Tere hommikust. Kui võrrelda seda, mida jutustatakse evangeeliumides Jeesuse viimastest päevadest Jeruusalemmas teadetega, tema ülestõusmisest ning sellega seonduvast on vahe väga suur. See, mida ta elu lõpupäevadest ja isegi tundidest on meile jutustatud, on kümneid kordi pikem. Kas selles materjalihulga erinevuses võiks kajastuda sündmust kaali olulisus? Ühest küljest Jeesuse ristilöömine oli nii ootamatu ja vastu igasuguseid lootusi tema kui messia suhtes. Et sellele pidi tema järgi palju ning põhjalikult mõtlema see alandus, millega leppimine ei läinud kergelt. Paulus kirjutab protslikult korintlastele, jah, sõna ristist on totrus neile, kes hukkuvad. Meile aga, kes me pääsemanda, jumala vägi. Eks ole, juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust. Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärritus ja paganatele totrus. Ta tuletab neile meelde. Ma tegin otsuseks teada teie keskel ainuüksi Jeesust Kristust ja teda just ristilööduna. Kummatigi Jeesuse-d ja töö ei lõppenud ristil. Surm ristil oli vältimatu, ent ei olnud lõpp-punkt. Meie lootus, et tema on meie lunastaja, rajaneb tõigal, et ta tõusis surnuist üles. Just ülestõusmine on uue elu alus. Risto ohvrisurm meie pattude eest. Aga selleks, et miski maailmast täielikult muutuks, on vaja surm. Võit. Paulus ütleb selle väga selgelt välja. Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus anud, tühine ja tühi on ka teie usk. Kui Kristust ei ole surnuist üles äratatud, siis olete teie alles oma pattude sees. Siis on hukkunud ka need, kes on Kristuses magama läinud. Kuid ta jätkab juubeldavalt, ent nüüd kristus üles äratatud surnuist uudseviljana, magamaläinutest. Kristuse ülestõusmine ei ole lihtsalt surma ajutiselt taanduma sundimine, nagu seda oli Eiruse tütre või naini linna noormehe või laatsaruse äratamine. Nemad surid ikkagi omal ajal. Jeesus aga võib öelda. Mina olen esimene ja viimne ja elus. Ma olin surnud, ent ennäe ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kui me mõtleme ikka jälle Jeesuse elu surma ja ülestõusmise peale, siis ei ole see mingite muistsete sündmuste meenutamine vaid midagi, mis puudutab meie elu. Nüüd ja praegu. Jeesus ütles, mina olen ülestõusmine, elu, kes minusse usub, see elab isegi, kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Tema on tee ja tõde ja elu kes kuuleb Jeesuse häält ja usub teda, kes ta on saata võtnud selle on igavene elu ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on siirdunud surmast ellu. Ja rääkides Jeesuse ülestõusmisest. Me räägime lootusest saada osa tema võidus surma üle. Ristiinimestena me usume, et peidan uuesti sünnitatud elavasse lootusesse, eelsus Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. Võime hõisata. Surm on neelatud võidusse, surm, kus on sinu astel? Tänu, olgu, jumal, kes annab meile täie võidu, meie issand Jeesus Kristuse kaudu. Jah, Me võime laulda võidu hümni. Ta tõusis üles surma käest. Kõik häda võitis suurest väest, meid päästis hukatuse seest palvetagem. Issand jumal, me täname sind, et sa annad meile täie võidu Jeesuse kaudu. Aamen.