Mida me teame pool Eluaarist prantsuse luuletaja, uuema aja teile, luuleteadlikum kuulaja, tuleb vahest kõigepealt meelde luuletus vabadus üks esimesi, mille tõlke kaudu eesti lugeja Eluaariga tuttavaks sai. Muide, sellest luuletusest on olemas kaks tõlget. Jaan Krossilt ja Ain Kaalep pilt. Eestikeelne kontakt Eluaari luulega saabki toimuda ühe väikese valgekaanelise luulekogu põhjal, mis sisaldab jaan, Krossi tõlkeid. Ja teine koht on Ain Kaalepi tõlkeluule imik, peegelmaastikud, kus Eluaarilton kimbukene sees. Ja alati on ka neid, kes võivad istuda, käes prantsuskeelne raamat ja lugeda ja kuulatada Eluaari emakeelset sõna muusikat. Tänase luuleõhtu koostas prantsuse filoloogia üliõpilane Leena Sein tavalis värsid, mida peagi kuulete Martin Veinmanni esituses ning faktid ja tsitaadid sissejuhatuseks, millega annab ette Einar Kraut. Kohustus ja rahutus, valu, metropol, viljakad silmad. 42. aasta luule ja tõde, saksa Rande vu, lakkamatu luulepoliitilised luuletused sööniks 1900 seitsmeteistkümnendast kuni 52. aastani, see on siis poeedi surmani ilmunud kogudes ei ole ainsatki pärssimise tähistaks uut sammu selle praktilise tõe vallutamisel mille Eluaar luule eesmärgiks seab. Need, kes räägivad kahest Eluaarist ühelt poolt poliitiliste poeetide autorist ja teiselt poolt lembele ürita loojast unustavad, et armastusluule tõde, õnn ja vabadus on poolil vaari jaoks lahutamatud. Teineteist täiendavad mõisted. Kui Eluaar kõneleb armastusest mõtletaga vabadusele. Rääkides õnnest, peab silmas ka rahuarmastust, mida Eluaar tunnistab kallimale jagab ta kogu inimkonnale. Kahe armastaja õnn on kõigi õnn. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kogumikust kohustus ja rahutus jääb kõlama mõte. Sõjakeerisesse sattunud saatuselöökide purustada jäetud inimesed vastandavad hävitustööle oma sügavaima ja tõsisema olemuse veendumuse, et inimene ei ole loodud mitte sõjapidamiseks vaid õnnelikuks eluks koos naise ja lastega. Hiljem 1926. aasta valu metropolis saab protest, mis siiani rääkis üksnes luuletaja õnneinstinktist tõsiseks ette heiteks segaduse kaose põhjustajatele süüdlastele. 36. aasta. Nüüd on vaenlasel kindel kuju ja nimi. See ei ole enam saada tus, pime jõud. Needus, mis inimestel lasub vaenlane on varemete tekitaja, kellest elluaar räägib luuletuses november 1936 kelle kohta kirjutatud Kernika võidus Nad panid teid maksma leiva, taeva, maa v une. Ja teie eluvaevade eest. Andrei Russzoolt. Ta on üks suuremaid lembeluuletajaid, kes alustab maailma uuesti loomist. Originaal, sest liidust kahe ihu, kahe südame, kahe hingeliidust. Ometi sulguks mehe ja naise igavene duett kaunis kõlade vanglasse mida lembeluule liiga hästi tunneb kui ta ei pakuks õnnelikku resonantsi universaalsele elule. Eluaari luule on imeväärsel tavali mitte egoistlikku geeniust keskelu kauniduse köitvatele hurmadele nagu seda kõige sagedamini juhtub vaid kõige elava viljakale liidule. Ja seda tänu Eluaari armastusele inimese vastu. Ta paneb armastuse särama oma kogu looduse üle. Luuletaja kuulsaks saanud värsside läkitusest ei saa osa mitte ainult armastatud naine. Ütlesin seda sulle pilvede pärast, merepuu pärast, iga laine pärast, lindude pärast lehestikus, ütlesin seda sulle su mõtete pärast, su sõnade pärast. Iga hellus, iga usaldus elab iseenesest kauem. Pole midagi iseloomustavat sellest viimasest värsist kus kõige õrnem lembeelu on aluseks, et uskuda surematusse. Laar ülistas lõpuni inimlembuse imepäraselt võidukat elu. Aga alati haarab see võitmatu armastuse ülemlaul kõike loodut luuletaja ümber. Kuulame neid pooleluaari luulet Jaan Krossi ja Ain Kaalepi tõlkes. Ta seisab minu laugudel ja tema juus on minu juustes. Ja tal on minu silme värv. Ja nõnda neeldub ta mu varju kui kivi, taeva, Süvasse. Ja silmad on tal aina lahti ning magada need mind ei lase. Ta ilmsi uned auruks, teevad kõik päikesed ning naerma, nutma, mind ajavad. Ja rääkima. Pole öelda. Ihu ja ilmalikud haud. Tyyp pehmete nurkade, uskumatu vandenõu. Aga käe, mis mind paitab. Mu enda naer teeb ta lahti. Iga laine pärast lindude pärast lehestikus Müra munakate pärast omaste käte pärast silmapärast, mis saab näoks või maastikuks. Ja uni annab talle tema värvi taeva kogu ära rüübata töö pärast teede aknavõre pärast avatud akna pärast, avala laupäeva pärast. Ütlesin seda sulle su mõtete pärast su sõnade pärast. Iga hellus, iga usaldus elab iseendast kauem. Und näha ühes silmas kuu ja päike, teises silmas. Arm suus ja juustes ilus linn. Nii ehtes nagu väljad, mets ja teed ja meri. Nii ilus ja nii kirevil kui teekond ümber ilma. Tormata läbi maastiku kesksuitsuoksi ja kõiki tuulevilju kivist jalad liiva sukkades haarata kõigi jõeszetrade servist. Viimne mure. Teiseks saanud näol. Tean seda küll. Meeleheitel pole tiibu, armastusel ka mitte. Ega ka nägu. Mina ei liiguta, mina ei vaata neid. Ma ei kõnelenud nendega. Aga ma olen niisama elus nagu armastusjanu meeleheit. Et elada siin? Ma tegin tule, kui jäin taeva sinust ilma tule, et olla talle sõbraks. Tuled Muuganeda talveöös. Tule, et paremini elada. Ma andsin talle kõik, mis olin päevalt saanud. Metsad, põõsad, viljaväljad, viinamäed, pesad ja nende linnud, majad ja nende võtmed, putukad, lilled, karusnahad, pidupäevad. Ma elasingi üksnes leekide prügilast, üksnes nende kuumuse lõhnast. Olin kui uppuv paat, keskumbe solvunud, vett. Kui surnud oli mul üksainus element. Luule eesmärgiks peab olema praktiline tõde. Mu nõudlikele sõpradele. Päeva vihmane klaas üha kõlksuma san laisalembuse vastu. Siis te usute mind lembust pikendada. Kui ütlen teile, et mu voodi okastikus pesitseb lind, kes eal ei taha öelda jah. Kui ütlen teile tühe hallita käärus, jõe võiti, tiirutab see, mis teeb lahti taimi seest Tallinn minust arugi saada. Ent kui ma vahetult oma tänavast laulan ja tervest oma maast nagu lõputust teest siis. Ei usudeni teps ja kõrbe lähete? Sest käies sihitud ei taipa, kui tarvis on rahval liituda ja võidelda ja võita maailma aduda, muuta ei saa muidu. Ainus südame samm mu poolt teid kaasa haaraks. Olen jõuetuks jäänud, olen, elan, veel elan. Ja ma imestan, et räägin ahvatlandeid. Sest vabastada teid, tahan segamaks kokku teid, vetikatega ja koidu kõrkijatega. Teid vendadega, kes on loomas oma valgust. See, mis käis ta surma eel ta elule siin oli see. Ja mõttest, et ta elab veel tal tuliseks läks, rammis veri ta oma keharaskusest ta süda tunnis iiveldust taoi igas omaenda jõust ja kõigest sellest võikusest. Ta näole ilmus naeratus. Tal seltsimehi polnud üks miljonid ja miljonid kes tasumata eest. Ta teadis. Ja päike tõusis tema jaoks. Oma õpilasi vihikute peale. Oma koolipingi ja puude liiva ja lume peale. Kirjutan sunnime. Kõigil loetud poognad peale kõigi valgete poognat peale kivivere paberi ja tuha peale kirjutan suline. Kullatud piltide peale sõduritel relvade peale. Argipäevadel leiva peale aasta aega tekisluse peale kirjutan su nime kõigi mu taevaräbalad peale tiigi kui hallitanud päikese peale järve, kui elava kuu peale kirjutan, sunnime põldude peal silmapiiri peale lindude tiibade peale ja varjude tuulikute peale kirjutan su nime iga koidu iilingu peale mere peale paatide peale hullunud mäestiku peale kirjutan sunnine pilvede peale samblapinna peale tormide higipungade peale tihke ja tuima vihma peale kirjutan su nime vilkuvate vormide peale värvide kellaga minna peale. Tegelikult tõe peale kirjutan su nime. Virgunud radade peale kutsuvate maanteede peale kubisevad väljakute peale kirjutan su nime lambi peale, mis süttib lambi peale, mis kustub kõigi oma korterite peale, kirjutan su nime oma toa kui puuvilja, peale mille teine foorum peeglis oma voodi, tühja teokarbi peale kirjutan su nime oma majja ja maheda koera peale, tema kikkis kõrvade peale temad kohmaka käpa peale kirjutan su nime aga ukse, kui hool laua peale kõigi koduste esemete peale lainetavalee õndsuse peale kirjutan su nime kõigi ühinenud ihude peale. Oma sõprade laupäeva peale iga väljasirutatud käe peale kirjutan su nime üllatusena akna peale ootavate huulte peale kõigele üle vaikimise, kirjutan su nime. Oma purustatud paopaikade peale oma muserdatud majakate peale oma kurbuse müüride peale kirjutan su nime soovideta lahusoleku peale alasti. Üksinduse peale surma sammude peale kirjutan sunnine. Taastunud tervise peale kadunud riskide peale. Mälestust, et ta lootuse peale kirjutan su nime. Ja ühe ainsa sõna jõul algan uuesti oma elu. Sündisin sind tunda. Ent kõikjal kodust tunneme all musta taeva pehme puu või kollet kaitsva katuse või tühjal teel, mis päikest täis või hulga silmis ajusays, kesktarku ning keskrumalaid. Nii vanade kui laste seas. Sest salapärata on arm. Me oleme ju ilmsus ise. Kõik armastajad tunnevad, et nad on meie juures kodus. Mul ajast puudu on puudu julgusest. Võrreldes noid juhuslikke pilte aeg läks, ei õppinud ma selgelt rääkima. Kõik öelda tänavad ja kaljud, sillutis maanteed ja möödujad ja väljad, karjused ja kevad, udemed ja talvekuudel rooste ja pakane ja lõõsk mis viljaks saavad koos. Ma tahan näidata hulka ja üksikut ja tema vaimustust ja tema meeleheidet. Ja mida valgustab ta, inimelu kulg, ta lootust, teda, verd ta teid, tema vaeva ja hiiglahulkasid, kes lõhki rebitud ja sisse Kemitud on nagu surnuaeda ja hulka võimsamata enda autust varjust suurt müürilõhkujat ja isandate võitjat ja käte ühisust, lehtede ühisust ja looma ekslevat, kel pole isiksust ja vilju toovat jõge, viljastavat kastet ja õiglust, püstipäist ning sügav juurist on. Poolel vaari luulet. Krossi ning Ain Kaalepi tõlkes luges Martin Veinmann. Muusikalises kujunduses kõlasid katkendid Olivier Jeani teostest.