Mälestused lapsepõlvest, kodukohast, kooliaastatest ja mitte ainult mälestused, samal ajal ka ajalugu. Kui kas siis mälestused võivad olla ka ajalugu. Seitsmes Kruus. Eestlased üksi ei ole veel mitte ajalugu, aga mälestus on oluline osa ajaloost ja on oluliseks ajalooliseks dokumendiks. Omal ajal arvati paljude ajaloolaste poolt üksnes teatavate ametlikkude materjalide aktide ametliku kirjavahetus ja nii edasi põhjal on võimalik kirjutada ajalugu ja peabki kirjutama kuid ammugi, olles jõudnud veendumusele, et üksnes nende ametlikkude materjalide põhjal ajalookirjutamine ei õnnestunud mees ja nende põhjal kunagi teada täisverelised tolleaegsed perioodi, mida meie uurime. Sellepärast on ammugi juba tunnetatud, et ajalooallikana oluliseks on ka mälestused ja sellepärast vaadataksegi mälestuste kogumisele, üleskirjutamisele, väljaandmisele ja talletamisel mitmesugustes hoidlates suurt tähele pannud. Nii on ka minu lapsepõlve mälestused nimetatud pealkirja all mõeldudki. Nad ei ole mitte üksnes mõeldud ajalooallikana teatavates küsimustes, vaid nad on mõeldud ka selleks, et suupärasemalt 200-le nüütistele sugupõlvedele näidata, kuidas inimesed omal ajal selles keskkonnas, millest mul tuli kasvada, elasid. Väga õige suupäraselt ja meie kaasaegsele põlvkonnale sest kuigi aastate vahe ei ole just väga pikk, ometi, kui pall on selle aja jooksul muutunud mitte ainult ühiskondlik kord, vaid meie elulaad, tavad, meie kodud, meie ümbrus. Teie olete ajaloolane. Aga kas te oskaksite nüüd öelda tagantjärele, miks te valisite just selle ala ja milles paelub Teid ajalugu tänase päevani? See tuli sellest, et mul on alati huvi olnud inimese ja ühiskonna vasta inimühiskonna vastu. Kuidas nii-ütelda küsimuse vastu, kuidas inimesed vanasti elas? Seitsmest kruuseks igasühes meist on võib-olla pisukene kirg olla ka ajaloolane, olla ka teadlane. Anda omalt poolt ka üks kõikuv pisukene panus sellesse teaduse varasalve. Selleks täielikud võimalused iga inimene ühel või teisel teel oma töös ja omas elus kannab ka ajalugu ja iga inimene on ajalootegur ja iga inimene võib anda ka oma mälestust kirjapanekute järele olulist materjali ajaloole. Teie olite üks esimesi selliseid meie vabariigis ja veel laiemalt öelda kõik seda probleemide ringi, mida teie mälestuste raamatki haarab siis kodu-uurimusliku töö, esimesi entusiaste meie vabariigis. Nüüd on sellest kujunenud teadus, siis aga oli see harrastuskutsumus kiindumus. Hea kodu-uurimine on minul kas seotud olnud huviga just ühiskonna ja inimese elu ja ajaloo vastu ja see on ka mullegi varane huvi. Minu esimesed kodu-uurimuslikke artikleid juba pärinevad üliõpilaspõlvest. Siin minu käes on praegu Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise teated. Need on väiksed raamatukesed, need on antud välja juba õige mitu. Esimene nendest kannab aastaarvu 1959. Nii et võiksime öelda, et meie kodu-uurimislikule teaduslikule tegevusele on viie aastane juubelist saabumas. Marik. Kuigi kadumise teate esimene number ilmus 59. aastal tegutses komisjon juba vare 58.-st aastast. Juulikuul möödub uusaastat komisjoni asutamisest. Missugune on kõik see küsimuste kompleks, millele võib-olla lugupeetud kuulaja ei oskagi mõelda, kui te oma kodulinna või koduküla tanumatel tänavatel ringi uidata. Küsimuste kompleks on väga ulatuslik, mitte ainult ajalugu, mitte ainult ajalugu, eks ole ju meie kodu väga mitmekülgne. Meie kodu paikneb mingisuguses looduslikus keskkonnas, kuigi inimene võib-olla seda on hiljem muutnud, on rajanud asula. Aga siiski jääb ka see asula ikkagi seotuks loodusega. Niisiis ka kodu-uurimise valdkonda kuulub loodus, looduse uurimine. Erilist tähelepanu muidugi kodu-uurimises tuleb pöörata kaasajale, sest tänapäeva kodu huvitab ju meid kõige enam. Et teda ikkagi veel paremaks muuta. Siit me saame päris otsese praktilise Ja meie tegevuseks. Ja see ongi õieti meie tänapäeva kodurmusliku liikumise põhieesmärgiks aidata kaasa Meie uue ühiskonna kommunistliku ühiskonna ehitamisele. Aga näiteks niisugune küsimus mul tekkis praegu me tegeleme väga agaralt meie kodulinnade ja kodude ümbruse heakorrastamisega. No esialgu me näeme selles puht niisugust välist üritust. Tagasimõju võib olla avaldub ainult selles, et meil on lihtsalt selles ümbruses parem puhata, liikuda ja siis parem töötada. Kuid kas sellelgi ei ole oma teaduslik külg? Meie püüamegi kodu-uurimusliku liikumises suunata seda kõigiti kaasaega praegu nii hoogsalt meie vabariigis käimasolev koduümbruse korrastamise küsimus, millega tegeles hiljuti ka tulemusliku, et Eesti NSV ülemnõukogu sessioon on tervitatav kodu-uurimuslikku liikumist seisukohalt ja me kutsume üles kõiki kodu-uurijad kaasa lööma koduümbruse korrastamise alal, seepärast on tohutu suur tähtsus meie ühiskonna keskkonna ja elutingimuste kujundamisel. Kodutunnetus patriotismitunne peremehe tunne. Ja tõepoolest, kui niiviisi ilusa pühapäeva hommikul koduuksest välja astuda siis vist peaks hoopis teise pilguga oma ümbrust seirama koenud selle pilguga, et kas on ilus ilm, kas sajab vihma või ei, 100 siin vanatammik, seal kaasik kuskil huvitav suur kivimürakas, millele ei oskagi võib-olla esimene remont nimega saamislugu juurde mõelda või kasvõi teeviit kuskile külasse mille nimes vist küll, teadlase jaoks võib peituda kümneid probleeme. Niisugune näide päris Põltsamaa linna külje all näitab Davidel kiri Martin Lillevere nimeline kolhoos. Möödasõitjal ei ütle mitte midagi erilist. Hiljuti kogusid aga rajooni kodu-uurijad mälestusi selle tubli inimese kohta. Need avaldati rajoonilehe erileheküljel meie kodu. Ja nii sain minagi teada ja nüüd teie-meie kuulajad et sealkandis elas kord lilleperede pere, kus oli 10 last, kes kõik varasest noorusest peale pidid võõrale tööd tegema. Pikemast koolidest ei saanud unistadagi. Keskmine vendadest Martin Lillevere võttis aktiivselt osa Nõukogude võimu kehtestamisest, kes läbi suure isamaasõja lahinguteed tuli koju tagasi. Alustas tööd kolhoosi esimehena ja siis langes bandiitide kuulist tapetuna oma koduks. Nii aitavad tublid kodu-uurijad säilitada revolutsioonilise minevikumälestusi kodupaiga, kangelaslikku ajalugu ja tänapäeva. Nad aitavad teadlastel koguda rahvaluule tegelevad etnograafiaga ja mille kõigega veel, seltsimees Marek. Kodu-uurijate suurem enamus ongi just huvitatud niisugustest nii-öelda enam silma ka nähtavatest ja kõrvaga kuuldavatest nähtustest mis rohkem taolisi elamusi ja huvi oma kodukoha vastu tekitavad. Ja eks siin ole kiir, väga avar tööpõld nendele, kes on huvitatud rahva poolt loodud kunstiväärtustest rahva loomingust luulest. Ja nüüd siis muidugi asuvad seda koguma. Seltsi smaring, kas on palju meie vabariigis inimesi, kes tunnevad kodu-uurimise vastu juba puhtteaduslikku huvi? Ja meie arvestame neid umbes 2000 ringis, määrame nende hulka just need kodu-uurijad, kes ühel või teisel viisil saadavad materjale meie teaduslikele. Asutustele on nende korrespondendi teks. Andke andeks, ma ei pannud tähele, aga teil siin on meie vabariigi kaart ja sellel sõõridega ära märgistatud, küllap need vist on mingisugused kodu, uurimuslikut, kollektiivid või ringid või. Jah, see skeem, mis meil komisjoni ruumis üleval on, näidanud meile, kus asuvad meil vabariigis kodu-uurimisega tegelevad ringid, nädalgas kodu-uurimise ringid, kodulooringid või nimetades neid mõnel muul viisil. Ja nüüd head kuulajad teoreetilisele jutule lisaks pisut juba nendest praktilistest töödest, mida Tallinnas on ära tehtud linnamuuseumi juures töötavas kodurjumisse ringis. Me oleme oma mikrofoniga praegu külas ringi esimehe seltsimees Milleri tööruumides Teaduste Akadeemia haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonnas, kus Plaza Hõngu mineviku järele peamine siht meil siiski ei ole nii palju ainult vana uurida ja vala säilitada, kui vana-i hästi tundmisega kaasa aidata uue Tallina kujunemisele. Meie töö on õieti seda väga mitmepalgeline. Ja see koosneb nii-ütelda viiest põhilisest lõigust. Esimene on Tallinna uurimine ja Tallinna kohta olemasolevate teadmiste populariseerimine. Selles osas oleme meie pidanud sel aastal igal neljapäeval ühe ettekandekoosoleku ja talveperioodil pidasime koguniver ühe avaliku ettekande üks kord kuus ka esmaspäeval, nii et viis ettekandekoosolekud koguni, kus iga kord käsitati täiesti uut teemat. Enamikus need teemad olid kõik nii, et neist ei olnud veel midagi senini trükis ilmunud temaatika haaras õieti Tallinnat tema bioloogilisest aluspõhjast kuni tulevikuperspektiivide nii välja. Olge hea, öelge nüüd, kes võivad teil niisugused ettekandeid teha, mis nõuavad ju ulatusliku materjali läbitöötamist, lausa teaduslikku lähenemist. Enamikus on need inimesed ka ise juba teada, paslikud uurijad, sina, meile kuulub terve rida teaduslikke töötajaid, teaduste kandidaate, näiteks ajaloo instituudist, Ottokar maa, samuti elupõline Tallinna uurija, dotsent ja ajaloo kandidaat Rudolf Kenkma. Siis veel niisugused nagu Vello Tarmisto majandusteadlane müürissepp, kes on geoloogia instituudi direktori asetäitja teaduslikul alal. Aga peale selle on teine grupp. Need on, et inimesed, kes on eluaeg elanud Tallinnas olud küll teistel töödel, kuid eluaeg väga huvitatud olnud Tallinnast. Kõige iseloomulikuma neist on Aleksander Kivi, kes kaua aega oli Tallinna linna maamõõtja ja kogu aeg tundis Tallinna vastu huvi ja nüüd pärast pensionäri olekut veel kaks kolm aastat, istus spetsiaalselt selleks arhiivides ning on nüüd kogunenud niisuguseid materjalid, mida keegi teine kunagi Tallinna kohta koguda enam ei saa. Sest oma töö tõttu juba tema tunneb iga üksikut Tallinna krunti tema nii-ütelda tekkimisest kuni tänapäevani. Kõiki neid inimesi ühendab suur armastus tallinna oma kodulinna tema mineviku, oleviku ja tuleviku vastu. Ja ma kujutan ette, et teiegi, seltsimees Miller, kui te jalutate mööda Tallinna tänavaid küllap näete märksa rohkem teate, märksa rohkem kui meie, kes võib-olla mõnigi kord läheme mälestusväärsetest hoonetest mööda teadmatagi selle minevik. Meie üldiselt siht ongi see, et inimene ei käiks kinnisilmi oma kodulinna ajal ringi, vaid iga tänav, iga maja, iga nurk talle midagi, rääkige, kui minna näiteks lihtsalt Tallinna kohvikust mööda ratta sinna vaadata vasakule. Seal, kus on tellikatestide kauplus järsku küsida kellegi käest, kas tead, mis maja see on, vot need müürid, see on veel vana vesiveski. Umbes samasuguseid imelikke asju on Tallinnas igal pool. Meie ekskursioonid, mis me oleme suviti teinud, on imelik kuust küljest lausa avanud Tallinna. Võtame näiteks meie ekskursiooni mööda härjapea jõge, tundub väga romantilisena mööda jõge nagu aga seda hullem, et seda jõge ei ole olemaski. Aga jõgi, mida enam ei ole olemas, tänapäeval määrab mitmet pidi Tallinna majanduselu, sest 13 Tallinna vanemad vabrikud asuvad kõik veel neil kohtadel, kus väikeste TÖÖ kodadena juba 15. sajandil tekkisid nende eelkäijad ja kuuel on täpselt sama tootmisprofiil kivil alles kõigepealt on vanadel härjape veskitel veel mõlemat. Paberiveskid ja kommunaar asub sellel samal kohal. Kuu 15. sajandil tekkis juba üks nahaparkimise töökoda. See on minevik, kuid minevik ja kaasaega on lahutamatult seotud. Ja mulle meenub seltsimees Mölder, õieti üks esimesi nii silma hakanud teie ringi mõtteavaldusi oli seoses Tallinna vanalinna ja selle likvideerimise probleemiga nii-öelda seoses ühe ettepanekuga rajada sealt läbi jalakäijate tunnel. Selles seoses võtsime meie sellepärast sõna ette. Kõigepealt see väikene osa, mis haarab Tallinna vanalinnast, moodustab niivõrd väikese osa Tallinna kogu territooriumist et selle peale ei saa üles ehitada mingisugust Tallinna keskuse rajamist. Teiseks on meil ühel Meie meie ringis peetud ettekande, mis mida pidas seltsimees Kangropool eriti ilmekalt näidatud, milles on Tallinna vanalinna eri väärtus kõigi teistega vanalinnadega võrreldes ja see on selles, et Tallinna vanalinna vana ülesehitus, vana tänavatevõrk on säilinud, kuna üheski teises vanalinnas seda peaaegu ei ole. Pealegi on Tallinna vanalinn väga erinev nii hästi teistest Nõukogude Liidu kui ka suurest osast Lääne-Euroopa linnadest juba selle poolest, et tema müüriga piiratud ala on palju suurem kui teistel sama suurustel suurtel linnadel ja suurematelgi ja tema müürid on olnud vägevamad kui ühelgi peaaegu teisel. Kui meie isegi võtame tänapäeva selle heakorrastamise suure aktsiooni, mis on haaranud tervet vabariiki nüüd ka siis peab iga kord ennem mõtlema, mis seob vana ja juba olemasoleva uuega tervikuks, et meie lõppude lõpuks igale linnale säilitaksime tema oma näo. Meie tööstusettevõtted, meie tööpaigad, kus me veedame sageli suurema osa oma tööpäevast kuidas säilitada mälestusi nendest tulevatele põlvedele. Seal on muidugi ülesanne iseenesest põhiliselt väga selge, see tähendab me peame hoolitsema selle eest, et meie juba kaasaegset tööaastat nädalat tööpäeva hästi tunneksid töötajad kohalike elu tingimisi, samuti samuti hästi nende üritusi ja nende vaimset elu, kujunemise huvisid ja nii edasi, et selle põhjal luua kord kaasaja ajalugu, on, tuleb hoolitseda, et andmeid neist kõigist säiliks. See ei ole aga mitte üksnes tulevastel aegadel kirjutava ajaloo seisukohalt tähtis, vaid see on ka päris kaasaja elu kondlik koostöökorralduse seisukohalt tähtis. Mida paremini me kaasaega tunneme, seda paremini me kindlasti töötama. Seda paremini nii ka meie oma elujärje mitmesuguseid probleeme lahendame. Ja selles mõttes on hügi meil eriti kodu-uurimise komisjonis möödunud aastal üles tõstetud kohalikel tööstusasutuste linnades ja maal põllumajanduslikud, ettevõtete kroonikat, kirjutamise küsimus. Me tahaksime, et sünniksid nõndanimetatud kohas Kroonikat, niisugust koha kroonikad on sisse saetud Saksa demokraatlikus vabariigis päris seadusandliku korraldusega. Need kogemust olnud praegu huvitavad, aga enne kui me sinna koha kroonikate koostamisel, Ma tahaks elu täies üldsuses koha peal mikrorajoonis jõuame, on meil tarvis käia üks eellaste ja meie arvates oleks selleks elas üks ettevõtete kroonikate pidamine mis on väärtuslikuks materjaliks oma viisi ajutiseks ajalooks nende ettevõtete kohta. Ja nüüd on siin meie käes üks esimesi selliseid kroonikaid võib isegi vist öelda kõige esimene. See on Tallinna tehase Eesti kaabel ülevaatlik kroonika tehase tööst aastal 1962. Ja kui te lubate, siis serviksimegi nüüd seda koos Eesti kaabli kodu-uurimise ringi esimehe seltsi Fodressega. No peamiselt tehakse ju aasta kokkuvõtteid igas tihases, aga need on enamus ikka arvude kiri. Aga nende arvude taga on ju tavaliselt ja alati ikka elavad inimesed. Ja meie olemegi siis püüdnud natuke neid arve lahti mõtestada ja anda just ülevaade nende inimeste tööst, mida inimesed on selle aasta jooksul saavutanud. Julgeksin juba praegu öelda, nendest materjalidest, mis siin on kogutud võib teha aastategi pärast üldistusi selle kohta, kui tublist inimesed tegelesid loova mõttega ratsionaliseerimisega kuidas sotsialistlik võistlustsehhide vahel arenes, missugune oli toodang, missugused töötingimused, kuidas puhati, sporditi ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kõige huvitavam oleks praegu võib-olla see, kuidas inimesed niisuguse tööga toime said. See on küllaltki ulatuslik töö, mõnes mõttes teadlase töö, kes selle töö on ära teinud. Ajage meie rajasime oma töö kohe kollektiivsuse printsiibile. Me olime kindlad, et üks inimesele asjaga hakkama ei saa. Ja nii on meil praegu välja kujunenud kroonika kirjutame selle järgmine niisugune põhimõte, kõigepealt kõik meie ringi liikmed võtavad sellest kirjutamisest teataval määral, osa kõikidele on antud kätte, eks väikene lehekene, kus siis nemad üles märgivad tähtsamaid sündmusi, mis meie tehase elus on nende arvates juhtunud. Ja näiteks keegi ei pea paljuks pärast tööpäeva minna ja istuda arhiivis. Ja mis puutub tehase all uurimisse selle asjaga me oleme ka hakkama saanud teataval määral Tallinnas olevat arhiivimaterjalid on meil läbi töötatud, need materjalid on meil olemas ja osa nendest on ka juba kokkuvõtetena meil nii koostatud ja tänavu aasta, kus meie tehas hakkab tähistama neljakümnendat aastapäeva Peaksime midagi suutma nii ka üldistavat juba välja tuua. Kust sai tänane võimas Eesti kaabel kordama alguse? Ja iga suure asja algus on väike ja nii ka meie tehase algus oli väga väike, nimelt esimene töökoda rajati kunagise hind reose tikuvabriku ruumidesse Pärnu maanteel mis nüüd juba peale Pärnu maantee rekonstrueerimist maapinnalt hoopis kadunud on. Ja see väiketööstus, kus esialgsed töötasid seal natuke üle 10 inimese ja kus esimeses dokumendis on ka märgitud, et kõik tööd tehti käsitsi, saigi siis meie tehase nii esimeseks esiisaks 1000 968. aastal tehas moodsama profiili hakati tootma elektrikaableid. Ja ühtlasi see 1009 kolm, kaheksas aasta. Siis ongi Eesti kaablitööstuse nii algaastaks. Huvitav, kui palju siis neid Aabli tooteid oli selles ettevõttes? Jah, tõesti, see on huvitav märkida, et meie tookordne tehas oma 85 töölisega on nüüd kasvanud kümnekordseks. Tõepoolest piisab Paidet sirvida sedasama nüüd juba hädavajalikku kroonikat ja siit leiame kohe praegu on teil töötajaid kui 850 nii minevik, tänapäev ja tulevik. Sest iga töötajat huvitab ju homme teha paremini tööd kui täna ja selleks peaksid olema ka paremad töötingimused kui täna. Muide, üks huvitav üritus, millele tahaksin tähelepanu juhtida, seltsimees Andresel on siin kaasas kaust küsitlus tootmiskultuuri kohta. Niisiis mõneti sotsioloogiline uurimus, millele viimasel ajal nii palju tähelepanu pööratakse. Me tegime meie kohta tehase kohta, ilmus kriitika Õhtulehes töökultuuri kohta Omalt poolt, tahtsime siis kaasa aidata nende küsimuste lahendamisel ja püüdsime leida ka niisugusi mingisuguseid uusi vorme, kuidas töökultuuriküsimust lahendada. Tavaliselt tehakse seda konverentsidel ja arutlustel ja kunstnike abiga, aga meie läksime niisugust teed, et tuleks seda teha tööliste endi abiga, sest lõppude lõpuks, kes siis meie ruumide ruumi parem tunneb ja hindab, kui mitte meie ise, selleks me võtsimegi koostasime küsitluslehe. Ja meie kodu-uurimise ringi liikmed käisid siis nende lehtedega ringi, võtsid vastuseid nendele alkettidele. Ja hiljem, kui me nad olime kokku kogunud, tegime siis sellest ühe analüüsi. Tallinnas on vähe selliseid ringe, Eesti kaabliring on üks tugevamaid. Kuidas te olete osanud paeluda nii palju inimesi ringi tööst osa võtma? Võib-olla see töö ei tundugi nii kuivana ja asjalikuna, kui me võtame seda natuke laiemast aspektist. Meie ülesanne ei ole mitte tutvuda üksi ainult oma tehasega vaid me oleme võtnud oma huvi objektist kogu meie vabariigi, meie ekskursioonid, mis kulgevad kultuuriloolistes paikades. Need on saanud kõikidele nii omaseks, et meie tehase väljasõidud ei ole kujunenud mitte mingisuguse, ainult rohelises käimiseks vaid nad on ikkagi teatud eesmärgiga. Päris õigus ei aegugi, kõneldi jälle ajakirjanduses, kuivõrd tähtis on hoolitseda heaperemehelikult meie kultuurimälestiste rikkuste eest ja meenub, et teie olete suure töö selles osas ära teinud. Teie initsiatiivil rajati kunstnik August Janseni majamuuseum põl külla. Tänavu aasta me oleme seda tööd jätkanud, nii sai meie tähelepanu objektiks koos Tallinna kunstiinstituudiga kunstnik Ants Laikmaa sünnimaja Vigalas ja koos kohaliku maakutsekooliga korraldasimegi selle maja tähistamise ja peab ütlema, et asi ei seisnud mitte üksi tähistamiseks, vaid meil oli kõigil rõõm selle kontakti üle, mida meie saavutasime nii vabrikutööliste kui kunstnike maa, kutsekooli ja kohalike kolhoosnike vahel. Kas seegi ei ole mitte üks moodus, kuidas nüüd mitme eriala inimesed võivad nii väga hästi 11 mõista ja ühiseid nii küsimusi arutada ja lahendada? Ühelt poolt teadlased, kes range teadusliku järjekindlusega uurivat kodu-uurimise probleeme, teiselt poolt laiakti inimesed tehastest ettevõtetest ja mulle tundub, et see pakkugist võrdselt naudingut ja rahuldust nii vanale akadeemikule Hans Kruusile kui ka teile Eesti kaabli elektrilukksepale Lembit aadressil. On teatavaks harrastuseks ei saanud ja nagu ilma selleta ei oskagi ette kujutada, et neid peaks oma aega veetma ainult liival lamades ja päevitades. Võib-olla saab seda aega ka ühendada ja kasutada, näiteks meil on plaanis tänavu aasta pirita väljakaevamistel kaasa aidata ja seal saab mõlemat, saab nii puhata, päikest võtta kui ka kasulikku tööd ära teha. Ja mida ütleb selle kohta akadeemik, andke andeks, kui vana te olete praegu? Niisiis võib vist küll öelda, et üle poole sajandi Te olete kirjutanud ka Eesti ajalugu ja huvi selle vastu ei ole teil raugenud. Tänase päevani ei ole ju puhkusel. Ja mul on hea meel, et ma olen läinud nii pika aja jooksul nii ajaloo kui kodu-uurimisega tegeleda ja see on mind alati haaranud teadlikult ja. Tartusse ühiskonna paremale järjele tõstmisel sa tunnetad? Ütleme hauani ja kui sul on vajalikus ulatuses ka füüsilisi võimed, siis mikspärast seda mitte jätkata ja ma olen väga veendunud Meie kodu-uurimuslikku liikumisele kodu-uurimuslikku tööd rahva keskel on head perspektiivid ja et see meie elu omapoolselt aitab mitmeti edasi viia neis lõikudes kus ta tegeleb.