Päeva süda. Juba mõnda aega on Estonia kontserdisaal, sealjuures üleval afišid, et 20. veebruaril Pärnus ja 21. veebruaril Tallinnas dirigeerib Paavo Järvi Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit. Sel nädalal alustas Paavo Järvi Tallinnas orkestriga proove räägimegi temaga tuleva nädala kontserdikavast. Lähemalt. Kõigepealt on meil kavas palju prantsuse muusikat ja kõik see on muusika. Nõia õpilane näiteks on, on kuulus selles mõttes, et ta on saanud kuuldavaks voltis nii suurest filmist, mille nimi on fantaasia ja üldse paljud teosed rahval on teada eriti välismaal, eriti Ameerikas just tänu sellele Disney filmile. Nõia õpilane on esimene Ravelli boolero. Seal on oma fantaasia ja seal on hoopis hoopis millegi muuga tegemist. Aga millega ma ei saa päris täpselt öelda. Selleks peab olema palju fantaasiad. Tegelikult see on üks selline aeglane ja küllaltki tuntud erootiline tants, nii et see sõnason asja sinna juurde ei ole üldse sobimatu arvu, et on, on üks meie suurimaid heliloojaid. Ja kõikidel on maanteel, tunneb ta. Tänu sellisele ma tahaks öelda minimalistliku ava sellise aeglase ja sellise meditatiivset religioosse muusika heliloojana. Noor Arvo Pärt, kardist, Stahli muusikaline dissident. Ta oli nõukogude aja selline noor, kes ei olnud üldse rahul sellega, mis siin toimus ja kes seda muusikat selgelt väljendas. Teine sümfoonia on võib-olla kõige parem näide tema varajasest loomingust. Sümfoonia, kus on näiteks kasutab pikkumist piiluparte ja igasuguseid efekte ja igasuguseid väga imelikke meie kõrvadele siiamaani natukene raskelt, mitte raskelt, aga huvitavalt, võib-olla üldsuse tajutavad efektid. See on hoopis teine valdkond, ütleme mingisugusest nõiaõpilasest või poler poolelast. Aga see on ka, mis sobib selle fantaasia nime alla. Ainukene, võib-olla selgem ja sümfoonilise teos selles programmis on pise seedule sümfoonia, mis on samal ajal aga huvitav, sellepärast et teda väga palju ei mängita. Epise muidugi tuntakse Garmini heliloojana. Ja see on esimene tõsine sümfooniline teos, mis pole tükk aega kadunud. Ja kuskil alles ütleme, 30 40 aastat tagasi ta leiti. Ja nüüd on, on, on meil mingisugune arusaamine, millega noor pise tegeles, nii et see läheb ilusti kokku sellise prantsuse teemaga. Ja samal ajal ka noore sümfonisti Wen noore helilooja esimesi sümfooniaid, mis on samal ajal natuke seosest nagu Pärdiga. Üldine ülesehitus on, on küllaltki mitmekesine ja mitte sõna fantaasia on tegelikult hästi, sobisime. Kas te vastandatega üht teost oma iseloomult teisele selles kontserdis? Ja see näiteks alguses, kui me hakkame peale küllaltki muusikaliselt selge ja sellise šarmantne pildiga lause nõia õpilane siis Pärdi sümfoonia šokeeriv pärast seda pärast seda kuulata sellist muusikat, Pärdi sümfooniad on lihtsalt shokk pärast vahel aga tuleb vise. Sümfoonia. See on selline klassikaline sümfoonia, millel pärast, mida poole pealt kuulates on tunne, et suurt vahet ja sa tunned head vaheldust, nii et mingisuguseid mingil määral see vahelduse tunne on muidugi tähtis ja püüame oma kauni üles ehitada. Teie esimene kontsert Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees oli 96. aasta novembris. Kas ka selles mõttes on teil vaheldust, et orkester on hästi palju muutunud, nende vahepealsete aastatega? Orkester on palju muutunud ja, ja paremuse poole. Orkester on praegu palju tugevam. Üldine tase on palju stabiilsem ja muidugi on palju noori. Gradatsiooni vahe on tuntav. Ma arvan, et mitte ainult mängutaseme poolest, aga ka üldine suhtumine ja selline sinna. Tänapäeva arusaamine. Just praegu ulatati siin üks täiesti uhiuus plaat, mis kannab nelja nime Arvo Pärt, Paavo Järvi, Eesti riiklik sümfooniaorkester. Ja plaadil on ilus ka eestikeelsena kõlav pealkiri summa. Rääkige palun sellest plaanist. Ja see on meie teine plaat orkestri Eesti riikliku sümfooniaorkestriga kuna kuigi seal ei paistnud esimesena, on ta välja tulnud teisena ja see on tuntud firma kes on selle välja andnud. Suur põhiline teos on, on Pärdi kolmas sümfoonia ja ülejäänud on kõik tuntud lühemad teosed, näiteks nagu fraatrias summa kantus Britteni mälestuseks, sest Tiina lende ja nii edasi kõik teosed, mis on tegelikult Pärdi kuulsaks teinud ja see on väga hästi vastu võetud ja, ja isegi võib-olla kõige prestiižikas ajakirjas Cramofonis on see valitud 10 parema plaadi hulka veebruaris, mis, mis toob orkestrile väga head, head nime ja, ja, ja meie orkestri profiil on maailmas tõusmas. Selles ajakirjas ongi kaks lehekülge, ma kujutan ette, et üsna asjatundlikku hinnangut sellele plaadile mis oleksid põhipunktid, mida võiks kuulajale refereerida sellest artiklist? Põhiliselt on artikkel üldse minu tegevusest ja minu tegevusest Eestis ja ka samuti Cincinnatis teistes. Minu teine orkester on, on, on sind siin Lätis on peadirigent. Ja üldiselt annab pildi minu tegevusest. Ja, ja räägib hästi Estonia meie orkestrist ja mängu kvaliteedist ja meie plaadi tekstist, mis nüüd on, see on juba teine plaat, esimene plaat oli Sibeliuse ooper neitsitornis. Ja nüüd kolmas plaat, mis tuleb välja septembris on Sibeliuse plaadid. Ja nüüd neljandat me nüüd teeme siin praegu hoolega son Uuse uus Pärdi plaatlikusse, kuhu tuleb teine sümfoonia ja per pettum mobile ja pea CH muuta ja muuga. Nii et nii et nii et see on küllaltki pikaajaline projekt ja, ja see fakt tehti, orkester paistab tuntud Lääne firmale, on, on raha tasuks nii meile kui ka meie heliloojatel näiteks. Kuuldavasti te olete sinised plaadid salvestanud Eestis, järelikult jääte meie salvestustasemega rahule. Näha su tase on, on, on väga hea meel on hea arusaamine ja ja Maidomaadikuga ja meil on terve, see plaadistamine käib oma sellise meeskonnaga siin me oleme olema teineteisega harjunud ja ja kvaliteet on kõrge. Te olete Paavo Järvi ühes oma intervjuus öelnud, et teid väga huvitab see, mis maailmas toimub, ainult et ükski intervjueerija ei märka teie käest seda küsida. Praegu toimub maailmas väga palju ja toimub hästi intensiivselt ja ka siin meie Eestis arutame seda, et kas Eesti oma välispoliitikas peaks toetama Ameerika vot või jääma selle nõndanimetatud Vana-Euroopa, Prantsusmaa ja Saksamaaga ühte liini. Mis on teie arvamus, kus peaks olema selles äärmiselt keerukas situatsioonis Eesti koht? Eesti on küllaltki raske situatsioon nüüd niikuinii, sellepärast et, et kuna me oleme siiski Euroopas, me peame kuidagimoodi euroop Vana-Euroopaga head head kontakti hoida, oleneb muidugi hoidma. Aga samal ajal me oleme ju Uus-Euroopa ise küllaltki nii oma mõtlemise ja oma oma kuidas öelda poliitilise iseseisvuse poolest, nii et et ma arvan, et fakt, et, et Saddam Husseini Iraak, et need on, on ohtlikud jõud, see on selge. See fakt, et et Ameerika ühendriigid seda väga üksi ja oma diktaadi peale surudes püüavad läbi viia ja seda, seda on natuke ohtlikum, sellepärast et praegu puudub maailmas balanss. Vanasti oli maailmas siiski Nõukogude Liit ja Ameerika ja mingisugune balanss oli, oli maailmas praegu see puudub. Ja oht võib olla selles, et, et kui kõik need otsused, mida Ameerika praegu teeb võtta vastu nii ilma läbimõtlemata siis võib midagi maailma selline situatsioon, kus ameerikalsed tapab, dikteerima Euroopale täpselt seda, mida nad tahavad. Teine asi on see, et ka juures ja Ameerika kaugel tegelikult nad abtidest nad enne seda, kui keegi üldse sellist asja nagu sõda hakkab läbi viima, nad peavad siiski kõik võimalused ära kasutama mingi diplomaatilised võimalused, sellepärast et enne seda, kui Saddam Husseini midagi juhtub surev sinna sadu tuhandeid lapsi ja naisi ja süütuid inimesi. Ja nagu nagu eelmine kord ja see on muidugi natukene. Kaugelt vaadates muidugi on, on üks asi ja teine asi on aga kõik inimesed ja, ja niisama minna sedda ilma kõikvõimalikke teisi vahendeid, kas mitte läbi proovida ei ole, ei ole inimesed õige. Peale selle muidugi ameerikalikku õhutab viha selle, mis toimus septembri 11. ja need emotsioonid, mis, mis on loogilised ja normaalsed emotsioonid on siiski teisejärgulised. Kui hakata võtma üldist maailma sellest julgeolekut, siis siis tuleb see asi ikka väga läbimõeldud ja mul on selline tunned, lõppkokkuvõttes niikuinii 100 tuleb ja võib-olla peabki tulema. Aga kuidas seda koalitsiooni tuge, maailma tuge saada ameeriklastel on, peab olema neile üks õppetund, et nad ei tohi peale, nad ei tohi dikteerida. Ja sest nad alati arvanud, et et kõik peale Nõukogude Liidu terve Euroopa automaatselt on nendega nõus ja tuleb välja, et ei ole ja see, nende üldine selline käitumine on natukene praegu näit näitab sellist resultaati, nende üldine käitumine ei ole võib-olla Niculegiaalne, kui ta peaks olema ülejäänud maailmaga. Muusikast ja maailmast rääkis Paavo Järvi.