Tere õhtust, head kuulajad nii siin kui sealpool Läänemerd ja mujal Euroopas. Kuu aega tagasi ilmusid rootsieestlasest kirjaniku Andres Küngi sulest tema memuaarid Baltikumi elatud aastad mida autor tutvustas Rootsi Eesti moderaatide partei juubelil Eesti ja ka Eesti vabariigi saatkonnas. Paar päeva tagasi lahkus vastavalt meie hulgast ja seoses sellega kordame temaga tehtud viimast intervjuud. Andreski mingi nimi ja tegevus on tuntud nii Rootsis kui Eestis. 1947. aastal sündinud Andres töötanud raadio- ja teleajakirjanikuna valdab mitmeid keeli ja ta on maailmas palju ringi rännanud. 1969. aastal ilmus tema esimene raamat Ladina-Ameerika reformid või stagnatsioon. 1970. aastal oli Rootsi raadio, kultuuri ja ühiskonnasaadete toimetusel kavas teha programmi seeria Baltikumist. Andres Kink tegi ise ettepaneku sinna sõita, mille kohta ta kirjutab oma raamatus. Ettepanek kiideti heaks ja varsti olingi teel oma vanemate endisele kodumaale. See reis muutis kogu Mu elureisid Eestisse, aitasid tal teadvustada ja ka oma Eesti päritolu. Ta hakkas ennast tundma sajaprotsendilise eestlasena, olles samal ajal ka sajaprotsendiliselt otse eesti identiteet laienes balti identiteedile. Nii hakkasidki tema sulest ilmuma raamatud ja artiklid Eesti ja Baltikumi kohta. Küsisin Andres kingilt, kas tal on olemas ülevaade selle kohta, kui palju raamatuid ta on üldse kirjutanud. Täpselt võib-olla ei ole aga umbes umbes 55 kuni 60. Neil päevil ilmusid siis sinu raamatus on kirjutatud ajakirjanduslikud memuaarid. Tavaliselt on ju niimoodi, kui memuaare kirjutatakse, siis see tähendab nagu lõppu, et enam ei kirjuta mitte midagi. On see niimoodi? Ja võib-olla tavaliselt on küll nii-öelda, miks ma praegu kirjutasime muidu mitu põhjust, esiteks mõistlik kirjutamine, kavusel mälu veel toimib. Teiseks, nii kaua, kui on kõik need, kes on nagu läbi elanud, sama sarnaseid elamus on ikka veel elus, on ka võimelised raamatuostjad muidugi, kolmandad. Lisaks on mul muidugi huvitav juba siiani on ütleme, need 20 või kes on lugenud raamatulisandit, seal mulje on äärmiselt huvitav võrrelda nende muljeid omaenda muljetega ja sa hakkad tulevikus olema väga huvitav kuulda nende inimeste reaktsioone. Eks need põhilised põhjused on muidugi siis oli ka nii, et mul oli pisut aega üle seal, novembris või detsembris, eelmine aasta jaanuarist need kuna mul ei olnud midagi eriti mõistliku tehes, hakkasin kirjutama memuaare ja selgus, et see, need, kellele ma näitasin, oli muidugi väga huvitatud ja siis jätkasin ja lõpuks olid valmis. Need on ajakirjanduslikud memuaarid, aga seal on seal sellesse raamatusse ja see on väga mahukas raamat. Selle pealkiri on, et liin seal Baltikum. Kuidas seda eesti keelde tõlkida? No ta on jamad olid, tähendab, see ilmub eesti keeles kunagi novembri lõpus ja eestikeelne nimi on siis Baltikumi elatud aastad. Ja seal on väga palju ka sinu isiklikust elust. Ei no seal isiklikus, sedavõrd kui see on mõjutanud mu tegevust ajakirjanikuna Viilse ühiskonna arvamuse kujundaja, nüüd mu mulje on, mul ei olnud nagu elu ei ole olnud mingit, ma ei ole tundnud mingit vajadust, et teadvustada oma arusaamasid kunstist või, või filosoofiast, kus mul ei ole ka erilisi tugevaid aru saama lisa ainult nii palju, kui see on täitsa mõjutanud mu mu ajakirjanduslikku tegevust. Sa oled töötanud raadioajakirjanikuna, siis kirjutava ajakirjaniku, siis sa oled väga usinalt ja tuli sealt osa võtnud igasugustes debattides siin Rootsi massimeedias ja kohanud väga palju Rootsi poliitikuid, kes on sulle kõige tugevama mulje jätnud Rootsi poliitikutest. Tugevama või Miieldama, kui ma võin seda nii võtta kõige kõige ebameeldivama, mõtleks, võib lauloff palme, keda ma silmaotsas eriti just ei sallinud, ta oli kindlasti väga hea isa oma oma poistele näiteks, aga ütleme poliitikuna ju korduvalt rääkis väga ilusasti ja väikerahvaste õigustest, aga praktiliselt kunagi ei nimetanud balti rahvaid, kuigi omaenda ema tuli ju Lätimaalt teatavasti helisele Fankineerim. Need, kes on siis tugevalt ja ja meeldivalt mind mõjutanud, on, ütleme Need on väga palju. Carl Bildt Rootsist ka hästi väikesele ja umbes samal ajal Rahvapartei liberaalide esimees 20-ks vanem lätlane, nagu, nagu Bruno kallines, kes oli sotsialistliku internatsionaali auesimees, aga ka tänapäeva nagu Jaran pääshon, kellest mul on väga kõrge arvamine. Paljud Rootsis on arvanud, et ma mind isegi nimetanud, no muidugi organismi viiakse aga sotside sööjaks, see ei vasta üldse tõele. Rootsi sotsiaalajalooline kuju nagu Jalmar anti mulle suur baltlaste sõber ja tänapäeval jana pärsson on ju ka olnud meile väga suureks sõbraks ja kui sotsid on Rootsi sotsid on olnud truud oma oma põhimõtetel, siis olema neid austanud, esindanud, aga arvustanud siis, kui nad ei ole seda olnud. Selles raamatus oleks peatükke Rootsi sotsiaaldemokraadid ja Baltikum. Kui seal nüüd lühidalt räägiks sellest, kuidas üleüldse Rootsi sotsiaaldemokraatia on suhtunud Baltikumi ja eestlaste vabadussoov. No muidugi väga leigelt intidele külmalt ütleksite enam no väga külmad, aga mitte pahatahtlikud, vaid selle pärast lihtsalt, et arvates lihtsalt eeldati, et, et baldastel ei ole mingit lootust taas iseseisvuda ja väljavaated olid nigelad. Et ei viitsitud toetada meie vabadust, võitlus, kuna eeldati, et mina nagunii kunagi vabaks ei saa. Mina lihtsalt selgitasin nendele ainult seda, et, et siis ei ole seal sees moraaliga ja mitte midagi tegemist. Soli puhtam ongi niisugune töö näol siis prognoos, mille alusel nad siis oma seisukohti moodustasid ja, ja ma muutnud, et kuna nad teistes küsimustes võtsid neutra moraalsed seisukohta, miks siis mitte Baltikum kohta. Isegi Hispaania, kus oli diktatuur tol ajal säilinud sama kaua peaaegu sama kaua ei lohise kauem kui Eestis jätkuvalt toetada. Hispaania sotsialistide nõuti vabadust, Hispaania Baltikumi või mitte. Aga noh, need ajad, need vanad ajad tänapäeval pärast seda, kui Me võiksime, siis on võitlejate poole koonduvad kõik, eks, et tänapäeval on ju kõik Rootsi poliitikud Baltikumi. Kui me räägime natukene niinimetatud esmaspäeva liikumisest, mis toimus ju mitu aastat Baltikumi iseseisvuse eest need olid normanni turul siis seal ju kuigi palju. Kas üleüldse käis sotsiaaldemokraate? Käis küll see oli alguses nad muidugi olid seal ka muidugi külmega leegid ei tulnud täiesti kohale. Aga, ja pärast seda, kui ilm muutus ilmselgeks, et, et liikumisliikumine muutus ju üsna varsti nii-öelda rootsi rahvaliikumiseks lausa plusse, ta muutus jooksvaks pressi kaks pressikonverentsiks Balti Rafa rinnetel, aga ka teistele Vabadusliikumiste osadele. Pärast seda osalesid ju ka sotsid ja viimasel kohtumisel, kus kaal, pilt, kes oli, siis. Ta sai kohe pärast seda Rootsi peaministriks, kes siis tänas meid, kes oleme seda algatanud, siis võttis sõna sotside üks juhtivaid tegelasi peažürii ja, ja avaldama Hoidu kaebildi tänule meile, eks, et alati on tore, kui saab partner barrikaadidel seltsi ja sees muidugi käisid kohin ülesele normas turi, mis oli täis tulvil täis inimesi. Nad olid ju väga teadlikud, et sotsid ei olnud esirindes olnud nõrgeldadega. Memuaaride eesmärk ei ole, see ei ole absoluutselt mingi parteipoliitiline raamat, ma mul ei ole, ma ei tunne mingit vajadust hinnata sots ega peamiste suhteliselt kommuniste võib-olla siiski küll, jah. Aga ma ei tunne mingit vajadust rünnata, eks nad ise taipavad, et neil oli valja vale. Eks me siis teised, kel meil pole kunagi vale olnud, eks meie siis hõiskame ja oleme rõõmsad, et me nii tublid oleme olnud. Paar sõna veel esmaspäeval liikumisest teid oli seal mitu, kes sellele ideele tulid. Jah, meil oli mitu ja need, kes juhuslikult selle moodustas kaks liberaali jagaks moderaate üheks konservatiivses pigem eesti keeles. Kaks eestlaskaks rootslastest tähendab seal ees Peeter Luksepp minagi Eesti poolt ja Gunnar röökmarkia Rootsil, liberaal, hukan Holberi, aga see oli üsna juhuslik, seal oleks võinud olla ka lätlane Niklaus, Labukins, selle asemel oleks võinud olla Ülo Igna otse Stockholmi Eesti Päevalehe praegune peatoimetaja. Juhtusid olema meie neli ja aga no jäävad olid seal, eks ikka päris suur seltskond ja lõpuks oli nagu öeldakse, täitsa rahva liikumisoli ju meil oli, miitingut olid mu 30. linnas midagi lõpupoole ja üle igasuguste partei piirida parteide piirida. Kas sa võtaksid veel praegu, kui oleks selleks selleks vajadus ette sellise ürituse? Ei, muidugi õnneks tänapäeval ei ole, seda, ei ole seda vajadust, aga no ilmselge. Aga kui ma veel mõtlemis ja ja Jaaniatele sõna suupruukimise ja kirja valmis olenes, muidugi nii Eestil on, need tuli kas jälle, kui tulevad tumedamad ajad, mida ma küll praegu hästi ette ei näe siis muidugi, et mina ja teised oleme valmis jälle nädala Eesti vabaduse nimel võitlema siin läänemaailmas, kus me siis juhtub olema? See on tore kuulda, et, et sa ei näe ette seda musta stsenaariumi, aga sa peaaegu nägid täpselt ette, millal Eesti vabaks saab. Selles raamatus keegi küsis su käest ja sa ütlesid, et no et võib-olla üheksakümnendatel aastatel. Päris naljakas, see oli pärast esimest loengut, mis alguses Lääne-Rootsi provintsilinnas kaalse tahtis, et olla täpne. Siis sain küsimusel ajakirjanikul teete, et kas ma usun, et Eesti, Baltikum saab kunagi vabaks. Muidugi saab põhjendada seda. Esiteks on kergem elada optimistina, teiseks ükski impeerium pole jäänud püsima igaveseks, miks siis just Nõukogude Liit. Ja kolmandaks siis see, et ma nägin Nõukogude Liitu puht majanduslikult, kus kalossi savijalgadel. Ja siis no see oli kerge vastata, aga siis järgmine küsimus olijad, haat, millal ma sel juhul usun, et Eesti, Läti, Leedu savad jälle vabaks, see oli muidugi raske küsimus ja mul polnud aimugi sellest, aga ma mõtlesin, et panen igaks juhuks panin päris palju aega varukeseks, ütles, et ei, et see ei juhtu mitte nagu 90.-te aastate algul. Kõige huvitavam sellega oliselt päras taasiseseisvumisest saime üks, viis, kuus väljalõiget sellest intervjuust, mida siis inimesed olid säilitanud. No 20 aastat. Ja võib siis arvata nisukest muljet, seal nendele avaldas tol ajal kõik oli maha maha matnud, lootused paati puhu vabaneb, tuleb keegi noor inimene ja, ja on täis seda. Seda tulevikku Lootust see ilmselt oli, eks nad nägid mind mingi prohvetina pidama. Mul lihtsalt vedas selle aja paikapanemisega. Sa räägid oma raamatus ka just sellest ajast, millal Rootsid rootslaste teadvusesse kerkis üldse Eesti. Kas see oli ju seoses ESTO 80-ga? Ja, ja seda 80 oli üks õnnelik selles mõttes, et see sattus, see suur üritus siin Stockholmi pealinnas satusel nädalal, mis oli väga uudistevaene sellesse, et me saaksime tõesti tulipunkti ja neid oli üks, viis, kuus ministrit, kes tulid meid tervitame igasugust üritustel. Kasuks tuli muidugi aset välisminister tol ajal abielus eestlannaga ja nii edasi. Ja nii edasi. Vabaduse islami 85. aastal oli tähtis, see oli võib-olla veelgi tähtsam läbimurre. Ja see toimis ju toimus ju vahetult pärast Gorbatšovi võimuletulekut hambad täitsa ja mõnevõrra enne siis kultuuriliitude kohtumisi ja, ja laulva revolutsiooni teket Eestis. Lõplik läbimurre oli muidugi tänu tänu ERSP-le ja ja rahvarindele ja teistele vabadusvõitlejatele. Head kuulajad, te kuulsite intervjuud Andres Küngiga, kellelt ilmusid kirjanduslikud memuaarid. Baltikumi üle elatud aastad.