Vikerhommiku külaline on täna ajaloolane Küllo Arjakas ja teema on otse loomulikult seotud vabadussõjaga. Teema on seotud tänase päevaga võidupühaga, aga täpsemalt otsustasid siin, räägime soomusrongidest ja soomusrongidest, vabadussõjas aga kõigepealt soomusrongide ajaloost üldse. Küllo Arjakas. Tere hommikust kõikidele kuulajatele. Loomulikult on soomusrongide peatükk üks kõige tuntumaid ja teiselt poolelt ka kõige heroilisemaid peatükke kogu Eesti vabadussõja jooksul. Kahtlemata Ta on väga palju värvikaid mälestusi, mida loetakse ka tulevikus. Ja võib-olla ongi ka üle rõhutada tootja jäänud mulje, nagu oleks tegemist soomusrongidega Eesti vabadussõjas kui mingi meie imerelvaga tegelikult ikkagi soomusrongid kui sõjarelva, kui sõja eraldi relvaliigi kasutamine. See ulatub juba 1840.-tesse aastatesse. Ja esimest Burda soomusronge kasutati D 1848. aastal Austrias. Muidugi, tegemist oli väga lihtsa rongiga, kus mille moodustas vedur mis tõukas enda ees lahinguvagunit ja soomusronge kasutati ja ka teises maailmasõjas. Soomusrong on ka veel hiljemgi kasutatud ka 1900 kuuekümnendatel, 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Mitmetes Kagu-Aasia Indo-Hiina sõdades kasutasid Ameerika ühendriigid veel soomusronge kui Relvarannik, kohv tee ranniku raudteede julgestamiseks ja kaitseks. Nii et selline soomusrongi, et ajalugu on laias laastus pea pea poolteist sajandit, et jah ja loomulikult Eesti vabadussõda ja rongide kasutamine Eesti vabadussõjas on ainult üks episood kogu selles pikas relvaliigi ajaloos. Mõistagi Pisod on meile väga oluline ja meile väga tähtis. Kui vaadata soomusrongide hilisemat arengut, siis ütleme, selline teadlik ja, ja tööstuslik soomusrongide ehitamine algas Ameerika Ühendriikide kodusõjas aastatel 1000 861865. Ja, ja kindlasti ka põhjaosariikide võidus oli üks eeldusi ja üks põhjuseid, et põhja pool oskas soomusrongid osatähtsust hinnata, tah ehk paremini kui nende vastased. Ja soomusronge kasutati ka väga palju tas koloniaal maades, mis olid 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul. Me paneme tähele, soomusronge kasutati just nendel territooriumitel, kus maa-alad olid väga suured, kus ei olnud teedevõrk, koht, kus raudtee oli põhiline kommunikatsioon ja selge, et see, kes kontrollis raudteed, see kontrollis ka maa-ala raudteede, lähi- ja kaugemas ümbruses. Esimeses maailmasõjas kasutati soomusronge suhteliselt vähe. Esimene maailmasõda algas küll manööversõja, aga muutus üsna kiirelt tüüpiliseks kaitsesõjaks. Rinne peatus, mõlemad sõdivad, pooled kaevusid maasse ja pikka aega kaevikusõda püsis. Soomusrongide arv oli ka üsna väikene. Kõige rohkem oli neid vast Saksamaal paarkümmend tükki valmis ehitatud, teistel riikidel märksa märksa vähem. Ja, ja nagu öeldud, neid kasutati suhteliselt vähe. Tsaari-Venemaa kui astus taht Tsaari-Venemaal oli üldse ainult neli soomusrongi. Aga vene soomusrongid võib-olla oma sellise insenertehnilise mõtte poolest olid vast kõige paremad. Sõjaliselt kõige kõige tugevamad ja soomusrongide selline tõusulaine tulebki tegelikult peale esimest maailmasõda nende sulatuslikes võitlustas, mis olid siis Vene impeeriumi hiiglaslikel aladel, mis olid suhteliselt hõredalt asustatud toot, kus aga jällegi raudteeroll oli üsna oluline ja nagu öeldud, siis see annab ka raamistuse Eesti vabadussõjale. Kui me läheme tagasi nendesse oludesse 1918 talv, kus sügav lumi ja külm, kus Eesti teedevõrk on äkki arenemata, kus Eesti vabariigil oli üldse võib-olla kuskil 140 150 veoautot siis me saame aru, mis oli ikkagi raudteede tähtsus. Ja, ja sellest tuleneb ka siis soomusrongide tähtsus Eesti vabadussõjas. Missugune see toonane soomusrong välja nägi, mida see endast täpsemalt kujutas? No soomusrongid tegid läbi üsna suure areng, oh need kõige esimesed rongid kujutasid endast platvormi ühte kahta platvormi, mille peal olid suurt tükid. Siis olid mõned vagunid, mida uhkelt nimetati soomustatud vaguniks, mis tihtipeale oli vaid liivakotid, Tiit ja mõned terasplaadid. Seal olid kohad, kust sai tulistada kuulipildujatest, seal olid laskeavad püssidele. Kusagil keskel oli vedur, mida teinekord nimetati ka soomustatud veduriks, mis oli kaetud mõnede soomusplaatidega ja siis olid mõned mõned varustusvagunid. Soomusrongid arenesid sõja käigus ja, ja hiljem tuli lausa kaks rongi. Esimene rong, mida võib nimetada siis lahingurongiks oma suurt tüki vaguni, kuulipilduja, vaguni ja pudega juurde lisandusid ka telefoni ja vedur, mis oli juba tugevam. Korralikul tugeval soomusrongil oli juba suurt tekke kolm, neli kõige suuremal soomusrongil oli koguni kuus suurt tekki ja kuni 30 kuulipildujat ja selle rongiga paralleelselt üsna lähestikku sõitis siis teine rong, teinekord nimetatud KP rongiks. Mis oli siis dessant või, või teenindusrong kus siis olid vagunid dessantmeeskonnale, kus oli laskemoona vagun, kus oli tööriista ja remondivagun, kus oli platvorm varu rööbaste ja varur liipritega eraldi Köögivagun, koguni vagun väikese elektrijõujaamaga ja ka selle dessant või, või teenindus või varustus rongi kaitseks olid kuulipildujavagunid ees või taga. Nii et kokk Nendel suurematel soomusrongidel number neli, number viis, nendel teenis kusagil 25 30 ohvitseri ja, ja kusagil 400 450 allohvitseri ja kaitsta väelast. Ja tihtipeale siis need rongid vastavalt olukorrale tagalas sõitsid koos rind olukorras. Loomulikult läks lahingurong rindele koos dessandiga. Aga ikkagi ka see varustusrong oli suhteliselt lähedal. Kui nüüd rääkida veel vabadussõjast soomusrongidest, siis missugune oli see kõige esimene rong ja missugused neist üldse vast ehk on kuulsamad ja tuntumad. Palmid üldse. No üldse kokku Eesti vabadussõja käigus ehitati 10 soomusrongi nendest numbritega üks kuni kuus olid laiarööpmelise soomusrongid ja üks kuni neli olid kitsarööpmelise soomusrongid. Nii soomusrongide alguse kohta on mitmeid mälestusi lugeda. Ja eks need mälestused natukene vastakad ühtede mälestuste orgi 1918. aasta novembri lõpupäevadel Kopli raudteejaamas ehk nagu tookordade nimetati Kopli vaksalis, seal olid patrullinud siis kapten Karl Parts ja kapten Anton Irv, kes siis leidsid suurt tükkidega varustatud raudteeplatvormid kaks platvormi, millel oli mõlemil kaks suurt tüki peal, tookord öeldi kolmetolline suurteks tänapäevases mõistes 75 millimeetriline suurt, et ja nende suurtükiplatvormide kaitseks siis mõned vagunit, mille vahel, mis olid kaitstud liivakotid tidega ja paar terasplaat D. Ja ühtede mälestuste järgi siis parts oli haaranud väikse märkmeploki ja visandanud selle tulevase esimese soomusrongikava pannes, et platvormid suurt tüki vagunit kuulipildujavagunid, dessantvagunid ja andnud selle idees siis admiral Pitka-le, kellel oli väikene töökoda Väike-Patarei tänaval ja selles töökojas siis algaski soomusrongi number üks ehitamine. Ja 29. novembril 1918 vabadussõja esimestel laevadel juba soomusrong sai valmis ja kapten irve juhtimisel sõitis ronka ka kohe rindele. On ka teistsuguseid variante, teistsuguseid mälestusi, mille kohaselt just vastupidi, admiral Pitka oli teada toonud, et ühel Kopli raudteeharul on laht, vot siis mahajäetud suurtükiplatvorme. Mõned vagunid ja Pitcach läks vaatusele kontrollides andmed õiged. Just Pitka olevat üles otsinud kapten irve kapten Partsi, nemad tundsid teineteist juba esimese maailmasõja aegadest. Aga igal juhul on selge tulevane mere Admiral Pitka tema töökojas see esimene rong valmis sai ja sellele peatselt järgnes teine rong, soomusrong number kaks, mis sai valmis 12. detsembril. Nädalapäevad hiljem läks juba rindele rong number kolm. Ja, ja mitmete mälestuste järgi ka selle sammas esimese soomusrongiga, noh mis nagu öeldud, 29. novembril sõitis rindele. Et selle rongi suurt tükist võimalik, et tehti ka üks esimene suurtükilask Eesti poolelt kindlasti esimene suurtükilask Eesti soomusrongide poole pealt ja ja ka Barakus esimene lask ebaõnnestus, sest suurt tükki Lucoli, kes järgnevalt vahetati suurt tükki gara tagumises vagunis tagumise suurtudki luk, toodi esimesele vagunile ja igal juhul siis esimene esimene Pauka sellest suurt tükist tuli. Oluline oli just soomusrongide dessandi koostamine vabadussõja algul ja ka hilisemal ajal soomusrongidele võeti teenima tahtlike ja just see andis selle löögijõu. Need olid tihtipeale üliõpilased ka, näiteks korporatsioon Vironia mehi oli, kes läks sellele samale esimesele ja teisele rongile. Seal oli gümnasiste ja seal oli ikkagi kindlameelseid vabatahtlikke. Ja kuna soomusrongidest üsna kiiresti kujunes selline löögiüksus, siis sellega tekkis kase tun, tud ja kuulus soomusrongi ja soomusrong, lase vaim tormata lahingusse, lüüa lahing, tulla tagalasse, pidada tagalas kõva pidu, aga olla valmis kohe-kohe sõitma jällegi mõnda teisele frondile olla valmis minema kohe lahingusse, kui vajadus seda nõuab. Ja, ja võib-olla ongi oluline, et miks ikkagi need soomusrongid just kujutasid sedavõrd olulist relvaliiki Eesti vabadussõjas võib-olla isegi raske täna seletada, sest esimesel hetkel võib arvata, et raudtee on võimalik hõlpsalt puruks lasta ja sildu on võimalik vigastada. Soomusrong on sedavõrd suur märk, et seda on võimalik tulistada suurt tükkidest või, või koguni lennukitelt. Aga me peame ikkagi arvestama toonast sõja teatret ja, ja sellises vabadussõja esimesel perioodil Landeswehri sõjas, kus oli ikkagi selline manööversõda või liikuv sõjapidamine, nagu see termin tookord oli. Ega neid raudteid nii väga jõutud purustada. Rongidel oli kaasas oma pioneeriüksus, kes väiksemad vead, väiksemad vigastused üsna kiiresti, mõne tunniga parandas aga samal ajal see soomusrong ise. Ta oli operett tiivne, temas oli ühendatud kiirus, manööverdamisvõime temas oli ühendatud tulejõud, suurt tükki platvormid, hulk kuulipildujaid seoti niimoodi kokku kokku soomusrongid ja jalavägi, dessantüksus. Nii et antud sõja tingimustes see oli just kõige optimaalsem, seevastu kuidas meie sõjateatrile ja see vastas Eesti riigi võimalustele. Ja kahtlemata on oluline nii admiral Pitka kui ka kapten Irw, kapten Parts ja mitmed teised mehed. Et nad just paiku basid ära selle soomusrongide kui fenomeni tähtsust Eesti sõjateatrit puhul. Et nii on võimalik ühendada kiirus, nii on võimalik ühendada tuli just nii, tekib löögiüksus, mida on võimalik suhteliselt kiiresti paisata, aga ühelt rindelt teisele, ühel frondi, osalt teisele ja, ja kui me vaatame neid vabadussõjaheitlusi, siis tihtipeale Eesti pool on nõrgem, kas siis jalaväeosas, välisuurtükiväeosas või veel mõne relvaliigi osas, aga üldisel soomusrongide, kas oli Eesti poolel tavaliselt ikkagi ülekaal, olgu see siis võitluses Nõukogude venega, olgu see siis võitluses Landesswee reeka ja väga tihti. Soomusrongidel oli otsustav tähendus, igal sõjal on nagu ma teatav tehniline tase olemas, teise maailmasõjatehniline tase olid tankid ja lennurünnata kud. Kolmas maailmasõja, kui, kui tuleb, on rakettide sõda, aga just meie dolla toonasele riigile toonasele sõjateatrile vastasid need soomusrongid just just kõige paremini. Ja vastamata küsimuseks jääb, miks, miks teine pool ehk Nõukogude nõukogude pool, mis tegelikult üldse ei alahinnanud soomusronge ka Nõukogude ka punaarmee 1000 918919 väga hoolega. Ehitas soomusronge ja kui Venemaal kodusõda lõppes, siis oli nendel ka enam kui 100 soomusrongi, aga ikkagi eestirindel neid kasutada, Läti vähem. Võimalik, et see oli seotud üldse Eesti kaitseväealahindamisega mitmetel teistel frantidel, mis lõuna pool kasutas ka Nõukogude Vene üsna oskuslikult soomusronge siin nad alahindasid seda ja, ja, ja see oli kahtlemata, et aga üks neid põhjusi, miks Eestis saavutas suurt edu ja, ja, ja miks Nõukogude Vene kandis kandis kaotusi võib-olla veel ka Nõukogude Vene dessandi pool oli ebaõnnestunud, tihtipeale Nõukogude Vene dessantmeeskonnad vahetusid ja selle tõttu sellist head koostööd rongi ja dessantmeeskonna vahel, kes siis opereeris raudteedes kõrval sellist head koostööd ka lihtsalt ei tekkinud. Kas soomusrongid mängisid olulist rolli ka konkreetselt Võnnu lahingus? Soomusrongidel oli suur osa vabadussõja jooksul vabadussõja algperioodil ja teine selline heroilisem lõik on tõepoolest seotud tutt Landeswehri sõjaga Landeswehri sõja algusega ning ka loomulikult Võnnu lahinguga. Soomusrongidega on terve hulk väga värvikaid juhtumeid ja, ja kõiki neid on siin vast ka üsna võimatu ja ka lootusetu, et lugeja ta aga üks, mis on ka andnud ainet sellisteks roilisteks, mälestustaks, kui vaprad ja vägevad meie soomusrongid olid, lõid nad venelasi, lõid nad sakslasi tega hiinlasi, nad võitsid ja, ja, ja, ja saavutasid edu ka hiinlasi pidime me lööma. Siinkohal tuleks meenutada ühte väikest episoodi 1919. aasta algupoolelt, kui kui rinne liikus Dust lõuna poole Valga poole, kus siis Keeni raudteejaamas, mis hõivati soomusrong number kahe dessandiga ja Keeni raudteejaamas, siis saadi ka päris suur sõjasaak, punased olid taganenud ja kui hakati neid vaguneid, seal oli päris hulk vaguneid üle vaatama, siis ühest kaubavagunist, mida taheti hakata kontrollima, kõlasid lasud. Loomulikult dessant lased hargnesid, avasid tule selle vaguni pihta. Vagun pandi põlema süütepudelitega ja, ja, ja järgnevalt siis selguse selles rongis, mis oli maha jäänud nendes vagunites kahes kolmes vagunis olid hiinlased, punased hiinlased, mõned jõudsid maha hüpata, said surma, suur osa neist põles ka sisse. Scase episood, kuidas meie mehed võitlesid hiinlastega Eesti vabadussõjas, ka see on seotud soomusrongidega, nagu päris täpne olla siis tegemist ei olnud, et nii-öelda regulaarvägedes võitlevate hiinlastega tegemist oli siiski Hiina hiinlastest koosneva sellise miinia pioneeriüksusega, kes siis julgestas Nõukogude Vene raudtee teede, Nõukogude Vene nii-öelda ronge ja, ja, ja, ja, ja parandas seda. Aga ikkagi selline selline väikene episood. Kui suured olid. Kaotused soomusrongide puhul, kui palju langes mehi, kes võitlesid soomusrongidel olid need mehed seal mingil kombel rohkem kaitstud. No ühtmoodi olid loomulikult rohkem kaitstud, sest eks rong oli liikuv, eks rongil oli oma teatav soomustatud kaitse olemas. Teiselt poolelt. Kuna soomusrongid pidid etendama ikkagi Köögi osa roll, siis tuli neil tihtipeale lahingusse minna. Kõige esimese ma ja loomulikult ka kandsid kaotusi dessantväelased, sest kui rong liikus lahingusse, dessant hargnes, aga ei olnud ju kuskil kaevikud karjuda, vaid tihtipeale tuli rünnakule minna üle lageda platsi. Praegu teadaolevatel andmetel langes soomusrongidel 323 võitlejat. Siin hulgas on nii-öelda alates vedurijuhtidest sanitarid Ast reameestest kapralitest kuni siis vanemate ohvitseri ideni kuni kapten Anton irveni, kes vastan kõige tuntum. Ja, ja ka kõige kõrgema kraadiga mees, kes soomusrongidel langes. Neid põhjuseid on erinevaid. Oli ka mehi, kes suri haigustesse, oli õnnetusjuhtumeid, oli isegi juhtumeid, et mees tuli puhkusele ja uppus puhkuse ajal mitte ei saanud rindel surma, aga noh, loomulikult enamik ikkagi langes otseselt frondi võitluses rindel. Või siis suri sealt saadud haavadesse. 323 meest, see on päris suur arv. Vabadussõja üldistest kaotustest. Praegu teadaolevatest andmetest vist on tähistatud Tuudia säilinud 56 soomusrong, lase hauakohad ja, ja teada on veel 49 mehe matmiskohad. Aga seal nagu mingit korralikku tähistust ei ole viimastel aastatel tal ka Eesti sõjahaudade hooldeliit on tähistanud mitmeid vabadussõja kavalere. Vabadussõja risti kavaleride haudu on tähistanud mitmete meeste haudu, kes võitlesid Eesti vabadussõjas sealhulgas soomusronglaste haudu. Nii et see on töö, mis on vajalik teha sellel aastal järgnevatel aastatel. Et ikkagi tähistada nende vaprate meeste mälestus. Tänu kellele sündis ikkagi Eesti vabariik läbi raskete võitluste Eesti vabadussõjas läbi raskete võitluste kahe vastasega.