et see oli selline väga meeldiv kooslus ja loodetavasti seda teost esitatakse ka tulevikus üsna pea Eestis. Kui maailmas on kaks asja, mille peale eestlased võiksid lätlaste peale kadedad olla, siis ma arvan, et üks asi on lätlaste Vabadussammas, Riia kesklinnas. Ja teine asi on segakoor Latvija, professionaalne segakoor, milles, et eestlased on väga kaua unistanud, kas see annab dirigenditööst tunda, et meil ei ole pikka aega tegutsenud professionaalset sisse harjunud segakoori Eestis olemas? No kõik on ju traditsiooni küsimus, Jaak ei vaata, et raadiokoori kadumine Eesti muusikamaastikult andis väga tugeva hoobi sellisele suuremale segakoorilaulmise traditsioonile ja ja seda üles ehitada ei ole küll ülikeeruline, aga siiski ta on, kui ta juba mingi hetk kadunud, siis seda taas taas kord ellu äratada on kindlasti selline aeganõudev protsess ja ja tegelikult segakoor Latvija oli ka ka väga keerulises olukorras aastakümneid tagasi maris firmas selle koori praegune peadirigent, tegi ikkagi meeletut tööd selleks, et niikuinii kaugele jõuda. Ja, ja ma arvan, et samasugune töö kannaks Eestis ka sellist tõesti väärilist tulemust ja, ja mina olen alati uskunud, et, et tegelikult, et see, see müüt praegu ma arvan, võib öelda hetkel siiski müüt, et eesti rahvas on laulurahvas, sellepärast et paratamatult ei ole see meie laulutraditsioon ühtlane. Räägime siis kas või viimase laulupeo taustal, et on täiesti fantastiline näha noori laululapsi ja juba juba juba juba peaaegu täiskasvanud lauljaid laulukaarel, kes tõesti suudavad fantastiliselt esitada seda repertuaari. Aga siis sealt tekib teatud teatud väike lõtk ja järeleandmine, kus tõesti inimesed siis peavad tegema omad valikud ja võib-olla siin meie laulus laulusüsteem professionaalsele tasandile. Suunatuna ei ole nii efektiivne, et, et ta haaraks kaasa kõiki neid talente ja seetõttu need talendid tihtipeale fantastiliste häältega, kes kindlasti võiks laulda rahvusooperis ja maailma lavadel tegelevad hoopis mõnel muul erialal ja olgugi, et nad on kõik käinud laulupidudest läbi teinud selle süsteemi kaasa ka meie siis süsteemi teravik ei ole nagu veel välja kujunenud. Aga ma usun, et see kõik on sinnapoole liikumas seepärast et märgid on väga positiivsed ja ma arvan, Eesti Kontsertkoori loomine oli hea algus ja ja ma arvan, et tervikuna energia Eesti Eesti laulumaastikule üldse, muide orkestrimaastikul pean toonitama. Ma lihtsalt ütlen vahelausena, et, et see tulemus ikkagi, mis meil õnnestus saavutada laulupeol noorteorkestrite koondorkestrit, ega ma arvan, oli märkimisväärne. Mõeldes selle eelmise talu peotsükli peale, siis ikkagi praegu oli edasiminek kui tõesti oluliselt märgatav ja ja kõikide juhendajat dirigentide eriala õpetajate pühendumine andis fantastilise tulemuse, nii et selline pilli ja laulumäng tervikuna on, on läinud, on, läheb edasi, aga aga me peame arvestama ka seda maailmas. Ka muusikakultuur areneb edasi, esitus, kunst areneb edasi, nõudmised on väga kõrged. Ja seetõttu, kui me tahame olla tasemel, me peame ka nendega kaasas käima, et et ma julgeks väita, et mitte mingil juhul eesti koorid ei ole, ei ole kehvemad kui Läti koolide, tuues näiteks Latvija koori küsimus on lihtsalt protsessi suunamises ressursi otstarbekas jagamises ja siis lihtsalt puhtas praktilises töös. Tarolon äkki mõni küsimus tekkinud vahepeal? Ma kuulasin seda jutuajamist ja, ja, ja tekkis just selline küsimusetik, iga teos, ütlesite, et peaks viima kuidagi järgmisse arenguetappi siis milline oleks see teos olemasolevatest, sest me ju ei tea, mis tulevikus veel võib tulla, on see, mida, mida teate unistuste tipuks, kus, kust mida võiks juhendada? See on hea küsimus, sellepärast olen aastaid elanud mõttega, et minu arvates Wagneri muusika on selline universaalne ja tõesti seal on mingisugune ajatuse mõõde olles tegelikult seoses väga konkreetselt selle selle ajafaktoriga. Ja mingis mõttes minu, minu üks unistustest sai, sai ka teoks just selle Parcifoli läbi, kuna mul õnnestus läbi viia see ettevalmistusprotsess nii orkestri koorikuga solistidega. Ja, ja ma olen selle tunde kätte saanud, aga ma pean tunnistama, et kui ma esimest korda laulsin Neeme Järvi käe all, siis oli siis eesti poistekooris kui oli Estonia katastroofi. Siis mälestused mälestuskontsert Jötebori ooperis, kus esitati Mahleri kaheksandat sümfooniat siis kahtlemata see teos on üks selline märgilisi teoseid, mis, mida ma tunnen, et on nagu minu hinges elanud juba väga pikka aega ja ja ma arvan, Mahleri looming ja üldse selline selline suur ekspressiivne muusika on mulle väga hingelähedane ja ja see teos on tõesti, ma arvan, sellise operliku mõõtmega et ega neid nüüd liiga palju ei ole, aga, aga kindlasti Mahleri kaheksanda sümfoonia on üks nendest. Ja, ja tegelikult rääkida veel mingitest teostest, siis see on ikkagi minu jaoks eelkõige seotud nende interpreetide ka ja siis see teos lihtsalt toetab seda protsessi seepärast, et ilma inimesteta ei ole seda muusikat. Ja kui saavutada nendega selline hea kontakt läbi, mille siis siis kõik on nõus panustama oma energiat ja aega ja seda interpretatsiooni kunsti, selle teose arengusse, see on minu jaoks suurem väärtus, minu jaoks väga suur väärtus, kui me saavutame mingi konkreetse kõla näiteks teatud billi rihmaga või lauljatega olgu see kasvõi üks takt, nagu ma tunnen, et see eesmärk on täidetud, siis, siis teos on kahtlemata oluline, aga see väike väike hetk sellest muusikast nende inimestega on isegi veel olulisem. Kuidas te puhkate, kui seda tööd on niivõrd palju, seda, seda ma näen, pulbitseb niivõrd suur, et kes üldse puhkust on vaja? Palahkust teoorias ma arvasin, et, et Pole vaja. Aga loomulikult seda on vaja. Aga miks ma ütlesin, teoorias sellepärast, et kui on selline positiivne energiaring, tehakse tööd, investeeritakse mingisse protsessi ja see tuleb ka hea energia tagasi, siis tegelikult see ongi selline loomulik ringi ja, ja inimene ei väsi. Aga loomulikult on vahepeal ka hea sellest keskkonnast välja saada ja pean tunnistama, et eks see ole hetkel juba üsna raske, aga eelmine aasta mul õnnestus täiesti planeeritult tekitada selline puhkus, puhkusehetk, kuna ma olin ikkagi esimest aastat juba rahvusooperis riigid tööl ja seal on konkreetne puhkuse ajast ja õnneks mul õnnestus õnnestus ka hoida suvi suhteliselt vaba, siis ma kasutasin kõiki võimalusi nautida Eesti suve ja ja kõiki selliseid sportlikke hüvesid ja peale. Aga ma tundsin, et nüüd on, nüüd on ausalt öeldes selline kriitiline hetk, et mis nüüd edasi saab, et ma olen juba nii kaua puhanud, et andke mulle partituuri ja vaatasin veel ära 10 päeva ja siis kuidagi tekkis selline kirgastumine. Need tundus, et, et ikkagi puhkus oli, oli ilmselgelt kasuks ja ja seda, seda on vaja ja tegelikult igal inimesel planeerida ja selline puhastusprotsessi, isegi kui endale tundub, et et et tööd on piisavalt ja sellist vaba hetk ja on ka piisavalt, siis ikkagi on vaja tekitada mingisugune mingisugune selline ametliku aja mahavõtmise hetk, sellepärast et igal igal võimel on omad piirid. Kui ma vaatasin, missuguste muusikafestivalidega, kas või tänavu suvel te olete olnud seotud, siis, Missugusel festivalil te käite või missugust muusikat te kuulate siis, kui see ei ole teil mingi projektiga seotud? Ma näiteks ei kujutatud, et ma ei tea Viljandi folgil või et missugust muusikat te kuulate siis, kuid ei pea kuulama muusikat töö pärast. No Viljandi folk on väga populaarne üritus, ma olen seal käinud päris mitu aastat, see aasta kahjuks ei saanud, kuna olin taaskord tööga seotud, aga aga olen juba regulaarselt käinud Muhus youja festivalil. Muusika on väga hingelähedane ja, ja folkmuusika sama moodi, et ma pean tunnistama, nüüd ma töötasin viis aastat muusikakeskkooli sümfooniaorkestriga ja nuppi peaaegu iga kord, kui kui ma lõpetasin proovi siis ütleme, kui keskpäeval kaks korda nädalas muusikakeskkoolis, siis ma panin kohe peale. No ütleme, sellise sellise tavapopmuusikat mängiva raadiojaama ununema raadio Star, FM-i ja, ja siis, kui tundsin veel sellist tugevamat tõuget, siis mul oli varuks, oli Tanel Padari plaat, oli vardad šokis, et saaks, saaks sellise hea energia käima ja räägi, ilm lubas, lasin aknad alla ja, ja selliseks minutiks pass põhja, selleks et tekiks selline mingisugune selline puhastamise hetk, sellepärast et seda on paratamatult vaja, et mul on väga keeruline näiteks kuulata raadiost klassikalist muusikat, kui ma olen ise just proovist tulnud. Et kui, kui ma proovis proovis viibinud ja jama ja selline loomulik elu elutempo on, kus sa lihtsalt õpid õpitud materjali, siis, siis loomulikult võin raadios klassikat kuulata, aga muidu seal on lihtsalt keeruline, sellepärast et ma tajun, et et tuleb mingisugune piir ette, kus on, kus on vaja lihtsalt, et. Anda oma kõrvale puhkust ja mõtetele samamoodi. Räägime veel etappidest teie muusikalisel teel de asutasite kammerkoori otsis Mosikaales ja ka kammerorkestri sama nimega. Nüüd te olete selle koori andnud edasi oma järeltulijale Tallinn sümfonietta orkestrile midagi asutasid. Täna suvel ma vaatasin nii Vootsis muslikaales, kui see orkester esineb juba ühe teise dirigendi käe all. Te tegite väga palju tööd. Rahvusooperikooriga vahetasid Te koori koosseisu konkursiga otsisite uusi lauljaid. Ja nüüd sügisest hakkab seda dirigeerima ja paar peakoormeistritööd tegema. Hirvo Surva. Kas see ongi tänapäeva muusikamaailmas niisugune, kas trend homme, et et üks projekt petetakse, fail suletakse, alustatakse uut projekti või see on teil iseloomus ette, et te tahate kogu aeg midagi uut. Et ma arvan, et igal juhul teatud aja tagant on, on vaja uuendusi ja, ja värskendust, see ei tähenda, et see kollektiiv peaks kaduma pildilt. Nüüd nüüd sai tehtud voodis musikaalsed 10 aastat ja, ja nüüd peaks raamatu kinni panema. Minu jaoks on alati olnud natukene laiem protsess, et ma tahaks, et, et Eestis üleüldse nende kollektiividega, kellega ma kokku puutun, valitseks selline ja harmoonia ja evolutsioon, et, et, et on positiivne arenguprotsessi, inimesed õpivad, töötavad ühe dirigendiga on teatud lauljat, instrumentalistina seltskond, siis areneb edasi ja tähtis on nagu positiivne ringlusse pärast Eestis. Me ei saagi minu arust väga rääkida mingitest konkreetsetest kollektiividest, nii või naa on see üks muusikute seltskond, need on institutsioonidena konkreetsed konkreetsed üksused, aga tähtis on hoida ja energia ja, ja muretseda nagu pigem minu arvates pigem eesti tervikultuuri tuleviku pärast ja muusikakultuuri tuleviku pärast. Ja nii kammerkooriga otsis musike alles ma ise sain, sain aru, et tegelikult on väga ohtlik, kui kui üks kollektiiv muutub dirigendi või juhi keskseks, see tähendab tegelikult sellel kollektiivil puudub oma nägu. Tegelikult sellel kollektiivil puudub jätkusuutlikuks ja seal on võib-olla teatud muusikalised nüansid ja teatud käekiri, kuidas nad esitavad ühte või teist teost, aga aga laiemas perspektiivis on oluline, et see kollektiiv ise hoiaks neid väärtusi ja, ja et see hariduspilt muusikakultuuri näol oleks laiem. Et arvates näiteks amatöörtasandil asja äärmas tasandil ei peaks olema muusika kvaliteeti, muusika esitamise kvaliteet kehvem kui professionaalsel tasandil. Et kas sellepärast peab mängima või laulma üks koor mustalt sellepärast et nad on amatöörid, ei, nad tegelevad sellega vähem, neil võtab rohkem aega selle teose omandamine, ka tulemus võiks olla peaaegu samalaadne nagu professionaalidel. Jah, seal võivad olla mõned külal nüansierinevused, kuna pilli loomisega tegeletakse lihtsalt igapäevaselt võrreldes eks ole asjaga armastajate tasandil musitseerimisega. Aga inimene saalis tahab ikkagi kuulata kvaliteeti. Ma arvan, seesama asja armastaja tahab ka esitada seda fantastiliselt hästi ja, ja tunda, et tõesti, ta on muusikakultuuri üks osa, et see ei pea olema lihtsalt sellise protsessi läbimine. Ma tegelikult mõtlesin seda, kui vaadata tagasi eesti koorikultuuri ajalukku, et et kui Gustav Ernesaks asutas oma rahvusmeeskoori, siis ta kalliskivist lehvis teemanti, ta töötas aastakümneid kooriga, hiljem ta küll võttis juurde Olev Oja ja Kuno arengu, aga kooride dirigent arenesid nagu koos ja kui ma mõtlen Heino Kaljuste peale, kes asutas Ellerheina lastekoori ja hiljem võttis juurde Tiia Loitmegi seal nüüd seda koori aastakümneid väga fantastiliselt vedanud. Et kas see on asi, mis jääb minevikku ja tänapäeval lihtsalt on teised kombed. Ma arvan, et kindlasti mitte, küsimus on lihtsalt professionaalses töös, ma arvan, et see on nii lühike vastus ongi. Tähtis on hoida järjepidevust ja mitte ehitada süsteemi üles ühele või kahele inimesele, tähtis on süsteem üles ehitada laiapõhjaliselt ja kõikidele nendele inimestele, kes selles protsessis kaasa löövad. Et inimesed oleksid teadlikud, millega nad tegelevad, teaksid, et nende suhtumisest sõltub tulemus, mitte ühest inimesest, see on tihtipeale meie nüüd küll natuke laiemalt rääkides Eesti ütleme sellise grupi tegevuse võib-olla kerge miinus, ma arvan, et see on paremaks muutumas, rääkides kas või spordist. Kuna pikalt puutusin mingi hetk kokku korvpalliga ja siis ma nägin, kuidas on see see mentaliteet, et iga tähendab nagu oma võimeid, aga väga harva need võimed realiseeruvad tervikgrupi või meeskonna mõtlemises. Ja seetõttu ongi keeruline saavutada häid tulemusi seepärast, et see, see peab olema häälestatud kõik ühele lainele ja kui inimesed mõistavad 11 ja ja, ja see on selline koostöö ja, ja sellise elujanu küsimus ja kvaliteedijanu küsimus. Siis ma lihtsalt toon täiesti kontekstivälise võrdlusena, sattusin mõni mõni aeg tagasi vaatama seda meie kuldse Kalevi meeskonna, Nõukogude Liidu meistritiitli, sellist videot, kus näidati hooaja kokkuvõtet ja kui tegelikult arvata, et Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja teised fantastilised mängijad, siis siis millistele meeskondadele nad nad täiesti mängleva kergusega pakkusid, sellist konkurentsi, et need vastasmeeskonnad olid hämmingus kest võib olla tegelikult füüsiliselt, olid kordades paremas paremas vormis ja nii edasi, aga see seeläbi see mõtestatus, Jaak Salumetsa ütleme, see drill ja, ja, ja oskus panna inimesed koos mängima. Oligi see hetk, kus, kus kõik need asjad said kokku ja pärast järsku kõik kadus. Seepärast, et nii kui inimesed ei vaatanud, no ütleme ringi sisekülge vaid otsivad ainult väljastada abi ja keskendud iseendale siis automaatselt see kõik on lõhutud ja ma arvan, et sama on meie koorimuusikakultuuris. Saade kiirustab, kiiruga läheneb lõpule uus hooaeg leiab teid Madalmaade kammerkoori peadirigendi kohalt. Madalmaade kammerkoor on väga pikkade traditsioonidega kammerkoor, järgmisel hooajal, nüüd mitte alkohol, vaid sellest järgmisel hooajal nad saavad 75 aastat vanaks. Ja nende repertuaar on väga lai ja nende muusikaline ambitsioon on kõrge ja sellest lähtuvalt on ka see hooaeg kokku pandud. Nad töötavad loomulikult tipporkestrite tippsolistide tipp-dirigentidega. Minu osakaal nüüd sügisest alates on selliseid kunstilise juhi ja peadirigendi kohustus, mis siis, mis siis määrab teatud teatud hulgal selle koori tulevikku. Ja mul endal on õnnestunud esimeseks hooajaks panna üsna erinev muusikaline pilt kokku. Kõigepealt alustame Rahmaninovi Vesbritega. Siis esitame Arvo Pärdi ja Bachi muusikat. Ühtlasi salvestame ka. Salvestame ka otse kontserdi ülesvõte. See on siis juba selle hooaja teisel poolel koos Madalmaade kammerorkestriga. Seal on instrument reaalkui ka kui ka kooriteoseid ja, ja siis on kavas Stravinski, Valdo koorimuusikat ühtlasi ka väike kontserttuur Hispaaniasse ja Monte Verdi Vesbrid ja, ja siis peaks tulema juba Hiina tuur, nii et sellised suhtelised mitmekülgsed muusikalised ja, ja, ja elulised ülesastumised Kuidas te mahutate selle töö sisse teise uue ameti ehk olla riikliku sümfooniaorkestri peadirigendi Neeme Järvi assistent? No õnneks see koormus ei ole kuigi suur, et on, on teatud projektid, mille, mil ma seda teen ja minu ülesanne on, on selles protsessis kaasa viibida ja viia läbi ka üks proov, nii et et tegelikult see koormus ei ole nii suur ja, ja minul on vastupidi. Suur heameel, et selline võimalus tekkis, et et sellist tõesti suure maestro kohalolekul veel veel kasutada iga võimalust, et, et näha ja, ja ammutada endasse seda, seda kogemust ja seda oskust. Te olete väga paljude kuulsate dirigentide käe all õppinud, ennast täiendanud. Kas on veel mõni dirigent maailmas, kelle juures te tahaksite võtta mõned tunnid? No ma ausalt öeldes pean tunnistama, et küsimus ei olegi enam minust dirigeerimist tunnivõtmises, et see, kuidas nüüd nüüd konkreetselt tehniliselt mingisuguseid asju läbi viia on, on üks asi, aga ma arvan, et palju rohkem õpib just seda seda maestrot protsessis nähes ja ja vaadates, kuidas ta, kuidas ta töötab, nii et pigem pigem just selline aktiivne prooviprotsess ja ütleme näiteks tsisternides maestro Volmerit Parcifali jooksul on ka väga hariv protsess olnud, nii et et iga inimene mõjutab kogu seda protsessi, nii et mida rohkem on muusikaliseid meeldivaid kokkupuuteid, seda parem. Millal me kuuleme teie õpilastest, Risto Joost? See on küll nüüd hea küsimus, ma, kuna ma ise veel pean ennast tõsiseks õpilaseks, siis on ma arvan, sellest igal juhul vara rääkida. Aga plaanis tõenäoliselt ikka. No kunagi ei tea, mida elu toob. Nii et tähtis on, et et protsess käiks edasi ja inimesed oleksid õnnelikud. Loodame, et lähitulevik toob teile ainult edu ja, ja väga palju niisuguseid muusikalisi elamusi, mis annavad toitu ja jõudu võtta ette uusi keerukaid protsesse. Kahtlemata palju edu teile, Risto Joost, tsunami ja tänase suvekülalise saatejuhile torid. Veel muusikat ühest teosest, mida esitati Tartus klaaspärlimängus. See on kaunis romantiline teos, jah, jäägu see meie tänast saadet.