See kakk. Siin me oleme, jätkab koos Tõnu ja Marisega ja mitte ainult äsja kõlas lugu super staarse Tõnu, kelle bänd. See oli kuulus Ameerika ansambel steks. Jah, ja see lugu ei olnud valitud asjata. Ei olnud, see oli, see oli pühendatud Sis Teelele Teele Viira, tere sina. Kui siis nii-öelda ikkagi superstaar tänameelsust. Tere, tere, ilusat sügispäeva teile kõigile teele, meil on hea meel, et sa ikkagi tulla said, sest et ma tean, et ka siin natukene haigus kimbutab. No mitte midagi hullu, aga sellistel pool haigetel päevadel oleks vist kõige targem kodus olla, aga no kuidas ma sain ta siia tulema? Ma võin kuulajaid hoiatada selles mõttes, et ta kuuleb hästi tähelepanelikud ja täiesti õigustatult norivad iga väikse asja kallal, mis on väga tore. Nad on hästi teras ja täname, ilmselt ei kuule väga palju õ tähte, vaid räägime öö Töötahta rohkem, sest et mul mõlemad tüdrukud siis nagu saarepiigad või saarlased, ütleme niimoodi. Oota, miks sa ööd ei oska öelda? No mina olen see, kes vaadake, tüdrukud on siin see siis teie nagu räägite, põhiliselt mina kuulan ja vaatan, mis toimub. Ja teeme nii. Aga Ühest rääkides ei pääse mööda teele sellest. Sa oled sihuke mõnus saare tüdruk, kes seda teeb teadlikult, aga kas sul õnnestub öelda siis ka hiid või sa ei oskagi seda? Oskan ikka meile isegi koolis õpetatakse õigesti. Õõd ütlema. Et e-ja, siis tõstad keele natuke üles. Ka toredad kunagi ja nõukogude ajal ju raviti välja mingisuguseid vasakukäelisest sihukest asja, eks ole, pandi vägisi nagu öeldakse, siis parema parema käega kirjutama. Et kuidas teil see, need Saaremaa tüdrukute poisid siis sellist asja nii-öelda nagu ravimis nii-öelda normaalsed, et noh, siis-tähe hääldamist vastu võtavad üldse. No ikka võetakse väga hästi vastu, sellepärast et grammatiliselt oleme ikkagi väga täpsed ja õigesti kirjutama. Aga ma just sellepärast olen olnud hästi patriootlik ka, et no me oleme nii väike rahvas ja miks nagu noored just peaksid seda dialekti hoidma, mis meil on Mulgimaal või Saaremaal või, või ükskõik kus mujal otsas, et meil on nii palju erinevaid aktsent. Väga nõus, mina olen minulegi. Siis ma isegi nii oma parema kui ka siis kas parem on siis õige käsi ja siis parema käega mõlemaga kirjutaks ka sellele asjale alla ja nii ma tegelikult ka. Aga räägi, tänalised, sult küsitakse seda seltskonnas. Kindlasti algavad jutud seal selle öö ja võrdlemisega, et kas natukene käib juba närvidele ka? Ei käi närvidele sellepärast et alati saab kõik naljaks keerata põhilised lauset, mida, mida kohe saab ö tähe nalja peale välja pakkuda, ongi see põder põrutas bändi motikaga, põõsast või midagi taolist, et. Et see sisuliselt nagu saarlased on veel tuntud nagu oma huumoriga Ja mõlemal on, mõlemal on täiesti olemas. Ja mis värk on ikkagi selle saar saarlaste ja hiidlaste vahel? No nagu nüüd ma olen aru saanud, et eluaeg on neid nalju muidugi tehtud, et üks on parem kui teine, aga see on alati olnud ikkagi siukse sõbraliku, nalja ja naeruga ja et see nagu peab olema ja see on midagi väga-väga ägedat. Ma fännan täiega neid nalju, et iga kord nüüd kui ma käisin otiga koos selles saates Laulupealinnas, et aga seoses käisin Hiiumaal, siis ma meelega kohe uurisin, et mida vanemad inimesed veel teavad, milliseid nalju et väga ägedaid nalja tuli, midagi mahlakat. No kõige parem on see, et noh, muidugi tegelikult saarlased ütlevad hiinlaste kohta seda, et et hiidlastel on ainult üks asi, mis on parem kui saarlastel. Ja need on naabrid. Aga hiidlased ütlevad nagu samapidi, nagu mitte midagi muud neil head ei ole, kui ainult naabrid on head, aga. Lohutuseks ütleme siin mandrirahvale, et, et me oleme enne seda maininud, et ajaloos on juba nii olnud, et, et saartelt, eriti Saaremaalt, on väga palju tulnud läbi sajandite rahvast, nii et me kõik oleme mingis mõttes saare verd jookseb nii-öelda meie meie soontes kõvasti. See on nagu Eesti ajalugu juba. Aga mitte kõik ei oska õige asja eest meiega seisma. Teele laskev Telegaza koli jätsid oma kodupaiga limandaja saare ja kolisid Tallinnasse, sest et läksid õppima otsa kooli. No kui kergelt või raskelt tuli sul see otsus, et sa nüüd hakkad iseseisvaks pealinnatüdrukuks? See ei ole üldse raske, sellepärast et ma absoluutselt ei jätnud Saaremaad mitte kusagile, ma käin seal nii tihti kui võimalik, teen kõiki ägedaid asju, käin kalal, Vähil veel süüa, seeni, värki-särki, et see ei ole raske, see on, see on see on hea edasi minna, et kõik inimesed peavad kodust välja minema nii-öelda pesast lendama, tulla, tundma saama seda õiget maailma. Nagu surnuna, Aare, asjad, need on ju väga-väga hinnas, me ei hakka paljudele toodetele topitakse nagu Saaremaa juurde, nagu ütleme, siukse nagu kvaliteedimärgina, aga mis mis siis silume meelest nagu see kõige parem on, ma saan aru, et võib-olla tegelikult ikka on päriselt ühte asja ei olegi võimalik välja tuua, aga võib olla ka on või siis mingid need asjad, mis on ikkagi noh, nii et, et noh, ma ei tea. No alati üks asi, mille ma alati ära märgin, kui keegi Saaremaa vett joob, nii et seal siis täpsemalt pudelisse pandud minu koduvallas Lümandas seda valati ära, märgin, et seda alati, kui ma oma kodukohas, mis on sinu kodukoha kõrvale, lükkan kraani lahti ja võtan Saaremaa metsist alati ütleb, et noh, et õige värk, et ei pea nagu seda pudelisse vanema või siis jah, see on samamoodi, kui keegi tuleb meile külla ja hakkab pudelist vett jooma, siis kohe isa tuleb suure kannuga, ütleb siin on teile Saaremaa. Võib ringi käia, vaata, muidu ma saan aru, et mingid peened piigad seltskonnas kõnnivad selle mingi Eljani veepudeliga, aga täiesti võib ju ringi käia, eks ole, täiesti ei jää kuskilt otsast. Ei, ei Saaremaa vesi ikka muidugi vahet ei ole, kas kraanist või kuidagi vähki, vähk siis vist augustikuus püüd. Augusti esimene august vist vähki siis ikka leidub teie kandis. Ma ei taha reklaami teha või, või ütleme, et pilt ei leidu, eks? Ei, ei, tegelikult ei leida ka vähk on väga maitsev. Ei leidu, aga kui sa neid nüüd püüad, siis kas sa päris ise oma näppudega püüad? Kunagi väiksena ikka sai niimoodi seljast ka kinni haarata ja katsetatud, aga see on päris hirmud. Et no ärme sellest lähindusest räägime. Ei äkki seal ohtlik rääkida? Mina mina vaatasin siin ühes pildiajakirjas, olid andnud köist värskelt usutluse ja täiesti vahvale lugeda, et et sa oled ka mänginud jalgpalli, et kas tõesti noh, Saaremaa, vaat ma ei tea, pole ammu enam käinud, et kui jalgpalliga kõvast ikkagi virutad, vastupallid järsku lendab merre. Jah, see, see oht on olemas, eriti veose tugeva jalaga tüdrukule tõesti värava kütma, natuke aega olin isegi FC Kuressaare naiste tiimis. Ja kusjuures huvitav fakte meie nüüd praeguse tänavuse aasta superstaarilemm Liisaluge lehis Lemsaluga olen mänginud vastakuti ühel platsil, ilma et ma teda teaksime, tunneksin juba aastaid tagasi nagu kahes mängus, ühes võitsime meie ja teises nemad vist, kui ma õigesti mäletan. Aga selleks on praegu ju väga suurepärane selline promo aktsioone matšile ja, ja vaadata, kumb siis peale jääb. Minna korraks veel tagasi saarele, tähendab, et, et sa Saaremaast veel, eks ole, et, et omal ajal sinna nagu ei saanud õieti, et sina, sina, Siis ma nii vana ei ole. Ja aga, aga nüüd, kuidas seal on praegu, et kas sina nüüd sihukse Saaremaa patrioodina, et kas on tulnud väga palju selliseid nagu võõraid ja kuidagi nagu ära rikkunud selle seal olemise või, või kuidas on, kas on välismaalasi seal kohapeal palju? Ma natuke arvan, et Kuressaare küll veidikenegi rikutud, sellepärast et seal on hästi palju neid spaasid, mida armastavad just väga eriti meie põhjanaabrid. Et veidike on palju suvel liiga palju näha ja kuulda seda noh, soome keelt, aga muidu Aga Eesti Eesti saare keeles saab ikka hakkama. Ja aga muidu nagu maakohtades ei ole midagi, see on täiesti vapustav, mismoodi seal tegelikult kõik? Kõik nagu õiget kombed ja tavad on alles jäänud. Ja aga samas, eks ole, noh, ma saan aru, loogiline on ju see, et kui soomlane toob oma raha sinna, siis pole ju Paha ei no ta peab ikkagi toitma, et ta toidab ikkagi ma arvan, päris palju Saaremaad, aga no ma räägin lihtsalt täiesti tavakodaniku perspektiivist, sa oled pidanud hakkama ka soome keelt õppimas. Ei ma ei ole, aga lihtsalt kuidagi linnapilt on nagu on natukene teine. Turistikas selline Tallinna vanalinna efekt selline, et kõik on kaelad, longus vaatavad ülespoole. Teele kuulame vahepeal muusikat sinu valitud artistil, kelleks on Niinassi mahun. Super. Kuulasime Niina Simmuuni ja, ja meil on külas Teele Viira, kes sai tuntuks superstaari saatest ja nüüd on tal juba uued asjad, millega ilmselt tuntuks saab, aga sellest kõigest hiljem teile Niinassimoone, paistab, et sulle üldiselt artistina meeldib. Väga meeldib, mulle väga, meeldib tema dramaatilisus, tema fantastiline ta annab seda õiget laulu point edasi, mille, mille jaoks üks laulja üldse olemas peaks olema eksisteerima, et mitte teha popimite teha kõike kostüümides ja mida iganes, et tema annab just täpselt ainult seda sisu ja seda valu ja läbielamist ja sellist. Kas häälematerjal või see hääl ise, et seda iseloomustada, on ka midagi sellist, mis sul endal nagu on olnud eeskujuks on midagi sellist. Ja alati, kui on mõni madala häälega madala tämbriga laulja, nagu on näiteks Etta James meil veel ja no Eestis ei jäägi, ma isegi ütleks, et Silvi Vrait on mul üks selline nagu lemmikutest. Alati on see, et kui nad on teinud mingi eriti ägedam, mahedam, madala loosis ma kohe tahaks ikka järgi proovida, kas ma ka sama madala häälega suudan, et Niinasime, Unil on ka samamoodi, on ju tegelikult. Zimmermann on selline lugu, kus esmakordselt kuulates ma ei saanud arugi, kas on mees või naine et väga, väga, väga äge laulja, sihukse piiksu häälega laulud sulle või väga ei meeldi, see täiesti oleneb kui noh, mis on piiksu väel kõrge kõrge hele Ma olen piiksu, ma ütlen selle kohta, mis mulle ei meeldi, on selline koori hääl. See on selline nagu hall mass veidikene ära kadus, ei jää meelde, aga kõrge hääl ei puutu teemasse, sest et kõrge hääl võib-olla ka samamoodi hästi emotsionaalne, hästi edasi andev ja hästi puudutav ja külmavärinaid esile toov, et see on täiesti täiesti selline asi, mida ei saa purki panna, seda valikut nagu no selle madala naishäälega seoses meenub mulle meie tänase saate küsimus, kus me küsisime kuulajatelt, millised on nii-öelda sellised häbiväärsed, lood, mida nad ei julge seltskonnas mainida. Ja üks kuulaja just kirjutas meile, et tema peab väga lugu madalast naishäälest ja tõi näiteks embiipli. Aga kui sa nüüd mõtled teele, millised on sinul need lemmikud, kelle suhtes teised inimesed natukene kulmu kipuvad kortsutama? Mulle väga meeldivad vanad eesti lood, eriti kus on võib-olla isegi natuke Borodiseeritud lugusid, näiteks black rokitan hästi äge. Kelle, kui mina väga heas tujus olen, siis ma panen selle peale, et veel üle kruttida see hea tuju, et siis läheb ikka täitsa käest ära. Ja, ja vot selle peale ma olen saanud küll selliseid kortsus kulme ja et no mis asja sa kuulad. Aga Blackrokid on üle kõigel. Aga rullin kapist välja. Kuidas sa siis nii-öelda muusika juurde jõudsid, et lühidalt video, noh, rääkida, et kuidas sa aru said, et musa ikka nii meeldib ja tahaks isegi laulda. See on hästi lihtne, kõigepealt aastaid-aastaid, tagusin jalkat poistega Mulla platsil muruplatsil, siis mängisin veel võrkpalli ja samal ajal muidugi olin laulud ka nii-öelda pool kohustuslikes küla lasteaiakonkursi tal ehk siis laululind oli meil seal laulsin, õppisin viisi pidama, aga keskkoolis? Mul oli eeskujuks muidugi õde, kes oli juba aastaid selline hinnatud laulja juba Saaremaal. Siis keskkoolis ma harjutasin kaks kuud üheks konkursiks, milleks on vabariiklik solistide konkurss. Harjutasin kaks kuud ühtelugu, mis oli Aretha Franklini beibi labium. Ma kirjutasin need sõnad kõik eesti keeles välja, tõlkisin endale ära, seletasin ära endale, mis see pilt on, milline see kujutelm, nagu minu silme ees võiks tekkida, sel ajal, kui ma laulan seda. Ja vot sel hetkel, kui ma lõpuks selle looga nagu ütlevad, olin pikka harjutuse ära teinud ja lõpuks jõudsin sinna lava peale, siis pilt eest ära. Ja ma andsin endast. No ma ei mäleta, palju ma andsin, sest mul oli pilt eest ära. Konkreetselt mul saal oli must, ma ei mäleta mitte midagi, mis modervidesse ja kõige naljakam on see, et mu tulime lava pealt maha ja ma leidsin aastal 50 krooni. Ma mäletan. Ma mõtlesin, mis asja kummardasin ka, Vello näeme üldse lihtsalt äkki kellegi pärast küsisin kellelegi oma ei olnud, muidugi panin oma köieraha pilt ette tagasi ja seda ma mäletan nagu järgmise asjana, et ma läksin lava pealt maha, siis nägi seda viiekümnekroonist. Aga no pärast nagu videost vaadates ma ei tundnud ennast enam ära ja ja ma arvan, et see on ka praeguste lauljatel võiks olla üks selline selline tugipunkt, et kui sa tõesti tunned enda laulu kuulates või ennast vaadates külmavärinaid, vaid, et sa tunned, et see on õige asi siis, siis see peaks olema see punkt, et sa tead, et õiget asja. Mul jäi kriipima 650 krooni. Selles mõttes, et no see on lihtsalt mingi sihuke allivusega, Eino praegu saaks Crowley jaksaks vahetada ja läks asja ette. Kroonid on võtnud sellise teistmoodi sõrmusega, kas niisugune eriline, eks ole, seda nägid, kas seal on mõelda, et see on ikka nagu mingi müstiline enne sulle ütlete, et see ongi, et sa võid näiteks, eks ole. Laulmisega raha teenida. Võib olla see märk, võib-olla midagi muud, ma hästi palju usun muidugi sellistesse märkidesse üldse, miks ta pidi sel ajal seal olema, miks ma talle jõudsin, miks, miks, miks, miks, miks, miks? 100 küsimust. Ja siis edasi, millised olid need otsustavad sammud, et see lõpuks siis te ütlesite? Otsustavaid samme oli nii palju, et keskkoolis ma keskendusin muusikale. Ülejäänud ained ma saatsin suhteliselt nagu kuu peale, aga hästi põhjendatult mul oli kõik täpselt välja mõeldud, et miks mul ei lähe keskkoolifüüsikat vaja või matemaatikat ikka muud asjad. Sa vaata, sa said, ma mõtlen, kuidas sa said, ega nendega hakkama said, mingi kolme, nelja. Jaja, ega ma, eks ole, niimoodi ma ei ole nagu logard ka, et ma teen täpselt nii palju, kui vaja on, eriti neid asju, mis mind tegelikult väga ei huvita. Et see on nagu vale arusaam, et ma üldse midagi ei viitsi teha või et kõik oleks nagu jätnud tahaplaanile. Aga keskkoolis siis ma juba kõike, kõike muusikat kuulasin hoopis teise pilguga, et nagu selle sisuga sellega. Kuidas sa mind puudutab ja mind täiesti võib-olla teise maailma.