Keskööprogrammi valikkava. Tänases keskeprogrammi valitavas esineb künni Muusikaakadeemia professor Arbo Valdma. Saade on lindistatud möödunud aasta detsembrikuus Tallinnas, pärast Arbo Valdma meistrikursust. Sel suvel toimus tema meistrikursus Pärnus. Saadet juhib Marje Lenk. Arbo Valdma, meil ei ole juhuslikult klaverit stuudios, nii et ma ei saa paluda neil klaverit mängijad ja teil on väga kahju. Muidugi. Ei tea, kas mul nii väga kahju on, aga ma teda näpiksin küll ta on mul niisugune hea selts olnud. Elu jooksul. Head ideed, sellest näppimisest olev alati kõige paremad ideed. See on üks niisugune üliarendatud tundlikkuse võime või tunda, et minu liitlane või vähemalt, et ma saan kellegi käest küsida, kuidas sul siis läheb. Kas sul on hea minuga või ei ole ja minuga. Kuidas elus on olnud, kas seltskonnas on tulnud tihti pererahva tungival soovil klaveri taha istuda ja oma oskusi näidata? Vaat seda küll karta, et kui ma oleks teadnud, et esitate Mul ei ole õnneks või kahjuks niisuguseid seltskond ette tulnud kos. Kõrvalops selles mõttes, et need, kes on noh, niimoodi pühendunud sellesse, mis kala siis tähendab, siis niisugune teenindusvorme muusika jaoks tundub Mayutakse alandav, aga nad on niisugune ühe liigse koogi taoline käik. Aga mul hakkas elu niimoodi peale, et et Ma kuidagi sattusin juhuslikult õuelauliku seisukorda, seal olid niisugused juhused, kus ma siis Walter Ulbricht'i mängisin, kes siis nii erilist huvi üles ei näidanud. Ja üldiselt ma püüdsin Nendes situatsioonides võimalikult vähe oma vastumeelsust sellise akti suhtes üles näidata. Aga viimane kord, mis mul see juhtus, oli Zagrebis oli üks roopa industriaaltoodete klaveroniga industriaal ta insus, seal toodeti näitus ja eesti klaverivabrik soovis oma valge klaveri. Siis. Kõik see oli väga tõsiselt organiseeritud, nii nagu sel ajal oli. Ma pidin oma Ja kui palju protsent sellest protsent sellest ja nii edasi. Aga oli teada, et Tiido kõikides oma elulugudes lasi hoolega ühe pildiga läbi käia, kus ta istus klaveri taga ja sellest on küll räägitud igasuguseid kõveraid Jutajad pärast. Ja siis, enne kui ta siis kolme jala peale pandi, siis teda siis uuriti igalt poolt ja siis leiti, et ta on ikkagi kindel igas mõttes, siis ma pidin siis mängima ja siis ma mängisin ühte tükki ja oma abikaasaga seisis seal lähedal ja ta Tšaikovski ja see on siis niisugune, võib-olla see viimane minu instinkt, mis on kuskilt tulnud orjapõlvest eest ja ma noogutasin. Löök, sedagi on tulnud teil kindlasti ette, et peretütar või poeg on pandud mängima ja teilt on siis küsitud, et noh, mida te arvate, kas temast saab asja või ei saa. Selliseid asju mul ei ole ette tulnud, ma olen seda vältinud, kuna. Et ühes koduses miljöös justkui meeldiv see ka ei oleks ja kui head meelt ma ei teeks, vanematele ma lihtsalt ei saa seda tõsiselt võtta. Kõike, mida ma tõsiselt võtta ei saa, ma püüan vältida. Kuidas teie endaga oli, kas vanemad näitasid ka teid mõnel õpetajal, enne kui hakkasite klaverit mängima? Vaata meie perekonnas oli väga huvitav, seda muusikat oli kohutavalt palju veel, meil on säilinud üks pilt, kus me mina ja noorem vend, oleme pildistatud kooli orkestri ees tema väikesed ruumid, aga mina, suured ruumid, aga ma ei tea, kas me olime siis seitse ja viis või oli meil natukene rohkem. Muusikat on hästi palju ja see oli üks niisugune ilus kool, kus seda muusikat tehti kooli nagu selle aguliosa või Pärnu linna osase, vaeste, patuste alevi. Niisugune kultuuri, üks sõlmpunkte ja siin kõik ootused ja ka potentsiaalses ristusid. Ja inimesed, eriti laste vanemad väga armastasid seda, et nende lapsed niisuguses kultuurilembesed olukorras siis saavad käia. Ja mängiti muidugi hästi palju muusikat, mis on. Aga otseselt võib-olla just niisuguse laia kaare või diapasooni tõttu ei olnud alguses nisust või nendes aastates, kus peaks siis hästi konkreetselt juba tegelema hakkama, mingi pilliga ei olnud niisugust sunnitlust vanemate poolt. Ja ma mäletan, et see algus, ega ta nii väga vara ei toimunudki või ei süttinud. Muusikakooli. Ega ega vist selle sellest ettemängimisest suurt kasu ka ei olnud, sellepärast et maestro Peeter Laja oli kuidagi kuskil oma mõtetega kuskil kaugel. Pedagoogiametist ei mõelnud lapsepõlves ega noorpõlves kordagi. Konsi läksite ikka, eks saada pianistiks, saada lavale. No ma ei ütleks, mina ütleks sellepärast, et siin oli jälle teisest kohast. Ma ei tea, palju, meil on seal isa, ema ees õpetajaametit peetud. Suhtlemise laiuse tiheduse juures täiesti paratamatu. Et seda ei tehtud ainult klassiruumis, vaid see oli ikkagi alati mingisuguse niisuguse üldise edendava, ütleksin, ideega seotud ja see edendav idee saatis küll, kui mingisugune niisugune piiramatud võimaluste pagas inimestega suhtlemisel mind algusest peale ja ekspedagoogitöös võib-olla või seda õpetaja töös. Niisugune näe, pannoo rami moodi lahti tehtud võimaluste. Noh, niisugune näidisväljapanek Ale kõige paremini. Ja ma ei mäleta, millal mul see niisugune väga fokusseeritud soov tekkis, et et noh, nüüd on siis aeg sellesse süvenenud. Ma arvan, et ma tegin läbi kõikvõimalikud Kas see oli juba 10. suurmeistrikursust misse kuulsus kui niisugune. Kui te lubate, ma natukene seda seletaks, mis asi see on. See on kõrvuti kõikide õppeplaanidega, mille järgi siis õpitakse ükskõik, kas siis ülikoolis oli muusikakoolis või, või siis mingisuguse erakoolis. Missuguses on alati üks väga värske muusika tegemisel see muusika ja musitseerimisega tulevad kokku inimesed, siis mul on olnud kursusi, kus on olnud. Kui nad lülitavad ennast igapäevasest elust välja, neil on üks ainukene teema see on siis muusika ja need teosed, millega on tuldud tullakse tavaliselt ette vanestatult, nagu läheks kontserdile, sellepärast et mängitakse inimeste ees. Tavaliselt on palju kuulajaid. Siis püüti võimalikult lahti mängida teose energia ja sellega kõige kõrval ei puudu ka, võiks öelda niisugune väikene kergendav asjaolu üks niisugune Shaun moment või lihtsalt see kommunikatsioon kuulajatega ei hakka tööle, kui nende suunas ei ole. Et eksklusiivne või niisugune plahvatuslik nii et ma siin kuidagi sain väga suurt rõõmu tunda, et kõik see, mida ma olen paljude aastakümnete jooksul talletanud et see kuidagi nagu ühes punktis jälle üheks uueks energiaks jälle üheks uueks vaataks, jälle. Te alustasite, kui nii võib öelda oma Teiskarjääri Jugoslaavias oli vaevaline. Ja, ja ei jaa pärast, et see oli teist korda nii-öelda sellest kodukeskkonnas nagu välja reisimine. Esimene oli Moskva konservatooriumis õppimine. Ja ma olin aktiivne kõikides endise Jugoslaavia. Põhiline sellel maal on see terve elu ja suhtlemine toimub ettenägematute seaduste järele. Kui need seadusteks üldse saab nimetada. Väga palju üllatusi, ütleb, et oleme kogu aeg võimeline mõtlema ka sellest mis ei võiks toimuda ikkagi toimub või, või jälle otse vastupidi, et mõtlete, see nüüd peaks siis nii minema ja siis kõigi. Mis sellel maal eeldus on, et midagi korda saata, nii et kui järele mõelda? Üllatavalt vähe? Väga lähedasi sõpru jäi mulle nendesse riikidesse, ma kahjuks ei olnud nii tark, et ma sellest Konkursside korraldajad kõike seda pedagoogilise tööga on, nii et televisioonitööd ja nii edasi ja ma mõtlen, et mul oli elutoas üks meeter 20 sentimeetrine paberivirn, mida ma pidin korda tegema. Ja siis, kui ma ära sõitsin Jugoslaavias Saksamaale 10 aastat tagasi, siis. Kas te Jugoslaaviast tulite ära sõjasündmuste pärast või oli oli teil aeg täis? Ma pean ütlema, et ega mul küll äramineku mõtet ei olnud siis, kui minu tegevust Alles endas olid siis need enne sõda viimased. Niisugused suured festivalid, võistlused, arvasin ma, minu üliõpilased ja ma mäletan, et, Ma ei taha seda sellepärast rääkida, et see nii oli, vaid sellepärast, et ma ei hakanud varem üldse olukorda analüüsima mis, milles ma olen ja kui oleks Mingisuguseid otsuseid vastu võtma. Aga sel perioodil minu ideed enne sõda olid niisugused, et asutada Novi saadis üks niisugune Euroopa Muusikaakadeemia. Kaks suurt Euroopa kongressi Novi saadi. Baasil põhiliselt seal oli ka televisioonijaam mis praktiliselt töötas minu projektide või, või meie projektide teostamiseks. Vikneis. Rajatud ehitises, millel on siis kolm alus kodust ja faktiliselt akadeemia oli viiendal korrusel, kuigi seal kasvasid ka jutumärkides puud. Aga ta oli sellel viimasel korrusel toona TV1 väga maalilisi Et sõda toimub 40 kilomeetrit sellest majast siis mul läksid lambid punaseks ja kõige tähtsam on üks väga suur grupp noori andekaid inimesi kõikidest nendest sõjas olevatest rahvustest ja rahvusriikidest või rahvusriigi algetest tulid minuga kaasa Nonii ja see oli võib-olla kõige kuidagi emotsionaalsem kooselu vorm, nadolid veel rohkem kui õppides minu juures seal Balkani riigis Kölnis nagu ühte sulatatud. Ma ei saa kuidagi unustada neid esimesi aastaid. Kuidas, mis tasemele see suhtlemine toimus instiktiivsest kuni kõige kõrgemad. Nüüd on Kölnis kerge jutumärkides jälle sellepärast, et on paljud kanalid üliõpilaste töö leidmiseks ja ja üldse natukene lahedamaks eluks lahti. Paremini on teadvustatud ja informatsioon liigub paremini. Kärnaadia keskeprogrammi külaline on Kölni Muusikaakadeemia professor Arbo Valdma. Kui teie kõnni Muusikaakadeemia professoriks saite, siis te ütlesite, et see on minu jaoks kõige suurem rahvusvaheline võit. Oli nii. Ja esiteks sellepärast, et see oli kivi südamelt. Ja teine oli see, et Saksamaal tänapäev Alguses oligi nii, et generatsioonivahetus nagu toimus Siis oli ka juba taasühinenud, nii et oli palju vabu kohti ka idas, siis kongos näeb nii välja, et siis võetakse avaldusi vastu. Tavaliselt. Neil on nad siis istuvad ja kuulavad ja neil on üks üks väga huvitav niisugune positsioon nende käes. Seal ma mõistsin ka hiljem alles igaüks vahetama umbes sellise pilguga ei tea, missugune kolleeg dast nüüd siis välja tuleb, kui ta siin meie keskel on ja see on kuidagi kuskilt otsast väga tähtis, sellepärast et mitte ainult eksamid ei ole küsimus, vaid on küsimus ka koridori jutud nõnda öelda kui meeldivad või, või edasiviivad, nad võivad olla igapäevase ja elu jaoks ja, ja kas nad on meeldivad või on nad teatud niisuguse kriisi taotlemise, provokatiivse kallakuga? See on ka üks aspekt. Mõtlesin küll nii jaoks ja. Siin olid ka kolleegid Moskva konservatooriumis, kes olid palju tuntud nimesid ja nii edasi. Näib, et mul oli. Kaks inglit pea kohal, kui mul need eksamid toimusid, sellepärast et. Tundmatute inimeste tundmatute tükkidega, need on kõik salastatud nagu lõpueksamikirjand. Et siin oli mul Ma ma pean kuidagi seda tõsisemaks muutma, seda olukorda enda jaoks, sellepärast et rõõmus inimene kaotab niisuguse teljetunde või kuidas seda öelda. Kaua aega läks, enne kui hakkasite ennast nii päris kindlalt tundma. Te kindlasti teate ohtu ots, see ei ole mingisugune eliidi keel, aga see on keel, kus kõik on paigas. Ja teil on ainult üksainukene võimalus. Ei ole vist ühtegi keelt, kes, kes nii rikkalt ühte mõistet võib väljendada. Ühte liigosse keskkonda mida üks lause endast kujutab. Kuidas siin valesti sõidate? Siis esimene asi, mida te märkate, kõrvad, rääkija, sakslase uduseid, silmi, ta lihtsalt ei. Olete väljas ringist sellepärast, et ei saa selle asjaga hakkama. Inimestevahelistes suhetes. Kaua aega mul oli keelepomm jalaga. Kas ma pean nüüd seda ütlema, et? See väga segas ja vaatamata sellele, et ma algusest peale mul oli see suur privileeg võisin tunde teha. Mul oli alguses klassis viis sakslast, aga mul oli ka kaks venelast ja palju Jugoslaavia keelt kõnelevaid üliõpilasi, nii et ma sain väga täpne edasi olla tänu õppekeele valikuvõimalusele. Ma saavutasin, noh, seda, mida ma alati olin saavutanud, tähendab see, mida ma tahan. Sest õppetööd ei toimu ainult mitteverbaalset vaipa. Ellu äratada või emotsionaalset mälu natukene raputada, et sealt ka niisugune muusikat tegemiseks vajalik aktiivsus välja tuleks. Palju näidatakse ja nii edasi, aga kui te tahate seda assotsiatiivset maailma avada Olin võimeline tasa. Jugoslaavias tegite te väga palju tööd, rabasid mitmel rindel, Saksamaal ilmselt väga palju tööd teha ei tohi. Toimetaja või ma ei tea. Hulluses, ja ma töötasin laupäeval pühapäeval, siis tuli direktor palus, et ma seda ei teeks. Laupäev tabeli Toisatud, teadsin siis teisest üliõpilase lähevad, kolleegid ütlevad. Vaadake, professor, siin töötab lauda ka. Et et võib-olla mitte sellega silma paista, siis ma esimene hakkasin siis tegelema. Aga nüüd on siis asi nii kaugele, et eriti pikad lennusõidud on väga pikad, lennusõidu ajal jõuab enim paljud asjad paika on üldse pikkadel sõitudel ma väga armastan pikalt sõita. Mõtlesin järele ja minu järel mõtlemise tulemus on siis selline, et ma jätkasin seda liini, et ma ei võtnud vastu ühtegi pakkumist, ei dekaaniks olla. Autorikohustustest ja keskendusin põhiliselt kahele asjale et oma meistrikursuste meisterlikkust tõlgendada ja et võimalikult palju õppida. Nimelt Saksamaale minnes ma äkki avastasin, et, et muusika tundmises, et ma olen kuidagi Väga tugevasti püüdsin sõrgadega ja siis ma hakkasin mõtlema, et et huvitav, et miks see nii toimus. Muidugi ma teadsin, et mul ajalimiit varasemast tegevusest ja ma oma teada tundsin nagu hästi üksikasju ja aga mul ei olnud vajaliku ülevaadet ja mul ei olnud konkreetset ülevaadet, paljud asjad olid intuitiivset lahendatud ja see teadmiste konkretiseerimine. See algus oli nii vaevarikas tegevus, aga pärast hakkas nii suurt rõõmu tegema. Millal te ise mängite, millal te selle aja leiate siis? Kõige rohkem ma mängin Kurstes, ma õpin tükke kursustel, nüüd sellel suvel saksa kännu kursusel. Oli üks eeltingimusi, et peab ise ka üles astuma ja siis. Ma tegelesin nõnda öelda kursuse kuritarvitamisega, alati kui ma pidin midagi ette mängima, siis ma ühtlasi mõtlesin. No peaks natukene kauem mängima, et saaks ikka päeval niimoodi kaks tundi oma mängu kokku, et ja see tekitas mulle väga suurt. Nüüd on huvitav asi selle asja juures võib-olla see veel, et ma olen. Sellele kongressile olid siis niisugused. Huvitav, mida inimene selle võimaluse kätte võtab? Mõned minu kolleegid seal. Peatatud, et nad saaksid omavahel midagi veel ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis äkki tekib üks niisugune nagu kinolinaefekt ja selle provotseeritud muusikateos. Et see teos mitte ainult ühte niisuguse kontserdi tinglikus ei ole istuda, mida mängitaks vaid laiematesse seostesse mis midagi tähendavad palju rohkem kui niimoodi porgandi läbi lukuaugu surumis. Raamatupidamist ka teha ja siis tuli välja, et mul on tänaseks päev kaks-kolmsada 25 diplomeeritud pianisti selja taga, neid arvestamata, kes on siis kursustel käinud kes on minuga tööd teinud või kellega mina olen tööd teinud nende seas siis 150 magistrit ja 12 doktorit ja aga kui ma mõtlen kõikide nende isiksuste peale, kellega kokkupuutumist olnud, siis ma peaksin küll ühe väga-väga suure kiidulaulu jumalale laulma. Ma arvan, et Mul on olnud selle tegevuse perioodi jooksul vähemalt 11 nõndanimetatud imelapse. See tähendab näiteks seda, et kõrvuti niisuguse üliülimate muusikaliste võimetega Paljudele rahvustele ja nende niisugusele psühhogrammidele või kui on olemas üks rahvuse psühhogrammi nisugune esteetiline ring, milles nad on välja tulnud või eetiline ring. Ma olen märganud, et mu Ja see on see kõige suurem punt siin-seal Ameerikas. Hästi palju küsiti, kui see vaimustuslaine hakkas yle nende kuulajate käima, ütlesin, et küsis, et, et noh, et öelge öelge üks asi, millest peale hakkab seal teie meetod. Või see lähenemisviis, mõtlesin, et, Ja siis ma siis rääkisin kaks laadset ära iseeneses ja kolmas lause on umbes nii et ma nii soovin olla niisuguses. Võimalik korvata, kui need ei ole kohal. Tähendab siin mõnedes vanades raamatutes ja siis, kui mina õppisin metoodikat Vene mallide järgi siis oli seal räägitud, mis peab tegema enne kontserdiga jalutama ja mõnedes inglise raamatus on kirjutada, mida sööma peab. Ärkvelolek see on ikkagi teatud väga kindlate asjaolude olemasolu korral võimalik. Kui inimene näiteks mängib klaverit ühte kohta, siis treib, mängib kolm kord. Mingi väike lõik, kolmelnud, mängib viis kord mänginud kuus korda, on teada, et näiteks seal oli, ta ütles ka, et. Lugege raamatut sel ajal ja muidugi paljud üliõpilased kasutavad seda vaata teaksite algusest peale selle koduse miljööga, et noh, et kuidas on Sid lasti kuulata ja kas on ilus ja mul on nii palju teemadel. Asjade mulle üks üks kolleeg hästi suurest koolist ütles, et. Teate, ma küsisin üliõpilase käest ta tuli ja tal ei tulnud ja ei tulnud üks koht välja, läks sassi, sassi minema, siis tulemus on ikkagi see, et see ei ole küllalt palju kaetud ja ma küsisin ta käest, et mis on pärast kas sa oled proovinud, mis on pärast, kui 111 korda näitas nelja nooti kvartett, et kas sa näed, kas sa oled proovinud, mis on pärast seda kaheteistkümnendat korda, et võib-olla just see seal 12.. Kalad lülitavad ennast välja niimoodi, nii nagu konstrueeritud või jumal mõtles niimoodi välja, kõik, mis ei kasutada, lülitab ennast siis pärast kümnendat korda näiteks ei ole vaja vaadata ka juba iseenesest läheb nagu siis pärast seda ja siis see kompamise võime käed lähevad, higised või külmad, enamik konstateerib, lihtsalt ketrab edasi. Ja siis lõpuks jäävad ainult muskleid ja siis muskleid teevad oma töö rand nendesse, siis kirjutatakse üles, mis on tehtud ja tegelikult üks niisugune musklitesse kirjutatud. Jupikene ei ole enam võimeline. Ja ma pean ütlema, et see on kohutavalt raske algus. Mitte ainult noorte jaoks, vaid ka kolleegile. Aga ärkvel olla ja seda värskust taganud. Keskeprogrammi külaline oli Tõnni Muusikaakadeemia professor Arbo Valdma. Teda küsitles Marje Lenk.