Aknast ma nägin neid esimest korda, kuidas välisilm välja nägi. Uks oli mulle huvitav selle poolest, et. Iga päev sissetulek, mis mulle alati kõige suuremad elamusi pakkus ja kahjuks ka väljaminekuid, siis hakkas mulle eriti igav ja see oligi siis minu esimesed teed laia maailma. Oma lapsepõlvest ja lapsepõlvekodust jutustab kena Eesti NSV teeneline teadlane akadeemik Hans Kruus. Auväärsel teadlasel on selja taga juba 81 eluaastat. Kui palju on ta selle aja jooksul õppinud, uurinud ja teisi õpetanud? Kommunistliku partei liikmena on ta alati olnud meie elu eesliinil nii õppeklasena kui ka ühiskonnategelasena. 1940. aastal, kui meie väikeses Eestis kehtestati rahva võim, töötas ta peaministri asetäitjana, hiljem aga välisministrina tänu Tartu riikliku ülikooli rektor ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia president. Tema sulest on ilmunud väga palju teaduslikke uurimusi meie vabariigi ajaloo kohta. Enamik inimesi tema eas tunnevad mõnu pensionipõlvest puhates elu jooksul tehtud tööst. Aga Hans Kruus hoiab endiselt teadus rooli, töötab visa järjekindlusega edasi. Tema ei oska elada jõude ja vahel ärganud varahommikul, kui maja ja kogu lingi veel unes istub tema oma laua taga ja kirjutab, kirjutab kasvõi oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusaastatest. Ja nii elustub uuesti kauge lapsepõlv, tartus isa, ema, väikekojamehe, toake aknaga, mille kaudu ta väikese poisina uudistas laia maailma. Siis, kui ma juba olin nii aastat kolm, neli vana, kui ma iseseisvad võimaldasid mul ka toast välja minna ja kokku puutuda lastega kes õue pääl mängisid. Neid lapsi oli alati terve kari ja ka teistest majadest tuli sinna peamiselt poiss kes ka mõnikord väikselt Pärast seda, kui üks kõrvalmajas tulnud poiss tahtis oma üleolekut näha ja ma tahtsin sellele vastukaaluks panna oma võimeid. Ja nähes ühe meie maja tütarlapse häält ta paljast nukku olin ma valmis kohe otseteed sellele nukule kleidi tegema. See pidi olema valmis järgmiseks päevaks. Ja kui ma nüüd paljanukuga läksid oma tuppa, emad ei olnud kodus, mõtlesin ma seal kujunenud olukorra üle põhjalikult järele ja leidsin, et ma väga täbaras olukorras minu pea aga jäi seisma oma mõtetes, kui ema tuli ja emakas pärima, mis asja saab. Poiss nüüd olid siin teinud, näitasin, et ma tahan nüüd kleiti. Aga kuna oli väga kiivi ja järgmiseks päevaks pidid kõik nukukleit valmis olema. Ja meil õmblusmasinat kodus ei olnud, läks naabrinaise Veera mamma juurde, nagu teda nimetati, kes elasid selles majade blokis, kus isa oli kojamees ja tema hoolel saingi mina siis seal nuku kleidi järgmiseks päevaks kätte. Ja see oli mul üks niisugune triumfi eelaimdus, mida ma juba kaua ette nautisin, et ma nüüd olen nendest naabripoistest, ülejärgmisel päeval. Nuku kleidi üleandmine toimus väga, väga kenasti ja naabripoisid said minu arvates tol ajal nina pääle. Hiljem mini, nemad. Norima ja jäid ikka kord korralt eemale ja ma arvasin, et see minu vahva esinemine oli hätta nukukleidiga. Üheks põhjuseks isaga meil ei olnud, sel puhul juttu aga ei saa, mitmel korral kinnitas oma vestlustes et mida oled lubanud, seda aga täida. Ja see oli tema üks elukreedo, mida tema, nii palju kui mina jälgisin tema esinemisi, olevusi ja ettevõtmisi, oli ta alati selle sõna pidamisega rakkes. Ja see jäi mulle nii-ütelda. Ferr. Isa õpetus, mida oled lubanud, seda ka täida, on Mullega eluks ajaks jääb meelde ja Maarika katsunud ka selle järele käia. Õues olles hakkasin ma ka esmakordselt natukene nii-ütelda, nuusutama loodust. Need olid kasvavad, palun, ma mäletan, puud õues pärnapuud ongi minu esimesed puud, mida ma olen nii lähemalt näinud ja lähemalt vaadelnud. Pärn on mulle üheks armsamaks puuks sellest ajast peale saanud mõni aasta hiljem. Mini võisin mina esialgu isa saatel, aga pärast ka iseseisvalt ja teiste poistega koos lonkides jalutada ja käia ning vaadelda neid puid ja neid lillekesi, mis Emajõe ääres kasvasid. Puuliike oli juba. Isa seletas neid puid mulle mitmeid. Ta tundis, ta ei, peaaegu kõike okaspuud seal puudusid ja ühtlasi puutusin ma kokku otsesemalt juba kaablilindudega. Neid lindusid oli tohutult palju minu tolleaegse mõistmise järele. Õues nägime meie ainult vareseid, Jahakesid, kes tavaliselt lendasid üle majade tegid ka mitmesuguste häält, kui nad laskusid majakatustele. Aga nüüd ma nägin ka neid väikseid lindusid. Mis linnud need olid? Need olid Västrikud, varblased pääsukesed. Need nimed ma sain teada, aga seal oli ka veel mitut liiki teisi linde, kelle nimesid ma esialgu mitte teada ei saanud. Õues ma puutusin kokku loomadega ja nendeks loomadeks olid hobused pida kutsar jüri tallitas rakendussõidukite ette ja need olid suuremad loomad ja peale selle üks ponisid ühed armsad kenad loomakesed, kellega ma hakkasin eriti sõbrustama pärast seda, kui ma olin oma elu ühe suurima ulatusliku ülesande täitnud, see on maja omaniku hüverbreilisid, viinud Reola mõisasse ja säält ponid omal käel tagasi toonud. Aga see oli kõige kaugemale ulatuv üles. Söö Reola mõis teatavasti on nii üle 10 kilomeetri Tartust eemal ja oli väga uhke tunne, et ma ponide paari sain juhtida teel Kärt tagasi Tartusse ja see oli mul ütelda kutserdamise. Kas esimene mõnus ettevõte, mis muuhulgas õigete õnnistus, aga peale selle oli mul tegemist ka suuremate hobustega sõprustamiseks mulle palju abi andis kutsav Jüri, kes min panniga suure hobuse selga ja raskes mull õues hoovis kaks ringi teha. Sealsamas õues sain ma tuttavaks ühe minu suures sõbraga, seal oli üks bernhardiinil koer. Barry oli tema nimi, kes on mu südamest praegugi. Minu jaoks küllalt kõrgekasvuline jäsu pari sõprustas üldse lastega, aga mõned lapsed olid natukene hoolimatult tema vastu, käperdas teda, mina katsusin tema juures omavahel toida silitamisega ja Darryl oli kaunis suur kuut ja nii suur kuut, et ma parim korral läksin tema kuuti, jäin seal magama ja ükskord oli ema ja isa hädas, nende poeg oli kadunud, kodustada ei olnud ja siis isa tulid õigele mõttele külatama barri kuudis. Ja sealt leiti mind siis esmakordselt ja pärast lubati mul kah palee juures soojas käia ja see oli maailma ja õhk. Sellest ajast peale on mulle üldse jäänud nõrkus nii hobuste kui koerte vastu. Järk-järgult käis isa ja ema koos lastega krõimes tähendab rohelises. Need käigud toimusid Tähtvere mõisa kaudu raudtee äärde, kus siis õieti natukene kehakinnitust ja vaadati hooldust ja tutvuti mitmesuguste taimedega mille nime, et isal olid peaaegu kõik selged ja mille kaudu ma sain siis ka oma teadmisi botaanika alal laiendada. Minu isal oli õieti kaks kohta linnas Talima hoidja ja töötas laua pikkus, mis ei asunud kaugel lavavabrik isenesest pakkus mulle tohutut huvi kuid ainult nii kaua, kui ma temaga veel küllalt ei olnud. Tuttav hulkusin selles lauavabrikus, mis oli keskmise suurusega, kõik nurgad kolkad läbi ja sain seal siis tuttavaks ühe mehega, kes oli masinist minna, oli tema nimi. Naise nimi küll paistis olevat, aga see oli tema perekonnanimi. Selle Minnaga saime headeks sõpradeks ja minna näitas, missuguse südamevalitseja tema on vabrikus. Ta ütles, et tema masinist on selle lauavabriku südamejuht. Ja siit tekkiski mul esimest korda uudishimu, mis siis edasi son. Loomadel ja inimestel on minna, oli ka see mees, kes minule kõvasti pani südamele et sa pead teretama vanemaid inimesi, eriti ükskord ma läksin lauavabrikusse, nähtavasti olin ma unustanud selle tõrjutamise ära, kuigi ma teadsin apteretama kodus oli õpetatud vanemaid inimesi ja minna ütles mulle. Jah, ma jäin mõttesse, et kas ma siis tõesti ei ütelnud tere ja vist oli ka nii, et ma tõesti ei ütelnud. Ja minna siis aga säilitama, et siia tulevad kõikkis, minuga tahavad juttu ajada ja midagi vaatama, ütlevad tere, üks mees ei ütle. Tere, see lojus on see selle vabriku omanik ja see härra laiuseks nimetamine. See oli veel väga mõtlemapanev ja palju otsima ajav kombinatsioon sõnadest, mis mulle ka oli oma, jäägu õpetlik. Selles lauavabrikus juhtus ka üks äpardus, kui ma olin kõik vabriku nurgad läbi olin näinud seal tööprotsessi, kuidas seal laudu lõigati, siis läksime aga palgiparvele ja see oli ka üks tore tore olemine vees näha, kuidas palkisid lauavabriku vastava käigu ette, aetakse pottsaakidega. Ja mina katsusin siis ka, et ja võiks seda teha. Siis oli seal käepärast, üritasin ühte äärepalki, Nonii palgikoor läks lahti ja ma kukkusin siis üle parve vette. Ja kui ma oleks sattunud nüüd sügavamale parved alla, siis oleks võinud ka nii lõki olnud, aga äkki tundsid, et keegi tukast üles tõstab ja tuli välja, et see oli üks noor töölinegi? Tartus möödus ka minu esimene kooli tal algkoolis, mida nimetati näruski kooliks. Tema õpetaja järele, kes oli Tartu Õpetajate seminari lõpetanud minu vanemad otsustasid asuda samal ajal Maale. Isa ja ema mõlemad olid nii-ütelda. Suured kopika korjajad. Nende tulud olid alati väga väikesed, kuid nad moodustusid mitmesugustest väiketööde eest saadud tasudest. Isa töötas, laua pikkus oli majahoidja ja ema pesi sakslasele pesu, nagu öeldakse ja käis koristamas ja nii nad korjasid siis hulga aastate jooksul niisuguse väikese küllaldase summa selleks, et osta nende koduvallas härjanurmes joone külas. Selle valla kõige väiksema talu. Isa tahtis selle talu osta selleks, et sakste orjusest nagu täis ütles, linnas vabaks saada ja olla siis oma. Nii osteti sissi tolli taluma, olin siis üheksaaastane. Esimene sõit toimus ühel ööl, kui isa oli oma kraamikoormaga valmis saanud ja siin tekkiski meil sõidul Saadjärve mööda minnes. Väga huvitav mulle alati meelde jäänud vestlus isaga. Veel on seotud kalevipoja muistendi ka nimelt kiviga, mida Kalevipoeg olevat visanud pikku üle järve ja mis ongi Saadjärve kaldapoolses osas. Ja isa jutustas mulle sellest sõna, Kalevipoeg kuulsin ma esmakordselt ja see hakkas mind nii põnevalt huvitama. Kalevipoeg ja Kalev ja, ja ma hakkasin teda isa pinnima nii-ütelda, et kes veesodi. Ta teadis selle kohta ütelda, et Kalev olnud suur eesti rahvavanem ja valitseja. Siit tekkis mul küsimus, kes praegu eesti rahvavanem ja valitseja isa vastus oli. Eesti rahval polegi praegu oma vanemaid, aga valitseja on vene käised. Et keiser on meie kõikide kõrgem ülemvalitseja, seda ma juba teadsin. Keisri piltki rippus. Mees seal pildil noorevõitu, kuid täishabemega ja ohvitseri mundris näis olevat kõigiti kõige harilikum inimene. Aga ta oli siiski, väitis mees teda meenutite igas hommikupalves. Niisiis keisri kange mees, kuid nüüd kerkis mu silme ette tema kõrval levi poja hiiglase kuju, kes viskas kauge maa tagant suuri kivi. Müragaid vajutas maapinnale suuri magamise asemel. Kas jala läbi suurte järvede, kas keise suudab kõiki sääraseid vägitegusid teha? Ise arvas omalt poolt, kus sellega. Äige, pole selleks jaksu. Keiser pole vägimees taldaris harilikud fondid mundri all, aga näe, tal on voli, tal on võim, ei saa, lisas veel juurde, et nüüdsel ajal nii vägeva jõuga inimesi enam polegi, kui kalevpoeg, näe, oli. Mul oli jällegi mitmesuguseid pärimisi, üks neist kõlas umbes nii. Kust see käis, selle voli? Võimu on saanud, kes talle selle on andnud isa, viivitada vastusega jäädes nagu mõtetesse ja lõpuks jäigi vastusse võlga. Kes teab, kas ta üldse oli selle küsimuse üle järele mõtelnud. Meie vestlus pöördus jälle tagasi Kalevipojal. Aga kust siis teatakse? Ja tema vägevatest tegudest pärisin mina. Eks ikka raamatutest, vastas isa. Raamatu mõiste oli mul selge, lõbuks ma kuulsimegi selle nime. Et üks tark. Löövad kirjutanud kalevipojast või paksu raamatu, seda raamatut ta oli näinud ühe korteri üürniku juures. Minul jäi aga Kalevipoja kuju selles käsitluses nii võimsalt meelde, et ta mul järgmistel rasedatel ikka jaa ette tuli ja huvi Kalevipoja kui eesti rahva müütilise tegelase vastu püsis aastaid. Tallinn oli päris metsatalu Pedja jõe ääres. Kaunis oma looduselt, kuid nii hästi tee maha jäänud põllud olid täiskivi Rahmasid, mida tuli koristada ja milleks isa nägi palju vaeva. Peale selle oli ta veel suitsutare. Lisa unistus oli algusest peale sellest suitsutarest lahti saada ja esitada korstnaga kambritega. Järk-järgult ja mind aga rakendati töösse kohe algusest peale, esialgu karjapoisina, mis ka olnuks väga lustlik aeg ja õpetlik aeg. Siin pandi mind ka ühtlasi jõunja küla koolime mille õpetajaks oli Villem Sikk kes oli suhteliselt väikese haridusega. Ta oli kursustel käinud enne seda, kuid väga ettevõtlik mees, kes asutas label lauluseltsi ja parajast hiljem minna haridusseltsi ja mul on hea meel, et ma temaga sain ka siis, kui ma koolis käisin linnas Tartu Õpetajate seminaris kaasa lüüa. Villem Sikk oli tolleaegne tüüpiline, kõige paremas mõttes rahvavalgustaja. Isee küll teadmiste poolest, mitte väga jõukas. Ümbruskonnas ja Villem sikule olen mina tänu võlgu ka selle eest, et ma pärast kahju aastas koolis käimist jõune külakoolis pääsesin edasi Gussi kihelkonna kooli ise arvas esialgu, et talupidajal ehk küllalt külakoolis saab ühe ümmarguse hariduse oskabki kirjutada ja lugeda. Sic. Aga oli nii väga nõus, minu nõndanimetatud hea peaga ajas siis nii peaaegu kärbsed pähe vanematele, et pange poiss edasi kihelkonna kooli. Viska lõpuks sündis. Mis on tarvis inimesi kujunemiseks ja missugused tegurid tulevad eriti arvestada? See on inimese enda iseloom kõigepealt, iga inimene on isemoodi. Ja iga inimene läheb maailmaga isesugusena. Kuid ometi kõigis neist ainult enesetaolistest inimestest kujuneb ühiskond ja selles ühis konnas. Kas on siiski teatavat üldküsimused, mis inimese kujunemisel on otsustava tähtsusega? See on siis kõigepealt koduisa ema, mul on suur lugupidamine hauani kõige aeg olnud nii mõlemate kui emaga isa vastu. Siis lähen keskkond ja selle inimese minek laia maailma, ütleme, vaatepiiri laienemine, see on ka lõpmata tähtis ja oluline, kuidas see kõik sünnib. Seda peaksid kõik inimesed, kes juba on teadlikuks saanud oma olemasolus hästi silmas pidama looduse tundmaõppimine ja palju õpetajaid, kellele ma olen tänulik surmatunnini, kes mul on palju otsustavad andnud minu elu kujunemise teel.