Pilemise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Selles saates proovime lahata Vanemuise teatri, lavastaja ja draamajuhi Ain Mäeotsa tegemisi ja mõtteilma. Lisaks Mäeotsa enese jutule aitab tema sisemust valgustada teatrikunstnik Liina Unt. Saates kõlab Allan Vainola muusika, mis on pärit Ain Mäeotsa lavastustest Ronja, röövlitütar ja hakk. Hääd kuulamist. Kuigi käes, kui elu on kui väikesed mäed jõkke, kõik meid tegemas paik mis eraldi kada. Õnneks aeg üks päev, seiklus kõik sellise eest. Annaksin üks päev seikluspäev, mida terve elu mõttes kannad. Loodame, see päev on peagi käes. Kui lõikab valdaja ütelda, tormata ta ootamas ja kõlada hüüberi laad. Päev Seikluskäik, tellide Annarti päev, päike. Ei. Mina terve elu mõtet, kannatasime päeva peagi käes. Ain, sa oled lõpetanud Tallinnas lavakunstikooli 16. lennu näitlejana, aga praegu tegutsed just peamiselt lavastajana. Kustkohast see lavastamise mõte seal pärit on? Ja see nii sentimentaalne põhjus tegelikult mõnusalt sentimentaalne, teine põhjus, ma võin väga väike poiss ja kinodes jooksis kuuekümnete film Kleopatra tra ja tohutu menufilm väga harva Ameerika filmid jõudsid, eks ole. Ja siis päris väike poiss ja ma läksin seda üksi vaatama midagi ja see oli noh, ka praeguses mastaabis tohutult võimas mastaapne film, loomulikult sentimentaalne, suur Hollywoodi oopus. Aga minu jaoks avaldas võimsate massiivset muljet. Naljakas on see, et ma mitte ise ei oleks tahtnud seal liha, vaid mõtlesin, et ma tahan olla see, kes paneb sellise võimsa asja kokku, kes seal on lavastanud, noh, selles mõttes, et ma tahaks ise midagi sellist teha. Režissööriks saada. Mul on väga selgelt meeles, et see oli nagu see, mis noh tänu Hollywoodile sel aastal Möödas on ajad, mil mokas siin käis Mississippi rajal Meyrauu olnudki röövlid öösel Meie valli ja veri kaks. Onu luu pole julm olevat. Joob. Ta kurjategija. Tulespoon. Aval elan maal. Taval vali meelimeelse kultuur teretulnud Evan Ameerikasse valged. Panna, kui pole või looge Kurjategija või põgenenud me käär. Tule ülesvool. Hästi, paljud asjad, mida sa oled teinud, lavastused, sa oled teinud ka näiteks laulupeo avamisel, mäletan kunagi tortuse laulupeol olid mingisugused õle, Pollid pisteti põlema ja tehti sellist häppeninge, tähendab, et sellised suured asjad, mida liigutada, see paeluksinud. Ja on kogu aeg paelunud ja just selle kandi pealt, aga et teha midagi, ma sõnastaks selle niimoodi, et mulle meeldib teha suuri mastaapseid, asju, kus saab fantaasial lasta lennata ja mis oleks nii-öelda kiiksuga, tähendab mastaapsusega pateetikagevat noh, väga tihti käsikäes, ma ise ei pea ennast üldse teismeliseks inimeseks vedanud, mul hakkab hästi kergesti piinlik, kui asi või etenduse film või mida iganes ma näen või loen. Et kui salla pateetiliseks, siis nagu selles suhtes väga tundlik, ma ei kannata seda üldse. Samas ma olen paadunud romantik, moi või ma olen tegelikult väga sentimentaalne inimene, aga ma arvan ise vähemalt, et mind odavalt ära ei osta. Et selles mõttes, mis puutub nendesse suurtesse asjadesse, siis seesama Tartu laulupeo avatseremooniat me tegime seda lustiga või pigem vastupidi, balansseerida seda, noh, ütleme. Laulupidu iseenesest on üks siukest saksa lik, rahvusromantiline asi ja las ta olla, ma ei ole jumala eest mingi, ma ei pea mingit vimma laulupidude vastu, ma ei ole selles mõttes aktiivne inimene, aga aga ma arvan, et sellele tuleb pakkuda nagu vastu kaalusele asja enda sees, et et sellepärast me sellist pulli nagu mõned ortodokse mad, laulupeo inimesed ütlesid, sellepärast me seda tegimegi. Aga siit lavastajast veel edasi minna nendest kolosoolsetest asjadest kuidagi veel materiaalse võteteks minnes siis seal need juhid, Vanemuise teatrit, teatri oma juht, kui palju sulle kui näitlejale, lavastajale, teatri draamajuhi amet pakub. See on selles mõttes hästi hea küsimus. Tegelikult see on iseenesest nagu peituks mingi vastandus, et noh, loominguline inimene ja siis selles mõttes draamajuht Tav siis Vanemuise teatri draamatöö eelkõige siis repertuaari just nimelt kunstilise poole eest vastutan. Ja siis suunane juhin seda, et eks siin on juba sisse kodeeritud mingi vastuolu selles mõttes, et jah väga palju minu ajast energiast võtab nii-öelda organisatsiooniline töö või noh, otsapidi isegi bürokraatiasse nagu jõuab, eks ole. Aga see kõik on noh, vähemalt siiamaani muidu ma seda tööd ei teeks, selles mõttes, et kogu aeg on probleeme igas teatris, igas organisatsioonis on probleeme, jamasid, on asju, mida sa iial ei suuda ette näha asja peale, neid lahendama. Loomulikult tuleb mingi hetk nagu siibri ette, et kurat tahaks puhtalt loominguga tegeleda, aga selles mõttes see kaob siis, kui sa näed nagu seda tulemust, kui publitleb saani või tähendab saalid on täis. Kui sa tead ja tunned rõõmu sellest, et, et see, mida siin Vanemuises vähemalt draama poolel näidatakse siis on midagi huvitavat, hääd provotseerivad, et paremas mõttes, et sinna kunsti. Et tehakse kunsti, mitte mingit pseudoasja, et see on nagu see, mis kaalub üles selle igasugused organisatsioonilised noh, see probleemiderägastik, millega päevast päeva maadelt, eks ole. Ja siin võiks teine teema minema nagu palju mõelnud, et juht või teatrijuht või peanäitejuht mis iganes. Et see on üks väga, see on nagu niivõrd noateral asi, ma olen seda meelt, et teatris ei, selles mõttes ei saa olla demokraatiat. Demokraatia tähendab, kes siis vastutab tulemuse eest, eks ole. Aga see ei tähenda seda, et ma peaksin ennast auto kraadiks. Mul ei ole jumala eest mingit poolne komplekse. Ma ei ole selles ametis. Ma tõesti arvan niimoodi ja ma tunnen, et ma ei ole selles ametis selleks, et enda egot pushida, mingit võimu näidata või mingit võimu, sest et mul ei ole seda vaja. Ma teen seda tööd selleks, ma saan naudingu sellest, kui see, mis laval on, et see on päris. Et vot selle kaudu ma naudin seda tööd. Aga siiski millegi arvelt see trauma juhtimine tuleb. Näitlejana on sind viimasel ajal üsna vähe näha. Meistri ja Margarita surevad seal meister aga viimasel ajal rohkem. Mina küll ei ole näinud. Ja ma ei, nagu ma alguses ütlesin, et ma ikkagi määratlenud ennast lavastajana, ma pean ennast lavastajaks, kuigi on on rolle, mida ma tahaks teha ja mida ma arvan, et muideks et ma ei teeks halvasti või, aga ma tean seda, et näitleja on, on selles mõttes kuradi raske töö, et just nimelt siin selleks, et seda tööd tõesti hästi teha peaks olema noh, ise nagu pidevalt töös arenema MINA, OLEN arengu endal noh, selles mõttes täiesti teadlikult praegu ära lõiganud. Kui ma nüüd mingi rolli võtaks, siis oleks metsik, metsik töö just nimelt endaga, et milleks mul praegu paraku aega ei ole. Sõmeru, see on pühendumise asi, on geniaalsed geniaalseid, näitlejaid, lavastajaid, eks ole, et ta ka mina, see kindlasti ei ole nagu metsiku tööga saavutama tulemusi. Sa ütlesid just sellise asja, millest ma hakkaks ka kinni, et sa pead mingi tööga saavutamata ka, et äkki see tuleks niisama, et seal niisama ei tule, et keegi kuskilt patsutab õlale ja ongi hopsti olemas. Ma räägin näitlejatööst, noh, selles mõttes, et lavastajatööga on, on küll see, et et sa võid ükskõik kui kõvasti tööd teha, tähendab kui sul ei ole ideed mõelnud, kust nagu ideed tulevad või see ei ole muud kui tegelikult avatuse küsimus. Et kui avatud sa suudad olla, noh, igas mõttes ma tean seda, et ma töötan lavastajana nii et miski asi mingit huvitab, mingi teema. Et noh, tõesti, ma käin mööda tänavat. Ma vaatan inimesi, autosid, vaateaknaid ja ma saan sealt ideid, et. See ei ole niimoodi, ma olen kodu, tõmmu kulmu kortsu, suitsetan ohjeldamatult, mõtlen mingeid asju välja siis minu jaoks on kyll, võib-olla mõnele teisele sobib vastamine käin siis võimalikult palju ringi. Mõtlesin nagu. Ma vaatan, mingit asja, mulle laotab äkki mingid lahendused, ma toon ühe näite, näiteks, et me tegime pühakut seda võrukeelset Ki röödenerist. Ja seal oli ka see periood, kus ma otsisin nagu väljundeid, kuidas mingit asja laval edasi on, kuidas leida lavalise ekvivalente, mille huvitavaid ootamatuid vaimu kaid. Sest mu meelest häda, et tal peab olema vaimukas. Ja selle all ma ei mõtle mingit nalja, lihtsalt naljaviskamist, vaid noh, asi on igas mõttes visuaalne, mis iganes, et nagu sisult otsisime visuaalseid lahendusi ja Est Tallinnas kardinapoe akna peal kaardina drift välja saime nagu lahenduse sellest, kuidas nagu anda selline väike asi lihtsalt detaile etendusest. Et noh, ma püüan olla nagu võimalikult avatud ühesõnaga. Ain majandus ma tegelikult tulin selle mõttega siia, et sa räägiksid mulle ilusas võru keeles võru asjast ja kui nüüd küsida, et kas sa tahaksid rääkida või kui ei taha, et miks sa ei tahaks rääkida võru keeles. Küsimus ei ole tahtmises või ma ei räägiks praegu võru keeles, on sellepärast, et see oleks minu jaoks selleks pingutatud situatsioon. Võru keel ei ole minu emakeel, ta on mulle hästi oluline ja huvitav ja mingil määral jah, ja ma oskan seda rääkida, aga see on teine asi. Kui ma praegu peaks hakkama võru keeles rääkima, siis Ma mõtleks sellele, kuidas rääkida, mitte mida. Et see oleks just nimelt natuke kunstlik minu jaoks, ma räägin praegu tegelikult sinuga ju, eks ole, sinu Urmasega, kes sa ei ole nagu võrukas ju. Ja minu jaoks on see ka hästi oluline, et inimene ma saan vabalt rääkida võru keelt inimesega, kellel see on nagu täiesti olemuslik asi, et kellel on nagu emakeel või Võrumaal, kes ei oma omaenda, mingite sugulastega, maantädide-onude ka kunagi oma vanaemaga, siis on see noh, seal olemuslikult teine asi. Ja teine põhjus on see, et noh, see on Eesti Eesti riigikeel on eesti keel, eks ole. Et minu enda raadiokuulajad huvides noh, nagu ma seda ei veeks. Mis ajast sulle hakkas selgeks saama, et sa oled võruke või oled sa seda kogu aeg olnud või on see tulnud ikkagi mingisuguse avastusena, et ei ma ei ole tallinlane. Ma olen võruke, aga see on see asi, et selleks, et olulistest asjadest nagu selguks, saada selleks sa pead minema kuhugi kaugemale. Et minu jaoks oli tõesti jätkuma. See lavakasse sisse et just nimelt siis, kui ma olin nagu võrust kaugemale läinud, siis ma hakkasin rohkem selle peale mõtlema, et see taju nagu noh, just nimelt nagu eemalt vaadates sa nagu kõikide muude asjadega, miks ma väga vajan seda, et ma pean kord-kaks aastas olema mingi mingi perioodi, kas kuskil workshopis festivalil noh, välismaal et isegi mitte nii palju nagu selleks, et näha seal võimalikult palju värskeid uusi asju, seda niikuinii. Aga just selleks, et seal olles, et sa saad mingi eriliselt objektiivse värske pilgu probleemidele, mis sul siin kodus on nii igas mõttes alates tõesti noh, oma töö organisatsioonilistele või aga mis kõige olulisem, et sa hakkad omaenda tööde loomingut, et seda teatrit, kus sa oled seda teatrisüsteemi ja kogu seda kupatust tõesti värske pilguga vaatama. Täpselt sama asi on võluteemaga ja kogu selle võru võrukultuuriga ütleme nii. Kas see, et võru keeles teatrit teha, kas see mõte mõlkus juba enne peos või tuli see mõte koos sellega, kui hakkasite lavakunstikateedris tuvastama Kõivu ja Lõhmuse siis stuudio ja vihma või oli seal juba ennem mingisugune lootus või teadmine, et võru keeles tahaksite teha? Ain Mäeots lõpetatud, tulenes võrratedaat võruteater või noh, see ei olnud nagu üldse tõsiseltvõetav teema, et pigem nagu ikkagi selle põua vihma aga väga selgelt ikkagi siis, kui Kauksile tuli selle Bernard Kangro Susiga vot siis minu jaoks oli nagu just seal see tegelik huvi nagu just nimelt võrukeelse tajumine, et noh, asi ole keeles, vaid asi on just nimelt mingis muus kultuuri-kultuuritaustas just nimelt maailmapildis, nagu et need, kas ütleme, et see eesti dramaturgia ja võru dramaturg ja et see ei ole mitte lihtsalt keeleline maha vaid see on väga võimsalt maailmapildiline, mahe nagu see, mis seal noh, just nimelt tegemist on kahe päris erineva kultuuri, noh just nimelt kogu see hoiakute kompleks kogu see noh, paratamatult vajaks, see on noh, see võrukeelne dramaturgia stan, eratsionaalsendan metafüüsilise, mis iganes, ta on huvitavam minu jaoks reeglina selles on mingit hullust, mis mind paeluna Oskad sa kuidagi kokku võtta, võib seletada mis on nende kahe kultuuri Põhja-Eesti ja siis Lõuna-Eesti kultuurivahendeid, just, et oskad sa kuidagi kokku võtta, mis on see? Pildi erisus oleks alati nagu sest küsimustele nagu hästi napilt lakooniliselt vastata ja ma kunagi ei oska. See on, kui ma hakkan praegu oma tajus nagu sorima, et kuidas ma seda tajun seda erinevust siis ta on, nagu ma enne ütlesin, ratsionaalsem. Tavaliselt ütleme tegelaste motivatsioonist, eks ole, mis noh, ala, mis tõukab seda või seda inimestele sellele teole või miks ta nii või nii tee, miks ta selle tapab, miks ta, et reeglina need motivatsiooni leidmine tähendab eesti Noh, ma võtaks selle kokku sõnaga sõge sõgedus või noh, minu meelest selles olu kultuuris on see sõgeduse momente. See ei ole ei negatiivses või positiivses tähenduses, vaid noh, tajun seda mingis mõttes nagu sõgedusena või noh, eriti ütleme, Madis Kõivu dramaturgiat mingi hullus, mis seal sees on, noh, see on jube võimas. See on tegelikult ka, eks ole, Navitrolla, kes on mingis mõttes kosmopoliit kunstnik, onju et ka tema töödes või seda, kuidas tema maailma näeb, on mingisugune mulle hästi tuttav hullus nagu sees. See on see üks põhiasju, mis eristab. Ma olen kusagilt kuulnud või lugenud, aga ma ei suutnud seda allikat uuesti üles leida. Et sa oled öelnud, et võru näidendites kordub äike kogu aeg. Tunne on küll, et on ja mõeldes nagu selle peale jah tegelikult, kui ma nii mõtlen, kas kõik need võrutükid, mis ma olen teinud, on ka ikka nagu füüsise kujul olemas. Aga ta on hoopis teise tähenduse kui näiteks Hollywoodi p Horrarites. Et ta ei ole nagu selliseid, ta ei tööta nagu sellel tasandil, vaid ta võtab, noh just nimelt see äike töötab tõesti, ta on nagu sisse kirjutatud, olemuslikult ta töötab ka mingisugusel metafüüsilise tasandil. Mulle isiklikult tundub üks selline kummaline asi, et mille poolest ma ära tunnen, et sa oled Võru inimene või lavastaja, no olgu, et sa neid võru asju oled teinud, siis jooksil Kivisildniku pühakuid, kongro susid ja kõivu kohtumisi tädi helliga. Aga üks selline asi, et kui vaadata neid sinu lavastusi, siis need selgelt eristuvad ja mulle tegelikult Need lavastused meeldivad palju rohkem või noh, ma tunnen nendega ka mingisugust lähedust. Millegipärast on selline tunne, et see on su pärisosa. Ta on mulle midagi selle vastu, kui see nii on, selles mõttes, et noh, nagu enne rääkisime, et määrav ei ole mitte see, et mis keeles, eks ole Et mis asi on puhtalt ideedes või mis mind millegi juures, mis mind nagu käima lükkab, Ma mingit teksti lugedes noh, ütleme, valdab mind, erutus, mida ma tahan teistega jagada. Ei ole nagu oluline, et noh, kus see tekst on, tähtis on see, et ma tunnen, et see tekst nagu tõukab mind, et tõukamine, mina lähen, siis ma tahan, ma tahan seda nagu sulle kellele iganes, nagu edasi anda. Aga kas selline asi on võimalik, et mulle tundub, et sinu puhul on võimalik, et sa oled ka muud dramaturgiat vaadanud läbi selle võru tuuri või maailmapildi. Sa oled nõus, kui ma ütlen, et sa oled lavastanud selle McDonaldsi mägede iluduskuninganna mingisuguse võru võtmes. Ma ei ole seda selles mõttes teadlikult teinud, tähendab paratamatult sest et seesama noh, ütleme tomati näide ta on hirmus lähedane hullus sees, see, mis mind käivitab. Et ju vist on küll niimoodi ma pigem nagu alati hoidun, nagu selliste asjade puhul ütlemine nimetame loominguks. Et ma olen püüdnud hoida mõtlemast analüüsimast selles mõttes iseennast, ma analüüsin tööd, millega ma teen, eks ole, mis, mis töötamist, aga ma olen pigem teadlikult hoidunud iseenda, selle kandi pealt analüüsima, et mis mind käima tõukab. Mõnikord on seda õudselt vaja ja paratamatult ma teen seda, aga ma teen seda, on täpselt nii palju, kui vaja on, et mul on mingi alateadlik hirm, et kui ma selle kandi pealt iseennast nagu liiga palju oleme, siis lõpuks jääb järgi ainult konstruktsioon või noh, ma ei taha, ma ei taha seda teemat iseennast puudutada, et mis mind paneb tööle, las see on midagi, mis mind paneb tööle. Juhul kui mul, see peaks päris ära kaduma mingi, et mingitel põhjustel et võib-olla siis on seda vaja, aga ma ei tegele selles mõttes iseenda loomingulise minaga. Et huvitav, mis me oleme või mis mind nagu, et noh, kas see on nüüd see või ma üldiselt väldin seda nendest asjadest ei räägita, et see on tõesti hästi intiimne asi. Sellised asjad on talventiimsemalt kui alastiolek nagu laval või noh, selles mõttes, et Mul on paar korda juhtunud nagu seda olukorda, kus tõesti, et mingi hetk on nagu sa näed, et näitlejal on tegelikult lihtsam ennast füüsiliselt laval alasti võtta kui mingit kohta, noh tõeliselt noh, avada endast mingi kant ja siis seda mängida. Olen märganud, et Võru inimestel selline kummaline naeratus vahel ma olen käinud suvel üsna tihti Võrumaa peal, siis näed neid inimesi ja nad kuidagi naeratavad lahkemalt, nad vaatavad sulle silma, mida Tallinnas niikuinii ei juhtu. Ja mujal Põhja-Eestis ka mitte nii sagedasti. Ma võtan kas või näiteks kontrat või Albert Kulki või neil on selline naeratus, mis seal kuidagi selline aval ja siiras. Ja mulle tundub, et sinul on ka olemas. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et ma ei ole sind kunagi näinud. Lapsena aga siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas, eks ju, et sul on nii palju igasugust tööd, rahmeldamist, seda intervjuud teeme me juba viiendal katsel. Sinust minust olenevatel põhjustel, noh kogu aeg mingi asi ette tulnud, mingid asjad toimuvad ju, sul on ikkagi pingeline elu või näiteks näitleja teeb midagi. Sina ei taha, et kas sa, kas need on riigid, keda peale viskad tikutopsiga või suitsupakiga? Visanud ei, alatooli olen küll ümber lükanud ja rusikaga lauale põrutama ja oleme karjunud, aga pigem on see juhtunud nagu väga teadlikult. No mõnikord on tõesti vaja selles mõttes, et ja ma ei usu inimesi, kes on tohutul hulgal, eks ole, maailmas nende juhi käsiraamat. Juhtimispsühholoogia, eks ole, noh, olen ka selleteemalisi asju lugenud, aga, aga see on ikkagi tegelikult see, et kuratatakse, võid omandada misiganes juhtimisvõtteid või asju. Aga kui sul ei ole juhiinstinkte tähendab Tase, mida, millises olukorras käituda, iga olukord on erinev, iga situatsioon, iga probleem, mis sul elus, et noh, ma ei usu nagu universaalsete lahendustesse. Sest et reeglina ma olen tähele pannud, et ma olen käitunud niimoodi, et ma olen mõni hetk hiljem mõelnud, et kui nad siin, mis ma tegin, oli juba, et olekski mõistlikum käituma või maks pidanud ennast vaos hoidma või, või miks ma pidin nii ütlema ja reeglina takkajärgi olema ikkagi aru saanud, et puht nagu asja tulemuse mõttes modood käitusin õieti, ma tundsin, et ma pean niimoodi käituma täitsa tegelikult nagu välja elanud. Tegelikult tuli asjale kasuks asi muidugi määrab see, et ma ei tööta selles mõttes alapangas või ei tööta kuskil ametiasutuses, vaid me tegeleme nagu niivõrd delikaatse ja niivõrd kergesti purunema asjaga nagu looming Paljud reeglid, mis muudel elualadel kehtivad, siin üldse ei kehti. Et see on niivõrd tugev nagu isiksuste mäng või isiksuste sobivuse mittesobivuse teema, et just nimelt irratsionaalsuse aste on kümneid, kümneid kordi kõrgem kui ükskõik mis muudest tuurides meie ümber enda kehtestamise all ma mõtlen selles mõttes kõige paremas mõttes. Paremast äratundmisest, instinktist mul ei ole, seda, et ma olen otsustanud, et minu printsiip on see, et ma olen alati selline vaid ma käitun, vot selles situatsioonis mõjutunateni ei ole, sellist asja ei ole, no siis ma oleks automaatselt juba mingite käitumisklišeede küüsis, ma hakkan tegelema sellega, et kuidas selle asemel, et mida. Nüüd sa räägid, et tegelikult on see intensiivne töö ja nii edasi. Kas kohasse jõudu, hangid? Ausalt olulistest inimestest ja kodus selles mõttes, et oma vanematekodust võrust. Aga eelkõige piisab, noh, kui ma olen omadega täitsa koos, mul juhe koos, mul on nagu kõik halvasti. Ja siis mõnikord piisanud sellest, et ma räägin telefoniga viis minutit noh, inimese ja sul on hästi oluline või noh, ei pruugi isegi nagu kuude kaupa kohtunud ja ja ma saan nagu isegi mitte laengu või äkki asetuvad asjad kohale tagasi. Segadus lõpeb ja ma tean, mida ma pean tegema ja noh, inimestest, Samas võtmas mingi vampiir. Aga see Võrumaa loodus on sellel ka mingisugune energiaallikas kindlasti selles mõttes, et ma ei ole nüüd mingi väga suur looduses käia, nii et et ah, kui mul on tõeliselt raskemale jõgede, järvede keskele. Ei, sellist asja ei ole, et mulle piisab sellest, et ma sõidan koju. Olete koju Võrru oma majad, käin, räägin emaga juttu, käin isaga saunas, viskan diivanile pikali, ei tee midagi. Loe mida jõululist, vahingase telekad, teised magamata. Ootasin kaua vaid lehma kärga, laula koolis, Pärber. Jah, elavdab õigs lambda ja muret ei pea tundma millestki käigud ida Eywa umbes pahad. Ja seal ma ei lase läbi. Liina Unt, sina, teatrikunstnikuna ja Ain Mäeots lavastajana alati parajalt palju koos lavastusi välja toonud ja kaks Võru lavastust kohtumisi tädi elliga ja pühak. Need kaks asja olete ka koos teinud. Minule isiklikult tundub, et need võrulavastused on näod seal kuidagi lähedasemaks ja see on kuidagi tema pärisosa. Kuidas sinule, kui asja sees olijale tundub. Ma ei julge öelda, et see on tema pärisosa, sest siis ma paneksite väga lõplikult paika. Aga. Ta ise väidab, et see on seotud keelega, et võru keeles suudate väljendada neid asju, mida kirjakeeles ei saa. Või õieti, tema jaoks on need võru keeles ilmselged ja see sageli tekib seal siis publikuga retseptsiooni probleemsest, publiku jaoks. Need ei ole nii ilmselged, aga see on juba lavastuse väljatoomise viga. Ainiga on selline lugu, et mul on tunne, et tema sees on üks lapike maad jupike maailma, mis on väga stabiilne ja väga kindel ja seal on kõik maailma asjad paigas. Mul on tunne, et see maailm on võrukeelne. Ja kõik need välised muutused, mis tema läbi teeb. Ta on võrdlemisi trenditeadlik inimene ja sellega tihti kaasnevad ka muutused maneerides ja huvi teisi, võib-olla prioriteetides. Et nendega võib-olla ta isegi püüab seda varjata seda maailma, mis seal sees peidus on. Aga ei saa salata, et see maailm meeldib mulle kõige rohkem. Sest selle puhul sõltumata sellest, mis väline kest, ma olen veendunud, et ma räägin selle ainega, keda ma tegelikult tunnen kellest ma väga lugu pean. Sa rääkisid sellest maatükist, kus on kõik paigas ja see maatükk on võrukeelne, mis on seal kuskil olemas alles aga ta ise ütleb, et selles onukeelses kirjanduses on olemas mingisugune sõdedus või hullus. Et kas sa seda tema puhul ka tajud tema hullust? Nojah, ütleme, et kui on olemas näiteks sellises laias laastus kahte sorti kirjanik üheda, siis jaanioksad ja teised on Friedebert Tuglased, eks see on hull, aga teine on selline, mitte hull. Siis kas Ain Mäeots on sõge? Ta peab olema ju, kui tal selline amet on, ega teisiti ei saa. Ja aega, mesi, mulle tundub see ta isiklik veendumus oma sõgedusest muutub järjest kindlamaks ja see teeb teda paremaks lavastajaks, sest kui ta Ennast usub ja seda usaldab seda selgemalt suudab ta ennast väljendada. Ja võib-olla pühaku puhul, mis on ta viimane võrukeelne lavastus tuli see eriti reljeefselt esile. Kui ma küsisin Ain Mäeotsalt, et mis ajastal see lavastamise mõte või tahtmine juures on siis ta rääkis, et väikese poisina käis kinos vaatamas Kleopatra filmi, mis oli Hollywoodi film ja siis ta tahtis olla ise selle asjal lavastaja, mitte näitleja, kelleks ta tegelikult ju on õppinud, vaid just nimelt lavastaja. Kas sulle kui teatrikunstnikuna on kuidagi tunda ka see, et ta tahab selliseid, noh, ütleme, see film oli selline hästi mastaapne ja suur ja võimas film kas ta tahab ka enda lavastustes teha selliseid suuri mastaapseid asju? Ja kuidas veel, mida suurem, mida uhkem mida rohkem inimesi, mida rohkem tuld, mida kõvem muusika, seda kõike ta tahaks, ka ta aeg-ajalt vähemalt on tahtnud, et teater olekski nagu film mis omakorda paneb kartma, et võib-olla peaks elu ka olema nii ilus nagu film. Aga kummaline on see, et ajapikku on ta selle filmi lisuse otsinguil muutunud järjest Diatraalsemaks. Ja, ja see viib nagu selgemalt tulemuseni. Aga see filmihullus on tal ju säilinud, et ma ei tea teist. Ühte tean veel nii kino hullu inimest, kes ei jäta mitte ühtegi filmi vahele, ükskõik mis tema kategooria või oleks mitu tärni seal tagajärjeks. Aga mis puutub tema lavastamise eelsesse aega, siis kui ma nüüd ei eksi, on, on tema kunsti natukene õppinud kusagil Võrupäevi ja kas ei ole tema mitega puutööga tegelenud, et et kui see pilt kokku panna, siis saab ju väga põneva mehe. Mees, kes vabal ajal nokitseb kuskil seakülaga või puulusikaga Ootame 60 aastat siis, kui klubid enam ei tööta, võib olla. No minul võib-olla on lihtsalt selline kogemus, et alati, kui ma Ain Mäeotsaga kokku saan siis jääb ta kuskil 15 20 minutit hiljaks ja siis, kui ta lõpuks tuleb, siis tal on hästi palju telefonikõnesid, siis ta räägib pool sellest ajast, siis tähendab juba edasi jooksma. Et üsna raske on selles suhtes temaga suhelda, mitte temaga, kui inimesena ei oleks raske suhelda, aga ta lihtsalt ei ole aeglasemaks. Ja mulle tundub, et selle aja võtab varajase teatri juhtimine, selle draama poole juhtimine. Oled sa sellega nõus, et kas sa näed teda kui lavastajad ja teatrijuhti kuidagi lahus? Ei näe, siis ta püüab teatrit samamoodi lavastada. Ta paneb hooaega kokku nii nagu lavastaja, aga sel juhul tegelasteks on need näidendid, mida ta valib. Ja siis osatäitjateks on lavastajad, et selline on minu selle hooaja lavastus, mul on need need komponendid ja ma püüan nendega selliste sellist lugu inimestele rääkida. Ma ei tea, kas te ise seda nii mõtleb, aga mul on alati selline mulje jäänud. Aga mis puudutab seda esimest poolt ehk mobiiltelefone ja kõike seda siis eluaeg igale poole hiljaks jäänud. Tegime Robin Hoodi, kui ta sai oma esimese mobiiltelefoni venna käest mis oli mitte küll enam see kohvri suurune, aga siiski suur, raske. Ja see vaimustus, mis tema silmis säras, kui ta sai helistada. Ja kuidas ta pärast esietendust jahtisid, ikka teha seda enam ära ei anna. Vend võib suu puhtaks pühkida. Ja nüüd on see aina hullemaks läinud. Kui vaadata seda lavastuste rida, mida sa oled teinud kasvõi viimasel ajal, siis seal ongi täpselt see siga ja kägu koos noortemuusikal komöödia ongi siis see pühak pooleldi ajalooline ja nii edasi, et ühesõnaga väga palju eripalgelisi ostja, kes see on, kes sellepärast et sa ei taha mingeid kanaleid sulgeda või on see ka sellepärast, et sa otsid veel midagi. Noh, otsida võib mitut moodi öelda, ma ei nimetaks seda, ma teen rei kruuni komöödiat lavastanud, et see mingi eriline otsimine on. Olgem ausad, reikuuni on vimka või, või nafta mingis mõttes väga selgelt meelelahutus. Ma ei pretendeeri, ma ei püüagi, tähendab, oh, ma tahtsin kogeda midagi, noh. Ei, muidugi see on esimene nii-öelda farss, mida ma üldse olen teinud ja ja ma ei usu, et ma niipea midagi sellist teen. Tähendab taolist, aga see oli väga, see oli väga naljakas. Või tähendab, ma arvan, et see tükk on väga naljaks ütleme, täissaalid praegu. Samas on see sedalaadi komöödia või farss, on, on mingis mõttes ta on isemängija muidugi lasta saab ka kihva keerata, halb lavastaja, niukseid, isemängiv asja. Ma tahan seda öelda, et ei ole mõtet, nagu noh, tegelikult Eesti teatris on ja ka viimasel ajal päris on siis näiteid, kus on võetud materjalile pariisi saab külge pookida seda, mida seal üldse ei ole. Tähendab, millel ei ole nagu mingit toetus või kruvikeeramise kohta, nagu üldse ikka ei ole Ena või noh, kuhu seda naela lüüa, eks ole, Esku ikka vägistaks tuleb tõesti välja mingi värk. Ausalt, farssisime, ütleme ausalt, Varsside seda jube hästi ja et see on naljakas ja noh, hops kõik. Et aga mis puutub nagu otsimis või noh kaheldamatult Ma ise arvan küll, et ma banaalselt kõlab, aga ma ma tõesti otsin ja ma arvan, et see, ma loodan, et see jääbki nii. Sel hetkel, kui minu suust väljub lauset. Oh, ma tean küll, kuidas seda tükki teha, siis võid sa mind kohe lavastajana maakonda. Kuule, ütle kui paha 130 praegu A ja saan 25, detsember 31 jõulu öösel. Sa oled siis Jeesuslapsuke, et kolm aastat on veel aega. Sellega ennast lohutan vahepeal et tegelikku laksunei on meil noh, rahulikult kolm aastat, siis võid muretsema hakata, et kuhu ma olen. Elu on. Su elu. On nüüd tuleb. Päikeselt. Meie. Koos seal alla ja ela Klooja. Muretu ja rõõmsa. Tuju. Ja ja seal on väikese Villa võib sellega elu meil antud ja kätte, vaid ka tema ei ole poolluusse asjatu vaev. Inemise sisu külaliseks oli Võrumaalt pärit lavastaja Ain Mäeots. Temast rääkis teatrikunstnik Liina Unt. Saates kõlas Allan Vainola muusika Mäeotsa lavastustest, hakk ja Ronja röövlitütar. Järgmise Inemise sisu toimetab Jaan Tootsen, kelle külaliseks on kirjanik Olavi Ruitlane. Sarja toetab riiklik programm, Lõuna-Eesti keel ja kultuur. Ain Mäeotsa sisu proovisid avada Külli tüli, Urmas Vadi. Kõike hääd. Hiljem ise sisu. Saade sisukatest inimestest.