Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi, murepilv on aga Tartu luuletaja, kes kuulub kirjanduslikku rühmitusse, erakond ja kellel on habe ning mõtlik pilk. Peale oma luuletuste, tegeleb aga teiste tekstidega. Nimelt on ta Tartu Ülikoolis kirjanduse doktorantuuris. Seda võis ka tema tekstidest aru saada, ilma et peaks ise doktorant tulema. Nüüd miljon ilmunud kirjastuselt tuum tema neljas luulekogu, mis on lumivalgete kaantega ja kannab pealkirja nägemist on asi muutunud kuidagi selgemaks ja lihtsamaks. Ehka ilusamaks mine tea. Nägemisest luuletamisest räägib pilv ise ja Sven Vabar kogus tekste esitab Viljandi Draamateater, Ugala näitleja Andres Noormets. Aare pilv, praegu on ilmunud sinu neljas luulekogu nägemist. Ja see tegelikult ei olegi tervenisti või klassikaliselt selline luulekogu siin esimeses otsas kirjutades seid nägemisest ja siis on ka üks roosa, lõikan siin sees ja ka mingisuguseid kirju. Kõik need asjad koonduvad selle alla, et sa kirjutad nägemisest. Võib-olla sa räägid, et miks see sind huvitab, see nägemine ja mis asi see nägemine on sinu jaoks? Noh, see idee sai nagu alguse tegelikult sellest, et nendest samadest esseedest, et ma mõtlesin, et ma hakkan kirjutama mingitest nendest hetkedest, kus ma olen tundnud, et millegi nägemine või vaatamine on, on kuidagi hästi mõnus või kuidagi omapärale. Silmad nagu hakkavad tegema mingeid asju, mida nagu tavalises noh, igapäevaelus nagu ei, ei märka. Aga noh, ma ei teagi, nägemine on vist üleüldse, see on ju vist ammu teada tõde, et kõik see info, mis inimene maailmast saab, et väga suur protsent sellest on, on see, mis ta saab nägemisega. See iseenesest võib-olla nii nii eriline ei olegi, et ma nägemise ümbruskonna ehitasime, lihtsalt valisin mingi ühe, sellise mõnevõrra abstraktse nähtuse kogu sellest inimese tajumise võimest. Teekond Jaani juurde. Meeleliselt laenatud vihmavari saavutas ühe hetkega eesmärgi paratuse seisundi, kasutades selleks valdumise viisi ja kasutades ära kaht hoogsat tuule hoogumist, tabasid mind ootamatul kombel otse Läti saatkonna ees. Pärnumaa maanteele jõudes kandsin enda pea kohal juba kummalist saates skeleti laperdava mustariidel lapergisega ja liiguks said mu mantel mu õlul ning dada almanahh mu kotis. Tallinn, mu Tallinn tornide linn, laulsime siis Jaaniga 10 minti hiljem viis korrust kõrgemal Iraani Sui pärani akendel otse padusse vihmasse trammide kohal Abakani ees. Räbal vari. Kuivas nurgas. Vilets sirm, nõrgus, tee auras oli hubane olla tubane. Kui sa vaatad neid asju enda ümber neid valguseid, varje, kõike muud asja siis on see mõnes mõttes ka selline keeleline vaatamine. Ta on jah, selles mõttes keeruline, et kui ma vaatan mingeid asju ja see tundub mulle nagu omapärane ja ma näen, et seal on mingi selline nüanss, kui näiteks tahaks sellest rääkida kellelegi, siis otsekohe ei saa, et keeles endal ei ole sellist paindlikkust vähemasti ei tule nagu kohe pähe ja siis need luuletused või noh, need tekstid ega seal kõik need luuletused nägemisest ei ole, aga aga noh, need, mis nagu sellega seotud andmed võiksid olla siis mingites samasuguste nüansside Vabarna Ansseeritud vastavust otsimine keeles. Et selles mõttes nad on vaatamise tõlkimine keelde Nende nüansside vaatamise või nähtava nüansside tõlkimine keele nüanssideks ja edaspidi siis võtaks juba ka vastupidise suuna, et kui ma olen neid asju niimoodi nagu läbi kirjutanud ja avastanud mingeid asju, kuidas on võimalik keelt kasutada nende asjade puhul, siis see arendab ka seda nägemise enda nüansivõimet edasi. Ühesõnaga, kirjutades proovid näha, jah, võib öelda küll, kirjutamine on nagu see instrument, mis minul on, on kättesaadav, et mõni teine näiteks, kes oskab maalida või, või kes on nagu selline tundlik fotograaf, sellel oleks siis need teised instrumendid, aga need oleksid tegelikult mingi pildi tegemine ei ole vist nagu selles suhtes lihtsam, sellepärast et maalikunstnikuna värvid, mida ta kasutab, on samavõrd sellised nagu jäigad kui keel selle nagu voolava ja hästi nüansseeritud nähtava suhtes, milles ilmneb. Ühesõnaga, silm näeb rohkem, kui sõnased öelda suudab. Oma raamatu lõpus kirjutatud selliseid, tead kui sulad raamatu, siis ava oma silmad. Kas ei oleks kõige õigem luuletus see või sa jätad selle luuletuse kirjutamatad, kui sa vaatad, siis ma ei tea, kas sa juba siis mõtled sellele peale, et ma teen sellest luuletuse või et kui ma vaatan, et siis ma juba luulatan. Aga kas see sinu vaatamist ei sega, et kas poleks nagu kergem lihtsalt vaadata? Enamasti ongi, lihtsalt vaatan need luuletused tekivad lihtsalt mingil hetkel, kui kui, nagu tundub, et selles vaatamises midagi kub. Minu keelelise väljend võimetega. Aga noh, tavaliselt on lihtsalt vaatamine, et ega see luuletamine ei ole mingi nagu eesmärk, need luuletused on pigem nagu mingit vaheharjutused. Selleks, et noh, enne ma rääkisin sellest nagu mitut pidi tõlkimisest, et kõigepealt püüan nagu tõlkida mingeid vaatamise nüansse keele nüanssides ja, ja siis see toimub nagu vastupidi, et, et see nagu harib või treenib seda vaatamise enda võimet. Et need luuletused on nagu pigem selles mõttes mingid vaheetapid ja neid ei tasu võtta nagu sellise lõppeesmärgina, seda, see viimane Sinu teine luulekogu, päike, päike, ma mõtlesin selle välja ja avastasin sellise asja, et tegelikult juba seal sa räägid sellest samast nägemisest ja pildist ja kuidas mingisugused pildid tulevad ette ja tegelikult sellest samast nägemise asjast. Aga kui see teine kogu päike ehk päike on võib-olla liiga tihe või väga selliseid salakoodi täis siis see luulekogu nägemist on kuidagi avaram. Kui me räägime nägemisest, et siis siis saab öelda, et võitlusena see vaateväli on läinud nagu laiemaks, et võib-olla ka siis selles mõttes, et seda saab suurem publik vaadata ka. Mulle endale tundub ka nii noh, ta on selles mõttes kuidagi hästi vaba või varasemate raamatutega ma ise seda tundnud ei ole selle nägemist raamatuga. Ma tunnen esimest korda. Et ma olen suutnud nagu enam-vähem nagu vabalt väljendada seda, mida, mida ma tahan väljendada ja noh, see on muidugi tulnud selle läbi. Et siin on nagu vähem sellist plaanimist või, või ettevõtmist ja mingit sellist teksti tegemise reeglitest kinnipidamist, et mingi selline Lõdva kulgemine osutub lõppkokkuvõttes kõige täpsemaks. Kevade asi käib nii, et valgus pannakse sulle peale, astud uksest välja ja ilmun kuidagi täis. Tihe. Õhuosakestest pole enam seda tühjust, mis talve ajal mida õhk täis on, ei tea, nimetagem seda valguseks või hoopis nii, et valgus on järsku õhku tihedasti täis. Igatahes too õhk, valgus piirab sind igast küljest nagu türklased, viini, lähed uksest välja ja seal tuleb sulle vastu nelja-aastane tüdruk, kes lehvitab sulle roosa kindaga ja hüüab rõõmsalt. Onu sull on habe. Nii lihtsalt see asi käibki. Aga on need luuletused mingi oma eri sorti vaatamine, mingisugusest pilgust või vaatest saab luuletus ja teisest ei pruugi saada, et on seal mingisugune teatud hingeseisund või hetk, milles saatsid luuletus. Ta peab olema erinev mingist tavalist päeva vaatama ilmselt kaks võimalust, kas sa pead olema kuidagi eriliselt jõude või pead sa olema kuidagi väga intensiivne? Ilmselt need luuletused on nagu mingite noh, seal on näiteks üks luuletus, mingi retk põhja poole, kus on mingi Rakvere asi, et noh, iseenesest ma ei teagi, kas see üldse nii väga hea luuletus on, et seal on lihtsalt mõned tähelepanekud Rakverest käigust. Aga miks ma selle asja nagu kirjutasin, oli lihtsalt see, see oli mingi kooliteatrite festival, mis kestis mitu-mitu päeva ja õudne jooksmine oli majade vahel vahel ja, ja uus linn, ma ei oleks kunagi käinud, et siis nagu tuli mingi suur intensiivsus sisse ja siis nagu tundsid, et mida sa näed või tunned mingit pudrulõhna, et see on nagu noh, niisugune eriline või. Aga noh, kui Tartu peal käida, kas siukseid asju kirja ei paneks, teine võimalus on, et silm nagu ei peagi midagi või noh, mis me ainult silmast räägime, et ei pea erilist midagi tegema, mingit eesmärki ei ole, lihtsalt longid või vaatad midagi ja siis kuid silmal näiteks lahkujate vaatamisest ei ole mingit eesmärki, siis ta nagu unustab end ära ja siis läheb mingisse sellisesse vaatamisse, milles ta ühel hetkel ärkab ja avastab, et kus ma nüüd siis nagu niimoodi jäin vaatama mingit ühte asja, mingit ma ei tea jõe ääres mingit oksamist tuleb veest välja tavaliselt, et sa vaataksid, et on jah, aga siis siis kui sa nagu ära unustad selle silm nagu rattaga, õigupoolest seda vaid lihtsalt nagu ununeb siin peale, siis kui ta nagu ennast unustanud vaatama, siis ta vaatab paratamatult teistmoodi siis kui, siis kui ta nagu suunduks seda otsavaatamine Jõge mul tuli endale üks selline seos, et saadadelanud hiinalinnas ja nüüdse laator Narva mäel ja sa pead iga päev, kui sa näiteks tuleb kesklinna ülejõe tulema ja siis pärast tagasi tulema, mina elan Tartus, aga mina ei käi iga päev kindlasti mitte. Noh, jõgi on ikka mingisugune selline samasugune kulgev asi, mida sa vaatad ja siis võib-olla see pilt läheb nagu ka sellega tavaliselt. Et kas jõgi on kuidagi sind toetab see mingisuguseid asju tekitanud seos. On küll jah, nagu väga oluliseks tegelikult ja seda, et ma näen näen jõge iga päev noh, jõega on ju üks asi on see, et temaga on igasuguseid selliseid metafoorselt kujundlike tähendusi, et eks kõik voolab ja ei saa ühtejutti mitu korda astuda, aga aga noh, see on selline mingi abstraseeringuga jõgi kui niuke konkreetne asi, mida sa kus, eksju, kevadel ja sügisel või punaseks ujuvad mingeid jääasjad ja siis mõnikord aurab ja siis kevadel on ta pungil ja siis suvel on ta peaaegu nagu kuiv ja et ta ei ole nagu elusolend kaasa ei oleks ka metafoor, aga ta on niisugune mingi elusa ja eluta vahepeal niisugune asi, mis nagu suhtleks millega sina saad nagu, nagu kontakti või et noh, see on mulle oluline küll selline voolav vesi räägitakse, mõjub inimesele hästi. Kirsid on juba pudenenud ja kastanitegi alused on juba õielehti täis. Täna seisin jõe ääres Kaarsilla lähedal Arco vara maja taga. Tegin suitsupleier peas ja tuli meelde, kuidas poolteist aastat tagasi veerand tundi pärast sajandivahetust seisin samas kohas koos Sirle Linda ja mihkliga. Jõime pudelist šampust ja vahtisime tulevärki. Üks rakett kukkus puuokstes viis meetrit eemal meie silmade kõrval. Kusele. Särises seal heledasti minut aega. Olime purjus ja rõõmsad. Mina igatahes olin õnnelik. Mul oli nutt varuks, kui mõtlesin, mis näoga vaataks seda mu vanaisa. 15 aastat kadunu? Oleks tahtnud ta punetavast käest kinni võtta ja ta sinna silla juurde vaatama viia. Nagu vana poisikesekesta tolleks ajaks oleks juba vist olnud. Aga ma ei saanud. Mida teha? Kui lolli moodi lihtne sõjana? Lipper. Ja nüüd kommentor Sven Vaborilt. Tartust Aare Pilve neljanda raamatu tegemist alguse osas on autor sõna-sõnalt kõnekeele struktuuri säilitades üles tähendanud oma sõnavõtu, mille kandis ette üle kahe aasta tagasi ühel luuleõhtul Tartus Ille kaardis. Selles sõnavõtus räägib pilv õigupoolest sellest, kuidas ta luuletab, kuidas see protsess tema jaoks välja näeb. Pilv kirjeldab, kuidas talle ilmus kunagi poolunes üks lause, mis kõlas. Teie nina on nagu andmestik. Meie igapäevaloogika kohaselt on tegemist absurdse lausega, kuid pilv kirjeldab edasi, kuidas ta siiski hakkas selle lause üle järele mõtlema, selle taga oleva unenäolise tähenduse üle mõtisklema. Pilv kasutab oma sõnavõtu lõpuosas seda näidet, et iseloomustada oma luuletamis protsessi tervikuna. Pilve järgi on luuletusele mingi algpunkt algimpulss näiteks mingi sõna, mida tavaliselt ei teadvustatagi, millest hüpatakse väga kiiresti üle kuid mis sunnib ennast kõlaliselt või tähenduslikult seostama teiste sõnadega. Luuletaja hakkab siis neid teisisõnu otsima, et neid kõla või tähendusseoseid välja tuua. Aga kui luuletuse algimpulss peaks ilmuma näiteks und nähes, siis unes näeb luuletaja seda luuletust kohe ehtsal kujul koos kõigi potentsiaalsete seoste ja tähendustega, nii et ärkvel olles paratamatult vajalik sõnastamise vaev jääb luuletaja jaoks ära. Pilv resümeerivad tema jaoks luuletamine käibki kuidagi nii, et ta leiab jumal teab kust, millele hakkab teisi sobivaid sõnu juurde leidma. Paraku on see protsess hulga raskem kui unenäos, kus on võimalik tajuda luuletust selle ideaalsel kujul. Aare Pilve puhul ongi ehk oluline ära märkida, et miskipärast pole ta rahul selle sobivate sõnade ritta seadmisega pelgalt luuletajaks olemisega. Teda huvitab, kust need luuletused tulevad, mis kohta on see jumal teab kus, kust mingi sõna saab luuletuse algimpulsiks. Lihtsast küsimusest, kust need luuletused tulevad, aga ongi ainult üks sammune, nägemiseni. Mis on ka pilveraamatu teistes tekstides sage külaline. Kui vill kirjutab, et unes võib luuletaja oma luuletust näha kohe ehtsal kujul koos kõigi potentsiaalsete seoste ja tähendustega siseselt. Juri Lotman oma raamatus kultuur ja plahvatus sisaldavas artiklis unenägu, semiootiline aken. Et unioon, puhas vorm, ruum, mis ootab täitmist. Järelikult alguses oli semiootiline eksperiment, kirjutab Lotman, jätkab arvatavasti nii, tulebki mõista piiblilauset, et alguses oli sõna. Sõna eelnes oma tähendusele, see tähendab inimene teadis, et see on sõna ja sellel sõnal on tähendus, kuid ta ei teadnud, milline. Ta rääkis justkui talle enesele arusaamatus keeles. Kuid unenägudega on ju see asi, et me ei näe unes ainult sõnu ja lauseid. Juri Lotman kirjutab eelpool tsiteeritud artiklis ka seda, et unenäod ei vii meid visuaalses sõnalisse, muusikalisesse või mõnda muusse sfääri vaid nende sulamis, mis on analoogne tegelikkusega. Ning Aare pilv ei pööragi oma raamatust tähelepanu ainult unenägude sõnalisele sfäärile. Teda huvitab unenägude juures just see omadus, et analoogne tegelikkusega. Pilvele teeb muret, et me oleme harjunud tõlkima ümbritsevat mingitesse diskreetseteks üldkäivivatesse keeltesse struktuuridesse ja Maatriksitesse, mida inimesed vastavalt omavahelisele kokkuleppele kasutavad mitte ainult omavahelisel suhtlemisel, vaid üldse maailma tajumisel. Ka Lotman kirjutab, et tsiteerin võib oletada, et psüühika arengu niisuguses staadiumis, kus mõtted ja teod moodustasid alles lahutamatu terviku kulunud ka unenäo nägemustes võimalik neid liigendada ja isoleeritult kogeda. Kõne žest üldisemas mõttes aga kogu keeles sfäär oma võimalustega. Taas on palju võimsamad mehhanismid ja summutasid unenäo potentsiaalse võimaluse saada eneseküllase teadvuse arenenud sfääriks. Tsitaadi lõpppilv tahaks ühte või teist sõna või asja kogeda samuti mitte tõlgituna mingisse üldkäivivasse keelde vaid just nagu unenovski vahetult selle sõna või asja enesekeeles või mingis antud hetkes tekkivast keeles, mis tekib mingi asja ning selle asjaga suhtleja isiklike keelte koosmõjul. Oma varasemas kolmes kogus üritas Aare pilv suhelda just ennekõike sõnadega vahetult nendesse pahade isiklikes keeltes. Kuid põhise maailmas ei ole see iseenesest muidugi midagi uudset, vaid luulele põhimõtteliselt omane suhtlusviis. Kuid mida edasi, seda rohkem on pilve huvitanud kogu ümbritseva tajumine selle isiklikes keeltes. Pilve uue kogu luuletused on reastatud kronoloogiliselt kirjapanemise järjekorras ning lugeja näeb, et äkki lõpevad sellised tekstid, kus sõnad omavahel omaenda keeltes suheldes igasugu vigureid teevad ning algavad luuletused, mida võiks nimetada realistlikeks. Film on lihtsalt kirja pannud mingi asja, mida ta on näinud ja kogenud. Taoliste luuletustega on aga selline lugu, et lugeja ei koge mitte ise vahetut suhtlemist mingi objekti või ümbrusega vaid teksti kujul vahendatud Aare Pilve suhtlemist nendega. Võib-olla on lugejaga ise mingil kujul taolist suhtlemist varem kogenud ning nõnda kandub vahetu kogemus ka temani, kuid tundub, et pilv ise ei taha sellise vahendatusega päris hästi rahule jääda. Ta on ka ise tunnistanud, et päris selliseid nii-öelda realistlikke tekste ta praegu enam ei kirjuta. Võib-olla on just sellest rahulolematusest sündinud kõnealuses raamatus sisalduvad esseelaadsed, arutlused, kogemuse ja taju, kui selliste ülepilv on võtnud teemaks nägemise ning arutlev, mida nägemine ning tajumine nägemise abil suhtlemine nähtavaga nähtava enesekeeles endast kujutab. Lugeja saab muuhulgas ka osa pilve meilivahetusest sõbraga neil samadel Ma olen. Sellest rahulolematusest on ehka sündinud pilve otseselt näpunäited omalaadsed harjutused, mille abil lugejad saavad vahetult suhelda ümbrusega selle enda keeles. Pilv ütlen nende harjutuste kohta ma tsiteerin, et need on tehnikad, mille kaudu võib tajuda teatavat silmade vabadust suunavast arust. Niiet silmad järgivad mitte vaataja mõtteid, vaid nähtava enda seaduspärasusi kandes nähtavale omase nägijale omaseks. Võib-olla on sellest rahulolematusest sünninud ka pilve edasised keele otsingud. Sellesama raamatu esitlusel nägid kohalviibijad kodu videoliku filmi Aare pilvest. Gusto külastab neidsamu paiku, mida kirjeldab oma raamatus. Võib-olla oli selle filmivaatajal tõesti võimalik pilve eneseühendustest maailmaga nägemise silmade abil paremini aru saada, kui filmivaataja nägi, mitte ei lugenud, kuidas sündisid, tajuda kogemused, millest ta räägib ilmuma raamatus nägemist. Filmist kui unenäolisest keelest on palju räägitud, kuid see oleks juba omaette teema. Kui edukalt ja millisel määral on võimalik õppida kõnelema maailmaga omaenda keeles ning maailma keeles, mitte vahendatud keelte abil. Pilve järgi päris edukalt. Tõsi küll, unenäo vahendusel. Pilv kirjeldab oma üks unenägu juulikuust, kuidas ta koges unes üht keelt. Ma tsiteerin, see oli selline keel, kuhu kuulusid sõnad nii kirja pandud kui kõneldud kujul. Muusikalised ja muud helid, samas ka noodid, värvid koos vormidega aga abstraktsed loogilised suhted. Kuid nad ei kuulunud oma olemuselt erinevatesse riikidesse. Nad moodustasid ühtse pideva tähendussüsteemi. Põhimõtteliselt oleks võinud vaadata lause, mis koosneb läbisegi verbaalsetest, helilistest, visuaalsetest ja muudest struktureerivatest üksustest. Selles keeles suhtlemine või teksti loomine või lugemine oli samaväärne kogemus kui vahetud elamused. Samas säilis tegelikkuse ja keeleeristus. Keeleline metafoor võis ilmuda värvilise heli kujul ja oli sama reaalne kui sulav lumi peopesale tsitaadi lõpp. See uni oli küll sama absurdne kui pilvele unes ilmunud lause teie nina oli nagu andmestik kuid samas hästi ilus uni. Jätkame juttu Aare Pilvega tema luulekogust nägemist. Siin selles raamatus nägemist luuletuse pealkirja taha siin sisukorras kirjutanud aja, mis ajal sa oled seda luuletust kirjutanud ja koha, et siin on hiinalinnas Narva mäel ja illekordis ja Ristikivi muuseumis mitmeid muid paiku. Tähendab see aeg ja koht on ka sinu jaoks oluline. Kas ta nüüd nii väga oluline on, aga kuivõrd need tekstid nagu ise suuresti räägivad sellest noh, mingitest tavalistest juhtunud, et siis on nagu hea panna, et mis kohtadega seotud on? Lihtsalt minu arvates on nagu huvitav vaadata sellist asja contra mõnikord tanud oma raamatute selliseid asju, et kus kohas mingis Haapsalus ja ma ei tea, mis kohtades, eks ta on lihtsalt huvitav, väike lisand. Mul endal tuli sellega see seosed, pildialbumid sinna piltide taha, fotode taha kirjutatakse ju kuupäev, kus või kelle pulmas või matustel või, ja mis aeg siis need luuletused on ka siis nagu pildid, et sa vaatad seda aega ja siis tuleb seal selle luuletusega veel võib-olla mingi arvatavasti see luuletas ise toob mingi pildivad meelde selle, aga noh, see aeg tuleb Coweld järgi. Jah võib küll ka vaataja noh, mingis mõttes on ta nagu päeviku eest, sest need luuletused on kõik kronoloogilises järjekorras. Et ta on nagu minu mingite kahe aastapäevi. Kodupood on nagu näiteks tagatuba. Mõnus kodu on midagi sellist, kus on mitu tuba, mida tagatoaks kutsuda. Lapsepõlvekorteris oli eestuba ja tagatuba. Praeguses korteris on suur tuba ja tagatuba mu kodumajas, kus praegu elab vaid tema on lausa kaks tagatuba. Üks on ülakorruse magamistuba, teine on köögitagune soemüüriga, tuba allkorrusel. Kodupood on midagi sarnast, mingi kodutagune koht, kust saab viie minutiga kätte vajadusel muna, jahu ja hapupiima, et pannkooke teha. Minu esimene kodupood oli Viljandis, Tallinna tänaval, linavabriku ja makaronivabriku vahel. Tema pärisnimi oli linapood, aga mina pole teda peaaegu kunagi niimoodi kutsunud. Ta oli ühe kahekorruselise elumaja esimesel korrusel. Tema ukse ees oli paar astet tänavast allapoole. Ja kui ma praegu meenutan, siis mäletan ma isegi selle poe ukse häält. Kui sisse minna, oli kõigepealt üks eesruum. Paremal oli uks poodi ja otse oli siseaken, kust nägi leti taga seisvat müüjat. Kui siis sisse minna, käis liikumine vastupäeva ringi mööda. Kõigepealt võtsid paremat kätt akna juurest ostukorvi metallist jämedate traatidega huvitava sangaga. Siis oli midagi selles seinas, kus olid aknad tänava poole ma ei mäleta, mis just, võib-olla küpsised ja kommid. Siis tuli teine sein terve seina täis riiuleid, kõiksuguste kaupadega, servid jahud ja nii edasi. Kolmandas seinas oli uks tagaruumi. Enne seda oli leiva ja saiariiul. Nood olid ilma kotita loomulikult. Ja kõrval oli kast valgete ja lillade paberitükkidega, mille abil sai leiva ja saia kõvadust katsuda. Palja käega ei tohtinud. Mõnikord olid peaaegu kõik kõvad. Siis oli ta ka ruumi uks ja selle kõrval must ahi. Aga poe keskel oli piimatoodete koht selle ümber, kõik see ring käis. Piimatooted olid mingi puulaudadest aluse peal. Pudelid ja purgid olid rauast ristide sees. Piim ja koor olid klaasist pudelites ja purkides. Piimapudel oli laia suuga ja neid oli pooleliitriseid ja liitriseid. Koorepudeleid oli veerandliitriseid ja hapukoorepurgid olid vist 100 grammised. Neil kõigil olid mingist õhukesest plekist kaaned, kas siis ilma värvita hõbedased või rohelised. Mulle meenub praegu vist ka lillade triipudega, olid olemas. Mulle meeldis neid gaasi kodus maha võtta. Kõigepealt hõõrusin küünega, pane sisse pressitud tekstid maha. Asja nimi ja säilivusaeg olid seal vist peal. Ei mäleta, et oleksin huvi tundnud teksti enda vastu ega praegugi. Ja siis sai kaane ära, niiet surusid ta pöidla abil mõlki. Mina avastasin pikapeale mooduse, kuidas seda kaant mitte ära rikkuda. Keerasin teda, nagu oleks tal keermed sees ja nii jäi kaasvõi kork sirgeks ja teda said pudeli peale tagasi panna. Ja siis oli Tähtveres muidugi too armas kringli pood. See oli peaaegu üle tänava. Seal käisin ma hommikuti kohe pärast ärkamist, meie õndsas toakeses. Tõin igasugu saiakesi ja suitsu. Tollal veel sellist suitsu nagu sinine Hollywood valgete filtritega. Ja siis sõime ja alustasime päeva. Ja sellel poel oli oma kass, kellel oli oma tool akna all, kus ta siis põõnutas. Ükskord olime teel Väike-Tähe kommuuni, olime leelo le ja Siimule kingituseks ostnud mingi vana samu vari. Astusime kringli poest läbi, minul samovar kaenlas nagu vanamehel. Seal olid mingid vene kutid, kes jäid mind vahtima ja hüüdsid üle poe. Mulle tundub, et selles raamatus sa ei räägi ka kuidagi metafoorides. Võib-olla ma eksin, et sa proovid sellest asjast seda asja ennast näidata. Metafoor oleks see, kui ma jääksin puhtalt keelde. Aga et noh, selle raamatu eesmärk on olnud just nimelt nagu noh, tuua see, see nägemine nagu küll keelde, aga, aga samas nagu sellesama kaudu nagu sellest keelest nagu ka välja saada või noh, paratamatult olema nagu keeleline olend, aga tuua mingi täiesti, mitte keeruline asi ja püüda seda keelde tõlkida, et selle kaudu nagu saada mingi vabanemine sellest keelest metafoori ju tegelikult ei ole olemas maailmas mingid asjad, millega kokku puutunud ja mis päriselt nagu elu moodustavad. Metafoorid on sellised asjad, et sa võid nad unustada ära, sa võid nad ära tühistada. Aga neid asju ei saa ära tühistada, need, nendega sa puutud lihtsalt kokku. Et see on olnud võib-olla üks selle raamatu autor, et mitte olla selline kujundlik hiljem ära, vaid on ju mitut moodi sellised, mingis mõttes ta ju poeetiline on või noh, mingit sellist kunstilist või ma ei tea, mis elamust need tekstid ikkagi vist annavad, aga aga see elamus ei tule nagu nagunii otsekeelest, vaid tuleb just sellest, mida sa näed. See on mind tegelikult väga ammu nagu huvitanud, et noh, inimene nagu mingid oma esteetilised elamused või sellised kunstilised elamused piiritleb ära mingitesse teostesse, eks ju. Piiritleb ära ja siis ta saab endale ette võtta, elamus käes, eks ju. Kõik, aga et tegelikult see mingi esteetiline või, või ma ei tea, mis ma ütlen, esteetiline on, siis on enam-vähem arusaadav, mis tunnetus, et see on ju tegelikult kunstieerija ja mind on huvitanud see, et kuidas inimene sellest tavalisest maailmast, milles ta nagu iga päev elab, et mingist puust või aknast või jõest saab kätte selle esteetilise elamuse ja siis hakkab selle põhjal näiteks mingit kunsti tegema. Aga see elamus ise nagu põhineb palju lihtsamat klassidele. Mind on nagu huvitav, kuidas näha näiteks luuletust puus endas, aga mitte keeles puust räägib, et midagi seal ju on, mis sellest paneb kirjutama puust luuletused, kask, kuldkollane ja mis Liivexi kirjutab, ta käib mingid nõmme teed ja siis kirjutab sellest luuletuse, me mõtleme, et kõik me teame seda luuletust ja kui me seda nagu loetakse, siis me tegelikult nagu tunneme, et me tunneme ära selle asja, mis seal räägitakse ja tundub meile kuidagi elamuslik ja ilus ja nii aga see, et me seda nagu ilusama elamuslikuna tunneme, ei tule mitte sellest liivi tekstist, vaid see tuleb sellest, millest ta seal kirjutab ja sellest kirjutab lihtsalt ainult sellest lisa, nagu keeleliselt, mitte midagi juurde võib-olla mingi riimi mõõta, noh, see on lihtsalt, see ei ole ka enam kujundlikusse, on lihtsalt mingi väljenduse mõju lisa ja et see elamuslikus, mis oleks Liivi luuletuses, on see tulebki sellest kasest ja mis seal veel on. Ja siis mind on huvitanudki seesama asi, et igasugused asjad on meie ümber ja see, see luuleline enamusel nendes asjades endis, mitte selles, kuidas nendest räägime. Puusmite luuletuses, jah, just, kummut on üleni valge. Ka selle raamatu taga on üks foto foto. Seal see foto on, see on nüüd siis, kui sa enne rääkisid, et nad nagu luuletused on nagu pildid, millel on daatumid ja kohad, et see foto on siis ainus tõeline pilt, millel ei ole mingit kohta, aga tegelikult on see tehtud umbes neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel. Kohaks on Ustime talu Benu ja lähedal. See on umbes sama kant, kus toimub Mehis Heinsaare ilusa Armini tegevus. Ja see Lee, mis on siis nagu talu sisse käidki see naine, kes seal on minu, minu ema vanaonutütar ja see pilt on seal lihtsalt selle ilusa lee pärast, et noh, kunagi selline nüüd ilmselt kui sama koha pealt pilti teha oleks täielik võsa. Mulle tundub, et me rääkisime sellest asjast küll ära, aga siin see viimane lause siin selle raamatu lõpus, kui suled raamatu, siis laua silmad, see on nagu mingisugune Lõvi manifest või mingisugune propaganda. Jah, ta on propaganda jah, või see andro küün kes kujundas raamatu, kes teavad, need teavad, kes tegelikult on kuidas seda kujundas, siis ta ütles, et võtaks selle sealt maha. Ilmselt oled aga tundus, et see on nagu mingi selline propaganda või noh, niukene loosung või. Aga kui teda omaette lugeda, siis ta võib-olla on, aga ma olen nagu ise lugeda siin oma raamatut üle ja siis jõudsin nagu raamatu lõppu ja lugesin seda lauset, panin raamatu kinni ja nagu mõjus küll, et noh, mingi elamuse ta annab, kui seal veel niisugune pilt on, mis nagu suundub raamatusse endasse tagasi saarleed, siis ava silmad ja vaata, mis, mis sa siis sealne viitataks. Üks küljenduslik nägemise asi on veel see ka, et siin on selline riba üle raamatu, millest siis on välja lõigatud sinu nime tahad ja siis selle raamatu pealkiri. Ja mina ootasin seda raamatut õhtuses valguses ja nägin seal kile peale enda nägu on seega tootuslik. Sa lähed silmi? Kui nii on, siis on veel veel paremini. Seda ma nagu mõelnud ei olnud või siis kujundaja. Ma ei tea, kas ta selle peale mõtles, et seda peegeldab. Esialgne võitlus oli, oli see, et oleks pealkirju peaks hakkama eraldi nagu vaatama või otsima silmadega. Et oleks valge valgel, et see oli nagu esialgne saates, aga kui nii on välja kukkunud, siis on veel parem. Tundsin kord üht tüdrukut, kes ütles korstna kohta. Korsten. See oli lasteaias. Kutsusin ta ukse taha peitu, lasin ütelda tal seda sõna mitu korda. Oli lõbus olla. Naersime siis mõlemad. Hiljem kasvas ta väga pikaks ja läks Saksamaale õppima. Te kuulsite saadet tortu luulemehest aare pilvest ja tema uuest luulekogust nägemist. Rääkis Aare pilv ja Sven Vabar. Tekste koguste esitas Viljandi Draamateater, Ugala näitleja Andres Noormets. Omi silmi ja soodet püüdsid avada selgeltnägija Külli tüli ja Urmas Vadi. Kell on prillid, miinus 2,5. Nägemist. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.