Esimene kuu ja üldse mu vangipõlve algus seisavad mul veel praegugi elavalt silmade ees. Hilisemad sunnitööaastad võlgatavad mälestuses hoopis tuhmimalt. Mõned on täiesti juba nagu kustunud kokku sulanud jättes järele ainult teha ainsat tervikmulje raske üksluise rusuva. Kuid kõik, mis ma läbi elasin esimeste sunnitööpäevade jooksul seisab mul praegugi veel silmade ees, nagu oleks see alles eile juhtunud. Ent nii peabki olema. Mäletan selgesti, et kohe esimesest sammust peale selles elus hämmastas mind asjaolu, et ma ei leidnud temas midagi eriti hämmastavat ebatavalist või õigemini öelda ootamatut. Kõik see, nagu oleks juba kord varem inimvaimu silmade eest mööda algatanud, kui ma Siberisse tulles olin püüdnud juba ette aimata oma saatust kuid varsti hakkasid mind peaaegu igal sammul peatama kummaliseimad, ootamatused ja kole Taimatesi asjad. Ja alles hiljem ini, kui olin juba tükk aega elanud vanglas, hakkasin täiesti mõistma säärase oleluse, kogu erandlikust, koguda ootamatust ja üha enam haaras mind siis imetlus. Tunnistan, et see imetlus saatis mind kogu mu pika sunnid põlve kestel. Ma ei suutnud iial olukorraga leppida. Mu esimene mulje vanglasse astudes oli üldiselt kõige vastikum. Ent sellele vaatamata kummaline küll, paistis mulle, et vanglas on hoopis kergem elada, kui ma seda teel kujutlesin. Vangid käisid kuigi jalaraudades vabalt kogu vanglas ringi, sõimlesid omavahel, laulsid laule, töötasid endale, suitsetasid piipu, jõid isegi viina, kuigi tõepoolest vähesed. Ja mõningad mängisid öösiti kaarte. Töö ise ei paistnud mulle muuseas nii raskena sunnitööna ja alles hulk aega hiljem sai mulle selgeks, et selle töö ränkus ja sunni töölisus ei seisne nii võrrata raskuses või vahet pidamatuses kui just selles, et ta on sunduslik kohustuslik. Piitsa hirmualune talupoeg vabaduses töötab võib-olla võrreldamatult enamgi, vahel isegi öösiti, eriti suvel, kui ta töötab endale, töötab mõistliku eesmärgi saavutamiseks ja seepärast tundub see tallega võrreldamatult kergem kui sunnitöölisele ta pealesunnitud ja talle endale täiesti kasutud. Mul tuli kord pähe mõte, et kui tahetakse inimest täiesti lämmatada ja hävitada teda karistada hirmsaima karistusega, nii et hirmuäratavam Ki mõrvar hakkaks värisema selle karistuse ees ja kardaks teda juba ette siis ei tarvitseks teha muud, kui anda tööle täieliku absoluutse otstarbetu sõja mõttetuse loomus. Kuigi ka praegune sunnitöö on vangile huvitu ja igav, siis selline töö iseendast polegi veel mõttetu, sest vang teeb telliskive, kaevab maad, krohvid ehitab. Selles töös peitub mõte ja otstarve vahel sunnitööline vaimustubki, sellest tahab seda sooritada osavamini kiiremini, paremini. Ent kui teda näiteks sundida Ühes toobris teise kallama, teisest esimesse tagasi liiva peeneks nappima mulda ühest hunnikust teise ja jälle tagasi tassima siis usumad vang võtaks endale juba mõne päeva pärast elu või teeks 1000 roima. Et aga surra ja pääseda säärasest alandusest, häbist ja piinast. Loomulikult kujuneks säärane karistus piinamiseks kättemaksuks ei oleks ka mõttetu, sest sellega saavutatakse ju mingisugust mõistlikku eesmärki. Et aga teatav säärast piinamist, mõttetust, alandust ja häbi on vältimatu igas Undusliku töö puhul siis on järelikult ka sunnitöö võrreldamatult piinarikkam kui ükski vaba töö just seepärast, et sunduslik. Pealegi saabusin ma vanglasse talvel jõulukuul ega olnud mul seepärast aimugi suvisest tööst, mis on oma viis korda raskem. Talvel oli meie kindlused üldse vähe riiklikke töid. Vangid käisid Hirtusi ääres, vanu kroonu lodja lõhkumas töötasid töökodades rokkisid avalikud ehitistest lund, mis tormid olid kokku ajanud. Põletasid ja tampisid. Talvine päev oli lühike, töö lõppes varakult ja kogu meie rahvas tuli aegsasti vanglasse tagasi kus tal poleks olnud peaaegu midagi teha, kui poleks juhtunud olema oma tööd. Kuid oma tööga tegeles võib-olla ainult kolmandik vange, ülejäänud aga laisklesid niisama, lonkisin tarbetult mööda kasarmuid ringi, sõimlesid, sepitsasid omavahel intriige, leiutasid igasuguseid vempe, jõid end purju, kui juhtus olema veel pisutki raha, mängisid öösiti Cartidega viimsegi särgi seljast ja kõik see sündis kurvastusest, jõudeelust igavusest. Pärastpoole mõistsin ma, et peale vabadusekaotuse peale sunduslikud on sunnitöölise elus veel üks piin, võib-olla suuremgi kui kõik teised. See on sunduslik ühiselu. On ju ühiselu küll mujalgi, kuid vanglasse tulevad säärased inimesed, kellega pole igaühel suurt isu koos eladagi. Ja ma olen veendunud, et iga sunnitööline on tundnud seda piina, kuigi suurem osa kindlasti ehk alateadlikult. Toit tundus mulle samuti piisavana. Vangid ise kinnitasid, et Euroopa vene karistuskompaniides polevat see kaugeltki niisugune. Mina ei söanda selle kohta mingisugust otsust teha, sest ma ise pole seal olnud. Lisaks sellele oli paljudelgi võimalus endale ise toitu juurde hankida. Loomaliha maksis meil kaks kopikat, suvel kolm kopikat nael. Ent oma toitu sõid vaid need, kel oli raha alatiselt. Enamik sunnitöölisi ja ka vanglatoitu. Muide, oma toiduga kiideldes kõnelesid vangid ainult leivast ja ülistasid nimelt seda, et leib oli meil ühine ega jagatud seda kaalutud annustena. Viimane asjaolu oleks olnud kohutav, sest kui leib oleks jagatud kätte kaalutud annustena, siis oleks kolmandik inimesi jäänud nälga. Artellisaga jätkus kõigile. Meie leib oli tõesti kuidagi eriti maitsev ja oli selle poolest üle linna kuulus. Selle põhjuseks peeti vanglaahjude õnnestunud ehitust. Kuid kapsa leem polnud just kõige parem. See keedeti ühiskatlas maastati pisut tangudega ning oli eriti argipäevil lahjavõitu ja vesine. Mind kohutas eriti tema sujusklev määratu hulk tarakane, teised vangid aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Esimesel kolmel päeval ei läinud ma veel tööle. Nõnda oli kombeks kohelda kõiki uustulnukaid, lasti neid matkast puhata. Kuid juba teisel päeval tuli mul jalaraudade neetimiseks minna vanglast välja. Minu senised jalad, rauad polnud veel täiesti eeskirjade kohaselt, vaid olid rõngas lülidest kaunikõlalised, nagu need teised vangid nimetasid. Neid kanti väljaspool rõivaste peal päris jalarauad, aga mis sobisid. Ka töötamiseks ei koosnenud rõngast lülidest, vaid neljast peaaegu sõrmejämedust raud vitsast mis olid omavahel ühendatud kolme ringiga. Need tuli asetada pükste alla keskmisse rõngasse seati rihm, mis omakorda kinnitati vöörihma külge mida kanti otse särgil. Mäletan oma esimest kasarmus veedetud hommikut. Vangla värava juures oleva vahtkonnamaja ees põristas trumm koitu. Minuti 10 pärast hakkas korrapidaja ohvitser kasarmute uksi avama. Hakati virguma kuuendik naelase rasva, küünla ehmasel valgusel tõusid vangid külmast värisedes oma magamislavatselt. Enamik olid alles unest, vaip ja sünged. Need haigutasid. Ringutaside, tõmbasid tembeldatud laubadki. Mõned Leidale see risti ette, kui teised hakkasid juba kõnelema. Õhk oli kohutavalt raske. Värske talveõhk tungis uksest sisse niipea, kui see avati ja tormas auru pilvedena mööda. Kasarmud veeämbrite ümber tunglesid juba vangid. Nad võtsid kordamisi, kiburümpasid, suu vett täis ja presidendil suust käsi ja nägu. Vesi oli juba õhtul kasi ja poolt valmis varutud. Kodukorra kohaselt oli igas kasarmus kõigi poolt valitud üks vang kasarmu koristamiseks. Teda kutsutigi Kasijaks ja ta ei käinud tööl. Tema ülesandeks oli hoolitseda kasarmu puhtuse eest, pesta ja küürida. Põrandad vaatasid sisse tuua ja välja viia ö toober ning kahe ämbriga tuua värsket vett. Hommikuks pesu aga päevaks joogivett. Vee kipub pärast mida oli üksainus, tõusis kohe tüli. Kuusa villis lõust ronid urises keegi sünge näoga pikakasvuline, kõhn ning tõmmunahaline vang, kel olid paljaks pöetud pealael mingid kummalised kühmad tõugates ise teist tüseda ja Masajat rõõmsa punetava näoga vangi. Oota, missa, karjud keri ise eemale, kae, kus mul õigem monument kala õiendamas. See ei loojaga midagi. Veljed, ta pole põrmugi forti kultiveeritud. Fordi kultiveeritud tegi efekti, paljud puhkesid naerma, seda painult vaja oligi lõbusale paksule, kes oli kasarmus ilmselt mingisuguseks vabatahtlikuks tolaks. Pikk vangla vaatas teda sügavaima põlgusega. Kae, kus on endale vangimaja puhtast rukkileivast ikka vatsa ette õginud. Ja veel seegi, et lihavõttepühiks toob tosina põrsaid. Paksmagu lõpuks vihastas. Ja mis hea, Lindsay see siis oma teada oled süüdistaki punastades see olen, mis ma olen, missugune siis niisugune, missugune niisugune on üks niisugune, aga missugune siis kumbki puurist teist pilkudega. Paksmagu ootas vastust ja tõmbas käed rusikasse, nagu oleks kohe tahtnud alustada taprust. Ma arvasin, tõepoolest, tulebki ta pluss, mul oli see kõik, olles uudne ja ma vaatasin seda uudishimulised. Kuid pärastpoole nägin, et kõik selletaolised stseenid olid täiesti süütud ja need lavastati nagu komöödias ainult üldiseks lõbuks. Tapluseks aga ei läinud peaaegu kunagi. Kõik see oli üsna iseloomulik ja kajastas vanglas valitsevaid kombeid. Juba eile õhtul olin ma märganud, et mind vahitakse viltu. Ma olin tabanud juba mõnegi tigeda pilgu. Teised seevastu käisid minu ümber lootuses, et ma ehk tõin ka raha. Kohe hakkasid nad mulle külje alla sõitma. Hakkasid mulle õpetama, kuidas uusi jalaraudu kanda muretsesid mulle loomulikult raha eest väikese lukuga kastikese, kus ma võisin hoida mulle juba välja antud riiklike varustuse esemeid ja mõningate isiklikku pesu, mis ma olin vangimajja kaasa toonud. Juba teisel päeval varastasid nad mul selle ära, jõid maha. Ühes neist sai hiljem ini musta vaim, sõber, kuigi ta ei lakanud mind igal sobival juhul varastamast. Ta tegi seda ilma väiksemagi häbita peaaegu ebateadlikult nagu kohustusest. Ja võimatu oli tema peale vihastada Ki. Muuhulgas andsid nad mulle nõu, et mul peaks tingimata olema oma tee, et poleks sugugi halb, kui ma muretseksin endale teekannu. Seniks aga hankisid mulle laenuks võõra teekannu ja soovitasid kokkagi üldiselt kopika. 30 eest kuus valmistaks mulle kõik, mis maga. Tahan kui ma soovin süüa oma toitu ja osta ise endale toidumoona. Loomulikult laenasid nad mult raha, igaüks neist käis juba esimesel päeval korda kolm laenamas. Endistele aadlikele vaadatakse vanglas üldse viltu ja ebasoosivalt. Vaatamata sellele, et neilt on võetud kõik nende seisvuslikud eelised ja nad on tehtud täiesti võrdseks kõigi teiste vangidega ei tunnista vangid neil iial oma seltsimeesteks. Seda ei tehta mitte mingist teadlikust eelarvamusest, vaid niisamuti täiesti siiralt, ebateadlikult siiralt pidasid meid ka edasi aadlikeks, kuigi nad armastasid meid narrida. Meie languse pärast aitab teile nüüd juba sellestki põlvest. Vanasti Peeter sõitis uhkesti mööda Moskva tänavaid Päpi trikke keerutama, okei. Ja teisi sellesarnaseid viisakusavaldusi sageli kuulda. Mõnuga vaatasid nad meie kannatusi, mida me püüdsime neile mitte näidata. Eriti raske oli meil algul töö selle tõttu, et meil polnud nõnda palju jõudu kui neil ega suutnud nendega võrdselt töötada. Pole midagi raskemat kui saavutada rahva usaldus eriti veel säärase rahvama ning pälvida tema armastus. Vanglas oli mitugi aadliku eelkõige viis poolakat. Teised sunnitöölised ei sallinud poolakaid mitte niigi palju kui vene aadlikest vange. Poolakad kohtlesid neid kuidagi liiga peenelt solvava viisakusega äärmiselt võõrastavalt ega suutnud teiste vangides kuidagi varjata oma jälestus nende vastu. Ja seda mõistsid nad teised väga hästi ning tasusid ka sama mõõduga. Paar aastat vanglas, enne kui jõudsin saavutada mõningate väheste sunnitööliste poolehoiu kuid lõpuks hakkas enamik neid siiski mind armastama ja pidas mind heaks inimeseks. Juba mu vangipõlve esimestest päevadest peale äratas minus erilist tähelepanu keegi noor vang, erakordselt kena nooruk. Ta nimi oli Sirotkin. Ta oli mõneski suhtes küllaltki mõistatuslik olend. Eelkõige hämmastas mind ta kaunis nägu. Kõige rohkem oli ta aastad. Ta oli eriosakonnas, see on täht ajatute seas, järelikult loeti teda suurimaks sõjaväelaseks kurjategijaks. Vaikne ja tasane, kõneles ta, vähe. Naeratas harva. Tal olid sinised silmad, korrapärased näojooned, nägoolidel valge õrn juuksed, hele, ruuged. Isegi pooleni paljaks aetud pea ei teinud teda inetumaks. Ta oli tõesti nõnda ilus poiss. Ta ei osanud mingisugust ametit, kuid raha muretses endale siiski küll vähe korraga, kuid sest tihti. Ta oli silmatorkavalt laisk ja käis räpaselt. Kui just keegi teine pani ta hästi riidesse, vahel isegi punasesse särki. Siis oli Sirotki neil endal uuest ehtest ilmselt hea meel. Ta käis mööda kasarmuid ja näitas end. Ta ei joonud, ei mänginud kaarte ega tülitsenud peaaegu iialgi teistega. Ta kõndis meeleldi kasarmute taga rahulikult, mõtlikult. Raske oli kujutleda, milles ta küll mõtiskleda võis. Hõikasid vahel uudishimulikult teda nimepidi, küsisid talt midagi, siis vastas ta kohe isegi kuidagi eriti viisakalt, mitte nagu vangid tavaliselt, vaid alati lühidalt ja kõne ahtrolt. Isaga vaatas sulle otsa nagu kümneaastane laps. Oli talle raha, siis ei ostnud endale midagi vajalikku. Ei muretsenud endale uusi saapaid, vaid ostis saia ja präänikuid ning seened kohe ära. Otsekui oleksid olnud alles seitsmeaastane. Aisin servod kinnid küll, ütlesid talle vahel teised vangid vaest Kaasani orvukest. Jõudeajal hulkus ta tavaliselt mööda võõraid kasarmuid ringi. Peaaegu kõigil oli ikka oma töö, ainult temal polnud midagi teha. Öeldi ta kohta midagi peaaegu alati küll pilgates sisevastanud ta sõnagi pöördus ainult ümber ja läks jälle teise kasarmusse. Vahel aga, kui juba liiga pilgati punastuste sageli mõtlesin ja mille eest võis rahulik lihtsameelne hing küll sattuda vanglasse. Kord lebasin ma haiglas vangijaoskonnas. See oli samuti haige ja lebas mu kõrval kord õhtuhämarikus, hakkasime temaga juttu vestma. Ootamatult innustus ta ja hakkas mulle põhjalikult pajatama, kuidas ta oli antud sõduriks, kuidas ema oli teda saates pisaraid valanud ja kui raske tal oli olnud mikruttina. Ta lisas, et ta kuidagi ei suutnud taluda mikroelu sest kõik seal olnud nõnda tigedad valjud, et ülemad polnud iial olnud temaga rahul. Kuidas sess lõppes, küsisin ma. Mille eest sa siis siia sattusid ja pealegi veel eriosakonda. Cinzia. Ma sain Aleksandr Petrovitš üldse ainult ühe aasta pataljonis olla. Siia tulin ma ka selle eest, et tapsin Grigori Petrovitš oma kompaniiülema. Olen seda kuulnud sirutki, aga kuidagi ei saa uskuda. Kuidas võisid siis tappa. Nõnda juhtus Oleksandr Petrovitš, mul oli elu seal juba liigagi raskeks läinud. Aga kuidas teised krutid võivad siis seal elada? Alul on muidugi raske, kuid pärast pole harjutakse. Jene tuleb tubli sõdur välja. Oli sinu võib-olla ära hellitanud, toitis sind 18 aasta vanuseni präänikute ja piimaga. Emake armastas mind tõesti väga. Kui mina läksin negru tiks, siis heitis ta kurvastusest minu järele voodisse ja kuulmist mööda ta sealt enam ei tõusnud. Ki. Väga kibe oli, melu kohe näkku olete algusest peale. Komandör ei sallinud mind kõige eest, muudkui karistus oleks asja, mille eest mina alistusin kõigile, elasin korralikult, viinakest ei võtnud, võlgu iial ei teinud. Eks olegi see halb asi, Aleksandr Petrovitš kujut, kellelegi midagi võlgu. Ent kõik mu ümber olid nõnda kalgi südamelised, kellelegi ei saanud kaevata. Ta juhtusid, läksin kuhugi nurga taha ja nutsin seal oma südame tühjaks. Nõnda siis seisin kord valvepostil, oli juba öö, mind pandi postile, püssi haki juurde, tuul puhus, sügis oli nõnda pime, torkas endale silma ja mullaks nõnda kurvaks, nõnda kurvaks. Võtsin püssi jalale, täägi otsast, asetasin ta kõrvale. Tõmbasin siis parema saapa jalast toru, asetasin vastu rinda. Naljatasin selle peale ja suure varbaga vajutasin päästikut. Vaata tõrge. Uurisin püssi, puhastasin süütava, raputasin uut püssirohtu, teksisin bee kivigi ja surusin uuesti vastu rindu, mis Esson, rohi süttis, aga lasku ei järgnenud. Jällegi, mis see siis peaks tähendama, mõtlen, tõmbasin saapa jalga, panin täägi otsa ja vaikisin ning kõndisin edasi-tagasi. Siis otsustabki seda teha ükskõik kuhu mujale lähen ainult nekruti põlvest pääseda. Poole tunni pärast tuligi komandör kontrollkäigule otsekohe mulle kallale. Kas nõnda diviisi seistakse valvepostil? Ma võtsin püssi kätte ja torkasin täägi talle püssi rauani rindu. 4000 hoopi mõisteti mulle ja siis siia. Eriosakonda. Õhtul juba pimedas enne kasarmute sulgemist kõndisin ma pihta jõe äärde. Ja raskeid kurbus langes mu hingele. Ning iialgi hiljem ei kordagi, kogu mu vangipõlve kestel pole ma tundnud säärast kurbust. Raske on olla esimest päeva vangis, kus tahes, sega oleks kas vanglas Kasematis või sunnitööl. Kuid mäletan, et kõige rohkem vaevas mind mõte, mis mind jonnakalt seires kogu vangipõlve. Küsimus, mis osaltum lahendamatu lahendamatuks on ta jäänud mulle tänini. Nimelt ühtede ja nendesamade kuritööde eest määratavate karistuste ebavõrdsus. Üksteisega võrrelda isegi mitte ligikaudselt. Näiteks on mõlemad tapnud inimese kummagi teo, kõik asjaolud on läbi kaalutud. Ja nii hästi ühe kui ka teise teo eest määratakse peaaegu ühesugune karistus. Ent vaadakem ometi, mäherdune vahe on kummagi kuriteo vahel. Üks näiteks tappis teise inimese nõndasamuti, mitte millegi eest, sibula pärast läks välja teele, tappis möödasõitva taluniku ega saanud talt muud midagi, kui ainult ühe ainukese sibula. Isake, mis sellest abi oli, saatsid mu saagile Eksma mehike tapnudki talumehe leidnud ühe sibula tola, sibula see maksab ka oma kopika 100 hinge, 100 sibulat ja eks olegi rubla käes vanglalegend. Ent teine tappis oma mõrsja, õe või tütre au kaitstes Tiirase türanni eest. Kolmas tappis hulkurina piiratuna tervest nuuskurite jõugust kaitstes oma vabadust, elu sageli juba näljast poolsurnuna. Neljas surmas väikesi lapsi tapma, mis lõbus tundis oma kätel nende sooja verd naudiskles nende surmahirmu, nende viimast huvikese võpatusta pulsi all. Ja mis te arvate, nii hästi, üks kui ka teine lähevad ühele ja sellesamale sunnitööle. Tõsi küll, on ju olemas vahe sunnide karistuse pikkuses kuid neid erinevusi on võrdlemisi vähe. Nõnda nagu on loomused erinevad, nõnda on ka kuritööd. Kuid eeldame seda erinevust, on võimatu tasandada, lepitada, et see on omalaadi lahendamatu ülesanne nagu ringi kvadratuur, oletame nõnda. Ent kui polekski seda erinevust olemas, vaadakem siis teist erinevust, nimelt karistuse tagajärgede erinevust. Siin on inimene, kes kidunev vanglas põleb otsekui küünal. Seal on jällegi teine, kes enne sunnitööle sattumist poleks võinud aimatagi, et maailmas on nõnda lõbusat elu säärast reibast sõprade seltsis. Ja tuleb vanglasse selliseidki. Seal on näiteks jällegi haritud inimene arenenud sisetundega, kes on endast teadlikele südanudki. Juba ainuüksi ta oma südamevalu tabab teda rängemalt kui ükski karistus. Ta ise taunib end oma kuritööst armunud tuld halastamatult kui ükski julmim seadus. Kuid samas on tema kõrval kohe teine, kes isegi ei mõtle kordagi oma kuriteole mitte kogu vangipõlve kestelgi. Ta peab end koguni õigeks. Ja on säärase hetki, kes meelega sooritavad kuritöö, et ainult saada vanglasse jenda, pääseda võrreldamatult rängemalt sunnitööst vabaduses. Las ta viimasel alandus astmel iial ei saluta kõhtu täis süüa ja töötas oma tööandjale varahommikust hilisõhtuni. Sunnitööl on aga töö kergem kui kodus. Leiba on küllaldaselt ja pealegi veel säärast määrdust, ta polnud varem näinudki. Pühadeks saab liha almuseid ja on olemas võimalus endalegi kopikake teenida. Ent seltskond, rahvas on siin nupukas. Osav kõiketeadja vaatab oma kaaslasi austava imetlusega. Sääraseid pole ta varemini veel iial näinud. Tema peab seda peenimaks seltskonnas, mis maailmas veel, võib-olla. Kas tunnevad need kaks inimest siis nüüd karistust ühel ja sellel samal viisil. Ent milleks end vaevatagi lahendamatute küsimustega põriseb trumm ja aeg on minna kasarmusse.