Tere hommikust ja kena kevadpüha. Tänasel päeval on mitu nimetust. Minu kooliajal oli ta töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päev. Ja kui tahtsid tehnikumi stippi saada, tuli osa võtta mai paraadist. Soomlastel on lustlik vappu ehk üliõpilaste volbriöö ja päev. Kirikukalendri järgi aga on täna apostlite Filippus ja Jaakobus Noorema päev ehk viilippide. Ent kõigepealt on siiski pühapäev ja iga pühapäev on Kristuse ülestõusmispühal. Ma mäletan lisaks mai ja oktoobri paraadidele oma noorusest kodanlike igandite likvideerimise kampaaniaid. Üks neist oli katsekalendris pühapäev asendada puhkepäevaga. Hruštšovi ajal tahtnuks partei valitsus paskressenni asemel Võhanoidieini. Ei tulnud välja. Vene keel on kristlusest läbi imbunud. Üks sõber jutustas armeeteenistuse ajast, et neil oli selline tõsimeelne komandör kese lubanud tänada Spassiibu Spassi vohh päästa jumala eesti keeles on muistne aituma. Aita jumal. Sujuvalt asendunud lastekeelest pärit aitäh iga. Aga vene keeles on alternatiiv Blagoderjoo niisama kiriklik Lagodaid õnnistus, taevane arm ja teised saada. Endiselt on neil populaarsed naise nimed Veera, Nadežda ja juba mis kehastavad kolme kristlikku voorust. Ja sedalaadi näiteid võiks tuua palju. Nimetus oskasseni on ülestõusmine tuletab igal nädalal meelde Kristuse ülestõusmist. Ja ajalooliselt ongi nii, et juba esimese sajandi keskel hakati juutide hingamispäevaleheks sabatile vene suppoota järgnevat päeva pühitsema ülestõusmispühana. Kirikuaasta kujunes välja hulga hiljem. Igakevadine Kristuse ülestõusmispüha, kristlaste suurim püha on sügava rõõmupäev. Kui teenisin Saaremaal kogudusi, kus mõist pereliikmeid kuulus ortodoksi kirikusse tuli mul õppida, kuidas häid pühi soovida. Kui öeldakse, Kristus on üles tõusnud. Ja siis ei sobi kahmata vastuseks, ah. Vaid ristiinimene, kostab jah. Ta on tõesti üles tõusnud. Istienno Voskreas. Rõõm Kristuse võidust surma üle on nii suur, et ei mahu kiriku seinte vahele ja liturgilise vormelid ulatuvad argiellu. Kirjeldasin õigeusku siis sellepärast, et seal on säilinud mõndagi, mis Lääne kirikutes on aja jooksul luitunud. Märtrite kirikust sai riigikirik siis rahvakirik. Ja praegune sotsiaalkirik tundub sekulaarsel ühiskonnale kõige talutavam. Aga kas taolist dubleerimist on ikka vaja? Postkristlikus heaoluriigis on hariduse andmine, hädaliste aitamine ja muu säärane riigi õlul. Võiks öelda, kristlus on oma sotsiaalse ülesande kodanikuühiskonna kasvatamisel täitnud. Hoolivus ja sallivus on saanud normiks. On viimane aeg kaduda, et kirikukohustus on olla abiks jumalaga kohtumisel. Kristlane teadvustab endale kainelt vahemaa lõplikust lõpmatu, nii on alati lõpmatu. Kõik, mis me loome, hävib varem või hiljem. Elu on mõistetud nurjuma ja surmale jääb viimane sõna. Kui me ei saa osa igavesest tõelusest, mis pole meie looming, kuid millest me sõltume. Me võime sellest aimu saada kuigi ähmaselt ja umbkaudu. Ent sellest piisab, et uskuda ka pilkases pimeduses, et valgus on olemas. On kaks vastakat vaateviisi maailmale ja inimese kohale selles. Kumbki ei saa hoobelda, et ta on ratsionaalsem kui teine. Peame nende vahel valima ja kui valik on tehtud, sunnib see kasutama kriteeriume, mis õigustavad valikut sirkulaarse loogikaga. Kui jumalat ei ole, siis peavad meie mõtlemist juhtima ainult empiirilised kriteeriumid. Ja empiirilised kriteeriumid ei viijumalani. Kui jumal on olemas, siis annab ta meile märku, kuidas sündmuste voolus ära tunda tema kätt. Ja tänu neile märguannetele. Me märkame jumalat kõiges. Usu vastanud ei ole mitte kahtlus, vaid meeleheide ja patu vastanud ei ole voorus vaid usk. Kristlase jaoks on olemas ainult üks patt ja lootusest loobumine ning meeleheide. Meeleheide on surmatõbi. Usklik on meeleheitele kindel vastumürkusk. Isegi siis, kui me ei tea, mis on eesvõime uskuda mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud. Ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. Isiklikult mulle on just see julgustav teispoolsuses ei terenda minu paratamatult lapsikute unistuste täitumise ootus vaid midagi täiesti teistsugust. Nagu matemaatikas ei saa läbi ilma lõpmatuse mõisteta ei jõuta ka iseenesemõistmises kuigi kaugele. Ilma jumala mõisteta. Sest jumala otsimine tähendab mõtlemist, elu sügavusele, oma olemuse, lättele, sellele, mis tingimusteta puudutab. Mida sa ilma mingite põitlemistata võtad, tõsiselt igavene on seesama misjumala Võistlusel pole jõudu maadelda jumala probleemiga ja rangelt võttes pole sellist probleemi üldse olemas, sest jumal ei ole tundmatu suurus mingis võrrandis, mis meil tuleb lahendada vaid tõelus, mis ilmub usku jälle hardus hetkel. Ja ükski intellektuaalne võte, juhata meid iseenesest selle haarduseni. Me ei saavuta igavest rõõmu seni, kuni piirdume pealispinnaga. Hetk, mil saavutama oma elu viimse sügavuse, on hetk, mil kogeme rõõmu mis sisaldab igavikku Lootust, mida ei saa purustada. Tõde, millele on põhistatud elu ja surm. Sest sügavuses on tõde ja sügavuses on lootus. Ja sügavuses on rõõm ja rahu. Ees ütles omadel enne lahkumist. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus, maailmas ahistatakse teid, aga olge vaprad, mina olen maailma ära võitnud. Usk paneb lootuse Kristuse võidule patu ja surma üle, mis saab kord ka meie osaks. Ja igaüks, kes on sündinud jumalast, võidab ära maailma ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma. Meie usk. Palvetagem ees Kristuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.