Tere hea vikerraadio kuulaja, alanud sügise esimene rahvateenrite saade on täies koosseisus, Iivi Anna Masso diplomaatia peatoimetaja ja Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetuse juht ning Lauri Hussar vikerraadiost. Ning nii nagu ikka, vaatleme rahvateenrite saates nädala jooksul toimunud sündmusi ja püüame vaadata ka pisut kaugemale ja jätkuvalt on sellel nädala keskseks teemaks majanduse olukord Euroopas, koopas ja võitlus võlakriisiga. Kreekas on alanud kärbete vastane üldstreike ja meeleavaldustel süüdistatakse kõigis oma hädades euroop. Vaat ja Kreeka valitsus üritab siis meeleheitlikult alustada kärbetega, ilma milleta ei tule ka järgmist abipaketti, aga järjest rohkem, kui me vaatame, mille üle arutletakse, siis tekib ikkagi, et küsimus, et kas Kreeka ja ka teiste hädas olevate abistamine ja kas, kas selle puhul on tegu solidaarsusega, mida meile räägiti veel pool aastat tagasi või ikkagi ainult iseenda päästmisega mille kohta eile rahandusminister Jürgen Ligi ütles väga selgelt välja. Et aidata Kreekat aitama ja me tegelikult iseennast. Mis puutub aruteludesse, siis ega nendeks aruteludeks ju väga palju viimasel ajal enam aega ei ole, et otsused peavad sündima juba niimoodi päevadega, kui loetakse järjekordselt seda hetke, kui, kui justkui ei olevat enam raha, ega mina nii täpselt ju ei ole seal kassas käinud, aga nii palju kui nendest uudistest uudistest võiks seda järeldada. Jah, aga ikkagi, küsimus on selles, et kas, kas te konver üldse solidaarsusega või lihtsalt puhtalt selle sammuga, millega me tegelikult päästame iseennast. Aga jah, mis puutub solidaarsusesse, siis ma arvan, et seal või, või ükskõik kuidas pidi see retoorika jookseb, et eks need jutud minu arvates peaksid nagu küll minema tagasi mõningates aegadesse, kus me arutasime veel, miks meil üldse on vaja sellist ühtset majandusruumi ja, ja üldse neid Euroopa Liidu laiemalt ühtse poliitika põhimõtteid. Kuidas me, kuidas, kuidas me lõime, lõime seda, seda ühtset ruumi ja, ja kas meil nüüd on, kas ja kuidas meil on vaja seda hoida, et kui kreeklased ise ütlevad praegu vähemalt nii on kõlanud, et võib-olla mingis mõttes on, on nemad praegu justkui patuoinaks tehtud, siis mina arvan, et mingil paradoksaalsel kombel on neil isegi õigus. Sellepärast et, et, et on ka aastaid käinud suhteliselt rahulik kõrvalt vaatamine, kui, kui on käinud mingi mingisuguste valede protsesside tegemine ja pole olnud mehhanisme. Nojaa, aga kuidas sa saad seda väita, et Kreeka on tegelikult valetanud kõigile näkku ja teinud seda korduvalt ja küll nad on, küll nad on valetanud oma riigieelarve kohta, küll nad on küll nad on valetanud ka nende esimeste abipakettide kasutamise kohta ja nii edasi, et see, see vale on olnud kogu aeg seal ja, ja, ja noh, kas me oleme siis pidanud nagu kogu aeg nagu nagu lähtuma ainult sellest, et tegu ongi äärmiselt valelikke inimestega ja, ja sellepärast sellepärast siis on kogu see olukord juhtunud või, või millest see probleem on, et, et siin koopad nagu kõiges nagu süüdistada ja ja ka Euroopa panku süüdistada ei saa. Tõsi, mingil määral on siiski Euroopa pangad ka süüdi, sellepärast et, et mindigi kuue ja seitsmeprotsendist tootluste peale, mida Kreeka võlakirjad Tõotasid aga ma küsiks vastu, et kas sinu meelest ei ole siis Euroopas nii-öelda institutsioonide tasandil tehtud vigu näiteks noh, ütleme kasvõi, ma jätaks isegi ainuüksi selle kitsa Kreeka siin kõrval ma mõtlen, et kasvõi laienemise koha pealt ja nii edasi, et, et minu meelest on need väga olulised küsimused. Euroopas on tehtud üks väga fundamentaalne viga, et kogu see Euroopa ühtne rahandusruum on valesti üles ehitatud, selles on see probleem, et ei ole piisavalt kontrolli riikide eelarvete üle ja sellisel kujul, nagu eurotsoon seda üles ehitati, jättes mingi osa kontrollist rahvusriikide kanda mingi osa kontrollist Euroopa liidule. Loomulikult see asi ei saanudki töötada, sellepärast et see, mis oli riikide otsustada, seda tegi täpselt iga riik vastavalt oma suvale, vajadusel. Jah, aga minu meelest on suur risk ikkagi selles, et kui me hakkame rääkima, ainult näpuga näitama, et kes on valetanud ja kes on varastanud, siis lõpuks retoorika jõuabki välja selleni, et, et see lihtne kreeklane, kes on täpselt samasugune inimene nagu meie on, on mingi must, laisk ja rumal nagu olla siin mõned inimesed välja öelnud, et minu arvates on täiesti täiesti vale ja nagu inimesed, keda mina tunnen, kes on käinud Kreekas ja seal ühiskonnas elanud, et nad ütlevad, et kuulge, vabandust, aga niimoodi ikka ei saa asjasse suhtuda. Vale on, see oli algusest peale olnud tegelikult juurest, sest Kreeka on nagu ma, kui ma õigesti mäletan võetud üldse kogu eurotsooni valede andmete põhjal ja tegelikult tegelikult neid norme täitmata, nii et selles mõttes on nagu puhul noh, probleem on juba juba eos olnud olemas ja noh, tegelikult sellest võib-olla algusest peale oleks võinud rääkida rohkem enda päästmisest ja vähem solidaarsusest, sest nagu küsimus on, ma olen ka nõus, et kreeklased on, on, on kindlasti vähemalt sama vanemad inimesed kui meie. Aga noh, probleem on struktuure reaalne ja kui seal on on nagu seal on nagu sihuke niisugune noh, riigiasutuste korruptsioon, et ütleme noh, kuni ma ei tea vedurijuhtide kuue tuhandeeuroste palkade nii ja ma ei tea, kui mitme-Kuuste puhkusteni välja siis noh, siis seal on tegelikult vara tingida ja inimesed muidugi loobuda sellest, mis on, mis on juba saavutatud. Ja ütleme, et siis on nagu raske rääkida solidaarsusest, kui sa räägid siin kaheksasajaeurose palgaga eestlasele tõmbame natukene veel vööd kokku, võtame riske või nii edasi, et seda, et seda Kuuetuhandese palgaga Kreeka vedurijuhti ära päästa. Et noh, et siis, siis muutub see solidaarsuse mõiste natukene kummaliseks, et et, et minu meelest algusest peale sinu oleks võinud rääkida just sellest nagu euro ja mitte ainult majandusliku, vaid kui poliitilise projekti kaitsmisest, sest noh, tõesti kui, kui kui europiirkond laiali lagunema hakkaks tõepoolest, et see oleks noh, just eelkõige ikkagi väga suur poliitiline kriis kogu Euroopa Liidu kogu selle projekti seisukohalt See meenutab natuke sellist erru läinud abielu, kus, kus on niimoodi, et alguses on mingisugused väärtuste küsimused ja pärast on ainult raha ja siis on see küsimus, et kas, kas me saame nii-öelda raha ja ma ei tea siis kas või ma ei tea eri tubades magamise kaudu, nagu selle küsimused niimoodi täpselt ära lahendada. Nojaa, aga me oleme, me oleme sellesse abielusse jõudnud. Kriisihetkel, meie solidaarsus vaatab otsa selle otsuse eelnõu muuseas. Eurotsooni, aga minagi. Silmas tegelikult väga palju pikemat perspektiivi me oleme ikkagi liikunud kogu oma taasiseseisvusaja selles samas suunas. Nii aga meie solidaarsus on väga selgelt kirjas ühes otsuse eelnõu. Ei räägitud võlgadest rahast, sellistest asjadest räägiti väärtustest. Me, mis meil on ühist, eks ju? Nii, aga ma tulen ikkagi selle otsese eelneva juurde, mida Riigikogus arvutatakse, kannab see pealkirja 90, oo jaa, annab see siis Luksemburgis registreeritud aktsiaseltsile, mille nimeks Euroopa finantsstabiilsuse fond, garantii ühe miljardi 994 miljoni euro osas. Et, et, et see finantsstabiilsuse fond saaks emiteerida võlakirju ja et saaks siis vastavalt võlakirjade müügist saadud rahale anda edasi abi Kreekale, kes siis omakorda saaks finantseerida oma kohustusi, et see on kogu see skeem, kuidas me peaksime nii-öelda vaatama seda, kuidas lahendatakse nüüd Kreeka kriisi, kus on tekkinud olukord, kus ei suudeta enam olemasolevaid riigivõlakirju teenindada, riigilaen on kasvanud ülemäära suureks, intressid on, on ületatud kõrgustes ja nüüd lihtsalt refinantseeritakse, et Kreeka laenud selle selle EFSFi laenuga, mille eest siis loodetakse tagasi saada kaks kuni kolm protsenti, et see on nüüd siis ikkagi märk väga selgest solidaarsusest. Millest me siin ka rääkisime, tõsi, antud juhul me oleme, meil on solidaarsuse juttu, ei kuule, kuuleme seda, et minnakse läinud Kreekale appi ja, ja seeläbi tegelikult aidatakse iseennast. Neeme, tahad kohe midagi lisada? Ei, ma tahtsin tegelikult ainult öelda kuulajale väikese repliigi, et see paberi paksin. Lauri laual on põhimõtteliselt juba täiesti kapsaks loetud ja allakriipsutatud, et kindlasti me saame kuulda siin ühte või teist huvitavat kohta, mida sa kavatsed? Tsiteeri mina seda tõsiselt läbi tööd, mina. Tegelikult seda meelt, et inimestel on õigus teada, milliseid kohustusi me siiski sellega seoses võtame, et kindlasti ei vasta tõele see, et menüüd garanteerime ligi kahe miljardi ulatuses ulatuses midagi, et tegelikult see EFSFi skeem on juba selliselt üles ehitatud, et garantiid on rohkem kui tegelikult reaalset laenusummat, mida üleüldse välja antakse, silmas ei ole peetud loomulikult Kreekat on peetud silmas ka ka teisi riike, kellel on probleemid tekkinud ka Portugali, Iirimaa on sees, võib juhtuda, et sinna tuleb kedagi juurde, aga me ei tea veel, et et kuidas sellega, kuidas sellega praegu lood lähevad, aga kindlasti on, on inimestele huvitav ja vajalik teada ka seda, et, et millised on siiski garantii andja kohustused juhul kui kui Kreeka ei tasu või, või ka hätta sattunud riike ei tasu garantiiga seotud või, või oma laenu laenumaksete ja et kuidas siis garantii andja peaks käituma. Ja, ja see on küll nüüd päris karm ja siinkohal ma saan täiesti aru tegelikult soomlastest, kes, kes ongi endale lisagarantiisid nõudnud, sellepärast et kui me vaatame, kuidas garantii andjasse suhtutakse, siis kahe tööpäeva jooksul vastavalt EFSF-i võlakohustuste maksetähtpäevale tuleb, tuleb see raha üle kanda, ehk siis ehk siis siin on pisut räägitud kahest teisest võimalusest. See, see aeg on kahe kuni 10 10 tööpäevani küündiv, mille jooksul see raha tuleb leida ja EFSF-ile tagasi maksta. Kui nüüd EFSF-ile on see see raha ära makstud, siis EFSF loovutab selle selle võlanõude ütleme kreeka vastu loomude loovutab selle meile ja meie peame siis hakkama ise hagema seda, et kas me saame selle raha tagasi ja kuna ja kuidas me selle tagasi saame. Ja kui meil tekib mingisuguseid probleeme raha ülekandmisel maksmisel, siis koheselt rakendub meile meile intress määras Euribor pluss viis protsenti. See on, see on päris, päris krõbe summa, nii et targem on see raha kiiresti kokku leida, sellepärast et kui sa hakkab intressi korjama, siis summa, mis tuleb EFSF-ile maksta, on veelgi suurem. Nii et magan tegelikult täiesti aru soomlastest, kes, kes lugedes läbi selle EFSF-i raamlepingu, leidsid, et võib-olla sellistel tingimustel oleks vaja mingisuguseid lisatingimusi. No mina päris nii ei saa aru, selles mõttes küll ma olen täiesti nõus, et, et neid tingimusi tuleks vaadata, neid tuleks arutada ja see on väga tänuväärne, et sa seal oled praegu siin lauale võtad ja, ja see ongi ajakirjanduse ülesanne, minu meelest need asjad rahvale arusaadavas keeles noh, avalikkuse tõsta ja, ja, ja, ja seda tuleb arutada, aga seal oleks ilmtingimata arutada euroop kas minu meelest tõsiselt ja see, et nüüd mingid maad endale mingid erandtingimused välja kauplevad, et ma ei usu, et see nagu olukorda tervikuna ega kedagi teist päästab. Et siin võib-olla peaksime rääkima solidaarsusest, et kui probleem on ja kui see projekt, mida me päästa püüame, on ühine, siis peaks ka neid tingimusi arutama ühiselt ja nii et oleks kõigile samad. Jah, aga, aga, kui, kui seda ühist seisukohta ei tule, sellepärast et igal riigil on vaja kuidagi enda poole tõmmata igaühel on omad huvid, Saksamaal on seoses oma pankadega huvid Prantsusmaa panka. Pankadel on täpselt samasugused huvid. Nende huvid on on seotud võimalikult kiire lahendusega, samal ajal Soomel, kellel ei ole Kreekaga nii suuri huve, nemad lähtuvad pigem ikkagi sellest, et milliseid kohustusi nad endale võtavad. No siis võib-olla üks variant on ka rühmiti töötada, et ütleme Soome, Eesti ja muud naabrid siitkandist rootsi, nüüd ei ole europiirkonna liige ja Taani kahjuks. Et sellised riigid, mille huvid võiksid olla suhteliselt sarnased selles küsimuses, võiksid vähemalt omavahel tihedalt koopereeruda. Üks huvitav nüanss veel seoses selle EFSF-i EFSF liitumisega, nimelt kui riik muutub garanteerija streigiks riigist abi saamaks riigiks, siis, siis ta ei pea enam edasisi võlakohustusi garanteerima ja ja, ja kui me vaatame nüüd Iirimaaseisuses, Iirimaa seis teatavasti nendest piikse riikidest ei ole kõige halvem ja Iirimaa on korra juba abi saanud, seega Iirimaa karantiin piiri praegu midagi ja kui neil hakkab natukene paremini minema, aga teised peavad hakkama seal võib-olla võib-olla üle võtma mingeid laenukohustusi, siis siis võib-olla see Iirimaa seis ühel hetkel ei olegi enam nii lootusetu, sellepärast et ta ei ole midagi garanteerinud ja ainukene asi, mida ta on saanud, on see EFSF-i laen, mida ta siis siis kohusetundlikult tagasi maksab. Nojah, see on niisugune süsteem, mis, mis tekitab tegelikult niukesi sisepoliitilist survet asuda sinna abisaaja poolele, pigem et igas igas riigis omaette, et see ei ole selles mõttes võib-olla jah, kui ta nii on, et siis ei ole justjust väga hästi välja mõeldud. Aga noh, mina ikka tuleks tagasi sellise selliste fundamentaalsete küsimuste juurde, et see teki sikutamise jutt ja, ja kõik, ja kindlasti see on õige, aga, aga me, meil on siiski, et tegelikult me avastame, et meil on siiski 27 peale talle üks tekk ja, ja ma arvan seda, et see supp tuleb ikkagi tegelikult kokkuvõttes nii või naa, see tuleb ära süüa, kui need lahendused muidugi, mis leitakse. Mingitel juhtudel võib täiesti juhtuda ka, et et ei suudeta nii hästi läbi mõelda, noh näiteks nagu on räägitud ka sellest, et et no siin enne saadet uurisid näiteks kreeka mingisuguseid pankrotistsenaariumeid, mida, mida räägitakse, et mis võiks, mis võiks nagu juhtuda ja siis räägitakse ka mingites, et noh, mõni mõningate vaatlejate andmetel näiteks võiks olla Ta arvates võiks olla nii, et näiteks juhitud pankrot, et see võiks olla nagu hea lahendus. Teised väidavad seda, et, et see võib ju alguses olla väga hästi juhitud, aga nii-öelda töö käigus muutub juhitamatuks. Nii et, et noh, meil on need, meil on need paberid laual ja, ja ma ütlen, et siin on siiski noh, seesama mingil määral see ühte töö taga ja minu meelest aga siis ta muidugi seda, et neid küsimusi tuleb küsida ja ma arvan ka, et Eestis on neid küsimusi tegelikult natukene liiga vähe küsitud. Võib-olla me oleme selle diskussiooniga isegi natuke hiljaks jäänud, inimestel oleks võinud olnud õigus EFSF-i teemal olla varem kursis, aga kui me vaatame, et riigikogu rahanduskomisjonis toimus esimene tõsisem sisuline arutelu alles selle nädala neljapäeval, siis siis võib-olla tõesti on, on sellega hiljaks jäädud. Tõsi, ma pean möönma, et Euroopa Liidu asjade komisjonis riigikogus on, on see teema olnud arutlusel ikkagi oluliselt paremini, et ei saa öelda, et seda diskussiooni pole sellised toimunud, aga ajakirjandusse pole sellest väga palju väga palju jõudnud ja teine teema, millele ma juhin, tähelepanu, on see, et siin juhtivad riigiõiguse eksperdid on juhtinud tähelepanu, et seoses selle otsuse eelnõuga on, on siin ka mitmeid juriidilisi küsitavusi. Ja siin on juhitud tähelepanu, et võib-olla nõuab selle otsuse eelnõu vastuvõtmine ka riigieelarve baasseaduse muutmist. Sellele on viidanud Ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise. Ja, ja siin on veel üks küsitavus. Nimelt punkt kolm otsuse eelnõus ütleb, et EFSF-i võlakohustustele, millega rahastatakse heaks kiidetud toetusprogramme garantiide andmise otsustab vabariigi valitsus. Aga kui nüüd antud juhul on tegu on tegu siis Luksemburgis registreeritud aktsiaseltsiga ja me teame, et, et kui, kui, kui sellisel puhul läheb võlakohustustele garantii andmise otseses vabariigi valitsusele, siis, siis see kvalifitseerub justkui välislepingu alla mitte Euroopa Liidu lepingu all. Ja sellisel juhul peaks seda justkui ratifitseerima riigikoguni, et siin on hästi huvitav juriidiline analüüs ja analüüs, tuleks ära teha ja kui, kui on vaja mingisuguseid parandusi ettevõte, siis tuleb need ka teha nii et et loodetavasti riigikogu, kui ta on selle otsuse eelnõuga ühele poole jõudnud, siis ta siis ta tegeleb ka sellega. Aga. See see kõik see on, on, on küll, ühelt poolt on nagu väga arusaadav, et me, et me mõneti tegelikult kaitseme ka iseennast ja loodame, et Kreekaga läheb ikkagi hästi, aga samas on, on õhus jätkuvalt ka see küsimus, et et, et, et millised on need need võimalikud stsenaariumid juhuks, kui asjad ei, asjad ei lähe nii hästi. Ja, ja me ei pea selle üle küll siinkohal arutlema, aga ikkagi see küsimus on, see küsimus on õhus ja, ja kui siin juba hollandlasest Euroopa keskpanga nõukogu liige ütleb et Kreeka võib pankrotti minna, siis on see esimene väga kõrge Euroopa rahandusametnik, kes, kes sellekohase seisukoha on võtnud, nii et need küsimused on, on väga tõsised ja tõenäoliselt lähimad nädalad toovad siin juba selgus, sest siis ka EFSF-i osas langetatakse mingid põhjapanevad otsused. Aga majandus on seetõttu, mis praegu toimub, küll väga selges languses ja kui me vaatame nüüd käesoleva aasta või järgmise aasta riigieelarve koostamist, kas siis ka siin on tegelikult väga selgelt mõjud olemas ja ja riigieelarve kasv kujuneb järgmisel aastal oluliselt väiksemaks, aga me kuuleme jälle, et seal liiga optimistlik, et kuidas, kuidas teie nüüd seda olukorda hindate, et ükskord me oleme juba tegelikult üsna sarnases situatsioonis olnud? Tähendab, kas riigieelarve on liiga optimistlikud, kokku pandud? No seda juba mõned analüütikud siin arvavad siin ka SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel ütleb, et üsna üsna pea saavad jälle krokodillid tööd. Ma ei tea, mina olen selles mõttes küll täiesti täiesti võhik, et ma oskaks oskaks analüüsida seda, kas riigieelarve liiga optimistlikult või kokku pandud, et ma ei tea, nagu. Andrus Ansip rääkis eile siin kõhutunde ekspertidest Ja sellel ajal ei ole isegi mitte kõhutunde. No eks ta toetub nendele analüüsidele, millele ta ikka toetub, aga, aga, aga noh, ütleme nii, et, et ega seal nüüd nagu siin on välja toodud, et ega seal väga palju neid valikukohti nagu tegelikult ei olnud, et et on, on noh, võib-olla ikkagi suhteliselt, ütleme näiteks selliseid poliitilisi otsuseid nagu väga seal ei näe, et ikka suhteliselt kitsad tingimused on. Kokkuvõttes. No ütleme nii, et, et mis võib seal nii-öelda noh, nii-öelda küsimusi tekitada, et see see teise samba maksete taastamine, mis seal kindlasti poliitiline teema ja siis noh, pensionitõus. Me ei saa küll rääkida, et see pensionitõus oleks nüüd väga märkimisväärne, aga aga, aga no kindlasti see, see on kindlasti see poliitiline dimensioon selle juures ja, ja aga ma arvan, et antud juhul võib-olla ei peaks seda peaks seda nagu nagu üle tähtsustama, et et mingisugune ma ütleks, et mingi kodurahu on ka vajalik. Jah, ma vaatasin ka, mis, mida üllatavat see riigieelarve eelnõu pakkus ja ega ta midagi nüüd midagi väga üllatavat ei pakkunud, et enamus enamus lahendusi oli teada, välja arvatud üks erand ja see on alkoholiaktsiis, mis tõusis, või mis tõuseb siis järgmisest aastast viis protsenti. Ja, ja see on nüüd küll selline selline üsna kahetine otsus, et kas kas, kas ühelt poolt loomulikult tekitab küsimusi see, kas nii kiire etteteatamisega võib ja peab seda ikkagi tegema, aga teiselt poolt arvestades jätkuvalt ikkagi alkoholi tarbimise mahtu Eestis, siis siis võib-olla alkoholiaktsiisi maksustamine ei olegi nii vale otsus? Minu meelest see on nagu väga Okeyst ei ole suur, ütleme see, kui palju sa nüüd veinipudeli hinda mõjutab, on ikkagi väga väike, kõige noh, kui sealt saadakse millegi jaoks arvestatavat tulu, siis ma unustasin täiesti, miks mitte, noh, see ei ole asi, mis kellegi elukvaliteeti mõjutaks, nii nagu väga paljud teised asjad. Et see on nagu eksiksi selgemaid asju seal, mis on, millel on nagu kerge alla kirjutada, et et jumala, okei. Aga jah, et pigem ajal, mil, mil kõik inimesed on oma plaane tehes või vähemalt peaksid olema ettevaatlikud, sest ükskõik, kuidas sa vaatad, kas ajaleht või, või arvutisse, siis tegelikult noh, tundub, et, et see mingi kukkumise kuristik on kogu aeg vähemalt kuidagi mingit otsa pidi silma, et siis siis muidugi, eks need ka, aga noh, ma võin samamoodi nagu Iivi Anna ütles, et mina olen täpselt samamoodi samamoodi põhikaga kui, kui ikkagi on ka selliseid majandusmehi, kes ütlevad tõepoolest, et et, et see majanduskasv, mis on sinna sisse noh, nii-öelda praegu kirjutatud, et, et noh, võinuks nagu läheneda natuke konservatiivsemat ja võinuks natuke väiksemalt nagu selle sellega arvestada, et et eks, eks see murelikuks teeb, aga noh, mõtlen, et kuna ei ole ekspert, siis selliseid oskusi Vello võhikuna ekspertidena eksperdile toetudes on see häda, et eksperdid räägivad enamasti üksteisele vastu siis nagu ei tea, mõlemad argumenteerivad väga-väga veel. Ja üks neist on järelikult kõhutunne. Nii see on aga ajakirjanik Ülesanne on erinevaid neid erinevaid seisukohti välja tuua ja sellega sellega me ka tegeleme. Nii nii see on ja kindlasti riigieelarveteema on, on veel ka järgnevates rahvateenrite saadetes olulisel kohal, sellepärast et eelnõu läheb riigikogusse ja riigikogus toimub kolm lugemist. Nende vahepeal tehakse olulised parandused, ettepanekuid, nii et kindlasti seda teemat puudutama. Aga eks hästi põhimõtteline otsus, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, on samuti sellel nädalal valitsuskabinetis sündinud ja ja puudutab see siis Euroopaga raudtee ühendust rail Baltic, see on nüüd hoo sisse saanud vähemalt valitsuse, neljapäevase kabinetiistungiga ja seal valitsus ütleb, et et see peab toimuma Euroopa rööpmelaiusega 14 35 läbi Pärnu ja siin on abiks mitmed varasemad tasuvusuuringud ja ka Euroopa Komisjoni voliniku Siim Kallase toetus ja, ja see on siis põhjus, miks valitsus on võtnud nüüd selge initsiatiivi, et selle projektiga edasi minna, et kuidas hindate? No see, et ta tuleb, on väga hea, ammu oleks võinud ülim aeg see, et ta läheb just Pärnu kaudu, see on muidugi asi, millele kindlasti ollakse noh, vähemalt tark suunal. Ka vastu, et see on nagu asi, mida, mida tuleks arutada. No pigem on siin ikkagi küsimus tõesti selles, et kuidas see otsus on sündinud, et, et tehakse üle Pärnus raudtee, sellepärast et kui me vaatame, et kuidas Eesti mõistes regionaalpoliitiliselt võiks raudtee liikuda, siis tõenäoliselt üle Tartu oleks mõistlik. Kui me vaatame pisut ka Lätit ja, ja seda, et kui raudtee läheks üle Tartu, siis ta läheks ka üle Valmiera läbi Läti suuruselt teise linna, siis võib-olla seal oleks ka regionaalpoliitiliselt mingisugune mingisugune jume sellel otsusel taga. Kõigi nende asjade juures on ju, on ju mitu otsa. Ja siin võib-olla on mingisuguseid ebakõlad, et kui räägitakse sellest samast Euroopa nii-öelda transpordi võrgustik, kust ta selle arendamisest järgnevate nende eelarvetsüklite jooksul siis noh, ka Siim Kallas, kelle pressibriifingul mul oli võimalik osaleda SIND reedest, ta rääkis ka sellest mainis ka Via Baltic peale seeläbi kui teadupärast ka samamoodi pärale samal ajal on samal ajal on näiteks siin oleme siin viimasel aastal arendanud näiteks Tartu rahvusvahelist lennujaama mis minu meelest, kui me vaatame neid kõiki neid asju noh, tervikuna, et kuidas Eestil oleks vaja, siis siis, siis kas kas see toimub nagu, nagu täie loogika alusel ja, ja kas, kas need sest sest tõepoolest, ega, ega paljude inimeste arvates on olnud, on tegelikult justkui Tallinna-Tartu tee see Eesti nii-öelda noh, nii-öelda põhimõtteliselt sellise, kuidas ma ütlen regionaalpoliitilise arengu selline tõeline mõõdupuu, eks ju, et selle selle areng, et see, see on nagu võtme võtmeküsimus, eks ole, kuidas, kuidas, kuidas ikkagi seda Tallinna lill riigistumist nii-öelda ära hoida. Mul on tegelikult üle Pärnu mineku puhul veel üks küsimus, et kui me vaatame, kellele kuulub see infrastruktuur mis puudutab siis Tallinn-Pärnu trassi, siis see kuulub Edela autorile ja teatavasti Edelaraudtee kuulub eraomandisse, kellega me vaatame nüüd üle Tartu ja Valga minevat trassi, siis kuulub see Eesti Raudteele ja kui me meenutame seda, et miks pikka aega ei olnud võimalik euro investeeringuid Eesti raudteele teha, siis põhjus oli väga lihtne. Kuna Eesti raudtee kuulus 66 protsendi ulatuses eraomanikele, siis siis oli Euroopa Liidu investeeringute tegemine sellesse keeruline, nii et et mul on, mul on tegelikult siin seoses selle trassivalikuga õhus veel üks küsimus, et mis saab ikkagi Edelaraudtee infrastruktuurist ja kas on, on teoreetiliselt võimalik, et et me näeme veel kord siis ühe raudteeserva taasriigistamise lähiajal, nii nagu see toimus 2006. 2005. 2006. aastal, nii et, et see on kindlasti küsimus, millele, millele praeguse diskussiooni juures tuleks samuti vastata. Aga kindlasti üks asi, mis seda otsustamist väga niimoodi praegu lükkab, on see, et tegelikult selle selle otsusega on üsnagi kiire, ehk siis meie otsusega siis meie otsusega koostöös Läti ja Leeduga. Sellepärast et muidu vastasel korral lihtsalt ei, lihtsalt ei jõua neid materjale niimoodi valmis panna ja seda, seda kiirust ja koostööd efektiivsus, seda on tegelikult ka see, seda on ka tegelikult ka Siim Kallas mitmel korral rõhutanud, sellepärast et muidu lihtsalt, et lihtsalt asjad asjad ei õnnestu. Ja sellepärast sellepärast mulle tundubki praegu, et on võetud nagu üsna selge, selge, selge siht ja see, see asi niimoodi niimoodi ära lahendada. Ja ma, ma arvan seda, et, et mingis mõttes võib-olla see kurb tõsiasi aga, aga ilmselt selle viimase suure briti uuringuga mulle tundub, et see rong on nagu ühes suunas ikkagi selgelt läinud. Ja, ja kui nüüd mõelda selle peale, et siin viidati, et et õigemini peaks vist olema nüüd oktoobris kui Balti peaministrid kokku saavad. Et, et ma arvan, et sealt võib oodata otsust tõenäoliselt. Vietnami sõda vist väga-väga sõna-sõnalt võtta, et rong on ühes suunas läinud. Et minu meelest see noh, see, kustkaudu ta läheb, oleneb ka, ma ei tea, nende omandisuhet selle kohta on nagu väga raske midagi kõrvalt spekuleerida või ei tea nagu mille põhjal neid otsuseid on tegelikult tehtud ja mida on arvesse võetud, aga noh, et üks küsimus on ka see, et kas suuname pilgu kaugemale lõunasse Riiga, Vilniusse, Varssavisse ja otsime viisi, kuidas inimesed siitkaudu võimalikult kiirelt sinna saavad, noh siis on see Pärnu liin nagu suhteliselt loogiline või kui vaatame seda, et kuidas nagu ka siin kohapeal nii Eesti kui Läti sees taristu paremini toimiks. Ja kumbki kumbki, on oluline küsimus, et ideaalne oleks loomulikult, kui veel kõikide vähegi suuremate linnade vahel oleks hea ja kiire raudteeühendus. Muide, Siim Kallast või selle kohta huvitava näite, et kui et, et noh, oluline on, oluline on siiski kokku leppida selle pärast, kuid kui inimesed tulevad nii-öelda igaüks tuleb oma oma võrgustikuga, eks ole, oma ideaalvõrgustikuga siis on siis on see, et et umbes nii, et igaüks saab mingi pisikese kopika ja tegelikult selliseid suuri vägevaid lahedat Pärast Läti valimisi on tõenäoliselt võimalus kokku leppida suurem sellepärast, et nad suhteliselt eelmises koalitsioonis ei oleks läbi läinud, sellepärast et et nii-öelda nii-öelda Läti oligarhid ei oleks selle Euroopa rööpmelaiusega nõus olnud, aga võib-olla praegu võimule tulevad jõud on pigem seda meelt, et et võiks just selle Euroopa rööpalaiusega selle Rail Baltica välja ehitada. Ja mis puutub Lätisse, siis ma arvan, et sul on absoluutselt õigus, et et ma arvan, et Eesti on toetanud Tomrovskist ja, ja, ja vastupidi, on on olnud see, et Dombrovskis on öelnud, et vaatame siia Eesti poole ikka ja ma arvan, et, et see on, on täiesti kindel selline liik, kus me näeme, näeme siin kokkulepete sõlmimist võib-olla kiiremini kui Balti koostöös on sellega harjunud. Aga edu osas Leedu osas ma nii kindlalt ei julgeks seda öelda, aga ma arvan, et leedu tuleb ikka kaasa. Ma ma teema lõpetuseks küsin, et kas sina kui Soome ekspert oskad öelda, et kas see on soomlastele ka oluline, et see Rail Baltic või Baltic oleks hästi kiire ja dünaamiline ühendus kuni Berliinini lill. Ma usun küll, et nad läheks hea meelega, siit ma muidugi ei või pead anda kõigi inimeste eest, aga ma usun küll, et, et nad oleks huvitatud sellest ühendusest ja, ja noh, et see kasvataks liiklust meie kaudu, noh ka Soomest siis lõuna poole ja Kesk-Euroopa poole Ma vahetaksin teemat, küsiks teie käest, et kas ta teeb selle nädala ühte kõige huvitavamat diskussiooni, olete jälginud, nimelt ilmus sellel nädalal üks, üks põnev manifest, pealkirjaks humanistliku grisli kristluse manifest, et kas te olete selle manifesti sisuga tuttav? Enamvähem jah. Ja mõtlen, et mis mõtteid, mis tundeid see teis tekitas, ma võin, võin öelda, Lauri, et mind see manifest küll väga isegi ei üllatanud, sellepärast et kui ma mõtlen dialoogi on lahe teoloogia doktorant aegs kes on seda siis teemat ajanud, siis ta on Postimehes kirjutanud näiteks sellest ka juba palju varem nendest samadest probleemidest eraldi. Nüüd ta on siis koondatud sellise ühtse manifesti nagu raamidesse. Et selles mõttes see, selles mõttes mind, see teemapüstitus nagu väga üllatunud Mind ka mitte, mind üllatab pigem, et see tuleb nii hilja, kui sa tuleb oma, kui võrdleme oma põhjamaiste naabritega, kellega me tahame nii sarnased olla. Mind on üllatanud pigem reaktsioonid sellele, see on päris õudne. No ma võtan selle manifesti kokku siin kõige viimase lausega, mis ütleb, et kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast. Ja ma võin nii palju öelda, et selle manifesti ajendiks on suure tõenäosusega üks poole aasta tagune juhtum, kus siis ELK kustutas kirikuõpetajate nimekirjas tühjalt pastori, kes kuulus avalikult Eesti geikristlaste kogusse ja tegu oli sisemerit tuuris oleva kirikuõpetajaga, kellele pandi süüks mittekuulumist. Või pandi süüks tema avalikku kuulumist seksuaalvähemuste hulka. Kuna see läheb siis justkui nagu vastuollu kiriku ametlik õpetusega ja nii ta siis sealt õpetajaskonnast välja arvati või eks kommunikeeriti, et et tegelikult see, see lugu räägib, räägib kahest asjast, et kirikus on käivitunud diskussioon, mis ühiskonnas juba mõnda aega toimuda. Ehk siis seksuaalvähemuste dolareerimine ja, ja mõneti on, on tõenäoliselt selle manifesti taga ka naiste võrdsed õigused. Et, et see on nagu hästi oluline rõhutada, et, et nüüd on siis see diskussioon jõudnud ka Eesti kirikus ja üsna huvitav on vaadata, et kuhu see, kuhu see võiks välja jõuda, aga, aga tegelikult kumab siit taga läbi veel ka üks olulisem küsimus ja, ja see küsimus ütleb või esitab küsimuse, et keda siiski tänapäeval kirik kõnetab? See on, see on tegelikult päris huvitav küsimus ja mulle tundub, et selle manifesti taustal on tekkinud väga-väga lai arvamuste paljusus, et keda siis kirik tänasel päeval kõnetab? Ma nii palju enda meelest nagu täpsustaks seda, et, et minu meelest, kui sa räägid siin sellest diskussioonist, siis kiriku sees see diskussioon oli siiski olemas juba varem, aga mulle tundub, et, et kiriku sees see diskussioon kuidagi kippus nagu kuidagi mingisse väga selgelt nagu ära sumbuma või minu meelest on manifest mingil moel, nagu ka seal appikutse, et arutame neid asju avalikult. Siin on nüüd küsimus, et et kas neid asju peaks. Kas avalikkus saab siin nagu tulla appi, ma arvan, et ma arvan, et kirik, samal ajal, kui ta tahab nii-öelda olla jätkuvalt nii-öelda ühiskonnas kalda oma oma rolli ja emissiooni, siis, siis on ilmselgelt, et teatud asju peale Ma natuke natuke üldistaks võib-olla seda teemat, et see manifest ütleb, et, et sa pead olema salliv. Ja samas manifesti vastased ütlevad, et nõudmine, sa pead olema salliv, on sallimatu. No tähendab see, see noh, sain juba, absurd, see, et nõudmine sa pead olema salliv, on sallimatu ja noh, see on diskussioon, on ise, aga ma olen kuulnud väga hästi kursis selle diskussiooniga Soome ja Rootsi kirikutes ja ühiskonda toimus Soomes. No Soomes jätkub siiamaani Rootsis, noh, Rootsis on palju asju varem ära otsustatud. No algas, tähendab tunduvalt hiljem ma ei oska täpselt öelda, millal algas, aga seal on tulnud noh, nendesse Skandinaaviasse on tulnud ka ikkagi muul muu ühiskonnaga võrreldes tunduvalt hiljem kirikusse, et kirik on traditsiooniliselt konservatiivsem kui ümbritsev ühiskond, aga seal see on tulnud neile järgi, noh, Rootsis juba mõnda aega on, on ka kiriklikult laulatatud sammast soost olevaid paare, seal peetakse seda juba enam-vähem normaalseks, seal mõistetakse hukka oma foobset kõneviisi kirikutes. Ehkki seda on olemas, seal ka noh, kirikus on konservatiivsust alati ja noh, Soomes no Soomes on ju nüüd saanud Krist demokraatide Päivi Räsanam, kes sealses kontekstis väga konservatiivne, suhteliselt homofoobne on need saanud siseministriks. Ja noh, tema on need alati, kui ta suu lahti teeb kuskil telesaates siis umbes 10000 inimest jälle lahkub kirikust, sest neile ei meeldi see ebatolerantne suhtumine. Ja muidugi Päivi Räsanena ütleme teatud, et Eestis kõlanud sõnavõttudega võrreldes ikkagi liberaal. Nii et noh, siin on nagu see, see tegelikult see homofoobia, see sallimatus, viha, isegi, mis on teistsuguste inimeste vastu, mis on nagu tulnud mõndadest, sõnavõttudest sellega seoses on noh, minu jaoks on hirmutav lausa ja, ja see on kurb ja see on minu meelest väga ebakristlik. Ma küll kõhklevalt võtan endale õigust väita, mis on kristlike miskit, olles ise mitte mitteusklik ja, ja, ja ka mitte teoloog. Aga noh, niipalju kui niisugusest üld üldhariduslikult kristlikku sõnu sõnumit teades peaks ikkagi olema just nimelt selline tolerantsuse ja ligimesearmastuse sõnum, mis ei tee vahet inimeste vahel. Nende teatud isiklike omaduste põhjal. Jah, ma olen sinuga täiesti nõus, aga kui nüüd vaadata pisut edasi, et, et me ütleme, et kirikus on ka alanud diskussioon, mis ühiskonnas toimub, et ega siis ega see Eesti ühiskonnas see diskussioon ei ole ka nüüd väga kaugele jõudnud, et et kui me vaatame, et partnerlusseadus, aga meil ei ole ikkagi kuhugi välja jõutud, kuigi arutelu toimub ja ja uus justiitsminister on justkui jälle midagi välja töötamas ja kooskõlastusringil on jälle mingisugune eelnõu projekt ja, ja nii edasi, nii et kogu see diskussioon justkui toimub, aga tegelikult samme ei ole, diskussioon toimub, aga mitte midagi mitte midagi ei muutu, et, et noh, seda on ka põhjendatud sellega, et võib-olla ühiskonna enamus ei ole veel selleks valmis ja sellepärast ei tehta selliseid samme, et see on hästi-hästi huvitav jälgida, kuidas ka ühiskonna tasandil kogu see arutelu edasi toimib. Aga muide, ega see see, et ühiskond ei ole valmis, ei ole ka otse otsapidi päris rumal retoorika, sellepärast et vot see ühiskonna valmisolek on ka ju selline mitme otsaga küsimus, et tihtipeale on nii, et mina just arvamustoimetajana vaatan seda, et asju tihtipeale ei saa teha, väga revolutsioon, olin lihtsalt sa ei saa väga järsku mingisuguseid asju teha. On vaja mingisuguseid aega, mingisugust arutelu, aega jah, võib-olla kui me siin rääkisime nendest rahaotsustest, siis need Ta on tõesti sellised, kus tuleb aeg-ajalt otsustada, nii et täna otsustan ja homme läheb asi käima. Kui aga aga taolised küsimused nagu me siin praegu räägime, need, need võtavad paratamatult paratamatult need nõuavad mingisugust diskussiooniruumi ja erinevate seisukohtade väljakäimist ja ma arvan, et Eesti on mingisuguses noh, me oleme, me oleme õigel teel, aga me oleme mingis mingis protsessis ja ma arvan, et see seesama manifest on nüüd jälle ka mingisugune selle selle protsessi suhteliselt oluline osa. Ann, ja noh, selles mõttes me oleme jälle teiste põhjamaadega sarnased, et, et see diskussioon kirikus tuleb sammukese ühiskonnast maas, et kui ütleme, selles küsimuses on, on jah, et ühiskonnas üldiselt ka, eks ole, et on, on, on Eesti konservatiivsem ja seadusandlus, et on Eesti konservatiivsem kui, kui näiteks Soome, Rootsi et samamoodi, siis kirik on vastavalt veel konservatiivsem ja üks lakmuspaber on muidugi olnud neis küsimustes naispreestrite roll ja osa ja noh, selle üle on, kas Soomes, no siiamaani on, on, ütleme, kirikutegelasi, kes, kes leiavad, et naised ikkagi peaks olema kirikuõpetajad ja noh, aga seal on, ütleme, jõutud nii kaugele, et seal pigem lastakse lahti siis eba tolerantne tüüp, kes, kes oma kirikus naisnaisjutlustajad ei talu, kui, kui, vastupidi, kui, et lastaks tal tal naisjutlustajad lahti. No meil on, meil on sageli tantsude küll löögi alla jääb, et tõenäoliselt me oleme siis veel nii-öelda varasemas arengufaasis, aga aga, aga märkimisväärne on ka julgus sellise manifesti ka välja tulla, sellepärast et tõenäoliselt ühe kirikuõpetaja ja bioloogi jaoks sellise seisukohaga välja tulemine nõuab ikkagi väga suurt julgust, sellepärast et tõenäoliselt on tema kolleegide seas väga palju selliseid, kes kes materdaks sitta põhja ja tõenäoliselt oma sõnades või mõtetes, on seda juba teinud. No ei, see, ma arvan, et, et siin on palju palju kaugemale mindud, kui mõtled, et see, ma räägin, et see diskussioon iseenesest seal organisatsiooni sees on käinud juba ikka ikka päris tükk aega ja, ja on sõna otseses mõttes neid inimesi, kes on ikka Jaan lahe peale väga kurjad. Aga no minu minu arvates on see, et kui meil ühiskonnast ikka kaob ära selline kodanikujulgus ja ma ei tea, kui, kui mingi organisatsioon arvab, et, et asju on parem jagu arutleda suletud ukse taha ja taga ja ma ei tea kellelgi suu kinni tõmmata, siis ma arvan, et see ei ole küll see ühiskond, mida me tahtsime. Minu meelest on väga hea, et seda julgust on jätkunud ja, ja minu arust on hämmastav, et selliseks noh, nii niukseks mõõdukaks sõnavõtuks, julgust üldse peab vaja olema ja noh, need reaktsioon, aga nad ei ole ju ainult mõtetes või kuskil sisediskussioonides, neid on ka avalikult kirjasõnas olnud ja nad on midagi päris koledad nagu imestab, et mis asju võib, võib, võib trükkida kui teisi inimesi, ma ei tea, umbes sõimatakse haigeteks ja rõvedaks ja, ja jumal teab, milleks. Just sel nädalal muide kirjutas üks üks hingehoidja Postimehes väga märkimisväärse loo patsiendi ja meedikute suhetest, mis, mis on ka taas üks selline teema, kus rohkem nähakse sellist ringkaitset ja suletust ja, ja kõike seda ja see on, see on, see on äärmiselt tore, et on selliseid inimesi, kes Neid probleeme kirjutavad ja kui nad on, kui nad on esile toovad ja kui need on avalikkuse ette sellisel kujul toodud, siis ikkagi tihtipeale avalikkus suudab luua sellise kaitse kaitseringi nende inimeste ümber ka, et, et noh, me ei ole selles selles ühiskonnas, kus see peaks kaasa tooma repressioon. Hea kolleeg ja, ja ajaloolane, ajaloo professor David Vseviov on samuti sellel nädalal pisut sarnasel teemal sõna võtnud, kus ta, kus ta räägib hirmuepideemiast ehk siis hirmust oma mõtteid avaldada, kuna see võib Eesti ühiskonnas kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, millega inimesed ei ole tahtnud arvestada või, või mida nad püüavad vältida. Et ka see tegelikult paneb mõtlema, et ikkagi, kui on hirm oma sõnade avaliku väljaütlemise ees või, või ka või ka selle avaliku väljaütlemise juures oma nime taha näha, et see, kui see nii suur on, et siis on ikkagi ühiskonnas midagi valesti. Tähendab kurjust on, on palju küll, savid on sellest asjast juba juba vähemalt aasta tagasi rääkinud, võib-olla võib-olla ka varem, no ühest küljest minu meelest Eesti noh ma olen ise rääkinud sellest, et minu meelest Eesti sõnavabadus on väga lai. Ma olen endiselt seda meelt, et ta Et Eesti avalik ruum on väga vaba võrreldes paljude teistega aga no ütleme, et see vabadus paraku ulatub ka sinna jah, et, et niisugune piiramatu sõimamine on, on vaba ja on kuidagi aktseb teeritav teistmoodi kui, kui mitmel pool mujal ja, ja see loomulikult tekitab ka seda hirmu, noh et kui inimene ikkagi ei taha rõvedalt sõimata saada. Ja ma räägi nüüd anonüümsetes kommentaarides nagu täiesti omaette asi, aga, aga noh, see, et kui, kui sinu seisukoht või ma ei tea kolleegidest lihtsalt avalikus reaktsioonis ka tekitada nihukest tohutut viha, siis ma ei imesta, et inimesed tagasi tõmbuvad. Nadolid viitab oma oma loos ka ka ühele artiklile, kus autor ei soovinud oma nime avaldamist, ilmus ka Postimehes ja kirjeldas see asjaolusid, miks siis Tallinna kesklinnas müüriti kinni Tauno müüriti kinni Tauno Kangro skulptuur korstnapühkija ja oli tõesti väga värvikas ja põnev lugu, aga autori teadasaamine oleks olnud ka äärmiselt huvitav, aga seda me kahjuks sellest loost teada ei saanud ja David toob selle hirmu epideemia ühe näitena välja. No siit noh, tegelikult ju kasvaski see teema, kuigi kuigi tegelikult ütleme selle artikli selline iva oli hoopis kuskil mujal, eks ju, et, et me rääkisime siin avalikust ruumist ja, ja, ja, ja võib-olla kunstiküsimustest me siin hoopis-hoopis-hoopis teise valdkonda, aga tõepoolest joonistus väga selgelt välja isegi muuseas ma võin öelda, et Postimehe toimetusega koosolekul põhiline teema, mida hommikul arutati, katka tegelikult arutati eelmisel päeval, kui arutati ka järgmisel päeval, oli see seesama anonüümsuse küsimus, aga tõepoolest me samas me tahtsime seda just seda just seda avaliku ruumi teemat rõhutada ja seetõttu me otsustasime ikkagi valgu vastu tulla. Ja, ja noh, tõepoolest, ega, ega siis anonüümsel arvamusel on ka oma koht ikkagi selles arvamusprotsessis olemas ja see ilmselt ka jääb mingi mingil moel. Aga tõepoolest see, millele David muidugi õigustatud tähelepanu juhib, on see, et, et mingil hetkel võib see olla olla väga suureks riskiks ühiskonnale. Kui see ületab teatud piirid. Nad teatavad moodi hirmuepideemia on, on vallanud ka riigikogu liikmeid ühel teemal sõnavõtmise osas ja puudutab see riigikogu liikmete palkade tõusmisega esemastena teema, mida eriti kommenteerida ei taheta. Tõsi, siinkohal tuleb tunnustada opositsioonierakonda, kas, kes näiteks sellel nädalal Kaja Kärneri juhitud Reporteritunnis osalesid, aga, aga koalitsioonierakondade esindajad millegipärast ei saanud tulla, aga samas on, on see riigikogu liikmete palkade tõusmise küsimuse järgmisel järgmisel aastal küll küll selline, mis kahjuks kahjuks võib väga tõsise löögi alla seada jälle meie parlamendi maine ja noh, mõneti ma saan küll aru, et siin on eelmine parlamendikoosseis pannud nüüd praegusele parlamendi koosseisule alla miili aga, aga päris nii seda võtta ka nüüd ei tohiks, et midagi tuleks justkui ette võtta selleks et seda parlamendi mainet päästa. Olukorras, kus meil päästjate palgad ei tõuse, õpetajate palgad ei tõuse kellelegi riigisektoris kellegi teise palgad ei tõuse, aga riigikogu liikmete palgad tõusevad. See miin võib-olla pandiga pigem nii, et juba seda ette teatesse plahvatas, kuskil toimub ja ise ma viitan sellele, et paljud teadsid, et nad on niikuinii ka selles uues koosseisus või vähemalt lootsid seda väga, eks ju. Aga noh, et, et see on selline keeruline lugu, et kui kui mõelda nagu selliste selle peale, kuidas mõtleb üks, üks lihtne inimene seda, seda näeb, et kui, kui, kui ta läheb poodi ja näeb, et, et see asi on nii palju kallim, see asi on nii palju kallim ja kütte eest tuleb nii palju rohkem maksta. Varsti on meil siin ilmad juba piisavalt jahedad selleks ja ei ole palgapäeval selle rea peal seda tõusu ja siis ta näeb, et näed, et inimestel, kes teevad oma tööd, teevad oma tööd tublisti ja ja nendel jälle Mul on jälle jälle see niimoodi tõuseb, siis, siis on paraku paraku see, et, et kui, kui siin president käis riigikogu ees ja ütles, et talle väga meeldiks, kui Parlamendis ikkagi oma esindajate kaudu räägiks kogu Eesti, arutaks meile olulisi asju. Et no paraku paneb nagu, paneb nagu kohutava pitseri selline selline avaliku ebaõigluse tunne ja see noh, see ei ole, ma tahaks öelda, et see ei ole mingi mingi selline kius, et võib-olla mida siin öeldakse, ah jälle need ajakirjanikud tulevad, hakkavad oma pealkirju treima jälle panema, võib olla, selliseid asju on ka selle juures kõike olnud, see on nagu nagu paratamatu, aga ma ütlen, et siin on sellist sellist. No ütleme, see tõstmise protseduur ei saa muuta niimoodi, et, et see on põhiseadusega paika pandud, et seda ei saa praegune riigikogu öelda, et ärge tõstke meie palku, see täpselt nagu nad ei saa öelda, et palun, tõstke ja tõstame veel, eks ole. Et et selles mõttes nagu ei tea, kui palju või kui mõttekas on tegelikult, et nad nagu osaleks üldse diskussioonis omaenda palkade kohta, kui nad ei või seda otsustada? Muidugi võib-olla antud olukorras jah, et kui enamusele ei tõuse palk, et siis siis võiks olla täitsa ilus, ütleme, seestpoolt öelda, et aga kes siis meil ei pea ka tõusma. Et see on suhteliselt harv, et üldiselt nagu inimesed kipuvad neid neid privileege, mis nad ise saavad nagu pidama õigustatuks ja noh, üks europarlamendis on üks nagu suhteliselt harv nähtus on, on Heidi haudala, kes omal ajal pidas võitlust nagu nende euro parlamentaarses ehk siis iseenda, sealjuures liigsete matka või reisikompensatsioonide osas, et kuidagi piletitest see alati rohkem raha nende eest tegelikult maksti ja ma siiamaani vist saab, aga aga, aga et see on nagu väga harukordne tõesti rahvusvaheliselt ka, et mõni mõni poliitik läheks ise selle kallale, mis ta ise saab, aga teisest küljest see on ka nii, et nad noh, nad ei tohikski saada ise otsustada enda sissetulekule. Nad ise ei saagi, otsustab eelmine. Koosseisud ma mõned eelmist koosseisu kaitsen, et nad tegelikult tahtsid ju siduda riigikogu liikme palka keskmisest palgast, et pidevalt keskmise palgaga ei kasvaks riigikogu liikme palk, mis oli toona põhiprobleemiks, aga nüüd arvestades majandusolukorda, tekkis sellega seoses ikkagi probleem, kuna keskmine palk langes ja märkimisväärset langes, siis tekitab esmalt ikkagi probleeme, nii et nad ei arvestanud küll sellega. Aga, aga nad ei tulnud ka selle peale ja, ja ei mõelnud sellele, et kuidas see asi võiks olla piisavalt palju paindlik, et arvestada ka tõesti majandus languse perioodiga. Et seda eelmine koosseisu ei arvestanud ja see on tõenäoliselt eelmise koosseisu suur viga, aga, aga antud juhul on ikkagi võimalusi olemas, on võimalik vabatahtlikult tagasi maksta. Siis on teine küsimus kuluhüvitised, mis, mis sellel aastal tõusid jälle 30 protsendi peale ja mis nüüd, kui järgmisel aastal palk tõuseb, ulatuvad juba üle 1000 euroga. Kuluhüvitistega on võimalik midagi ette võtta ja üks küsimus, mis kogu sellesse diskussioonis mind küll ärritab, on see, et kui on juba näha, et ta on selline olukord ja kui me teame, et riigikogu peab langetama väga tõsiseid otsuseid inimeste palga, sissetulekute, pensionide ja nii edasi muus küsimuses ja kui juhtub, et tuleb hakata veel kärpima, siis kuidas selline riigikogu, kelle maine on juba nagu äärmiselt tõsiselt kannatada saanud, saab hakata veel kunagi ühel hetkel tegelema kärpimise küsimustega, kui nad ise ei suuda sellistes olulistes küsimustes kokku leppida ja natukenegi õiglasemalt välja näha, et antud juhul sellises olukorras tegelikult riigikogu juhatusel lasub vastutus, kutsuda inimesed kokku, selgitada olukorda ja püüda leida mingisugune lahendus. Mulle tundub, et riigikogu juhatuse poolt seda initsiatiivi ei ole näinud. Mina olen selles mõttes sinuga väga ühte meelt, et, et, et need kõik need igasugused vabatahtlikud maksed ja kõik need muud asjad, need võivad kõik ju ju mingist otsast olla, aga mingisugune selge mingi lahendus tuleb leida ja mul on hea meel siin korrata seda üle, et näiteks sotside seast on kost kostunud ettepanekuid, et, et sellel asjale tuleb leida, leida lahendus ja see oleks kõigile kasulik. No see oleks, oleks tervele, et noh, ütleme poliitika mainele ja sihukeste riigikogu ja kodanike suhtele ja loomulikult, et see nagu tekitab Niukest põletikulist olukorda, kui. Aga selleks, et seda jama ei korduks, selleks. Põhiseaduse kallale, mis ütleb, et, et riigikogu palga määrab eelmine koosseis Aga mida sellega tehakse, mida sellega tehakse, tähendab, see on kas me anname riigikogule endale õiguse enda palgale tarkade meeste kogust või klubist? Eks ju siis jääb neil ka vastavalt tõstmise või Soomes on õiglane palk. Ütleme Soomes on, on see vahe keskmise palga ja riigikogulase palga vahel või mida seal nimetati palgaks, vaid ma ei tea, palkia honorar sisuliselt. Mis muidugi tähendab vist midagi maksude osas mis seda sisuliselt lisab, aga aga tähendab, seal on see suhe tunduvalt harmoonilisem kui Eestis, et seal on, ma ei tea, riigikogulase töötasu on umbes kahekordne, minu teada võrreldes keskmise palgaga ja Eestisse on vist oma neljakordne vähemalt. Et selles mõttes selles mõttes jah, et ütleme, et Eestis need käärid on suured ja kui nad veel kasvavad, siis ei ole nagu noh, poliitika üldse siuksele mainele ja legitiimse selle kasuks. Siinkohal. Tänasele saatele punkti ja siin rahvateenrite stuudios olid Iivi Masso, Neeme Korv ja Lauri Hussar.