Tere õhtust. Olen tänase keskkava koostaja Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama Ernst Enno luulet. Enno luule ilm on küllap paljudele lugejatele pikka aega avanenud üksnes väikeses luuleraamatus ilmumiseni aasta 1964. Ometi on tema tuntumad luuletused otsekui helisenud tasakesi õhus ja hinges. Eriti kui kestab hele ja üürike suvi. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Kuukuma on täna nii selge. Ta tuli ja vaatas mu silmi. Nii rasked on tunnetest keed. Ma kõnnin hallil lõpmata teel. Üks kadakas siin ja teine seal laia otsata nõmme pääl. Ava aken põhja poole, lase tuppa tulla öö. Nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber ja su sees. 1998. aastal ilmus kirjastuselt Ilmamaaluuleraamat rändaja õhtulaul mahukas valik Ernst Enno luuletusi aastaist 1896 kuni 1934 välja arvatud tema lasteluule. Seda raamatut on oodatud kaua kuus aastakümmet sest eelmine Enno luule valikkogu ilmus Eestis 1937 kolm aastat pärast luuletaja surma. Rändaja õhtulaulule on järelsõnad kirjutanud raamatu koostaja Urmas Tõnisson ja Sirje Olesk. Tema tekstist Enno tee luuletajana. Leiame ka väljavõte Ernst Enno 1918. aasta kirjast kellelegi tundmatule algajale, kes palus hinnangut oma luule katsetustele. Enno vastab avaramalt. Ma arvan nimelt, et kõige selle väärtus, mis meie teeme, ehk toimetame elus just, sest ära ripub, kui palju meie kui inimesed väärt oleme. Kui palju meie eneses seda suurt ülevat palavust, mida meie inimeseks nimetame omandada, oleme suutnud inimene, see midagi meie sees, mis nii väga valgust armastab inimene, see midagi meie sees, mis nii ütlemata hea tahab olla inimene see midagi meie sees, mis nii väga ilusaks püüab saada. Inimene, see midagi meie sees, mis ilma ja elu kütkes tasane ja vaikne andmetega kogemusi korjata ja hinge kasvatada. Sest ta teab, et midagi muud jäädavat ei ole kui aga ainult see kuld, mida meie tarkuseks, valguseks või muuks selle mõtteliseks nimetame. Kuld, mis ainult elu vaevas, mures kogutakse, kui oma koorem kannatuse püsivuses õlgadele võetakse oma kohuseid täidetakse nii, kuidas neid igalühel just juhtuvad olema? See on inimese tee. Ja luule on see kaunis omadus sel inimesel laulda muud midagi. Sellepärast siis töötata kui enese kallal. Kui inimene, siis tuleb kõik, pealegi. Kogu Enno luulelooming on sisi isiklik rännak, kus jäljed kõik viivad oma hingesse. Põimiku Ernst Enno luulest. Üks süda, see oli ainult, esitab Mait Malmsten. Vaikne. Ja paga kuuvalgel. Kõnnin seal üksinda. Linn lauluga uinunud algel süda, mis ootad, sa? Kuulan ja ootan. Kuulan, mis ilmutab mulle, siis haab kais tasaselt kurvalt. Kuid ööbikul rõõmu viis. Mets kohises, sest mis ikka nii tahtsin ütelda. Mets, sügavus. Kuid ikka jäin endasse kuulama. Jäin kuulama. Mul on ikka, sest kõik nii teiseks läheb. Kui kerjus, nõnda seisan, kus ikka ukse lukku jääb? On kinniseid, uksi palju sa silmas mõistmata? Meil kõigil kangelane, kes leidis neid avada, neil kõigil kangelane ei aita, siin tuli, ei raud siin seisad mõttes üksi kui jänese elav haud. Siin sirutad käe välja, siin seisad enda ees. Kes teab, kus on siin astmed, kes iial käis enda sees. Siin sirutad käe välja ja märk tummalt teed. Siin võti kukkus merre ja põhjata, need veed. Igavesti vuliseb oja, olen ma igavesti igatsev laulja rändaja kus on minu tunde vaiksed allikad, kuhu merre kustuma mõtted suunavad. Igavesti pärija helina hindan ma Oja kahe vahuva toitja haruga. Ühes mure, jutu loob kurba südamepimedus on kuningaks pandud kõigele teises rõõm, nii läiklevat sära, hinge koob valgus valgusvabadust kuldset. Ühes toob rõõmu mure vuliseb oja, olen ma kahest kokku igatsev laulja, rändaja. Rändavate vete ääres paluk Marian parte süles. Üksi karjapoisi pasun laulu luikab pilvi üles. Nii kostab ikka tasametsast laulus suma. Vii mind ühes viimin ühes kauge meelitav kuma. Ja ta luikab oma laulu, paluk Marion partes üles ja nii härdselt kuulab, süda punub häältest, rada üles. Rändavate vete ääres rändavate vete ääres nagu karjapoisi pasun. Viiminud ühes, vii mind ühes, kauge meelitab kuma. Sa kuulsid kuskil helinat ja läksid otsima. Raske leida tunduvat, kui juttu endaga Kõik oma sihtilma saab. Kõik läbisegi, käib, kas kõikjal joonde saab, sul kahe vahel näib? Tuul pillub õisi, pillub lund, ükskõik mis kätte sai kord rõõmutund, korduv muretund. Kord oled halb kord Bay. Ja üleöö on teine jutt. Kõik kokku kõlas koos ja kõik on aina ununud ses kahe vaheloos sest kuulsid kuskil helinat ja läksid otsima ja leidsid südant palavat, kui juttu endaga. Sa tasa ikka jälle koputa. Teeb lahti omahind, kus olid sa nii kaua, rändaja, miks tolmune su king? Kuis on su riided nõnda kulunud? Siin sulle kuldne särk, mis oodates sulle kudunud see minu valumärk? Kus olid sa nii kaua pilla ja kas tead, mis on nälg, kas tead, mis on, oota üksinda, kus õnn on iga jälg. Nii tasa, kuskil astub hingejalg. Kes teab, kordab oma, kes teab, kust lõpust sünnib alget aru veel ei saa. Üks väike rõõmusäde, kui kukub südame siis mustad murevaimud, kõik löövad Kohkvele. Sest säde salamahti võib suureks süttida. Võib vaikselt kustunud küünlad kõik panna põlema. Võib imed palju teha, võib hoopis ootamata kõik varjuda, võita ja paistab väiksena. Ühtainust rõõmusädet üht hiilgavat tähekest ei tohi hoolimata sahita südamest. Kõik pehmed suvetuuled mängivad vett, suudleb valgus, üheks taevaga. Kõik väljad endamisi tolmavad. Kõik sõnad raugesid su huultele. Kõik sõnad vaikisid, ka minul kõik kadus, meil jäi üksi südame üks helin. Üks nii mul kui sinul. Ja pehmed suvetuuled mängivad ning meie õnnelilled õitsevad. Nii vaiksed ja selged kui tähed, nii kauged ja armsad. Ma igatsen täie pool ning helisem nagu ojakene jaheduses meremõtteid, kullerkupu teles, seletades. T1 ise lendate muhinges ning valguse ilus suudlate mu kurbusi vaikseteks lauldeks. Oh silmad. Nii vaiksed ja selged. Sest alati helin, süvenev sõud, sest laiali laotatud tiivad sest alati raskusi januneb põud. Sest rajad, mis ringi kõik viivad. Üks lilleke kasvab tumedal raal. Ta õied on rohi ja valgus. Ta juured on kusagil allikamaal, kus kõigele kullane algus. Eks lilleke otsin, sest mure nii suur ei surmale kasvanud rohtu. Ja siiski nii sügaval tundub veel juur. Veel poleks, kui ühtegi ohtu. Sa ära küsi iial ära küsi, kust tuli see akord. On mõndagi, mis südames ei püsi Sa ära küsi iial ära küsi. See oli ainult kord. Metz ajas sulest imelikku juttu. Ööl valgel oli see, kui kevadel veel õites polnud, ruttu. Mets ajas suvest imelik kujut. Üks oli meie tee. Ja metsa taga ladvul seisis valguspool südamest, kui kuldpool kuskil, kus ta ei tea, kus ta algus. Kuid metsa taga ladvul seisis valgus. Mainest süttinud muld. Kui see on nii sügav sinu silmi, sära su palge lõkkeloit. Kuhu peidaksin ma oma õnne ära, kui see on nii sügaval sinus silmi, sära. Üksainus kordaminud silitas su käsi õrn sõnajalaõis sest mu süda ilmas iial väsi üksainus kord mind silitas käsi, kes seda teada võis. Mets, süda variringis, tuksus kaasa, ööl valgel oli see ning kastesse lilled üle aasamets, süda variringis, tuksus kaasa. Meil lahkmel seisis tee. Mustad silmad oma öine ring on igavesed, kommendavad ilmad. Ööd on palju ilmadaga ning risti rinnal und. Sa magamismagamas samaga, kukk laulab. Ööd on palju ilmadaga. Tule õnnistunud. Mina olen vististi sinu arm täherikas kes sai igaühte kord pärid hingusele. Valendav udu kõnnib aasal, varjude mängivad kuupaistel tähed unistavad kaste säärast. Ja mu mõtted otsivat Teed sinilillede poole, keda unepaelad on katkestanud minu hinge kurbuseks. On oma tiivad laiali laotanud. Nagu külm arm, ligineb ta mu südamele. Kus on mu hinge vägevuses sõnade, mille võimul tukuvad südamed õitsevad, ilmadeks ärkavad ja öövalguse merele matavad pimeduse kõtked. Nagu sinililled templiks tõstavad igatsuse Ilumäe otsa päikesele laulu laulma. Öö on oma tiivad laiali laotanud. Elu valguse väravad on kinni. Valendav udu kõnnib üksinda aasal, varjude mängivad kuupaistel tähed unistavad kaste säras. Ja muud tundumused. Ei leia teed sinilillepoole kus mu kuldne päike paistab. Minu armastus naeratab. Mina olen vististi sinu arm, rikka söö, kes igaühte kord pärid hingusele. Meie hinges on mägede igatsus mitte maisete mägede järele, millel Advul jää ja lumi oma kodu on rajanud. Vaid tundumustasini kõrgustele, kus igavene valgus särab tõe, päike paistab ning südamed võimu võtavad oma teede lõpetada. Kirgede marus. Meie hinges on kõrguste armastus seal, kus päikesekuldsuude läheb sina vaid kaugusi. Tähed palvetavad keerul igavese saladuse ümber. Silmade laotuse hoiab. Seal on meie kodu. Sinna otsime teed tagasi, kadunud teed läbi kirgede, maru murede ja rõõmude kurvastuse homse udu, lõbu uimastavad kaisutuse. Meie hinges on mägede igatsus. Päikesekiired hüüavad meid ja meie kuuleme nende häält. Kanname oma koormat ning rändame üksinda. Ma tulin hilja, lähen hilja meil hilisetel aega lõpmata. Siin külvan lille sinna vilja. Ja kodus olen, kus jään mõtlema. Ma õppisin kõike õnnistama sest sügav valgus tuksub igal teel. Sa ära rutta, õpi kuulatama. Sest igal asjal oma keel ja meel Näe, verstapostid seisvad reas kahe kraavi kaldal istuda. Tarkus peitub tihti ainult peas. Ja unenägu tunneb üksi tukkuja. Päike kadus kaugele. Kuldses virves värisedes võttis meri teda oma vaikinud hõlma. Üksik kurblik mahekuma nagu armuviimane suudlus lendas üle maailma ning kustus oru tõusvates varjudes. Valgusveeres kaugele salavärav atakse. Nagu sinkjas hõbe, veereb imeline kuma pimeduse voogudesse. Imestades vaatavad tähte silmad, mäed ja orud, ärkavad, jõed ja järved, sätendavad metsas ja võsas pallustav sahin nurmel ja aasal. Sarap. Kastasin nagu kahvatunud saladusemäng. Selgus, mille allikas oma tule on kaotanud valgub päikese kulunud valda ning igatseb. Nagu unenägu, lendab ta sõlmides laulusõnu soojale selgusele voolavale valgusele, kadunud kodu mälestuseks. Jõed ja järved tumenevad metsas ja võsas, hirmunud sahin. Nurmeli aasal, särab kastes kartuse, pärin. Ning viljakõrred vaatavad, paludes koidu poole. Soojuseta valgus lendab läbi salalaulu, unistades igavesest surmast ja otsib oma lapsi, kes elu vastu võitlevad ning allikaid kõik katsuvad, mis selguse, sära ja soojuse poole neid juhatavad. Kes ilmas ehitavad ja loodavad, armastavad ja õnnistavad. Vaikib linnukene. Ühes tuulega. Uinub lillekene kaste kaisusse. Eha punastada söe annab suud. Mälestusi vaikus. Uinunud metsapuud. Igatsedes ainult minul lauluke nagu mälestus. Kui vaikus sõuab kaugele. Öelda oleks küll vähe siiski ütelda ei saa. Sõna päike sõna sissepoole kitsas maa. On neid lühikesi, pikki iga süles, sügavus. Kuulatasime kõigi sisse. See on minu armastus. See mu elu raske rada. Sõna sõnake, öö ja päev said ilmas kokku armsat teineteisele. Said tunne päevast mõtteilma taga laulis tuul kes mulle ütleb, mis ta laulis. Varsti kuldsed lehed puul. Tukkuksin ehk kordan veel käkkis. Ances sügavuses on öö ja päev said ilmas kokku Saisest imeline tund. Sai, sest kogu ilma sisu ründa nagu kast, tilk kõikide sees, kui valguspeeglis. Kõik kui igaviku pilk. Tundest mõttest seda haige sõnast sündinud ma öelda oleks ehk küll vähe. Siiski ütelda ei saa. Nii andudes päev toetan kätenaale Se, mõtlen kuis kõik nõnda on ja laeb. Ja kuhu küll see õnn see õnn küll jääb? Õnn õnnestus, kas kogu ilmamaale? Tuul 1000 on puhus õnneks ära, sest tuula nimeline pillaja tal seltsiliseks noorusraiskaja tuul puhus õnneks silmavetes ära. Kes mõistis silma veeta elu juttu, kes kõiki võimalusteks helinaid, täid, kodu, kanarbik, kadakaid. Üks õnn ei tuleilmas iial ruttu. Üks sain, see kõnnib kuskil vaikses salus, kui teised on need õues, hõiskavad. Kõik mõttemetsad kokku. Kohavad. Üks õnn ei hõiska. Valmis, ainult palus. See õnn teeb lõpuks kalliks elu rände kui imeline rahu, rahu, naerata kui vaimne tarkus. Süvi armastav. See sõit käib elus mööda puid ja känd. On jäänud mõtteid palju ütlemata mis kergemad, kui õhu õitsev lend. Ei suutnud nad küll kehastada end. Nad elavad veel endas puutumata. Need pühapäevad seni tulemata, kus tundele nad oleks kõnelenud. Mis asjata sa oled Mehlis Glenud, tabanud sind ikka ootamata. On raskeks valgunud sisemine maa ja tunne teine tikkunud sõnadesse sest räägid nii kui teist, kui arvaksa. On nagu rõõm peitnud muredes. Kõiki ütelda ei saa, jääd saladuseks ikka enesesse. Ja meri laulis, kogu öö. Ei kaugus iial valgeks löö, olen pikk ja pime. Oh asjata on sinuta kõik kinni, katab minu. Mõistsin kostsin kogu maise oma kaugus. Ma ise pikk ja valge laul, hall mere pardikene aul naise oma elutöö. Ses kostub iga elu. Nii vastu tamisi kostis hääl sees ja meriväljas seal. Nii vastamisi kostis hääl, vaim lehvis nõnda vete pääl. Ja kaugus tasavalgeks lõi. Ja sees, nii uue päeva tõi. Kui valge udutuled kinni katad, tuleviku valged raad? Ei sindki, kaotan ka sina otsa saada. Ma süütan siiski oma sügavuse tuled. On kuskil enda nõlval majake veel väike kus kurbus tuksub kui poolununenud viis. Ah et mul ikka tegemist veel seal on siis, kui tuul on vastu palav, üleliigne päike. On unustuse kunst, kui pehme valge öötükk, unustad tükk vabaned ja nõnda lähed. Et oli lõpuks kõige sügavam see töö. Siin-seal jäid ainult kõrgel üksi mõned tähed jendamisi, põlev silmaringi öö. See kunst, mis sisuks vabalt võtnud vähed. Ja üleöö sa seisatad, kui mõttes su juukseid katab hõbemeelne luul? Ei sai pill, laenam, sõber, tuul, su meeles, kõik on õndsus. Kokkuvõttes. Ja imelikult õitseb siis su mure kesktööd ja vaeva puhkes sinu koit keskööd, sa seisad ise oma loit ja tead, et su armastus ei sure. Üks õnn nii jõudis kuskil oma randa sest südametes hõõge siin ehk seal, sest sosistab ehk mõne sõbra hääl, et õnn võis olla ilmas muret kanda. Riputa igale haavale, mis elu lõi alguse lund ning õnnista õitseva enese, nii saavutab kurvemegi tund. Ja kuigi veel järele ainult jääb sundükskõik, siis ükskõik siis hääd und, hääd und. Sariputa igale haavale, mis elu lõi valguse lund, jonnista. Õitsema enese nii paljastab kurvemegi tund. Ning kui nii veel midagi kuhugi jääb, ükskõik ükskõik kas seegi järele läheb Las olla peale, kõik on ilm elu siia-sinna. Kuid parem veel, kui paned pää käenaale, laseb minna neil mõtetel neil Tottetel meile vaiksel ettevõtetel. Viimaks tea, ei isegi kust pääsed jälle tagasi. Teiste keskel Ta oli nii vaikne mees. On vaikus, nii imelik mägi, tal valgus, õrn on sees. Ta oli nii palju näinud. Ei olnud see meri, ei maa. Üks süda, see oli ainult täis valgust, tahtmata. Üks süda, see oli ainult. Ta on nüüd nii vaikne mees. Kuldkellade helin hinges. Nii elab ta kõige sees. Põimiku Ernst Enno luulest esitas Mait Malmsten. Muusikaliselt kujundas luulekava Silja Vahuri. Keskesaate koostas Pille-Riin Purje.