Eks elu sisse. Uurime, kas andmiseni. On lindistab, jookseb tuliigas tsiviilotsingusse, tuli on hästi kaua ja anduriga vilgub. Nii. Seisame pedagoogikaülikooli esimesel korrusel muuseumisaalis, siin on Mati Hindi näitus üles pandud. Selle õppeasutuse professor. Mati palun räägi ise nende eksponaatide ees natukene heledamaks kuulajatele. Nii nagu sa seda tegid oma näituse avamisel. See näitus algab sinu vanavanemate pildiga. Ja vanemad, keda ma isiklikult tundsin, kellest mul on väga elavad mälestused, kuigi vanaisa jäi Hirtuši kaldale maetud sinna kuhugi karjamaale. Ja mind vaevab küll vahel, et mul jäi seal käimata, kuigi ilmselt oleks seda kohta raske üles leida olnud. Ja. Kuidas seda ütelda? Küllap ma olen jõudnud sellesse ikka, kus hakatakse mõtlema, kust me tuleme. Kus oma tegemised ei ole enam ainsad tähtsad asjad. Tuleb tahtmine minna ajas tagasi. Ja taasta sellest ajast nii palju, kui oskab, nii palju, kui on võimalik enamuse või suure osa asjadega ju hiljaks jäädud niikuinii. Aga vähemalt see tänutunne. Eelmiste sugupõlvede vastu? Mat minu puhul ma arvan, et see ei ole midagi erandlikku. Taid päris normaalne, et kui inimene saab vanemaks, siis, Need eelmistest sugupõlvedest lahkumise valud ja vaevad on kaugenenud. Aga tänu muutub kirkamaks. Aga sina oled ju? Sa oled ju varemgi seda eestlasi kui ühe ketiahelaid, kui ühe ahela lülisid ühe ketilülisid sugupõlvede vahekorda. Sa oled sellega varem tegelnud, sa oled ju oma keeleteadusliku töödki alustanud oma Lõuna-Eesti. Juurte nii ei saa, see küsimus ei kõlba kuskile. Nii tähendab, sa ütlesid küll seal, et on aeg, aga sa oled ju ka varem väga palju sellest mõelnud ja kirjutanud sellest eestluse katkematust ketist ja nüüd siin tuleb see oma perekonna peal kuidagi väga suure üldistusena välja, sest oma vanaemast just sellest täiesti vanaemast oled sa ka keeleteaduslikult kirjutanud. Ja minu ema vanaema oli väga erandlik inimene. Kui. Kui ütelda seda? Kuidagi karmilt siis. Enam ammu ei jagune inimesed minu jaoks lihtsateks inimesteks tähtsateks inimesteks, vaid lihtsalt inimesteks ja tõbrast, eks. Ja. Naissoost olevustest on minu emapoolne vanaema. Mulle. Lihtsalt headuse, inimlikkuse välja kannatamise kannatlikkuse. Ja jumala kartlikkuse tarkuse niisugune ületamatu vaimne eeskuju, et paratamatult tahan minna aeg-ajalt mõttesse tema juurde tagasi, seda enam, et see elu ei olnud tal sugugi kerge. Ta jäi. Suure teekonna kõige vanemaks peretütreks ema suri, oli ta 16 aastane, kui ma nüüd midagi segamini ei lähe. Ja tema ei saanud enne mehele minna, kui kõik 12 temast nooremat olid mehele pandud. Abi ellutatud. Ja kõik hästi ja ta ei, peaaegu kõik ikkagi Lõuna-Eesti suurtaludele traditsioonide kohaselt. Et tema oli kolmekümneaastane, kui tema tohtis baari minna. Ja oma kolmest lapsest pidi ta matma kaks. Vot on nii läinud, et. Selle lõikame välja et on nii läinud, et mina tean, mis on lapse matmine. Ja ma mõtlen ka oma vanaema peale, kes pidi kolmest lapsest kaks matma, nii et kui ta 56. aastal Siberist üksi tagasi tuli siis oligi elus ainult see üks minu ema, kes elas ka võõras nurgas kodunt välja aetud. Rahvavaenlaste perekond, nagu me olime. Siin vaatabki pildilt vastu sinu ema ja lugeda võib siit kommentaarist, et see on kolhoosniku aegse passipildi järgi tehtud suurendus. Minule on see pilt väga armas, sest et vanemad inimesed, kes mäletavad veneaegset basse, need teavad ju, et see passipilt oli pöidlaotsa suurune. Ja sellestki veel siis üks nurk templi jaoks. Kuulge aga see nüüd siin suurendatud ja ma, kui ma mõtlen oma emale, ta on siin, noor naine, koduta kohata, mees, polaaruur Uuralis surmalaagris, lapsed käivad paljajalu koolis. Ja tema saab kolm kopikat ja peotäie põhku normipäeva eest. Ikkagi Tartu tütarlaste kasvatuse gümnaasiumi käinud, talub suurt talu see naine siis, kui me vaatame siin üht pilti samas reas ülevalpool. Seal on mu isa talu talu pere üks kuu pärast Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamist 39. aasta septembris. Sellel pildil olen juba ka mina ema süles, mu õde on isa kõrval. Sellel pildil on nüüd kõik peale minu on surnud ja selle pildi inimeste elusaatusega väga, väga väga kirjud. Üks talusulane oli see, kes ennast metsavennana koos varjas mu isa isaga koos. Üks läks Austraaliasse ja sai seal miljonäriks. Tene tütarlapsest karjatüdruk, läks Paldiskisse baase ehitama ja läks laevade konvoi ka Leningradi. Kui ta ellujäämiseks rindele läks, et mitte nälga surra, tagala no siis siis ütles ta mulle ja kohtusime viis aastat tagasi, kui mu 60. sünnipäev oli, saatis ta sellesama pildi, saatis ülikooli eesti keele kateedrisse nagu tol ajal nimetati veelgi. Ja ütles, et kandis seda kogu sõja kaasas kui kõige helgemad mälestused ilusast elust. Kõige kaitsta oma aeg tema elus, soli kulaku talu karjatüdrukuna. Kõige õnnelikum aeg, et kui veel saaks, et ta ütles, et kui veel saaks korrad näha seda. Ta tuligi punaarmeega tagasi, leidis eest, et see suur talu on laastatud perekond laiali puistatud. Peremees vangilaagris. Tead järel pole suurt midagi. Aga me kohtusime sele, Natalja Koso Bencoge veel mitu korda. Väga südamlik inimene, kes, kelle elusaatus kujunes ka väga raskeks. Ja kes lõpuks Leidis. Tõesti abi ja toetust. Eestlastele armsas luterlikus kirikus. Nii ootamatuid pöördeid teeb elu, kui me vaatame neid pilte, sest et iga pildi taga on ju on ju mingisugune lugu. Isa ja ema pildid kõrvuti ema kolhoosniku pilt, sellest kolhoosniku või vene nõukogude alama passist isa piltpostkaardile joonistatud kaasvangi poolt postkaardile joonistatud. Et need muutused olid ju väga äkilised. 39. aastal oleme me. Ja veel 43. aastal oleme me oma õega ilusates madruseülikondades isa taluhäärberi trepi peal. Ja kaks aastat hiljem ei olnud sellest maailmast järel peaaegu mitte midagi. Ja nüüd ongi lugu nii, et, et nendest inimestest, kes on nendel piltidel, olen ainsana ilus mina. Ja selle tõttu tunnen ma, et mul on kohustus, kuna ka oskus, kutsumus. Tahtmine ja mul selle tõttu on kohustus. Läks küll, nii et mul on nüüd kohustus ka päästa oma poja pärandist mis veel on päästutav ja ja kui me sinna natukene paar sammu edasi astume, siis see näitus lõppebki ju minu raamatuga. Keel on tõde, on õige ja vale ja mu poja madise raamatuga maaniga vaade merele. Mõlemad jõudsid välja just selle näituse avamiseks, nii et. Kui ma raskes silma haiguses pärast poja surma mõtlesin, et mis oleks need pooleli jäänud tööd mida ma ikkagi väga tahaksin oma jõuga lõpetada siis need on siin nüüd ilusti väljas. On on läinud nii hästi. See näitus muidugi nagu sa siin selle näituse juurde kuuluvas väikeses tekstis ka osutad, on valik tõesti valik ja siin ei peegeldu sugugi vähemalt minu pilgule kogu sinu keeleteaduslik töö ja, ja sinu sinu kogu keeled ei peegeldu ka selles paksus raamatus, mis siin Ilmamaa kirjastusel neid mõtteloo ja see on välja ilmunud, vaid see tegeleb millegi veel suurema ja veel üldisemaga üldis emaga, kui on keeleteadus, see tegeleb, ma julgen öelda eestlasega Eesti eestluse saatusega, tema mineviku ja tulevikuga ja ikkagi ka lootustega. See raamat on raamitud pika sissejuhatava artikliga, mis ava meelsemalt, võib-olla kui senisest on tehtud, heidab pilgu ka nõukogude aegse teadusasutuse õhkkonnale ja ja lõpeb 1999. aastal peetud kõnega Välis-Eesti kongressil, mis räägib eestluse meie identiteedi imperatiivist ja on võrdlemisi raske tekst selles mõttes, et tõstab paneb küsimärgi alla paljusid asju, aga ometi mitte eestlase tulevikku. No oma mõtetes olen ma küll selle küsimärgi pannud korduvalt. Ja minu jaoks see pole ikkagi paratamatu ajalugu ja see teeb selle Selle mõtte eriti talumatuks, et see pole vaatamata ajalugu, nagu näiteks liivlaste puhul keda majumist viimse kui hinge nii ikkagi isiklikult tundsin ja kes nüüd on läinud ka viimseni. Need, kes liivi keelt emakeelena lapsena õppisid Raamatust rääkida siis raamatus ei ole õieti ainsatki keeleteaduslikku artiklit sest ma tegingi niisuguse valiku, et keeleteaduslikud artiklid kuuluvad teistesse kogumikes. Ja siin on üldisemad nagu paremini TALO vale vastavad artiklid ja kirjutised. Vaat mis sa veel küsisid seda vestluse asja, see on minu jaoks on see eriti valusa küll see, et, et see eestluse perspektiiv on, on praegu ikkagi väga kriitiline, ta on kriitiline eelkõige eetilises mõttes, sellepärast et et eestlust ei väärtustatagi. Ja see asendatakse kõige muuga, mida saab paremini müüa, mis paremini läheb kaubaks. Ja õieti öelda neid sõnu ei tahakski. Üldse ühes lauses koos pruukida, sest on asju, mida ikkagi ei tohi mõelda, et kas õnnestub sellega äri teha, kas õnnestub seda maha müüa. Ja. Eestlaseks olemine on minu jaoks inimeseks olemise vorm, nii nagu sellel uuel ärkamisel lauldi. Kui mind eestlaseks loodi, kui on eestlaseks loodud, siis ei ole siin mingisugust valikut, ei ole? Ei ole. Nüüd öeldakse, ei ole eetiline, aga see sõna on ka kaotanud juba peaaegu igasuguse tähenduse. Et on ikkagi ülimalt torlik ja, ja Alattur üldse rääkida sellest, et et meil on veel teistsuguseid valikuid, teistsuguseid valikuid tuleb inimestele ette. Ühekaupa individuaal reaalselt elusaatused võivad olla nii viivad teisend maailma otsa, luuakse perekonnad, mis on segaperekonnad, see kõik on inimlik asi, aga rääkida siin, et rahval võiks olla mingisugune teine mingisugune mingisugune alternatiiv. See on nii reeturlik asi, et minu mõte tegeleb sellega küll vägagi tihti. Kuid seda võimalikuks pidada, lubatuks pidada. Vaat sellega on õieti nii, et seda ma pean, kahjulik, kahjuks pean ma ütlema, et see on võimalik, aga ma ei pea seda lubatuks. See on, see ei ole lubatud asi, see ei ole asi, mida inimene tohib teha ja inimene ja aga ühiskond, kui ma räägin praegu sellest, et, et see ei ole lubatud asi, siis mõtlen ma seda, et et Eesti ühiskonna kond ei tohi käituda nii. Eesti poliitika ei tohi käituda nii, et et ohus on see, missa on meil inimeseks olemise vormi üks osa, me ei pääse sellest kuhugi ja kui me tahame sellest pääseda, siis me ei ole enam meie ise õieti öelda ei ole siis mitte midagi. Raamatu viimane kõne või viimane artikkel siis on 1999.-st aastast, aga nüüd need viimased aastad kus elu tormiliselt muutub jälle ja jõud vahelduvad, tõusevad-taanduvad kerkivad on tulnud käibele termineid nagu kaks Eestit, teine Eesti, järgmine Eesti, Eesti nokia, eesti märk ikka nagu otsitakse seda kindlust ja tuge identiteedile, aga kas see on viinud edasi? Kas see on sinu arusaamu kuidagi kõigutanud, sest sellest raamatust ja kogusu nendest poliitilistest kirjutistest võib nii öelda või ühiskonna kirjutistest kumab ikkagi läbi see, et eestluse tugi on keel ja kodukoha tunne. Alustada tuleks sellest esimesest missioonist. Aga ma küsin seda, et, et 99 oli nii, aga et nüüd on, vaat ma tahtsin just see, et, et need kogu aeg nagu tegeletakse asjaga. Nad tegelevad niisuguste märgi otsimistega tegelevad inimesed, kellel ei ole seda kindlust endas. Mina ei vaja mingisugust märgi otsimist, mulle pole vaja mingisugust märki. Ma olen siin siin maa ja minu lugu ja see, kust ma tulen. Ja kuhu ma tahaksin, et ka need, kes minu järel tulevad, jäävad ja lähevad ja uued tulevad ja ja lähevad vaja mingisugust märgi otsimist, mingisugust meeleheitlikku nokkijate väljamõtlemist. Kui igaüks täidaks oma kohust nii hästi, kui ta suudab päris hästi võime, ei täida seda ju ju keegi, sest. Tublisid inimesi, kes kellel oleks põhjust Teistele Holloway, kes, kes võiksid mõelda, et nad on teistele eeskujuks, vot need inimesed vaevalt et üldse mõtlevadki niisuguste asjade peale nad on ja ongi kõik. Märgi otsimine ja nokkijate välja mõtlemine, see on üks. See on üks tühi töö ja vaimu närimine, mis näitab seda, et tegelikult olemasolevad väärtused tahetakse jälle kord asendada kassikullaga näilikke, väljamõeldud asjadega. Sest üks tegelik asi kasvab välja ajaloost, ta tuleb ise, ta ta on, tal on mingeid juure, tal on mingid põhjused, mitte et üks üks seltskond mõtleb, et et nüüd teeme selle asja ära, see pole nii. Aga nüüd siin ütleme keelesaate kuulajatele, otsene küsimus ka eesti keele kohta, millisena sa praegu eesti keele olukorda ja asendit näed on ju nüüd peetud viimastel aastatel palju diskussioone muutuvast keelest siis pidevalt on kõne all kõnekeele uurimine ja mõnes mõttes ka kõnekeele niisugune jumalikustamine, tema tung igale poole ka sinna võib-olla, kuhu ta ei kuuluks. Keelega tegeldakse, keele ümber on juttu? Ei saa öelda enam, et keegi ei hooli keelest, aga kas see hoolimine läheb õiges suunas ja kuidas sina, jah, keeleteadlasena seda näed? Pean ütlema, et ma ei saa paljudest asjadest aru ja kui inimene ei saa asjadest aru siis on targem, kui ta selle koha peal vaikida. Mina ei saa hästi aru, miks. Eesti. No palun väga, mina olen omal ajal on mind peetud peaaegu kirjakeele lammutajaks, sest et ikkagi mõistlikke ma olen alati seisnud mõistlike vabaduste eest. Aga, ja olen ka praegu mõistlike vabaduste pooldaja. Aga kui. Paasus tungib meie noh, siiski ainult sajaaastase traditsiooniga kultuuri keelde siis on see väga ohtlik. Vaat. Tuli praegu pähe. Peeter Sauter. Kes? Võib-olla mõne arvates on üks ropu suuga kirjanik. Ka mina nii ei arva. Minu arvates on Peeter Sauter kirjanikele, süda valutab. Ja tema üks viimaseid Loomingu Raamatukogu filmilugusid pori algab sellega. Fory määrib kõik. Kui pori ja lumi kokku puutuvad siis ei, ei tule sellest ilus valge helendav, puhas lumi. Vaid sellest tuleb pori ja muda. Ja sama lugu on keelega. Kui vulgaar asus kasimatus, roppus. Kui see muutub ikkagi. Nii igapäevaseks, et. Ka päris ametnikena käsitatavad Eesti Raadio või Eesti televisiooni uudistesaated võtavad üle labaseid ja traditsiooniväliseid hulka väärseid, väljendeid. Et siis juhtub sama lugu. Need folkarismid ei muutu vabaks ilusaks vaid see särav ja ilus. Kirjakeel muutub poriseks. Ja seda juhtub meie ümber. Praegu kogu aeg on neid, kes arvavad, et see ongi demokraatia ja mina arvan, et see ei ole demokraatia, vaid see on lihtsalt labasus. Ja teine asi, mis mulle väga muret teeb, on see, et, Et keel on muutunud Agressiivseks ründavaks nagu kogu meie Elu on muutunud agressiivseks ja ründavaks teistest mööda üle ja nii ka on. Keeleagressiivne ründav kasutamine on ikkagi tugevasti ülekaalus, nii nagu elaksime me Kagris igapäevases keelekasutuses. Mingi mingis reklaamima maailmas. Ja reklaam iseenesest on ju, on ju tühiasi õhu müümine, inimestega manipuleerimine, ajupesu kuidas aheldada? Vot seda olen küll, mina ei tea, kuidas seda ohjeldada. Mina ohjeldani isiklikult ohjeldan ennast sellega, et ma peaaegu ei loe internetti. Haavaon väga suure vastuseisuga ainult korrad, kuu või kahe tagant oma e-posti kirjakasti, sest et ma ei taha, et niipea, kui ma arvuti sellelt kohalt avan, mulle tehakse sündsusetud reaalseid või kriminaalseid pakkumisi. Ma ei taha, et minu ellu tungitakse niimoodi. Tuleb lihtsalt võimaluse korral valida, kuid valikuvõimalused on väga väikesed. Mina mõtlen näiteks selle peale, et ma sõidan. Kui ma sõidan umbes neli korda nädalas, sõidan ma Saaremaa laevakompanii laevadega üle suure väina. Ma mõtlen nagu Fred Jüssigi, kus oleks see koht, kus oleks vaikus kus ma saaksin mõtelda oma mõtteid või lugeda oma oma asju, aga pole ikkagi olema Elmari raadio või mõne teise raadio meelevallas. Ja mitte keegi ei küsi sellest, et et, et mina ei taha. Siis Mul jääb üle ainult oodata, millal see pool tundi piina lõpeb. Ja ma olen jälle oma vaiks vaikses autos, kus ei ole mingit tümpsu, sõidan oma metsakolkasse ja tegelen seal oma asjadega laenama. Tulid ja kirjutan iga aasta vähemalt ühe raamatu. See on nüüd küll hea koht lõpetamiseks, sest kuidagi ei tahaks ilma optimistlik. Kuidagi ei tahaks nii langevas toonis pala lõpetada. Sest et siin on näitus Mati Hindi senisest elutööst. Siin on näha tema mure, tema osavõtt Eesti elust, poliitikast üsna pikk ka ajalõigu jooksul. Teadusest, siinse kõrgkooli ülesehitamisest, paremaks muutmisest ja. On igatahes loota, et see teaduslik töö otsene keele uurimine jätkub ka. Jah, ma pean muidugi ka selle koha peal tegema rangema valiku kui palju ja, ja mida? Igal juhul olen ma otsustanud Perekonda tabanud sündmuste mõjule. See 65. sünnipäev on kogu maailmas kokku maailmaõli koolides aktsepteeritud niisuguse järelemõtlemise hetk enam, kus on võimalik muuta suunda. Ja nagu ma sellest saatetekstis ka, mis seal on kähis. Ütlesin et ma olen otsustanud püüda jätkata niimoodi, et järgnema tahan, et kui neid tuleb ei oleks lihtsad, uued kruvi, keerdu keermed, uued lisanduvad kruvi keermed, vaid oleksid mingid kokkuvõtted, niikaua, kui kui kokku võtetki huvitavad, sest paratamatult on ikkagi läinud nii, et. Vägagi ilusad filoloog, loogilised keeleteaduslikud, pisileiud või tõestused avastused ei eruta enam nii väga kui 30 aastat tagasi. Ja see seitse-kaheksa aastat. Ma olin Eesti poliitikas ootamatult muutis seda hindamise mastaapi. Et on ka teistsuguseid skalasid ja teistsugustel skaaladel võib see, kas mul õnnestub lõunaeesti kirjakeele põhjal üht või teist asja tõestada. Et see pakub mulle küll aeg-ajalt sügavat huvi. Erutus kui niisugune on juba väiksem. Mind erutavad praegu rohkem need asjad, millest me alustasime ja ma arvan, et ma ei tee väga valesti, kui ma ülejäänud ajal, mis mulle on antud. Ei püüaks meeleheitlikult istuda sadulas ja vanas sadulas ja ja selle vanaonu vana krono vanas sadulas ja püüda veel avastada mingeid pisikesi asjale, küsi mida nagunii teised leiavad, kui neile anda. Need asjakesed on väärtuslikud, vaid püüaksin midagi kokku. Ta. Ja millegi üle rohkem järele mõtelda, sest sest sini punases kastis selles näituse viimases kastis on ju asjad, mis on minu jaoks peaaegu kõik kõrvalised. Siin on mu poja autoportree. Ma olen üks väheseid inimesi ka temale lähedaste hulgas, kes tema kunstiannet kõrgelt hindab. Teised häbenevad seda teha. Kuid mula kunstnikest, sõpru siin esijoones Paul Allik, kelle maalitud pilt ka siin näitusele väljas. Kes toetavad minu kiindumust ja armastust selle vähese loomingu vastu? Siin on põhja või eesti kirjakeelne uus testament, millest tuli kolm trüti minu keele toimetatuna ja Lõuna-Eestiga selle vastadestament 1686, mille väljaandmise eest ma tõesti võib-olla kaks kolma Stat vahetpidamata kulutasin mõjukate inimeste närve ja mis läks ka korda, siin on natukene natukene mu kunagise poliitilisem mõttekaaslase Rein Taagepera toodangut, mida ma olen toimetanud ja valinud. Siin on Göte teaduse ja kunstialased aforismid. Olen Götega tegelenud elus paar aastat ja käinud ka tema kohtades Saksamaal. Oli aeg, kus ta avaldas mulle sügavalt mõju. Sellised mõttetarkused mõjuvad ka praegu kui üle lugeda ja siis need viimased raamatut, millest me juba rääkisime minu mõtteloo köide ja mu pojale romaan, mis praegu on viimased raamatud. Aga noh, juba võib ütelda, et eile andsin ma ühele kirjastusele üle 330 13 leheküljelise viimistletud küljendatud käsikirja. Kui silmanägemist ja tervist jätkub, siis ei jää viimaseks. See oli väga hea lõpp, aga ma tahan vahele panna selle veel, et ometi lähed sa igal neljapäeval üliõpilaste ette, kes on noored ja tarmu täis ja kes on meie tulevik. Ja nendele sa suudad kindlasti süstida seda sama armastust oma rahva ja keele ja vastu ja usku tulevikku. Ma pean siia juurde lisama, et loodan, et see nii on. Kuid ma väga väga õnnelik, et mul on peaaegu peaaegu iga aasta või väikeste vahedega. On eesti keele kõige karmimaid kursusi on kuulamas, semul eksameid tegemas mõni välismaalane. Kes seni on alati olnud kas kursuse mari või parimate hulgas, nii et kui rääkida eestluse väljavaadetest, siis üks Hea perspektiiv on niisuguste noorte inimeste andumus eesti keelele ja õpingutele Eestis. Üks väga hiilgav üliõpilane Dirk Müller, rahal saksa noormees on juba pedagoogikaülikoolis õppejõud. Tema oli vaieldamatult mul kõige targem. Kõige veatum, kõige briljantsem üliõpilane, eesti filoloog. Mul on olnud Soome üliõpilasi, kes on olnud äärmiselt tublid ja kellele ma pole teinud vähimatki hinnaalandust selle tõttu, et nad on välismaalased. Praegu on molu katalaani noor naine on nädala pärast, kirjutab eksamitöö, ma olen täiesti kindel. Võtab selle väga hästi. See on selline positiivne tunne, et kui noored inimesed Hispaaniast Põhja-Soomeni, kes Euroopa Liidu äärmistest punktidest leiavad, et nende mingis mõttes nende kodumaa, nende, kus nad tahaksid olla, on Eesti siis Dust mul, et ka meie, Eesti noored ja võib-olla lõpuks koguni need, kes Eesti elu kõige rohkem mõjutavad ja otsustavad selle tuleviku üle. Saavad aru, et see on üks väärtus, mida Meil lihtsalt ei ole õigust reeta, meil lihtsalt ei ole seda õigust, me ei tohi seda teha. Sest meie ees on on ju kõik need, kes on, sellest rääkimata, neid sõnu defineerimata on elanud selleks, et selline elus kestaks ja, ja ja oleks sellel maal