Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. Tere. Me jätkame uue hooaja kolmandat saadet maal, kus äsja algas kevad Brasiilias. See Ladina-Ameerika hiigelriik võib vabalt tekitada tunde, et viibid üheaegselt nii paradiisis kui põrgus. Nõnda on oma emotsioone väljendanud seal käinud inimesed. Täna täiendab seda kõike Hendrik ja see tähendab, tähendab et lisaks emotsioonidele saame palju huvitavat teada ka Brasiilia inimestest, kultuurist ja majandusest, sest just selline ongi meie seekordne teema. Nojah, kõigepealt. Kuulame ühte tüüpilist Brasiilia muusikat. See oli nüüd meie sügiseses Eestis vahva särtsakas samba muusika, seal on parajasti algamas kevad ja seal ta on inimesed suve ootuses parajasti on mitmes mõttes väga-väga teistsugune, kui, kui meie ja meie lähim ümbrus siinkandis. Seesama juba muusika on üks Brasiilia sümboleid ja ta tegelikult Ta on väga teistsugune kui see samba, mida meie koolis tantsukursustel õppisime kunagi ja mida praegu peotantsu lasin Eestis tantsitakse, ta on tohutult palju hoogsam ja särtsaka. Ja Brasiilia inimene on ka eestlasega võrreldes tohutult palju särtsaka. Ja see on hiiglaslik ja tohutult kireva elanikkonnaga ja väga võimsa majandusega ja ja sellest me siis hakkamegi täpsemalt kõnelema. Ja kõigepealt võib-olla siis Brasiilia majandusest niisugune tähelepanek koha peal olles, et, et ma tõesti ei olnud siin Eestis kunagi mõelnud, et Brasiilia all võiks olla oma võimas autotööstus. Aga kohapeal tuli välja, et seal maal sõidetakse ikkagi endas Brasiilias valmistatud autodega ja Brasiilia autod on näiteks Lõuna-Ameerikas väga laialt. Need on seal mitut laadi veosõiduautosid, maastureid ja näiteks üks nendest igatahes rolleri maasturid. Ta on tuntud mitte ainult Lõuna-Ameerikas, nad meie Eestis küll ei tea nendest mitte midagi. Aga nad on, ütleme ka Aafrikas ja Aasias üsna hinnatud maasturid Euroopasse nad ei ole jõudnud siis, ja neuroopas peaks ikka hirmsalt pingutama, et et saada, aga võib-olla pole vajagi? Jah, meil võib-olla seda pole vaja, on, eelis on põhiliselt see, et nagu öeldakse, et tal on sobiv hinna ja kvaliteedi suhe nagu väidetavalt Hiina autodele ja ainult detan maastur, ega tal palju pole vajagi, peaasi et ta läheb kehvadelt teedelt läbi. Ja sellega ta saab hakkama ilusti. Need on loodud ilmselt ka sealset kliimat arvestades. Ta meile ei sobigi. Tüüpilise kliima jaoks kehvadel teedel päris hea auto. Aga Brasiilia siis tõelise ime läbi teinud ja nagu on öeldud, 21. sajandil, eriti et üheksakümnendatel oli ta veel tõeliselt vaene Jah, seal on palju murranguid toimunud, üks igal juhul oluline asi on see, et näiteks ka sealset auku tahad, sõidavad hoopis teistmoodi kütusega kui Eestis. Sellega oli algul päris raske harjuda, aga, aga brasiillane on sellega väga harjunud, et kui ta sõidab tanklasse, siis ta iga kord tankides vaatab, et et kas ta võtab bensiini või võtab biokütust või võtab bensiini ja biokütusesegu mootorid on niimoodi häiritud, et, et ta võib iga kord tankides valida, et millise variandid on, nendest kolmest valib. Ja, ja see on päris huvitav, et Brasiilia on kõige suurem biokütuse ka eksporti ja kogu maailmas. Ja maailmas on õieti kaks hiidu, kes biokütust tohutul hulgal valmistavad. Need on Brasiilia ja Ameerika Ühendriigid ja Brasiilia, Ameerika ühendriigid, tänapäeval maailmas toodavad 88 protsenti kogu maailmas toodetavast biokütusest. Ja see on meie jaoks natukene nagu uus ja ja võõras asi, et noh, elektriauto autodest meil siin räägitakse. Aga et biokütusega sõitmine, see, mis on Brasiilias täiesti tavaline ja igapäevane. Et milles asi, miks nad biokütust niimoodi palju toodavad ja kasutavad? See ei ole mitte, et, et Brasiilia läks naftapuudus. Nad on tegelikult päris suured naftatootjad, nad ekspordivad naftat ja see, mis praegu on just juhtumas, on Brasiilias, et seal avastati tohutud nafta hiigelvarud Atlandi ookeani territoriaalvetes. Ja praegu oletatakse, et Brasiilia on tõusmas õige pea maailma suurte naftariikide hulk, nii et, et selles mõttes autodele jätkuks seda bensiini ja diislikütust küll ja rohkemgi. Optimistid räägivad, et Brasiilia kindlustab endale varsti koha maailma viie suurima majanduse. Kus riigi hulgas ja noh, ühesõnaga selge on see, et, et see just need Huued naftaleiukohad tänapäeva maailmas tähendavad ikka tohutult palju. Nii et ta on praegu tema majandus on, on väga kiiresti tõusmas. Aga see biokütus iseenesest, see on ka ikate huvitav. Seda toodetakse põllukultuuridest ja Ameerika ühendriikides tehakse seda biokütust, maisist. Aga Brasiilias suhkruroost. Ja see, mida õieti saada tehakse, nii sellest maisist kui ka suhkruroost on etanool ehk piiritus ehk seesama, millest viina tehakse. Täpselt seesama. Ja nüüd on huvitav, et miks jaoks, sest Brasiilias nüüd suhkruroost seda piiritust tehakse. Noh, niukene aluspõhjus. Looduslik põhjus on see, et Brasiilia on ideaalne piirkond suhkruroo kasvatamiseks. Mäletame ju, et kunagi Brasiilia sajandeid tagasi hakkas rikastuma, sellepärast et sinna rajati meeletud suhkrurooistandused, toodi orje Aafrikast ja, ja suhkur olin noil kaugetel aegadel hirmus kallis, sellest sai tohutult kasumit. Ja selle suhkrutootmise jääkidest saadi maailma kõige odavamad kanget alkoholi trumme sel ajal. Ja need olid siis kaks kõva sõna, mida sel ajal suhkru assaadi, need on maailm muutunud ja praegusel ajal suhkruroost põhiliselt toodetakse hoopis loomasööta sest suhkur on läinud odavaks ja loomasööta tasub rohkem toota. Ja nüüd selle loomasöödajääkidest, sellest toodetakse nüüd seda Beogat tõst ja nii nagu vanasti Rungi oli siis hästi odav alkohol, nüüd on siis see biokütus hästi odav, sest tegelikult jääk, mis loomasööda tootmisest üle jääb ja selle tõttu ta väga edukalt suudab siis võistelda muude biokütustega maailmas ja Brasiilia müüb seda edukalt. Ja üldiselt on see ikkagi sealne seis kokkuvõttes see, et näiteks need maailma nafta hinnakõikumised, mis kogu maailmal aeg-ajalt hinge kinni löövad, Brasiiliat eriti ei mõjuta, sest esiteks on meil suured naftavarud, aga teiseks võivad nad alati reguleerida seda ütleme kõikides kütustest, seda bensiini ja selle biokütuse vahekorda. Autod ja sõidukid sõidavad mõlemaga ja nad saavad alati hoida oma hinnataset ühtlasena. Et sealne autokütus on ikka selgelt odavam kui meil Eestis siin praegusel ajal. Biokütus on sama efektiivne kui bensiin näiteks ja ta on isegi efektiivsem, kui autod on mootorid on nende peale reguleeritud, siis ta on suurema kasuteguriga, kui meil siin ta on, kallim, ei ole. Brasiilias ei ole, nad võiksid, kui tahaksid üleüldse 100 protsenti biokütusele üle mind täiesti vabalt, kui neil vaja ainult vajadus oleks selleks. Huvitav, miks nad seda teinud ei ole? No sellepärast, et neil on ka seda naftat küllalt ja ja kokkuvõttes on suurem osa nii naftast kui biokütusest, on hoopis eksportkaup. Et siis seda toodetakse vastavalt maailmaturu nõudmistele, lihtsalt. Ühesõnaga, nad elavad kirjeldamatus külluses, vähemalt väga paljude asjade osas energia. Ütleme energiaprobleeme, neil ei ole tõest ja selles mõttes on nad väga hästi kindlustatud, seda nimetatakse Flex kütuseks seal Brasiilias. Et noh, niukene paindlik kütusesüsteem, see on üks huvitav asi. Aga, aga noh, Brasiilia tööstus üldse on, on väga mitmekülgne, seal on palju võimsaid maavarade varusid, rauda, niklit, kroomi, väärismetalle, metallurgiatööstus on arenenud hästi masinatööstus, lennukitööstus ja muide ka Brasiilia elektroonik ka on Lõuna-Ameerikas väga kõva sõna, toodavad ka väga heal tasemel elektroonikat. Ja meie sellest jälle muidugi suurt midagi ei tea, sest meieni see lihtsalt ei jõua. Aga Lõuna-Ameerikas teab igaüks seda. Ja jälle, kui mõelda selle majanduse teise suure haru põllumajanduse peale, siis see on ka ikka väga-väga võimas. Sellest pikalt pole mõtetki siin pajatada, aga ainult nimetada, et põllumajandustoodetest on Brasiilia kõige suurem roosuhkrutootja ja kõige suurem kohvitootja kõige suurem loomaliha eksporti. Et ikka võimas on ka see põllumajandus ja kahtlemata on ta maailmatasemel esimese viie hulgas ja ütleme, Lõuna-Ameerika võimsaim. Kahtlemata. Aga kui mõelda selle peale, kuidas brasiillane ise seal siis oma hea ja kõrgetasemelise majandusega elab, et milline on brasiillaste elatustase siis lõuna-ameeri ka võrkpildis on see kõrge. Aga kui ise seal neid ringi sai reisitud ja lihtsalt poodides käidud ja ööbitud ja söödud, siis noh, ütleme, hinnatase on, ütleme Eestiga enam-vähem samasugune, niimoodi võib öelda. Ametlik elatuda, Tase on neil Eesti jaamast veidi madalam, aga hinnad ausalt öeldes on noh, enam-vähem samad, mis Eestis palju odavamalt sealt läbi ei saa. Ja on küll selge, et see, mis seal silma hakkab, on, et seal on see sotsiaalne kihistumine palju suurem kui Eestis. Sotsiaalsed kontrastid pidid olema, härrased, olen ma lugenud ja kuulnud seal käinud elanud inimeste ajust ja, ja võib-olla hakkab see ka sellepärast silma. Just see, ütleme see vaeste inimeste osakaal tundub olevat suur. Et üks põhjusi on ka see, et kliima on soe ja vaesel inimesel ei ole vaja kuskile peitu pugeda, vaid nad on lihtsalt avalikult, mõni pikutab keset tänavat päise päeva ajal ja poledele, aga midagi ja teine on ehitanud mingitest jääkidest omale mingi lobudikud, nimetab seda oma isiklikuks elamuks ja labast ringi seal ka väga rõõmsalt. Et noh, et see kõik paistab kaugelt silma, eks ole, sest puina film ei ole, siis siis saab vähesega hakkama. Aga see, kuidas me seda ütleme siis sotsiaalhoolekanne on seal siis nõrgavõitu Ja kui üldse kogu Brasiilia ütleme, riik kõik on sügavalt panustanud sellele erasektorile riikliku sektori osakaal on, on väga väike ja kõik on nagu turumajanduse peal ja eraalgatuse peal selles mõttes niukene, karm kapitalistlik riik mis vaestele ei halasta, igaüks peab ise toime tulema. Brasiilia on ju mäletatavasti elanikkonnalt maailma viies riik. Ja need, kõik need teemad on seal kohutavalt laia haardega. Nii et, et see, see vaest suur osakaal tohutult immigrante, immigrante. Jaa jaa. Neid tuleb kogu aeg juurde, just, ütleme arengumaadest. Ühtpidi on ta niisugune väga liberaalne maa sinna kerged olla, seal on kerge olla ja kuidagimoodi saad alati hakkama. Ja selles mõttes ühesõnaga need väga vaesed inimesed neil näljasurma neil iialgi karta pole. Ja kui me võrdleme mingite näiteks Aafrika riikidega siis Aafrika võrreldes vaesel inimesel elu nagu paradiisis. Nii et see on kõik suhteline ja ütleme, Euroopa tasemega võrreldes on, see hakkab nagu silmuse, see vaesus. Kas siis neid rikkaid ja väga rikkaid endid ei häiri, et sealsamas tema uhke uhke pilvelõhkuja all magab näiteks 10 kerjus see tänavapilt neid häiri, neil on kama. Kogu Lõuna-Ameerikas on see, et jõukad on ennast täielikult eraldanud muust maailmast. Nende territoorium on tohutu, võimsa kiviaiaga. Seal on valvurid igal pool ja nad ei tahagi teada, mis ümberringi toimub. Jah, aga kus on vaesust, seal on ka kuritegevus ja loomulikult see siis ometi häirib. Jah, aga neil on ka siis turvamehed ja, ja noh, ühesõnaga mingis mõttes nad on kapseldunud oma glamuursesse maailma ja elavad selles väga rikkad küll, aga keskklass ilmselt kannatab siis selle kuriigavuse käes. No muidugi kõik ülejäänud klassid kannatavad päris kõvasti ja kusagil hiljem me jõuame ka selle selle tumedama poole juurde. Aga kui sa lihtsalt kõnnid kuskil Brasiilia linnatänavatel, siis see, mis silma hakkab, noh, mõnes mõttes on see ju nagu Euroopaski. Et Lääne-Euroopa suurlinnades on praegu umbes sama pilt, et kord astub sulle vastu valge siis mustanahaline, siis Aasia päritolu inimene ja see on niisugune etniline kirevus, noh tegelikult on see ka praegusel ajal Pariisis ja Berliinis ja Roomas täpselt sedasama tendentsi, aga muidugi Brasiilias on see mingis mõttes loomulikum, sest nende nii-öelda immigrandid on sageli tulnud sinna sadu aastaid tagasi ja see on niisugune pikaajaline traditsioon, et siin on tohutu rahvaste kirevuse ja see kõige algsem põhirahvas on ikkagi olnud ju indiaanlased. Ja neid on, ütleme praegusel ajal seal Amazonase metsades kõige rohkem. Aga nad suurelt jaolt on tänapäeval nagu segunenud teiste rassidega ja kõigil nad elasid ju kuskil juba 10000 aastat tagasi seal nendel aladel ja kui valged tulid Sist elasin, no niimoodi oletatavalt kuskil viis miljonit indiaanlast. Aga valged muutsid lõplikult ja kardinaalselt kogu nende elu. Ja noh, me üldiselt teame, mis suunas nad seda muutsite, eks ole, sõjad, nakkushaigused, valgetelt saadud nakkused, indiaanlased surid miljonite kaupa, näiteks just haigustesse, sest need ei olnud õudsed nende valgetelt saadud haiguste suhtes, nii et palju halba. Aga on ka muidugi kummalist segunemist tänapäeva Brasiilia kultuuri ja kui sa oskad seda märgata, siis tegelikult on, on tänapäeva Brasiilia üldises kultuuris marke nendest Indiaani rahvastest ja nende järglastest päris palju. Näiteks tooks ainult ühe rahva, see oli selline indiaani rahvas, kes elas põhiliselt Atlandi ookeani rannikul, nii et kui need portugallased tulid, siis nad kõigepealt puutusid kokku, see oli suur võimas rahvas, neid oli kokku üks miljon sama palju, kui siis 16. sajandil oli Portugalis üldse kokku. Ja mis siin nüüd juhtus, ei olnudki sugugi alati sõjad ja nakkused, vaid tõbi, rahval oli üks niisugune komme, et kui nende juurde saabusid mingisugused mõjuvõimsad võõramaalased, siis kombekohaselt püüti nendega sõlmida tihedaid sidemeid appis ja üks kindel võimalus selleks oli sõlmida abielusidemeid ja nende oma rahvatraditsioonis sajanditepikkune komme, et oma tütreid ja naisi pakutakse lahkesti abi kaasadeks. Ja kes keskmine portugallane oli, kes sel ajal sinna tulid, ta polnud sugugi jõukas, see oli mingi endine tõenäolised Portugali puruvaene talupoeg, kes nüüd oli sõdur, ta tuli sinna paisata sinna võõrale maale jäätisime elama. Poissmees, mis tal sai selle vastu olla, et talle pakutakse kena noort neidu abikaasaks ja neid abielusid sõlmiti väga-väga palju. Ja veel üks asi, Tuppidel oli vana traditsioon, et ka mitmenaisepidamine on väga hea komme. Ja muidugi need vaesed Portugali sõdurit hea meelega võtsid ka selle kombe omaks. Ja neil sai selle aasta sai selle vastu olla, korraga olid nad suured isandad. Ja, ja mis oli tulemus, tulemus oli see, et juba mõne põlvkonnaga tekkis tohutu hulk rahvast, kes olid segaverelised, kes ühest küljest valdasid hästi seda Portugali kolonistide mõtteviisi ja nende käitumisreegleid ja teistpidi tundsid väga hästi P ja teiste indiaanirahvaste kombeid ja, ja mõtteviisi. Nii et see rahvas oli siis tupid, kellega portugallased segunesid hiljem just ja need tupid, ühesõnaga niimoodi segunedes moodustasin niisuguse uue võimsa segakultuuri ja see, see niisugune segakultuur oli väga mõjuvõimas selles algses Brasiilias noh, tublisti üle sajandi, ligi kaks sajandit, nendel olid väga osavad, oskasin mõlema poolega hästi suhelda, tulid kõigega toime, nad üldiselt levitasid ikkagi Niukest Cololistliku mõtteviisi, Portugalile see väga hästi sobis, keegi tegutseb nende eest, eks ole, laiendab nende alasid. Ja neil oli isegi oma kultuur, eriline kultuur, neil oli oma keel, selle nimi oli, too keel põhines tupi keelele, aga seal oli ka palju portugali sõnu. Ja vot sellest segakeelest on tänapäeva Brasiilia keeles väga palju sõnu, sadu sõnu, mis muidugi erinevad ka Portugalis kõneldavast portugali keelest näiteks on nisukesed vanad tänapäevani Brasiilias kasutusel. Need on küll sageli siis mingisugused loomad või taimed, näiteks Arara, kes on siis aara, papagoi või, või tukaano, kes on siis suur hiigellind, suure nokaga kaan Veedituukan või, või siis mandiooka, sellest sõnast võib ära tunda sõna maniakk. See on kõige tähtsam toidutaim tänapäevani Brasiilias. Külades vähemalt. Ja need segunemised teiste indiaani hõimudega toimusid samamoodi valged, et ega nii et tekkis niisugune tohutult eriline rahvas, kui kui sa räägid Brasiilias, ütled Caboko siis igaüks teab, mida see tähendab, see on siis erinevate indiaani hõimude, erinevate valgete rahvaste omavahelise segunemisega tekkinud rahvas kes iseenesest on ka olemas olnud juba ligi 300 aastat. Neil on täiesti omakultuur ja omad käitumisreeglid ja nii edasi. Ja näiteks kui neid indiaanlasi on praeguse aja Brasiilias kokku alles ligi pool miljonit, siis neid Cabookosid on ikka miljoneid ja miljoneid. On nüüd see indiaani panus, ütleme tänapäeva Brasiilia rahvastiku ja kultuuri. Aga no needsamad cuplased, et ega neidki tuli mitme lainena, nad ei olnud sugugi ainult portugallased. Nii et eriti veel näiteks 19.-st sajandist. Teine suuruselt teine rahvas, keda Euroopas tuli, olid itaallased, itaallased olid sama palju kui portugallased. Ja siis tuli hiigelhulgaliselt taanlasi ja sakslasi ja poolakaid ja ukrainlasi ja kõiki euroopa rahvaid, praktiliselt kõik vaesed tulid sellele tõotatud maale leidma, uut ja ilusat elu. Kõiki võlus üliviljakas maa, oma kliima ja sellega, mis seal kasvab ja kõige sellega Jah, ja lõputud võimalused, tohutul lootus ja optimism ja selja taga see Me põlvkonna pöörane vaesus, mis neil Euroopas oli olnud, inimesed olid ikka lootust täis, kui nad sinna tulid, aga nad segunesid kogu selle muu rahvaga seal. Ja on muidugi ikkagi näiteks piirkondi Brasiilias kui sead, tead et, et vot siin näiteks kõneldakse tänaseni itaalia keelt neis külades kõneldakse saksa keelt, näiteks Brasiilias niisugusi, külasid ja piirkond on olemas. Et see on pööraselt keeruline niukene Euroopa kultuuri juured, mis, mis seal siiamaani alles on. Aga et ütleme, see kolmas rahvas, aafriklased noh, nendest me rääkisime, need toodi ikkagi algul orjalaevadega siia ja ja vägisi. Ja juba siis, kui nad olid orjad, siis nad tegelikult kast põgenesid oma isandate juurest või ka orjadena, abiellusid seal näiteks indiaanlaste või kellega iganes, ka valgetega said järglasi. Segunemine algas juba siis, aga kui nad muidugi vabaks said, siis tekkis mustanahaliste kultuur veel eriti võimsana. Ja praegusel ajal on ikkagi niimoodi, et Brasiilias elab puhtalt mustanahalisi üle 13 miljoni. See on pöörane. Brasiilia kogu rahvaarv on, see oli 160 miljonit millegagi. Siis väike osa sellest, väike osa, jah, aga koldeid ledi teistpidi. Kohutav arm mõelda ja, ja, ja nad on koondunud teatud piirkondadesse ütleme just ida- ja kirdeosa Brasiiliast, kus neid mustanahalisi on praegu protsentuaalselt palju rohkem kui mujal. Seal on näiteks üks niisugune linn Paia osariigis, Salvador Paia osariigi pealinn ja, ja seal on näiteks pooled inimesed, on mustanahalised, nii et et sinna lähed esimese pilguga mõtled, et oled sattunud Aafrikasse lihtsalt. Aga see on üks osa ja väga vana osa isenesest Brasiilia kultuurist. Ja, ja kindlasti mõjutab väga tugevalt tänapäevast Brasiilia kultuuri ja on huvitav, et üks oluline vahe näiteks mustanahaliste järglastega Ameerika Ühendriikides, et Brasiilias ei ole kunagi olnud sellist rassi teravat probleemi nagu Ameerika ühendriikidesse. Pärast seda, kui nad orjusest vabaks said, vabadeks inimesteks muutusid siis on alati sellel maal suhtutud mustanahalistesse täpselt samamoodi nagu kõigisse teistesse. Millega sellist sallivust seletada? Mina seletaksin seda küll sellega, et siiamaale saabusid kõik need rahvad, kust nad iganes tulid enamasti vaeste inimestel ja vaesus ei küsi nahavärvi järele. Nii et algselt, kui nad seal elasid kõrvuti ja rahumeelset, siis neil ei olnud omavahel mingit barjääri, nad olid kõik vaesed, nad pidid kuidagimoodi elama ja hakkama saama. Ja see sisemine usaldus ütleme, inimeste vahel ei sõltunud üldse nahavärvist. Ja see on jäänud, see siin on, mille üle mõelda ja millest ees? Kui võtta just nimelt ja näiteks, kui öeldakse Brasiilias Breto mis tähendab mustanahalist siis absoluutselt võrreldav sellega, kui USA-s öeldakse neurojälle kellelegi tal ei ole halvustavat varjundit sellel sõnal ja sellega peab arvestama ka see, kes Brasiiliasse läheb ja et, et seal on nagu tõepoolest mõnes mõttes eeskujulikult. Aga mitte sihilikult vägisi tekkinud nisugune võrdsuse printsiip seal on loomulik, loomulik, see on ajalooliselt lihtsalt kujunenud, et nemad ja ka näiteks siis ütleme seda aasia päritolu inimesi on kuigi nüüd vähem. Aga on see nüüd palju või vähe, praegusel ajal noh, ligikaudu kaks miljonit. Huvitav, et nende seast on, on väga valdav osa jaapanlastel. Et jaapanlasi on ainuüksi 1,5 miljonit praeguse aja Brasiilias ja muidu jaapanlased ju ei ole niisugused suured väljarändajad võrreldes hiinlastega, näiteks, et need me oleme harjunud, et hiinlased on igal pool, eks ole maailmas. Aga, aga siin võiks öelda, et pigem on see kõige suurem hiinlaste asemel siis hoopis jaapanlased Brasiilias, et see on nende eripära, see on kõige suurem muide panlaste kogukond väljaspool Jaapanit kogu maailmas, asutust Brasiilias. Ja nemadki on, ühesõnaga mitte mingit vahet ei tehta, nad elavad seal teistega koos ja ja väga sageli on ka segaabielusid. See on üldse huvitav, see on nüüd juba siis rahvastikuuurijate uurimise tulemused, Brasiilias on kõige suurem segaabielude protsent, et kogu maailmas. Et ei ole mingit barjääri inimestel omavahel. Ja see on tõesti huvitav, et, et see, see ongi see see Brasiilia rahva üks suuri eripärast mitte maa, vaid paradiis jah, selles mõttes, kui selles mõttes selles mõttes samal ajal vaesus on pöörane. Jah, ma just tahtsingi täiendada, et kui mõningat sotsiaalsed kontrastid välja arvata Jah, aga vaesed võivad olla üks sõltumata nahavärvist, vaesed on rõõmsameelsed või millised nad on? Vist eriti noh, seal on igasuguseid, nad elavad lihtsalt mingil oma tasandil. Aga loomulikult ei istunud hommikust õhtuni nina norgus, see on küll välistatud, teevad, lub, elavad oma igapäevast elu, katsuvad kuidagiviisi oma leiva natukese kätte saada ja ja, ja kui võimalik, siis ka natukene kuskilt mujalt juurde raha hankida. Ja elamud on neil lihtsalt, toit on pööraselt lihtne, mingi riis ja, ja mingid puuviljad natukene. Kas lisaks leivale raasukesele rummi tilgake? Jah, seda oli ikka lubada sellel maal, kus suhkruroog on nii palju ja ja mingisuguseid suhkruroost aetud. Ütleme, rummi samagonni on kindlasti väga odavalt saadaval, aga purjus inimestega, kuidas on, väga silma ei hakka, aga kindlasti need on, sest et seda nii-öelda odavat kärakat, seda on küll kerge saada, igalt poolt. Aga see järgi nad ei ole nii räbalates sugugi, aga noh, teisest küljest pole tropiks ka palju riideid vaja, eks ole. Nii et pole viga, nad ei põe ja katsuvad ikka elust rõõmu tunda. Aga kui nüüd ikkagi veel, kui mõelda, et, et kes brasiillane siis need on siis on huvitav see, et kui tehti rahvastiku seas küsitlus, et kelleks ta ennast määratleb, siis noh, üle kolmveerandi sõltumata nahavärvist ütlesid, et ma olen brasiillane ja selle järel alles nagu see, et kus on minu juured jäävad, tuletab meelde meie varasemate aastate rännakutest Lõuna-Aafrikat, kus oli umbes seesama tohutu mitme rassilisus. Aga kui küsiti, kes sa oled, siis ta ütles, ma olen lõuna-aafriklane, see oli esimene määratlus ja selle järele alles siis kustuma, suured, mis nahavärv ja nii edasi, see ei ole teesklus, niimoodi nad tunnevadki ennast sellest tohutult multikultuurses ühiskonnas. Ja huvitav on see, et statistiliselt on ka küsitud, et kes peavad ennast valgeteks, kes peavad ennast segaverelistest, segaverelised on muidu seal on omaette, kuna selle kohta eestikeelses tõlkes pruunid, pruunid nad ongi, kui sa vaatad tänaval, algul mõtled, et eurooplane hakkad hoolikamalt vaatama, nahavärv on nagu tõmmu veel hoolikamalt, siis leiad, et on näiteks kellelgi kergelt, miks Aafrika või kellelgi nagu aasia või kellelgi indiaani näojooni juures. Aga väga sageli küsitakse, kes rassiliselt oled. Siis ta ütleb, ma olen valge, see on huvitav ja, aga samal ajal ütleme, geneetilised uuringud ütlevad, et loomulikult tohutult valdav osa kõige suurem rühm kõikidest on ikka segaverelist ja siis hakkavad need valged ja, ja aafriklased ja asiaadid ja teised. Et, et see on niisugune segakultuur ja, ja vot sellest lähtuvalt on ka see kogu Brasiilia kultuur hästi mitmekesine ja, ja kui keegi küsib, et milline on Brasiiliat, toidukultuur, see on võimatu ühest vastust anud, sõltub piirkonnast, eks ole, kus ühed või teised rahvad on ülekaalus kirev nagu rahvastikupilt üldse ja aga noh, ütleme midagi seal olles nagu ikka meelde jäi, et ütleme, soolastes toitudes ütleme niimoodi, et eurooplasele väga suupärased toidud on, nad kõik väga tihti on, ütleme, lihatoitu hästi, priskeid sinna juurde käib siis kas mingisugune riis või oad, kartulid harvemini ja mitmesugused juurviljad tohutul hulgal ja näiteks üks niisugune, mida loetakse Brasiilia rahvustoiduks, on seisoada. Ja see on pärit tegelikult sellest aafrika juurtega ja õieti ka Portugali kolonistide kunagisest köögist ja põhiosa selles veis vaadas on tegelikult väga lihtne oad ja sealiha. Täiesti arusaadav ja neile ka kohe söödav. Aga nüüd ütleme muus kultuuris, noh kindlasti me oleme ju ometi kuulnud muusika osas tantsu osas niisugusi nimesid, kui me just tantsida ei oska, neid tantsen bossonova Lamba-Ada ja loomulikult samba, need on kõik pärit Brasiiliast ja just sellest mitmekultuurilisest maast, kus on nii palju erinevaid komponente. Ja näiteks seesama samba, see on ikkagi kindlasti just ütleme selle Aafrika juurtega inimeste ringkondadest algselt levima hakanud tants. Ja ta on väga teistsugune kui meil ütleme, nendel Brasiilia festivalidel tantsitakse sedasambat ja kui me mäletame nendest kuskilt videotest või muusikast ja õieti ka nüüd selles loos, mida me alguses kuulsime ja nüüd lõpus uuesti kuulame siis noh, juba see rütmikiirus on hoopis midagi muud, kui meil siin peosaalides tantsitaval sambal. Ja see inimeste liikumine on täiesti teistsugune, kogu keha liigub ja väga tihti Combat tantsitakse Brasiilias, soolotantsuetendus ei ole paaristants nii väga, nii et ikka väga teistsugune. Aga kuulame seda siia lõppu. Üks Brasiilia kultuuri sümboleid, tõeline Brasiilia. Selline oli siis tänane saade Brasiilia majandusest, inimestest ja kultuurist, millest räägime nädala pärast. Ründame Brasiilia suurtes linnades. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.