Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi on üks kikilipsustatud vanahärra, ta juuksed on alati peas püsti nagu Jaak Johansonile või muhvi. Ehk on see sellepärast, et sarvi varjata, mis iganes hambakanal olemas on ja vanapagan ta vististi on. Ent kirjanikuna on see mees tuntud Andres Vanapa nime all, kellel on äsja ilmunud novellikogu vanapagana teine tosin. Oma kirjutamisest elust endast räägib Vanapa ise. Vanapost kui väga heast ja väga halvast kirjanikust räägivad Sven Kivisildnik ja Teet Kallas. Karl Martin Sinijärv teab aga Vanapa hõbesõrmusest nii üht kui teist rääkida. Novellist katkeid loeb näitleja Rein Oja. Miks nõnda inetult ja pihkbee ma ennast purju joon on põhjus lihtne. Mul puudub kammertoon. Biit vallakul on üks novell hall elu, kus kirjanik rängel ilmub kohvikusse ja kus istuvad intelligendid. Ja siis üks professor ütleb sellele kirjanikule nõnda. Härral rängel, tõsi, Moostan teid siiralt kui kirjaniku, andekat kirjanikku aga ka mina ei saa aru, miks te lõpmata neist väikestest lollidest igapäevastest inimestest kirjutate. Miks te ikka mööda asulaid ja küla tanumaid kulate? Andres Vanapa ka teile saab sedasama küsimust esitada, et miks Te kõlate seal no? Taevas hoidku no kus sa saad, ütleme nüüd see hallinimine või lihtne inimene või? Üks hoopis mõistet ongi taevas hoidku, kus need kõrgused siis, kui vaadata näiteks ministrit lähemalt või võte riigikogu saadikud. Kokkuvõttes ta on ju samuti küllaltki tavaline ja teiseks, noh, mis teeb inimest huvitavaks? Minu meelest kõik see väline Kestoni väline kest ja inimesed teevad siiski huvitavaks pahed. Ja, ja kuidas neid pahesid keegi suudab varjata ja missugused pahed inimesel on? Ma ei mõtle nüüd lausa tapmist või vägistamist või perversust. Aga ma mõtlen just see, mida tavaliselt seltskonnas ei räägita, pisikesed inimlikud nõrkused, ükskõik mis kujul nad siis võiksid olla. Ja selles suhtes tavaline inimene langeb ja aga noh, värvikaid karaktereid, huvitavaid karaktereid, neid jälle riigikogust ei leia. Sellepärast et riigikogu on ka siiski teatud käitumise reeglid, peatud mask, eks ole noh, kaitsekilpsõnaga ja kus sa võid siis, huvitav, et inimese leida ikka minu arvates. Kohvik on üks nõrgem koht, aga paaridest või kõrtsudest. Ja seal inimene läheb kuidagi lahti ja mõni otsis labane, mõni on seal teravmeelne. Minu arvates inimkarakter põhiliselt on ühesugune, noh vaatamata selle riigimehe või kunstnik kunstnike illu ilmaasjata ta arvab, et on mingisugune välja valitud mikrit, keeruline putukas, eks ole. Kuid teda lähemalt vaadata, kõik laguneb ikka jälle väikesteks osadeks. Ainult jah, tõepoolest nisukesed eredamaid, karaktereid kohtub just nisukest nahk, kes vajab ohverdamist, kellel on kindel ammet ja olgu ta siis kojamees või meremees või kõige suuremat poosetajatel ikka kunstnikud ja poliitikategelased pilve arvates. Ühesõnaga asi ole keskkonna siis, õige asi ei ole ka kõrtsis ega riigikogus või kuskil kunstinäitusel. Asi oli ka selles, kui sa leiad või ise oled ka värvikas kuju. Värvikas kuju saab ikka ainult säilimine olla, kellest on palju läbi jooksnud elu. Igasuguseid asju, armastust ja sõda ja viha ja vaenu ja ja siiski üks asi veel, mis ei ole antud mõnele heale kirjanikule või kunstnikule riigi meil seal loomulik intelligents, eks ole, mõnda lihtsalt ükskõik mis töölda sisaldub lihtsalt lootus teda varustanud mingisuguse, niisuguse ilusa, sädeleva värgiga pealt, eks ole temaga mõnus istuda, juttu ajada ja aga tüüpide otsimine üldse. Ega kirjanik muidugi ütelda, et igas kujus kirjanik kujutab iseennast, minu arvates ei ole ka õige, kaua sa iseendast ikka ikka kirjutad selle brased, sa tüdined ennast ära, tegelikult sa oledki endast tüdinenud, enam-vähem, sa tunned ikka ennast ja paadid jõuad negatiivsetele tulemustele. Aga siis teises otsida ikka ikka seda, mida sa ise oled kuidagi elus läbi mida sa märkad, ühesõnaga, mida sa ise oled kuidagi. Ja milleks seda kujutata? Ega ma õieti sellest aru ei saagi, ega see on umbes täpselt samuti, et kui ürgajal keegi tegi, ütleme, kaljukoopasse tega joonised. Kui sa nüüd küsid, miks sa nii teed, tead, et mis kõik missa jamatavad? No ma ei usu, et Tales vaatan sellele otsa küsijale ja, ja siis mõni aeg mõelnud, ma tõesti seda teen ja siis teeb edasi lihtsalt kogule kuuded. Ühesõnaga, kui võtta sellest koljujoonisest kinni, siis Andres Vanapa kui võrrelda seda kolju joonise tegemist kirjutamisega, siis kas teie puhul on ka see, et teete seda täpselt nagu ei tea miks, või on see bluff, jahipõim? Pulss kui nii mõelda järgi ja siis tõesti ei tea. Aga kaljujoonise ja no näiteks ma räägin ainult enda kogemustest, ma ei oska ütelda, kuidas Tammsaare kirjutas, mida ta tunnis või koolsworsi võiks kõik, kes kaljujoonistaja joonistab peaaegu no impulsiivselt ilma mõtlemata ja tal on niisugune vajadus. Ühesõnaga mis minu kirjutamise puutub jah. Siis jah, see sisemine pulss on tõesti ei tea, miks ma seda teen. Aga puhttehniline külg võtab mul aega, et korralik välja näida. Ma mõtlen, mitte publiku ees, mitte publiku maitse pärast, lugeja maitse pärast, vaid et ma lähen, ühesõnaga lausega näen vaeva. Et seda liigset igasugune liigne asi maha taguda. No kui suure joonel olla, siis? Michelangelo ütles, et kiviseisus ja kui olemas tulevaid ülearune tuleb ära võtta, noh ja minul on ka see põhiasi on või tunda, on kuskil tunnetest on ka kahtlane asi, rääkida tuleb niikaua tuleb lapsel taguda, kui on enam-vähem ülearune ära ja vaesia, saad Aadzaleeputata või erudeeritud, väga olla, aga, aga isiklik stiil. See on küll niisugune asi, et et kui Tammsaare käest võiks seda küsida, missugune seal Tammsaare lause ja kuidas seda rütmi, vot selle kohta vaevalt oleks osanud veel, aga see on lihtsalt sees nagu jooniste aloni joon, eks ole, teatud joon. Budistaja ei tähte ega tarku hommikumaalt, kes sel ööl oleks oma andidega tundmatul teel liikunud. Hoopiski mitte. Ei kangutanud ka torm, akent ei paukunud pikne. Ta libises emaihust välja, peaaegu hääleta. Tult. Ei aidanud laks vastu kipros tagumikku. Vastsündinu tahtnuks, kui märku anda, et niisuguse tühise vopsu pärast võrreldes maailmahädadega ei tasu kisa tõsta. Isa nägu säras rõõmust ikkagi poeg nime kandja. Ning ema ohkas. Tal olid vaevad selja taga ja mured ees. Katsikule tulnud eided tunnistasid roosat näolappi ning arvasid Jants missi Ants tislerist isa kutsuti toolijantsiks. Ehitate teravale silmale jäänud peitu, et imikul oli suu pärani tilluke mokk töllakil. Sellest tuleb kõnemees, kuulutas üks teadja mõist. Ent hakatise emase ennustuseid rööstinud. Rindada kiskus küll, kui nisa suhu pistsid. Aga tühja kõhu pärast ei vaevunud häälitsema. Kuidas viimaks ohmu ei kasva, kurtis poja vaikimisest murelik ema. Poiss vaikis jonnakalt ning parem, kui ta olekski tuumapoolseks jäänud. Seda vahetpidamatud ja ühesugust lalinat, mis ootamatult nagu paisu tagant pääses, ei jõudnud keegi ära kuulata. Ei läinud lugu targemaks, kui põnn kõndimise ja rääkimise kunstini jõudis. Tal oli erakordne anne võimalikest võimatuist kohtadest maha sadada. Kui oli järjekordse võmmu saanud, siis ta ei pillinud, vaid muutus kuuni mõtlikuks. Ent see napp arupidamine, millest mõni teine oleks teinud vahest õigegi järelduse ei säästnud teda uutest kukkumistest Jamuhkudest. Temal ei pea ikka samast kohast ära. Rääkimine, ka siin toimis ta omatahtsi. Üksikute sõnadega sai ta ajapikku küll hakkama, aga lause alguse jättis ütlemata ja lõpu lõpetamata. Tõtates, nagu kartes, et sõnad kuhugi kaovad, oleks ta osa häälikuid justkui alla neelanud. Hiljem, kui oli vaja end arusaadavaks teha, korda seda juba öeldut, teist korda nõndamoodi kõlasta jutt huugana ning kinnitas seda sõnadega, eks ole. Kas ta ka selle tõttu just arusaadavamaks muutus, sest keegi oli jõudnud juba ristida teda budistajaks nagu võiks paljalt ühesõnaga inimeste iseloomustada, teda paika panna. Egas õid sellega seisma jäänud, pisike Jants, kes kaela kandis sälkis kööginoaga laua ja toolijalad hambuliseks. Ema kurvastuseks ei saa rõõmuks, sest papa toolijanss nägi poja ettevõtmises ennete. Tulevikus sirgub võsust tooli meister, mantlipärija. Kui teised lapsed lõhkusid mänguasju, et näha, mis seal sees on siis väike Janss lagunes kannid osadeks. Seik, mida võiks lapse tulevikku silmas pidades meelde jätta. Üks paigake siin ilmas on. Väike-Jants ilmus järjepanu ema ette ilma kalossi, kinda või mütsita. Kalossi oli jäänud lumehange, kinnas metsa, müts oksa otsa. Seda paremal juhul. Halvemal olijantsil põlv või pea lõhki, küünarnukk marraskil. Teised lapsed lasksid liugu, Janssil supsas jalg läbi jää. Gidelik ta ju oli kõikvõimalikud lastehaigused, saarlakid, punataud leetrid ja mumps pidasid vajalikuks Jantsi külastada. Hullem neist oli angiin kahepoolsed nagu seda tõbe koduselt kutsuti. Siis pandi kuumad kaerakotid kurgu alla. Aga kurbus ja rõõm on teadagi Kaksikud. Väike Jants ootas onu külaskäiku. Onu Brullakas, isand, kiigutas last jalal. See piibamine oli Jantsile meeltmööda, kuigi naerused alt välja ei mananud. Ent hoopis parem seisis veel ees. Onu võttis vestitaskust, uuri, päästis kella keti valla ning surus kapsli vastu poisi kõrva. Tik-tak tik, takk, lausa uskumatu hääl. Onu kangutas pöidla küünega kella tagumise välis ja sisekaane lahti, laskis sisse vaadata ja manitses. Ära kõvasti hinga. Kui palju suuri-väikesi tillukesi hammasrattaid, mis läbi isegi liikusid ning kes teab, mis veel. Jants vaatas kui nõiutud, suu lahti, keel ripakil ja nägu hinge kinnipidamisest punane. Siis klõpsusid kellakaaned ning kogu see peidetud ilu oli kadunud. Õnnetus ei hüüa tulles. Aga kas ta minnes hüüab? Onu oli külas ning unustas jutuajamise hoo suuri poisi kätte. Kui ta mahti sai. Kell poisilt tagasi nõuda, oli see osadeks lammutatud, kõik ilusti eraldi kett, kapslid, sihverplaat ja hammasrattad. Onul ei käsi kokku ja tooli Anss hakkas pükstel rihma kangutama. Ent pisike Jants jäi kere täiesti ilma sest kerkis küsimus, kuidas ta seda tegi. Kas oma väikese küünega? Elu läks edasi. Kes teab, kui kõrgele meie kangelast oleks upitatud. Kuid sündmuste käik võttis arvama. Pöörde nagu ajaloos tihtipeale sünnib juhusetuse ja juhuste koorma all varises seltsimeeste igavene kord kokku sulas kui kevadine lumi. Janssi laojuhataja koht kadus koos tehasega. Mees seisis uue alguse ees. Tast sai kaubaagent. Kui Janss tühjade kätega kaubaproovid olid ka ära varastatud firma omaniku valgete ilmus, tegi too Janssimissioonist ümmarguse kokkuvõte. Teist peaks saama sõjaminister, siis võib kindel olla, et seda ei tule. Jeans ei lasknud end ühest ebaõnnestumisest häirida. Teiste agaramad õhutusel asutas Janss aktsiaseltsi. Nüüd sõitis ta autoga mööda maad, kandis Sakkot, lõikas läbi linte ja tõstis pokaali, mille sees kristallpuhas allika vesisest kangemata mäletatavasti ei kannatanud. Mida kompanjoni toimetasid, Ants ei teadnud. Pool aastat hiljem istus Jants süüalusena kohtupingis. Kohus vermistas nagu mingisuguse köökri, jälle küüned enda poole. Teisi karistati tingimisi, Jants pisteti türmi. Ja Ants oli kõigile kohtu küsimustele vastanud. Enesekindla jahiga. Kõrvalise seisukohalt nägu silmas pidades tundis Janssen vanglas nagu kodus. Kuigi näo võib igaüks endale soovi kohaselt ette manada. Aga Jantsi Volnud saatuselöögid panetunuks muutnud ja Ants lihtsalt niisugune oligi. Õelamad kogunenud kampa tegid Jantsi arvel kurja nalja, ent see nali läks tast mööda, mõjus nagu hane selga vesi. Ja Ants kuulas hoolega ning muutus veelgi tõsisemaks, lausa ükskõikselt tõsiseks. See võttis suu pruukiaylisu ära, mis sa torgid, kui teine aru ei saa? Janssoni kamba meelest nagu inetu pardipoeg, keda paha vaadata. Campieti seanssi rahule, aga Fedja kolakas ei jätnud, oli, sunniks sandi iseloomuga, kiusas Jantsid taga andis Jantsi kätel lootusetult rikkis kella ja mõnituseks pükste küljest võetud haaknõela paranda, kui Janss sellega Kell ära lubasuellianssi, kui fašistiga arveid õiendada. Jeans läks oma nurka ja hakkas kella kallal nokitsema. Õhtuks oli kell parandatud. Fedja kolakal jäi suu ammuli. Aga mis tal muud oligi teha. Meeste silmis oli Janss muutunud nagu kellekski teiseks. Kumu Jantsi oskusest levis kambrist kambrisse. Jantsil tuli nüüd hommikust õhtuni kelladega jahmerdada. Vanglaülem, kelle Vecerete käis, pöördus isiklikult Jantsi poole ja Antsis sai vanglas tehtud mees. Ja Ants oli nüüd selle õige kella, mis meis igaühes tiksub, enda jaoks avastanud. Maailm oli Jantsile liiga suur sest all mahtus kõik uur Maakri Onoklisse. Võib-olla sai siit alguse Jantsi uus tõus. Võib olla. Ma tahtsingi küsida just seda, et kuigi kõik nendes lugudes on nagu olemas või selge või just siin ja praegu aga alati on seal mingisugune selline müstiline saladus olemas. Et see saladus on teie lugude vaieldamatu koostisosa. Vot jah, see oleks tore ja siis oleks äärmiselt meeldiv, kui niisugune noh, ütleme muusika oleks sealjuures tead, ja ega ta päris seletata. Ühesõnaga, midagi peab ütlemata jätma. Kas või selles novellis budistaja, kuidas poiss lõhkus kella ära ja siis ta kandis kogu aeg seda saladust endaga kaasas. Kui ta luges siis vangi siis ta pärast tegi seda kella korda, aga see, kuidas ta seda tegi või mis tal siis kaasas oli, seda ei tea. Nojah mul on siin niisugune tunne, et igaüks meist ja kannab endaga kaasas mingit saladust. Ta ise ka täpselt ei tea ja, ja see on niisugune kohver või laegas? Vaevalt, kas ongi võit, et seda avada, seda laegast. Ja kõigepealt hoiab Meltsada laeka avamisest eemale kaseteadmine, taevas hoidku, mis seal sees võib olla, mis meile otsaki vaatab. Võib-olla see on see inimese, noh, teine mina või müstiline, mina. Ühesõnaga see mina, millest me teame veel, noh, kõige vähem üldse midagi ei tea, mida me endaga kaasas kanname, võib-olla tundub liiga abstraktne, liiga naljakana, aga Ma usun, et see on niisugune asi, anda mingisugune teine maailm, tan kes tahab, või minu pärast uskuda vaime kõikidele uisu, kõiki asju mis on olevastajad ega jumalast, võib lorisetami teda eitada või jaatav usklik olla või mitteusklik. Ma ei tea mingist maailma, me kanname peale veel selle igapäevaste kohustuste, söömise, armastamise, tagarääkimise sõdimise, mingist maailma kanname endaga kaasas, jumal teab, kust on tulnud, võib-olla tulnud kuskilt väljaspoolt hoopis. Aga ega see väljaspool nägi, võib ju täitsa harilik asi olla. Ainult see harilik asi, mis meil on väljastpoolt tulnud, me ei taju seda või ei oska seda leida. Sellel kolmapäeval, 23. oktoobril toimus Tallinnas Kirjanike Majas Enn Vetemaa ja Andres Vanapa kohtumisõhtu mida juhatas Teet Kallas. Sellest õhtust nüüd väike katke. Aga kui meie needsamad poisid olime oma esimese ja teise kolmandat raamatuid avaldanud ja võib-olla enamgi ja Kirjanike liitu jõudnud vana põgenike viivitus, tema tegi midagi muud, ma küsingi, kuidas juhtub, et 50 aastaselt äkki otsustaks enda juubeliks sul umbes nii juhtus esikkogu teha? Kirjandus neetud salasoovi. Noh, seal nagu vanameelse võtab noore naise või, või vastupidi need on salasoovi ja need salasoovid on iga inimese sees mingil määral. Selle vastse raamatu vanapagana teine tosin võiks kõnes öeldi, olin, ma lugesin noole kõla, siin taga on tema ilmunud raamatud ilusti kronoloogilises järjekorras ja need on 12, selle raamatu pealkiri võiks siis olla ka vanapagana kuradi komme. Omal ajal, vabandust. Siis ma teen väikse paranduse. Kuraton, härrasmees kõnnib alati frakis koos surmaga surmal samuti frakis ja need on kaks nahnist õhukesed härrasmehed, aga igal juhul võimsalt härrasmehed jalutavad ringi ja natuke nopivad siit natuke sealt natuke siit. Mis võitleks vanapagan olla, vanapaganad on palju, tegelikult üks istub kuskil kännu otsas või kivi otsas keda ei panda tähele mingil määral tammede. Lipper. Teet Kallas, teie olete kindlasti õige inimene ütlema, mis tegelane on Andres Vanapa ja tema raamatus ma olen, väga ilus. On üks selline mõttetera. Kas ta kirjutatakse siis umbes niimoodi, et räägitakse, et kunst jäämägi, millest osa vee all aga minul on kõik vee all, nii kirjutab umbes täpselt Andres Vanapa. Kas, kui te vaatate seda praegust novellikogu vanapagana teine tosin, siis on see kunst või see jäämägi tulnud rohkem vee peale? No räägime ausalt, jutul mõnda aega oli põhjust arvata, et prosaist ja mitte kunagi jutt on niivõrd luuletaja tema kahte lõiku organiseeritud proosat kokku kunagi ei saa ja see oli päris naljakas, ma olen healt temast palju noorem, aga ausalt öeldes jube püüdlikuks. Politsei ei saa ju õpetada, kuidas kirjutada, novelli saab ainult osutada, et nii ei maksa teha. Aga see oli selle vale sadamajuttude puhul, et mulle endale ka jube kasulikud koolitükid need tagasi lammutada ja ise õppisin sellel ajal. Ja enne õige vorst ei olnud seal mingeid näpunäiteid vaja, tase lihtsalt nagu öeldakse, nipi selgeks. Aga ta on ikka sündinud kunstnik läbi ja lõhki. Aga kui neid noh, naljaga pooleks võib olla surmtõsiselt. Keda te küsisite, mis meest on mina aeg-ajalt olen ikka mõtelnud ja võib-olla täna jälle mõtlen, et äkki ongi vanapagan eesti vanapagan vaid Tallinna vanapagan? Noh, minu jaoks Tallinna sümbol noh, vägav läbib uuriva lugeja pilguga künsler on avastanud selle Me lavastamise vastu, mul ei ole ka midagi. Mitmest mo pikemast romaanist käib niisuguse firmamärgina läbi ükskõik siis, mis nime all yks sellesarnane tegelane romaanidest, mis puudutavad Tallinna, et ma tunnen, et midagi oluliselt on puudu või ei ole niuksed veidi panoraamsammas, Tallinna pildis või, või, või Eesti elus ühte niisugust väga värvikat seletamatut tegelast, kes saab noh, väga paljudele mõistatuseks kunstnikuna inimesena ja samast on nii soe ja ligitõmbav, vapustav nähtus. Eriti mõtled need asjad, mis kõik lihtsalt noorest peast keskkooli või ülikoolitarkusega või, või oma stuudioga läbi teeb, tema tegi ju sügavus keskeas ja ja aina areneb kuskile. Kapust. Teie olite Teet Kallas, see inimene, kes pani kokku Andres Vanapa esimese luulekogu Pihlakaviin ja, ja päris naljakas situatsioonis, mis mulle sobib jälle just Vanapa juurde, hästi. See oli 60 970 pidi olema, kui minul oli aken, tobe periood elus, kui julgeolekuoli suri pahanduse nõukogude julgeolekuga. Ja meievaheline konflikt lõppes sellega, et ma istusin Seewaldi haiglas niinimetatud sundaega, seda nimetati siis sundraviks mingist raviselt tehtud Mulantiks tuppa. Endine ladu, kus oli kolm voodit minu teisi inimesi olnud. Seal ma sain kirjutada, elada, olla eriti nägu ei tohtinud linna peal näidata karistus. Ja ükskord tuli Andreas oma noh, ütleme Andreas tähendab, kõikide hädade kaastegelikult nii-öelda Viktor tuli oma osalt mulle osalt tundmatute, osalt veel ka käsitsi kirjutatud ja kogunisti niimoodi hästi, noh, ütleme veiniplekkidega ütles, et pane sina kokku, mina ei oska. Ta kuidagi. Ja mis sa seal ikka, mul oli aega palju, mille defitsiiti mulle seal ei olnud ja see oli mul siiani. Laotasin kolme voodi peale neid ja tema vaatas, vaatas niimoodi v hemalt nihukese pilguga. Kas ikka õigesti see malelaud siis sa pidi säraste kadus nädalaks umbes ära, läks oma vanapagan radadel, ütleme nii, selleks ajaks tagasi tuli, oli ta üsna õiges järjekorras vist. Igatahes, mul on hea meel, et ta selles järjekorras tõest ilmus, sai komponeeritud nii juhtusse ja et see kogu läks minule ka kuidagi väga lähedaselt hinge. Meie tutvus hakas mäletan oktoobris 1962, kui Vihma marjast Tallinnas, mis ei olnud siis veel väga venestunud üheksateistaastase noore autorina, kellel ilmusid juba esimesed lood nooruses joone all ja aga minu mure oli Vene sõjaväkke minek oli totaalne, sellest pääsu ei olnud. Ja ma hulkusin paljuneda südalinna kõrtse ja tervisenimelises baaris, mis oli tegelikult väga kirjanduslik koht. Sumisevas lärmakas, heledate siniste silmadega, vanapagan aga tuttavaks, kes ütles mulle eraldised tähendusrikka lause umbes teise lausega poiss, ära iialgi käida Vernis. Aga see sõna oli mulle natuke võõras, aga nafta pidas kõike kõrtse silmas küll. Me käisime seal Tagernidesse küllalt palju elus, edaspidi aga see hoiatus, keegi pidi ju ütleme, et vanapagan seda, ütles Juuda, teadis, mida, mida tuleb vältida. Ja sealt saime sõprus alguse ja kestab siia. Jätkab Andres Vanapa, minu kirjanikutee oli siis nii, et endasse usku ka ei olnud õieti kirjameest õudusega tähtsa isikuna. Ei tuttavaid ja sõpru mul oli, ma kirjutasin luuletusi tol ajal põhiliselt kõrtsides ja ja pagaritöökodades need pantis naela otsa toodi mulle sooja pirukat või konksu otsa. Ja siis üks Ta sattus Paul-Eerik Rummo kätes, loomingus avaldati ja vot selle hamba verele ja mind võeti ju kirjanike liitu vastu, kui ma olin 50. Oot-oot. 60 50 aastaselt ilmus mul esimene luulekogu pihlaka veel. Et anamehe algatus, manedoone, suitsumaja julma toon sellepärast suitsu, et ma ei tohi suitsu. Karl Martin Sinijärv, mida tähendab sinu jaoks või milline roll näiteks sinu jaoks on Andres monopol, on seal mingisugune suur osa? Oleneb, millest roll osa ei, osa ei ole kindlasti suur, pigem on see täitsa tilluke, aga see on niisugune väga lõbus osa. Mis üldse ei tähenda, et vanat oleksid tingimata miski suur naljamees või tema kirjutatu tingimata hirmus naljakas. Aga, aga selline teatav sisemine humoorikas kiikson sel asjal alati juures on mumeelest luulendikes varsti isegi enam kui valades, ehkki viimase märksa vähem lugenud, ei, märksa hiljem Vanapa luuletused mulle ammustest aegadest meeldinud ega neidki palju olnud näppu sattunud, kunagi ammu ilmus koondkogu koer ja kastekannu ja siis oli see suur üllatus et midagi niisoftist nii suht tundmatult toonase minu jaoks suht tundmatult sellilt ilmusin. Ja peale seda ütleme siis väikese muigega ilmutust ehk koera ja kastekannu ilmumist. Vaatasin hoopis teise terasema pilguga Vanapa tekstijupikese järele, kui siin jal midagi ilmus. Ja siis hakkasin ka niiskeid proosapalu tähele panema. Nendes on mu meelest mingi selline hästi inimlik ja mõnus, ütleme mitte tõsiseltvõetav, kus või ta ei võta ennast kramplikult õigusega võid aga samas ka sugugi mitte ei lase moodsat iroonilist naeru enda ja maailma üle. Kirjutab, nagu asjad on, et olen paras pätt, tegin pulli välja, kukkus nõnda ja maailm oli säherdune selline natukene nukker, natukene lõbusalt ja seda on alati hea lugeda. Kusjuures ta kirjutab maru hästi, vist mitte eriti tihti. Aga kenasti. Tema lugudes on alati ka ma mõtlen, just novell on selline saladus. Ühelt poolt on kõik kuidagi avalik, kõik on näha. Aga ometi on seal mingisugune kummaline saladus. Mida, et ta tegi ära, on see, mis võib-olla sind võlub. Mind isiklikult võlub. Ma arvan, et selle kohta võib nõnda küll öelda. Jah, ma vist ennist mainisin mingisugust veidrat kiiksu, seda võib ka saladuseks ütlemata jätmiseks pidada. Ja tõepoolest, eks selle kirja pandud teksti tagant kumab märksa enam kui see, mis on kirja pandud. Aga järelikult see, mis on kirja pandud, on kirja pandud õieti, sest muidu sealt ju ei kuumaks mitte tühjagi. Sa ennist ütlesid, et Vanapa käib ennast välja, et olengi selline mett, kirjutan nii nagu on ja ta ise selles intervjuus, mis ta mullegi andis, ütles, et ah mis mina olen ka mina ei oska nagu mingid peened juttu ajada, et mina ei ole koolitatud kirjanik, mida see tähendab ja kas tema puhul peab paika? Koolitatud kirjanik, see võib ju ka mitut moodi võtta, ma arvan, et kirjanikuks koolitatud kirjanikke meil vist Eestis põlevkivi õieti kuigi võõrastel maadel vahel ka sellesuunalist haridust saada võib. Aga mingisuguse koolituse on suur osa kirjanikke siin siiski saanud ja Vanapa ka mingisuguse koolituse on kuskil saanud, ma pole tema koha pealt leksikoni lahti löönud ja ei tea, mis seal kirjas seisab. Vaevalt, et seal ainult kingsepp rätsep seisab agana. Ma usun, et ta pidas selle all silmas, et tegemist ei ole mitte ütleme klassikalise haritud intellektuaalkirjanikuga vaid lihtsalt apaganaga ja jumala eest. Nõnda see on. Vaata, varapolon sõrmes niisugune hästi ilus kuradiga sõrmuse, eesti kenakene, vististi hõbedat. Kunagi oli juttu, et sellest sõrmusest võiks heliste kihvti kiiksuga kirjanikke. Sõrmus saadamis ühelt teisele edasi eraldub ja Vanapa lubas selle Kivisildniku pärandada, kui ta lusika lauale panev. Olgu see neutraalsus välja öeldud ja, ja meelde jäetud. Sõrmus läheb Svenile. Sven Kivisildnik oled sa kuulnud sellest, et Andres Vanapa on üks kuradiga hõbesõrmus mis loodetavasti hakkab ringi rändama nagu Betti Alveri käevõru või Ristikivi sõrmus ja et sina oled üks pretendent. See on väga suur au, aga ma parema meelega küll pretendeeriksid näiteks Vanapa aluspesule, mis võiks nagu ringi käia, mida kanda oleks kindlasti suurem auk mõnda sõrmust, et Vanapol ei ole ikkagi ju ainult selline auasi, vaid ka raske töö ja suur kohustus eelkõige. Aga kas aluspesu sind ei kohusta millekski? Ei, no ma arvan, et just nimelt kohustaks rohkem kui sõrmus, sõrmus oleks ju nagu olukorra pehmendamine metega Vanapa olla ei ole mingisugune uhkuse auasi, et see pole mingisugune Emil dodenis. Külgsubja kõliseb kaugelt ilus vaadata, see on raske ja tänamatu töö. Vanemaks olemine, ma mõtlen Ühel kirjandusõhtul oled sa välja öelnud sellise asja, et sind võlus see, kuidas Andres Vanapa kirjutab nii halvasti, et sa proovisid ise veel halvemini kirjutada, mida sa sellega mõtled? Mõtlesin seda, et ta on täiesti ületamatu, nii halvasti ei ole võimalik kirjutada. Keskeltläbi kirjutada võib igaüks keskmiselt hästi ja keskmiselt halvasti. Aga väga hästi ja väga halvasti võib kirjutada ainult ülimalt andekas inimene ja see, et ta suudab nagu, no tõesti on nii masendavalt halbu tekste teha, nagu tema mõned luuletused on. See on kaubamärk, see on kvaliteedi värk, see on midagi täiesti kordumatut ületamatult ega elamus väga halvast asjast ei ole millegi poolest väiksem kui väga heast asjast on täiesti võrreldavad elamused ja nende äärmuste loomiseks on tarvis äärmuslik inimesi äärmuslikult võimekaid inimesi. Ma arvan, et see nagu tähtis, ääretult head asja on nagu selle poolest ju tore, kirjutasid selle nagu hea kirjanikke, seal mõnus mees. Aga just see eneseületamine, et sa kirjutad ka väga halba minu arust nagu haakub selle aluspesuteemaga nagu paremini ta ei ole selline autor, kes on sihuke paraadidel, käib lipuga, lööb trummi, niisugune tööriietes ja takune, tõsine tegija. Kas sa selle all, et osad lood, mis on väga halvad mõtted, seda, et täidan halb lugeda või? Kõik oli väga hea lugeda, aga sellises nagu eesti kirjanduse kontekstis on nad masendavalt halvad. Sest siin ei kirjutata head ega halba, vaid keskmist, kõik, mis keskmisest nagu eristub, on hea, on võimatu on kirjutada midagi, mis ei oleks keskmine, noh, kui, kui sa oled keskmine keskmine inimene, ei saa kirjutada halvasti, lihtsalt ei tule välja. Kirjutab keskmiselt. Kodanikunimi on Viktor Mellov. Millal sai teist vanapagan? Vanapagana ral lood, et noh, nagu Ekspress kirjutas, et ma olen ise müüdilooja, aga mitte ka päris kuidagi nimi tekkis osaliselt, minust algas see nimi ise algas minust. Ja alguses vaatasid, et mis pagana vanapagan sa ikka oletab. Aga pärast võeti see asi omaks ja vaadati, epic ongi vanapagan ja nüüd ma olen ise mõelnud, et tont seda teab, äkki ongi midagi seesugust endale teadmata. Tead, ja sealt juba siis vanapagan juures Vanapa juurde, eks ole, see on nagu väga lihtne pseudonüümi leidmine, teod. Aga on teil seotud ka mingi konkreetne lugu või juhtum selle vanapagana nimega, et kuidas te saite vanapaganast? Aa, no niisugune lugu oli Maidunud ennu, ma ükskord tulin kuskil libiina võetada, tulin siukene varajane hommik oli mis pikem, ikka kevade poole, nii et aeg oli juba valge. Ja tulen kuskilt draamateatri poolt, kõnnin printsi majapoolse vana politseimaja või Vene turg või kus praegu on siis Viru hotell sinnapoole. Kuradi igaval ja külm on ka ja ja vaataliks hall kogu on teisel pool tänavat ja ma ütlesin, tule siia, ta viipas käega ja tuligi. Ja see oli Enn Vetemaa. Nii me saime tuttavaks. Ja Vetemaa küsib, et kes sa oletad? Ma ütlesin vanapaganat litsalt impulsiivselt, ilma et ma. Tahtsin nalja teha ja vot mis asi see oligi siis nagu algus. Tema ütles, et millega sa tõestad sa vanapaganat, kuskilt saime Welcas viina või õlut ja, ja siis tehti need lasketiirud olid ja ma palusin endale püssi anda. Ja ma läksin kõik märgid maha. Vetikas. Ei küsinud, kas olen vanapagan või ei ole. Andres Vanapa me istume praegu teie korteris, mis asub Vabaduse väljakul ja siit aknast näha Jaani kirik ja teie kui vanapagan Peetrusele külas käite. Minul on jumalaga Peetrusega on küll niisugune vahekord, et. Ma tean, et jumal toob Peetruse admis, Peetruse Peetrusele on lihtsalt üks asjamees, kes on taevaväravas võtmetega, eks ole. Vahest jääb magama, vahest laseb mõne patuse hinge lõputu sisse ja Peterson, Peetrus, Amis jumalaga vahekorda, mul mootor, siis ma tulen veel ühe loo juurde. Jumalaga mul niisugune vahekorda muidugi löögid, meeld. Nöögeep nagu ta peab tegema. Aga tal on üks omadus. Ta on armukade, ta ei kannata, kui teised nägevad vanapaganat. Ja kui teised nägevat, vot siis vanapagana jumala viha, pöördun nende vastu. Ma olen seda tähele panna, ta varem või hiljem saavad need nahkades ütelda viisa, vasta hambaid, tead, kes on liiga, meenutab mulle, see tuleb küll natuke kole mõelda, et tugevam peab nõrgema eest peksma, eks ole, kui nad teist tahaks ise peksta. Jõud ei käi üle, las siis jumal peksab. Aga jumalaga mul ka niisugune vahekord, et kui suur häda on siis nagu tunneb, et saab mingisuguse kontakti jumalaga, kui on tõesti mingisugune, mitte enda pärast või omaksed või midagi saab mingisuguse kuule, kuidas ma ütlen otse. Otseühenduse ja see on ka tõsi. See ei ole väljamõeldis, päris. See on ka viimane, oled rohkem ma kannatust proovile panev ja ma olen kindel, et peaaegu keegi ei saa sellest luuletusest aru, aga luuletus üherealine vastu tuli Suumanni Sass. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Te kuulsite soodet, kirjanik Andres Vanapa seda tema uuest jutukogust vanapagana. Teine tosin monopast rääkisid Sven Kivisildnik, Teet Kallas, Karl Martin Sinijärv ja vanameister ise. Lõikenovellist budistaja luges näitleja Rein Oja. Saates kõlas ka Enn Vetemaa saksofonikvartett number kaks, mis kõlas ka kolmapäeval Kirjanike Majas. Litriga käisid põrguväravates mängimas langenud ingel Külli tüli ja katlakütja Urmas Vadi. Kõike paremini.