Varsti peale pühi haigestusin maa. Ja mind paigutati meie sõjaväehaiglasse. Ta seisis üksikult pool verstakindlusest eemal. See oli pikk, ühekordne kollaseks värvitud hoone. Suvel, kui toimusid remonttööd, kuulus ta peale tohutu hulkuukrit. Haigla määratu suurel õuel asetsesid majapidamishooned, arstliku personalielamud ja muud vajalikud kõrvalehitised. Peahoones asusid ainuüksi haige palatid. Alati tuli küll palju, kuid vangide jaoks oli ainult kaks, mis olid alati väga täis. Eriti veel suvel. Nõnda tuli sageli voodeid koomale lükata. Meie palateid täitsid igasugused õnnetud inimesed käis siin meie omi, käis siin igasuguseid sõjaväelisi kaebealuseid, keda peeti vahi all mitmesugustes pea vahtides süüdimõistetuid, kohtualuseid ja küüdis haigestunuid. Käis siin mehiga karistuskompaniist, tollest kummalisest asutisest, kuhu saadeti teenistuslikul alal eksinud ja parandamatult sõdurid pataljonidest kokku oma käitumist parandama. Ja kust nad paari või rohkemgi aasta järel lahkusid. Sääraste sulidena. Määrdusi võib ainult harva mujal kohata. Haigestunud vangid teatasid oma haigusest tavaliselt juba hommikul allohvitserile. Nad kirjutati kohe raamatusse sisse ja selle raamatuga saadeti haige valvuri saartel pataljoni haiglasse. Seal vaata Ast esialgselt kõigist kindluses asuvatest väeosadest pärit olevat haiged läbi ja kellel leidis teisti haige olevat, selle kirjutas haiglasse. Minugi nimi märgiti raamatusse ja kella kahe paiku peale lõunat, kui meie omad olid juba kõik läinud pärastlõunal selle tööle läksin ma haiglasse. Haige vang võttis harilikult kaasa raha nii palju kui sai leiba sest sel päeval polnud tal haiglast enam oodata toiduannust tillukese piibu ja tubakakoti bee kivi ja tuleraua Need viimasena mainitud esemed peideti hoolikalt saapasse. Ma astusin haiglaseinte vahele mõningase uudishimuga, selle vanglaelu-olu uue, mulle senitundmatu teisendi vastu. Oli soe sompus ja nukker nuid päevimil. Säärased asutused nagu haiglagi võtavad eriti asjalikku, nukra ja hapu näo. Me läksime valvuriga vastuvõturuumi, kus seisid kaks vaskvanni ja ootasid juba kaks kaebealust, haiged samuti valvuritega. Tuli velsker, vaatas meid laisalt ja upsakalt ja läks siis Vellaisemalt valvearstile. See ilmus kähku, vaatas meid läbi, kohtles meid väga lahkelt ja andis meile haiguslehed, milles olid tähendatud meie nimed, haiguse edaspidine kirjeldus, ravimite määramine, dieet ja nii edasi ja juba selle ordinaatori hooleks, kes juhatas vangide palateid. Ma olin juba paremini kuulnud, et vangidel pole küllalt sõnu oma arstide kiitmiseks. Vahepeal vahetasime rõivad, need rõivad ja pesu, milles olime sisse tulnud, võeti meilt ära ja rõivastati meid haiglapesusse ja lisaks sellele anti igaühele veel pikad sukad, tuhvlid, öömüts ja paks Kalemine tumepruun kittel, mis oli vooderdatud millegagi, mis polnud lõuend ega olnud plaastal. Ühesõnaga, kittel oli viimse võimaluseni must. Kuid õppisin teda täiesti hindama alles teda tarvitades. Seejärel viidi meid vangipalatisse, mis asetsesid ülipika kõrge ja puhta koridori teises otsas. Välise puhtusega võis igal pool vägagi rahule jääda. Kõik, mis esimesel hetkel mulle silma puutus otse hiilgas puhtusest. Muide võis see ju mulle ainult näida nõnda peale vanglat. Mõlemad kohtualused läksid vasemal pool asetsevate palatisse, mina paremale. Ukse juures, mis suleti raudpoldiga, seisis valvur püssiga tema kõrval varuvalvur. Noorem allohvitser haiglavahtkonnast käskis mind läbi lasta ja äkki leidsingi ma ennast pikast ja kitsast ruumist mille mõlema piki seina veeres seisid voodid, arvult 22, mille seas kolm-neli tükki olid veel tühjad. Sängid olid puust ja roheliseks värvitud, mida meil tunneb Venemaal igaüks liigagi hästi. Samad särgid, mis nagu mingi saatuse tõttu või kuidagi olla lutikateta. Ma asusin nurka sinna seina, kus olid aknad. Nagu ma juba ütlesin, oli seal meiegi vange ees. Mõned neist tundsid mind juba või vähemalt olid mind varem näinud. Hoopis rohkem oli kohtualuseid ja karistuskompanii mehi. Raskeid haigeid, seal sääraseid, kes ei tõusnud üldse voodist, polnud kuigi palju. Teised, kas kergelt haiged osalejad istusid sängi serval või kõndisid toas edasi-tagasi, kus kahevooder ja vahel oli jäänud veel küllaldaselt ruumi jalutamiseks? Palatis valitses äärmiselt lämmatav haiglal ehk õhk oli täis mitmesuguseid ebameeldivaid hajusid ja ravimite lõhnu hoolimata sellest, et peaaegu kuupäev küljes nurgas ahi. Mu säng olid kaetud triibulise, ega ma võtsin selle ära. Katte all oli villane vaip, lõuendist voodriga ja jäme, väga kahtlase puhtusega pesu. Sängi kõrval seisis lauake, millel oli kann ja tina kruus. Kõik see oli sündsuse pärast kaetud mulle välja antud väikese käterätiga. Laual Tal oli riiulike, seal hoidsid haiged oma teekannu, kalja kibu ja muudkui tee. Joojaid oli haigete seas väga vähe piibud ja tubakakotid, mis olid peaaegu igaühel välja arvamata isikus haigeidki, peideti sängi alla. Arstid ja ülemused ei otsinud neid iial. Ja kui ta baasidki mõne piibuga, siis tegid nagu ei märkagi seda. Muidu olid küll haiged isegi peaaegu alati ettevaatlikud ja käisid suitsetamas ahju ees ainult öösiti suitsetate otse voodis, kuid öösel ei käinud palatis keegi muu, kui vahel harva ainult ohvitser. Haigla vahtkonna ülem. Arstid külastasid palatit hommikupoolikul kella 11 paiku tulid nad meile kõik koos ülemarsti saatel kuid juba tundi poolteist enne meid külastas palatit meie ordinaator. Sellel oli melordinaatoriks keegi noor arst, asjatundlik, lahke ja sõbralik inimene, keda vangid väga armastasid ja kellele nad leidsid ainult ühe puuduse pisut liiga tasane. Tõepoolest tuli ta kuidagi juttugi, oleks meid nagu häbenenudki peaaegu et oleks punastanudki muutis toiduannused peaaegu esimesel haige palvel ja näis olevat valmis neile ravimeidki määrama nende oma palve järgi. Peab tunnistama, et paljudele arstidele langeb Venemaal osaks lihtrahval armastus ja austus. Ning nõnda palju, kui mina tähele panin, täie õigusega. Ma tean, et mu sõnad võivad ehk tunduda paradoksina, eriti kui arvesse võtta vene lihtrahva üldist umbusku arstiteaduse ja meretaguste ravimite vastu. Ja tõesti, lihtinimene ravib end raskemadki haigust põdedes aastate viisi pigemini soolapuhujate mooride juures või koduste rahvapäraste ravimitega, mida seepärast ei maksa sugugi halvustada, kui et läheb arsti juurde või haiglasse. Kuid peale selle, et siinjuures esineb äärmiselt disseik, millel pole midagi ühist arstiteadusega, nimelt lihtrahva üldine umbus kõige vastu, mis kannab kuidagi ametlikku pitserit. Peale selle on rahvas hirmutatud juba ette täidetud eelarvamusega haiglate vastu mitmesuguste hirmu ja naljajutt juttude kaudu, mis sageli on küll alusetu Ta, kuid millel vahel on omad v põhigi. Kuid kõige rohkem hirmutavad teda haiglate Preislycord, võhivõõrad, inimesed ta ümber kogu haigusaja karmid eeskirjad dieedi suhtes, jutud arstide ja velskrite brutaalsusest, laipade lahkamisest ja sisikondade välja rookimisesting muust. Lisaks arvab rahvas, et seal hakkavad neid ravima saksad, sest lõpuks on arstid ikkagi saksad. Kuid lähemalt kokkupuutel arstidega kaovad kõik need kartused väga ruttu, kuigi mitte eranditult siis vähemalt suuremalt jaolt mis minu arvates teeb meie arstidele eritega nooremaile ainult au. Enamik neist oskab võita rahva armastust ja austust. Ma kirjutan vähemalt sellest, mis ma olen ise näinud ja kogenud, mõnelgi korral ja mõneski paigas ega ole mulle põhjust mõelda, et mujalgi talitatakse teisiti. Mõningaid kolkalis võivad arstid muidugi võta altkäemaksu kasutavat haiglat tugevasti enda kasuks jätavad haiged peaaegu hooletusse ja isegi unustavad arstiteaduse täielikult. Sääraseid on olemas. Kuid ma kõnelen ainult enamikust või täpsemalt öeldes sellest vaimust sellest suunast, mis praegu meie päevil valitseb arstiteaduses. Renegaadid nud hundid lambakarjas, mida nad ka enda õigustuseks esile tooksid, kasvõi näiteks ümbruse, mis neidki omakorda olevat neelanud, jäävad alati ebaõiglasteks, eriti kui nad on seejuures kaotanud inimese armastusegi. Inimesena armastussõbralikkus vennalik, kaastunne haige vastu on vahel haigele vajalikumad kui ükski ravim. Ammu oleks juba aeg lakata apaatselt ümbrus süüdistamast, et olevat meid neelanud oletagemgi, et see on õigus, et ta neis paljugi lämmatanud, kuid kõike poledamis siiski hävitanud ja sageli mõni kaval ja nutikas petis üliosavalt varjunud, õigustanud selle ümbruse mõjuga mitte ainult oma nõrkust, vaid sageli lihtsalt alatustki eriti sel puhul, kui ta oskab ilusasti kõnelda või kirjutada. Ma olen aga jällegi teemast kõrvale kaldunud. Ma tahtsin ainult öelda, et lihtrahvas on umbusklik ja vaenulik, rohkem tervishoidlikku administratsiooni kui arstide vastu. Näinud, aga missugused nad on? Tegelikult Minnetatakse paljugi oma eelarvamustest sest meie raviasutuste väline korraldus ei vasta seni veel paljuski rahva hingele on oma korraga vaenujalal lihtrahvaharjumustega ega ole suuteline võitma rahva täituvusele tuntust ja austust. Nõnda vähemalt näib mulle mõningate isiklike muljete järgi otsustades Meie ordinaator seisatas tavaliselt iga haige juures uuristada tõsiselt, see eriti tähelepanelikult küsitles teda määras ravimid ja toiduannuse. Vahel nägi ta isegi, et haigel pole mingit viga. Et aga vang oli korra juba tulnud tööst puhkama või madratsile lesimat pääseda, paljastel laudadel, ajalemisest ikkagi lõpuks olla soojas toas mitega niiskes peavahis, kus hoitakse kitsas ruumis tihedalt koos kahvatud ja kõhnu eeluurimisaluseid. Kõik eeluurimisaluseid on meil tervel Venemaal peaaegu alati kahvatud ja kõhnad tunnus, mis osutab, et nende ülalpidamine ja hingeline seisukord on peaaegu alati raskem kui ajaistujail. Siis kirjutas meie ordina rattur suurima südamerahuga talle mingi p, priskatarralise jättis ta vahel terveks nädalaks lebama. Selle fabrizkatarralisele naersid meil kõik teate väga hästi, et see oli arsti ja haigete omavahelisest kokkuleppest sündinud vormel teatava teesklus haiguse tähistamiseks, mille nimi oli varupistid, nagu vangid ise, tõlkisid VPS Kataralist. Vahel mõni haige kuritarvitas arsti heasüdamlikkust basseni kaua haiglas, kui vägisi välja aeti siis oleksite pidanud nägema meie koordinaatorit. Ta nagu oleks häbenenud haigele otse näkku öelda, et ta on terve ja peaks rutem haiglast lahkuma, kuigi tal endal oli täielik õigustada pikema jututa Ta ja meelitluseta välja saata kirjutades haiguslehele lihtsalt saanat Est. Aga andis alul ainult niisama mõista, peale selle võib-olla küsis, kas poleks juba aeg lahkuda, eks ole, sa nüüd juba täiesti terve, palatis on ruum kitsas ja nii edasi, senikaua kuni haigel hakkas endal lõpuks häbi ja ta palus ise end haiglast välja kirjutada. Vanemarst, kuigi oli inimesearmastaja ja aus inimene, tedagi armastasid haiged väga, oli ordinaatorist võrreldamatult valjem ja kindlama loomuga mees ning osutas vajalikel puhkudel karmi valjustki, mille pärast teda meil eriti austati. Ta tuli peale Jordina. Del uuris samuti igaüht üksikult. Eriti seisatas raskete haigete juures alati oskas neile öelda mõne hea julgustava vahel otse südamliku Ki sõna jättis üldse hea mulje. Varu pistidegagi tulijad ei hüljanud ta iial ega saatnud gaasi. Ent kui mõni kukkus jonnima, siis kirjutas ta selle lihtsalt haiglast välja. Veli said nüüd juba küllalt lamada ja puhatamine nüüd jälle tagasi. Ise pead ka ikka oskama piiri pidada. Vastu tõrkusid kas laisad, eriti suvisel töö ajal või ele kohtualused, keda ootas ihunuhtlus. Mis puutub üldse ravisse ja ravimisse, siis nõnda palju, kui mina võisin tähele panna, ei täitnud kergelt haiget, peaaegu iial arstide ettekirjutusi ega võtnud ravimeid. Aga rasked haiged Jeltse tõelised haiged lasksid end meeleldi ravida ja võtsid täpselt oma, miks tuurid ja pulbrid sisse. Kuid kõige rohkem harrastati meil välispidiseid, vahendeid, puud, veregaanid, kuumad mähised ja aadrilaskmine, millesse nõnda väga usub ja mida nõnda väga armastab. Meie lihtrahvas võeti meilgi meeleldi vastu. Mind huvitas üks kummaline asjaolu. Need samad inimesed, kes olid nii kannatlikud, taluma piina, rikkamaidki valusid, kepi ja vitsahoopide all sageli kaeblesid, tegid grimasse ja oigasidki, mõne tühise kupukese käes. Olid nad siis niivõrd hellaks läinud või vigurdasid niisama, ma ei tea, millega seda seletada. Koomilinegi oli vahele vaadata, kuidas mõni suur tugev mehekolakas väänles ja ulguma hakkas. Üldse võis seda võrrelda sellega, kuidas mõni inimene, kes on kindlameelne ja rahulik mistahes tõsise sündmuse puhul tuusatesse peatu, juutseb kodus, kui pole muud midagi teha. Ei söömised antakse, riidleb ja toriseb. Miski pole tema meele järgi, kõik pahandavad teda, kõik kohtlevad teda toorelt, kõik piinavad teda. Ühesõnaga, ka rasvad ajavad marru, nagu öeldakse, vahel sääraste isandate kohta, keda muide võib kohata lihtrahvagi seas. Meil vanglas aga esines neid alatise koos ulutatu liigagi tihti. Vahel hakkasid omadki palates juba narrima säärast hellikud, mõni aga sõimas kohe lihtsalt ta läbi mehike vaikiski siis äkki, otsekui oleks ta seda oodanudki, teda hakatakse sõimama ja ta saaks siis vaikida. Eriti ei sallinud seda ust Jantsev ega lasknud iial ühtki juhust mööda, et hellikud sõimata üldse jätnud, kasutamata ühtki võimalust kellegagi hammas kokku vedada, see oli talle naudinguks. Ta tundis. Ma arvan, et selle järele, mis loomulikult tuli haigusest ja osalt vaimu nüridusestki. Ta vaatas alul tõsiselt ainiti ning siis alles hakkas teisele lugema pistleid, mingisuguse rahuliku, veendunud häälega. Kõigega oli temal asja, otsekui oleksid olnud meile pandud korra ja üldise vooruslikkuse valvamiseks. Igale poole temaga oma nina topib, ütlesid vahel teised vangid naerdes muide olnud ega temaga kannatlik ja hoidutis sõimlemastki vahele, ainult niisama naljalt leti külla verdab. Ei seda vea kolme koormagagi välja, mis ma olen lahverdanud, egas ma pea hakkama iga tola ees mütsi maha võtma, teadagi mis tas karjublansseti piste käes. Tahad met, pead Kapera võtma, tahad, tähendab, kannata. Aga mis siis sinul sellest on? Ei teate, veljed segasem, teine vang vahele. Ei kupu, sarved, tühjate mingisugust valu. Ma olen ise proovinud, aga teate, pole hullemat valu, kui siin tükk aega kõrvust sikutatakse. On siis sind ennast kistud, mõtled, et ei ole muidugi kistud. Sellepärast su kõrvad siis seisavadki, nende haarali, sel vangil šabki oli, ta nimi olid tõesti ülisuured, kahele poole harali kõrvad. Ta oli hulkur alles noormees, tubli ja vaikust. Aitäh kõneles alati erilise, tõsise varjatud huumoriga, mis andis mõnele ta jutule väga koomilise ilme. Mis mul seda vaja teada, et sind kõrvust kist ja mis mul sellest vaja mõeldagi. Puubia siuke segaasend jällegi tuustjantsev pahaselt Shapkini pole pöördudes kuigi see polnud üldse tema poole pöördunud, vaid kõigi poole üldiselt, kui Chapkin ei vaadanudki tema poole. Kes sind siis nii on kiskunud, küsis keegi, kes teatagi, kes, eks ikka kohtunik, see oli hulkumise pärast, vennad, läksime kord kaasseise, olime kahekesi, mina ja üks teine samasugune vulkul Jeffimm ja liignimedel polnudki tee peal. Talmina külas tegime ühelt platsilt pisut soomust, on niisugune Talminna nimeline küla. Tulime ja vaatasime, siin saaks soomust teha. Saigi käsi valgeks tehtud, lagedale. Vaatasime ringi niisama, kust tuul tuleb meelde üks sell sihuke alla käinud, küünarnukid purud, aga saksa värki, riided seljas, teeme siit-sealt. Aga kuidas teil ütleb, kui lubate küsida dokumentide poolest lood on? Ei ole meil mingisuguseid, ütleme nõndaks jah, ja minul pole ka, mul on kaks sõpra veel, räägib ise, teenivad ka rohelises polgus. Kui tohiksin paluda, Pummeldasime sinise pisut ja soomust pole ka saanud kuskil teha. Kas ehk pakuksite meile pool toobikest suurima lahkusega, ütleme, sai rööbatud, juhatasid meile seal ühe otsa murdvarguse, tähendab meie erialale vastavalt asus linna serval elas seal üks rikas kodanik, raha nagu puru. Öösi otsustasime üle vaadata. Ja sealsamas me selle rikka mehe juures veel samal ööl lendasime kõik viiekesi Yorki, viidi jaoskonda ja siis politseiülema enda juurde. Ma ütleb, tahan nad ise üle kuulata. Ta tuleb välja, piip hambus. Teetass tuuakse veel järele, kehakas mees põskhabemega istus, seal toodi peale meie veel kolm tükki, niisamuti hulgused ja isevärki inimene, on see hulkur vennad, no mitte midagi ei tea ta talle kasvõi teivas peale, siis see kõik unustatud, mitte midagi ei tea. Politseiülem kargas kohe minu turja, Kessaolend müristas, kui tõrjepõhjast teada juba ütlesin sama, mis teisedki. D kui midagi ei mäleta, teie kõrgeausus, kõik olen unustanud. Oota, ütleb külma. Räägin sinuga veel pärastpoole, sularf mulle tuntud isaga välgutab mulle silmavalgeid aga polnud teda seni veel iial näinud, siis teisele, aga kes sina oled? Nipitiri, Teie kõrgeausus, nipitiri siis ongi su nimi enda ja teie kõrgeausus. Hüva, sina oled siis nipitiri, aga sina osutab ise kolmandale nagu temagi, teie kõrgeausus. Aga kuidas su nimi siis on, mu nimi ongi nagu temagi, teie kõrgeausus. Aga kes sind lontrus siis nõnda nimetama hakkas? Eks ikka head inimesed ise, teie kõrgeausus maailmas ja heade inimesteta läbi see on selge, teie kõrgeausus. Aga kes need niisugused head inimesed siis on? Kohe kuidagi, pea ei võta, teie kõrgeausus, andestage armulikult. Kõik oled siis unustanud, kõik kõik olen unustanud, kõrgeausus, oli ehk sul isa ja emagi meid ehk ikka mäletad. Arvata võib, et olid nad minulgi, Teie kõrgeausus, aga nemadki oleksid juba vähene, kuulunud, munenud võib olla küll, et olidki Teie kõrgeausus ja kus sa siis seni elasid metsast, teie kõrgeausus, alati metsas, alati metsaste kõrgeausus. No aga talvel ma ei tunnegi talve, Teie kõrgeausus. Aga kas sa kirjutada oskad? Sõnastike oskasin, aga sestsaadik hakati sulega kirjutama, olin sellegi unustanud. Sääraste juttudega siis või õigemini öelda säärase lobaga möödus meil aeg, issand, mäherdune, igavus, pikad, lämmatavad päevad täpipealt üksteisega sarnased. Oleks olnud raamatki ju ometi käisin eriti algaegadel sageli haiglas, vahel haigena, vahel niisama lebamas, et aga pääseda vanglast. Raske oli seal veel raskem kui siin. Hingeliselt oli raskem õelus, vaenulikkus, kadedus, riid, meie aadlikud, lakkamatult norimise tigedad ähvardavad näod. Siin haiglas aga olid kõik nagu üheväärsemad elatissõbralikumalt kõige nukram aeg kogu päeva jooksul oli õhtu küünlavalgel ja öö tulekul. Magama heidetakse varakult, ähmane öölamp vilgub kaugele ukse juures eredat äpikesena kuid meie otsas on poolhämarus. Õhk muutub halvaks ja lämmatavaks, mõni ei, isa und, tõuseb üles, istub tundi pooldeis sängis, mütsis pea rinnale langetatud nagu mõtleks ta millestki. Vaatled teda terve tunni ja püüad aja surnuks löömiseks aimata, milles ta mõtleb. Aga samas akad isegi unistama, meenutama möödunut. Kujutlus maalib suuri eredaid pilte. Meenuvad säärasedki pisiasjad, mis muul ajal poleks meeldegi tulnud ja mida poleks suutnud nõnda tunda, nagu praegu. Hakkad tulevikugi mõistatama, kuidas lahkuda vanglast, kuhu, millal, kas pääsed veel kunagi tagasi oma kodukoht? Mõtled, mõtled ja lootus kihakab liigahtama hinges? Mõni teinekord hakkad lihtsalt lugema üks, kaks, kolm ja nii edasi, et uinuda loendamise keskel. Ma lugesin vahel 1000-ni ega uinunud siiski. Keegi liigutab ust, Jantsev köhib oma isikus haige köha ja hakkab peale seda kergesti oigama ning iga kord lausub. Oh issand, ole mulle patusele armuline. Ja imelik on kuulda seda haiget murtud ja valulist häält keset üldist vaikust. Ent nurgas geimagata juteldakse oma sängides. Üks hakkab midagi jutustama oma ammumöödunud minevikust, hulkuri põlvest lastest, naisest, endisest elust-olust. Tunned juba ainuüksi sellest kaugest sosinaid, et kõik see, milles ta jutustab, ei või enam iial pöörduda tagasi. Ja et tema jutustagi on ainult ära lõigatud tükike. Teine, aga kuulatav. Kuulda on ainult tasast ühedoonilist sosinad otsekui vuliseks kuskil kaugel vesi.