Tere loodan, et teie pühapäeva hommik on sealmaal, et pannkoogid hakkavad valmis saama. Vaarikamoos on juba külmikust välja võetud ja pere on ilusti koos köögis. Ja loomulikult oleks meie jaoks väga meeldiv, kui teil käiks ühtlasi ka raadio, sest jutusaade alustab. Meie tänane külaline on julge mees. Sest kuidas muidu seletada kannapöördeid elus mida nii mõnedki meie hulgast ehk plaanivad, aga ellu viia ei julge. Tere hommikust, endine kokk, tänane laulev bussijuht Ander üllaste. Tere hommikust. Polud, uhke, sissejuhatav sander. Absoluutselt. Nii, alustage kõigepealt laulmisest. Sest seda sa oled teinud elus rohkem, kui kui ametit pidanud, kuidas see alguse sai? Ja laulnud olen ma tõesti läbi läbi elu ja see sai alguse väikse poisina kuueaastasena. See oli siis juba 85. aastal, üpris ammu. Sai alguse, väga lihtsalt oli kuskil lehes kuulutus, et RAMi poistekoor võtab poisse ja isa viis katsetele laulis, laulsin ette lihtsalt Kivilistes väike konn. Ja nii see alguse saigi. Hea lugu, väga ajalugu. Ja kui kaua see konn seal kivil on istunud, selles mõttes, et praegu sa laulad bassirühmas, aga millistes koorides ja konn ongi nüüd siis? Jah, 85.-st aastast järjest laulnud rooksunud. Õnnestus laulda järjest ilma ahela murdesse, minekute falsetiga õnnestus see üle üle laulda, see aeg. Ja, ja ei olegi pausi olnud rohkem kui võib-olla mõni kuu, ütleme siin ametivahetusele või midagi väga lühikest aega, pikemat pausi polegi olnud ja millistes koorides laulad jätkuvalt selles samas kooris, kuhu ma astusin, mis on vahepeal mitu korda nime muutnud. No ma kujutan ette, et kui inimene on laulnud alates kuuendast eluaastast, siis ta siis ta kuidagi suhestub sellesse laulmisesse väga eriliselt mida praegu sinu tööle ja isiklikule elule see laulmine juurde annab. No see on elustiil ja elustiil. Vajadus olla muusika keskel, vajadus ka kindlasti esineda mitte lihtsalt oma lõbuks seda teha. Ja ilma ilma ilma koorikooris laulmise ta ei kujuta üldse ette praegu oma elu on see laulmine mingis mõttes tasakaalustaja, lähed sa sinna kooriproovi pingeid maandama ja kindlasti peale väsitavat tööpäeva teed väikse uinaku teed väikse uinaku ja ärkad veel väsinuna veel rohkem väsinud kui ennem, kui nad päevane uinak ei ole ju teatavasti väga hea, aga minul vältimatu ja siis laulad paar tundi ära ja tuled koju, on energiat nii palju, et ei teadnud peale enam hakata. Millised need kontserdid on, mis elamuse need kontserdid annavad? Sõltub kontserdist, sest iga kontsert on absoluutselt erinev. Milline tunnetus seal tekib ja kui hästi kõik õnnestub, see sõltub sellest, millised kontserdid on sinu jaoks kõige meeldivamad. Loomulikult need, kus kõik õnnestub võimalikult hästi. Ja sõltub publikust sõltub publikust, mitte ainult publikurohkusest, vaid kuidas publik reageerib. Võtab vastu. Sellise laulukoorilaulu meeskonna juures on kindlasti sagedased ka erinevad välisreisid. Kas need välisreiside kontserdid on kuidagi eriliselt tähelepanuväärsed? Tuleb tunnistada, et jah, läbi läbi kogu selle laulmise aja on, on reisimine lahutamatu osa. Ei ole vist aastatki, kui, kui ei ole mõnda mõnda kontserti olnud väljaspool Eestit küll lähemal, küll kaugemal ju väga erinevates kohtades. Kuidas partiid selgeks saavad, kas harjutad bussi roolis? Jah, üks ükskord eskord proovisin, proovisin mikrofoni siis, kui reisijaid ei olnud, aga aga muidu püüan proovis hakkama saada, kodus ei harjuta. Ja muusikaline haridus mul praktiliselt puudub. Ainult muusikakoolist mõni aasta. Ja, ja mina olen kõrva järgi õppija. Aga bussijuhi ameti juurde me veel jõuame, enne kui bussijuhiks said, siis me kohtusime ükskord Tallinki laeval. Sa pakkusid siis soovijatele Rospiffi, see tähendab poliitkokk ja kokku olid seal lausa üheksa aastat. Kuidas hindad koka elukutset? Ei olnud minu ala elukutse on ju kindlasti äärmiselt vajalik ja praktiline ja ka huvitav, aga see peab olema inimese kutsumus, aga sul oleks üheksa aastat, sellest läks üheksa aastat, et aru saada, aga siiski ma üritasin juba varem kokku ameti maha panna, aga ma olin bussijuhiks saamiseks liiga noor, tol hetkel ei saanud, ei saanud sustelegi, kui vana siis peab olema, oli 25, oli vist see miinimum või tähendab vanuse nõue. Nii, aga miks sinust sai siis ülepeakaelakokk? Pisut mõtlematu samm oli ju valida, et kas jätkata muusikuteed professionaalina, minna edasi õppima kuskile. Aga isa, isa, mul oli noorest peast professionaalne muusika või noh, kuidas öelda. Mängis bändi bändimees siis bassimees? Jaa, jaa. Tundus, et küllalt raske hakkama saada, et ei ole võib-olla väga praktiline, et las muusika jääda hobiks. Kui palju sa muidu praegu süüa teen, kas teil on näiteks äkki Tallinna autobussikoondisest selliseid Anderi üllaste nimeliselt kokakunstiõhtud, kus õpetajad kolleegidele väga head lõhet küpsetama või midagi ja lõhetama küpsetan küll kodus vahetevahel, aga tegelikkuses, mida aeg edasi, seda rohkem on nüüd köögis elukaaslane noh, vahest koos, aga lihtsalt aja nappuse tõttu. Kas vahel on mingit sellist, väga erilist toitu, mida sa siiski teed ise, mida sa ei usalda mitte kellelegi teisele? Pigem ma teen argipäeva toita. See on, see ongi see põhjus, miks ma leidsin, et see ei ole minu kutsumus, see amet kuna ma ei leidnud midagi lummavat toiduga mängimises. Aga kuidas, kuidas sa sellele ära tõud äratundmisele ühel hetkel jõudsid, et, et nad kokaamet ei ole see, mis on sinu jaoks seal oli muid põhjusi palju. Kuna ma töötasin laevakokana ja väga erinevate laevade peal vist viie või kuue erineva laeva peal siis töökeskkond oli alati väga erinev ja seda tööd alustades oli, oli kõik väga roosiline. Laevad olid väiksed, meeskonnad olid väiksed. Kõik oli teistmoodi kui aegu hiljem, kui tulid suured uued võimsad laevad. Mida suuremaks laevad, seda raskemaks töö, seda vähem rõõmu. Ega me keegi tegelikult Te ei kujuta päriselt ette, ma pean silmas neid kuulajaid, kes ei ole elus laeva Paukad olnud. Mida see töö endast sisaldab, kuidas see töö välja näeb, kuidas elu välja näeb? Laevakoka elu? Hästi kiire, see on, see on peamine peamine märksõna kiirus ja täpsus maksab. Ja kuidas see graafik on, kuidas te tööl olete, kuidas te vabad olete? Jah, seda ma igatsen kõige rohkem taga seda mõnusat, kahte nädalat vabadust, sest iga kuu see on, see on asi, mida, mida jäängi igatsema, sest seda on muudel elualadel väga raske saada. Kui sa ei ole siis vastavalt meremees või, või ükskõik mis teenindaja laevas, nii see on siis nii, et kaks nädalat tööl, kaks nädalat vaba ja, ja see aeg, kui sa tööl oled, kuidas selle päevagraafik välja näeb? Täiesti tavaline ja 12 tundi. Vahepeal väike paus, ütleme 12-st 12-ni ja see tavaline olnud hakad, alustate hommikusöögiga, hommikusööki on nii varased, et seda tehakse kordamööda. Ja muidu jah, õnneks mina sattusin sellistele laevadele, kus ma hommiku vara taga ärkama ei pidanud, olen rohkem sellise öise elustiiliga inimene siiani tegelikult. Ja, ja nii see päev läks kohe käima, et sa tulid ja hakkasid kohe valmistama ja nii kiiresti, kui said, et oleks, mida väljastada. Kõigepealt hommikusöögid seal jah, aga ei ole saanud, hommikusöögid on sellised traditsioonilised, ikka pudrud ja peekonit ja munapuder munapudrud ja kõik sellised traditsioonilised ja õhtusöögiga on siis, ma kujutan ette, kõige rohkem tegemist. No tähendab väga palju erinevaid restorane laevas, erinevaid osakondasid on, on väljastus kööki ja ettevalmistusköök, et see on üks suur suur süsteem, virvarr. Ja sõltub siis töö iseloom, sellest parasjagu täpselt oled, ma sattusin reeglina kas kiirematesse või siis sellega sellistesse kohtadesse, kus tuli vahest otsast lõpuni kõik ise teha ja ja, ja, ja ja ka samal ajal klienti teenindada otsast lõpuni ise et kõike sai tehtud ja väga huvitav oli selles mõttes rutiin, ühesõnaga ei tekkinud, aga kui me nüüd lõpuks siis bussijuhtimise juurde jõuame, siis väga paljud poisid, kui neil näiteks lasteaias või, või kooli esimestes klassides küsitakse, et kelleks sa saada tahad, siis nad vastavad, et ma tahan saada näiteks bussijuhiks. Ja samas on kummaline, et väga vähesed nendest poistest ühel hetkel saavad bussijuhiks. Kuidas sinuga nii juhtus, et sa said bussiniks, sest laevakoka töö tegelikult ju üsna mugav? Vot see kõlabki nüüd eriti naljakalt, aga just nii minuga oligi, et mina olin see, kes pisikesest peale trampis jalgu peatuses valis busse. Mida see tähendab? Otseses mõttes lapsest peale, mulle meeldis bussiga sõita, mulle meeldis jälgida, kuidas bussijuht, mida ta seal teeb, et kuidas ta seda teeb. Ja, ja siis, kui juba nii vana olin, et oskasin natukene tehnikat eristada, siis, siis see huvi aina süvenes nüüd kuni selleni välja, et mingi periood mul oli oma selline väike kartoteek bussidest ja nende erinevustest. Ja kunagi mõtlesin, et selle asjaga minna saatesse kuulus ja kummaline, et see oli üle 10 aasta tagasi selline väga tore saade ETV-s. Ja ma mõtlesin ennast pakkuda selle, selle hobi, no see olnud hobivate, kuidas seda siis nimetada, selline ettevalmistus, ütleme selline huvi. Ja see oli kindlasti väga kummaline, aga, aga ma ei oska seda kuidagi seletada. Nii, aga mismoodi see kartoteek välja nägi? Siis me läheme väga detailidesse. See oligi nii naljakas, et et kui tavaliselt inimene näeb vussi, siis numbri järgi, mis liinil ta sõidab ja nii edasi, siis siis mina juba oskas, oskasin öelda poole kilomeetri pealt, mis on ta registreerimismärk teatavad erinevuste järgi sellel ajal, kui bussid olid erinevad, kui nad ei olnud kõik ühesugused mudelid. No ma kujutan ette, et sel ajal oli väga palju igasuguseid Ikarus busse ja kollase siis ülemineku aeg peale seda, mis oli eriti huvitav, kui oli, osteti sisse vanu, vanu, kasutatud buss väga vanu ja väga erinevaid, missuguseid näiteks valdavalt Rootsis valmistatud ikka Scania ja Volvo, aga nad igaüks olid erinev. Erinevad, nägid välja nii sees kui väljas, nii et kui näiteks Ta sõitis mööda Nõmme teed, buss 17 a ja seal oli sina oleksid selle bussi peale siis ilma, et seda numbrit oleks näinud, oleksid võinud öelda, et vot see on sellel selline number vä seal, kus mina elasin Mirvele kandis siis pigem pigem jah, pigem number viis, kõik, mis selles suunas liikusid siis nii kesklinnas kui, kui Pirita suunal, siis mul olid jah, need numbrid peas ja nende bussierinevused peas. Kõlab naljakalt paus kannab praegu. Aga, aga kas sellest oli ka mingisugust kasu selle vei sellest ma ei ütle, et sellest saab mingit kasu olla. Ma ei oska seda kuidagi seletada, täna, kus sa töötad autobussikoondises, kas sul on täna ka kõik bussid peas? Suur osa kindlasti, aga ajad on nii palju muutunud, et elu on läinud nii palju igavamaks, et kõik asjad lähevad rohkem ühtemoodi. Tehnilise poole pealt ja kalja nägemise poole pealt. Et nüüd on, nüüd on, tänapäeval on teatavasti meil juba vähemalt pooled bussid on uued ja näevad kõik täpselt ühtemoodi välja. Kas see on sul ka endal lemmikbuss või kuidas see käib, et kas ta sõideta iga kord ühe bussiga või, või erinevate bussidega? On erinevad süsteemid, aga ikkagi valdavalt on, on oma buss, mille peal sa töötad, enamasti kui just eila remondis või mingitel muudel põhjustel. Või vahetevahel ülemus otsustab midagi vahetada, siis, aga ikkagi on mingisugune mingisugune kuidas öelda oma bussitunne. Ma loen ette ühe tänukirja, mis saadeti autobussikoondisesse. Tahan esile tõsta ühe bussijuhi käitumist, mis on väga meeldiv. Nimelt tervitab bussijuht bussi sisenejad lahkumisel soovib ilusat päeva ja seda kõike tihedas linnaliikluses ja samuti märkasin, et lapsega bussi sisenedes teatas bussijuht bussi täpselt nii, et esimene bussi uks oleks kohe lapse ees ja see oli nii tehtud sihilikult, et lapsel oleks mugav. Teate, see bussijuht oli kui päikesel pilvisel päeval, kuidas ta küll jõuab kõigiga nii uskumatult meeldivalt suhelda ja samas linnas liikluses bussi juhtida. Bussi buss sõidab liinil number viis ja bussi number on 2367, Birgit ka. Tallinna autobussikoondise autasustas sind seitsmendal aprillil käesoleval aastal tublima bussijuhi tiitliga. Mida see tiitel sinu jaoks tähendaks? Pean täpsustama, tegelikult see sisaldas endast tublimat, teenindajat, nii. Et tublima bussijuhini on mul kindlasti pikk tee veel alles praegu hetkel olen täiendkoolitusel, mis püüab idealiseerida sõidustiili, mitte et ma kehvalt sõidaks, aga alati saab veel paremini. Aga antud antud preemia anti puhtalt märtsi kui hea teeninduse kuu raames. Kas sa tegid seda sihilikult või sa iga kord ütle tere ja nägemist. Mida siin sihilikult teha, see on elemente. Ma arvan, et minu jaoks nagu paljude bussijuhtide jaoks, siis ma mõtlen ikka igale vaid vähemalt, kes esimene inimene tuleb esi esiuksest sisse igas peatuses seisab harilikult minu poolt tervitatud võib-olla pärast ka mõni hea sõna, kui maha läheb. Muidu oleks ju igavese töö suhtluse moment sealjuures tegelikult on sinu jaoks väga tähtis. Jah, ma ei kujuta mingil juhul ette, et oleks kinnised kabiinid, nagu oli vanasti. Pead sa ennast eelkõige teenindaja lisaks või pigem juhiks kindlasti mõlemaks nagu väike kapten laevas. Ikkagi juhtivtöötaja, absoluutselt, nii, aga rääkisid sõidustiili koolitusest väga huvitav oleks teada, mida see endast puudutab. See on väga tehniline teema, see on küllap väga uudne süsteem. Nimelt on siis 10-le bussile üle terve linna 10-le bussile paigaldatud seadeldis, mis salvestab juhi sõidustiili, kõik tema kiirendused, kõik tema pidurduspidurdustugevused. Kuidas ta läheb kurvi, kuidas ta keerab, kõik salvestub ja siis koolitusel joonistatakse sulle graafik. Kuidas sa oled sõitnud vastavalt loomulikult, esimene eesmärk on kütuse kokkuhoid, et oleks keskkond rohelisem ja ei kulutaks liialt lihtsalt raha kütuse näol, ma kujutan ette bussijuhile erakordselt ebameeldiv, see on erakordselt erakordselt, et pingeline. Aga see on lühike periood paar nädalat, üks kord, paar nädalat, nüüd siis praegu üks päev veel jäänud. Nii, kui see statistika on nüüd selge, siis te analüüsite seda nagu ma kujutan ette, tippsportlased Gerd Kanteri meeskond analüüsib Gerdi kettakaart ja, ja, ja liigutusi ringis täpselt samamoodi. Jah, analüüs on väga põhjalik, koosnevad vähemalt 10-st punktist protsentuaalselt protsendipunkti täpsusega. Ja siis esimese koolituse lõpus oli siis esimene analüüs ja nüüd on teine sõiduseanss paar nädalat ja eeldatakse loomulikult progressi. Kuidas teil liine jagatakse, tähendab, et millise numbriga bussi, kes parasjagu juhib? Väga juhuslikult, väga juhuslikult põhimõtteliselt, kui sa asud tööle Tallinna autobussikoondis, siis sa võid, võid, võid ja pead oskama sõita kõike liine, mis Tallinnas on. Aga loomulikult kujunevad välja teatavatel bussidel rohkem ühed või teised liinid, tavaline inimene, teagi, missuguseid liinid kõik Tallinnas on, et te peate siis igaüks peab õppima kõik liinid pähe. Ideaalis, aga praktika on ka muidugi midagi muud, et endalgi juhtunud väikseid eksimusi, ümberpöördeid, kuidas öelda, mööda tupikusse sõite, sõita ja möödasõit, kõike on juhtunud, loomulikult ei ole asja, mida juhtunud ei ole. Nende juhtumite juurde me veel jõuame, meie tänane jutusaate külaline on Ander üllaste, kuulame ühe loo head muusikat ja siis juba läheme bussijuhi töö selliste juhtumite eripäradega edasi. Vara hulka riigi. Nad läheb päeva ennate. Ta täidab saatusega prilliõlu. Doc Tree. Minu hing kisub sinna. Ei ma. Ei panusta. Päeva ennast. Näidata. Ja seal ei ma temale iga. Päeva elate? Näidelda. Olla ilmamäega. Ela veenid kaitseingel, tuule kätes rool emale iga kuu neli-viis. Päeva. Näidata. Tere hommikust kõigile kuulajatele, kes on meiega praegu liitunud, meie tänane külaline on väga huvitav mees, endine koorilaulja ja bussijuht Ander üllaste ja kui me rääkisime siin ametist ja erinevatest kontsertidest ning laulmisest siis praegu me oleme jõudnud lahedasti bussijuhi töö juurde ja ettevaatavalt võib öelda, et juttu tuleb ka igasugustest ootamatustest mida bussijuhi töös igapäevaselt. Et, et tuleb. Aga jäime lemmikliinide juurde, mis on sinu kui bussijuhi lemmikliin ja mis põhjusel? Number viis kindlasti väga lihtsal põhjusel kõige pikem liin. Kõige rohkem vaheldust nii looduse kui inimeste osas. Ja pikaliini peal päev läheb kiiresti. Kui palju jääb tegelikult üldse bussijuhil aega niimoodi ringi vaadata, et ma kujutan ette, et liiklus on ju päris närvesööv? Ega ei ole lubatud, ei tohi ringi vaadata. Eks ikka saab sinna laevade poolegi teatud mere ääres ja. Tegelikult saladuskatte all võin öelda, et ma näen kõike, mis mu ümber toimub. Vaatenurk on absoluutne igas igas suunas ka seda, mis bussis sees toimub. Jah, kindlasti no mis seal, see on äärmiselt oluline, see on äärmiselt huvitav on termini eriti oluline, on äärmiselt oluline ja huvitav, millised on need kõige veidram sündmused, mis bussis on toimunud? Kõige veidram Ad. Tegelikult eesmärk seda vaadata on, on see, et kõikidel reisijatel oleks mugav, et keegi teeks teistele ebamugavusi. Aga jah, just tuli meelde paar kuud tagasi sellel suvel oli üks kena laul ja tants oli küll nii nimelt grupp Eesti noori tuli lõbusasti Vabaduse väljakult peale. Väiksed, võib-olla väiksed kerged joogid olid ka käes mida on keelatud keelatud, aga alati on erandeid ja, ja kui, kui, kui inimesed on lõbusas meeleolus ja, ja tundub, et midagi halba ei juhtu, siis, siis ei ole hullu. Pesed maha, ei lähe teiste teiste inimestele peale ei lähe ja läks lauluks kõik eesti laulud võeti ette pikka aega, pakun need paarkümmend minutit sulaselges eesti keeles, aga bussis oli ka muust rahvusest inimesi. Ja ei jäänud seevastukaja tulemata, männikul läks, siis. Läks siis üks noor daam maha, enne seda otsustas väikse keeru ümber posti teha. Oli oli selline tumedama nahaga mustlased väga temperamentne keerd, oli tema vastus siis sellele eesti meeste laulule mida lauldi, mõnusaid seltskonnalaule, ei mäleta täpselt, see oli suvel ammu juba vahepeal nii palju juhtunud. Aga rääkides sellest, mis bussi sees toimub, siis kui palju on toimunud selliseid olukordi, mis on kellegi jaoks ohtlikud, oled olnud sunnitud, siis ma ei tea, pöörduma politseisse või, või millised üldse on bussijuhi võimalused selles situatsioonis, kus toimub midagi sellist ohtliku? Jah, see on nüüd antud hetkel mul eriti aktuaalne, kuna see et ma olin sunnitud politseisse pöörduma esimest korda nüüd mõni päev tagasi, harilikult kõige ohtlikum on see, kui mõni autojuht teeb sellise ootamatu manöövri Kadri mis vaatamata bussijuhi ettevaatlikkusele ja ettenägelikkus ele on lihtsalt nii-nii välkkiire, et bussil ei jää muud midagi teha kui avariipidurdus, mis muidugi püsti püsti seisva jaoks on väga kole ja võib lõppeda ei tea, kuidas õnneks minul ei ole midagi traagilist olnud, aga just oligi selline juhus, et pidin tegema eriti tugeva pidurduse kiire ja õnnestus selle autojuhiga kontakt saada, et ta ei kihutanud eest ära, vaid ta keeras paremale ja panin ohutuled peale, lähen siis aru pärima esiuksest, et miks nii selle peale tuleb siis kõrvalistmelt vene keelt kõnelev kodanik ja ütleb mulle aumeniaal sentsi, naabrulie tõstochess avar ja nii võtab mul lipsust kinni ja tõmbab mulle vastu nägu. Ühesõnaga ta lõi sind rusikaga ja et see oli küll natukene ootamatu minu jaoks, ma ei, ma ei uskunud, et sellises sellisest situatsioonist võib midagi sellist kujuneda. Ja, ja, ja, ja nii ta läkski, siis see on see ainukene juhus pärast, mille pärast ma politseisse kui te, kuidas sinu jaoks tööpäev jätkus, ma ei saanud, iga see löök oli, oli, oli, ei olnud midagi hirmsat, oli ehmatav, aga mitte midagi, mitte midagi hirmsat. Ma ei saanud viga bussis, reisijat viga saanud ainult selle tõttu, et kõik istusid, mitte keegi ei seisnud. Ja, ja siis hiljem kirjutasin avalduse ja ja veel kord hiljem käisin detailsemat seletust andmast. Et nüüd on siis politseiga ka selline kokkupuude olnud ja see on tõesti viie aasta jooksul esimest korda õnneks. No selliseid teistega mittearvestavad ülbeid inimesi on kahjuks igal ajal, aga, aga kuidas sa hindad, kas üleüldisemas plaanis liikluskultuur näitab mingisuguseid paranemise märke, aga siin näiteks veel kolm-neli aastat tagasi olime me ikka päris püsti hädas oma asjadega. Üleüldiselt ei ole asi üldse hull. Kui sa ise oled ettenägelik ja sa lihtsalt tuleb arvestada sellega, et autod on kiired. Autod on väga head, tänapäevased ja, ja sellega seoses kõik need manöövrid ja kõik lähevad kiiremaks ja sellega tuleb arvestada. Ja ma ei leia, et asi oleks hull, aga päriselt selliseid kirjeldatud situatsioon ette näha on võimatu? Jah, paraku küll. Sellist jõhkrat ette keeramist juhtub võib-olla paar korda aastas. Mis tunde see sinus tekkinud vihane tahad sa kätte maksta? Raske kirjeldada loomulikult esimene asi ehmatus ja, ja just nimelt, et lihtsalt tahaks teada, et miks, et mida inimene mõtleb näiteks antud olukorras seda enam kui tagaistmel väiksed lapsed endal seal autosid väikseid laga roolis oli laste ema lapsed ja isa tuli, lõi sind, ma ei tea, kas ta ei saa seda, ma ei tea, aga, aga roolis oli laste ema see, kes selle manöövri tegija. Ja siis lihtsalt tahaks teada, et miks ta ei mõtle natukene mõni käik ette, millised võivad olla tagajärjed? Ega mina ei ole ju kannataja? Linnakiirusel bussijuht ma ei, ma ei tea, et oleks viga saanud. Ei ole vist selliseid avariisid, aga noh, võib-olla on olnud, aga ei mäleta, kui tihti üldse bussidega avariisid ette tuleb, väga tihti, väga tihti väga tihti. Ja siis tuleb väga tihti on suhteline mõiste aga ikka tihti peaaegu ikka iga kuu kord väheneb kindlasti rohkem, isegi Row kindlasti rohkem ma julgen, et võib-olla iga nädal üks ja siis kui avarii toimub, siis peab alati bussiavarii korral vist kutsuma kohale ka politsei või vot endal ei olegi ühtegi. See on nüüd see koht, kus tuleb kolm korda üle vasaku õla sülitama. Ei ole, endale seda õnneks ei juhtunud, aga jah, siis jääb liiklus sellele sellel kohal seisma ja tuleb kutsuda nii sisepatrullpolitsei loomulikult et selgitada juhtunut ja ja nii-öelda asjad korda saada ja liikuda ei tohi paigast, nii nagu tavaavarii korral. Reisisaatjaid on teil ka ikka busside peale vähem vähem oluliselt kui vahepeal. Nii. Kas reisisaatest on tegelikult ka mingit reaalset kasu? See on teema, milles ma ei ole väga positiivselt meelestatud. Ma leian, et see oli ikkagi üks poliitiline mänge linna linnavõimu poolt. No ütleme siis nii, et praegu ilmselt Ta on diplomaatiline vastus järgmine, mida ma saaksin, nii et jätame selle rediaatrite teema sinna ja kui suur bussijuhi palk on, kas see palk on hea, kas see on väärt kõike seda, mida te peate igapäevaselt linnaliikluses kannatama? Eks ta selline keskmine ole. Aga noor inimene võib-olla isegi tahaks natukene rohkem võiks veel rohkem seda tööd teha. Aga noh, tänapäeva suund muidugi liigub sinna, et et kõik on normeeritud ja ja, ja igavesele norm, nii ka nii ka töötundidel. Ja eks viima, mida aeg edasi, seda raskemaks läheb. Et mõtteid on olnud mitmeid kordi, et kaua veel kuskile mujale, võib-olla Soome? Jah, seda olen tõsiselt kaalunud. Nii, minu paarimees üks on läinud, kui ikka neid tuttavaid on läinud, mitmeid mitmeid on läinud. Aga mis elu see on seal, kui sa ainult töötad ja pead jätma kõik oma muu elu, kultuurielu ja muu ja siis kodus käid ainult harva. Ma leian, et see paikneda kodu lähedal, see on omaette väärtus. Kindlasti teate, kui palju need Soome bussijuhid siis rohkem palka saavad, kui Eestis. Väga täpselt ei, ei ole arvudega kursis, aga noh, kindlasti kindlasti rohkem kui kaks korda rohkem ikka kordades. Jah, ja sellepärast ka paljud lähevad jah ja ei tea kaua-kaua siis veel isegi niimoodi. Niimoodi oma põhimõtetele suudan kindlaks jääda, sest elu on karm. Aga siiani teinud tublit tööd. Rõõmuga räägime sellest ka, et, et kui kui bussijuht sõidab oma liini, siis noh, lisaks sellele, et ta peab jälgima seda, mis toimub liikluses, et ta peab jälgima seda, mis toimub bussis. Tal on siiski aega seal ka teinekord kuulata või, või ei ole. Taustaks see ei tohi segada, ei liiklustega reisijaid. Kuigi teinekord, kui on väga hea muusika, siis vaadata peeglisse ja hindad reisijate iga mida see tähendab, vastavalt tuleb ka võib-olla muusikaprogrammi valida. Ahaa, et teatud mõttes nagu tiitšei amet, et taustaks ma mõtlen vaikselt ja ikka meeldin kõike, mulle meeldib nagu kuidas öelda. Paar sammu ette vaadata ja suuremalt vaadata asju vaata peeglisse, kui ka grupp noori on peal ja reede õhtu, no siis siis Elmar, Elmar või klassikaraadio võib-olla ei ole kõige parem valik, siis tasub raadio kaks valida ilmselt. Noh, või, aga üldiselt ma saan aru, sa kuulad vikerraadiot, vikerraadio kuulan, kuulan kõiki raadioid seal, kuis reklaam tuleb, siis vahetan kanaleid. Reklaam kindlasti ei mõju mõnusalt roolis, no kui näiteks reisida kusagil ja sõita nõmeda hispaanias bussiga, siis täiesti tavaline on see, et täiesti võõrad inimesed, ütleme siis bussijuht ja reisija, kes ei ole 11 mitte kunagi elus näinud, et nad hakkavad omavahel suhtlema. Kuidas sinul selle suhtlusega on, sul selleks aega on? On üldse lubatud? Kuskil eeskirjas on kindlasti kirjas, et bussijuhti ei tohi segada aga selle suhtlemisega on muidugi, see on väga individuaalne, et on erinevaid perioode, mingi aeg, ma sõitsin Lasnamäel poolteist aastat ühte sama liini siis loomulikult oli seda suhtlemist pidevalt ühte sama kella inimene sõidab, siis saavad reisijad omaseks. Ja nüüd, kui siin tulin teistesse osakondade teise osakonda tulin ja sõidan teisi liine, siis ei ole nii palju rutiini rohkem vaheldust, ka inimesed vahelduvad rohkem, siis nüüd. Jutustajaid on vähem. Kas Sul on tekkinud bussijuhi töös ka sõpru? Ma pean silmas, et reisijate näol, et keegi on, sõidab ühel, ühel samal kellaajal. Kuidas nüüd öelda on, on erinevaid kontakte tekkinud ütleme pigem niimoodi. Mõni mõni aeg on mõnega suhelda. On selliseid kontakte tekkinud, see on kõige veidram asi, mida sinu käest on bussiroolis olles küsitud. See oli alles eelmine nädal või väga-väga värskelt. Ma ei tea, kas seda saab küsimusena, jah, see oli küsimus. Ma tegin õhtusel tunnil Lasnamäelt, sõitsin linna poole. Kolm inimest on peatuses, olid, lasin esiuksest sisse. Ja meeskodanikke minu tervituse peale küsib minult abi sätilina. Ma vastasin ta, tegelikult, tema sai aru. Ma küsin piletit soo ja tema siis küsis, et kas tõesti kindlasti. Üks, millega me kõik ilmselt oleme bussiga sõites kokku puutunud, on tõepoolest see, et ühel hetkel küsib keegi piletit, kui palju piletita sõitjaid on ja kui suureks probleemiks on, seda täna hindad? Probleemiks hind on küllaltki suureks, aga omaette kontingent on inimesed, kes reisivad kompostrei otsas terved ikkadee, see tähendab, mida see tähendab viimasele hetkele pupostreerimist alles siis, kui, kui mupo bussise ja ei komposteerida, aga siis kui mupod nähakse vaid vaid ainult siis, kui mupo kinni peab. Ja ma olen võtnud alati endale õiguse sekkuda, on erinevaid arvamusi, kes arvab, mis see minu asi on. Aga mina leian, et see kõik, see on ühi ühtne kassa. See, mis puudutab ühistransporti millest tulevad siis uued bussid, millest tulevad bussijuhtide palgad ja kõikide selles sektoris töötavate inimeste palgad. Ja ma peaaegu alati sekkun. Vanasti ma mäletan, oli, kui need kollased igavesele sõitsid lõõtsaga ja ilma siis oli see piletite kontrollimine selline, kus tuli tavaliselt kaks inimest peale. Nad küsisid piletit, et siis esitlesid selle pileti või kui ei olnud piletit, siis vist oli mingi trahvikviitung, kui asi. Aga, aga kuidas see siis nüüd tänapäeval on, tänapäeval on see, et munitsipaalpolitsei tuleb peale ikkagi suvalise iivsete jõududega või? See on sellepärast, et see käiks hästi valutult ja kiiresti. Et neid on ikka tavaliselt jah, viis inimest suvalises kohas peatuste vahel peetakse kinni ja ja siis nii kiiresti kui võimalik, kontrollitakse, järelikult läheb väga kiiresti ja valutult bussijuhi jaoks seal ei ole mingisuguseid selliseid nüansse, et et graafik läheb sassi, tuleb rohkem gaasi vajutada, kui on eriolukord. Et sa oled täiesti graafikust maas või on mingi väga raske liiklussituatsioon Al selja tagas, siis lihtsalt sõidad mööda, see ei ole lubatud. Aga eriolukord on. Ma ei mäleta, et mul oleks seda juhtunud, võib-olla on võib-olla üks kord, aga reeglina loomulikult alati peatud ja ei ole mingit probleemi sellega kui palju neid bussijäneseid on? Iga kord peaaegu, see on nii suhteline. Vahetevahel ei ole, vahest on mõni, vahest tõstetakse kolmandik bussi maha? On ka on, see on nii suhteline, seda ei tea ja see sõltub liinidest, sõltub paikkonnast. Teatavates. Elurajoonides ei ole probleemi, teatavates rajoonides on rohkem probleeme. Nii nagu Tal oli nii suur linn, kipub olema. Kui, kui sa laulad meeskooris näiteks Reval ja meeskooris ja, ja sinu koorikaaslased küsivad bussijuhi töökohta, siis, siis kas, kas nemad on imestunud, et sa teed sellist tööd, sa oled selline kolmekümnendates aastates suhteliselt noormees ja teed bussijuhi töö, ma kujutan ette, et see on selline. Noh, ikkagi tekitab, tekitab elevust. See on tõesti kogu aeg ikka, küsitakse jälle, mis sul juhtus jälle, mis oli ja mis liini sa sõidad ja igalt poolt tuleb selliseid küsimusi. Päris sageli. Ei saa ise aru, miks on täiesti tavaline töö ja, ja bussijuht, onju nii palju bussijuhte on Tallinnas 500. Umbes. Et sinu jaoks on ikkagi selline unistuste töö, mida sa teed ja ma leian seda, et inimene on õnnelik siis, kui ta teeb seda, mis tal hästi välja tuleb. Selles on küsimus mis on bussijuhi töösse, rosin see, mille pärast seda tööd armastada. Sa oled öelnud, et see tõepoolest südamest naudid oma tööd ja isegi mitte ainult tööd, vaid juba töölesõitu. Parandama kõndimist, kõndimist nii kõndimine on. Kõndimine on hädavajalik, kuna töö on ju nii istuv, kõndimine on valgus, mitteteadmine pimedus, aga läheme edasi. Mis seal see rosin, mis on see rosinaid teha? Bussijuhi tööd? Aga ma juba ütlesin, et inimene on õnnelik siis, kui ta teeb seda, mis talle tõesti meeldib, hästi välja tuleb. See ongi see tunne, et sa teed õiget asja Facebookist vahel lugeda, kuidas tööle kibelete, kuidas sind ajab närvi mingil põhjusel, kui sa sinna tööle minna ja kohe ei saa, et buss on, buss on katki või on mingi mingi takistus? Kui, kui tihti neid takistusi on, et, et peab midagi muud tegema. Sapöörid näiteks stažöör mul oli siin jah, just nüüd kolm päeva oli, oli mul seda sööre olin juhendajaks takistusi, mis mõttes? No ma ei tea, lähed tööle, sõidad bussiga, selgub, et ainult esimene käik läheb sisse ja tehnilisi probleeme on hästi sageli hästi palju ja hästi naljakaid toodangu näitajad. Aastaid tagasi, kui sai alustatud, oli üks vana buss mulle kuus kuud minu roolida ja sõitsin Lasnamäe kanali liini. Ja hommikul esimesel rei enne esimest ringi kiilus gaasipedaali täispööretel kinni. Minu esimene mõte oli, et raekoja plats mind pidurdab. Nii Fordi, mis pidurdas, aga õnneks ise juhtusid enne liinile minekut garaazist väljasõidule. Ja ei, loomulikult juhtub kõike, absoluutselt, kõik on on ka buss ette hoiatamata ennast lihtsalt välja keeranud ja edasi veerenud nagu nagu jooksev külmrelva juhitamatu pidurdamatu, mingil määral küll, aga täielikult bussi pidama, kuidas sina said bussi pidama, kui gaasipedaal kinni keeles? Noh, eks erinevaid Nende on, aga, aga ega ega ega see alati ei pruugi õnnestuda, kõik on õnne küsimus, et kui tihe liiklus ees on ja ja, ja kõike kõike on juhtunud, teinekord miinus 20-ga jääd kõige kaugemasse punkti, buss jääb seisma ja enam jälle sooja ka kuskilt. Ta ja abi tuleb oodata kaua. Ja siis abi tuleb, aga sooja ta ju ei anna. Ja slepis külmaga sõit tund aega suve poole ikka kuskilt võtta. Kõike juhtub tagasi, näiteks kui bussil läks kumm katki, siis ma võib-olla mäletan valesti, aga, aga minu meelest üritas bussijuht seda kõigepealt ise kuidagi korda saada või, või tavaline oli see et bussijuht oskas ka ise nii-öelda bussile käe külge panna. Kas, kas, kas ka sina oskad sellise väiksema tehnilise rikke kõike nii-öelda ise korda teha? Et siin nüüd tuleb see koolkondade vahe välja? Ikka kõik vanemad bussijuhid tunnevad seda asja ikka oluliselt paremini kui, kui mina, näiteks, et mina, mina tean selliseid elementaarseid asju, mida mulle ikkagi, mis on mul juba ükskord katki läinud, siis teinekord ma tean, kust viga otsida. Aga mida, mida ei ole olnud, seda ei tea. Meie mõnusa vestluse lõpetuseks. Mida sa inimestele soovitad, et kas sa tahaksid või et kui inimesed tahaksid teha seda tööd, mis neid paelub, aga nad põhjusel või teisel ei julge seda teha, nad ei julge seda otsust vastu võtta, et vot nüüd nüüd tõesti ma tahaks seda teha, mis mind, mis mind nagu huvitab ja millest ma olen unistanud, aga noh, äkki saab seal vähe raha või midagi sellist, mida sa neile inimestele soovitada. Aga kõigepealt tuleb leida see kutsu kutsumus, kutsumus isegi juba on olemas, kui see kuskil kuklas kogu aeg vasardab, et aga mis siis, kui minust oleks saanud bussijuht, aga mis siis, kui minust oleks saanud poemüüja, aga siis tuleb seda tehase kannapööre, sest muidu võib ju jääda kahetsema, seda ei taha ju keegi sina oma kannapööret kokast bussijuhiks ega ei, ei kahetse kindlasti mitte. Suur aitäh, Ander üllaste täna hommikul olemast jutusaate külaline. Aitäh. Jaa, head pühapäeva kõigile kuulajatele, nagu me tänasest saatekülalisest kuulsime, siis oma unistuste järele minna ei ole kunagi hilja ja kui ikkagi tõsine soov kellekski saada juba lapsepõlves, siis tasub seda lapsepõlvesoovi ka elus.