Tere taas head teatrisõbrad. Sügishooaeg on tere salanud tõtakalt. Tartus peetud poleemiliseks kujunenud draamafestival annab ilmselt kõneainet veel pikemaks ajaks. Kultuurilehe sirp parafraseerida Veiko märka vol Tääri, et kuigi ta pole nõus kuraator Priit Raua valikuga, on ta valmis surmani võitlema tema õiguse eest teha just selline valik. Märka lisab, et eestlased on oma paljukannatanud kodumaal palju raskeid aegu üle elanud. Küllap siis elab ka iga-aastase isikufestivali. Ja nagu teada, paneb järgmise aasta kava kokku Anu lamp. Intellektuaalselt huvitava idee viskas aga poolteise nädala eest õhku Aivar Mäe Ooperiteatri juht, osutades linnahallile kui tulevasele võimalikule uuele ooperimajale. See mõttevahetus polnud muidugi märkimisväärne. Võrreldes sellega vabandas pärast vikerraadio reporteritundi 12. septembril, kus esinejaks Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand ja sõnakas kultuuriminister Rein Lang. Minu meelest tuleb kiiremas korras Vene teater sulgeda, seal teeb ka kõvasti raha üle. Väga vähe annab lisaväärtust eesti kultuuripildile. Niisuguse teatripidamist, kes tegeleb pidevalt omavahelise klemisega ja katuselt allakukkumisega, ei ole Eesti riigil kindlasti tarvis. Küll aga Eestis võiks olla professionaalne venekeelne teater nüüd küll. Ja see, et ta mängiks eelkõige seal, kus on olemas sellele teatrile tarbija, see tähendab Ida-Virumaal ja Tallinnas. Aga selline olukord, jah, kus peetakse imeilusat maja Tallinna kesklinnas, mida ei kasutata teatri tegemiseks, vaid mingiks muuks omavaheliseks arvete klaarimiseks, see lõpeb ära. Vene teatri nõukogu esimees Marika Valk ütles hiljem, et hea Vene teater ainult rikastab meie kultuuri. Ideaalis võiks teater olla venekeelse kogukonna kultuurielu keskus, märkis valk. Ent kuidas siis on jõutud praeguse olukorrani? Arutame avatud kaartidega juba mõne hetke pärast ka meie enne veel meenutus 2008. aasta parimast lavastusest, see oli Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, pärin muusikal Ruja. Vanemuise teatri suvelaval. Ma olen kurblik kes ilma Kui. Sa oled kuule. Stuudios on meil nüüd head kuulajad, ajakirjanik, tõlkija, teatri ja filmikriitik poristu, tere tulemast. Tere. Kas te oskate öelda, milline oli teie jaoks selline viimane tõeline teatrielamus? Kus varsti pärast etendust üldse trupp oli hea? Tooman ei leidma tõsis keelt teatri juhtkonnaga ja läks ära, kas see on suur kaotus, teatris on suur kaotus selle taastatud tuuma, noh teatrijuhina ta küll ei olnud omal kohal, aga just näitleja ta on väga tugev. Viimane aeg oli tema jaoks nagu taassünd ja väga kahju, et ta läks ära. Noh, kõik näitlejad on vedematsionaalsest inimesed ja sellega on seotud paljud niisugused sisemised konfliktid ja nii edasi ja kahju küll. Siis pärast seda olid Aivar Me kes tegutses nagu elevant portselanikaupluses, mis see tähendab? See tähendab, et ta absoluutselt ei mõelnud sellest, et. Täitsa kaotatud aastad sisse direktori näoli Paul Himma, kelle jaoks ei olnud huvitav töö ja ta tegelenud teatriga, nüüd tuli ješ, kes vähemalt armastab seda. Janžek kritiseeris ETV-s rünnakute lainet vene teatri vastuvaieldamatult rünnatud vene teatri absoluutselt põhjendamatult. Ma võin seda öelda nii, et mõned, kes, Oli traagiline juhtum, hukkus see vega, andekas inimene, kellest me rääkisime, sellest rehkesime Andrei Zubkov ja see oli teatri jaoks väga suur kaotus. Aga ikka oli väga terav olukord, aga ma mõtlen nii, et kõik, mis toimub teatri sees, tema seinas, peab seal jätta. Aga öelge, mis siis teha selles olukorras? Paul Himma, keda me ka mainisime, juba ütles õhtulehele, et vene kogukond lihtsalt ei armasta oma teatrisaalid on tühjad, seal ei ole tühi. Kui olid nõrgad lavastused, siis seal oli tühi mets, lavastust, riigilter, trühvel seal olid täis kuskilt 60 70 protsenti oli räägilin. Olukord on seotud sellega, et kui inimene ükskord oli teatrisse just sel ajal, kui teater oli madalseisus negi mingisugune jama, siis ta mõtleb, et kas ma teist korda lehe on. 10 15 EUR on siiski raha, aga vene inimeste kultuuritarbimise fookus on äkki libisenud kusagile mujale. No vene teatrist võib-olla Vene kultuurikeskusesse Mere puiesteel, kus tundub elu keevat poolne väärtus, Vene teatril on ikkagi alles vene inimeste silmis. On küll, ei noh, seda Vene kultuurikeskuses, mis seal toimub, kui tulevad mingisugused külalisetendused, siis inimesed käivad, mis makstakse kinni Venemaa Kultuuriministeeriumi poolt. Suured vene teatri tuntud trupid. Nii et vene inimesed ikkagi väärivad paremat teatrid, mida sõiduks neile pakkuda ikkagi ainult vene teate, et kasvõi kuldne mask kuldne kahjuks inimesed mõtlevad nii, et kui tulevad mingisugusest tehed Ta ei pettu oma vaatajad. Kultuuriminister ütles, et tead, planeerib ainult 70 üheks etendust hooaja jooksul, see arv on ümber lükatud juba ka. Aga ta ütles ikka, kultuuriminister peab vastutama oma sõnade eest. See 79 etendust Oktoobri keskkuni aasta lõpuni, see tähendab 86 päeva jooksul kevadhooaeg jäi siis kahe silma vahele ja, aga mis Vene teatris nüüd siin ja praegu tuleks ette võtta. Boriss, mis te arvate, kuidas sellest olukorrast välja tulla, sest puudujääk on, on kritiseeritud majaka asutamist, seal tehakse kõike muud ka, kuid teatrid ja nii edasi. No see ei vasta teele, seal majas elab ööklubi 20 aastat rendileping, enne seda, seal oli Astoria varietee. Pärast seda, kui majanduslik olukord hakkab halvenema, hakkas muutuma, siis oli direktor, siis ta tegi niisugune leping niikuinii teatrimaja kasvataks nii, nagu vajalik on aasta lõpuni. Ja kui nüüd võtta ka võrdluseks siin Vanemuise teatrimajas töötab ka eksperdi kohvik linnateatrimajas ka oma restoran, kohvik, mis ei ole otseselt teatri, tegelikult ei ole otseselt teatritegemine, aga vene teatri puhul on see pinnuks silmas. Nojah, noh sellepärast, et on mõned inimesed, kes tahavad seda tehat hukka mõista. Kas selle teatri kadumist, meie vene kogukond, venekeelsed inimesed, märkaksid, kui see toimuks homme, jah. Ja ma ei tea, missugused võivad olla järelda, sest noh, vene välisministeeriumi avaldasime, jõuaks ilmselt see on üks asi niikuinii, mul on niisugune mulje, et Vene saatkond ei tee mitte mide ei või neid kultuuri jaoks. Ma mõtlen teistest asjadest, inimesed saavad aru, et Eesti riik ei taha nende kultuuri arendamist. Vene teatri eksjuht, nüüdne vene kultuurikeskuse juht Aleksandr Eileen ütleb ka ajakirjanduses, et Eestis on vähe vene intelligentsi. Enamik siinseid venelasi on proletariaadi nagu Inglismaal, külastab teatreid vaid neli protsenti töölisi siis miks peaks siin teisiti pidi olema. Liini jaoks on väga iseloomulik liin omal ajal ütles vene täht, sureb koos temaga. Ka mõtleb. Kas te usute, et sellest olukorrast tuleb Vene teater välja ja seal jätkuvad teiegi jaoks sellised head teatrielamused, nagu te siin alguses rääkisin ma oma usund pärast, et teatrile on ainult anda võimalus hingama. Kui see tee antakse, siis selge, tead ära nagu inimene ka suur aitäh nende mõtetest, aitäh. Sho. Uudro Uudelinn vaski, saag rööva. Ju. Rakvere teatris lavale jõudnud Margus Karu hittromaani nullpunkt põhjal valminud samanimeline lavastus on mõistagi noortelt noortele. Mängivad põhiliselt Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengid, lavastajaks Jaanika Juhanson. Hirm ja arm Jaanika täitis oma ülesannetega noorte suve ja paninud lavastuse tarvis isegi heliloomingut tegema, ehkki viimased väitsid, et nad ei oska. Ma olen see, kes olen ja teisiti ei saa. Ma annan endast kõik, kas siis ei mõista sa sünku mustas öös ja taevas nendes helikkeima mu päiksekiir selle poole, et see, see luusby ta. Kamin, palun koolamin raadiskamini, palun, võib minna. Siin oli valmis loobuma. Ma jään Aedma. Panuna ootas. Romaaniski tegutsevat peaosalist, Johannest mängib Rakverel avalik Kristian Põldma ja ülejäänul, nende seas Maaja hallikul ja Vallo Kirsile on kõigil täita kolm, neli või isegi viis rolli. Suvel me tegime hästi palju selliseid improvisatsioonilised tüüde, selle raamatu põhjal me võtsime tõesti raamatu, endal proovi kaasa. Lugesime mingi tekstijupi läbi ja siis improviseerisime selle põhjal. Ja nüüd siis teine prooviperiood olnud, et Jaanika on meile ise siis kokku kirjutanud, ta on ka nagu ühtlasi dramatiseeri ja sellele asjale koos Anneli sabaga. Et on meile kirjutanud mingist stseeni ette ja siis me oleme selle läbi mänginud, aga jah, tekstiraamatut meil ei ole veel tänagi. On üldse tekstiraamatut vaja, sest sellisel juhul või meil on hunnik pabereid ja nendega saab väga hästi hakkama jää? Ei no tegelikult laias laastus ongi suvine periood, oli siis materjali kogumine ja praegu on lihtsalt olnud materjali kokkupanek, aga no milleks seda raamatut, kui sul on peas kõik olemas. Kuidas improviseerimine ikkagi hakkas, võtsite raamatu esimese peatüki lahti ja tulite lavale või miks ma ütlesin, käib siis sellisel juhul Loeme mingi lõigu läbi, kus on mingi dialoog, mingi kirjeldus, aga kuna raamatusse ei saa kõike kirja panna, mis seal ümbruses toimub, siis me peame selle ise välja mõtlema ja niimoodi siis loomegi. Teisest küljest on ka see, et kui sa usaldad lavastajat, tema peas on see kuskil pilt olemas, siis, Kuigi tegelikult suvel ta andis meile ikkagi päris palju loguusikest vaba maad ise proovida ja katsetada. Selline töö tegemine on teie jaoks nagu esmakordne pigem vist ikkagi niimoodi, et meil on tekst ees ja me vaatame, mis sinna ümber ehitada saab, aga aga kuna Jaanikaga on olnud paar tundi koolis, siis olen ma teinud ka improvisatsiooni Yorkade õpetajatega. Ja nad on seal raskem ka niimoodi teha, kui ei ole seda teksti raamatutel ainult raamat. See oleneb tõesti selles mõttes, et kui sa saad ikka mingi mängumootori tööle, siis on väga lõbus improviseerida. Aga teinekord jälle, kui ei tule, siis. Selle pluss on see, et sa oled ise kaasautoriga seal tõsise kaaslooja, et see ei ole lihtsalt sõnumi edastaja, vaid seal ise sõnumi kandja või sinu sees on ka sõnum. Aga samas see on minu meelest väga isiklik, mina näiteks tunnen, et ma olen palju kindlam, kui mul on tekstipaber ees, mida ma ütlema pean ja siis sinna taha sisu leidmine on mulle lihtsam. Ta on peegli. Näe, vastu vaatab mina mul silmad, kõrvad, käed, healer. Omamoodi saab siinkohal jätkata eelmises saates alustatud jutu tõhusa draamateksti teemal. Dramaturg Annely Soova jälgis kogu protsessi kõrvalt ja üldse, milleks siis enam dramaturg kui improvisatsiooni otsene alus oli ikkagi Margus Karu romaan. Nad tegid terve suveperioodi sellist suhteliselt loomingulist tööd, kus katsetati erinevaid variante, võimalusi ja nii edasi ja nüüd siis selle sügise algusega on nendest dollastest võib olla väga pikkadest stseenidest saanud lavale võib-olla jäänud mõnest kahe tunni pikkusest asjast lõpuks ainult kolm minutit või isegi vähem pisut rahutult teeb sellise tööprotsessi puhul selle kongressi see tööprotsessi puhul mina nagu tegelikult kirjutanud ei ole mitte ridagi praktiliselt olgu, olen küll tegelenud sellega, et mõned stseenid üles kirjutanud video pealt, ehk siis suvel prooviperioodis me võtsime ka väga palju videot järele üles just sellepärast, et kuidagi nagu see tekkiv asi saaks mingisugusesse salve kuidagi formuleerinud ja, ja nende tekstidega, siis on nagu mindud nüüd sügisel, siis proovidesse. Põhiline asi, mida mina selle lavastuse puhul teinud olen, on saalis tagasiside andmine, et kuidas see lugu jookseb, sest kuna ta koosneb nagu väga erinevatest juppidest iga näitleja mängib kolme kui nelja rolli selle loo käigus, et kuidas need erinevad liinid välja tulevad, kas nad tulevad, kust võiks nagu midagi rohkem rõhutada, kuhu tuleks ehitada mingisugused sillad selleks, et oleks arusaadav, kuidas, nagu see tegevus areneb, sest et seega ei arene päris nagu lineaarselt või avastasite sealt aeg-ajalt, et vot siin on loogikaviga või siit päriselt ei jookse välja, et kuidas see välja nägi, siis alles eilegi proovis olles juba tegelikult paar nädalat olnud, proovides kaasas, avastasin ma veel laval tegelikult ühe esimese sellise loogikavea, mida noh, et enne nagu ei ole sellele tähelepanu saanud panna. Et aga kus lihtsalt nagu saad aru, et lavale öeldakse mingisuguse nädalapäeva Nimimise ajalises loogikas ei klapi selliseid asju, ma leian sealt aeg-ajalt aga kas või seda, et kui nagu mingid stseenid kipuvad jube pikaks venima, et kas on nagu selliseid kärpekohti, selliseid kohti, kus saab üleminekuid lühemaks teha. Kui altid noored on olnud nendele kärbetele, nemad ütlevad, et vot vot see on hea koht, seda ei saa välja võtta, see peab jääma. No päris nii see ka ei ole, et selle protsessi puhul on kõige nagu suurem ülesanne leida üles, mis asjad on need, mida ma võin otse näitlejale öelda, mis asjad on need, mille ma pean kõigepealt lavastajale ütlema, et tema, need edastaks, kui ta nagu heaks kiidab või halvaks. Et ja noh, eks see kipub olema nii, lavastajatel on nagu trupile endal ka loomulikult oma kallikesed seal selle selle tüki sees, mida nagu ei taha tappa. Purustatud veiniga, mis lendas vastu Ja mõistagi noored ja hingelt noored Rakverre. Kui olete vähemalt 14 aastased. Veel? Palju räägitu kuulata, poolda, ega. Ma arvan, et seal on palju äratundmisme ei taha nagu olla mingisuguseid õpetajad, et me näitame, et kuidas peab üks noor endaga hakkama saama, vaid lihtsalt panna mõtlema mingitel teemadel, võib-olla ma mäletan, panin ise siuksem, teismelise käisin, kuidas elad, Anni vaatamas, mis seitsme Glentegi siis minule andisse küll palju. Jah, ei, ma, pigem me ka ju ei anna mingeid vastuseid, et pakume lahendusi, erinevad ja seal press elektriline öeldaks. Norrise võiks mõelda ja enda peas siis pärast otsustada see ära räägi välja, et mul ei ole võimalusi, sest tegelikult võimalusi on väga palju. Sat toetud pea õlale ja põimib ümber käe. Ning pisar langeb põsele. Ihkas selget, Evan. Veel kaotanuna ei tahtnud keegi seal võitmata jäi võit sel ööl keegi Leon, seegi. Teatrisse. Head kuulajad linnateatri improvisatsiooniline hittlavastus näitleja elust kuuma pärast etendus eile juba sajandat korda ja järelikult on ka sajandat korda peaosalisena laval näitleja Indrek Ojari. Tere. Tervist meeldib. 100 korda tundub üleloomulikult palju, ka Eesti teatri jaoks on vähe selliseid näitemänge, mis jõuavad selle kolmekohalise numbrini ära, ei tüüta. No nii ja naa üldiselt ei tööta. On mingi kummaline fenomen, näitemäng, teatud mõttes ka muutub noh, elab nii-öelda oma mõõnad üle ja siis oma tõusud uuesti uuesti. Kus me praegu oleme, kas tõusul või tundub, et vajaks värskendust. Mul on tunne, et tõusul kuidagi niimoodi sai sätitud, et see hooaja esimene Kuubaniust 100. iga paus on värskendav. Et me teeme õhinaga. Ja seepärast on selles mõttes erandlik tükk, et seal on väga palju improvisatsioonilised osa, et kas näiteks taastusproove pärast pikka suve on üldse tulnud teha. Ta on alati kasulikum ja et üldiselt mul isiklikult on kuus lavastus linnateatris, kui paus on ikkagi olnud pea pool aastat, siis on endale väga-väga hea, kui saab läbi käia. Ise, ma arvan, nägin seda tükki võib-olla kusagil 20. või 30. mängu korra paiku, et mis me võime öelda, kui palju see mäng nüüd võrreldes tolle ajaga ja siis nüüd 100. etenduse künnisel muutunud on. Ta on tõepoolest üsna justkui võiks eeldada, et ta on väga improvisatsiooniline, aga no vähemalt nii paistab välja jah. Aga tegelikult ei ole, tal on päris kindlalt väljakujunenud struktuur, millest me kinni hoiame. Näete, me muuda väga palju teksti seal, et see on pigem situatsioon, mis võib muutuda, aga tekst mitte, et see kindel struktuur. Ma usun, hoiab teda stabiilsena. Aga sa ise näitlejana, oled sa selline väga improvisatsioonialdis või pigem tunned ennast kindlalt siis, kui on tekstiraamat ikkagi olemas. Kas Kuubal son tekstiraamatut? Jah, on absoluutselt, ja kui võtta tekstiraamat ette, siis ma olen üsna veendunud, saab seda tükki vaadates täiesti adekvaatselt lugeda. Nii et ei ole seda, et Priit Võigemast tuleb välja kutsuda, nooletame Ugala, tahaks seda lavastada ikka tekstiraamat olemas ja saavad sealt vaikselt minema hakata. Seda on tehtud, seda näitemängu mängisid mingisuguse teatri noored minu teada ja üsna edukalt kuskil, nii et, et seda on juba lavastatud mujalgi, aga seal improvisatsiooni ka, kuidas sul endal on, tunned ennast hästi, mulle väga meeldib ja mulle tõesti meeldib ma väga erutunud kergesti, kui mulle söödetakse laval ette mingisugune üllatus, millele kohe poole sekundi jooksul reageerida ei oskagi, et see on alati väga värskendav ja ja hästi positiivne, endal teinekord mõtled ka, mingid krutskid välja, teinekord prii, kutsub korrale eemal? Jah, meil on seal kohe alguses üks seen, kust võetakse intervjuude lavastajat ja siis lavastaja, kes on kardina taga ja kes seal mina tihtilugu noh, mõtleb mõne küsimuse juurde või üllatab küsimuse formuleerimisega. Et muidugi, need on ohtlikud mängud, sest see on päris, Priit on ikka kurjaks saanud või mitte nüüd väga halvas mõttes, aga heas mõttes, et ärme nüüd üle ka pinguta, et kui kõik näitlejad laval krampides naeravad, enam ei suuda mängida, et siis võib-olla läheb pisut liiale. Teinekord publikule täitsa meeldib. Aga on olnud selliseid hetki, kus tõesti tuleb nägu ära pöörata, publikkusest, nii kuratlikult naljakas. Jah, on küll, pärast on piinlik tegelikult, sest ega laval teinekord isegi hullem, kui tuleb naer peale, kui seitsama teksti näiteks ära unusta, kui vales kohas tuleb, ma aga on tükke, minu meelest võib seda lubada ja ma arvan, et selle tüki struktuur lubab ka seda mingite mööndustega. Selliseid loolisi huligaanse sinuga öeldakse vist jah, need on alati toredad. Seal üks teatrivõlur. Laval sünnib midagi esimest korda. Isegi üllatab sind, siis lähebki päriseks. Indrek Ojari, kuidas sellest naerust laval lahti saada, on olnud erinevaid retsepte, et mõtle täpselt vastupidisel emotsioonil, aga on olnud näitlejaid, kes ütlevad, sajab veel rohkem naerma, mis teha, kui naer tuleb peale. Ma pean ausalt tunnistama, mina vastust ei tea, ma olen ikka niimoodi niimoodi võidelnud sellega mingites etendustes, et üks tükk oli, mis seal nüüd maha läinud oli ohvrit mängides. No pea võimatu oli naer tagasisidega, ma ei tea, Anne Veesaar minu meelest kunagi hästi ammu ütles mingisuguses intervjuus, et tuleb mõelda otsmikule, venelist kõrvad, ma ei mäleta, mis, mille juures oli kuidagi ka. Aga ei, ei mind ei aita midagi. Priit pakkus välja, et see on päris hea, et hakata 700-st allapoole numbreid lugema. Et sa pead nii palju keskenduma sellele, et sa unustad selle ära, aga no siis ei ole enam ei mängu ega midagi sellist. Seal on selline mõte, kanaliseerimine siis jah, nojah, põhimõtteliselt küll. Aga sellist improvisatsiooni ja niisugust mängu nagu Kuubast ja saate teha, see on ikka vist ainult sellise trupi vahel või selliste näidete vahel, kes ka nagu päriselt lavaväliselt omavahel väga hästi läbi saavad, 11 usaldavad, et igaühega sellisele luurele vist ei lähe. Näitleja vä? No teater üldse on ainult meeskonnatöö, teisiti ei olegi võimalik, see puudutab kõiki. Ja see, mis toimub proovisaalis. Et sellest väljaspool proovisaali räägite, sinna teisi inimesi ei lubata seal proovitaksegi kõiki asju läbi, seal tehakse marki täis ja õnnestatakse ja ebaõnnestatakse ja nii edasi ja nii edasi. Aga loomulikult see, et me oleme enam-vähem üheealised, kõik selles tükkis ühe põlvkonna nii-öelda inimesed, siis ma usun, et meil on kindlasti palju lihtsam leida see ühine tee selle resultaadi. On see näitleja elu siis nii rõõmutu ja värvitu, nagu seal koobastes vahepeal välja lugeda. Ei ole, mõnes mõttes on töö nagu iga teinegi, eks tal on oma rutiin, omad plussid, omad miinused, omad rõõmud, omad kehvemad päevad, paremad päevad, aga väidetakse küll, et näitlemine on üks stressirikkamaid ameteid, aga ma ei ela päris nõus sellega. No kui sa oma tööd oskad, Ita Ever ütleb oma raamatus muide, et näitlemine oli üldse raske, mulle meeldib see, miks raske peaks olema. Jah, jah, mis seal siis on, õpid teksti pähe, lähed lavale ja naeratad ja ütled seda veenvalt, ise uskudes räägid ja ju siis peavad teised ka uskuma, ütles ka keegi, et selles on oma oma tõde sees, et kui sa lustiga teed, siis aga paraku teatris on see jama, et kipuvad väga kergesti tekkima kahtlused ja kõhklused selle suhtes, mis sa ise teed. Ja tagasiside ei tule ju kuskilt ja kui ta tuleb, siis seda ei saa kunagi nagu lõpuni. Võib-olla uskuda. Aga see moment, et sa pead iga õhtu nui neljaks, olema valmis laua taga ja ja andma endast kolm tundi kõik seda teha iga päev, teinekord on päris raske, nii et sa tunned ikkagi ennast ära selles peaosalises? Ma usun küll, ega me muidu ei oleks ju neid teemasid puudutanud, loomulikult tunnen ära neid, näitlejaid on palju ja ma usun, et igal näitlejal tuleb neid hetki elus ette, kus ta tõesti veab tormama hommikul reklaami lugema ja kohtume seal võib-olla mitte kõige mõistvama kliendiga, kes seda reklaami on tellinud ja nii edasi siis jooksma kuskile seriaali siis veel kolmandasse kohta, sest raha on ju vaja teenida ja näitlejate palgad ei ole teps mitte väga suured, nii et jah, seal on nagu aga kindlasti ka irooniat selle näitleja suhtes, kes kõikidest valikutest kinni haarab ja mitte kunagi ei ei oska öelda. Aga see on raske valik, oled sa mõelnud ise ka vahepeal selle peale kasvõi endast lähtudes, et meedia nagu teebki näitleja või, või mingid muud jõud, et sa võid teatris kuitahes palju sina praegu nimetasid, kui paljudes lavastustes sees oled. Aga kui sind ikkagi ekraanil ei ole, siis osa publiku jaoks ei olegi sind justkui olemas. Jah, selles on oma tõde sees ega siis teater on ikkagi selline väike kogukond minu meelest, kes teeb tööd lähtuvalt mitte ainult sellest, et nüüd jõuda publikuni šedöövrid ühe väga-väga hästi müüva komöödiaga, vaid ikkagi otsib neid võimalusi teha seda, mis sellele trupile meeldib ja mis meeldib sellele lavastajale koostis kuskile edasi minna. Et Kuuba on selle koha pealt nagu väga hea näide, et me istusime maha ja hakkasime lihtsalt tühja koha pealt otsima, et kuhu edasi liikuda. Häid näitlejaid nii väga palju ei olegi ju ja neid tuleb kohe ära. Kuidas sajandat mängukorda tähistatakse? No eks ikka tuuakse väike tort teatri poolt ja istutakse võib-olla 10 minutit kauem kui tavaliselt. No see on ka Eesti teatri selline väiksuse tõdemuse testis ongi kõik nagu palju väiksem ja miniatuursed. Kui me praegu räägiksime mõnele vestendi või Broadway näitlejale, et meil läheb 100. mängukord, siis ma arvan, et ta naeraks peenikest naeru, et nemad täidavad selle kahe ja poole kuuga. Jah, vot ma ei kujuta seda ette, ausalt öeldes, kuidas mängivad kaks korda päevas etendusi ja 10 aastat jutti ei oleks valmis selliseks, ma ei tea, noh, muide mitte ja see puudutab spordi tegemiseks natuke noh, loomulikult see avab kõik uksed võib-olla või, ja kindlasti ühel päeval. Eesti näitleja on seal Broadwayl, ma selles küll ei kahtlev. Nii seal minu meelest ausalt teatrit lõpuni näha. Aitäh sulle, Indrek Ojari ja palju jaksu. Palju on, ma ei, veel rohkem on ta eikeegi, ei jõuagi lugeda neid. Ei Meil ei jõuta nimesid anda ega neid köiki kaardile kanda. Tee taina läheva looklevad, ruttavad, mõned on võõrad ja mõned on. Tava. Mõned on auklikud, kivisid täis, mõnel, kui siledal põrandal käid. Mõned on sirged kui asfaldist, nooled kutsuvad rändama igale poole. Mõned kihke Levad vähendavad ussid kurvides karjuvad. Ja bussipalju on teid, mis käia, meil vaja, vaata, seal saadab sind tuledes maja, lähed ja astud tulesid, veel. Ikka on näha hämaral Te. Ikka veel paistab, kellegi käsi. Lehvitab, lehvitab ära, ei väsi, see oli kodu ja kodutee kõigile kõige tuttavam. Laulu ajal sellest, kuidas nukku teha, olemegi liikunud mööda laia tänavat, linnateatrist otse nukuteatrisse, millel on samuti täpselt nagu rääkisime eelmises saates uus kunstiline juht Vahur Keller. Tere. Tervist. Selguse mõttes nukuteatri kunstiline juht, et kuhu see noorsoolihtsalt vahepealt jälle jäänud on? Noorsoo on täiesti olemas, nukuteatrist on kasvanud, selline väga omalaadne keskus. Meil on nüüd muuseum, töötoad, teadustegevus, et me arendame seda nukukunsti laiema perspektiivi, liiga palju ülesanded ei panda kohe kunstilisele juhile peale. Oh ei, eks need ülesanded on ühtlasi ka ju põnevad. Ma olen selles teatris juba kaheksa aastat töötanud lavastaja dramaturgi-na ja juhtinud kunstiliselt Tallinn Treff festivali, nii et, et see on selline orgaaniline areng, et ega need ülesanded ei ole tulnud niimoodi hopsti üle kaela kanda ei jaksa. Vahur, enne kui me räägime edasi, ei nuku teatrimajas toimuvast. Sul on olnud see sügis väga reisiderohke, sa käisid Sahhalinil, kuhu viidi Helle Laasi loomingut ja on kuulda olnud, et Helle Laasi lavastused ja ka ta ise on Venemaal ringkondades väga tuntud seal jaht lihtsalt vapustav, kuivõrd teda armastatakse sealpool, kus inimesed tulevad publikust pärast etendust postkaardi, kus on kunagi aastaid tagasi antud, Helle lasi autogramm ja paluvatele väikese kommi kotikas edasi anda ja ja kuidas ta mäletatakse, see on lihtsalt uskumatu, milline menu oli nendel etendustel. Ma ei oskagi sest nüüd seletada, milles see fenomen seisab, kuidas inimesed seisid lõpus püsti ja tulid pärast kallistama ja võib-olla temperamendi küsimus, eestlane ei näita alati välja, kui palju ta millestki või kellestki hoolib. Et seal on inimesed avatumad ja noh, teatril on ehk ka veel teistsugusem tähendused. Kui eestlased öeldakse, et on teater, rahvas ja käivad väga palju teatris, noh siis vene inimesel on see veel kuidagi mingi teistsuguse ikoonilise tähtsusega teatritegijad ja näitlejad, et kes on juba suur näitleja, seda jumaldatakse, no Helle staatuse tõesti on, midagi sellist, siit saabki kohe edasi minna või tulla tagasi Eestisse. Nukuteatrimajja esimene teatripisik peab ikkagi tulema laia tänava algusest ja miks mitte just nimelt Helle laasilt ta jätkab, kindlasti jätkub, ma väga loodan, et ta jätkab, meil on uued noored näitlejad, tükki kuus tükki kuus, just nimelt turukoolist, kõik koolitatud nukunäitlejad, meil on varsti kohaga esimesed esietendused, tulemus teisel oktoobril esitatud rapuntsel. Selles mõttes veel põnev, et paralleelselt sellega tuleb ka samateemaline töötuba, nii et kui laps tuleb teatrisse või noor, siis ta saab sealt natukene rohkem kui ainult näitemäng. Jah, just nimelt, et pärast seda on tal võimalik minna töötuppa, kus ta siis saab ise tegeleda sarnaste nukkudega sama teemaga. Seda juhendatakse samasse teemasse rapuntsli teemasse teatri peakunstnikuna sinu kõrval alustas tööd sinu abikaasa Britturbla Keller ja see pole sugugi ainus abielupaar kooslus meie teatripildis. Ilmselt jah, on siis teisedki peale meie ära tabanud, et kuidaspidi. Ja teha koos teatrit, sellepärast et noh, nagu ma ka varem öelnud, et saab igal hetkel rääkida tööst ka öösel, müksata tuleb sellist asja. Muidugi tuleb paratamatult mingitel perioodidel 24 tundi päevas, mõtte tegeleb sellega pidevalt. Muidugi, teine asi on loomulikult, et eks see on teatav mõttekaaslust, et ega abikaasasid ei valita ka ju niisama. Loodetavasti see on teatav selline ühe maailmapildi jagamine või ka vaidlused siis vähemalt on alus, millelt vaielda. Sellised eeskujud on säravad kas või siinsamas Eestis, et kas on mõni tõeliselt hull idee küpsemas. Meelis Pai ütles, kui sinu nimi öeldi välja, et nukuteatri kunstiline juht Vahur Keller, Lai tänav tegelikult tähendab ju vaid ma ei tea, kas ta tegi lihtsalt nalja või, või on siin mingisugune ideega tõsi taga ka? Ei, see ei ole kaugeltki nali, see on täitsa tõsilugu lai tänav, tähendab tähendab küll, aga mis see siis tähendab, see tähendab seda, et laial tänaval on hulk kultuuriasutusi, muuseume, kaks tugevat teatrit peale selle veel ka mõned restoranid, eraettevõtjad, aga mis see koostöö võiks olla, mis sealt võiks välja kasvada, see tähendab selle kvartali reklaamimist kui kultuuriga altarit vanalinnas, kuhu tasub tulla ja sa saad sealt erinevaid elamusi. Ja noh, loomulikult, kui ka näiteks ütleme, turist vaatab kaardi pealt, et siin on prod või noh, kes jätab tulemata vähemalt uudishimust vaatama, mis seal on ja kui ta saab sealt peale selle veel elamuse, siis on ju suurepärane. Lisaks sellele loomulikult on veel ka ju kõik võimalused ka teha piletitega koostööd, soodustusi suunata ühe juurest teise juurde, noh, et võimalusi on ju väga palju. Jääkülmas olnud siin, et otse ilma skaalas nüüd alles Eedeeksee ja korjuse saab võid. Kui laia spektrit üldse nagu eriteatrivormidest võib nukuses omaks hüüda, see kokkuvõtlikult on ilmselt ikkagi sellise moodsa nimetusega visuaalteater. Muidugi ka see visuaalteater kasutab draamavõtteid. Me jätkame ka nende suurte muusikalide tegemist. Saalid on ju tegelikult väiksed ja päris lahendid kõikides, noh ei küsi ju 15 20 eurost pileti hinda, et sellised suured projektid nagu hais, küll muusikal või Romeo ja Julia risk nagu on olnud, need peavad jääma ja kindlasti peavad jääma. Siin on olnud palju debatt aga selle üle, et kas peaks riigiteater tegema muusikale ja miks peaks tegema ja kas ei ole mitte eraettevõtluse rida. Ma ei ole sellest teemast päriselt kunagi aru saanud. Et loomulikult, kui leidub vaatajaid seal teatrivormi, nagu inimesed seda armastavad siis miks ei peaks sellega tegelema ja meil on see hästi välja tulnud, eriti veel originaalmuusikalid, kui sa teha hästi teha tõeliselt kvaliteetsel tasemel, siis see on ju suurepärane ja ühesõnaga kriitikud märganud haiskel muusikal siiski meenutame, sai Eesti teatri aastapreemiate jagamisel ühe preemia laureaadiks täpselt nii, just Meelis Pai teatrijuht tunnistas, et kunstilise juhi leidmine ikkagi sellel kohale on olnud üks raske ülesanne. Kõik justkui kardavad seda kunstiliiki nukukunst. Võib-olla nad ei karda seda kunsti Sa pead nagu titeteatrit, see võib olla, Ta võib olla teistpidi tegelikult võimalik, et kardetakse tõesti lihtsalt nukuteatri, aga pigem jah, ma olen selles mõttes nõus ja et peljatakse seda iseenda eelarvamust sellega kaasas käivat, et kuidas endale kujutatakse nukk, et sellega noh, tavaliselt seostub väga üheplaanilist ja ja selles mõttes titeteatrites. Ma vahetaksin siia paladega, titeteater ei ole ka iseenesest ju mingisugune halbasid, vastupidi minu arust võiksid teha Eesti väga head lavastajat, rohkem just teatrit Katitedele ja teha lastele teater. Et ma pean silmas seda, et mis ma selle tiiteriaatrial mõtlesin, et just nagu väljakutset ei oleks näitlejale või lavastajale ühel hetkel sa oled olnud kaheksa aastat seal majas, sul ei ole olnud sellist motivatsioonikriisi? Ei, mul ei ole olnud sellist motivatsioonikriisi kunagi. Ma arvan, et see oli üks väga hea asi, et ma sattusin selles teatris on tegelikult nagu pooleldi ka võib-olla juhuslikult noh, kuna Dvinjaninov kutsus, mina olen samuti, ei teadnud sellest teatrist väga palju, ma ei teadnud nukkudest suurt eriti midagi. Aga ma ei usu, et ma üheski teises eesti teatris oleksin nii palju õppinud. Et ühest küljest see, mismoodi see maailm tuleb leiutada täiesti nullist, kogu see visuaalne pilt, et sul ei ole eeldusena ees näitlejad, kes laval midagi mängib, vaid sa pead leiutama selle, kuidas see näitab, kui suur ta on, alates sellest, kas ta on sentimeetrine või või on ta kolme meetrine ja noh, see on selline labane näide. Põhimõtteliselt saad aru. Ja teisest küljest muidugi ka see lasteteatri pool, mis on meie teatris väga oluline suund, et ka seda, mida tähendab lastele teatritegemine sellesse tõsiselt suhtuda, et võtta seda kui mitte ainult võrdväärset, vaid tegelikult veel olulisemat teatrit kui täiskasvanutele tehtud teatrit. 60. hooaeg on alanud, Vahur Keller, laustad ise ka lavastan ikka järgmine lavastus hakkab mul kohe pihta oktoobris. Ja see tuleb Karlsson katuselt järjekordne Sist Lindgreni lavastus. Carsoniga on see põnev lugu, et ma lapsepõlves ei armastanud karssonit eriti, aga see vist ongi nii, et mida vanemaks saad, seda rohkem see tegelane äge tundub jah, et nüüd üle lugeda, sest ma avastasin sealt tegelikult mida see Karlsson endast kujutab, Ena mingi sinna vabastav element. Ja kevadel on samuti mitu asja ees. Üks suurematest projektidest on suvel esietendub Sülverni saaga algus kapten Granti lapsed meremuuseumis ja sealt edasi on plaanis teha aga siis tema saladuslik saar ja 20000 Linnutee all. See tulevikumuusika on väga võimas akord praegu igatahes jõudu nende just eri teatrivormide sünteesimisel ja noorte ja lasteteatrisse toomisel, siis see on tõesti väga oluline, aitäh orgele. Et see maailm on nii pime, jääd üksildane paik. Tahtsin minna sinna, kus, Maailmasõja. Taga ja. Head kuulajad veel on võimalik minna vaatama Jaan Kruusvalli tasandikude helinaid saueaugu teatritalus. Etendused on täna algusega kell 17, jaga septembri kahel viimasel päeval algusega kell 19 ja pange ennast soojalt riidesse annab meie saate kaudu hea soovituse kaasa teatrisõber Pille-Riin Purje. Esietendused aga on muuhulgas olnud eile õhtul Viljandi Ugalas kui ka Tartu Vanemuises. Ugalas jõudis publiku ette shafer jama teos Andres Lepiku lavastuses Indrek Sammul ja Martin milliga peaosades. Ning sadamateatris Tartus jõudis Taago Tubina juhatusel esimene mängukorrani miga möllo harmoonia. Ja sellest siis ka muusikat siia saate lõppu. Meelis Kompus tänab kuulamast ja kahe nädala pärast siis jälle.