Kiirrong tormab mööda ääretut steppi. Omati kaaslasele, elatanud kolhoosi esimehele, osutades peaga mööda lendavale laovskijale avamisele. Jah, ja palju on läinud, mees tahad? Kodusõja ajal sai siin kihutatud, meenutab see vastuseks. Puidu on meie esimeses ratsaarmees sõdis. Vabandust, seltsimehed, kas võite öelda? Kupee uksele on hirmunud neiu reisikohvriga käes. Step noi. Sellel pole niisugust jaama, raputab major oma paljaks aetud pead nööpides kähku kinni lahtisi kuuenüüpe. Mitmendat korda juba sõidan? Sügav hämmastus on noore naisreisija suurissimis. Kuidas saab mitte teada stsiplomoid teemast, tseptimoid, mis juba mitmendat nädalat täidab kõikide mõtteid ja kujutlusi. Õigus, kodanik naisreisija läheneb vagunisaatja laternaga käes. Ei olnud step mo jaama, aga järsku pöördub ta. Astutatjanakad akova erutatult seletamatud loobumistundega südames väikeses steppi jaama peaaegu inimtühjale perroonile. Ka siis, kui kiirrong laotab suitsujugasid juba lähedaste küngaste kohal seisab ta ikka veel oma pakkide kõrval, vaadeldes keskendunult väikest stepi asuvat ja kaugusesse sirud tuvaid terasest rööpapaari. Selle rongiga läks minevikku sissejuhatus. Avamäng ellu. Lapsed, põld ja kooliaastat, ülikool, kutse omandamine, päike puul ja kus rong peatub vaevalt minuti. Pool jäämaks kogu tema ilus siin asutatjannatada koiva mooraarst oma esimesele töökohale. See on film erutab kinojutustus noorest külaarstist, mis köidab paljusid paljusid Nõukogude inimesi, kuid ainugeimanile on ta rohkem. See on nagu elav väljavõte tema enda ja paljude ta sõprade koolikaaslaste elust. Sammudes 1952. aasta kevadpäeval keset sadades teiste kinost väljuvate inimeste voolu lendab noore arsti mõte tahes-tahtmatult lähemasse minevikku. See oli alles eelmisel kevadel, kui Tartu ülikoolist tuli kokku arstiteaduskonna lõpetajate töökohtadele suunamise komisjon. Vana ülikool on ilus ja pidulik. Sirutab tiibu esimene lend lõpetajaid, kes on oma kõrgema hariduse omandanud täielikult nõukogude korra aastal. Esimene lend Eesti Nõukogude arste. Kodumaa ootab avasüli nende nooruslikku jõudu ja värskeid teadmisi. Moskva ja Leningrad, Riia ja Tallinn, Kohtla-Järve ja Tartu haiglad, paleed, hiiglaslikud sanatooriumid, uurimisinstituudid, mis on sisustatud arstiteaduse viimase sõna kohaselt külg, see on neile avatud. Ootab ja kutsub neid. Sõbralikult julgustavalt vaatavad hallipäised professorid rohelisega kaetud laua tagant lootustandvale noorele kirurgile teaduskonna parimaid lõpetajaid. Ainugeiman võib valida 10 suurima meditsiin keskuse vahel, kus noort arsti igal sammul ümbritseb. Parimate teadlaste, meedikute abi ja nõuanded. Kuid nad ise, need targad arstid, veteranid, kes ümbritsesid mind siin ülikoolis kui ka need, kes ootavad meid suhtes esmaklassiliste haiglates. Kas on ükski nendest alustanud palees haiglas? Kas võib saada heaks arstiks ilma igakülgse praktikata ilma kõige tihedama kokkupuuteta eluga rahvaga valdab senitundmatu mõtete sööst, noort arsti. Ei. Leidnud küllalt kohti, kus maa palju rohkem vajab noori arste kus elu ja töö ise langetavad otsuse. Kas on mul õigust esmaklassiliste haiglate säravatele saalidega? Seniks aga tuleb neil oodata. Tublile jäävad nad alati avatuks ja Aino geima. Kursuse parimaid lõpetajaid teeb komisjonile oma ettepanekud. Palun määrata mind maarajoonihaiglasse. Türi rajoonihaigla igal varahommikul võib siin männiku veerel näha lähenemas sinises kevadmantlis naist kelle energilist optimistlikku tere hommikust kuuldes röntgenisse operatsiooniks valmistuvad haiged, ütlevad peaarst. Doktor, geiman saabus. Nüüd on operatsiooni enne röntgeniläbivalgustus selja taga. Meie mikrofon on haigla uues operatsioonisaalis. Kõik ettevalmistused on juba tehtud. Haige operatsioonilaual varjuta lambi all. Rajooni esimene kirurg doktor geiman alustab järjekordset operatsiooni. Arsti sõnad veel rohkem, aga tema usaldust äratav, rahu julgustavad haiged. See on punase tähe kolhoosnik. Vilmagase taan väliselt üsna rahulik, ehkki põletikuline pimesool teeb kõhukoobas tõenäoliselt valugi ja harjumatu operatsioonisaali õhkkond loob mõninga erutuse. Kirurgil on näo ees marlimask. Operatsiooniõde virve laas lükkas veeretatava instrumentide lauaarstile käeulatusse. Tuimestamine. Kirurgi käes välgub terav skalpell kindlakäeline lõige. Nii. Õde laas üllatab ikka uusi ja uusi instrumente. Seotakse kinni veresooned. Ainsast sõrmede liigutusest piisab õele, et anda kirurgile sõnatult nõutud kohver või Piaan. Getkut veduk. Haige on rahulik, siin avaldub selgelt arsti sugestiivse mõju on möödunud kümmekond minutit. Novakueeninud uus kohalik tuimestus. Uuesti skalpell lõige valutekitajat ei ole enam. Kõik on korras, mõne minuti pärast on haav kinni õmmeldud. Ja juba varsti pärast ette nähtud puhkepäevade möödumist võib ilma kase taas terve ja tugevana asuda oma töö juurde kolhoosis. Kuid kirurgile, kes naeratusega näol paneb kõrvale skalpelli ja kindlakäeliselt võtab õelt vastu Getkuti haava kinniõmblemiseks. Meenub niisugusel hetkel sageli see päev, millal see praegu nii enesekindel sillalt skalpelli hoidev käsi veel vaevalt tajutavalt värises ning määratu sisemine pingutus kogu arsti haaranud tahe teha oma esimene operatsioon hästi tõusis punane Poskadesse ning lõi higi piiskadena sätendama laupäeval valge kirurgi mütsi all. Sama valge operatsioonisaal avatud alles. Ent väljas on talv, külm tuiskab. Ja ka noore arsti südamest põlitab kündu. Operatsioonilaual on 68 aastane mees. Raske uriinimüür. Valud neerude piirkonnas. Näärmete ohtlik laienemine. Esmakordselt tuleb algajal arstil võtta vastu paratamatuna näiv tõsiasi et tema patsient on hiljemalt nelja päeva pärast surnud. Meenuvad vanad professori sõnad. Pidage meeles, noored seltsimees, et tõeline arst sureb alati koos oma haige iga surmajuhtumi korral uuesti. Viga on vana-aastakümneid kuid arst näeb seda esmakordselt varem kodanliku korra ajal, kui haigus oli noor, jätkunud raha. Nii kui ta oli kasvanud elu kardetavaks polnud lootust paranemisse kasvulised arstidki. Ainuke eiman ei tea seda isegi endale kinnitada. On alles noor arst. Abistades haiget, ootate abiga teemalt visadust, arsti töömõistmist, tahet elada. Ent siin oli asi vastupidi. Avastanud juhuslikult rasket haigust põdeva inimesi kohtas arst ainsa juhtumine oma praktikas. Kas vastuseis lootusetult käegalöömis sügavat pessimismi, haige tema ja elukaaslase poolt? Kui on surmale määratud, tuleb surra. Kuidas toimida? Ülikooli kateedrid pole teda niisuguse juhtumi jaoks relvastab. Pigem vastupidi. Meelis vanema kolleegi vaikne nõuanne praktika päevilt Tallinna keskhaiglas. Vaadake hoolida, et teie esimene opereeritab, oleks noor ja tugev haigused, olite ohtlik. Kas maksab risk? Kas maksab ühe kaheldava erandjuhtumiga seada ohtu kogu oma järgnenud töö? Türi? Sünge mõtete torm vapustab noori naisi, sind. Kartus alustada oma tööd surmajuhtumiga, manitseb ettevaatusele, manitseb taanduma, nõustuma haigega loobuma operatsioonist. Kuid eilsel poolt helisevad hinges üha tugevamini suure Pavlovi kallid õpetussõnad noortele. Pidage meeles, et teadvus nõuab inimeselt kogu tema elu. Ja kui teil oleks kaks elu ka siis ei jätkuks Eesti. Olge kirglikud oma töös ja otsingud. Nii kohusetundlik, nõukogude arsti õilis kutse-eetika võidab. Olgugi noor, kuid ma olen siis arst. Ja siin on suremas inimene, kes ei kannata isegi transporti mõnda reisihaiglasse. Ja noorest arstist saab võitleja võitleja eelarvamuste vastu kahe vanainimese teadvuses. Mitu korda tuli käia palakest kodus veenda, selgitada, kuni haiges ärkas uus elutahe. Ja nüüd on see vanamees operatsioonilaual. Ei mingit konsultatsiooni võimalust mingit edasilükkamist. Esimene otsustab, elukardetav operatsioon. Operatsiooniõe rahulikud liigutused aitavad koondada kirurgi jõudu. Haige on lõpetanud oigeid. Tema vanad silmad vaatavad äkki suure usaldusega kolm korda nooremale neiule, kes on andnud talle tagasi elutahti ning on valmis tegema kõik, et anda tagasi ka elu. Uus jõud paisutab arsti rinda. Õdi laas, alustame. Nõuaqueen. Skalpell. Käsi, mis hoiab vahedad skalpelli ei ole enam selle naisi oma, keda mõni minut tagasi lõhistasid. Sisemised vastuolud, kahtlused ja hirm. Ei, see on veendunud võitleja kirurgi käsi, mida juhib ainus üllas ja kindel tahe. Päästa elu. Taastada inimese tervis. Ning seisab näoga vastu tolm jale tuisule täidab rinda määratu vaimustab õnnetunne, mida võib tunda vaid see, kes näeb, et on oma rahvale vajalik, et on õigustanud tema tähelepanu Jaloogis. Ning esimesest elu päästis rõõmust haaratud arst mõistab Tales. Nüüd sooritas ta oma suurima eks saabunud sündmus, mis ammust ajast juba lapsepõlveaastaist alates on olnud majakaks tema Etti. Ligi 20 aastat tagasi hämmastas kord Taga-Kaukaasia rannikulinna Suomi Vannatlevat noorust meelanda ilmunud tüdrukuke kes välimuselt otse üllatavalt erines nendest kuramuse ja poistest ja tüdrukutest. Õlgkollased juuksed taevasina värvis silma nimigi mõistatuslik. Aimu. Võib-olla just see väline erinevus lehendaski neid nii ruttu ning avas uustulnukale kiiresti võimaluse näidata uutele sõpradele oma teisi nendega mehiseid omadusi Seltsevust, elurõõmu ja väeleda jalgsust. Läksid aastad edasi kolhoosi, sepa heledapäist, tütrekest, Ainot, Ülem-Linda eesti külast tundsid hästi mitmete ranniku külade noored tundsid elavaloomulist seltsimeest ja alati lõbusat mängukaaslast. Ent kord jäi Aino mängudele tulemata. Kui ta nagu tavaliselt lippas tubaka ja viinamarjaistanduste vahelist rada mööda vastu emale, kes pidi saabuma bussiga kangrost nägi ta juba eemalt, et ema on kuidagi teine kui tavaliselt. Ning selles võõras olekus oli midagi niisugust, mis tahes-tahtmatult vähendas juuksur sammu ning pühkis hõisked huulilt. 1000 küsimust Kaagra tädi kohta jäid küsima. Valusate piitsa hoopidena lõikasid need sõnad lapse hinge. Oma lühikese elu jooksul oli ta harjunud kujutama elu määratu pikana peaaegu lõputuna sest külas olid küll inimesi, kes olid 80 90 aastat ja rohkemgi vanad ning pannud tema eluaja jooksul raasuke muutud. Kuid Kaagra tädi hea tädi küll Aino jaoks alati leidus mahlakas Veera pirn tuumakaid, pähkleid või vaha, kollaseid, piklike viinamarju. Oli kõigest 28 aastat. Kõigest sellest mõtles sel päeval väike tüdruk. Ning istudes üksi oma mõtetega kõrge küpressi all mässama kellas suuri kaldal kuulates mäestikus rahutut õhinat, tekkis lapse südames esimene äge protest. Et no ei ole õige, et hea tädi Kaagras oleks pidanud veel kaua-kaua elama. Möödus mitu aastat. Aino käis ammu algkoolis, vanem õde, esimest aastat meditsiinilises keskkoolis. Suvevaheajal tõi õde koju Maute raamatud. Siis lehitsedes, lugedes neid imelisi raamatuid, mis õpetavad inimest võitlema haiguste vastu ärkas tüdrukus ammugi last suri kandel, vanad üpris seal antud vanni kasvas ja sai kindlaks kavatsuseks õppida. Arstiks. Jälle möödusid aastad. Väikesest tüdrukust sirgus neiu. Aasta enne keskkooli lõpetamist algas sõda. Järgmisel kevadel, kui fašistlikud vaenuväed noolisid juba Kaukaasia mäeharju ja gurusid astus 10. klass terves koosseisus vabatahtlikuna Nõukogude armeesse. Seal batuunis, kuhu saabusid Odessa ja Sevastoopoli kaitsjad, kus sõjaväearstid tundmata, mis on puhkus vaenlase seest pommitajate ulgumise all opereerisid haavatuid, mõistis arstikutsele, valmistub neiu. Arst. See on mitte ainult tema lapsepõlve unistuste õilis elupäästja vaid eelkõige võitleja mehine võitleja, kellele partei on usaldanud austava kangelasliku töö kodumaa hüvanguks. Nüüd on see aeg saabunud, millal tema Kaukaasia külasepa tütar täidab seda vastutusrikast ülesannet. Avar tööpõld täis mitmekülgseid loomingulisi võimalusi ootas teda Türi maarajoonis. Siin polnud veel likvideeritud kodanliku korra üks masendava maid pärandeid arstide ja raviasutuste puudus. Ning arst, kirurg ja rajooni tervishoiuosakonna juhataja doktor geiman pühendab alates esimesest tüübist päevast kogu oma noorusliku jõu sellele, et muuta arstiabi valifitseeritumaks ja kätte saada odavamaks kõigile rajooni elanikele. See oli üksiku võitlus. Igal sammul tuleb noor arst oma selja taga partei rajoonikomitee hoolitsevat kätt ja tulist toetust. Tervishoiuministeeriumi autoriteeti ja jõudu. Jäävad meelde ministri sõnad, kes külastas Türi haiglat. Tööd on meil veel palju, kuni meie meditsiiniline teenindamine täielikult vastab Sotsialistliku vabariigi suurepärastele võimalustele. Kuid tuleb alustada kõige olulisemast. Tuleb alustada sellest, et iga inimene tunneks enda ümber partei valitsuse lakkamatut, hoolitsust rahva tervise eest. See on meie tähtsaim parteiline riiklikulistan. Ülesande järkjärguliseks täitmiseks ei pea riik ühtki summat liig suureks ühtki üritust liig raskeks. Möödub mõni kuu ja Türile hakkab saabuma hinnalisi saadetisi, mis kannavad vennasvabariikide parimate raviaparaatide ja arstide riistatehaste kaubamärke. Esmakordselt alustab väikeses rajooni linnakeses tööd röntgenikabinet varsti selle järel. Kirurgiaosakond. Me külastamegi praegu koos haigla peaarsti ja kirurgi doktor geimaniga peatselt paranevate haigete palatid, mille ravialuste valdav enamus on käinud läbi ka haigla uuest operatsioonisaalist. Siin on raamatu tagaistet võtnud haige Reino iso. Missuguse diagnoosiga seltsimees uisuhaiglasse vastu võtsite, seltsimees geiman, tuli meile haiglasse sangaga song seotud kõhukelme rebenemisega on teatavasti raske füüsilise töö tegijate haigus seega nii-öelda minevikku, haigus. Ja suurem osa haigeid on nike raskest tööst tingitud. Uisu olete klaasis endiselt põlevkivi kaevanduskaevur kaevude omal ajal, kui mehhanismi veel oli vähe, oli üks raskemaid, kõige raskemaid tee. Lähen kaevandustee, nagu mäletan, käsitsi puurimine ja kirkaga tulistas heina kaunis kõvasti nimega õmmelda, kui sealt põlevkivi kätte sai. Vahepeal on kaevanduses asi palju muutunud ja rahaiglas muutunud. Parandatud, nii samal ajal sai päritud sealt kodanis aegset kaevandusest. Nii, no kuidas siis tervise taastamine nüüd läheb? Praegu paistab kaunis hästi minema, senimaani operatsioon läks hästi, igatahes tervis paraneb häiretest. Aga doktor, ma arvan, et paari päeva pärast sõidame minna koju. Kui palju teil siis seega haiglas oldud saab, selle korra selle korral saaks siis haiglas oldud üksteistkümmend päeva operedalverimise raske olin omal ajal ka operatsiooniga pimesi praegune 1900 39. aastal. Kui palju oleks tulnud tol ajal 1939. aastal maksma niisugune 11 päevane haiglas viibimine, nagu te praegu siin sona ematuselt lõppes? Kuu aega ikka pigistamist, päris tõsised kirkal arele pihta. Tänapäeva olukorras lähed haiglasse, ei ole seda muret tunda. Olgu, rahakott pungil, taskust võetakse vastu nagu Lähed, kuskile puhkekodusse. Sanatooriumi. Meeldib teile siin haiglas väga meeldite salatite. Iga tööpäev, iga uus haige toob noore arsti praktikasse midagi uut. Veendumus esialgse diagnoosi õigsuses, pööre haige olukorras paranemise poole, õnnestunud operatsioon. Kõik see kaunistab tema päeva ununematute rõõmudega. Kuid arsti tööpäev koosneb mitte ainult rõõmudest. Siin on haige Samara eino iso pealtnäha terve tugev mees. Ammu enam pole ta teinud üle jõu käivat tööd. Või vanataat, jaan kõre, hallipäine pensionär, kes maitseb teenitud vanaduspuhkust. Kuid mõlemal näitab diagnoos. Pitsunud sonid, raske füüsilise töö tegija haigus, kõhukelme tunduv rebenemine aastakümneid tagasi. Ning röntgenikabineti pimeduses kangastub noorele arstile tundmatu maailm. Kodanlik ühiskond. Arst loeb röntgenikiirte varjudelt nagu avatud raamatust siin valesti kokku kasvanud rangluu. Eks jutuste see kännu kaalu ja Tapast ammu ununenud tööst. Elupõlise sulase haigus krooniline jooksva kaevuri ja kraavihallid paratamatu kaaslane. Iga eakam patsient kujundab lehekülje selles raamatus, mis jutustab rahvam masendavast sanitaarse olukorrast kodanlikus Eestis. Nüüd alles mõistab Aino geiman kes kunagi pole näinud elu kodanlikus ühiskonnas. Et pärand, mille see meile jättis, ei piirdu ainult arstide ja raviasutuste vähesusega. Vaid paljud vanema põlvkonna inimesed kannavad seda alles hinda. Ka see tuleb neil võita. Ja noor arst mõtleb heameele tundega partei 19. kongressi direktiivile. Suurendada viie aasta jooksul haiglate voodikohtade arvu vähemalt 20 protsenti Leedu NSVs umbes 40 protsenti, läki NSVs 30 protsenti ja Eesti NSV-s 30 protsenti. See on direktiiv, mis paljus on juba saanud tegelikkuseks. Hartma lovskijate põldude piiril esimeses kevadroheluses, halendavate saarte ja vahtrate all seisab kahekorruseline paljagnaline maja mille peasissekäigukohalt võib-olla kiirendab punane rist ja selle allnäomaa haigla kõikumisi. Uus õudne, isegi iseloomulik desinfektsioonivahendite ja ravimite hõng pole veel saanud võitu. Krohvija värske värvilõhnast. On selge, et oleme vabariigi ja Türi rajooni ühes noorimas raviasutuses. Teemadel seltsimees peremaalt saame juba täpsemalt kuulda, millal haigla esimesed Ravelused vastu võttis. Haigla on alles hiljuti sai avatud ja sellepärast on esimene vahetus haigeid praegu alles sees. Aga missugust ravi on selles väikeses haiglas võimalik haigetele anda? Näiteks võime siin ravida kopsupõletikke suuremat osa lastehaigusi. Võime siin sünnitesse vastu võtta. Ja kõiki muid haigusi veel, mis siin ette võib tulla, välja haavatud muidugi nakkushaigused ja sellised haigused, mis vajavad kirurgilist vahelesegamist. Kohe esimesest pilgust näha, et haigla pole veel valmis. Ühes teises otsas ehitus alles käib. Ja missugused perspektiivid avanevad nüüd seoses haigla tööle asumisega täie ehmatusega. Kui meil haigla täie koormatusega peab tööle hakata, siis tuleb meile juure veel hambaravikabinet ja füsioteraapia kabinet. Samuti suureneb meil võimalus haigeid vastu võtta kahekordselt. Pikast vallus külasest kõrverist avanevad kahele poole valgeks värvitud uksed. Korraks ühte palates. Mänge nurgas ruum, valge mööbel, valged kardinad, kõik piinlikult puhas ja korras, samas kurvi muidugi alguses Kitise peakattes. Missugused ettevalmistused oma tööks, aite seltsimees kuri. Ma õppisin Tallinna seitsmendas keskkoolis, mille lõpetasin 52. aastal ja nüüd siis teie patsiendist väärsena võib-olla, ehk tutvustaksid kõigepealt need aktsent mis töötasini Tehiti, seltsimees tamm, enne haigestumist. Tol ajal töötasin, et seal, kus kolhoosis, Kolga kolhoosis, aga kas paremini tööle ka niisugust asja juhtunud, tuleb arstiabi otsida. No oli küll enam tähelepanu, millal see oli siis 15 aastat tagasi, kuhu ta siis pidite sõitma? Peamised kaob Viljandisse, Viljandisse ja mulle on see põnev. Suurte meelde jälesin häälteveerde järgnevas modemper, ta ütles, et ma annan teile niis kõrbet ja viis krooni siis kahekordne. Ja kuidas olete teie rahul siin haiglas teenindamisega ja kõige päästi. Argo, suur aitäh nendele, kes seda avasid. Palju kordi on Aino geimann kuulnud neid lihtsate tööinimeste siiraid tänusõnu parteile ja valitsusele, kes väsimatult hoolitsevad meie inimeste igakülgsete vajaduste maksimaalse rahuldamise eest. See on tunnustuseks ka temale nõukogudearstile, kommunistile. Kui veel kord puutus ta kokku minevikupärandiga. See oli möödunud aastal, kui keegi edukalt ravi läbi teinud vanake üsna aastais tuli, koordinaatori ruumi tänas ravi eest ja küsis, kui palju ta selle eest võlgneb. Arst selgitas, et ei võlgne midagi et tema selle jaoks ongi, et ravida inimesi kõikunud, aga võtab oma kanda riik. Vanake tänase veel kord seekord eriti soojalt ja läks. Kuid mõni kuu hiljem kordus analoogiline lugu. Sügav hämmastus valdas arsti sotsialistlikus ühiskonnas üles kasvanud noort inimest. Kuid selle kõrval sai selgeks, et on vähiinimeste ravimisest vaid tuleb astuda võitlusse veel ühe hoopis salatavalama ja püsivama pärandiga kodanlikust ühiskonnast. Et tuleb kasvatada inimesi, hajutada igandid nende teadvusest. Ning arstist sall, lektor ja propagandist haiglas ja koolis, kultuurimajas ja kolhoosiklubides võib teda kohata keset haigete, lapsevanemate või töötajate ringi. Lihtsalt ja arusaadavalt jutustab ta sotsialismimaa konstitutsioonist Nõukogude kodanike suurtest pühadest õigustest, mille hulgas on õigus tasuta arstiabile. Ta kõneleb sellest määratust tööst, mida iga tund teevad sajad tuhanded Nõukogude arstid, täites kommunistliku partei austavat ülesannet, hoolitseda rahva tervise eest. 175 miljonit rubla kulutab tänavu riik Nõukogude Eesti elanikkonna tervishoiule, kõneleb arst ning jutustab kiirabijaamast ja vereülekandepunktist sanitaarautodest ja hambaproteesi kabinetist, mis viiendal viisaastakul alustavad. Ning noor arst näeb päev päeva kõrval kuidas inimestes ikka sügavamalt juurdub sotsialistlik teadvus, kuidas neid vaimustab? See, et inimene on nõukogude maal hinnatud kõige kallimaks kapitaliks. Kuidas saab järjest endastmõistetava maks ka see, et arstiabi on nõukogude maal tasuta ja kõigi päralt. See on parim tasu tema töö eest. Mugavat elutuba täidavad Tšaikovski luikede järve kaasakiskuvad helid. Kirurgi tööpäev on jõudnud õhtusse, kogu pere on koos. Pisipojuke villu jutleb oma keeli vanaemaga. Abikaasa Kairi teadlane. Üritasin kultuuris kirjandust. Doktor ison pannud saretkaja meditsiin õue numbri hetkeks kõrvale jäänud kuulama ülekannet Moskva suurest teatrist. Armastate muusikat käinud? Muusikas on midagi niisugust, mis tungib kõige sügavama hingepõhjani ja päev ka ta mürisevad mingi keeled. Kas olete Luikede järve teatris näinud ja see oli mulle suureks elamuseks? Kunagi kooli ees ma õppisin balleti. Aga kuidas seda teed tänast õhtut nüüd nimetada? Kas puhketunniks raadio juures või siis enesetäiendamiseks, sellele vihjavad paljud raamatud eksinale ehtne kad ehk tänapäeva meditsiin on väga kiiresti arenev teadus. Ja seepärast iga Artajad jälgima teda. Ja peale selle meile astuda tuleb ka kasvatada teisi jää pilada kestes rahva ees. Ja juba sellepärast me peame tähendab ennast täiendavad pidevalt. Peale kirjanduse siis veel siin, Türil, vabadel õhtutel tegelete. Mis alal? Kergejõustik, lauatennis, natuke teemiaga, poksitreeningud, teiega teete sporti, õlitatud laskevõistlused, sealt võtsid osa, perekond on teil akadeemiline ja ühtlase spertlik àra vilu, väikemees. Vasak kenal väga laiali. Kui vana ta on? Ta peab varsti kaheaastaseks. Esialgu muidugi mängib veel toas ja ruumi siin näib jätkuvat, kui suur korteril on? Meil praegu on kaks tuba, köök aga lehematelt. Hea küll, me lähme üle uude korterisse. Karm, aga jah, see on hästi päikesekäsk kui suur jõe ääres. Nii et kokkuvõttes siis tulin, rahul olla? Täiesti rahul? Pole kunagi kasutanud, valisite oma esimeseks töökohaks maarajooni just Türi. Isegi on väga hea meel, et ma valisin just maa kohe oma töö. Sügav õnn valitseb selles noorte inimeste kodus. Rõõm tööst, sellest inimõnne ammendamatud lätted, rõõm pojast, keda ootavad ees veel kaunimad, veel helgemad eluaastad. Linnali laskub vaikus ja rahu. Vaid haiglas, männikoveeril valgustab öölamp kanderaami kohale kummardunud Valvi või mõtliku nägu. Männiladvus mõni setu rabistab harva jämeda piisalist vihma. Arst kiirustab läbi öö haigla pool. Öine väljakutse. Õnnetusjuhtum lööb helendama operatsioonisaali, vajuta lamp. Täis otsustavust ja energiat nagu polekski selja taga pikk päev täis tööd ja ühiskondlikku tegevust. Skalpell kindlakäelised ja kaalutud on arstiliigutused. Igaüht meist juhib õilis eesmärk. Taastada täies rikkuses kõige väärtuslikum kapital, töötav inimene, tema tervis ja jõud. Mööduvad pingerohked, minutid, operatsioon. Esimesed päikesekiired kuldavat noore arsti väsinud nägu, millel särab vastu sügav inimlik. Ning vaadeldes vastu hommikule ja õrnas koiduvalguses lende. Valem maale tunneb ainuke eiman noor nõukogudearst selgemini kui kunagi varem. On üks neist 200-st miljonist, kelle tööst koidab meie kodumaa uus kaunis päev.