Eile õhtul esilinastus Tallinna kinos Artis dokumentaalfilm Mihhail Hodorkovski ist. Film iseenesest oli väga hästi tehtud ja me hakkame sellest filmist lähemalt rääkima kunagise Eesti suursaadikuga Venemaal Mart Helmega ja mis mulje film teile, Mart Helme, eks? Mulle jättis film väga hea mulje ja eelkõige sellepärast, et tegemist ei olnud propagandafilmiga. Niisuguste delikaatsete teemade puhul, nagu nagu on ka Hodorkovski teema, võib alati karta seda, et tullakse mingilt poliitiliselt platvormilt ja hakatakse siis tõestama seda, et just nimelt see platvorm on õige ja antud juhul ma kartsin natuke seda filmi vaatama minnes. Tegemist on propagandafilmiga, aga õnneks ei ole tegemist propagandafilmiga, õnneks on tegemist portreega Hodorkovski, st, aga see portree on maalitud niivõrd panoraamselt, et tegelikult me saame seda filmi vaadates ka portree Venemaast ja eelkõige muidugi Putini Venemaast. Ja natuke serva pealt paistab ka Euroopat. See film on hästi mitme kihiga, ta räägib kõigepealt naftagigandi Jukose alla turuhinna erastamisest sest et ei tahetud, et see firma satub välismaalastega. Ja kui Hodorkovski asus läbirääkimisi pidama juba hilisematel aastatel USA naftagigantidega, siis läks Putini Venemaal kiireks firma sisuliselt ju natsionaliseeriti ja mängiti Rosnefti, et kas see on niisugune erastamise lugu või see on kahe suure isiksuse, Vladimir Putini, Mihhail Hodorkovski vastuolu lugu. See on üht, see on teist, see on kolmandat, neljandat omal ajal, kui Hodorkovski protsess käis, Hodorkovski vangi mõisteti. Ma kirjutasin artikli, ma ei mäletaks, siis ilmus Eesti Päevalehes nendest põhjustest, miks Hodorkovski vangi pandi absoluutselt kõike Venemaal erastamisest osa võtnud, et inimesed võiks vangi panna sellesama süüdistusega, mis esitati Hodorkovski ehk siis maksude mittetasumine. Noh, ma arvan, et ka mitte ainult Venemaal, vaid kõikidel nendel kapitalismi sünniaegadel sotsialismi-st välja hüpanud riikides on on olnud selliseid, et erastamise, mis on noh, pehmelt öeldes küsitava väärtusega. Aga Hodorkovski puhul on kaks asja, mis on selles filmis ka üsna hästi, ehkki rõhutatult välja toodud, ma oleks neid võib-olla natukene või mina, režissöör, ma oleks võib-olla neid momente rohkem rõhutanud. Üks on see, mis tuleb välja juba sealt, kus näidatakse Hodorkovski kohtumisi Jeltsiniga. Tollase Venemaa presidendiga ja tollaste vene poliitikute ja riigiametnike tehtud intervjuudest tuleb see samuti välja. Venemaal on algusest peale olnud, et ma mõtlen siis Nõukogude Liidu lagunemise ajast alates väga kindel seisukoht, et eksisteerivad riigile olulised loomulikud monopolid. Need on raudtee, need on elektriliinid, need on maavarad. Need on kommunikatsioonid. Need on ka vene oma lennuliinid. See tuleneb mingil määral Venemaa eripärast Venemaal territooriumi poolest hõlmamatult suur ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist tuleb meil rääkida ikkagi territooriumi poolest maailma kõige suuremast riigist ja see suurriik vajab infrastruktuuri, mis seda riiki koos hoiab. Kui seda ei ole, siis noh, täiesti selge on see, et see riik laguneb tükkideks. Praegu räägitakse, et Venemaa võiks, võiks lammutada ära, seal võiks tulla Uurali Vabariik, Kaug-Ida Vabariik, Euroopa, Venemaa, võib-olla veel midagi. Ja on täiesti arusaadav, et Venemaa võimud on selle vastu ja Venemaa võimud soovivad vältida kõike seda, mis võiks viia niisuguse tulemuseni. Ja sellest seisukohast täiesti loogiline, ehkki võib-olla liberaalse lääne kapitalistliku mõtlemise seisukohast ebanormaalne, et riik püüab säilitada kontrolli nende nii-öelda loomulike monopolide üle. Ja siin on kaks tõde, siin on Merkantilistlik tõde liberaalse kapitalistliku majanduse tõde, mis igal pool näeb kasumit. Ja siin on ühe riigi valitsejate tõde, kes soovivad seda rikkust kasutada, kui mitte oma ühiskonna huvides nagu praegune vene režiim siis vähemalt oma isiklikes huvides ja mitte anda seda. Neid kuldmune munevad, hanesid võõrastega. Jaa, Hodorkovski läks sellega vastuollu Hodorkovski puhul süüdistus, mis on niisugune populaarne süüdistus, mitte otseselt kohtu süüdistus on see, et said meie käest võileivahinnaga ja siis tahtsid selle maha müüa võõrastele kalli rahaga ja seda ei luba. Ja seda ei lubatud. See on üks põhjus, teine põhjus on see, et ja see tuli sealt filmist ka päris hästi välja, päris mitmetest intervjuudest. Et Hodorkovski hakkas võimude suhtes käituma üleolevalt kõrgilt. Hodorkovski, nagu ma ütlesin, ka filmile järgnenud tugitoolikonverentsile, samuti nagu Berezovski ja mõned teised oligarhid tegid ühe mägi elementaarse vea. See viga on levinud lääneriikides, kaasa arvatud Eesti. Ja see kujutab endast mõtlemist, nagu lahendaks raha kõik probleemid. Ja kui mul on palju raha, siis ma võin endale kõike lubada. Ma võin üles osta elektoraadi, ma võin üles osta ajakirjanduse, ma võin üles osta oma poliitilised vastased, ma võin kõike teha, sest mul on nii palju raha. Hodorkovski ja Berezovski kujutasid ette, et neil on nii palju raha, et nad võidavad Venemaal teha, mida nad tahavad, kaasa arvatud kukutada. Putini ja tema selja taga seisvad eri teenistuslikud ringkonnad ja nad tegid teise väga elementaarse vea. Nad ei andnud endale täiel mõõdul aru, et Nõukogude Liidu lagunemise järel jäi Venemaal kaks funktsioneerivad üleriigilist organisatsiooni. Võib-olla tõrgetega funktsioneerivad, kuid siiski tervikuna funktsioneerivad ja need olid sõjavägi, armee ja eriteenistused ja see viga, nende kahe võimsa jõualahindamine tegelikult viisidki selleni võiks öelda lüüasaamiseni poliitilises ja majanduslikus võimuvõitluses. Ehk teiste sõnadega, kui oligarhid eelkõige antud filmi kontekstis Hodorkovski kujutasid ette, et nad on nii võimsad, et nad on kõikvõimsad tänu oma rahale siis tegelikult eriteenistused olid neist kogu aeg sammu võrra ees. Ja see viiski selle tulemuseni, mida me näeme siis filmis. Seega see film ei ole üks sellistest paljudest, et vaene ärimees, kes tahtis demokraatiat luua, pandi vangi, et on ka selliseid kujutlusega filmi olemas. Ei, see ei kuulu nende filmide hulka, see film on selles mõttes üsna objektiivne ja sealt tsiteeritakse üsna mitmeid lõikega Hodorkovski kirjast, mille ta saatis vanglast filmi režissöörile Sirilt Bushile, kes muide on ise vene päritolu vanavanemad, põgenesid Venemaalt revolutsiooni eest. Ja selles kirjas Hodorkovski vastab küsimusele, miks ta vangi pandi, mis olid põhjused, mis viisid tema vangistamiseni. Süüdimõistmiseni vastab täpselt samuti võimuvõitlus Putin kartis, et Hodorkovski on see mees, kes on võimeline oma karisma, aga ta on ju väga meeldiva välimusega, ta on, ta on tõesti väga šarmantne inimene, isegi kohtus isegi kohtus kohtu all olles. Ta on ühtaegu tagasihoidlik, kuid teistpidi väga võlu. Seda ka mitmed inimesed toonitasid filmised. Kui Hodorkovski tuli ruumi, siis oli kohe selge, kes on liider ja oma sarmi, karisma, raha ja sidemetega. Putin kui eriteenistusliku režiimi juht kartis, et et see on tõsine konkurent, seda konkurente tuleb karta ja see konkurent tuleb kõrvaldada. Ja samuti mainib ta sedasama, et ei soovitud tema äritehinguid suurte ülemajanduseta naftakorporatsioonidega šev Ron ekson ja teised. See oli põhjus. Aga samuti toob ta välja terve terve rea muid Venemaa sisepoliitika nüansse oma vastuses, nii et see ei ole väga üheselt lahtiseletatav, kõik see on, see on väga keeruline ja selleks, et mõista kogu seda sündmuste jada peab tundma Venemaa ajalugu vähemalt Nõukogude Liidu lagunemisest alates mida on muidugi tanner vaatajalt selge, liig nõuda. Meie vaataja ilmselt mõistab teda konteksti palju paremini. Hodorkovski nimi kerkis taas esile paar nädalat tagasi, kui Prohhorov teatas otsusest, et tema ei ole Braaveedeelo esimees. Enam ta ei juhi seda parteid, millest loodeti, et ehk tema just need toob selle uue tuule jälle kuidagi Venemaa poliitikasse. Vähemalt mulje oli selline. Kas Prohhorov kartis Hodorkovski saatust, et see võib ka tema endaga juhtuda, kui ta väga sõnakas on? Ta oligi sõnakese, ta ju tõi ka välja konkreetseid nimesid, kes on süüdi partei lagunemisest lausa. Sellest filmist tähelepanelikult vaatamisel tähele põhjalikul vaatamisel tuleb küllaltki selgelt välja see, missuguse hirmuäratava režiimiga või kõrvuti elada. Meie elame kõrvuti, me oleme nagu naaberkorteris. Aga inimesed, kes elavad selles korteris kus pereisa sisuliselt maniakaalne sadist ja lubab endale oma nii-öelda leibkonna liikmete suhtes kõike, mida talle pähe tuleb, kui ta leiab, et see leibkonna liikmed kuidagi käituvad talle vastu võetamatult. Me peame mõistvaid inimesi tõepoolest, nad kardavad. Nad kardavad. Sest mingi süüdistuse fabritseerimine KGB järglasorganisatsioonidele, FSB-le ja teistele ei ole Venemaal absoluutselt mingi probleem. Mingisugusest sõltumatust kohtust ei ole absoluutselt mingit põhjust Venemaa puhul rääkida. Kohtunikud kardavad täpselt samuti nagu kardavad lihtkodanikud, nagu kardavad opositsioonilised poliitikud, nagu kardavad ka mitte opositsioonilised poliitikud kes tahetakse maha võtta, see võetakse maha. Filmis oli näha, kui paljud praegused endised liidrid poliitilised liidrid keeldusid selle filmi jaoks intervjuud andmast. Isegi need, keda Hodorkovski rahaliselt toetas. Tähendab jah, no seal toodi välja Grigori Javlinski, kes ju oli nii-öelda kogu Putini perioodil see Venemaa demokratiseerimise lootus, kes on praegu poliitikas sisuliselt taandunud, sest ta mõistab, et see lihtsalt on tema tervisele väga kahjulik. Ja kes jah, Hodorkovski sai raha ja see oli ka muide välja toodud Hodorkovski kirjastushile ühe põhjusena, et ta rahastas opositsioonide toetus opositsiooni ja seda talle ei andestatud. Inimesed kardavad, me võime rääkida ka meil Eestis lääneriikides, sellest, et poliitiline korrektsus teeb järjekindlalt oma tööd ja on teemasid, mida inimesed eriti meelsasti puudutada ei taha või, või ei puudutagi. Siis noh, Venemaa puhul on asi märksa märksa julmem. Siin noh, holokaust on võib-olla teema, mille puhul on vastu võetud otsused. Selle eitajad peavad karistust kandma teiste teemade puhul nii hull asi veel ei ole, aga Venemaa puhul on asi väga hull. Seal tapetakse inimesi. Aga Hodorkovski on jäetud ellu, see on üks asi, mis tekib küsimusena seda filmi vaadates, et pall on tapetud, pankureid, ajakirjanikke, advokaate, kes kaitsevad inimõiguste eest võitlejaid, aga Hodorkovski on ilus ja annab pidevalt lääneriikidele võimaluse meelde tuletada, et inimene istub fabritseeritud süüdistuste põhjal kinni. Siin on kaks momenti, mis sellest filmist tegelikult ju ka väga hästi välja tulid. Üks moment on see, et ei oska Fischer. Saksamaa, eelmine välisminister, üle-eelmine, tegelikult juba oma intervjuu lõpus laiutas käsi ja ütles, et maailm ei ole nii lihtne, kui te ette kujutate. Inimõiguste järgimine ja nõudmine reaalpoliitikas ei ole tegelikult mõeldav. Tema kui endine välisminister praegu poliitikast taandunud inimene sai seda öelda. Me võime öelda, et see on tema seisukoht, me ei pruugi sellega nõustuda. Aga paljuski me peame ilmselt sellega nõustuma, see oli, oli, ei oska Fischer. Selle filmi näitamisele järgnenud tugitoolikonverentsil esines väga pika, väga huvitava ja väga mõtlemapaneva sõnavõtuga meie oma analüütik Vladimir Juškin, kes rõhutas kas, et Hodorkovski elusana on režiimile palju kasulikum, kui ta oleks tapetuna kondeleks hukatuna. Ja on kasulik selles mõttes, et saab kõigile kogu aeg näidata. See on näidishukkamine. Me mõistsime ta algul vanglasse kuueks aastaks. Siis tuli uus süüdistus, mõistsime ta uuesti kuueks aastaks ja keegi ei ole öelnud, et sellega on asi lõppenud. Me näitame teile kogu aeg. Nalitsioon, nagu Venemaal öeldakse. Te ei ole keegi ohutsoonist väljas ja me teeme teiega seda, mida me peame vajalikuks, kui peame vajalikuks, tapame ära nagu Anna Politkovskaja, nagu Aleksandr Litvinenko. Me tahame, paneme vangi nagu Hodorkovski ja paljud teised. Kui tahame, laseme vangist lahti. Te olete kõik meie armul seal režiim ja see tuleb sealt filmist päris hästi välja ja seepärast lohutasin mina oma sõnavõtus sellel väikesel tugitoolikonverentsil, mis filmile järgnes. Et me elame kõrvuti hirmuäratava režiimiga. Me ei saa selle režiimi agressiivsust ja kuritegelikult kunagi ülemäära alahinnata. See režiim on näidanud oma palet. Ja teiste kaasuste näol poliitilises plaanis ta näidanud oma nägu sõjaga Gruusia vastu välispoliitilises plaanis. Ta näitab igapäevaselt oma nägu maailma asjade mõjutamisega näiteks sellesama Strasbury Euroopa Inimõiguste Kohtu Üleeilse otsuse näol, kus sisuliselt Jukose kaasus rahvusvahelises plaanis õiguslikus plaanis võeti maha. Hodorkovski kaasus jäi. Hodorkovski puhul öeldi, et siin on tegemist inimõiguste rikkumisega. Kuid Jukose taasriigistamise puhul leiti, et Vene riik on talitanud täiesti õiguspäraselt. Ja see näitab, kuidas Venemaa mõjutab rohkem ja meeldivamalt ja küsitavamalt, kui me tegelikult igapäevaselt tahame endale tunnistada. Suur osa Jukose kunagisest juhtkonnast, sest on põgenenud välismaale. Kes on Tel Avivis, kes Londonis, kes Ühendriikides ja filmirežissööril oli õnnestunud Nad suures osas üles leida ja rääkima panna, kuigi Venemaal palunud nad Interpoli kaudu tagaotsitavaks kuulutada ja Interpol pole neid mehi üles leidnud või vähemalt pole neid kinni võtnud. See on esiteks režissööri suur võit. Aga teisest küljest, kas on võimalik, et inimesed, kes valdavad väga head informatsiooni siiski ootavad, et Venemaal midagi muutub või on nad löödud kaardid? No miski ei ole igavene, ta Putini režiim ei ole igavene. Põhimõtteliselt on meil tegemist väga ebaefektiivse majandusega. Põhimõtteliselt on meil tegemist hirmuvalitsusega, mis püsib inimeste passiivsusel kuid nagu jällegi Vladimir Juškin oma kommentaarides ütles. Venemaal on olukord, kus toimub riigi väga kiire lumpeniseerumise. 70 protsenti Venemaa elanikkonnast loetakse sisuliselt lompeni hulka kuuluvaks. Samal ajal suurtes keskustes Moskvas, Peterburis ja Novosibirskis Nižni Novgorodis on kasvanud arvestatav keskklass, kes ei taha elada niisuguses hirmu õhkkonnas sellises omavoli õhkkonnas, kus sa võid palehigis tööd teha, sa võid haljale oksale jõuda, sa võid firma omanik olla, sa võid olla korralik maksumaksja ja ometigi sul ei ole mingit kindlustunnet, et seda kõike sealt ära ei võeta. Nii nagu on ka mitmed oligarhid ju deklareerinud, kui Vladimir Vladimir Putin nõuab, me anname kõik ära. Botaanin terrib paska, mitmed on öelnud seda, see tähendab seda, et Meie kõigepealt palavalt armastatud Vladimir Putin jätab meid ainult ellu. Me oleme kõik ära, aga jäta meid ainult ellu. Inimesed ei taha elada sellises hirmu õhkkonnas. Ja Venemaa saatust ei otsustata mitte selle 70 protsendi lumpeni poolt. Pikemas perspektiivis otsustab see Venemaa allakäigu. Ja hiinlased on Venemaa puhul juba praegu kasutanud väljendit kustuv suur riik. Ta on ohtlik ja ta on veel pikka aega ohtlik, aga ta on kustu, suur riik, kui ta panustab sellele lumpenile lumpeni palavale, armastusele, Putini vastu. Aga keskklassi ei armasta Putinist, sest keskklass tahab elada normaalset elu. Elu, kus ta võib arvestada, et kohtud on erapooletud. Seadus kehtib võrdselt, kõigi jaoks kogutud vara ei jagata. Ta suvaliselt vallutaristlikult mingisuguse kliki poolt nende selle kliki kasuks ümber ja seda mõistetud ja sellest ka Juškin rääkis mõistetud ka Venemaa juhtkonnas, et kõik ei lahku kunagi Venemaalt. Kuigi julgen, tõi ka väga dramaatilisi numbreid selle kohta, kui palju eriti just keskklassi liikmeid on Venemaalt lahkunud. Ja meilgi oli siin eile just uudised Paldiskis seal ühte korterisse sisse kirjutatud 14 või 15 vene miljonäri. Need on inimesed, kes otsivad pehme maandumise võimalust, juhul kui asi läheb väga hulluks. Aga kõik ei lahku iialgi. Ja nagu juhtinud rääkis, on tehtud Venemaal ka ettevalmistusi selleks et võimalikke väljaastumisi maha suruda. Väeüksuste juurde on loodud spetsiaalsed snaiperid. Üksused on loodud spetsiaalsed üksused, kes peavad, keda koolitatakse, just nimelt tänavarahutuste ja seisuste konfliktide mahasurumiseks. Snaiprid, nagu Juškin ütles, on ennast väga hästi näidanud eelkõige Lähis-Idas, Süürias, Liibüas trump kujutage ise ette, kui meie laulva revolutsiooni ajal oleks äkitselt ilmunud kusagile katustele snaiprid ja hakanud inimesi tapma. Ost puhkenud loomulikult paanika, inimesed oleks 11 jalge alla tallates laiali hakkanud tormama. See võib olla küll lühiajaline efekt, kuid mingit efekti ja hirmuõhkkonda see kahtlemata süvendab ja seesuguseid ettevalmistusi režiim Venemaal praegu teeb, sest režiim tunneb ennast kõigele vaatamata ebakindlalt. Just sellepärast, et tegemist on sisuliselt omaenda koloniaalselt majandava klikiga. Venemaa armeereform on täielikult takerdunud, sest et kuigi on välja töötatud, uued relvaliigid, relva täiustatud tankid, täiustatud helikopterid, isegi dev step-tüüpi, ehk siis nähtamatuks muutvad radaritele lennukid. Neid kõiki ei suudeta seeriaviisiliselt toota, sest seda potentsiaali Venemaal enam ei ole. See on kõik käsitöö, on võimalik kokku panna üks, kaks lennukit mingi hulk tanke, mingi hulk helikoptereid, mis on tõepoolest maailma ühed paremad. Aga neid ei suudeta seeriaviisiliselt toota, seda võimsust ei ole. Seda oskusteavet ei ole. Venemaa kaitsetööstuse spetsialistid on kõik keskmise vanusega kuskil 57 58 eluaastat, need on noored, pensionärid juba ja nii edasi ja nii edasi. Režiim ei tunne ennast nii kindlalt ja sellepärast ongi vaja kruvisid kogu aeg ikka kõvemini kõvemini kinni keerata ja see on Venemaa Venemaa lootus ja selle peale loodavad Venemaal miljonid inimesed. Küsimus on selles, et revolutsioonide läbiviimiseks on vaja kriitilist massi. Eestis. Laulev revolutsioon oli unikaalne nähtus. See tõi viiekümneaastase okupatsioonisurve järel välja tõepoolest massid. Aga kui lõviosa inimestest on kas allaheitlikud leppinud mingil määral ka rahul, siis mingit kriitilist massi kokku saada on väga raske. Selleks on vaja suurt rahvaarvu. Et kokku saada miljoneid inimesi. Sellest osast elanikkonnast, kes ei ole rahul ja Venemaa puhul on see võimalik. Venemaa elanikkond 140 miljonit elanikku natuke peale annab selle võimaluse. Moskvas elab üle 10 miljoni inimese Peterburis viis miljonit inimest Nižni Novgorodis mingi paar miljonit inimest Novosibirskis mingi miljon peale. Tähendab, siin on kriitilised massid olemas, kes rahulolematuse puhul organiseerimise puhul võivad režiimi kõigutada. Vaatamata sellele, et 70 protsenti elanikkonnast loetakse lumpenisse No aga nüüd lähemal ajal toimuvad kahed valimised just ja seal oleks ju hea võimalus näidata oma meelsust, aga seda tegelikkuses ei sünni ja, ja üks asi veel, mul jäi mõte pidama selle Putini peale, et tegelikult on ta ainult fassaad. Ei ole vahet, kes, kes näoga nii-öelda riiki esindab režiim, režiim, tema jääb püsima. No natuke vahet on sellepärast, et sellel inimesel on juba teatud imidž üles töötatud, ta on laiade hulkade poolt väga armastatud asjad jooksevad paljaste rindadega lausa ringi Venemaale näidates oma armastust Putini vastu. Selles mõttes antud situatsioonis ei ole mingit vajadust selle näovahetamise järele. See vajadus oli, kuna mängiti teatud nii-öelda demokraatlike reeglite järgi, et kaks ametiaega said täis ja siis tuli just nagu vahetada. Ja kuna oli sel hetkel kasulik just nagu mingit liberaalsemat nägu näidata Venemaale, siis pandi presidendi ametisse. Medvedjev. Nüüd Medvedjev läheb, siin on väga palju spekulatsioone, kuhu ta läheb ja mis tast saab ja kuidas Putiniga on. Ma olen kuulnud mitmesuguseid versioone. Ma üldiselt usun, et et Putini aeg ei lõppe lähema 12 aasta jooksul. Tal on ka antud välja raamat aastani 2020 vist oli see Venemaa tee, nii kaua ta kindlasti tahab olla ka, et mis pärast saab. Venemaa ei ela mingis vaakumis. Venemaa elab üsna globaliseerunud maailmas. See, kuidas Venemaa toimib ja toimetab nii sisepoliitiliselt kui rahvusvaheliselt sõltub väga palju kontekstist. Kui Euroopa liit triivib sügavasse kriisi ja mitte ainult majandusliku kriisi vaid ka poliitilise kriisi. See annab Venemaale oluliselt rohkem mänguruumi juurde. Kui Venemaal tõepoolest opositsioon muutub väga jõuliseks ja võimule ohtlikuks siis see on kindlasti üks tõukejõud, et suunata tähelepanu välisprobleemidele välisperspektiividele ja ei saa välistada, et Venemaa võtab ette mõne väikese võiduka sõja jälle järjekordselt, et režiimi tugevdada. Kui Ameerika ühendriigid samuti maadlevad Edasi süveneva majanduskriisiga ja veelgi enam taanduvad Euroopast, siis on Venemaale signaal, et on teatud vaakum, kus on võib-olla võimalik osa sellest vaakowist oma kohalolekuga täita. Siin on väga raske öelda praegu 20 aasta peale ette mis saab toimuma? See, mis 20 aastat tagasi toimus 20 aastat tagasi. Me hõiskasime, kogu lääs hõiskas, et Venemaa on demokraatlik. Keegi ei osanud Putinit ette näha. Praegu, selles mõttes on meil ka, võib-olla meil on tegemist 20 aasta pärast lagunenud Venemaaga. Võib-olla meil on tegemist 20 aasta pärast demokraatliku Venemaaga. Meil on väga raske seda ennustada, miski ei ole igavene ja ükski inimene ei ole igavene ka mitte Putin. Nii et siin on arengustsenaariumid seinast seina. Aga meie peaksime antud olukorras ikkagi tegema ühe järelduse, me elame kõrvuti äärmiselt agressiivse ja rahvusvahelist õigust mitte millekski pidava režiimiga, mis ei ole loobunud soovist Vene impeerium laiendatud kujul üles ehitada ja laiendatud kuju tähendab vähemalt endist nõukogude liitu. Ja sellest tulenevalt see dikteerib meile meie käitumise. Ja see film selles mõttes oli minu meelest hästi mõtlemapanev ja hästi hea ja meil oli dušiga filmile eelneval õhtul ühine õhtusöök, kus ma tundsin natuke huvi, kust ta veel seda filmi näitab ja ta ütles, et läbirääkimised käivad väga paljudes riikides väga paljude agentuuridega. Minu soovitus oli talle ta kindlasti püüaks seda filmi näidata ka vähemalt Ukrainas ja miks mitte ka Kaukaasia riikides ja Ida-Euroopa riikides kindlasti Poolas, kindlasti Soomes, Skandinaavia riikides, nendes riikides, mis on ikkagi Venemaa vahetud naabrid ja osaliselt ka Venemaa noh, ütleme siis laienemispüüdluse sihikul. Nii et head kuulajad, katsuge kasutada võimalust vaadata kinos Artis sellel duši suurepärast dokumentaalfilmi Hodorkovski Mart helmele. Suur aitäh teile.