Tervist, mina olen Urmas Vadi. Erkki Luuk on kirjutanud väikese kollase raamatu jagu tekste ning pannud selle pealkirjaks ornitoloogi pealehakkamine. Et mis selle raamatuga peale hakata, kuhu teda liigitada ja mida need tekstid endas kätkevad. Sellest Sven vabal Janek Kraavi anti manist ning vastuhakkamisest. Foto- ja videokunstnik. Liina Siip tunneb aga kahtlast huvi Freudi ja Kattai tekstide ning surnuaedade vastu. Tema näitusest asendusihad räägib Eero Epner, Liina seebi ja Johannes praegu on. Juba nädala jagu on bussipeatusi ehtinud sinakad, plakatid, mis annavad teada, et Kärt Tomingas on ilmavalgust näinud nimega sinine kivim. Immo Mihkelson Kärt Tomingas äsja ilmunud plaadist. Jääge meiega. Nädal tagasi esitleti raamatut pealkirjaga ornitoloogi pealehakkamine, mida kellele meeldib miskipärast salatseda, nimetas antiromaaniks. Millega tegemist, uuri Sven Vabar. Seni oli l kihutanud maa-alustes käikudes enam-vähem sihitult ja ilma mingi nähtava eesmärgita. Nüüd mõtles ta, et võiks keskenduda selle volframikamaka uurimisele. Jaanuari lõpus ning veebruari algul esitleti Tallinnas ning Tartus üht väikest kollast raamatut mille pealkirjaks on ornitoloogi pealehakkamine. Tallinna esitlus toimus Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis, kus esitlusele saabujad võtsid vastu lisaks talle juba tõenäoliselt tuttavatele lõvi ja tiigri topistele. Kummalised helindid, mis kostusid muuseumi erinevatesse ruumidesse üles pannud kõlaritest. Helindeid on taustaks ka praegusele loole. Helindeid koosnesid osalt ka esitletavast raamatust pärit teksti katkedest. Nagu hiljem selgus, lugesin neid ette autor. Kuid autoriga oli ornitoloogi pealehakkamise puhul see probleem, et ta oli tundmatu. See tähendab, et tema nime pole raamatus kuskil mainitud. Seetõttu kahtlustasid kultuuriteadlikud huvilised autorit või autoreid katsetes võita kahtlast. Meedianippide abil odavat populaarsust. Kahtlused osutusid asjatuteks, kuna Erkki Luugi nimeline Tartu Kirjamees ning kriitik ei teinud esitlusel mingit saladust sellest, et tema ongi autor. Lukk seletas Kultuurikajale, et autori nime varjamine raamatus on põhjustatud autoripositsiooni ambivalentses iseloomust. Esiteks on autorilooming pärit mingitest teistest sugugi mitte ainult kirjanduslikest allikatest. Mul on samuti autorid ning teiseks annab tekstile lõpuks tähenduse ikkagi lugeja, olles seega samuti autor kahoidubluuk raamatu piiritlemisest kindlatesse žanrilistesse raamidesse öeldes, et tema raamatus on koos essee, romaan ning luule. Samuti tsiteerib ta teisi autoreid, nagu näiteks Salcocto finiš. Kuigi tihti pole aru saada, kes on mingi tekstilõigu autoriks, kas luuk ise või näiteks Nietzsche. Sedasorti zhanripiiride ning autorlusega mängimist on eesti kirjanduses varemgi tehtud. Meenutagem näiteks kas või kirjandusrühmitust 14 N nüüd Valdur Mikitat. Kuid Luugi sõnul jääb Mikita tema meelest kirjanduse žanridega mängimise raamesse, samas kui luugi enda raamat nihutab arusaamise ja liigitamise piire laiemalt. Näiteks kipuvad tegelaskujud ornitoloogi peale hakkamises omavahel pidevalt vahetuma. Erkki Luuk räägib ise lähemalt. Ta on puhtalt nagu Siuke projekti raamat, kui nüüd vaadata seda ülesehitust, teosel, siis tundub küll, et midagi sellist ei ole eesti kirjanduses varem juhtunud ja ta ei olnud sellisena teadlikult planeeritud lähtunud nagu eesti kirjanduse kontekstist vaid püüdsin lihtsalt teha midagi sellist ennast huvitaks ja siis ta paratamatult tuli selline. No ühest küljest on ta sellepärast, et mulle eesti kirjandus ei ole väga palju eeskujusid, kui välja arvata Ilmar Laan Jaapan luules ja siis võimla, noh, tema on kõige olulisem, rohkem ei ole nagu selliseid autoreid üldine suunitlus, mis mind alati huvitanud on, millest ma lähtunud alal on sürrealism, anarhism ja mingisuguses ideoloogilises plaanis juba nihilism. See on noh, selline alus mida siit ilmselt leida võib ja samas ei ole mul mingisugust huvi mingisugust Niukest konkreetset seisukohtadega teesidega välja tulla. See on lihtsalt noh, see tervikteos, kus need teesid ja sellised asjad upuvad nagu no siis on kõige muuga segatud. Teine asi on see, et kirjandusteose struktuur, suur on tänapäeval Eestis midagi väga etteantud. Kõik kujutavad täpselt ette, mis asi see on ja see on, see on mingisugune romaan, eks ole, enamasti selleks, et ta oleks üldse tegemist midagi kõne väärsega, siis Pippin luulekogu või midagi sellist, alati püütakse nagu tavaliselt alustada, sellest tehakse kirjandust, siis võetakse mingisugused eeskujud ja tehakse selle järgi. Ja Ma olen ka selle peale mõelnud, mingeid katsetusi teinud. Ses plaanis aga pole kunagi õnnestunud ja see kokkuvõttes ei ole see, mis mind huvitaks, vaid pigem, nagu pakub huvi see, et mingisugusest nagu sisulisest seerumist lähtudes teha teos, mitte sellest, et et millisena teda parasjagu ette kujutatakse kusagil vaid, et sellest, et missugune teos võiks iseenesest nagu oma sisemise arengu loogika kohaselt, milline teos võiks ennast nagu kehtestada siis tegelikult ütleme nii, et minu jaoks mandriküsimus ei ole oluline, seda võib määratleda ükskõik kuidas seda, seda asja, sest et mingist hetkest alates eksole, on kirjandus nagu kaotanud need aktuaalsed vahed žanrite vahel, et Me võime öelda, et see on SEE ja SEE on luule ja siin kõrval on proosa ja kusagil on mingi näidend, et see kõik võibolla võibolla üheskoos niimoodi, et üks oma lause või lõik esindab kõiki neid kolme ühekorraga ja seetõttu ei ole tegelikult nüüd üksiku žanride fini heerimine, selle definitsiooni piiride avardamine siinkohal enam oluline, vaid lihtsalt nagu kaks väga lihtsat asja. Mida sul öelda on see, mismoodi seda ütled ja mingisugust nagu arvestamist žanriga või mängid piiride tõmbamist, ses mõttes ei ole tegelikult enam üldse vaja. See ei ole oluline lehtedelt. Kuid mida siis Erkki Luuk ikkagi oma raamatuga öelda tahab? Selle selgitamiseks loeksin ma siinkohal luugi ornitoloogi pealehakkamisest ette ühe peatüki moodi lõigu mis minu meelest seda teost väga hästi põhjendab. Sõnade maitse ja kujund areneb tekstist mõnevõrra sõltumatult segasvat tõlkimatuste väljendamatust, millest muidu aru ei saada. Kus iganes leidub teksti arusaadavus, mingi jääk tekib maitse see tähendab midagi sellist lamedalt mõistetava teksti juures küll eales täheldatud pole. Laste ainsal maitsel pimesi juhtida on viis täiesti uute tunnete ja sellest teesiate loomiseks. On juba tegemist taju puudujäägi ja selle korvamise mehhanismi suurejoonelise käivitusega mis une näolisele võivampiirlikule vaimule, kujundi sisemise nägemise ja sügavuse tulbades kõige rikkalikumat saaki tõotab. Äsja ette loetud lõik oli küll pigem essistlikumat laadi kuid luugi raamat sisaldab ka proosalisemalt teksti. Siit tulenebki luugi raamatu kaksipidine toime. Esiteks propageerib lukkuma ornitoloogi pealehakkamisega taju piiride avardamist. Olgu need piirid siis kirjandus žanriliselt või hoopis elulisemad. Teiseks, Luukaga avardab ise neid piire oma kummaliste tekstidega, mis mõnel juhul töötavad ja mõnel juhul mitte, oleneb lugejast. Tegelikult on ornitoloogi pealehakkamine hästi lihtne raamat. Kirjandusteoreetik, Janek Kraavi eelmisel nädalal või paar nädalat tagasi ilmus Erki luugil üks teksti kogu ornitoloogi pealehakkamine, mida ta on nimetanud ka anti tooniks. Mida sina kujutada ette, selle anti all, see sõna iseenesest peegeldab mingisugust eitust või vastuhakku. Mis asi see anti, on? Alustan natuke kaugemalt. 80.-te alguses ilmub eesti keeles üks raamat, mille pealkiri on just heaks ettekäändeks järgnevale lühikesele arutlusele. Tolle novellikogu nimeks oli antijutud, autoriks Toomas rauda. Anti oli selle raamatu läbi tegelaskuju. Laiemalt manifesteerisid see pealkiri ka teistmoodi kirjanduslikku ja kultuurilist mõttelaadi. Anti tähendab tõepoolest vastandlikkus või millegi eitamist. Möödunud 20. sajandi kultuurilukku on selle sõna kaudu tulnud palju huvitavat, lihtsalt ja arusaamatut. Selle alles äsja möödunud sajandi kultuuris domineerib ju teatud eituse vaim. Näeme, kuidas see viimane 100 aastat koondab eitamise ja vastandumise ümber elitaar kultuuri huvitavamad nähtused nii kirjanduses, teatris, kunstis, muusikas rääkimata sellest, et ehitusega flirdib paljuski tänapäeva popkultuur vastu kultuur. Antikultuur kasvatab oma kaunimad õied 1900 kuuekümnendatel aastatel. Siis muide kraamitakse välja kõik varasemate sajandite kümnendite vastuhakkajad. Valestimõtlejad ja halvasti käituvad. Kultuuripildi serval tegutsevad vähemusgrupid esitavad väljakutse domineerivale väärtuste süsteemile. Küsimärgiga tähistati tollal paljused, usud ja tõed. See sünnib rahulolematusest kapitalistliku süsteemi poolt toodetava tarbimist paranoia, aga see sünnib rahulolematusest selle protestantliku tee tööd, näe vaeva eetikaga ja samuti nii inimese kui ühiskonna selliseks tehnoloogiliseks monstrumiks muutmisega. Protest rõõmsatest robotitest koosneva tulevikuühiskonna vastu leidis väljenduse piitnike keppideliikumises aga ka teistest noortekultuuriliikumistest. Poegade erinevus isadest muutub just siis tähendusrikkaks uurimisteemaks sotsioloogia ju nii-öelda avastabki noored tänu äratundmisele, et nende kultuurilised eelistused erinevad aluspõhjani nende vanemate eelistustest ja siis tekib selline uutmoodi subjektiivsus. Selline suhtumine, mis seisneb enese avamises uutele mõtteviisidele, uutele kogemustele, kirjanduses, Essteetikas toimub antikunstiga juurdepääs samuti viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja sisuliselt tähendas see ühe suure ajastu lõppu. Kultuuri avangard kaugenes väljendusviisist, mis toimib läbi sarnasuse või tõepärasuse suhte. Teisisõnu loobuti realismi printsiibist. Üks Balzaci romaan üksnes näib pakkuvat mingit reaalelulistele sündmustele sarnast kirjeldust. Ometi on ju tegemist illusiooniga. Eespool viidatud Toomas Raudomi Anti jutud on kirjutatud just nimelt sellise Balzaci tüüpi realismi. Aga uue peatüki anti loo arengusse kirjutab juba tänane kultuuritegija ja kultuuritarbija. Näib, et senine vastandumise mudel on ümberpööratud. Toonane antikultuur on saanud domine häirivaks, väljendusviisiks pole enam selget vastasleeri või kindlapiiriliste sellist käitumist harjumuste süsteemi, kindlate boonustega, ühiskondliku süsteemi on välja vahetanud erinevuste kultuur. Ja sellepärast ei leia vastandumine tähendusrikast vastuvõttu. Õla kehitus on tihtipeale juba tunnustusavaldus, tänastele mässu meestele. Tänases kultuuris ei paista eitus ja vastu oledki eriti silma. Sellest on saanud argipäeva nähtus. Ei kanna enam sellist revolutsiooniliste muutuste võimalikkust, vaid rutiini. Skandaal ja konflikt on norm, erinevad, mõtteviisid nende paljusus, tühi staadion oma olemasoluga teineteist ja disaininud ühiskondlikku karnevaliruumi ning meeleolud. Hoolimata asjade mõtete ja ametite pealispinnaks olevast tõsidusest on kõigi nende nähtuste olemus ometi paroodiline. Tõsi, meelsus on tänapäeva kultuuris Minoriteetne tunnusjoon, aga nõnda ei saa olla ka tähendusliku ja tõsiseltvõetavat antikultuuri. Praegusest tehno ja meediakeskkonnas kujunenud maailmataju ei suudagi enam eristada koomilist traagilisest või illusiooni tegelikkusest või eitust jaotusest. Et eitus oleks elujõuline, on vaja tõsimeelsust. Eksisteerib mingisugune grupisisene tõsidus. Väljaspool seda paistab see veeringise koomiline. Kas keegi oskab nimetada mõne sellise ühiskondlik-kultuurilise nähtuse või tähendustasandi, mis inimeste enamiku jaoks oleks tõsiseltvõetav? Mina ei oska aga üksnes sellise mõtteviisi olemasolu taastaks huvi lugeda Tänapäevaseid Anttila romaane, vaadata eksperimentaalseid filme ja uskuda kaasaja teatri maagilisse mõjusse. Vastasel korral mandub igasugune kunstiline proteste, teisitiolek lihtsalt kultuuriks. Meedias sähvatavaks hetkeväärtusega sündmuseks. Immo Mihkelson Kärt Toominga plaadist sinine kivi. Nurga kumerjooni, kuskile ei tohi aa keeled ja ka. Kas siin väga, et mind kunagi, kui keegi meenutab, ta meenutaks mind kui loojat ja mul ei ole üldse tähtis, kas ta meenutab mind näitlejana või lauljana. Räägib Kärt Tomingas näitleja ja laulja andama jaksiks. Mani peab teda lauljaks, teisele on taga rohkem näitleja. Tema enda jaoks vahet ei olevat. Ja siis räägibki Kärt Tomingas vana ajarändtruppidest ning näib, et tema jaoks on, kui teada selles ajas, mil tervik oli veel rikkumata näitleja ning laulja vahel polnud erinevust. Loovus on talle siiski kõige olulisem. See säde. Kui poleks sädet, siis ei oleks ju loomingut, siis teda ei saaks olla, sest kõik elav sünnib ikkagi armastusest, aga armastada saab ainult olles elus. Ilmselt seal mingisugune võimemis ikkagi soojale, nagu antakse siia ellu kaasa olla, hästi avatud, olla väga vastuvõtlik. Ja seda, mida sa vastu võtad ja mida sinu avatus nagu sinusse sisse laseb, seda siis kuidagi omal kombel vastu peegeldada. Looming on egoistlik, enamasti seda tunnistab ka Kärt Tomingas. Aga ta selgitab sealjuures muudki, mida paljud inimesed küll teavad, kuid millele nad kuigi tihti ei mõtle. Kui nad kuulavad laulu või vaatavad seda esitavat näitlejat. Ikka ainult läbi enese, sest ma ei saa peegeldada kellelegi teise nimel seda maailma tagasi, ikka läbi enda uskudes, et see peegeldus on, võib olla vajalik ja annab jõudu ka neile inimestele, kes seda võib-olla niimoodi peegeldada ei saa mingil põhjusel. Et see on ikkagi mingi hulga inimeste sõna või sõnum. Ning see, kes sõnum ei saa või ei pea ju mõtlema sellele, mida mõtleb esitaja tema sundidele ja paratamatustele ei mõtle, kui ta naudib, kui talle meeldib see, mida ta kuuleb, saab mingi koguse energiat. Ma tahan väga, et see oleks positiivne energia, mis minu tegevusest välja kiirgab ja et see energia midagi muudab, eks me kõik tahame uskuda, et meie olemasolu midagi muudab. Ja ausalt öeldes, eks see, mida ma teen, ma teen seda ainult sellepärast, et ma ei saa seda tegemata jätta. Loomingu paratamatus, vältimatu tung, vaimu pakitsus, soov oma teadmiste tundmist jagada loomingus loomingus kui me räägime loomingust, mitte kultuuritootest siis seal on niisugune vältimatust tuntud nähtus ammustest aegadest. Kuidagi igast august juba välja, pressib igast baarist välja, pressib siis sa pead sellele kuidagi uue elu andnud, noh, sa ei saa enam edasi olla. See on ju nagu rasedus koguneb laule koguneb seda, mida sa pead kuidagi välja elama. Lõpuks hakkab nii raske, et noh, siis tuleb sünnitada, lihtsalt. See plaat ongi nagu nagu laps, noh selles mõttes tõesti. Olles Kärt Tomingas uut plaati sinine kivi juba kuulanud, julgen mina teile küll kinnitada, et kuulamine tasub pingutust ja selle kuulamise aeg on sisukas ja kirgas aeg. Seal on lauludes usku Kaalep lootust ja armastust, mis sõnadest suurem ning seal on ka seda praeguse aja vaimu juures kuidagi kõrvale tõrjutud lootust millegi suure ilmnemisse kuulaja sees. Ideaalid peavad olema suured ja ilusad kõrged, sest et siis on see jõud, mis nende ideaalide poole rühkimiseks kulutad, ka suur. Kui sa ütled, et ideaalid on vanamoodne, siis mis sul siis on? Silma? Kui Kärt Tomingas tegi oma plaadikavaga eelmise aasta kevadel väikese kontserttuuri mööda Eestimaad kohtuste sealhulgas väga erisuguseid inimesi ning talle tundus, et tema laulud puudutasid neid inimesi See oli ülim, kinnitas minu jaoks sellele, et ma olen olnud liiga egoistlik, mitte andes välja plaati, mitte lauldes, nii palju kui ma jaksaksin ja nii edasi mitte mitte, andis kinnitust mulle, et see on egoism, kui sa ei laula ja ja ei anna ja ei pinguta. Kärt Tomingas plaadil sinine kivi on eestikeelsete kõrval ka kolm inglisekeelset laulu. Ja vaid kaks laul on pärit tema eelmise aja laulja aktiivsuse perioodist ehk vanast ajast. Ülejäänud on uued. Tauli eemalt töötas vahepeal laval, elas ka Soomes. Nüüd sünnivad jälle laulud. Mul on nende lauludega ju niimoodi, et kui nad tulevad, siis, siis, siis ta siis nad tulevad, et ma kunagi ei istu klaveri taha nagu selle mõttega, et nüüd ma loon laulu või ja nii võib mööduda aastaid, nii et ühtegi laulu ei sünni. Tallinna linnas konkureerivad tänavatel valimisreklaamidega mõned suured sinised posterid, millel ilutseb kirjet Kärt Tomingas ja plaati esitleb sinine teater. Niisiis, kas plaati tutvustab teater, pediaater plaati ja kus teater üldse on ja mida see sinine teater mängib? Senise teatri me asutasime valguskunstnik Airi erasega kevadel kuna me tahtsime mõlemad teatrit teha ja tahame jätkuvalt ja teha avatut teatrit teha sellist teatrit, mis võib-olla traditsioon, millise teatri raamidesse ei mahugi kuidas seda kõike täpselt vormistada või juriidiliselt või majanduslikult kuna meie jaoks esmatähtis tähtis on see idee, see ideaalse mõte. Ja kui see idee ja ideaali mõte elab, siis see tähendab, et see on olemas sest mõtted ja energia on ta üles ehitanud, mis siis, et teda ei ole füüsiliselt seda sinist teatrit. Võib-olla kunagi tuleb. No nii kena oleks selle ideaali mõttega panna siia kaunis punkt koos hüüatuseks. Minge täna õhtul Tallinnas kell 19 tselluloosiklubisse kuulama. Kuidas laulab Kärt Tomingas ja muretsege endale kindlasti ka tema huvitavate lauludega plaat, sinine kivi. Kuid Kärdile on veel midagi lisada oma plaadi kuulajatele. Ma unistan, et see inimene leiaks, et ta armastab ennast, temas on väga palju õilsaid tundeid. Et maailm võib olla väga kaunis, et lihtsad asjad võivad olla kaunid. Sinilinnu järele ei pea jooksma, teab, kuhu jäid, sinilind on olemas ja et see kõik ei ole mitte mingi kauge ja kõrge utoopia, vaid see on siin ja praegu. Aga seda on vaja elada, iga päev seda ei saa, niiet kord aastas jõulude ajal ma elan sinilindu, aga ülejäänud aja panen lihtsalt mainstream'i. Südame kõrval. Diaan valgus võidab. Niigi see katselutuus Olge head ja võtke kuulata Helene Vannari, Tõnu Oja ja Piret Kalda hääli. Mihkel Muti 1995. aasta kuuldemängust. Hauakivi. Ja nüüd, seltsimees helitehniku abiga algab meie lood ranna ätiline sõlmitus. Palun. Mis juhtus? Ütle mulle, kallis poeg. Kas sa seda kiviga ise vaadanud oled? Mismõttes? Muidugi ole. Ja sul ei torka midagi silma. Mis siis lahti on? Öelge ometi, miks on sinna, kus on perekonnanimi makra, just otse sinna alla pandud. Leo, ema nimi. Suurelt on Aabram ja selle algudel Leontiine. Ja alles selle järel on siis Leo ja mina ja nii edasi, aga nii ongi, vanuse järgi. Vanaema on surnud. Ma ei saa, mis viltu ei olnud ette nähtud. See kivi oli mõeldud sinu isane teenelisele teadlasele kuulsale inimesele. See on akadeemia matmisnurk. Seal on kõik tema kolleegid, sellepärast oleks pidanud tema olema kõigepealt. Kas sa siis joonist üldse ei vaadanud, mis ma sulle andsin? Vaatasin küll, aga mis, aga mul ei olnud seda kaasas ka oma töökotta sõitsin. Ma ei tea, kus ma olin seal. Sa olid siis ka kurjuseks. Sa oled vist kogu aeg purjus, rohkem, mis te siis kohe, nii, sina, palun ära ennast nendesse asjadesse segada, need on meie suguvõsa asjad. Ma võin loomulikult nutugagi. Kristian, oota. Nii, lugupeetud raadiokuulajad aitab. 29. jaanuaril kavas Liinosiib Rotermanni soolalaos video- ja fotonäituse asendusihad, mis põhineb mõnel broidi ja ühel Pattai tekstil. Enda sõnul algas kõik sellest, kui tema rahuliku oleski Londoni kalmistul segas kahtlane tüüp, kes silmitses mõtlikult džiibi õlal rippuvat videokaamerat. Olukord läkski üle käte Siibakas üha enam mõistma, et kahtlane tüüp pole mitte inimene, vaid kipskuju. Nii võttis ta kaamera ning järgnes tüübile, kes sisenes Victoria Alberti kipskoopiate muuseumi. Riinosiimiga käis vestlemas Eero Epner. Linasiib, kuidas antud näituse tööd sündima hakkasid, mis oli kõige enne ja mis osade järgi hakkasid tulema? Kõige enne ma lugesin Freudi tekste ja siis ma olin käinud Victoria Alberti muuseumi raamatukogus mitmeid korda, lihtsalt niisama seal muuseumis, sest selle Eesti minu kodu lähedal ja siis Ma filmisin seal neid renessansspäid lihtsalt. Ma huvi pärast, sest see oli üks väheseid kohti, kus seda film, mis lubati väga rahulikult toimetada, keegi ära jäänud. Ja siis ma sattusin Promptoni surnuaiale, mis oli nagu teine kodulähedane punkt ja filmisin ka seal. Ja siis ühel hetkel, kui vaatasin neid materjale, siis mul järsku hakkas nagu mingi lugu nendest mõlemast kohast sündima. Siis ma leidsin. Ma peaksin neid veel veel filmima. Ja siis ykskord, olles Promptoni surnuaial järjekordse Filmas tuli üks selline kummaline mees, mina muidugi, miks tubli eestlase alalhoiuinstinktiga arvasime, ta tahab minu kaamera varastada. Aga ta tahtis mulle hoopis jagada rohkem teavet Viktoriaalike surnuaedade kohta Londonis. Ja siis ta joonistas mulle palju skeeme ja rääkis, kust ma midagi leida veel võiksin huvitavat. Siis ma leidsingi seal käisid. Just aluspõhi tekkis seega siis, kui viibisid Londonis. Ka teostas naha riivamisi, aga siiski äratuntavalt just Britiliku keskkonda. Näeme jalgpalli meeskonda Manchesteri United, aga kuninganna Victoria ajal rajatud Victoria Alberti, kipskoopiate muuseumi ning Londoni surnuaedu seintel on omakorda inglisekeelset tekstilõigud. Kas säärane britilik kontekst on meelega töödesse toodud? Britilik kontekst on öödes sellepärast et London oli see koht, kus ma esimest korda üldse hakkasin videoga tegelema. Ja seal tegin oma esimesed filmised. Ja selle näituse puhul ma ei tahtnud seda briti konteksti eriti rõhutada. Erinevalt sellele näitusele, mis oli Hansapanga galeriis aga siin pigem mind huvitas Victoria Jaanlasku teema oma tabude konventsioonidega. Sa alustasid 1980.-te keskpaigas graafikuna üheksakümnendatel jõudsid omakorda foto juurde ja siis käesoleval näitusel demonstreerib oma videokunsti. On raske välja selgitada ühtset liini, aga sinu loominguga seoses ongi sageli kõneldud just konventsiooni Nende küsimusest ehk sellest, kuidas mingi konventsiooni toon on asendamas tegeliku või eeskiri siis loomuliku. Miks see teema sind paelub? Võib-olla need konventsioonid ja tegeliku vahekord on mind kuidagi häirinud või varasemal ajal mind väga paelunud artiklit šokeerivat jutukesed, mida ma olen ajalehtedest leidnud ja need on motiveerinud mind tegema, teid fotos. Nüüd ma eriti paljana oma ajalehte ei loe. Jaanid, mind paeluvad teistsugused tekstid. Sinu 90.-te keskpaigas valminud loomingus on muu hulgas märgitud täiskasvanute maailmas kehtivate reeglite matkimist laste poolt eelviimane näitus hansapangale siis välja mõeldud filmide plakatitest uuris minu arvates omakorda samuti olukordi, kus väljamõeldud sündmused asendavad tegeliku elu või kus filmid nii-öelda elavad elu inimese eest. Millise nurga alt vaatate sellele pseudoküsimusele käesoleval näitusel? Võib-olla ka selle järgi, et inimestel on kuidagi omane minu arust oma probleeme kellelegi teise inimese kaela lükata või oodata, et need teised inimesed neid lahendaks ja samuti see näitus, mis tegeleb nagu kultuuri ja kunstiküsimustega, et võib-olla see kipskujud Victoria Alberti muuseumisse on nagu selline pseudoet, seal on kõik kokku pandud Michelangelot, Taaveti, Mooses ühes saalis, Donotello, Taavet ja nii edasi renessansi püsti, et nad on kõik ühes koosluses üsna kohutavas sellises komplektis. Selles mõttes postmodernistlikke koopia, originaali vahekord ja nii et noh, nagu sellised punktid, mis siin seda näitlejale esile tulevad. Et see tegelane nagu nii palju selle laste maailm, uurimisega enam, et vaid see tegeleb nagu selle probleemi edasiarendusega. Jenseni gradio võlus mind see, kuidas inimesel avaneb võimalus mingisuguste uurimuste kaudu nagu näidata, kuidas teised inimesel viiksid vabaneda oma ettekujutustes meelepetetest, sellepärast et mina kui naiskunstnik pidevalt puutun kokku situatsiooniga, kus minu elus on mingisugused pettekujutlused ja fun tavalised, millel reaalsusega nagu ei ole tugevat sidet. Aga ma arvan, et võib-olla see pole üldse nagu aint naisteromaane teema, vaid lihtsalt kõigile inimestena. Ja Mihkel Ainsalu koju Mooses kirjutatud hektari, lihtsalt nii naljakas sellepärast et kui kirjutada mingi 40 lehekülge ühest kujust ja sellest, mis, mis poosis ta on ja miks ta on just sellises poosis ja mis hetkes Moosese elust taastub, et kas see ta, need pillad, need käsulauad maha lööb nad puruks. Ja selline vana testamendi patriarhi koju. Ja nagu see isa nimel tehtud asjana indeneimustefar, sellised väiksed liinid, mis kõnelesid ja gradiva puhul mul tekkis paralleel, kui ma sattusin juhuslikult Londonis Promptoni surnuaiale ja siis, kui ma seal ringi käimisi sisse nagu elustas selle loo mulle, mida ma olin ennem lugenud Olete öelnud muuhulgas ka seda, et peaks tähelepanu pöörama sellele, et kunstnikud sageli ei taha enam midagi öelda, vaid lihtsalt rääkida. Mis oleks see, mida teie näitus väljaspoole signaliseeri ta püüab. Sellel on väga raske vastata, sest ma arvan, et see näitus ka ikkagi liiga palju veel räägib, kuna ta nii tekstiline näitas selles mõttes, et on tekstid, on olnud seal täitsa ajend. Ma olen püüdnud nende tööde abil uurida kultuuri ja looduse vahekorda ja seda, mis jääb lõpuks peale, kui midagi jääb peale. Tavateadvus peab nii-öelda korralikuks kunstiks ilmselt ikkagi maalikunsti, graafikat, skulptuuri ja riivamisi ehk uuemal ajal ka fotot millest teie arvates tuleneb see tõrjumine kunstilahtrist, mis tekitab pida kunsti suhtes võõristust. No video on ikkagi suhteliselt uuem asi kui need, mida te siin ennem nimetasite, aga see võõristus isenesest ei ole mitte midagi uut, vaid täiesti ootuspärane fenomen ja varasemast ajaloost täheldatav ütleme, foto suhtes tunti omal ajal samasugust võõristust ja tükk aega peeti teda maalikunsti loomise abivahendiks ja isegi esimestes tummfilmides. Me võime täheldada peategelaste tardumist korralikesse maalilistesse poosidesse ehk siis, kuni viimase võimaluseni üritati neid uusi kunstiliike mõtestada vanade kunstiliikide kategooriates, nii et selles ei ole midagi uut seal ootuspärane. Videokunsti iseväärtuseks võiks lugeda ühelt poolt ainult seda Meediumite ennast, videot ennast, ent kas videokunst sisaldab endas ka erinevaid sõnumeid, mida öelda tahetakse ja kui need uued sõnumid olemas on, kuidas neid kirjeldada? Ma usun, et need sõnumid on ikkagi vaataja enda peas. See nüüd ei tähendab parafraasi sellele teemale, et ilu on vaataja silmades, kaugeltki mitte siin on, asi on natuke laiem. Loomulikult vaataja ootab inertsist videopuldilt mingisugust sõnumit. Mina isiklikult ei usu, et videokunst on kuigi soodne kunstiliik mingisuguse narratiivi püsti panemiseks selle vana moonilises tähenduses mingit juttu ja sõnumit ei maksa sealt oodata. Arvates on tegemist ikkagi vabandust väljenduse eest postmodernismi sünnitisega mille eesmärgiks on igasuguste väärtus-hierarhiat, struktuuride ja barrikaadidele lõhkumine ja teatava mosaiiksus killustatuse loomine. Ja kui midagi videokunst üldse kujutab, siis eelkõige just seda olukorda kultuuris. Kui rääkida konkreetselt Liinasiibi näitusest, siis kas ka tema loomingule iseloomulik mitte niivõrd selgepiiriliste sõnumi olemasolu, kuivõrd just kõikide sõnumite tühistamine. Ma usun küll, et seesama, mis ma ütlesin, laieneb ka seebile ja eelkõige siis tema kõnealusele näitusele. Mäletatavasti see näitus on sündinud korduvatest külaskäikudest Victoria ja Alberti muuseumisse Londonis mis ääreni täis nii-öelda klassikaliseks ja püsiv Tartu selliseks peetavat kunsti. Nüüd see viis, kuidas Liina on nüüd selle kunstihulga üles filminud, ei ole midagi harjumuspärast, vastupidi, ta valib väga ebaharilikke koomilisi ja burlesksed rakursse isegi nii-öelda kummutades, siis ütleme, tavapärast vaatenurka, naeruvääristades tavapärast vaatenurk kunstile kui püsiväärtusele. Ja kui nüüd vaata sellepärast vihastab, siis on see tema enda probleem, see on nüüd puhtalt tema enda autonoomne reageering. Kui ta ei suuda kaasa minna. Video juures kõige enam paelub ja kas videoga tegelemine on teie jaoks üldse kunstiga seotud tegevus? Videoga tegelemine ei ole minu jaoks üldse kunstiline küsimus. Sellepärast et kui ma võib-olla modeini videot sellepärast kunstist vabaneda. Ma arvan, et ma olen tellinud kunstidega. Saate panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kuuldemängulõigu valis Pille-Riin Purje. Hääd mõtted ja arvamised, olge lahked. Saatke email aadressile vadi ät r punkt e. Olge terved ja kohtume juba järgmisel laupäeval. Ei mäleta, et Fred Jüssi oleks rääkinud raadius muinasjutte. See lugu on väga lühike ja see lugu on üks, üks väga pisikene lugu, aga ta seostub muinasjutuga, no mida ma ikka lastele ja nüüd ka lastelastele olen lugenud, see on üks jutt barje kogust külaliste lei. Olnud kunagi üks talu perenaine rikka talu perenaine, kel hakanud kahju oma rikkusest, sest et talus käis nii palju külalisi. Nad muudkui istusid ja sõid ja ja nõnda ja hakkas see perenaine mõtlema, et kostitati neid seal muidugi vanasti oli ju see komme ikka tõelist kostitati. Hakkas mõtlema, et kujuta ette, kui rikas oleks talu veel siis, kui neid külalisi ei oleks. Läks targa juurde tark õpetas siis, et see on väga lihtne võtta aidavõti. Mine täiskuu ööl aida ette, see võis olla natukene teistmoodi, aga ma mäletan seda nii. Viskasalt aidaukse võti üle katuseaida taha ja ütle mingi külalised, külaliste leib. Ja nõnda see perenaine siis tegigi nagu tark õpetanud. Ja näe imet. Külalisi jäi vähemaks. Aga näe, test imet, salved ja ikka tühjemaks. Mida vähemaks jäi küla olisi? Seda vaesemaks jäi talu. Ehk küll pidanuks olema sootuks teistmoodi. Ja lõpuks olid siis need ajad käes, kus külalisi üldse ei käinud ja puudus taas. Siis mõtlesin, et mis ma siis nüüd Endal läks targa juurde, küsis targalt nõu, targal nõu kohe võtta, tema ütles, et see on väga lihtne. Mine aga jälle kuuvalgel ööl või kunas see siis oli võib-olla et oli neljapäeva, ma ei mäleta. Aida taha võtta see võti ja viske hülje, aidaa. Katuseaida ukse poole ja ütte, tulge külalised, külaliste leib. Mis seal perenaisel muud teha jäi, viimases hädas? Tegi nii ka õpetanud. Ja näe, varsti oli külaline, siis teine, siis tuli neid ja ka rohkem ja ja huvitav küll. Salved hakkasid täituma ja. Laud oli jälle rikkam kui näguripäevadel ja ja elu läks jälle vanadesse rööbastesse. Voorisid külalised ja õitses taluenn. Ma mäletan, et tuhanded 988. aastal Ma käisin tütrega koos igas külas headel tuttavatel Kedanski ornitoloogiajaamas. Ja see oli väga elamuslik külaskäik mariga koos me olime seal vist paar nädalat liikusime seal ringi ja nuusutasin voolama õhku ja oma vaimuga seda Poola maaelu. Mind huvitama kaks asja tookord põhiliselt üks, oli nende soli tarnast nende ametiühing millest nüüd küll ehk vähem räägitakse, aga mis sel ajal oli väga päevakorral teema, nii siin kui eriti Poolas. Ja teine asi, mis mind aga on huvitanud, on nende katolid, siis nad on katoliiklased. Sügavalt usklikud inimesed midagi niisugust, millega meie siin ei ole harjunud. Nii et kui me laupäeva õhtul jäime, et siis ei olnud küsimus mitte selles, et kas tuleb, et homme hommikul jumalateenistusele ka vaid küsimus oli üksnes selles, kas te tulete kella kaheksa selle jumalateenistusele või kella 11-ni selle jumalateenistusele. Ja loomulikult, Me läksime jumalateenistusele ja olgugi meist kumbki jäimine aega mari tütar, mulle ei ole katoliiklased, ega me ei ole ka selles mõttes niisugused süvausklikud või, või jumalakartlikud inimesed, selles mõttes ma rõhutan. Me ikkagi käisime seal inimlikus mõttes huvitav ja väga elamuslik teha Kaasa nisugune jumalateenistus. Aga seal on veel midagi. Seal on veel midagi, mida sa ei saa kuidagimoodi registreerida, sa ei saa seda katsetada, sa ei saa. Sa ei saa sellega. Ma ei ole suuteline väljendama seda ja selle mõte. Ma tahaksin lõpetada, vot see, mis ma räägin, et selles kogu selles õhustikus seal tegelikult müsteerium, usumüsteerium, see ei puuduta ainult usku niisuguses kiriklikus mõttes, vaid usku laiemas mõttes. On see, et kui ta tuli Eestisse sedasama maatsi Kromatski ornitoloogiajaama juhataja, siis ta oli nii õnnetu ja hädas, tal lõppes film otsa, siin käisime kakerdaja rabas ja mõtlesin, ma annan sulle feimi, ta ütles, ma maksan ära, sul selle, see on suur varandus, sel ajal oli see värviline orvu film. Mul oli fotopoodides piisavalt tuttavaid naisi. Ja, ja hoidsid ja nüüd ikka varustasid mind siis ühe lehega ja mõtlesin, et maksa, siis ei tule tagasi. Ja tal ei olnud üldse rohkem küsimust, ta ei toppinud oma raha aega, et see oli talle kõik selge. Seal just ja siis, kui, kui siin toimusid suured demonstratsioonid laevaehitustehase juures seal linnahalli juures käisid punaste lippude ja loosungitega internatsionalistid või kes nad olid, kutsud sel ajal. Ja Eesti sündmused olid välismaa ajakirjanikke niisuguses huviorbiidis. Ja mäletan tookord ma andsin otsile 10 rulli shelli terve varandus, 10 rulli seda värvilist orvu, filmi ja filmi. Ja enne kui ta ära sõita, ma sain tagasi üheksa rulli. Kvaliteedilt muidugi taevakõrguselt sellest filmistele kodakit ja andis mulle juhuslikult forsson lehti, fotograaf ütles, et teadused ma sain kõik oma töö tehtud, mul jäi üle 10 rulli filmi. Ühema jätan veel alles. Üheksa rulli on sinu platsile enne tema ärasõitu näitasin neid üheksat trulli filmima, mõtlesin, näe, tuligi. Seda ainult noogutas. Ahah, jaa. Vahet tuli.