Tere päevast, head argipäeva, saate kuulajad. Tänane saade on kummardus aastate taha, kummardus kõikide nende eesti vaimuinimeste ees kes aastail 1988 kuni 90 kogunesid reedeti Eesti raadio punasesse stuudiosse. Et rääkida väga paljudest asjadest, et rääkida ajaloovalgetest laikudest, nagu tookord öeldi, et rääkida tõtt oma kuulajale tele ja süstida kõikidesse usku, et iseseisev Eesti on jälle võimalik. See oli siis loominguliste liitude kultuurinõukogu tund ja selle kultuurinõukogu poolt juhtisid neid täid tänaseks meie hulgast lahkunud helilooja Lepo Sumera, aga arhitekt Ignar Fjuk ja raadio poolt oli selle saatehingena Hiion. Ja tänu Teile Ignar Fjuk ja Ene Hiion teie ideele oleme siis sellesse saatetundi täna siin palunud needsamad inimesed, kes kogunesid 15 aastat tagasi loomeliitude kultuurinõukogu esimees, saatetundi. Ja lisaks Ene Hiion-ile ja Ignar Fjuk-ile on tänases saates Kinoliitu esindanud Kaljo Kiisk Kirjanike liitu esindanud Lennart Meri ja Kunstnike liitu esindanud Enn Põldroos. Mina olen tänase saate toimetaja Kaja Kärner. Saate esimesed kümmekond minutit. Pühendame siis minevikule, nendele kultuurinõukogu saatetundidele, mis olid omas ajas raadioajakirjanduse täiesti uus tase oma avameelsuse ja aja kajalisuse poolest. Ignar Fjuk. Miks valis skulptuuri nõukogu selleks kanaliks, millega oma rahvaga kõnelda? Just teiste raadio. Tere, ega seal eriti suurt valida ei olnudki, sest et raadio on erinevalt televisioonist selline meediameedium, mis poeb inimese naha vahele ja, ja ja riiet alla ka siis, kui ta tegeleb mingi muu asjaga ja see saade, mis toimus iga reede kell üks päeval seda ei jälgitud nii või ei kuulatud, nii et oleks istutud raadio juures vaid praktiliselt kõik olid nagu oma tööpostil ja, ja võisid seda teha. Muidugi õigem selgelt seletus asjale oleks see, vaevalt meil oleks televisiooni antudki, sest pean meelde tuletama, et juba õige pea kuu-poolteist peale seda jälle esimest saadet tõstatus päevakorda küsimus, et me oleme nii-öelda õigelt kursilt lahkunud. Seda küll öeldi teisiti, et see saade on natukene noh, kääridega saaks seda paremini kokku panna ja seal liigselt palju sellist meelevaldsed, nii meile seda öeldi. Ma mäletan isegi korraks ma seda aega võib-olla kuritarvitan, et esimene saade oli, mitte siin mingisuguses väikeses stuudios sotsiaali mingis suures ruumis ja istusime Paberi taga kuuldemängude plokis ja me istusime kõik suure kontsertklaveri taga. Mängisime siis üks, kaks, kolm, neli, viie 10-l käel ja selle esimees saadet ja, ja nagu kõik hästi mäletavad, et, et meil ei olnud ainult need miljonid kuulajad, vaid meil oli veel lisaks kabinettides algselt kindlasti väga Tõsiste ülesannetega plokk, kes meid kuulasid ja ma mäletan, et me just nagu esimeses saates õigustasime, et miks me tulime, et me ei kavatsegi lahkuda. Ene Hiion, kuidas teie mäletate, ma tahan täpsustada. Kõigepealt moderetan ka kõiki ja tahan täpsustada, et see stuudia oli stuudio kaks, mis oli muusikastuudio ja asus tõesti esimesel korrusel ja ta oli võrdne, võrdlemisi räpane ja, ja tragatud ja seal ei jätkunud hästi kõikidele tool. Ei aga seal oli millegipärast palju rohkem mikrofone, kui oleks vaja olnud. Saate tegemiseks. Aga igatahes mul on nii selgelt meeles kogunemine, kuidas Ignar Fjuk tuli lokkide lehvides praegu, tal on neid vähem nii tahte ja enesekindlalt nagu noor hunt. Ja siis tuli Kaljo Kiisk ja mõtlik, väga rahulik ja, ja kuidagi niisugune väga tolerantne. Ja siis tuli Enn Põldroos niisuguse naeratusega, millest keegi kunagi ei teadnud, mille üle ta heledam muheleb. Ja kui saade oli just alanud ja kui saatejuht oli öelnud kell on 13, siis avanes selles stuudio uks ja nagu deus ex machina sisenes Lennart Meri. Saate toimetaja oli Reet Valing kes sai seda tarvitada ainult mõned korrad, sest varsti paluti midagi muud teha. Veel ilmus uus toimetaja, aga see komme, et Lennart Meri tuli alati siis, kui meil oli häda käes ja kui oli mingi väga keeruline toime noh, teema siis ta tuli. Ja Ta lihtsalt teadis, et ta peab tulema ja kui saade oli juba kolinud kaheksat kaheksandasse stuudiosse kuude mängude stuudiosse, siis ma eriti hästi mäletan. Lennart Merit valges ülikonnas, absoluutselt valges ja ukse peal, naeratas ja ütles tolleaegsele tol hetkel toimetajaks olnud mehele. Palun, tooge mulle üks tool. Ma kavatsen siia jääda teiega liituda. Kuigi ta ei olnud siis ette nähtud, aga niidaks nii. Need on kõik minu meenutuse ainus. Teil on nüüd räägitud, on Ene Hiion, Lennart Meri, kas te selle vea parandada, aga ma palun, et ta seda ei teeks. Ma olen nii. Istusime kõik ja nime juures tema pika laua taga. Ja äkki märkasin aastalt load 900. 55 või jah, täpselt 50 akas maikuus. Et laua taga on noor sale täiesti võõras inimene. Need koosolekud ei olnud kunagi väga Enim püsti räägib ilusas oleva selge häälega natuke vihaselt ja natuke kõiketeadvalt, nii nagu kõik noored inimesed. Ja see oli ene, kes oli just Moskva ülikooli lõpetanud. Ja kellele see väike eesti provintslik maailm tundus sel hetkel. Et midagi väga distsiplineeritult küll aga ikkagi põlgus esile, nii et see vulkaanid genemis aega mööda siis kujunes läbi aastakümnete läbi läbi sinu töö siin, Eesti raadios, see oli sel hetkel väga kenasti ja sümpaatselt tunnetatav ja ja see on mulle nagu sa näed siiamaani meelde jäänud. Aga, aga muidugi kuuldemängude toimetus, see oli minu viimane töökohta Eesti raadios. On niisugune kena koht, kus ma sain paljude inimestega tuttavaks. Ja ennekõike näitlejatega. Ja tahaksin ka Leo Martinit ja ja teisi mehi meenutada. Meil uksed saab kinni, ei käinud. Ma mäletan, et väga vaikselt sai mistahes hetkel sisse hiilida. Kõigile oli sel ajal ju palju tegemist, nii, see ei olnud meie põhitöö. Vaatasin praegu kalju suunas. Aga siiski, 88. aastal te tulite ja ütlesite, et kavatsete siia. Nii, aga just, ja muidugi. Ja nagu sa näed, olemegi jäänud. Ja taas jälle tulnud. Tore Enn Põldroos, mida teie mäletate esimesest kultuurinõukogu saatetunnist? Ja nüüd ma hakkasin meenutama ja huvitav on see, et kõikides kogu sellest saadaga tsüklist mul pole meelde jäänud mitte niivõrd need saated ise kuivõrd need hetked, kus siis sai välja mindud. Pärast saadet väänas ja oli kummaline, tähendab siis sellest, kuivõrd seda kuulati, sellepärast ükskõik kuhu sa läksid, inimestel silmad, oi, mis te seal rääkisite, mis toimus, mis oli ja need probleemid nendest räägiti edasi igal. Puhul oli neid kuuldud igal pool nad endaga kaasa, sest too see niisugune ühiskondlik kõlamisel tekkis natukene enesekiitmise moodi. Selle asja väike, aga tõepoolest nüüd oli, aga aeg oli selline ilmselt ilmselt sellise vaba sõna ja tõe järgi mitte ainult. See polnud mitte ainult vaba sõna, vaid see oli ka mingil määral organiseeriv sõna, sellepärast see, mis me siin rääkisime, oli ka see, mida, mida Mu, mis teed, peaks Eesti edasi minema, mida inimesed peaksid tegema, eks ole, ja seda kõikjal kuulad igal pool tööd kohtades olnud raadiot lahti, kodudest rääkimata. Nii et noh, kas nüüd just 100 protsenti, aga igatahes kellel oli vähegi mingit raadiot olevasse kuulas? Ma ei tea, kas kunagi varem on olnud Eesti raadiol ühelgi saatel säärast massilist kuulatavust. Vaevalt küll, ma tahan öelda vahele seda, et tõenäoliselt oli Eesti raadios palju räägitud sellest, kus suunas peaks ühiskond edasi liikuma, aga et olid kogunenud Eesti vaimueliit meieni vaimuelus selgroog, kes rääkis hoopis teist teistsugustes suundades, see oli see, mis pani saated kuulama. Kaljo Kiisk, mida teie? Jah, ma mäletan seda päeva päris kenasti. Ja ma olin omamoodi isegi ummikus. Ma mäletan, sõelonsul tore hääl. Jah, mul on sellega igavene häda, kui ma taksot tellin, siis nad ütlevad nii, et Kaljo Kiisa nimele maisem softiga midagi teha, isegi seen. Ja sunnib mind õiglaselt ja, ja korralikult ühiskonnas käituma, nii et seda ma hoian seda häält nagu oma silmadega. Nii äia, siis need, see esimene päev oli jah, küllaltki minul natuke süda siiski värises sees. Sest kuigi need päevad, mis me olime veetnud ka meie nõndanimetatud tolleaegses staabis Tallinna või selle meie kinomaja väikeses konverentsisaalis nii et jätsid väga eredalt, ühesõnaga olid veel meeles kõik probleemide asetused, ettepanekud, erinevused siis need, millega me ühise toreda rusika moodustasime, terve see ideestik. Aga muidugi ma olin ähmi täis, sellepärast et ma ei teadnud, kuidas, mismoodi võib ta välja kujuneda tele või selles raadiosaates. Aga noh, ma pean ütlema Kallis tüdruk kujunes siiski väga, väga ilusaks ja ja tüdruk olen mina nähtavast. Kui vanad su lapselapsed on? Mul ei ole lapsi. Nii et jah, tal oli kuidagi seal algus jättis niisugune südamesse, kui ma ära läksin, enne ütles väga õigesti, kui siit uksest sai lahkuda, kuidagi hingamine oli võib-olla isegi omamoodi natuke kergem, seepärast et asi läks, nagu öeldakse, rahvakeeles, ütleme asja eest. Kui palju tookordseid kõnelusi mõjutas see, et kabinettides kõrvad kuulaseid nagu Ignar Fjuk, saate alguses ütles. No kindlasti ta mõjutab, sest esiots oli, sellest saab püsimise püsimajäämine ju sellega seotud, et me ja tegelikult võiks öelda, kuni Eesti taasiseseisvunud taasiseseisvumise nii kõik sammud, mis me tegime ja me pidime kaaluma seda, et ja arvestama sellega, et, et ühel või teisel viisil võib mingi jõud tulla ja, ja sekkuda ja nagu öeldakse, meie selle stsenaariumi segi paisata. Kuid see ei tähenda, et me midagi jätsime ütlema. Dance Vorms argumentatsioon. Pani ka tõeliselt need, kes, kes olid teise piimaga üles kasvanud ja teise kooli saanud asjade üle järele mõtlema ja selle saate nagu põhifunktsioon oli minu meelest ikkagi see, et kutsuda rahvast kaasa ühte eesmärki mida me rohkem või vähem kordasime, aga arutama, kuidas seda saavutada, nii et see väljus mitte ainult peale saadet, me ei tundnud seda noh, ütleme, laia toetust vaid vaid ka tegelikult, kes ikkagi kujundas mingisugust ühist tegevusjoonist. Tigma vaata, ma tahaksin ühte asja öelda, et et nii palju, kui mina mäletan, meil saadeti eel ei olnud niisugust staabinõupidamist, et sina räägid nüüd seda ja sa lõpetad. Ei? Ei ei. Saade. Sündis just täiesti spontaanselt siin laua taga. Ja minu meelest see oligi asja kõige toredad õlg sest seda oli tunda kodudes ja taksodes ja kõigi nende juures, kes saadet ka lindi võtsid. See oli looming. Praegu on selleks noh, niisugune keeruline ameerika sõna sünergia teiste sõnadega, kui me paneme osad kokku, siis nendest osadest tuleb midagi, mis on suurem kui matemaatika ette näha. Kui me lõikame tordi viieks tükiks, paneme nüüd viis tükki kokku, saame kaks torti. Naljakas küll, aga vaata, see ongi loomingu suur ime. Ja see ime sündis siin laua taga. Aga katseid tsenseerida, eelitsenseerida, midagi muuta neid ju ometi oli. Oli muidugi oli esimene niisugune väga huvitav katse oli see, et tekkis ettepanek see saade kavas ära peita. Tal oli oma aeg kell 13 reedel ja siis äkki leiti, et ta võiks olla kell 16. Siis ta oli mõned korrad kell 16, aga kuula oli, oli, ta oli kell 16. Sa ei mäleta seda, aga meil on olnud, ma olen selle fikseerinud, siis tekkis niisugune ettepanek, et ta et ta võiks minna nagu 100 ja, ja see oli väga keeruline aeg, sest neid linte ei mina ei tea, kes neid kõiki püüdsid, et siis kuulata, aga tegelikult oli kuulajaskond, auditoorium oli täielik tugi, sest lihtsalt kell 13 hakkasid kõik telefonid helisema, kus on, kus see saade on ja, ja sellele tuli, sellele tuli lihtsalt vastu astuda. Teine asi oli see, et tekkisid nimed, kes, kes ei ole soovitavad. Paljud näide ei olnud just palju, aga esimene juhtum oli see, et saates pidi Tartu stuudiost rääkima isata. Ja siis sain mina juhtnöörid, et see ei tohi juhtuda. Ja mina ütlesin, et mina ei kavatse seda Isotammele öelda. Kui ta on Tartus ja ta soovib, siis mulle öeldi, et liinid. Kas nad? Isatama boheemlaslik tüüp ja ta ei tulnud kohale. Aga miks ta ei tulnud, võib-olla ta sai korralduse, ma ei tea seda. Ja veel oli üks väga tobe asi, millest ma siis ei saanud üldse aru, et see on olemas minu kodutelefon mis oli tegelikult kokkulepe, kes ikka saab ja kas sa tuled ja kas sa kindlasti tuled ja, ja kes ei saa ja ma ei saa täna parun vahetama ja noh, toimetaja toimetaja töö ja minu kodutelefon muutus niisuguse koormusega telefoniks, et temaga ei, tal oli nii palju kuulajaid. Minus, Jannseni kaupluses vähenesid mitu inimest, ütlesid, teate, me kuuleme, kõikide telefonikõnesid. Kuuleme, me tulevad meie telefonidesse, ühesõnaga neid ühendusi tehtes tehti niimoodi, et tekkisid. Reaalselt KGB liinid valesti alati ja seda viga siiski. Või ma ei tea, kes veel kuulis, aga mina kuulsin ka. Aga vahepeal, ma ei kuulnud praegu üldse nii, et seal oli igasuguseid. Ei noh, selge on see, et, et neid, kes oleksid soovinud, et see saade vaikselt ära kõngeks või ära keelatakse, neid olidki parasjagu. Aga miks toimuda ei saanud, oligi see väga suur populaarsus, mis tekkis, ju sellele enam ei olnud võimalik võimalik sele saatele kallale minna. Ongi see huvitav asi ja tõepoolest neid asju näidet lindistada ja see annaks võimaluse tsenseeri oivalise jõu käis kogu aeg kogu aeg ja siis mingid mine nügil mehel oli kuidagi jõuetu. Me oleme nüüd ennast jõudumööda kiitnud ja ja me teadsime ka siia tulles, et me oleme päris tublid vennad, aga aga millest me rääkisime esimeses saates ja kas need probleemid, mis meid kokku tõid kas need esinevad ka tänases Eesti ühiskonnas? Ja ma tahaksin meelde tuletada mul läbi udu. On meeles, et meie kultuurinõukogu Ignarile koos käima selle tõttu, et meil tundus, et, Eesti ja tema pealinn Tallinn ei arene nii nagu peab. Et Tallinn kui linn ei kasva nii, nagu ta peab, et me tahaksime, et oleks palju rohkem meie kodulinn. Pealinn. Meil oli palju juttu arhitektuurist. Ma mäletan, et kultuurinõukogu üks esimesi teemasid oli kuhu paigutada tulevane Kunstimuuseum ma võin eksida siit ja ja ignovee. N, või kes iganes. Aga vaata neid küsimused, need on ju võiti nad tol ajal olid teravad küsimused ja paljudest asjadest ei tohtinudgi rääkida. Noh, selleks, et linna tuleb ehitada inimestele ja mitte inimesi ümber ehitada linnale. Aga kui viimase aasta kestel olen jälginud Tallinna arengut ja ja mul on tehtud etteheiteid, et ma ühes kohas ütlesin, et mitte kunagi Eesti ajaloo kestel ei ole nii palju Eestis ehitatud, nagu praegu ehitatakse. Mul on öeldud, et see ei ole ju õiget, mõtlen mustamäele, mõtle keldrimäele, matele, Õismäele, mõtle, Lasnamäele. On tõsi. Mul ometi on niisugune tunne, et ehitatakse praegu palju. Ja et selle tõttu oleks just põhjust rääkida, et kas me säilitame Tallinna, kas me säilitame oma ajalugu, kas me säilitame oma täiesti ainulaadse vaate vanale Tallinnale Toompeale või kas me veedame ta nende pisut naljakas kõrgtornide taha, mis meenutavad mulle Hongkongi, Hongkongis ma nägin, et et noh, tubli kolmandik neid mis on kõrghoone eesti keeleni. Piima. Vald noh, niisuguse lõigatud küljega nii nagu meie koorus ühispank kas need asjad? Ja noh, niisugune peaaegu et anonüümne ametnike pealetung Tallinnale, mina olen sündinud Tallinnas, ma kavatsen sinka sulla jumala abiga, aga ma tahaksin, et Tallinn oleks pärast mu surma veel rohkem Tallinn, kui ta minu sünni ajal oli. Ja, ja praegu ma tunnen, et, et siit Tallinna hakkab mul sõrmede vahelt kaduma. See on siis praegu kultuurinõukogu saatetund, nii nagu ei oleks 15 aastat vahepeal pausi olnudki, et igaüks siin laua ääres võib vastata Lennart Mere. Meil ei ole pausid kunagi olnud. Me oleme lakkamatult oma kalli Eesti pärast mures. Kultuurinõukogu aeg, kas raadio taga koos käima, siis kui teine pool oli juba nii nõrk, et meid kellad ei saanud. Ja me olime veel nii nõrgad, pidime alati mõtlema, et me ka järgmine kord saame kokku saada. Kogu. Aga probleemid, need ja need saavad ju alati olema. Teeksin ühe täpsustuse. Kui mõelda nüüd nendele ammustel aegadele, tähendab siis, kui kultuurinõukogu toorsalatis olid Tallinnas, rääkis arhitektuurist rääkides võib-olla ka kunstimuuseumi asukohast, oli sellel kõigel ka mingi teine taust. Ja nimelt see tagapõhi, mis oli üldse kultuuril, tähendab läbi kogu selle koleda nõukogude aja kui ta oli mingisugune Eesti rahva säilimise vahet ja selle tõttu tähendab tegelikult rääkides nendest asjadest. Me rääkisime sellest, et see võim, kes on need asjad last näinud edasi ajanud, ei saa enam kesta sisuliselt jutu tähendus oli see ja nii seda ka mõisteti. Tegelikult ega tookord oleks küsimus piirdunud ainult talid arhitektuuriga või ainult mingisuguse objektiga, nagu kunstimuuseum, eks ole? Solex kindlasti publikule rahvast huvitanud, kuid mitte sel määral, aga selle taga tajuti tookordset ühte niisugust, juba väljakujunenud hoiaku väljamängimise meetodit tähendab praegu Jah Lennart tõepoolest saab, need on üli ülitähtsad, tähtsad asjad, aga kui me nüüd praegu räägime, on nende pinud natukene teine. Tähendab, nad ei ole enam selliselt niisugused tekstid, sotsiaalsed, poliitilised probleemid, nad on spetsialistide probleemid. Kas keegi tajub veel, et ta tahaks tänases saates astuda vastu mingitele hoiakutele ühiskonnas, mida tajutakse? Illar teab juhatada ja spetsialist. Üleeile lõikasin Helsingi sadamatest väljapool lehekülge mille juures oli suur kaart ja Pealkiri. Helsingi linn kujundab oma mereranda, aga merepõhja ei hakka täitma. Jaapani linnadele ja seda trükiti Helsingi sadamates. Kui sul selle tiraaž on, no ütleme 600000 inimestele mittespetsialistidele. Teiste sõnadega ametniku ja kodanikukahekõne on see, mis on demokraatia alus. Ja see kahekõne minu meelest peaks praegu olema palju tugevam. Sest see, et me vahepeal vabaks saanud, see ära pane mulle pahaks, ei ole ka mul kahe silma vahele jäänud. Aga vabadus ei ole mitte tukkumine, vaid vabadus on suurem vastutus. Aga vabadusega ei tähenda mitte, et Need küsimused oleksid päeva kulus ära. Ei, kindlasti mitte, ja kui ma ütlesin spetsialist, siis vaimulik pid ametnikul, vot selles ongi küsimus. Nimelt, kes on Tallinna spetsialist, vot selles ongi, et mis, mis seal ei tegelenud asjaga, neid ei lasta nendel asjadel üldse ligigi. Probleem hakkab tegelikult sellest peale. Loomulikult on meil kõik käib sisuliselt ebakompetentsete ametnike tasemel ja sellepärast kiusama taset viltu. Võtame kas või praegu see samale konkurss selle vabaduse kella ümber, eks ole. Mulje žürii on sellised, et seal pole ühtegi inimest, kes asjast midagi teaks. Puhtalt ametnike žürii, mis on väga iseloomulik meie praegustel asjaajamistel. Seda. Selle kella kohta või kasvõi ma minu meelest on see vaidlus kella üle kuidagi kaugel inimestest. See nagu see puudutab mingisuguseid grupeeringuid, kes omavahel askeldavad. Minu meelest meil ei ole. Ausalt ajakirjandust, vaata, ma olen sellesama žürii esimees ja äkki ma loen lehest, et need noored Pärnu arhitektid on tahtnud sinna kino ehitada, sellesama koha peale. Lao see nende elus projekt, mis oleks kõrvaldanud need Kalevi vist Kalevi tenniseväljakud ja ja kogu Toompea ilu esile toonud ja säilitamisele ilusast. Pidage meeles. Et mida vanemaks Tallinn saab, seda, Ja äkki ma loen, et sinna tahetakse kino ehitada, kui kui Vabaduse monument, no ei ole sellest juttu olnud, on juttu olnud Vabaduse monumendist kus on võib-olla sees ka midagi vaadata kus on portfelli suurused ekraanid, kus saab Eesti ajaloo mingi soosi. Katkendid vaata, see oli kena. Aga aga noh, selle taga on harimatus minu meelest fantaasiapuudus Ütleme seda sidet ehitada 15 aasta taga taha siis ennem kui ma nüüd selle oma mingisuguse võib-olla ülekohtuse, aga mulje najal järelduse esitan, ma ütleksin, et tõe huvides, et see esimene algatus, mis kultuurinõukogu tegi, oli, oli seotud eelkõige just mass massilise elamuehitusega ja migratsiooniga, nii et ma mäletan, me otsisime väga kaua seda sõnastust, et et rääkida asjast nii, et mustvalgel oleks kirjas, et aitab migrandid, keerad omast teistpidi ja sõitke välja. Aga kindlasti olid just need sedalaadi küsimused, need, mis vähemalt esimesed poolteist aastat kultuurinõukogu ja ka siis seda saatetundi ülal hoidsid. Kuid üks Side, mis tollest ajast ma mäletan, on minu meelest kandunud tänasesse päeva, õigemini ta on isegi võimendunud ja asi on nimelt hirmus. Ma mäletan, kui peale viiendat veebruari kaks kuud hiljem oli loomeliitude pleenum, mis on esimene teine aprill siis peale pleenumi Me Ennuga olime lossi platsil ees, seal, kus hakkab tänava alla minema ja jagasime omavahel keegi, oli veel pleenumi otsuse projekt, otsuseid, resolutsiooni toppisime ja peitsime neid taskutesse ära, et kõigil oleks kõik koopiad olemas, et kui ühelt võetakse ära, siis teisel on, need saaks nad ilmuda kuskil kuni suveni 88 oli hirm tegelikult veel sedavõrd Eksisteeris mitte ma ei mõtle isikuid, vaid terve rahvas. Et, et selle saate ülesanne oli tegelikult hirmust lahti saada. Aga mis on täna? Mida iga päev kohtan ma inimesi, kellelt palun ühes või teises küsimuses arvamust ükskõik mis erialal loomulikult spetsialiste ja nad keelduvad, nad ütlevad, nad ei saa. Vaadake, meil on siin avalikus avalikus, et asutustest ma räägin, meil on see erakond või teine erakond või kolmas erakond, me ei või seda teha, meil on koht tähtis. Selline parteiline Softlikus või kambavaim või, või korporatiivsus või, või ütleme veel, kurjemaid sõnu on tegelikult minetanud selle väärikuse ja inimese. Julguse, mida ta omandas 80.-te aastate lõpus 90.-te aastate alguses, see on nüüd maadligi surutud. Ja just see saate esimeste saadete alguse hirm tegelikult praegu laiutab Eestis. Ma mäletan, ühes nendes saatesaadetes oli juttu just niisugusest kaksikmoraalist, et inimesed kodus ja sõprade ringis rääkisid asjadest ühtviisi ja siis töö juures ja avalikkuses teistmoodi. Kas samasugust niisugust kaksikmoraali, kuigi seda sõna praegu selles tähenduses enam ei kasutata, tajute praegu ka? Võiksime kasutada tegelikult kaksikmoraal ei anna salongi Eesti mõtlemises kindlasti sest ja ilmselt see on võib-olla üks kõige suurem niisugune shokk või pettumus. Peale kunagi pikki aastaid. Et loodeti, et uude ühiskonda ja tulevad inimesed, kes on teised, kes on vabad sellest kõigest sellest saastast, mis inimest surub maha, surub teda kahe sees, eks. Ja me näeme nüüd, et on tulnud uued inimesed peale ja täpselt sama probleem valitseb, kuigi teistes avaldusvormides teistmoodi, teiste pulaarsusega. Aga sisuliselt on seesama, tähendab paremaks ei muutunud. Ja ära, nii et ma siiski ütlen ja ma olen veendunud. Mida rohkem edasi, ma olen veendunud, et tegelikult moraalituse moraali Vahekord on ühiskonnas konstant, kahjuks. Teda ei ole kunagi ühte, rohkem teist vähem ta erineb teistmoodi vaatemaailmas, kus tahad. Vaata välismaal, ükskõik kus. Need probleemid on teistsugused. Aga nende juured, juured on samad, see on juba inimkonna olemusest, tuleneb kahjuks ja peab hakkama jälle sedasama võitlust mis 15 aastat tagasi. Ja jälle otsast pihta jälle teistmoodi, just seda, mida rääkisid armulde täpselt, täpselt seesama kahekeelsus kaksikmoraalne kaksikmoraal täpselt, aga see ongi sama. Ühelt poolt. Arheoloogia teiselt poolt arvestamine mingit hoopis teiste väärtustega hoobisisiklikumate asjadega. Uuesti pihta. Kaljo Kiisk on nii kaua vaikselt istunud. Nojah, kui nüüd kõige lihtsam väljaütlemine oleks vast see, et viimane aeg oleks kultuuri jälle sõda liitude ühendust kokku kutsuda ja hakata jälle roos istuma. Kinomaja seal saal olemas, alles ilusti remonditud toolid, on olemas, laud, kõik Turium, pehmemad, pehmed toolid ka, nii et seal saab mugavamalt tunda. Võib-olla see isegi natuke eksitab. Hea küll. Loba lubaks, aga võib-olla asi. Ehk on võib-olla mitte keerulisem vait. Me teame ise, kuidas me loomingulised liidud praegu Eestis elavad. Me teame, millised on omamoodi põhiprobleemid. Ja väga palju on ka sellest, et võib-olla ei ole siin nõndanimetatud materiaalse ühiskonna, ütleme vaimse, selle töö. Nende hoobade ja nende mootorite vahel ei ole võib-olla tasakaalu omamoodi võib-olla siin kahtlemata aeg. Me teame. Me oleme sellest teadlikud, milles on põhjus ka siin on väga palju on pold, midagi ei ole teha kõige banaalsemalt öeldes. Ka materiaalset olukorrad tingivad väga palju ette ühe või teise töösuuna, tema libastumised, tema allajäämised ühele või teisele mõttele. Nii et neid asju peaks arutama, kuid kuna me oleme siiski loominguliste liitude kunagi olime nii-öelda esindajat, siis siiski Ka need konfliktid muidugi peavad olema ka meie nii-öelda tähelepanu orbiidis ja tähelepanu all, kuid põhiline on siiski see, kuidas me oma mõtet oma hinge suudame huvitavamalt, täpsemalt ja inimestele nii-öelda. Heas mõttes mõjuvamalt neid esitada ja näitan edaspidi. Lagedale tuua kes jätkab siit. Enn Põldroos. Jah. Sa nüüd panid küll niisugused eesmärgid, ülesanded meil ette, mis seal mis on teostamatud. Ei, no vot selles ongi muide need eesmärgid ilu, et nad on teostamatud, aga nendega tuleb kogu aeg tegeleda. Just ongi jänes. Kui te lubate 76. aastal olin ma esimest korda Soomes. Ja ühel hommikul mulle öeldi, et, Et järgmisel päeval Helsingi ülikooli Mingisugune seminar ootab mind külla. Matti kuusi, seminar, kus oli väga huvitav vaadata, kuidas ta jagas ajakirju üliõpilastele andis viis minutit, ütleme, viie ajakirja läbi lehitsemiseks ja palusin lihtsalt selle esimese mulje põhjal hinnata ajakirja. Üks ajakiri oli oli Karjala ANSV punalipu ja teine ajakiri oli mingisugune prantsusekeelne ajakiri ja kõik rääkisid ja, ja seda oli huvitav vaadata, et rääkimine kujunes kohe vaidluseks mida ta tahtiski. Ja, ja seejärel ta ütles, et meie hulgas on külaline Eestist. Seda nimi on Lennart Meri. Ja mul on palve. Rääkige dissidentlikkust kirjandusest nõukogude liidus. Prauhti. Ja aega mõtlemiseks oli mul vähem kui siin teie loodagast. Kõik vaatas minu poole. Jumalal tuli midagi meelde ja hakkasin rääkima, et Venemaa suur erand on selles, et Venemaal ei ole kunagi olnud Parlamendi. Nagu Prantsusmaal, Saksamaal, nagu Inglismaal eriti Inglismaal. Ja selle tõttu, et kõik see, mida inglased parlamendis lahendavad seda tuli Venemaal ja hiljem nõukogude liidus ja pealesurutud ka Eestis lahendada kirjandusel luurel? Noh, võtame, võtame päris järjekorras. Kõigepealt eesti graafikat. Ja seejärel Eesti kuulan. Ja seejärel Kistimaanil muusika muidugi ennekõike, kas muusikamuusikat on väga raske tsenseerida? Muusikat on peaaegu võimatu juhtida kindlasse kanalisse. Ja nende kaudu saavutas Eesti äkki seda, mida me Parlamendis tolleaegses Eesti NSV ülemnõukogus ei saa mitte kunagi arutada. Saime oma rahvaga aegamööda üles ehitada ühe hästi varjatud, aga täiesti arusaadava dialoogi mida me kõik mõistsime peale sensorite, siis sensor peab ju alati õppima looja käest mitte vastupidi. Ja see oli mu vastus soomlastele. Ma mõtlen, et sellest ajast me võime praegu üle. Probleem on ainult selles, et neid küsimusi, mis huvitavad igat Eesti kodanikku arutavad sageli inimesed, kellel ei ole aim Eesti kultuurist Eesti tuleviku väljavaadetest, Eesti võimalustest mis on täpselt sama suured nagu Ameerika Ühendriikide võimalused. Probleem on ainult selles, et et me asume mujal. Me oskame toetuda oma kogemustele, mis on hoopis teised, aga need kogemused, need elavad ju n sinus. Jäiga sinus ja, ja enesiana Kaljo Kiisast, kes minu üllatuseks teises maailmasõjas käis ju ka veel saksa sõjakoolis kusagil Suntsine lähedal. See on jällegi ilus näide, kuidas inimesed kokku hoidsid. Seda ma sain teada sinu juubelit. Ja, ja see on näide, kuidas kuidas me oleme rasked ajad üle elanud selleks, et praegu ikkagi kartmata homse pärast rääkida avameelselt sellest, mida me oskame rääkida. Ja ennekõike sellest, mida me igatseme. Aga vaata, selleks et hetkeks tagasi minna sinna mis täna 15 aastat tagasi oli ma võtsin kaasa. Õhtulehe, mis ilmus viiendal veebruaril 1988 ja ma loeneta Pealkirja all järglased miilitsat sõitsime ta mingit Tallinna tänavat. Ja jutt läheb edasi, nii. Võib-olla oleks asi põhjaliku kontrollimisega lõppenud, kui kui üks meditsionäärides poleks pööranud tähelepanu postkastidesse paistvate paberite nurkadel. Lendlehed. Sündmused hakkasid kiiresti arenema. Noore, kuid juba staažika kurjategija. Mahukas kotist leiti raske pakk 400 nõukogudevastase sisuga lendlehti. Ja pisut edasi. Kui ta korrus läbi otsiti, siis kodus oli neid veel 600. Kokku andis aruande jaoks täpselt 1000 lendlehte. Kallid sõbrad. Need ajad. Teie kõigi. Et kõigi Eesti kodanike toel on möödas, ei tule mitte kunagi tagasi. Einar Heil, palju ma just tuletan seikame meelde, et mõned päevad enne seda viiendal veebruaril, 88, teisel veebruaril siin Tartus siis veekahuritega ja kooridega. Vastavat miitingut laiali, nii et see keskkond ja see aeg oli tõesti just selline, nagu Lennart praegu ka nimetas, kuid. Vajalikuks meelde tuletada ühte väga kummalist momenti, mida ma nüüd järsku sina adusin, et mis nüüd siis lahti on ja see on see, et nende saadete nagu leitmotiiv või põhihoiak oli ääretult optimistlik, sest me kõik millegipärast tundsime, et ma ei tea, kuna see juhtus aastal 87 või, või natuke hiljem, et kõik on meie teha ja nii imelik, kui see ei ole, jää, tajusime seda, et piisab meil vaid tahta, piisab meil vaid kokku hoida, piisab meil vaid vaid asi korralikult läbi mõelda ja me teeme selle ära. See oli mitte tühipaljas optimism, vaid see oli selles mõttes põhjendatud. Sihiteadlik optimism. Täna selline leigus pigem tuleneb sellest, et rahvas tajub, et nende teha ei ole enam see nii kummaline, kui see ei ole. Parlament on erakonnad, on, aga lojaalsus ei kanaliseeruvalam Eestile. Lojaalsus peab kanaliseeruma parteidele ja siin on võib-olla see konfliktikoht ja, ja ma arvan, et et, et iga hetk me peame tegelikult püüdma. Nagu öeldakse iseendast võitu saada ja selles suhtes on sellised saated, nagu siis olid, algasid 15 aastat tagasi peaksid olema teretulnud täna ja nende saated. Niisugune põhihoiak võiks olla niisugune positiivne unistus. 15 aastat tagasi oli nii kerge otsustada selle üle, mille vastu me oleme ja mille poolt me olime, sest kogu rahvas oli ühe asja vastu ja, ja ühe kindla eesmärgi poolt võitlusse asulas. Tänapäeval nagu Ignar Fjuk just ütles, eesmärgid on hajustunud. See sünergia, mis on nüüd siin viimase 50 minuti jooksul laua taga tekkinud, ma palun, et, et igaüksteist Sõnastab ühe eesmärgi nimel, Eesti rahvas võiks need 15 aastat hiljem koonduda. Ja alustaksin päris päeva päripäeva Lennart merest. Asjad on lihtsalt. Mul on lapsed lapselapsed. Ma tahaksin, et nad elaksid ausas riigis, kus tehakse tööd kus praegu tuleb tööd teha. Ütleme rohkem ja Villekamalt kui Saksamaal. Sest muidu me ei jõua mitte kunagi Saksamaale järel oma elustandardit oma eesmärkide rahu poolest. Me ei jõua järel ka selle julgeoleku poolest, mis valitseb Saksa tänavatel. Me ei jõua järel, noh kasvõi kriminaalpreventsioonipoliitika, mis võeti üle Saksamaalt, mille järgi kurjategija lastakse lahti, ta elab ja kui ta ütleme kella 10-ks ei ole koju jõudnud siis Saksa väikelinnas neli naabrit juba helistab poliitik politseisse. Meil võeti see natukene pimesi üle, ta ei hakka ju Eestis tööl ja neid ei ole lool. Ma tahaksin, et me tunneksime maailma rohkem ja maailma paljususest, valiksime Eesti jaoks ise neid näiteid mis Eestis võivad seemendada ja, ja aidata meil. Kõigepealt mõista, et me oleme ikka veel laisad. Et me oleme ikka veel vähese haridusega, et me oleme ebatäpsed. Aga et kui me seda sõnastame ja kui me mõistame, et me sellest tahame lahti saada, siis sellest lahtisaamine on ainult meie tahte küsimus. Jah, need asjad on keerulised ja tunduvad võib-olla isegi keerulisemalt, kui nad faktiliselt on. See. Kahjuks on isegi seda, mind natukene häirib. Kuigi ma ei ole enam nii suur kultuuritegija, kui ma varem olin, tähendab loomingulises mõttes püüan seda võib-olla veel viimaste aastate jooksul parandada. Kuid pahatihti meie kultuuriringkondades kahjuks jääb nagu mingisuguse takistava mõjuna domineeriva Hakkab meid ema moodi segama ka raha. Kahjuks poetakse selja taha kuna ta on andnud selleks põhjust. Ja siin ei ole ka midagi salata, kui minna nüüd juba nii-öelda mitte niisuguse noh, üldsõnalise loosungi juurde, siis peaks ütlema, et me peaksime siiski ka meie loominguliste inimeste nii-öelda aluspinda seda alusmüüri, mille peal me seisame omamoodi mis annab meile võimaluse omamoodi tööd teha. Ka seda peaks nagu meie ühiskond lähemalt ja täpsemalt vaatama ja. Enn Põldroos jõuab ka veel öelda minu arust, mis Lennart ütles väga hästi kokku selle asja rääkisime ta, ma ütleksin võib-olla ka nii palju juurde, et tõepoolest meil ühiskonnas ei ole seda mingit suurt ühte hoovus, mis haaras praegu kõiki koos ühes suunas tegutsema ja jumal tänatud, et ei ole, võib-olla see näitab, et päris hullud need asjad ikka ei ole, muidu oleks asi, muidu oleks. Kõik reisis ühest aiast ja võib-olla ongi kõige parem see, mis on. Peaksime nimetama ühiskonna eesmärgiks, see liitub. Kõikide inimeste eesmärkidest kokku. Igaüks loob oma eesmärki selle poole liikuma siis liigub Eesti maades kindel selles. Ene Hiion. Ma kardan, et meie aeg hakkab lõppema, sellepärast ma ühinen kõikide härradega. Ignar Fjuk lõpulause. Ja tõesti, see seekord, mis nüüd kõlab, on üsna täiuslik ja ma lisaks ajutise pisikese elemendi on see, et see ühine eesmärk kui see on olemas, defineeritav, see sünnib ainult tänu sellele, et igaüks meist saab iga päev teha ise oma valikuid. 100-st 1000-st pisivaliku seast valides oma Eesti, ei saa kunagi valmis. Need kõik valima. Vaid selles mõttes, mida inimene hommikust õhtuni ise teeb, seda valikut. Tarku valikuid igaühele kultuurinõukogu saatetund viies veebruar 2003 on lõppenud.