Tere hommikust, sellel nädalal püüame vaadata aegade taha ning kujutleda jüngrite olukorda pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ülestõusnuil ilmunud ülempreester kaivalega maavalitseja Pilaatusele ei tõestanud neile, et nad eksisid. Sest mida saab tõestada? Perifitseerimine tähendab korratavust. Aga just see võimalus puudub unikaalse, õigemini singulaarsuse sündmuse korral, nagu seda on Jeesuse võit surma üle mitte surma ajutine taanduma sundimine vaid täielik metamorfoos, nii et ka kõige lähedasemad ei tundnud teda enam ära. Aga just sellest sugeneb kõige raskem küsimus jüngritele, kes kõigest hingest tahtnuks positiivset lõpplahendust. Kas ilmunu on Jeesus on see sama, kellega koos nad olid pikka aega olnud mis tagab identsuse, kui mitte keegi ei tunne teda ära. Maarja Magdaleena tunneb Jeesus ära häälest võib-olla ka viisist, kuidas tundmatu teda kõnetab. Emmause poole minevate jüngrite silmad avanevad siis kui võõras teekaaslane võtab lauas leiva, õnnistab seda ja murdes annab meile. Ilmselt oli see toiming Jeesuse maises elus olnud midagi niisugust, mis oli üksnes temale iseloomulik. Ja küllap viimasel ühisel õhtul, kui Jeesus seab armulaua annab ta tavale leiva õnnistamisele uue ja erilise tähenduse. Aga ka need mehed ütlevad alles tagantjärgi, eks meie süda põlenud meie sees, kui ta meiega rääkis, tee peal, kui ta meile pühi kirju selgitas. Jeesus näitab jüngritele oma haavu kätes ning küljes. Aga mida needki tõendavad, kui tal on tundmatu nägu ja kogud olemus on teine. Ja isegi uste lukustamine ei loe. Evangelist Johannes jutustab, kuidas Toomas on umbusklikum kui teised. Tema tahaks Jeesuse haavu oma käega katsuda, et veenduda nende ehtsuses. Tuletage meelde, kui jüngrid nägid pärast 5000 mehe imelist söötmist Jeesust tormisel geneetsereti järvel vett mööda kõndimas. Karjusid nad kohkunult. Son tont. Jeesus oli teinud selliseid asju, mis olid tavalisele surelikule ilmvõimatud. Küsimus oli nüüd selles, kas see, kes praegu ilmus nende keskele, on ikka Jeesus ise. Tol ajal peeti mõndagi võimalikuks, mida meil on raske uskuda, kui ingel on apostel Peetruse viinud välja vangitornist, mida valvas neli, nelja mehelist sõdurite salka. Ja ta tuleb öösel Maarja Johannese, hüüdnimega Marcus ema maja juurde ning koputab uksele. Ja teenijatüdruk Roode jookseb majja kogunenutele teatama, et Peetrus seisab värava taga, ütlevad talle saiampsid. Ja kui ta edasi kinnitab, et lugu on tõesti nõnda, arvavad nad. See on tema hingel. Toomas ei katsu Jeesuse haavu, kui Jeesus seda võimalustele pakub, nagu ta kavatses. Ja kui ta seda teinuks, mida see meile tõestaks. Ei, siin ei ole tõestamisest kasu. Pigem on nii, kes on tõe seest, kuuleb Jeesuse häält ja tunneb ära, kellega on tegemist. Ilmselt on nõnda, et see on just Toomas, kes tunnistab minu issand ja minu jumal. Keegi ei olnud enne teda Jeesuse kohta öelnud, et ta on jumal. Tema see kahtleja astus esimesena selle sammu Jeesuse tegeliku mõistmise poole. Palvetagem Eeesses ilmuta ennast kahtlejatele. Anna, et me ei loobuks, vaid otsiksime, kuni leiame põhja ning saaksime täidetud sügava rõõmu ja rahuga. Aamen.