Tere kõigile. Lisaks igapäevatoimingutele on veel üks maailm, see, millesse väikese lähenemine samuti meie laupäeva sisse kuulub ja täna kuuleme mõndagi huvitavat ja kummalist almuse, palumise ja ka heategevusega seotud traditsioonidest ja rituaalidest. Stuudios on orientalist Martti Kalda ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No Martti Kalda eksist jälle oleme silmitsi sellise hämmastava tõsiasjaga, kuidas üks mõiste või üks nähtus kultuuriti täiesti vastandliku tähendusega võib-olla ehk siis kerjus ja kerjamine laiemalt kuuluvad justkui üsna põlastusväärsete asjade hulka, nii meil endil siin kui ka pisut kaugemal. Samas tuhandete kilomeetrite kaugusel on nimetatud isik ja tema tegevuspühad jaheksa kerjus just nimelt tänapäeval ja, ja Eesti ühiskonnas on omandanud sellise negatiivse tähenduse. Samas kui me mõtleme teiselt poolt, et näiteks kodutute või kerjuste abistamine ei kanna üldse mingisugust negatiivset märki enda hüljes hoopis üllast, hoopis üllast ja sellepärast muidugi see on vastuoluline, tõenäoliselt on kerjuste põlgamine läänemaailmas seotud just nimelt sellise. Ma ütleks, et eelkõige võib-olla protestantliku eetikaga Martin Lutheri ideedega, sest luterluses ja protestantide, mis on just nagu see inimene, kes ise endaga hakkama ei saa, see, kes on ka jumala poolt ära põlata. Et kui me näiteks ristiusus vaatame katoliiklus, siis katoliiklus on, on just nimelt teiste abistamine ja selline ka näiteks kerjusmunga ordud täiesti levinud nähtus ja kirjustest räägiti kesk ja veel isegi uusajal kui, kui sellistest noh, nii-öelda jumala poolt armastatud vaestest ja sellel on täiesti olemas piibellik alus. Jeesuski räägib vaesest mehest, kes pääseb enne paradiisi kui rikas sest just nagu see rikkus takistab ja seetõttu katoliiklikus maailmas ka see, kas laialijagamine oli noh, peaaegu et kohustuslik. Nüüd kindlasti tuleb eristada siin, kui me räägime almuse palumisest ja almust andmisest ja annetamisest ja heategevusest tuleb nagu neid mitmeid mõisteid väga selgelt teineteisest lahus hoida. Üks on tõepoolest see see annetamine kus kingitakse ilma ilma mingisuguse tasu lootmata, igasuguste kohustusteta ei kingita ainult raha, kingitakse igasuguseid igasuguseid asju. Et pigem enne oli olemas selline nähtus ja siis tuli see nagu mingisuguse ideoloogiana esile. Meenutame seda, et, et näiteks ka jõulukinkide tegemine oli kunagi just nimelt selline annetamine tegu oli ju tänapäeva Türgis elanud pühamehega, kes lihtsalt vaestele jagas kingitusi jagas andes oli ka omamoodi selline annetamine digiküsinud talt seda. Nii et annetamine on selline ilma ka küsimiseks Ta andmine noh, muidugi tänapäeval tuleb kohe mainida, et see on, see on jõudnud ka noh, juriidikasse. Et on ju juriidikas väga täpselt ära fikseeritud, kes kellele annetada tohib. Ka Eesti seadustes annetused on maksuvabad kogu see temaatika, mis puudutab näiteks kinkelepinguid, seal ka ilusti seal olemas. On olemas ju noh, heategevusfonde, mis lausa koguvad raha ja jagavad seda. Võiks, võiks isegi öelda, et kultuurkapital on omamoodi heategevusfond. Ta küll just nagu millegi eest seda seda raha annab, aga, aga ta annab seda ju noh, niisama ja maksuvabalt, rääkimata sellest, et paljudel inimestel on kombeks näiteks ju annetada oma verd seal samamoodi annetamine ilma igasuguse lootuseta midagi vastu saada, vähemalt Eestis ei saa sellest mingisugust raha. Ja noh, läänemaailmas näiteks on levinud väga organidoonorlus, paljud inimesed kannavad lausa spetsiaalset kaarti kaasas. Et juhul, kui nad peaksid näiteks autoõnnetuses või mingisuguses õnnetuses hukkuma, ent võimalik on kasutada nende organeid kellegi teise elu päästmiseks siis on samamoodi, see on selline äärmuslik altruism. Nüüd kui me räägime almustest sisse pigem midagi sellist religioosset. Tihti on siin taga see, et keegi küsib ja sellele olemas väga konkreetsed piirid erinevates maailma religioonides on, nagu me võiks öelda, et isegi terveid kogukondi, kes kes sellest elavad. Ja siis on asi, mida kutsutakse heategevuseks, mis on just nagu mingisugune organiseeritud nähtus, mis oli juba vanal ajal olemas, siin katoliiklikke maid, mainisime ladina keeles on karitas selline mõiste, kus siis enamuses indoeuroopa keeltesse see heategevuse mõiste pärit on ja see baseerub siis sellele, et lihtsalt kõiki inimesi just nagu peab armastama ja soovitakse samamoodi olla Haltruistlikud endast lahti öelda. Ja see on see, millest on sündinud siis tänapäevane sotsiaalhoolekanne siis on selline organiseerija keeritud heategevusmingisuguse organisatsiooni läbi. Need erinevad motiivid võivad muidugi kattuda. Ja viimane asi, mida mina näen siin heategevuse ja almustega seostuvat on siis igasugused kingitused, kingitused, et noh, osad kingitused on just nagu kohustuslikud läänemaailmas peetakse traditsiooniliselt vajalikeks idamaadel. Selline kinkimine on on väga olulise tähendusega isegi siis, kui see kink on ainult ainult mingisugune sümboolne, et kindlasti on paljud inimesed kuulnud sellest, kui, kui oluline on kinkimine näiteks Jaapanis, aga, aga samamoodi Hiinas disMongoolias on kingil tunduvalt teine tähendus kui meil läänemaailmas, kus on mõnevõrra kommertslikuks muutunud. Nii et need on need neli momenti, mida siin selle almuse palumise ja almuste saamise juures alati tuleb meeles. Kõigepealt tuleks alustada suhtumisest idamaadel arvatakse et põhilise kasu annetamisest saab mitte see, kes saab selle raha või anni vaid inimene, kes annetab budismi hinduism lausa räägivad pälvimusest siis omamoodi selline, ütleme siis positiivne karma. Mida sa omandad selle läbi, et sa midagi kingid? Loomulikult mõningatele kingitustele loodetakse noh, mingisugust mingisugust konkreetsemat vastuteenet ka siis selle käest, kellele antakse, aga tähtsam on ikkagi see noh, endale kogutud positiivne energia enda isiku juurde. Pälvimusi saab koguda ja korjata nagu punkte. Võib öelda ka jah, et neid, neid kogutakse nagu punkte nüüd, huvitav on see, et tegelikult, et kui me vaatame näiteks india ühiskonda hindu ühiskonda siis juba juba väga vanal ajal kujuneb välja selline arusaam, et tegelikult ainult üks väikene osa ühiskonnast peab ülejäänud ühiskonda üleval. Et teatavasti me oleme harjunud sellega, et hindu ühiskond on jagatud kastidesse või kui me räägime nagu ühiskonnakorraldusest. Omamoodi on jagatud inimese eluga konkreetsetesse faasidesse. On olemas õpilased, on olemas nii-öelda maja peremehe On olemas metsas keedi ränduri elufaas siis tegelikult kogu seda ühiskonda just nimelt need majaperemehed, need, kes raha teenivad, peavad üleval, nemad peavad üleval neid õpilasi, nemad peavad üleval neid, mida skeete. Ja loomulikult peab üleval ülejäänud ühiskond siis kui, kui me kastisüsteemi nüüd siis nii-öelda ülevalt alla vaatame, ülejäänud ühiskond peab üleval preestrite klassi. Et see on, see on mõnes mõttes tehtud nagu kohustuslikuks, see ei ole enam selline noh, nii-öelda vabatahtlik annetamine, aga loomulikult sellel on on teatud selline religioosne tähendus. Ja mida see pälvimus siis annab, annab siis loomulikult edu selles elus paremat ümbersündi mõningatel juhtudel lausa vabanemist igavesse õndsuse pälvimas nagu voorus ja patu vastand on vist selle kohta öeldud. Mõnes mõttes on ta patu vastanud, teiselt poolt jah, on on, on teda võimalik võrrelda sellise sellise positiivse punktina ja mitte ei pea ahnelt ja aplalt enne neid punkte koguma, võistlema, kellel on rohkem, vaid neid, siis võib ka annetada teistele neid pälvimusi oli ja on ka või eest ka annetada. Ja tooks siia veel sellise, kuid too motiivi, et tavaliselt inimestele tuleb silme ette, kui, kui midagi annetatakse, et antakse nagu midagi füüsilist. Aga näiteks idamaadel usutakse, et, et suurim and, mida näiteks valitseja saab kinkida on kaitse Kellegile, kes põgeneb tema kaitse alla. Rääkimata sellest, et buda mitmetes lugudes tema eelmistest eludest kingib ära omaenda keha kellelegi teise, kas siis kaitseks või hüvanguks. Et üks kuulsamaid buda sünnilugusid ehk Chattakaid räägib sellest, kui buda eelmises elus oli, oli rändur ja talle tuli vastu tiiger, kellel oli kõht tühi ja ta ütles, et aga söö mind ära, saad kõhu täis ja sinu kannatused lõpevad, nii et tegelikult selline kannatuste leevendamine. Füüsiliselt muidugi ta andis oma oma ihu ära, aga, aga tegelikult see on selline ülim, ülim and, et siit väga selge paralleeli tõmmata selle sedasama pere ja elundidoonor lusega talletama ei pea tihti tihti raha või konkreetseid asju, vaid vaid mingisugune sinu tegevus. Ja eks need inimesed, kes heategevusega tegelevad, annetavad ju tegelikult ära omaenda aja, mille jooksul nad võiksid midagi muud teha omaenda energia, omaenda energia, nad võiksid teha rohkem tööd, saada rohkem palka või midagi muud. Aga ei, nii et mõnes mõttes raha või kingitoomine või, või näiteks kasutatud riiete andmine kellelegi on, ma ütleks isegi nagu hõlpsam väljapääs või nagu selline reaalne tegevus. Ja idamaadel on avaldunud selline töötamine ka väga mitmel erineval huvitaval moel. Mainiksin ainult ühte viiekümnendatel aastatel, kui India oli just iseseisvunud, siis Indias käivitus selline liikumine nagu puudan liikumine, milles siis selle eestvõtjad kutsusid ülesrikkaid, maaomanikke ära kinkima lapikesi oma maast vaestele, et need saaksid seal siis omale toitu kasvatada, et tegu oli tõepoolest nagu väga tillukeste poole hektari suuruste maalappidega ja tõepoolest umbes 20000 ruutkilomeetrit maad, siis kingiti ära, kuigi, kuigi näiteks nende sooviks oli hulga suuremate maa-alade laialijagamine ja muidugi juba tuhandeid olemas olnud eks ole, muuga ja nunnaordut nendest me oleme siin saadetes ka ka rääkinud nii läänes kui idas on ju tegelikult Aasias terveid noh, nii-öelda religioosseid kogudusi, kes ainult nendest annetustest elavadki. Et kui me vaatame näiteks nii budistlikku kui, kui hindu askeete, siis ega nad mitte millestki muust ei elata. Neile kingitakse toitu, neile kingitakse raha, neile kingitakse rõivaid, neile antakse ulualust. Ja noh, kahtlemata on kõige huvitavam selline nähtus, mida visuaalselt võib näha, eriti siis Kagu-Aasias, kus on meil siis hina jana või terava ta, budism on see, kuidas mungad hommikut endiselt käivad mööda linna või küla ringi ja paluvad sest toitu vahest antakse ka raha ja tõepoolest vagad budistid on ennast juba enne tänavaserva oma pottide ja toiduga valmis pannud ja igale mungale antakse sealt tema almuse kaussi tema ports või antakse ka mingisugust raha, et olen ise olnud korduvalt sellise juures vanal ajal buda muidugi nägi ette seda, mungad teevad selliseid suuremaid ringe, liiguvad kogu aeg ringi, tänapäeval on see siis pigem niimoodi, et hommikul tulevad mungad kloostrist välja, teevad lähedal asuvatel tänavatel, tihti on selleks konkreetne tänav. Ühe ühe ringkäigu ja tõepoolest siis see toit neile jagatakse ja see au ja püha asi siis nendele annetada, et ei ole niimoodi, et suur hulk rahvast ütleme, nagu meie tänavapildis võib näha, läheb ülbelt isegi põlglikult mööda ja siis võib-olla mõni üksik seal on vastupidi jah, täpselt tegelikult et need annetajad on pigem sellises nii-öelda paluvas poosis nad nad tänavat neid vunki, et nad on olemas, et neil üldse kinkida saab ja pigem on siis need mungad, need, need saajad, need, kes on, noh, ma ei saa öelda, et ülbed, aga aga võib-olla nagu nagu natukene noh, ükskõiksed selle selle suhtes, et noh, nemad teevad pigem nagu hea teene nendele vabadele budistidele, kes saavad neile kinkida, valivad ka või ei valida kloostri reeglite järgi tegelikult ei tohi, aga see ongi noh, põhjuseks tihti tihti munkadele on ka tervisehädasid näiteks siis, kui lääne inimesed neile midagi annavad, mida, mida nad traditsiooniliselt ei ole harjunud sööma või muud. Aga see on, see on kahtlemata üks selline äärmiselt oluline tegevus ja samamoodi näiteks Indias hindudel vanal ajal olid olemas lausa spetsiaalsed kohad, kus inimene, kes soovis selliseid Pällimusi hankida, sai kirjustele jagada. Seal jagati tõepoolest tihti raha, aga aga see oli ka omaette protseduur. Selle tänava alguses oli rahavahetaja, kes vahetas sinu raha võimalikult peeneks, et sa saaksid ikkagi kõikidele kerjustele anda, Indias on mõningaid selliseid kohti on veel veel säilinud. Sa lähed, vahetad Eesti mõistes suhteliselt väikse summa, been been müntideks, et terve tänava peal ootavatele kirjustele saaksid seda jagada. Ja tavaliselt loomulikult selliseid inimesed kogunevad mingisuguste pühapaikade ümber ja, ja kuigi me oleme harjunud sellega, et noh just nimelt idamaadel see, see kerjamine on tihti selline valjuhäälne ja, ja pealetükkiv, see ei ole tegelikult sellest, et kerjused oleksid kuidagi agressiivsed. Põhjus on lihtsalt selles, et kerjuseid on niivõrd palju, et ka nemad peavad ellujäämiseks ennast kuidagi kuuldavaks ja, ja märgatavaks tegema. Täna räägime almuse valumisest ja heategevusest stuudios orientalist Martti Kalda. Aga idamaises tänavapildis ütleme, et seal on siis nii pühasid, almuse, palujaid kui ka täiesti tavalisi kerjuseid. Loomulikult ja kerjamine on saanud tihti tööks, et paar aastat tagasi näiteks India pealinna New teeli võimud üritasid kerjused kokku lugeda ja neil õnnestus, nad said 55000 kirjust tegutsemas oma riigi pealinnas ja see on tegelikult nende hinnangul palju tulusam amet, kui aus töö paljude jaoks, aga need annetajad siis eelistavad ikkagi neid pühasid mehi ja naisi tavalistele kerjus tele, kui on valida, kellele anda seda loomulikult, et sellised tänapäevased kerjused loomulikult elatuvad mingisuguste vaatamisväärsusi, külastavatest, turistidest peamiselt või, või lihtsalt et üritavad kuidagi kuidagi mõjutada, kas siis oma vigaste kehaosadega või, või noh, nii-öelda paluvad väiksed lapsed või paluvad emad väikeste lastega, et sellest on saanud noh, terve amet. Indias on teada ka kerjuste maffijaid, kus maalt tuuakse väikseid lapsi spetsiaalselt linna korjama ja enamustasust läheb nende noh, nii-öelda pidajat, et hoolde ja nad on ise ka oma oma kerjuste suhtes suhteliselt eneseirooniliselt, et mäletan ühte lugu juba 15 aastat tagasi oli lehesabas selline lugu, et aus mees olevat töötanud tehases teinud rasket tööd ja vaevu suutnud oma naiste last elatada. Ja ühel päeval oli tehases toimunud siis tohutu õnnetus ja tulekahju ja mees oli sattunud haiglasse ja naine läheb teda vaatama ja mehel on pool keha ja käsi on ära põlenud, tohutud põletushaavad ja naine langeb sinna haiglavoodi kõrvale pikali ja tänab jumalaid, ütleb, et lõpuks ometi oled sa vigane ja võid hakata kerjama ja me saame rikkaks. Absurdi absurdimaiguline, et, et loomulikult on, on noh, nii-öelda tänapäeval see, see kerjamine tihti keeranud sellise vindi peale, et et see, see on kaotanud oma tõeliselt tähenduse. Aga kui me mõtleme seda, et, et annetaja jaoks ei ole iseenesest ju midagi muutunud. Et kas ta annetab pühale mehele ja tõepoolest nii-öelda religioossele või ta annetab sellele, kes, kes sellest elatub, tema intensioon, tema, tema kavatsus, tema, tema pälvimused jäävad ju endiselt samaks. Et tõepoolest vahest on, vahest on see nii-öelda kirjuse staatus on muutunud ja ilmselt ka seetõttu, et noh, läänemaailm on rohkem sisse tunginud. Aga need kloostrid, mis kohe tervikuna elavadki ainult almustest, nagu te siin rääkisite, eks asi on seal kuidagimoodi reguleeritud ka selles mõttes, et saavad nad siis pidevalt ja regulaarselt. Ja seda, mis neid elus aitab hoida niimoodi parasjagu, või on nad äkki mingile Kelle üle külvatud või äkki on hoopis mingil hetkel millestki puudus, et see on selline kaootiline protsess see on erinevates kloostrites loomulikult erinevat moodi, et või mitte kõikides budistlikke kloostrites ei toimu üldse, munkade ei lähegi kloostrist välja, almusid paluma noh, näiteks mahajana regioonides, Nepaalis, Tiibetis, Hiinas tulevad inimesed ise kloostrisse ja annetavad sinna enamasti raha ja kloostri lon, spetsiaalsed isikud, kes siis tema tema rahaasjade eest hoolitsevad. Ja tihti näiteks mahajaana maades juhtub hoopis seda, et et kui on mingisugune hädaolukord ümbritsevas ühiskonnas, mungad lähevad ise kloostrist välja ja jagavad inimestele raha, olen ka seda näinud. Oli väikene epideemia ja mungad läksid inimesi ravima ja kloostriülem andis neile igaühele kaaska väikse raha hulga, et nad saaksid siis vaestele ise jagada, nii et see heategevus mõnes mõttes nagu kiirgab sellest sellest kloostrist erinevat tüüpi. Et seetõttu näiteks Tiibetis on väga huvitav, kuidas klooster on, on mõnes mõttes just nimelt see punkt, kuhu kõik jooned kokku jooksevad, see on sotsiaalhoolekandes, on kultuur, see on kõike muud. Aasias on see mõnes mõttes samamoodi, ent seal on säilinud see traditsioon, et mungad käivad väljas munkadele antakse muide ka raha Kagu-Aasias, aga nad ei tohi seda ise füüsiliselt puudutada, et almuse kausil kaks osa suurem osa, kuhu saab toidu panna väiksem osa, kuhu saab panna, ahaa, seda raha nad füüsiliselt ei puuduta. Kloostri uksel siis nii-öelda varahoidja, kes ei ole muuk, võtab selle raha ära ja vastavalt siis kloostri vajadustele hoolitseb selle eest, mille eest hoolitsema ja olgu siis kloostri korrashoid või või kui jääb toidust puudus, siis, siis kindlasti saavad selle kloostris ka endale juurde. Kell oli juttu, siis valdavalt budismist, aga tegelikult on idamaistes religioonides kõikides olemas ühes või teises mingisugune selline heategevuse võiva annetamise motiiv. Et need on lihtsalt erinevad. Näiteks sellisel suhteliselt väiksel religioonil Indiast nagu Sikkide, religioon või sygism maailmas küll 25 miljonit, neid aga on levinud hoopiski teistsugune heategevuse vorm, see on selline supiköögivorm, selle nimi on langaar. Tegu on siis sellise sotsiaalhoolekandevormiga, kus kõikides sigi templites ehk gurud vaarades valmistatakse süüa ja kõigile, kes sellesse templisse saabuvad. Ükskõik kes sinna sisse astub, antakse süüa eesti turistile ka täiest haamri, tsaari langaar, mulle täiesti tuttav koht. Et on seal vaibal istunud 400 aastat tagasi, moslemist padi, Sahhak Barr on seal istunud miljonid tsehhid ja seal võib igaüks, kes sinna läheb, ka süüa saada ja tegelikult ei küsita, mitu korda sa oled siin käinud või kas sa käid siin iga päev, kas sa käid siin kolm korda päevas. Nii et see on selles mõttes selline heategevuse vorm ja muide sellistele varakatele Sikkidele või nendele sihtidele, kes soovivad heategevusega tegeleda ja neid on väga palju on sellest supiköögist töötamine ja seal seal toidu valmistamine ja tihti ka oma toidu sinna toomine. Üks selline heategevuse vorm mõnes mõttes jällegi nagu organiseeritud son Nende templite juures, see on saanud mingisuguse konkreetse vormi. Aga mõte on, on iseenesest sama, et ei erine praktiliselt mitte millegiga noh, näiteks läänemaailmasupiköökides, olgu siis päästearmee või mingisugune katoliiklik heategevusorganisatsioon, kuidas siis Sikkide keedetud supp oli, ma sain aru, et korra vähemalt maitsesid, seda suppi nad ei jaga, nad jagavad seal riisi suhteliselt sellise vürtsika kastmega ja leiba. Et see on põhitoit. See jagatakse sellisele metallist kandikule, kus on siis erinevad augud või hõnarused selle toidu jaoks juurde juuakse vett, seda süüakse käega, et mingisuguseid söögiriistu seal ei ole. Noh, ütleme niimoodi, et kogemusena huvitav, aga aga võib-olla mitte mitte kõige suurem kulinaarne elamus ei olegi selle asja mõte, et mõte on ikkagi see, et sygism on üks selline religioon, mis soovib näidata kõik maailma inimesed, kõik maailma religioonid on põhimõtteliselt üks mingit olulist sisulist vahet ei ole, see on, see on üks nende õpetuse alustala ja see, et kõikidega koos nii-öelda suures ruumis põrandal istuda ja seda sööki süüa on üks selline ilmselge märk sellisest võrdsusest ja see on ju väga armas neist. Kahtlemata. Nii et miks ka mitte, proovige ära. Aga mida mõista kingituse kultu seal Hiinas ja Jaapanis? Tegelikult laiendaks seda, et see ei ole ainult Hiina Jaapani nähtus, aga, aga muidugi Jaapanis on viidud viidud täiuseni Indiast kaugematel idamaadel on heaks tavaks, et külla ei minda nii-öelda tühja käega. Aga see meilgi, see on meilgi, aga noh, alati järgida seda. Nüüd. Huvitav on see, millise vormi on see kingituste andmine omandanud näiteks Tiibetis, Mongoolias osas Hiinat, see on juba väga vanal ajal kujunenud välja, et tuleb midagi kinkida, aga see kingitus peab olema just nagu poolne, et see, see ei tohi olla midagi väga suurt ja reaalset. Paljud teised ka dalai-laamat vaatamas ja tema tema kohtumisi inimestega näha, et kingiti dalai-laama-le selliseid siidisalle. See on tegelikult selline kingitus Tüüpiline Tiibetis, Mongoolias ja, ja, ja ka Kesk-Aasias. Ja põhjus on siis see siid, mida ju läbi sellesama Kesk-Aasia veeti, oli äärmiselt väärtuslik. Ja lihtsalt kingiti jupikene jupikene siidi. Noh, läänemaailma mõistes võiks seda võrrelda sellega, kui keegi tuleb sulle külla ja kingib sulle näpuotsatäie soola ja leiba kui tullakse soolaleivale tihti kingitaksegi. Nii et see on selles mõttes nagu, nagu sümboolse tähendusega seal jupikene, midagi väärtuslikku, mis mõnes mõttes isegi oli raha või, või rikkuse mõõdupuu, Sulle annetati ja tihti on niimoodi, et kinkides seda siidisalli, mille nimi on katakk see, kellele see kingid, selle kingib sulle selle tagasi ja see ongi see, sa ulatad talle midagi, tema ulatab sulle see kingitus on just nagu tehtud Tiibetis jumalale regioonis ja Mongooliast äärmiselt levinud, nii et teisisõnu, küllatulija läheb oma kingitusega koju tagasi, läheb oma kingitusega koju tagasi ja ta on, ta on mõnes mõttes isegi saanud Parema kingituse, sellepärast et talle pühitsetud nagu, nagu pühitsetud, eriti juhul, kui kingitakse näiteks mingile pühamehele. Ja tihti juhtub näiteks Tiibeti pühameeste puhul, et nad teevad sinna sisse mingi sõlme ja siis kingivad selle tagasi see sõlm just nagu muudab selle kingituse pühaks, nii ka külas käia, ei mingeid väljaminekuid absoluutselt. Ja samamoodi Hiinas on, on hästi tüüpiline see, et tehakse vastastikku kingitusi isegi mitte külla minnes, vaid, vaid lihtsalt kokku saades, et kingitused on vastastikused. Kas jälle nii, et üks ja sama kingitus rändab edasi tavaliselt tavaliselt siiski erinevad kingitused. Aga aga noh, ka ei ole tegu mingisuguse millegi eriti väärtuslikuga võib-olla vaid tegu on pigem pigem on tähtis nagu poolne and, et midagi, midagi nagu vahetati. Tihti võivad olla need näiteks söögipulgad või noh, mingisugune tõepoolest suitsutusviiruk või midagi säärast. Jaapanis muidugi on viidud selline kinkimine äärmuslikule tasandile, aga taas ma rõhutaksin, et mitte, see asi, mida kingitakse, ei ole oluline, vaid oluline on see noh, nii-öelda pakett. Et kui vaadata jaapani ka tänapäevastes kingipoodides ringi, siis tegelikult enamus sellest ruumist on pühendatud just nimelt pakendile pakendi paberile, kaunistustele, selle selle pakendi juures ja, ja nõnda edasi. Ja iseenesest see, see kink on jäänud võib-olla nagu nagu tahaplaanile et seepärast võib-olla lääne inimesele isegi tunduvad need kingitused suhteliselt mõttetute vidinate na. Aga tähtis on, see on see presentatsioon tihti on kingitus pakitud nelja-viite erinevasse nii-öelda pakendikihti ja väga sageli on need kingitused suhteliselt ebapersonaalsed. Need ei ole konkreetselt sulle mõeldud, vaid need on kingitus kui niisugune ja idamaadel alati kingituse andmine, noh tähendab ikkagi seda, et ka sina pead noh, tulevikus vähemalt mingisuguse kingituse vastu tegema. Need kingituse saaja alati tunneb, et ta on tal kuidagi nagu võlgu sellele inimesele, aga see kasvab välja täpselt samast vajadusest annetada vajadusest kinkida midagi sellepärast, et see muudab taas jälle kinkijad paremaks inimeseks. Ja noh, ega tänapäeval ju läänemaailm on väga Mertslikult pinkides kinni, et mida siit õppida ongi võib-olla see, et kinkimisel peab olema mõte? See ei ole noh, lihtsalt nimekirja täitmine. Ta on tüütu kohustus või tüütu kohustus, et enne jõule teen nimekirja, sellele kingin selle, sellele kingin selle ja siis tuimalt viin selle ellu ja ja noh, selle juures mingisugust nagu vaimsust seal taga ei ole. Et pigem rohkem sellist mõtet sinna taha ja vähem seda säravat uhket kinki ja, ja võib-olla ei peagi nii hinnaline alatise kingitus tihti olema kui, et mõttega tehtud. Omamoodi soovitan kingituse saajatel vaadata kaugemale selle selle kingi väärtusest või sellest, kas kas asi talle meeldib või või ei meeldi. Kinkija on, on teinud pingutusi selleks ja seetõttu on tähtis tema mõte, tema soov. Ja tänu sellele on see kingitus ka igal juhul väärtuslik. Soluutselt. Siin oli siis tänane saade traditsioonidele ja rituaalide-le pühendatud sarjas. Veel üks maailm rääkisime almuse palumisest, heategevusest, aga kinkimisest. Stuudios olid Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Maristambach. Nädala pärast kohtume folklorist Marju Kõivupuuga kuulmiseni.