Ongi aeg avada tänase pühapäevase stereoga viimane lemmikraamat. Selleks on uuskreeka kirjanduse esimese suurkuju konstantiinoskavafize valitud luuletused. Kawafist, kes elas aastail 1863 kuni 1933 peetakse meie sajandi üheks originaalse maks luuletajaks. Ta sündis ja elas, välja arvatud õpiaastad Inglismaal ja mõned Konstantinoopolis veedetud aastad Aleksandrias Egiptuses vaikse ametnikuna Errygatsiooni ministeeriumis töötades sai temast tasapisi tunnustust leidev poeet, kes lasi oma luuletusi trükkida üksikutele lehtedele sõpradele kinkimiseks. Elujal kaubaks ta oma loomingut teha ei lasknud. Ühtegi raamatut ei avaldanud. Ta oli ülimalt enesekriitiline, nii et 50. eluaasta paiku sõelus välja oma loodust vaid 24 varasemat teksti mida arvas säilitamist väärivaks. Ja missugune õnn, et ühel sügisesel päeval kolm aastat tagasi avastasin Novgorodi raamatukaupluses Constantinus Kawafize valitud luuletused. Muidugi oli neid seal rohkem kui 24 neid luuletusi, millest olin hõrgu maitse kätte saanud juba varem siis kui lugesin neid üle kahe mehe tõlke. Nimelt ilmus kaks Kawafize luuletust soomlase Tuomas Anhava luulekogus sest selle koostaja Paul-Eerik Rummo vajalikuks näidata tolle poeedi tõlke meeldimusi just kreeklase kaudu. Ju siis on midagi ühist kolme nii kauge maa poeedil. Ning veel, 1984. aasta Loomingu juuninumbris ilmus valik Constantinus Kawafize luuletusi, Mati Sirkeli uuskreeka keelest tehtud tõlkeheina. Nii et venekeelsed valitud luuletusi hoian kui mälestust heast õnnest, mis lubab mõistust ja südant puudutanud luuletajast rohkemgi teada saada, kui seni emakeeles kätte saada on õnnestunud. Niisiis Constantinus Kawafis nimetatud järeltulijate poolt ka väsinud kultuuripoeediks nimetatud läbinisti kreekalikuks, ent samas ka läbinisti 20. sajandi modernistiks, kellele on omane fatalism nimetatud kirgedes, elumahla leidjaks kahedonistiks, Helenistlikuks nautlejaks ja titaktiks nimetatud, samuti ajalooliste ja moraalsete mallide lõhkujaks irooniliseks, Descilosionistiks skeptikuks. Ent kas pole need kõik inimloomuse higi paradoksid? Siin on siis õhtune valik vana targa mehe luulest kes on ühes erakirjas tõmmanud võrdlusmärgi poeedi ja rätsepa vahele. Nimelt saavat mõlema töö tulemus kuuluda korraga vaid ühele inimesele. Täna õhtul olete see inimene, teie konstantiinoskavafize luulet loeb Mikk Mikiver. Ja mu süda, kui koolnul on kohtunud kõik mõistuse ponnistus lõplikult luhtunud. Kuhu pilguga pööran üks kõikulen vaid musti varemeid oma elust siin. Pole laeva su jaoks, mis mujale viiks, ei teed? Nii nagu siin läksid aastat sul need Aleksandrias meeldis ta kõigile need 10 päeva, mis ta seal oli. See pealik Lääne Liibüast, Aristomeenes Menelaose poeg. Nagu nimi, nii rõivaski elegantselt kreekalik. Auavaldused võttis ta heal meelel vastu, aga ei nõudnud neid. Tagasihoidlik, nagu ta oli. Ostis Kreeka raamatuid ajaloo kohta ja filosoofiast. Võttis endale kreeka nime riietus kreeklaste kombel, õppis aegamööda kreeklaste moodi käituma ja ta hing värises, et juhtumisi võiks ta kena mulje ära rikkuda. Kõneldes barbaarset kreeka keelt. Ja teda tabaks Aleksandria alaste pilge, nagu neil kombeks neil nurjatu-il. Seepärast piirdustavaid kasinat sõnadega hirmunult valides lõppe ja valvates hääldust. Ja tundis küllaga igavust, sisimas kuhjuvad loba tagasi hoides. Mis õnnetus, kui oled loodud, kaunitakse suurteks töödeks kuid alati kuri saatus sind jätab ilma ergutusest edust? Sind takistab tobe rutiin, ükskõiksus ja väiklased. Mis hirmus päev, kui annad alla, kui alistatud ja käega lööd. Ning asuda jalgsi teele suusapoole kus kuningaks on. Õukond sulle lahkelt lahti. Satraapiaid seal pakub ja muud taolist. Meelt heites võtavad vastu need asjad, mida sa ei taha. Ta otsib sinu hing, muud kaeva sofistide ja rahva kiitust. Täiust. Jumal hülgab Antoniuse. Kui keset ööd äkki huuled Ära asjata muretsen pärast, mis jätab su maha. Ära ebaõnnestumiste pärast ära ka kogu eluplaanide pärast. Ära ennast milleski veena. Ära ütle, et see oli uni, et kuulsid valesti. Ära alandu, sellisesse tühis lootusisse. Nii ammu juba valmina julgesti nagu sobib sellele, kes sinu moodi oli selle linna vääriline. Minu otsustavalt aknale ja kuulata. Liigutatud. Ära palveta nagu pelgurilt. Vaid viimse naudinguna, kuula. Nii palju kui suudad. Ja kui sa ei suuda elada nii, nagu tahaksid siis püüa vähemalt nii palju, kui suudad. Poseerimise ja sebimisega. Aegs seostuse ja suhtlemise argisest totruses. Kuni ta saab sulle tüütuks, võõraks. Kui asud teele ehitakasse palveta, et sinna oleks pikk täis seiklusi ja kogemusi. Laystrugoone kükloop, vihast Poseidon nyt, ära karda. Nende taolise kohta sa iial, kui valitsuse mõtted on kõrged, kui vaid valitud tunded valdavad sinu hinge ja keha. Märatsevad Poseidoni ei kohta, sai iial. Kui sa ei kanna neid kaasas oma hinges kui sinu hing neid esile ei kutsu. Palveta tee sinna oleks pikk. Lugematud olgu suvehommikud, mil rõõmutsedes võidukalt saabuda ennenägematu isse sadamasse. Finiiklaste kaubitsemis kohtadesse pead sa põikama, et hankida head kaubakraami, korrall pärleid, hambrat, eebenipuud. Ja mitmes Egiptuse linnas tuleb käia, et õppida õppida nendelt kellel on teadmine. Pea üha meele Siitakat. Sinna sa jõuad. See on su eesmärk. Härra sellegipoolest, kiirusta teel. Päris vanana heida tolle saare juures ankrusse. Rikas kõigest, mida teekonnal tood ootamatel rikkust Takalt. Kuigi avastad, et ta on vaene ei petnud ta sind. Kõigist kogemustest targaks saanuna oled juba mõistnud.