Tere, hea vikerraadio kuulaja, rahva teenrid on tänasel sunnil sügispäeval täies koosseisus Peeter Kaldre ETV-s, Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere, hommikupoolikud ka Võrru, kus on hea kolleeg Sulev Valner, tere, Sulev. Tele-. Ja sinu ette ei saa või sinu nimel, et ei saa enam lisada tiitlit, vabakutseline ajakirjanik, saame aru. Nojah, ma olen sellest nädalast alates Postimehes ja mul on selle üle ainult hea meel, et, et Postimees leidis, et et kaugtööna, neil võib minu teeneid tarvis olla ja ega selliseid, ütleme võimalusi võib-olla ei olegi ülearu sageli välja pakutavast. Ja see kaugtöö kujutab siis mitte ainult kohalike uudiste kajastamist. Postimehes olid ikkagi, ma saan aru pisut laiemat. Aga Eesti on ju väike ega siis, mis seal Tallinna ja Võru vahemaa siis nii väga on? Seda küllaga. Aga hakkame rääkima nädala sündmustest ja Tal on olnud EFSF-i nädal ja nii nagu ma juba mitmest artiklist olen välja lugenud, siis sõna EFSF-i justkui ei vajagi enam tõlkimist, kõik teavad, mida see tähendab, see tähendab Euroopa finantsstabiilsusfondi ja kui vaadata ka tänast postimeest, siis üllatus-üllatus tänase Postimehe nädala nägu on ei miski muu kui EFSF ehk Euroopa finantsstabiilsusfond, mille osas siis riigikogu langetas neljapäeval otsuse, et Eesti riik ehk annab kahe miljardi eurose osas garantii EFSF-ile, et EFSF saaks siis juba võlakirjaturgudelt selle garantii alusel raha laenata ja seda edasi laena Ta eurotsooni probleemides riikidele, aga kogu selle diskussiooni puhul ma tahaksin kõigepealt ühte nüanssi välja tuua. Ma tahaksin välja tuua seda, et et, et selle otsuse langetamise juures me, me rõõmuga pidime tõdema vähemalt ühte asja, et Eesti on parlamentaarne riik, sest kui me vaatame, milline eelnõu tuli valitsusest välja ja mida veel kuni eelmise nädala lõpuni valitsuse liikmed püüdsid läbi suruda, et et iga laenuotsus eraldi langetatakse valitsuses ja mitte Riigikogus. Et see praktika ei leia selle, see otsuse eelnõu põhjal jõustamist, vaid kõik laenuotsused, mida EFSF-i raames ka Eesti hakkab andma, peavad läbima riigikogu ja antud juhul seda võib küll pidada parlamentaarsel riigile väga kohaseks sammuks ja mõneti ka parlamentarismi võiduks. Ja see mõnevõrra natukene pehmendab seda arvamust, mis aastate jooksul riigikogust joon kujunenud, et tegemist on valitsuse kummitempliga. Et ega sealt midagi muud oodata ei ole, kui käte tõstmist ja lausheaks kiitis. Nüüd me nägime seda, et isegi valitsuskoalitsioonist leidus kaks, kaks inimest, Igor Gräzin ja Juku-Kalle Raid kes selle fondi toetamise vastu hääletasid, rääkimata siis opositsioonilist Keskerakonnast. Natukene segane oli minu jaoks sotside positsioon. Sotsid tõepoolest laias laastus toetasid seda, pidasid seda hädavajalikuks, kuid torkab silma, et väga suur osa sotse eesotsas nende esimehe Sven Mikseriga puudus hääletuselt muidugi jah, nad olid erinevatel konverentsidel mikser vist julgeoleku konverentsil ja nõnda edasi. Aga oleks natukene eeldanud sellist riigi mehelikumat käitumist selles mõttes, et kui niivõrd oluline otsus on parlamendis arutlusel, siis oleks võinud tagasi tulla ja seal Ja ma, ma siiski tahaks sinuga nõus olla, sellepärast et mina tahaks siis kogu sellest diskussioonist tunnustada ja esile tõsta sotsiaaldemokraat Eiki Nestor, kes muuseas juhtis esimesena tähelepanu eelnõu kitsaskohtadele, kes võitles selle nende parandamist eest väga jõuliselt, kes seisis kogu aeg oma positsiooni eest, konsulteeris juhtivate riigiõiguse ekspertidega, mida muuseas iga riigikogu liige võib teha. Tulemusena tegi ta vail ka vajalikud e-eelarve baasseadusemuudatusettepanekud, nii et antud juhul tegelikult Eiki Nestor on kogu selles diskussioonis küll küll näidanud seda, et, et ka üks inimene Parlamendis võib väga palju ära teha. Nii et selles mõttes ma selle sotside kriitikaga päris nõus ei ole, et siin on kindlasti erandeid ja antud juhul Eiki Nestor on väga suured. Ja loomulikult, aga kui sa ütled Eiki Nestoriga, siis see automaatselt tähendab võrdub sotsid. Sotsid on tunduvalt rohkem riigikogus kui Eiki Nestor. Ja aga sotside võitlus, see ei olegi sotside võitlus ainult ja kuna seal oli ka piisavalt palju sots ja siis need 60 häält tulid kokku. Tule sa naerad ja et ma naeran ka selle peale, et tõesti, kolleeg Andrus karnav tänasest Postimehes ütleb, et enamik eestlasi võib nüüd ennast ilmselt raadio diktoriks kvalifitseerida, sest suudab sõna EFSF nagu artikuleerida välja. Aga ma siiski ei oleks võib-olla väga veendunud selles, et tegelikult nüüd enamik eestlasi võib-olla isegi enamik riigi koguski osalenud, et kõiki kõiki selles arutelus osalejaid ikkagi kuni lõpuni noh, kõigil neil nagu küsimustel vahet teevad, kuigi muidugi võib ka aru saada, et et osa osa seda müra, mis, mis selles arutelus ütleme opositsiooni poolt tuleb, on, on selline tahtlik tahtlik kiusamine, eks ole, osa osa on nagu nagu tõsiselt sellised küsimused, et me ei saa aru ja ja, ja samas osa on ka siiski olite väga õiged küsimused lugedes seda neljapäevase ülipika istungi päeva stenogrammi. Noh, ma ütleks küll siiski, et ka Keskerakonna poolt esitatud väga paljud, võib-olla natuke kiuslikult esitatud küsimused olid, et olid nagu minu meelest päris asjakohased ja ja oleks väärinud võib-olla põhjalikumat läbide pateerimist, kui see tegelikult riigikogus toimus. Aga nüüd jah, kindlasti riigikogu selles mõttes tegeles ju, antud juhul võib öelda siis valitsuse vigadeta parandusega sest kuigi nii pole seda nagu formuleeritud, aga ma julgeks küll välja öelda, et ikkagi ilmselt valitsus esitas ikkagi praaktöö riigikogule kinnitamiseks. Aga miks sa arvad, et nad esitasid selle selle praagina mõeldes mõeldes, et see on õige, võib-olla seda tehti täiesti teadlikult ja sooviga, et võib-olla läheb see läbi sellepärast et kui, kui, kui see oleks, ei läinud, siis oleks ju edasisi laenuotsuseid olnud oluliselt kergem teha nendega ei oleks pidanud riigikogusse minema, aga praegu tuleb ainuüksi selle Kreeka üle sajamiljardilise paketiga seoses uuesti riigikogu ette minna, nii et tegelikult see diskussioon kordub täpselt samasugusel moel, sellepärast et nüüd tuleb otsustada selle Kreeka laenu garanteerimise konkreetse laenu garanteerimise küsimus, nii et iga iga selline otsus tuleb nüüd riigikogu ette viia. No selles mõttes jah, võib olla küll, aga noh, ikkagi kui ütleme värskelt nagu Riigikokku esitatud ja sellist kiiret vastamist, mis valitsuse poolt nõutud eelnõu puhul nii õiguskantsler kui siis ka ütleme siis opositsioonilised sotsiaaldemokraadid esitavad põhimõttelisi noh, erinev nii-öelda põhimõttelisi muutusi, et ta tuleb vastu võtta hoopis veel üks teine seadus enne seda ja teiseks tuleb veel selles eelnõus ikkagi väga olulised põhimõtted ära muuta ja siis riigikogu nõustubki sellega siis me võime ikkagi tõdeda, et et, et ütleme, see arutelu vähemasti selle eelnõu esitamise eel on olnud puudulik ja ütleme ka see on tegelikult praak, et kui, kui see valitsus ise on nagu deklareerinud oma mitte väga ammu tehtud valitsusprogrammides koalitsioonilepingutes, et nad, et üks üks nagu printsiip, mida nad tahavad riigi valitsemisel kasutada, on kaasamine ja otsuste läbi tamine siis antud juhul noh, sellest me ei saa nagu väga tõsimeelselt üldse rääkida noh, selles tähenduses vähemalt avaliku kaasamise tähenduses ja noh, kui ka oli tõesti viimasel hetkel vaja nii palju, nii palju nagu neid muutusi teha. Aga noh, loodame nüüd, et see otsus nagu sisulises mõttes osutada tuba õigeks, et kuigi ma arvan jah, et selle tegemise nagu vorm iseenesest on, on nagu küsiti, et ma ei saa ka ausalt öeldes kuskilt aru, et et mis ikkagi sundis ja ma ei ole küll kuskilt lugenud ega aru saanud seda, seda põhjust, et miks oli vaja nagu dramaatiliselt neljapäeva õhtul kiirustada selle vastuvõtmisega see kuidagi ta toob mulle meelde nagu värskelt meenutab, seotud selle 20. augusti 91. aasta otsuse vastuvõtmise, umbes kellaaeg oli sarnane ja et hirmsasti nagu aga ei olnud meil mingeid tanke väljas, eks ole, kes oleks sundinud riigikogu sellel õhtul ilmtingimata otsust sõnadega? No tegelikult on, eks üks põhjus küll, nimelt järgmine nädal on istungitevaba nädal ja, ja kui siis jätta järgmisele nädalale kogu see arutelu siis oleks võib-olla tõesti hakanud kiire, sellepärast et sellisel juhul oleks Eesti jäänud kõige viimaseks riigiks ja ja siis oleks juba väga tihti hakatud helistama peaminister Andrus Ansipile, et kuhu see Eesti riigi garantii jääb ja ma arvan, et see on ka siis reaalne põhjus, miks otsustati neljapäeval kahe erakorralise istungiga kogu see lugu ära lahendada. Aga, aga selles mõttes ma olen sulama. Kas sa kartsid, et Andrus Ansipi tänane 55. sünnipäev rikutakse ära, kui tahad üleeile otsustas selle peale. Veel ükski Euroopa riigi valitsusjuht tulnud veel veel tänasel päeval, aga järgmisel nädalal oleks hakatud juba küsima ja siis oleks lihtsalt öeldud, et kuna meil riigikogu kokku ei tule siis oled Eino kuule, aga. Päeva õhtul vaat siin ma ei saa nõus olla ka neljapäeva õhtused istungid olid erakonnal, sellega ma olen sinuga nõus, aga riigikogu liikmele sõidavad ära. Nad sõidavad järgmisel nädalal valijatega kohtuma Võrumaale. No selle oleks võinud esmaspäeval või teisipäeval kutsuda, aga, aga minu meelest elementaarne rahvatarkus on see, et hommik on õhtust targem. Täiesti vabalt ja rahulikult oleks võinud ikkagi see arutelu, noh, no tõepoolest, ütleme neljapäevast öelda, et hea küll, et me neljapäeval arutame seda küsimust ja me tuleme lõppotsuse juurde näiteks esmaspäeval ja mitte ükski Euroopa riik ei oleks hakanud Eestit süüdistama selles, et mida te venitati, sest ka sellisel juhul oleks see otsus sündinud väga kiiresti. Aga ma olen sinuga ühes mõttes nõus, et, et see arutelu on tõepoolest olnud olnud pisut poolik ja pisut vildakas ja siin tuleb süüdistada kindlasti ka valitsuskoalitsiooni ja valitsust. Selle pärast Puudutab nüüd garantiidest rääkimist siis tõesti selle garantii suurus on kaks miljardit eurot, aga kui võtame, et, et kui palju sellest karantiist kuulub laenuna väljamaksmisele, siis see on, see on ikkagi oluliselt vähem, sest garantii on 1,68 korda suurem. Kui me nüüd vaatame kreeka kogu laenu suurus, siis kreeka kogu laen on pisut üle üle 100 miljardi euro ja, ja selle laenu puhul Eesti osa oleks siis 0,28 protsenti, ehk siis Kreeka puhul, kui nüüd garanteerimiseks läheb, siis Eesti peab otsustama tõenäoliselt üks, 300 miljoni euro suuruse garantii osas, mis on siis vanas rahas umbes viis miljardit krooni ja, ja antud juhul siinkohal küll oleks eeldanud, et see diskussioon oleks olnud ka natukene sisulisem, sellepärast et et sellest 30-st miljardist kroonist või kahest miljardist miljardist eurost, millest me, millest me oleme siin pikka aega jahunud, et selle, et see, et selle numbri kasutamine ei ole olnud kõige korrektsem, kui me räägime Kreekast räägime kriisi eskaleerumist ja jõudmisest ka mujale, siis loomulikult tuleb juba rääkida oluliselt suurematest summadest, aga antud juhul see on küll väga nõrk koht, mida, mida siin diskussioonis ei ole eriti esile tõstetud. No minu meelest ikka oli siin jah, väga palju seda ka selles diskussioonis ja olemuslikult valitsuskoalitsioon ütleme, jättis kasutamata võimaluse noh, kasvõi siis siduda natuke rohkem ka opositsiooni käsisele ütleme paratamatult mitte nii hirmus populaarse teemaga tekitada kaasvastutust ja ka lihtsalt ütleme, et praegu saab iga keskerakondlane tulla oma valijate juurde ja öelda, et nemad seal sõitsid meist teerulliga üle ja ja tegelikult oli üks igavene Eesti riigi huvide vastane otsus ja jumal teab, kuidas nad nüüd meie Eesti riigi maha müüvad. Ja tõepoolest valitsuskoalitsioon jättis selle võimaluse nagu selgitustööks, nagu noh, väga paljus siiski sellega nagu kasutamata, et jah, siin ma kuulsin raadiouudistes nädala algul või Jürgen Ligi korra ütles, et aga umbes. Meil on kiire selle asja otsustamisega ja seda asja on arutatud juba oma poolteist aastat. Vot siis ma, kui ma seda kuulsin, Jürgen Ligi ütlemise, mõtlesin. Oot-oot, et ma nagu oleks jälginud seda Eesti poliitilist debatti viimaselt, poolteist aastat. No kus kohas on seda nagu avalikult arutatud, nii väga palju, eks ole, ei arutatud seda ei enne euro tulekut ei arutatud seda enne kevadisi riigikogu valimisi, kus oleks olnud ja see kõik on jäänud viimase pooleteise aasta sisse. Et tegelikult tõepoolest, võib-olla nüüd ütleme sellel suvel on tegelikult alles arutelu käinud ja noh, siis mõtleme ka, et kas nüüd see tõepoolest, eks ole, ilus möödunud suvi väga päikeseline, et kas see oli, et nagu sellel teemal avalikuks aruteluks, noh ja, ja kui palju seegi arutelu avalik on olnud, see on ka olnud ikkagi kuskil Riigikogu Euroopa asjade komisjonis, kes jah, väidetavalt iga nädal umbes on seda asja rääkinud. Sõbrad, kas me liiga palju ei takerdub sellistesse detailidesse ja väga spetsiifilistes küsimustes, minu meelest ikka küsimuste küsimus on see, et kas see, et Eesti selles fondis osaleb on Eesti jaoks hea või halb, nii nagu kui oli Eesti astumine Euroopa liitu, siis oli küsimus selles, et kas see on Eestile kasulik või me müüme sellega maha oma iseseisvuse. Kui me liitusime euroga, siis oli küsimus selles, et kas oma rahast loobumine on õigustatud või mitte. Ja nüüd siis liitumine selle fondiga ehk siis Kreeka ja teiste hädasolijate abistamine kas Eesti riigi huvides või mitte. Minu meelest nagu tuleks sellisele küsimusele rohkem keskenduda, kui sa, Sulev ütlesin, et debatti ei olnud, siis ei olnud ju ka seda debatti noh, rääkimata sellest, et ma arvan, et ei oleks vaja olnud pidada sel teemal, et kas see on valitsuse pädevuses, riigikogu pädevuses, see tuleb järgmisena. Aga oluline on küsimus see, et kas on Eesti riigi huvides et sellele küsimusele mõned analüütikud otsisid sellele vastust ja enamik majandusasjatundjad ütles, et see on Eestile kasulik. Et kui nagu maja läheb põlema, siis ei ole ka meil võimalik sealt välja hüpata, eks ole. Et see on nagu küsimuste küsimus, millele tuleks nagu lõppkokkuvõttes keskenduda. Jah, ega ma arvan ka, et aga mis sa ise Peeter vastaksid, et on või ei ole? Ma raske südamega, nii nagu väga paljud parlamendisaadikud ütles, ütleksin, et ilmselt oli see hädavajalik. Minu arvamuslase. Ja ma lisaks siinkohal seda, et, et tegu on ju tegelikult Euroopa rahandussüsteemi usaldusväärsuse tagamise meetmega, et juhul kui ühest otsast tekib probleem, see see usaldamatus süveneb ja ühel hetkel, kui usaldamatus süveneb, siis ei ole võimatu, et meil on ühel päeval me oleme olukorra ees, kus, kus me ei saa enam Eesti pankadest rahaga, sellepärast et nendel pankadel endale tõsised likviidsusprobleemid. Ja see tuleneb just kogu sellest usaldamatusest ja, ja, ja väga suurest seisab. Et see on, see on tegelikult üks selline stabiilsust tagav meede, küsimus on selles, kas see töötab ja, ja kui see ei tööta, siis on küsimus selles, et kas on veel teisi meetmeid, millega, millega millega seda ellu viia. Kui me vaatame seda, et mida, mida on ellu viidud Lätis, kus täpselt samamoodi on on ju ellu viidud saneerimisprogramm ja väga märkimisväärne saneerimisprogramm ja kus kus järjest riigieelarve defitsiit väheneb ja kus, kus need meetmed on ennast õigustanud, siis siis hea tahtmise korral on tõenäoliselt ka mujal see võimalik. Küsimus on selles, kas inimesed ise on selleks valmis, nii et tegelikult väga palju sõltub ikkagi sellest kohapealsest olukorrast. Kuidas, kuidas kohapeal kriise lahendatakse, täpselt samamoodi ka Itaalia ja Hispaania puhul ikkagi inimeste endi võime ennast mobiliseerida ja riigi enda võime ennast mobiliseerida on tegelikult siinkohal võtmeküsimus. Väga ilusti ütles eile intervjuus aktuaalsele kaamerale küll ühe teise looga seoses, aga endine põllumajandusminister ja praegune Europarlamendi saadik Ivari Padar, kes meenutas seda aastat 2008 kui see suur kriis tabas maailma ja Euroopat, kui lendasid uppi rahandussüsteemid Usaldus lendas uppi ja eriti oluline, kui eksport seiskus. Mis juhtus Eesti majandusega, mis juhtus Eesti eelarvega kukkus kolinal, nii et noh, see oleks paratamatult see oht, millega me peaksime arvestama, kui, kui see süsteem uppi lendab, eks ole, küsimus ei ole ainult ühes riigis, küsimus on siis terved tsoonist. No samas jälle jah, tulles selle 2008 juurde, siis me peaksime võtma tõesti märksõna Lehman Brothers, mis ta seal riigikogus jooksis ka läbi, et teatud võrdlusena, et isegi öeldi, et Lehman Brothers i bilansimaht oli võib-olla isegi võrreldav nagu Kreeka riigi SKT-ga natukese. Et selles mõttes natuke sarnased küsimused ja ja, ja siin võib ju öelda kahtepidi, et ühtpidi oli see tohutu probleem. Aga teisipidi võiks ju küsida, et kas noh, ma ei tea, nüüd me läheme niisuguse maailma majandusolukorra eksperdiks, olemisse, mida? Ma ei tea, seda ei ole keegi suutnud päriselt vist seda pähklit lahti hammustada, et kas õige või mitte oleks, aga võiks ka küsida, et kas, kas oli üldse mingit teist võimalust kui see, et kas Lehman Brothers või mingi muu sellelaadne nii-öelda mullist õhu väljalaskmine tegelikult, et maailma majanduses pidi toimuma, kui see oli nii palju õhku täis ja, ja samamoodi võib küsida, et kui, kui Kreeka tegelikult majandus Kreeka olukord on niivõrd õhku täis tegelikult praegu, et, et siis on võib-olla ka küsimus, et, et kas, kas see, et sinna praegu nagu pannakse seda raha juurde ja justkui silutakse pind ära, et kas see tegelikult nagu noh, ütleme nii, et kui sa seda mädapaised nagu katki ei torka, et kas selle, selle pinna nii-öelda puuderdamine tegelikult pikemas plaanis on nagu väga mõistlik tegevus. Et siin võib ka sedapidi küsida, et võib-olla ongi vaja ikkagi kuidagi rikaalsemalt see küsimus lahendada, küsimus võib-olla on selles, et lihtsalt, et mis hetkel nagu tunnistada, et et Kreeka ei ole tegelikult niikuinii maksuvõimeline. Aga noh, see on juba ja, ja, ja hoopis küsida, et, et kas, kas, et see on see igavene küsimus kõigi nende pankadega, mis, mis siin raskustes on, et kas, kas neid kõiki tuleb päästa või tuleb mõned pangad näiteks üle võtta või, või tulevad mõned, et teha mingeid radikaalsed otsused, see nädal tõi ka näiteks otsused kolm Hispaania panka võttis Hispaania riik üle. Et mis sisuliselt tähendab, et tunnistada need pangad tegelikult maksujõuetuks kreeka riigiga, noh, võib osutuda, et olukord on ka selline siiski et seal tuleb midagi radikaalset nagu ette panna või siis või siis tõepoolest tuleb küsida, et et kui me oleme nii-öelda sisuliselt muutumas Kreeka riigi võlausaldaja, eks olema täpsed, eks ole, Eesti praegu veel seda ei ole. Aga noh, põhimõtteliselt aga oleme muutumas, et siis küsimus, et kas me, kas me oma sellelt võlgnikult eeldame lihtsalt seda, et ta enam-vähem samamoodi edasi jätkaks, võime näiteks küsima, et aga Kreeka 2012 eelarve. Et mis, mis õigusega saab üldse olla Kreeka 2012 eelarve mingisugusestki defitsiidis, kui ta on nii suurtes võlgades? On nupumehed, nupumehed on küsinud ka seda, et, et kui me Kreekat aitama, siis keda me tegelikult aitame. Et võib-olla me aitame hoopis saksa ja prantsuse pankasid ja toetame rikkaid saksa pensionäre, nad nagu oma elujärge endiselt parandaks, sest teatavasti on ju lääneriikide pangad garanteerinud Kreeka võlglased keda, keda me siis aitame. Et võib-olla oleks tõesti tark, nagu siin Maalehes ütles. Juba tsiteeritud, saadame Kreekale küttepuid ja kartulit. Aga seda riigikogust? Ja mida Kreeka Kreeka inimene küttepuudega teeks sooja kliima? Selles, eks ma palusin sellel nädalal rahandusministeeriumis mulle välja tuua numbreid, et milline on olnud meie panus Euroopa Liit Euroopa Liidu liikmeks oleku ajal ja, ja mida me oleme sealt vastu saanud ja sain päris huvitavad numbrid nimelt aastast 2004 kuni 2013, ehk siis see eelarveperiood ei ole veel valmis, et praegu me oleme maksnud miljard eurot, aga perioodi lõpuks oleme me Euroopa liitu maksnud 1,2 miljardit eurot ja nüüd siis kui me vaatame, palju, me oleme liitumiseelse perioodi ja liitumisega liitumisjärgse perioodiga kokku saanud eurotoetusi siis on see summa 5,5 miljardit eurot, et sealhulgas siis väljamakseid on juba 3,2 miljardit eurot tehtud, aga kuna veel suurema kulutamise aeg on ees, siis lähema kahe aasta jooksul peab veel käiku minema kaks miljardit eurot ja see on täpselt see summa, mida, mille osas me oleme siis garanteerinud seda EFSF-i laenu ja, ja kui me vaatame summade vahet, siis on see ikkagi märkimisväärne 1,2 miljardit eurot ja 5,5 miljardit eurot, et siinkohal tekib küll küll küsimus, et, et kui me ei oleks selle poolt hääletanud kas järgmise eelarveperspektiivi osas, mis algab aastast 2013 ja mille osas praegu läbirääkimised käivad, kas meil üldse oleks mingisugune võimalus olnud endale natukenegi mõistlikum mõistlikum sisse sissemakstava ja tagasimakstava summa suhe saada, et arvestades, et me ei ole justkui nagu selles küsimuses märkimisväärselt väärsust üles näidanud. Samas ei tohi muidugi unustada seda, et seda, et, et need, kes eurotsooni ei kuulunud, ei garanteeri ka midagi, et sellisel juhul oleks, oleks Eestile võrreldes Läti, Leedu või mõne teise riigiga ilmselgelt liiga tehtud, aga ikkagi, et see küsimus oleks ikkagi õhku jäänud. Ei noh, see on muidugi tore, et et üks üks viiele on siis see suhe olnud, eks ole, kui palju me maksnud ja kui palju umbes nii, ja kui palju me oleme saanud, eks ole. Aga noh, selle vahega ei saa kõiki asju õigustada kui Euroopa liidus ja ka eurotsoonis ja ka nüüd nüüdse selle kriisi puhul oli ju üks märksõna, oli solidaarsus olema solidaarsed ja nõnda edasi siis üks asi, mis mulle silma torkab ja mis on mind häirinud vaid ilmselt eriti on erinevad seega Eesti põllu, põllumehi ja ka Läti ja Leedu põllumehi ja kõikide Euroopa Liidu uusliikmete põllumehi on see, et tohutu käärid, mis valitsevad ikkagi otsetoetuste vahel, mida antakse uutele liikmetele tele ja, ja mida antakse siis vanadele liita. Nüüd eile tuli uudised, et Baltimaade põllumehed kavatsevad 12. oktoobril sõita Brüsselisse protestima selle selle olukorra vastu ja ma arvud on ikkagi tegelikult hõrjetud. Kui võtta siis eelmisel aastal näiteks otsetoetuste tase oli Euroopa liidus keskmiselt kaks, 60 eurot hektari kohta, Eestis 87, aga hästi vaeses põllumajandusriigis nagu Holland tervelt 470 ja tulevaks eelarve perioodiks ei ole ka eriti paranemist oodata, et siin kuskil aastaks 2020 võib-olla 30 protsendi võrra see asi natukene läheneb. No see ei ole õiglane, see ei ole solidaarne, et meil siin kivisel pinnal, eks ole, harime küüned veriseks oma oma oma põllumajandustoodangut ja konkureerime täpselt samadel tingimustel samade hindadega teiste Euroopa liidu põllumeestega, aga toetused on kordades. Oled sa kindel, Peeter, et siin ei ole mängus meie enda poliitikute käsi, arvestades, et jätkuvalt järgmise perspektiivi plaanis me Euroopa liidust saame rohkem raha, kui, kui me sinna sisse maksame ja meie poliitikutel on soov tõenäoliselt panustada mujale ka infrastruktuur, ehitada teid, sildu ja nii edasi ja mõnevõrra pigistatakse põllumajandustoetuste osas üldse üldse Kesk- ja Ida-Euroopas, nendes uutes Euroopa Liidu liikmesriikides pigistatakse silm kinni, öeldakse okei, et jätkame vanaviisi, aga teeme nii, et te maksate meile infra eest rohkem, ütleme, et me saame, me saame ehitada endale teid, sildu ja nii edasi, et kas, kas sa pead sellist varianti võimalik. Ma pean seda täiesti võimalikuks ja see ei ole mitte, et mängus ei ole käed, vaid on mängus see, et käed on taskus olnud, käed pole õigel ajal taskust välja võetud, ma arvan, et meie põllumajandust ja põllumehi eriti ei lohuta see, et me ehitame ühe suure magistraali sinna Paide kanti, eks ole, kus sõidab neli autot kuues reas. Et tal on vaja nagu toota omatoodang. Sulevit kindlasti lohutab ta jõuab kiiremini Tallinnasse. Jah, aga paidesse jõua kuidagi see selleks. Aga ma arvan jah, et see on, ma olen kuulnud ka saanud kuskilt tõestus selle kohta ka, et meie, meie poliitikud ise on, kes Brüsselis toimetavad, arvanud, et ei maksa kiirustada selle põllumajandustoetuse ühtlustamisega nii kiires. Noh, see põllumajandustoetus on jah, üks samad kindlasti analüüsi vääriv teema, mis ma arvan, on häbiväärselt vähe ka Eesti avalikkuses saanud lahti seletada, aga noh, see võib-olla ei ole, see on päris keeruline teema ja võib-olla mitte väga palju kergem EFSFi olemuse lahtiseletamisest. Et, et võib-olla ei ole praegu meie asi siin hakata sel teemal. Tsivilisatsioon ei suleta, ainult ei tahagi. Ma olen sellepärast tõstatasin selle küsimuse, et nüüd seoses selle EFSF-iga, kus oli palju juttu solidaarsusest ja sellest, et vaene Eesti toetab rikast Kreekat siis paralleelselt tulevad need uudised põllumajanduse kohta, see on ebaõiglane. Ja no lihtsalt ma ühe lausena ütlen, et ma olen kuulnud sellist, ma ei oska öelda, kui õige see on, sest ma tõesti ei ole süvatund ja sellest põllumajanduspoliitika ka nendes sfäärides ju. Aga et ma olen kuulnud nagu sellist seletust, et kuna see põllumajandustoetuste määr on suures osas ikkagi nagu tuleneb sellest loogikast, kas see oli kompensatsioon tootmise vähendamise eest siis, kui see kehtestati ja kuna Eesti põllumeeste seis enne Euroopa liitu astumist oli lihtsalt ütleme väga paljude saagikustaja sellistes asjades kehvavõitu, et siis lihtsalt oligi nii, et ütleme näiteks Hollandi põllumehe saagikus oli lihtsalt nii palju suurem ja selle tõttu ka kompensatsioon on nii-öelda palju suurem ja noh, et see tuleneb nagu väidetavalt ka mingitest nii-öelda objektiivsetest valemi, sest mitte ainult sellest, et on otsustatud Ida-Euroopale liiga teha. Aga ma ei tea, kas see, kas see on tõsi või mitte, ma arvan, see täiesti väärib omaette väga tõsist uurimist. Kuule sekas. Jah, Sulev, see, see võrdlus oli umbes samamoodi, et riigikogu liikme palk on niivõrd kõrge, et järelikult ta peab saama ka tunduvalt kõrgemat kompensatsiooni kui teiste erialade inimesed, eks ole. Nojah, ta on nagu selles mõttes noh, ei, ta ei ole päris seesama, ma arvan, et ma, ma arvan, et ma ei suuda sulle praegu seda oma mõttekäiku hakata siin seletama, peakski seda võib-olla, aga aga tegelikult on küll huvitav, et seal riigikogus ütleme nüüd just opositsiooni poolt ja Keskerakonna poolt ja põhiliselt nagu tõsteti üles küsimus, et me võtame endale üle jõu käivaid küsimusi, me maksame ennast vaeseks, eks oleme nüüd, et mis nüüd saab, eks ole ja see oli nagu, et sellest kujunes, ütleme peaaegu nagu peateema. No aga tegelikult oli veel üks argument, et me läheme appi endast rikkamale. No ja see on ka tõsine argument ja see kusjuures ongi ju nagu tõsine argument, aga aga, aga pigem ma siiski võib-olla võrdleks seda olukorda nagu lekkiva paadiga, kus me oleme kõik sees, eks ole, ja ja me võime ju öelda, et meie ei, ei taha Ta seda kühvlid kätte hakata, vett välja viskama, eks ole, et visake ise, aga vett pole, pole nagu meie asi, aga noh, tegelikult oht on selles, et eks me, eks see olukord võib meid nagu kõiki tabada korraga ja ja selles mõttes oleks vist mõistlik ikkagi koos teistega vett välja visata ja kui kuna Eesti avalikkus suuresti on ka nagu keskendunud ainult sellele kahele miljardile eurole, mida Eesti sisse maksab. Ei ei maksta midagi, ainult garantii antakse selle osas garantii. Ega keegi. Jah, aga, aga põhiliselt jutt käib selle ümber, et kaks miljardit Eesti paneb sinna garantiina sisse ja seda on hirmus palju. Sest see on veel summa, millest nagu lihtne inimene aru saab, eks ole, aga kui me räägime suurematest summadest, lähevad lihtsalt müstiliseks, aga see, et Saksamaa paneb 211 miljardit sisse, et see nagu tegelikult ei ole nii väga jutuks tulnud, et tegelikult siiski olgem ausad, sellel taustal meie kaks miljardit, noh, ei ole nii hirmus tohutu panus või ta on vähemalt proportsioonis, eks ole, suurusega. Ja, ja selles mõttes on võib-olla võib-olla siiski tõesti mõistlik mõistlik leppida, et see on selle tõepoolest, et see ei ole isegi mitte nagu solidaarsuse intsest solidaarsus tähendaks umbes midagi seda, et me oleme nagu kuidagi niisuguselt idealistlikel positsioonidelt, et meil on nagu valida, kas me tahame olla solidaarsed või mitte, et umbes, et et kõnnime tänaval kirjusest mööda, et kas me anname talle raha või mitte, Te vaid noh, antud juhul ei ole tegelikult küsimus selles solidaarsus, vaid me oleme ühes paadis ja kui me sealt koos seda vett välja ei loobi, siis siis meil kõigil on paha pärast seda ütleme kui, kui, kui sa ikka asi nagu põhja hakkab minema. Aga muidugi seal ühes paadis olekul on üks omadus veel. Et ja siin ma tuleks küll jälle selle Rainer Nõlvaku mõtte juurde. Et, et vett tasub välja visata, kui, kui paat on nii-öelda poolest saadik vett täis. Aga samavõrd tasub küsida, et kas põhjas on mingid augud, mida saaks kinni pida, sest muidu sa jäädki seda vett välja viskama. Ja kui see Kreeka näiteks ütleme või, või mõni teine riik ütleme, kes abi vajab, on põhjatu auk noh siis siis sa võidki jääda sealt paadist seda vett välja viskama. Ma tahaks siiski ühe täpsustuse teha, et me midagi siiski maksame EFSF-i sisse ja see oli vist 50000 euro ringis. Aga arvestades siis kogu summat, on see tõesti väga väike summa. Aga kui ma nüüd koguneda, Ta kuul on põllumajandustoetused, EFSF-i ja nii edasi, et siis siis mulle tundub järjest rohkem, et Euroopa Liit vajab väga tõsist tõsist reformi, sellepärast et meil on juba väga palju selliseid, selliseid üsna üsna arusaadav raamatuid, moodustisi, mis enam ei lähe justkui, nagu ka Euroopa Liidu aluslepingute alla. Seesama Euroopa finantsstabiilsuse fond, Euroopa stabiilsusmehhanism. No kõik need, kõik need teemad lähevad juba väga selgelt sellistesse suurustesse, et me enam päris hästi ei saa aru, et millega on tegu, et, et neid tundmatuid nimetajaid Euroopa liidu puhul tuleb üha juurde, et võib-olla Euroopa Liit vajab väga tõsist reformi või lausa uusi aluslepinguid, mis käsitleksid ka seda, et millised on riikide kohustused ja vastutused eurotsoonis. Ühtne põllumajanduspoliitika on sisuliselt sisutühi. Aga moodustame siis Euroopa ühendriigid koos poliitilise juhtimisega. Paljud on ka seda ju öelnud, et ega seda majandust ju muidu korda ei saa, kui tuleb tublisti tihendada poliitilist läbikäimist, kuni selleni välja, et panna ametisse Euroopa Liidu juhtorganid mis on ülimuslikud rahvusriikide organitega, kes siis hakkab juhatama Rom Van Rompuy, Eino Sis Rompuy sugused tuleb minema lüüa, siis tuleb ikka uus süsteem väljamäel, nagu ka asjatundlikud inimesed eesotsas. No aga, ega selles suunas arengud liiguvad, küsimus on pigem ju, et mis tempoga, et esialgu liiguvad nii-öelda arglik kuke sammukestega, aga mis siis see ühise välisteenistuse loomine eesotsas Katrin Ashtoniga oli, eks ole, millest ei ole väga palju aega möödas ja ja mis on nagu need neid samme ju tasapisi ütleme sedasama. Kuigi ametisse nimetamisel on, on nagu olnud väga arglikud sammud selles suunas üks võib-olla vähe sellel nädalal tähelepanu pälvinud, aga minu meelest väga märgiliselt väga oluline samm oli, oli Euroopa Komisjoni ettepanek, et aastast 2014 peaks Euroopas hakkama tema finantsteenuste maks, ühine, mida, mida hakkavad kõik siis Euroopa Liidu finantsteenuste osutaja, tehke ennekõike pangad siis kõigilt tehingutelt maksma ja see võib olla esimese, ei ole tohutult suur, rahalises mõttes, kuidas summa, aga seal on väga olemuslikult, et kui, kui selline märgilise tähtsusega ettepanek kindlasti see oleks justkui nagu föderaalmaks. Nagu föderaalmaksja, üks üks esimesi selletaolisi, aga ilmselt ka ilmselt üks esimesi pääsukesi mitte mitte et sellega kõik piirduks. Jah, ja sellest laekub siis mingi osariikide eelarvesse, aga tõenäoliselt läheb suurem osa Euroopa Liidu otseselt Euroopa Liidu eelarvesse ja küsimus on selles, et kuidas seda rahasid kasutama hakatakse, need kindlasti väga huvitavad arengud. Eurovõlakirjadest siinkohal rääkima ei peagi, sest ka see on teema, mis on välja käidud. Et noh, neid võimalusi ja variante on, on kindlasti veel ja sellest me räägime ka edaspidi, aga, aga tänases saates peaks kindlasti rääkima ühel teisel välispoliitilisel teemal, nimelt viimase nädala jooksul on, on kõik selgeks saanud Venemaal, kes on olnud Venemaa president jutumärkides ka viimased neli aastat, sellepärast et et täpselt nädal aega tagasi kohe pärast rahvateenrite saadet tuli uudis et Venemaa järgmine president, tõenäoline president Vladimir Putin siin ja ühtse Venemaa kongressil esitas istuv president Dmitri Medvedjev Putini kandidatuuri ja, ja seda loomulikult, et emotsioonide saatel ja ja, ja see intriig, millest siin puhuti, et kuidas need Medvedjev ja Putin omavahel selle selle konkureerimise lahendavad, see lahenes kuidagi väga kiiresti veretult ja valutult. Nojah, muidugi see, mis toimus ühtse Venemaa kongressil, õigemini see, mida telepildi vajadusel nägime, et noh, see on muidugi omaette teema ja ma arvan, et siin siin nagu on satiivikutele koomikutel tunduvalt rohkem sõna sekka öelda kui, kui meil siin, sest ega ma räägin ühe anekdoodi, ka see, see noh, pehmelt öeldes oli see naljakas ja viimati ma nägin midagi nii naljakat, kui ma vaatasin Soome televisioonist noorema mehena sellist sarja nagu mapišov nukushow. Aga noh, see selleks, aga tõepoolest, siis tuli selles mõttes välk selgest taevast, et veel reede õhtul ma püüdsin uurida teemasid, esmaspäeval oli mul välisilm ETV-s no mis teemadel teha, et uurisin reede õhtul, kas on tulemas midagi sellist kus nagu selgus, saab majja presidendikandidaadi osas, siis kõik analüütikud ütlesid, et oh, ei tule seal mitte midagi, venitatakse veel tükk aega ja siis tuli ootamatult laupäeval teada, et siis president Medvedjev on esitanud peaminister Putini presidendikandidaadiks. Ehk siis sisuliselt nagu päraski kommentaatorid rääkisid, et Venemaa president on selgunud, kuigi väike nüanss on siin rahvas vahel tüütu, tüütu, tüütu rahvas veel. Vahel, kes peab seda presidenti valima, aga noh, see on selge, on see, et Venemaal on olukord lihtsalt selline, et kes on ühtse Venemaa kandidaat Ühtne Venemaa, kes kontrollib kõiki meediakanaleid, et see, sellest saab ka, saab, saab ka president. Nüüd on tagantjärgi palju nagu arutletud selle üle, et kas Putin ja Medvedjev olid juba ammu kokku leppinud sellise rollijaotuse. Osad ütlevad, õigemini Medvedjev ütles ise juba kaks aastat tagasi, me leppisime kokku või, või kuidas see asi käib. Aga see on nagu selles mõttes jällegi selline küüniline märkused, et kui nad kaks aastat tagasi kokku leppisid, siis Lääne meediale Lääne poliitikutele jäeti ju kogu aeg sellist muljet, et midagi oli kokku lepitud. Et see kõik selgub demokraatlike protseduuride käigus ja nõnda edasi. Nagu annab, annab väga hästi aimu sellest, mida tähendab see Venemaa nõndanimetatud suunatud demokraatiat. Ta ongi suunatud juba pikka aega kätte. No kas nad nüüd ikka päris kaks aastat tagasi kokku leppisid, seda muidugi noh, kes meist seda teab, no mõned ütlevad, et nemad ise ja aga et samas siiski vaadates president Medvedjevi, ma ei oska siis öelda kehakeelt või, või seda olekut, mis tal oli veel. No ma ei tea, ütleme aasta tagasi või ka pool aastat tagasi, et no ju väga palju küsiti talt ikkagi küsimust, et kuidas selle presidendi skandideerimisega on ja ja ma mulle küll jääks nagu tunne, et kui see otsus oleks olnud väga selge, siis ta oleks olnud enesekindlam neile küsimustele vastates. Et ta oli kuidagi ebalev ja see võib olla, et see oli ebamugav vastata, eks ole, kuigi ta vastust teadis, aga, aga millegipärast noh, ütleme siis niiviisi, et võtan end õiguse inimlikult kahelda, et kas see päris nüüd nii pikalt ikka ette kokku lepitud oli, aga noh, kes seda teab, eks see võib-olla oli ka noh, selles mõttes lõpuks nende, nende oma asi, noh samas ma ütleks muidugi, et see, et nüüd ühtse Venemaa kongressil selline nukunäitemäng toimus, noh see, see ju näitab lihtsalt, et olukord oli kontrolli all ja ega siis ütleme siis nii, et see ei üllata ju ka mitte kedagi, et tegelikult kui veel suurtel parteikongressidel kipub selline asi toimuma ja ütleme ausalt, et isegi Eesti parteikongressid sageli esimehe valimisel näiteks ei, ei erine väga oluliselt sellest, et keegi ütleb, et nii-öelda seltsimehelikult, et esitan kandidaadiks Edgar Savisaare või Andrus Ansip. Ja, ja põhimõtteliselt järgnevad kestvad kiiduavaldused Ma tahaks Peetri kui välisuudiste toimetaja käest küsida, et et milliseks hindad läänemaailmareaktsiooni või kas see üldse seda oli, et, et läänemaailm püüdis pikka aega näidata Medvedjev, et kui demokraatia ja nüüd siis nüüd siis kui eesriie langes, kõik said aru, maskid on langenud, et mis mängu tegelikult mängiti, et et milline see läänemaailmareaktsioon on olnud. No ma arvan, et Venemaa tegi läänemaailmale tünga nagu alati, nagu ta on kõik need 20 aastat teinud, et on, on lollitanud neid sinisilmseid parem sovetoloogia, nüüd siis ma tea, russolooge, eks ole, kes on kogu aeg arvanud ja lootnud seda, et küll see Venemaaga lõpuks ikka tõelise demokraatia teele asub ja meenutame seda, et kogu see Obama, Reset poliitika, millega ta välja tuli, oli ju tegelikult rajatud sellele, et Venemaa president on nüüd Hitleri Medvedjev kes on väidetavalt selline läänemeelne, tõeline demokraat, kes üritab oma parima tahtmise järgi Venemaad suunata sellisele demokraatia rajale, mis on ka läänes aru saada. Noh, jäeti tähelepanuta seda väikesed nüansid, mis nagu oleks pidanud juba ammu kõigile silma torkama, et tegelikult juhtis ja ju siis ka Venemaad, peaminister Putin kui president Ta oli Medvedjev, et noh, siin ei olnud ju mingisugust kahtlustki. Ma arvan, et nagu keegi ei eksi, siis Kadri liiklist ütles ühes intervjuus, et nüüd on Obama Riset poliitikaga ilmselt lõpp, sellepärast et Putinist on ju ka Lääne meedias mainitud selline. Kogu aeg oli see hea politseinik, halb politseinik, et noh, need on nagu halb politseinik jälle tagasi tulnud, et nüüd peaks nagu uus poliitika kajale tulema. Aga millist uut poliitikat sa enam välja mõtle, kõik poliitikat Venemaa suunal ära proovitud juba alates Jeltsini ajast. No ega ilmselt tsellu noh, selles mõttes oligi see see teade, milles, mis ilmselt siis jõuab ka Putini saamiseks presidendiks. Oli, oli muidugi ühest küljest väga halb uudis. Albuudis ütleme demokraatia võimaluste uskujale Venemaal ütleme lähiaastatel, sest noh, Putini vaated, onju teada, eks ole, nad on nii-öelda elu on seda näidanud, mis poliitikat ta tõenäoliselt ajab ja pole mingit põhjust arvata, et järgmisel viiel-kuuel aastal noh, Putin muutuks, eks ole, noh ta, ta ei muutu, see on, see on täiesti selge, ega, ega tema poliitika põhiolemus ei muutu. Et selles mõttes võttes kindlasti nagu midagi rõõmustavat Veroosilist või toredad selles selles teates ei ole. Aga samas võib-olla selles on ka hea külg on täpselt samas asjas, et Venemaa muutub suhted, Venemaa lähitulevik. Tänu sellele on suhteliselt noh, teatud mõttes nagu ette arvata. Et me võime eeldada, et Venemaa jätkab tõepoolest Putinit kui poliitikat. Ja ütleme siis ümbritsev maailm saab sellest, et sellega nii-öelda arvestada, teha sellest omad järeldused, liigse sinisilmsus või sellise eriti veel lootustega Venemaad ümber kasvatada, et, et sellega ei ole nagu väga suurt põhjust nagu tegeleda. Et tuleb lihtsalt tuleb kohaneda reaalsusega, et Venemaa lähitulevik on Putinlik ja ja noh, see on lihtsalt niiviisi ja siis parimad järeldused, mis me sellega kohanemiseks siis oskame teha, siis ise ka selle, selle, selle, selle suurema väikese naaberriigina, eks ole, samamoodi. Aga, ja teisest küljest ma arvan, et Venemaa lähitulevik ei ole ka, on ka selles mõttes siiski ettearvatav ja ja võib-olla meie seisukohalt vaadates, et mitte väga ohutunnet tekitav selles osas, et et ma arvan, et ei tasu alahinnata kahte suurt spordisündmust, mis Venemaal on lähiaastail Tal tulemas, aga mis mõlemad on palju suuremad asjad kui ainult spordisündmused seal siis Sotši taliolümpiamängud 2014 jalgpalli MM 2018. Et ilmselt mõlemaks valmistudes Venemaa tahab ennast maailmale näidata teatud mõttes positiivsest küljest noh nii nagu venelased ise oskavad seda positiivsust võib-olla formuleerida. Ja, ja see võib-olla on noh, üks asi koos selle Putini võimule taastulekuga, mis, mis, mis ütleme, tekitab teatud stabiilsuse. Ma tuleks veel viimase nädala sündmuste juurde tagasi kõige märgilisema tähendusega kogu selles loos oli tegelikult Venemaa rahandusministri Kudriini vallandamine ja see on lausa anekdootlik lugu. Et kui ta jõudis kritiseerida Medvedjevilt ja, ja sattus kohe järgmisel päeval valitsuse liikmetega ühte ühte telesaatesse või istungile, mida filmiti koos presidendiga, siis sisuliselt ta pandi fakti ette, et ta on lahti lastud ja ta ja ta ütles seale ka lause, et ta tahaks veel peaministriga peaministriga nõu pidada ja selle kohta on kirjutatud kohe anekdoot, et kui Triin ütleb, et jaapassaaviethoius keerame selle peale, ütleb Medvedjev. Packajaa president, ta Kiierressenjebrini maju ja samm ja Zampasa veeta Spremeerunud. Jah, ei, anekdoot oli tore, aga ma arvan küll, et meil tasuks jälgida just nimelt rahandusminister Kudriini edasisi samme ja edasist karjääri. Et see on see indikaator, mis peaks näitama, et kas see Putini-Medvedjevi pakti nimetame seda selleks, et kas see oli nüüd selline vastastikusel kokkuleppel tehtud või oli see Putini poolt peale surutud, et kud rinn teatavasti on Putinit lähemaid liitlasi olnud juba aastakümme umbes ja ei saa olla niimoodi, et kui riigis määrab kõiki asju tegelikult Vladimir Putin, siis keegi Medvedjevi nimeline laseb Putini sõbra lihtsalt rahandusministri kohalt lahti. Siin peab olema mingisugune asi, kas Medvedjev püüdis näidata veel viimast korda hambaid või on tegu mingisuguse kokkumäng mänguga, mis avab Kudriinile võib-olla mingisugused uued horisondid hoopis, et noh, seda peaks nagu jälgima tulevikust. Nii seda jälgima kindlasti tulevikus ja Venemaa teema on nii ammendamatu, et seda jätkub ka järgmiste rahva teenrid saadete jaoks. Aga mida tahtsin veel tänases saates puudutada, puudutab meie halduspoliitikat ja, ja, ja sellist kulunud sõna nagu haldusreform. Sellel nädalal suhtlesin põhjalikult ka õiguskantsleri Indrek Tederiga, rääkisime temaga haldusreformi vajalikkusest ja Indrek Teder pidi sellel nädalal tegema üle vaata riigikogule ka 2010. aasta tegevusest, aga kuna Euroopa finantsstabiilsus kond nõudis neljapäeval kogu tööaja, siis ei saanudki ta seda ülevaadet teha ja see lükkus järgmistesse nädalates. Aga ta rääkis sellest vikerraadios ja ta tõi välja selle, et 2010. aasta õiguskantsleri tegevuse ülevaade toob küll välja, et meil on, meil on väga suur probleem haldushalduspoliitika osas kohalike omavalitsuste ohtlikkuse osas. Haldusreformivajadus on ilmselge ja ta ütles, et, et väga suur hulk kaebusi temale on kantud just sellest, et kohalik tasand ei vea välja talle pandud riigi poolt pandud ülesannetega ja ilmselge on see, et seniselt jätkata enam ei ole võimalik. Sellepärast et et vähem arenenud piirkondades on, on, on nende inimeste teenindamisel juba juba ilmselgelt tegu põhiseadusliku riive ka, et et inimesed ei saa neid teenuseid, mida riik tegelikult peaks neile pakkuma. Kas te tahate haldusreformi teemal arutleda? Sulev, kuidas sul on teenustega seal Võrumaal riigi teenustega? Vot mina, võib-olla need vaja ka selles selles osas ütleme niiviisi, et õhk on vesi, on jah, et väga paljud asjad maal elades näiteks toimuvad ausalt öeldes ilma riigi kohaliku võimu sellise liigse sekkumiseta võib-olla et inimesed ise on nagu suudavad oma asju lahendada, aga see haldusreform on jah, üks hästi mitmekihiline teema ja siin peab alati nagu ka küsima, et kuidas defineerida misse haldusele vorm on ja millisest osast selles parasjagu jutt käib, et et aga kindlasti on see üldine tõdemus, et praegu nagu riigi poolt omavalitsustele pandud pandud ja kõigile ühesuguselt pandud kohustused ja siis nende võimet, kus vastavuses pole, et see on kindlasti tõsi, et selles mõttes, kuidas nagu lähtepunkt, et mingeid reforme on vaja, on kindlasti õige. Aga me võime ka küsida, et võib-olla appis on lahendus. Suund võib olla ka see, et, et neid kohustusi võttagi väikestelt omavalitsustelt vähemaks ja selles mõttes tehagi teatud osas seda haldussüsteemi mitmetasandilise maksest. No ei olegi tegelikult mõeldav, et ütleme, Tallinn ja Tartu ja noh, võib-olla isegi ütleme, maakonnakeskuse suurune linn suudab nagu ühtesid asju teha ja siis me räägime mingitest tõeliselt väikestest omavalitsustest noh eriti saarte peal Piirissaare ja mõned teisedki. Et noh, kellel lihtsalt on see omavalitsus ütleme juba omavalitsuses on inimesi Ki vähem kui võib-olla mõnes suuremas linnas, eks ole, linnaametnik et, et ei olegi mõeldav. Tegelikult tõenäoliselt võib-olla tuleks hoopis selles mõttes vaadata üle see ka see teenuste nii-öelda osutamise tasand paljudel-paljudel juhtudel mitte ka ennast püüda nagu kõiki omavalitsusi suruda nagu ühte sängi ja öelda, et et Tallinna linn on Harju maakonna vallaõigustes samamoodi nagu ütleme siin ma ei tea. Sõmerpalu vald Võru lähedal. No regionaalminister Siim Valmar Kiisler täna ma lugesin, just tema ütles, et tema teeks selle haldusreformi kohe ära. Aga valitsuspartner Reformierakond ei luba. Kas meil on selline minister, veel, tuleb välja midagi kuulda, aga seda on väga tore, et tore, et meil on tellinud. Tere, maa südameasi on haldusreformi läbiviimine. No tegelikult siin on küsimus ikkagi ka suuresti selles, et ta suvel oli kul terve metsaülikooli viiepäevane tsükkel pühendatud suuresti nendele omavalitsuse ja kohaliku arenguteemadele ja ja seal olid need samasid teemasid ka haldusreformist päris pikalt ja laialt jutuga, kaasa arvatud Siim Kiisleri osavõtul. Ja ka mõned teised poliitikud teistest erakondadest olid seal ja seal jäi küll ütleks mulle tunne, et et noh, et IRL-i, ütleme Kiisler on väga kindlalt ja jäigalt nagu selle ühe reformikava juures, mis tähendab, et noh, piltlikult öeldes tänaste maakondade muutmist üheks omavalitsuseks. Ja, ja see on asi, millega tõepoolest ütleme, Reformierakond ja teised ilmselt tänasel päeval ei ole valmis kaasa tulema. Küll, aga kui näiteks minna tagasi selle reformiplaani juurde, mida umbes 10 aastat tagasi Tarmo looduse juhtimisel samuti IRL eest vedas, mis oleks tähendanud? No ütleme, umbes kunagiste kihelkondade suuruseid omavalitsusi ehk Eesti peale seal 60 80 omavalitsust tänase enam kui 200 asemel et siis näiteks sellise plaani mõeldavus, et sellele nagu toetust saada nii Reformierakonnast kui ka näiteks Keskerakonnast tundus olevat juba täiesti räägitav. Jaa, aga kui sa, Sulev, mõtled sellele, et meil on 226 omavalitsust ja millest pooltes on vähem kui 1800 elanikku, siis ka see räägib millestki ja see räägib sellest, et et need omavalitsused ei olegi võimelised endale pandud ülesandeid täitma, sest riik on neile seadnud nii palju ülesandeid pidada kooli, lasteaeda, seal ütleme koolitransport, teede lükkamine, kolov, valla teed nii edasi ja nii edasi nad ei suudagi nende ülesannetega toime tulla, et see ei olegi, see ei olegi realistlik niivõrd väikese tulubaasi juures nagu seda on näiteks võib-olla 1000 1000 elaniku, mida nad suudaksid pakkuda, et see on, see on ka täiesti ilmselge. Et siin on mingi probleem, mida, mis, mis on mingil määral tingitud ka suurusest, et ainult selle üle arutleda, et võtame ülesandeid vähemaks, et see ei lahenda ju tegelikult kogu probleem, et probleem on tegelikult laiem, et lõpuks tuleb ikkagi tsentraliseerimise teed minna, sellepärast et ei ole võimalik muidu raha suunata sellesse omavalitsusse. Ja probleemiga tegelikult jah, suuresti on probleem siiski ka selles, et et ma ise siin istun praegu Võru stuudio on, on Võru maavalitsuse majas. Selles mõttes on mulle maavalitsus väga lähedal siin, et, et maavalitsused ja maakonna tasandil on tegelikult totaalselt ikkagi võib öelda noh võrreldes noh, ütleme sellise loomuliku olukorraga olnud nagu mingil põhjusel alavääristatud ja, ja ongi selge, et on väga palju väga palju teemasid alates noh, transpordist isegi koolivõrgust, eks ole, mida ei saagi lahendada kitsalt üksik kui omavalitsuse tasemel ainult ja väga palju oleks vajagi seda koordinatsiooni või siis omavalitsuste head koostööd omavahel, et nad suudaksidki seda koos teha mingeid asju, noh siitsamast lähedalt on hea näide setomaa valdade koostaja, sest tõepoolest neli erinevat omavalitsust on moodustanud setomaa, Valdade Liidu ja ja nad tõepoolest paljusid asju peavadki lahendada koos. Et see on, see on üks fenomen, mida millegipärast väga paljudes teistes kohtades ei ole saavutatud, kus tõepoolest iga väike omavalitsus nii-öelda tahab endale vastu rinda, ütleb, et ei räägigi oma naabriga. Kas sellega nendega kiire ei hakka, et sa viitasid 10 aastat tagasi, Tarmo loodus käis välja mõtte ja nüüd istuti kuskil Käärikul viis päeva koos arutati asja, et aeg surub takka, et äkki peaks ka riigikogu kogunema, nii nagu e s s effi puhul eriistungitele pidama ööistungeid tegema selle haldusreformi lõpuks ära. Nii selline kõva sõna siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja tänased rahva teenrid olid Peeter Kaldre, Sulev Valner ja Lauri Hussar ja soovime teile nädalavahetuseks kõike kaunist. Niipalju kui meile on teada, tõotab tulla vähemalt ilus, soe ja päikesepaisteline. Laupäev, pühapäev.