Kuuleme türgi luuletaja Fazel hüsnüüdhanglartšiia luulet. Vaaginud türgi parimate kaasaegsete luuletajate loomingut otsustasime üksmeelselt tunnistada härrafazelfis nüüd tänapäeva Türgi silmapaistvamaks luuletajaks. Aluseks võtsime luuletajate teened Türgi luules, nende populaarsuse rahva hulgas ja kirjanduslikes ringkondades teoste väärtuse ja hulga, aga ka luule, mitmekülgsuse ja originaalsuse. Niisugusele otsusele jõudiski rahvusvahelise luule foorumi poolt asutatud tuntud türgi kirjanikest ja kirjandus, Kriitikutest koosnev žürii. Meie tunneme türgi luuletajatest, Nasem, Hikneti tema kõrval on ka seal siis nüüd ta Clartša paljude maade luule lugejaile tuttav. Küll on hea, et meil on suutlik tõlkija, sellest kaugest keelest. Juba 1969. aastal ilmus Fazel siis nüüd Clartšiia luulevalimik Liiseppeli tõlkes. Sellele kirjutas eessõna luuletaja ise. Sellise algkoolis laskis õpetaja meil joonistada maailmakaarti püüdlikult matki silma balti mere keerulist rannajoont. Mu kujutlusmeel vallandus eriti kõrvu asetseva Eesti, Läti ja Leedu kontuure joonistades. Kust oleksime võinud teada, et pool sajandit hiljem trükitakse eesti keeles minu luuletusi? Nii kaua, kui ma ennast mäletan, armastan ma luulet ainsatki hetke polema, elanud temata. Praegu mõistan pisut seda armastust. Luule viib inimesi tõelise masse maailma vennalikuma maakera peal. Sellepärast. Ja luule viib inimese mõttes ette kujutatud maailma. Sellepärast. Tänase luulekava esitavad Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Muusika valis Tõnis Kõrvits. Mis on see, mis nagu puulehte on mind elus sõitnud? Mis on see, mille laiast ilmast hing on endasse peitnud Mis on see äraolek, mille surmateade valmistab? Mis on see, mis jääb südamesse, kui luuletus valmis saab? Lahtine uks on maailm astunud, olen sisse sisse, sisse, välja, välja väljamaailm on lahtine uks. Maailma armastus, mandrid oleme lahutanud riigi. Jaganud paplit panevad seda imeks. Kuldse söömaaja on lahti laotanud maa. Meie käsi ühineb leivas soolas. 11 pole mõistnud sänd. Üheks teeb öö meid kõiki hommikuni. Üle voodite minnes, aja ühesust, räägivad lehed basseinis. Sina eraldi, ära on nõiutud või mis? Meie saatus aastatuhandeid mõtte järka. Mis asi see on? On valge ja pole üksteise kaelakeed, armastame üksteise maad? Ei armasta. Hiigelöö lasuur ses tühjuses. Ehinata tähega juurdub maa jahedasse umbrohi ja ühineb rohuga. Muinaslugude kutse kaugel. Pilt kangastub pildile. Olgu ka pimedad, olgu kurvid sel tunnil inimesed, nad ühinevad inimestega. 2000 aastat olnud. Või 10000. Tema valgus on vanem tasinast. Mäe tippusid pidi, libiseb aeg. Su tõelisus, mina mõistan. Keset rohelust, roheline muinasjutt, puuseened looma loodet on näinud mu karjused. Vaikid, maa, sinu tõelisust, mina mõistan. Linna tuled tuhmistab südaöö. Vangi, mõistetu, vanglapimedus mähkupsu ümber. Mõtled seal sees? Sinu tõelisust. Mina mõistan. Mõistmine on rännak teise maal. Jõid sa vett, janu täis. Üleni, selgus üleni värskus, oled tuulepuhang rindade taga. Sünnidelephic. Jälle kord adusid ähmaselt. Kõht on täis. Inimene tahab järvedega meredega üheks inimhulga vastu. Olen tundnud oma näoga. Õhu vastu su nägu. Valge murelik. Õhu vastu su nägu armastushoova viilu. Suunda näitavad meie peod ida läänt põhjalõunat ja sind. Tumedapäine teenrama nagu mäe jätte vastu Tunned sära, pimeduses keelavad kirid. Tumedapäine pimedad metsad ei näe seda. Sädelgu sundmõtted nagu armastusest helendavad putukad. Armastasime. Järvede koobastega üks. Tuled sa kõikidekseeriks, tumedapäine. See, mida ma iga päev imestan, pole majade ilu, ei teede, uhiuus jahedus, ei ärganud puu ega tulikirjad seintel pimedas. See, mida ma iga päev imestan, on pärast hiigelööd inimeste inimesele. Minu meelest on mägi üksi. Unetu olen mäe meelest MINA. MINA, OLEN, mäemeelest hull. Minu meelest mägi on näljane. Mäe meelest mina ei või kõrguda üles. Ei või kohtuda mäega. Mägi. Miinimummeeles. Maailma tõelisus nägi, mäega kokku ei saa. Kaks inimest saavad varem või hiljem. Mägi mäest lahku ei saa. Varem või hiljem lahkub inimene inimesest. Üksindust ei ole. Merepimedust vaadates meenub, vastas rand. Rand öös, oled sina. Kas mõtled keegi sinule? Teiselt rannalt? Kelle ema on ilus? Minu laotub ta käte soojushällilaulude ülegi. Üks uni on temas helevalge, mu sündimise eelne juuksed, ennaga värvitud silmad, vanad. Mu ema on vee ja valguse moodi. Emaks on saanud vanem tütargi. Kuidas küll ilusamini öelda? Ema? Ei keegi muu. Avan suu pimedusele. Otsatu vaikus. See, milleni mõistus ei küüni haarab. Üksindus õhtuni longipsu kannul üks teine teeline teisest Helendusest. Lävel. Ootab linde iga päev. Igas pimeduses ootab ööd üks lind. Looduse vastupuul tuulel veel und ei ole. Kust on meie uni? Kus jagati meid kahte, naine ja mees. Meie jagame end päevaloojanguks, petjad ja petetud. Helendus igal õhtul tasapisi voodisse, heites heledate pimeduse vastu oma mälestustega. Hirm öösiti käib üle mere ja peatub taeva valgus. Määratu lae ja pimedus. Kahe öövalguspäev on kahe musta säde eluse vahel. Eks eilne teine homne Smine meie silmis on Mis ära niipea kui maailm on Gilganud, päevatõusu? Kutse. Mind kutsuti kõikidesse südametesse. Laotasin maailma üle lahti oma südame. Kõik on kutsutud. Türgi luuletaja Fazel Heznüüdaaglarnzia luulet Liiseppeli tõlkes esitasid Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Muusikalises kujunduses kõlasid katkendid Arvo Pärdi kantusest Itaalia kontserdist ja tabula roosast.