Eile õhtul algas järjekordne metsaülikool töisem päev on juba tänane päev. Olen Mare ja Rein Taagepera juures ja räägime seda juttu. Päev varem. Meil metsaülikooli avamiseni on loetud tunnid, aga alustaks võib-olla sellest, et mis asi see metsaülikool üldse on, et Mare Taagepera See on nii lihtsalt öeldes Eesti asja arutamine metsas ja tekivad siis antud teemadel lähemalt, mis päevakorras on Eestis näiteks? Meil oli kahe aasta eest oli integratsiooniteema, sel aastal on maaelu üldiselt regionaalplaneeringu ja sedasorti alateemad Kui rääkida metsaülikooli olemusest, siis nagu ma aru saan, te väldite sellist diskussiooni linnas, et te olete läinud maale, ütlebki ju nimi metsaülikool, et tegemist ei ole linnakeskkonnas toimuva diskussiooni või, või eneseharimise või foorumiga, et kui vaadata metsaülikooli ajalugu, siis oli vist esimene metsaülikool siin Eestis 1989. aastal Käärikul, et kas see oli Rein Taagepera üldse esimene metsaülikool või metsaülikoolide traditsioon küünib kaugemale. Metsaülikooli alustati 5967 Toronto arukamate eestlaste poolt nagu Heino Jõeprofessor alalt Räss Henno Sillaste et oli tunne, et just vaja Kanada keskkonnas välja saada juba keeleliselt ja süviti asju ajada. Just täna Postimehe internetis oli, et siia metsa öödulevad. Jaan Kaplinski, Garri Raagmaa ja nii edasi oma tarkust pakkuma, see on ainult kolmandik asjast lähemalt. Sama palju on, et Garri Raagmaa, Jaan Kaplinski ja Rein Taagepera ja tulevad sinna tarkus saama ja see on see suur vahe, et endastmõistetav, arvatakse, et eksperdid tulevad ja valavad nüüd oma teadmise välja ja teised tolamad saavad. See eraldamise mõte metsas on just nii, et nad võimalikult ei saaks minema pääseda. Ja nad peaksid ka üksteiselt ja päris lihtsameelsetel osalejatelt. Kui te nüüd mõtlete metsaülikooli ajaloole ja nendele aastatele, nii see toimus Eestist kaugemale, et mis olid need teemad ja kes olid need osalejad, kes toona kaasa lõid? Teemaks oli Eesti elu jälgimine uudiste ja, ja kultuuri ja huvitundjad olid tavaliselt just üliõpilaseas noored, kes tahtsid kuidagi võib-olla omalt poolt kah midagi Eesti heaks ära teha. Aga tegudeni viis kindlasti, kuigi väljaspool Eestit olid olulised momendid. Nii nagu Rein Taagepera kolme aasta plaan, kus ta nägi juba 71. aastal ette Eesti vabanemist või vabamaks saamist ja teised küllaltki olulised ideed, mis lõpuks ka Eestisse jõudsid. Teine tähtis roll oli mõjutada nii Kanada kui Ameerika valitsus. Et kellelgi meelest ära ei läheks, et, et Eesti on olemas ja et okupatsiooni ei tunnistata. Ja kolmandaks, mina isiklikult kirjutasin keskkonnaprobleemidest inglise keelses publikatsioonidest just fosforiidisõja ajal. Kuna kui räägiti keskkonnaprobleemidest, siis Eesti kohal lihtsalt valge laik, et et Eestis nagu keskkonnaprobleeme See annab Toronto päevil, te saite eestile mõelda, Eestist rääkida otseselt oli väga keeruline protsessi Eestis mõjutada, sest ka Eestis elaval eestlasel puudus see võimekus ja võimalus. Tänasel päeval on ju väga otseselt võimalik kohale kutsuda ühte või teist teemat arutama inimesed, kes asjast teavad, kes on asja sees ja kes suudavad ka protsesse suunata. Nagu ma aru saan ka seda programmi kokku pannes, te mõtlete sellele, et mis, milline oleks see kasu Eestile, haldusreformi puhul või haldusterritoriaalse reformi regionaalteemadele mõeldes? Teine mure. Tänavuse teema pakkus välja Sulev Valner ja muidugi me võtsime sellise tõsise ettepaneku väljaspoolt huviga vastu. Ja tundub, et sellest ajast, kui me möödunud aastal selle teema valisime, on see läinud rohkem tulipunkti kui oli mullu. Nii nagu me valisime etnilise integratsiooniteema. Ja ikka väljakutse on, just saadan inimesi kohale natuke kauemaks ajaks kui nende oma esinemine, et nad teisi ära kuulaksid, on teatav väljakutse, et nad mitte ainult seal istuks, vaid ka tõesti kuulaksid. Ja muide, et kuulajad kaasa arvatud tähtsad ninad ei hakkaks seal esireas omavahel rääkima. Rääkijaid on Eestis palju, seda osatakse, aga üks metsaülikooliosi on harjutada ka tähtsaid nenu kuulama ja vaat sellest tuleb siis sünergia. Mõtete täiendamine. Kes on see peamine kuulajaskond, kes metsaülikoolis on, et ühelt poolt need samad esinejad, aga nagu ma aru saan, see sihtgrupp sarnaselt Eestist väljas toimunud metsaülikoolidele on endiselt üliõpilased. Peamine sihtgrupp on just üliõpilased, aga probleem on, et näiteks tavalises ülikooliprogrammis ei ole interdistsiplinaarset rõhuasetust. Väljakutse, on siis kasutada oma teadmisi selleks vähendada Eesti probleeme. Kui sa oled majandust õppinud, et võib-olla oleks mõtet natuke keskenduda, ütleme, energiaprobleemidele või isegi regionaalplaneeringu probleemidele ja et rakendada siis oma teadmisi, teadmisi erinevatelt aladelt. Küsime spetsiifiliselt, et mis nende erialad on ja katsumegi erinevaid erialade inimesi. Muidu kui mõelda veel eelmistele Metsaülikoolidele, siis te olete siin intervjuus maininud, et olete integratsiooni teemadel rääkinud, sedapuhku haldusterritoriaalsed küsimused ja regionaalpoliitika küsimused. Mis on veel metsaülikooli teemadeks olnud. Eelmine aasta oli meil eesti naine, eesti mees, mis oli küllaltki huvitav ja, ja eriti huvitav selle tõttu, et sai teadmisi juurde, aga tekkisid ka arutelud ja ma arvan, et et nende käigus Sailt, kuulajad ja esinejad ise ka selgemaks, kus need probleemisõlmpunktid on ja mida saaks praktiliselt teha, et olukorda muuta. Et kole raske on, on olukordi muuta, millest sa ise aru ei saa, et kui ei ole küllalt teadmisi, tihtipeale lähevad need seaduste tegemised õhku, kuna, kuna ei ole küllaltki tugevaid aluseid. Rein Taagepera tegelikult ei ole otseselt teadlasena vist pidanud tegelema regionaalpoliitika, kui haldusküsimustega pigem politoloogiast rääkida, siis valimissüsteemid ja nende võrdlemine ja analüüs. Aga kui küsida teie isiklikku arvamust, siis mis on Eesti regionaalpoliitikas ja, ja ka Eesti haldusterritoriaalsest jaotuses suurimaks probleemiks? Mõne aasta eest ma siiski avaldasin Postimees artikli Tallinna probleemist Eestis tähendab, et, et Eesti muutuks Hongkongis, kus oli üks väiksevõitu suur linn ja selle ümberile tagala, kuhu sõidetakse siis pühapäeval välja. Et oleks tõesti elus riik, mitte ainult Revaalia või Tallinn ja jaa. Natuke probleemiks küljest küll mööda saab, on need põhiseaduses määratletud ühetasandiline omavalitsus, vallad, linnad, maakonnad on jäänud nõrgaks. Ega põhiseadus seda ei keela. Teine näidis on need. Ilmselt reaalsed vajadused on sellised, et peaaegu kõik tegevuskonnad on jaganud Eesti kolme, nelja või viide piirkonda, seda. Nii, et kui see on iseenesest tulnud, ju siis on selleks vajadus. Aga eriti Kesk-Eestis on siis olukord tõesti selline Järvamaal. Et ühe ametliku politsei poolest ma ei tea, kas seal on, võib-olla peavad asju ajama Pärnuga. Mõne teise ametkonnaga kuulub nad Tartu alla, mõne kolmandal Tallinna alla ja neljandal Virumaa alla Kirde-Eesti alla, nii et tõesti oleks soovitav, et oleks reaalsus, et on nelja Eestit vaja teostatud ja seoses kõikide ametkondade ühine. Nii et riti Järvalased ei oleks neljaks tõmmatud nagu keskaegsed piinamisriistad. Teie käisite esimest korda metsaülikoolis 40 aastat tagasi, umbes kas te toona suhteliselt noore inimesena julgesite mõelda, sellepärast et 40 aastat hiljem te lähete vabas Eestis metsaülikooli ja arutama teemadel, et kas Eestis on piisavalt palju linnu, kas Eestis on piisavalt palju maakondi, et tõenäoliselt selliseid julgeid mõtteid ei julgenud vist toona keegi väga mõelda? See kõik on nagu väike ime ja tõesti 50 pärast seda, kui me 50 aastat väljaspool Eestit elasime, ei näinud unes ka, kuigi, nagu ma mainisin, et Rein nägi siiski 20 aastat et, et see olukord ei saa niimoodi kesta ja see on suurepärane, et need võimalused on nüüd eestlastel ise olemas ja mida nüüd on vaja, on lihtsalt rohkem demokraatlikku kultuuri, kus kuulatakse 11 ja Rein mainis seda ja et arutlused lähevad sõlmpunktideni välja just nii, et saaks lahendusi leida. Ja kui nüüd selle demokraatliku toimemehhanismiga siin kah hakkama saadakse, siis on kõik korras. Laste nii, mõttesilmapiir oli väga arusaadavalt see, et kuidas kaasa aitad Eesti vabanemisele ja oli üks inimene ja selle nimi oli Mare Taagepera, kes pidevalt meenutas. Hea küll, aga kui me siis selle vabaduse kätte saame, mida me sellega hakkame peale, mis minu 30 aasta plaani puutus, siis see koordus välja esimesel metsaülikoolil, kus me osalesime kotkajärvel. Ja oli küsimus, mida me järgmise aasta jooksul saaksime teha. Ja ma purustasin välja, et selleks, et teada, mida järgmise aasta jooksul teha on vaja raamistikku, on mõtet mitmed mitukümmend aastat ette mõtelda, et see järgmine aasta poleks osa millegi suuremaks. Ja siis täpselt olev trass kutsus juhtkonna kui õhtul ja arutati ja tehti minule ülesandeks teha 30 aasta plaan. Kuulates teid, püüdes mõista metsaülikooli olemust, siis ma aru saan, kui nüüd selleaastane metsaülikool läbi saab ja eeldades seda, et haldusküsimustes Eestis ei ole sisuliselt 10 aasta jooksul väga mingisuguseid arenguid toimunud, kui ka järgmistel aastatel neid arenguid ei toimu, siis Teie ikkagi oma missiooni olete ju täitnud, et te kutsute kokku need inimesed, kes on täna otsustajad, kes on ka tõenäoliselt tulevikus otsustajad. Te muudate nad targemaks. Tahaks küll see nii on ja ilmub järjekordne metsakogumik, nii et need mõtete eest ei, ei hajuks ja võib-olla kunagi mitme ala inimesed saavad omavahel kokku, et siis võib olla mõned mõtted, kunagi hakkavad idanema. Aga me ise järgmine aasta arvatavasti võtame, teemaks haridus, haritus, sest on seda natuke kaks erinevat asja. Et hariduse saanud inimesed mõnikord on hari. Üle 40 aasta on tuhandeid inimesi metsaülikoolist läbi käinud, kaasa arvatud kaks meie neljas presidendist. Lennart Meri oli on, et see oli koolis käinud ja, ja Toomas Hendrik Ilves samuti. Nii et ma see aasta vaatame, et kes võimalik presidendikandidaat, seal võiks olla. Ma tänan teid selle meeldiva vestluse eest ja metsaülikoolide tuleb soovida pikka iga teemade ring, mis siin Eestis muret teeb. Ühest küljest saavad probleemid ühed probleemid lahendatud, aga teised tekivad iseenesest peale ja need vajavad ka ju lahendamist.