Keskööprogrammi valikava keskeprogrammi valikaval näitleja Rein arenisk. Saade oli esmakordselt eetris 1009. Jah, 87. aastal, kui Rein Aren sai kuuekümneseks. Täna, oleks ta saanud 70 viieseks. Saate tegi Mariereik. Ma siis kõndisin oma raadioga mööda linna, ilm oli tore, hea tuju, parimat ja panevad käed seal peatänaval on ju kaupluses niisama ajaviiteks astusin ühte teise poodi sisse, et vaadaniged seal müüa ja mis midagi maksab. Genegi suure kirjaga liha, kala. See on ju minu kuningriik. Linnulihaosakonnas vaatasin läbi külmutusletti klaasi ja ma ei uskunud oma silmi. Terve hunnik oli partija kõigil pead puruks taotud pista või sõrm läbi, kutsusin müüa ja rabasin tal rinnust kinnisse õigusega müüjale rinnust kinni. Rabasid on ta sul vend, naaber või joomakaaslane ta, mul oli õigus. Me töötame ühel alal, mul on pool miljonit lindu, ma valvan neid läbi televiisori ööd, kui päevad need silmanägemise võtab ära. Meil on põrgu lahti, kui mõni tibupoeg oma tiiva ära murrab, siin aga on ilmset lausa varjamatult metslase töötestus, viimane tohman. Kas siis müüja süüdi on? Selles sain madalast isegi arvutisse müüa, mis müüjal sellega tegemist, et kutsusin direktori välja eaka Rahmasinud emal kaar miinust kinni, teda ei saa ju muud moodi kätte, on ennast nii rasvaselt katsuda ümbert kinni võtta. Hoidsin sellest luu Murikast kuidagi kinni, ütlesin, misasja sa lurjus teed? Sa vaata ennast kõige peateerist ja võta pardi pea kätte ja uuri seda. Pea, silmad, nuhk kui toredasti. Loodus on kõik välja mõtelnud. Täius ise tambitakse jalule selle otsas kõige elava ilu ja täius, see on meie elus pühamast püham. Ainult sellega saab ta ennast kaitsta. Kes andis teile õiguse? Teiste sõnadega tahtsin temaga rääkida lihtsalt südames, sedasi aga tuli välja, et juhataja jänespüks sai kuskilt vile kätte ja kukkus kõigest väest helistanu seada puhamis pärast sihukest vilet juhtunud. Ma mäletan, esimene raadiokuuldemäng, see olin 50 date aastate alguses. Siis oli tootikat, kui õieti kunagi pole ennast kuulnud, läheme jah nüüd kõik kuulama, ka. Läksin kuulama ja küll see oli ir. Ei kuule. Mul oli nii hirmus piinlik, soliidne. Tundnud ennast ära, see oli nii õudne, see oli nii kehv, seal, nii halb. Teisendatud, noh, ei ole häda midagi ja nii aega ajastaksin harjuma ja kuulan täitsa rahulikult ja midagi ei ole isegi oskan nüüd juba taha, siin oleks võinud niimoodi teha. Isegi nüüd vanas eas ostsin omale maci kujuga. Lihtsalt sellepärast et kellelegi on teatris, minul tekkis huvi, no nalja pärast, ega ma ei kasutatud, nii et ma hakkan humala häält kuulama, kui, kui ka kõva näitleja ma olen, kui hästi mängin, mitte sellepärast, et lihtsalt niimoodi, et kontrollib mõnda kohta kasvõi monoloogi, loed ära niimoodi ja siis kuulad väga huvitav, ahah, näed, sain aru, et vot see koht läks kaduma natuke. See on sulle nagu süda, kes on sinu juures kogu aeg ja mitut sa sellesse mängida süüdi ka tuleb temaga mängida, tuleb eemale tõmmata, ennast natuke vahest lähemale minna. Tasemalt rääkida, kõvemad, ka kasulik töö, raadiod ja analüüsitakse, tehakse proove raua taga ja minnakse mikrofoni ette. Ja väga raske töö ja tehniline töö ja mõned arvavad jah, tõesti, et noh, mis seal raadiost tulid, istusid laua taga, loovad ära. Ei ole niimoodi see. Kõneleb Eesti raadio kuuldemängude režissöör Härma Saarma. Ma mäletan oma lapsepõlvest noreeniga aastaid minust vanem ja mina nägin tõesti, kui ma olin poisike, nägin teatris temaga perienti. Ja see beer. Ma olen ju hiljem ka beer Jenti lavastusi näinud. Aga see peer on mu siiamaani kõige rohkem meeles, eriti meeles seen Salme reisiga, kes mängis Sisooset. Ja mis oli iseloomulik sellesse helilisi, oli niisugune eriline eriline romantiline hõng, eriline voolavus oli selles stseenis. Se Ma ütleksin isegi lendamise tunne. Kui ta võttis oma ema oma kätele ja see lendamise tunne on saatnud mind näiteks siiamaani. Kui ma seda seeni meenutan. Ja ega ma tollal ju ei teadnud, et et tuleb kord aeg ja meil tuleb Reinuga hakata koostööd tegema nimelt raadios ja see koostöö on alati sümpaatne olnud. Rein on selline. Ta tuleb raadiosse. Ja kui seal mõned päevad enne oled temaga vestelnud vastaval teemal sellest tulevasest tööst ja ta tuleb raadiosse. Ta on enda jaoks loo hästi läbi mõtelnud. Ja kui nüüd läheb neurolli kontseptsiooni üle või terve loo üle arutamiseks siis on ta nagu, nagu laps ta on, ta on selline avali. Sa seletad oma tahtmise ära, ta pakub vastu sulle oma mõtteid. Ja noh, eriti siis, kui mina veel päris algaja režissöör oli, olin ma kartsin teda, nad oli ikkagi siis juba väga tuntud ja kuulus näitleja Eestimaal läbi filmide tuntud ka terves Nõukogude liidus. Ja muidugi mul tekkis väike tõrge, tema vastus, niisugune. Ma julgen talle märkusi teha. Aga ta pühkis selle mõne mõne niisuguse lausega ära. Ja just selle kandi pealt, et Ta oskas nagu leida selles rollis midagi niivõrd inimlikku, niivõrd lähedust. Et sellel teemal hakkasime vestlema ja siis mäki, imestan, et et kuidas nii suur mees on kogukas mees, eks ole. Kuidas nii suur mees äkki nii lapselikult mõtleb, nii, nii puhtalt mõtleb ta nagu valge paberileht, mille peale võid kirjutada. Ja ta imeb selle endasse ja täidab seda. Ja ma olen näinud laval ka selliseid rolle tema esituses, mis, mis ilmselt ei ole talle kontimööda ja mis on noh, tema enda arvates ka ebaõnnestunud. Aga, aga enamus roll on sellised, kus ta on tõesti niivõrd orgaaniline, niivõrd täpne, tekib selline tunne, et just see roll ongi ainult tema jaoks. Ja ma mäletan kahte suurt tööd raadios, kui me tegime koroone kahureid, kus ühte peaosalist mängis koos Mikk Mikiver iga ja siis Truutse pühamast pühamat. Nendes kahes raadiolavastuses ta lihtsalt mind hämmastas. Et milliseid nüansse ta oskab leida oma hääles ja neid ka välja tuua, kuulajani viia. Ta pakub sulle kolm-neli-viis varianti niisuguse kergusega, et no ole mees ja võta vastu ja, ja valineissis mõni. Selles suhtes on lihtsalt noh, suurepärane näitleja. Haavata, teda ei tohi solvata selle tegevuse selle töö juures, sest ta on kogu aeg avali, ta on nagu niisugune veritsev haav natukenegi paned sinna peale pipart või soola, siis ta hakkab kohe keema ja ta võib, ta võib isegi sulguda endasse. Aga kui sa ettevaatlikult ümber käid siis siis sellelt mehelt saab palju kätte inimliku materjali kätte usutava raadiokuulaja jaoks midagi niisugust, mis on väga e. Me elasime Kiviõlis, muidu ma olen Tartu poiss, aga noh, kodanliku vabariigi ajal siis oli vaja ikka isal paremat töökohta otsida ja ega need ajad olid rasked ja meie perekond olin alla keskmise nina muundustes alati. No ja sellega seoses isa sai parema töökoha Kiviõlis, õppisin selle algkoolis Kivilise ja mul tuleb just praegu meelde sellega seoses, mis puutub nüüd näitemängu. Õpetaja tuli klassi ja ütles, et see oli niuke juba nii vist mai lõpupoole. Et vaata, nüüd sõitis siia Tallinna diaatorisi ja nemad mängivad täna õhtul ühte näidendis ja, ja tuleb siia üks näitleja tahab, et meie klassist tuleksid ka mõned poisid sinna etendusele. Ta tuleb, valib välja. No ja tuligi siis Leo Martin, sest sinna ja ja võttis ikka ühe poisi, teise poisi, kolmanda, mina vaatan, et jumal, et kas ta ikka mind ka nüüd võtab või ei võta, et huvitav ja võttis lõpuks minu ka. Tulime õhtul sinna, keerutus oli ka, aga ei osanud midagi karta ka midagi, pidime olema klassitoas istuma poisil kitsal koerus, need, kes näitlejad olid, joonistasin tahvli peale seapea karikatuur inspektorite korraga sisse, inspektor tuli sinna klassi ja seepärast tuli välja, oli Arno Suurorg. Ma mäletan seda siiamaani, et ta tuli sinna klassi ja kui ta nägi seda seapilti kui vihane ta oli. Ja ma lihtsalt unustasin ära. Ja jumala pärast, kui ta nüüd mind hakkab kahtlustama, mina olen joonistanud või ja vaatas mulle otsa ja mul on niisugune, vajuks maa alla. Praegu ma ütlesin, et vot, kui mõjuv võib teater olla, kui ta niimoodi tõeline on need siis need, kes saalis istuvad, võib-olla ka olid nii kaasa haaratud sellest edaspidi sisu, elasime rohkem Tartus ja mul teatrihuvi tekkis küllaltki hilja, nii palju kogu aega spordist üle jäi siis selle spordiga. Läksin juba nii kaugele, et tulin Eesti meistriks jäähokis ja juba olin Eesti koonduses ja mängisin jäähokit juba Moskvas juba reisisime Leningradis. Aga siis okupatsiooni ajal veel kooli ajal, siis kuulutati välja konkurss Pallase kunstikooli. Ja mõtlesin, et no nagu eeldasin joonistamiseks ja mõtlesin, proovin laastud ja siis ma hakkasin kunstiga tegelema. Aasta seal kunstikoolis ainult joonistasime veel juba siis pidin valima teiseks kursuseks, kuhu sa suundud, kas graafikasse või, või skulptuuri või maalialale. Minule meeldis skulptuur. Läksin skulptuuri õppima. Jah, ja siis õppisin skulptuuri korraga hakkasin, oskasin korvoolidega, noh, et ei saa, kus. Jälle jälle andsin väga palju lootusi, et võib-olla tuleb kunstnik. Aga vaat sellega skulptuurid on niimoodi, et mul ei ole seda temperamenti, seda kannatust. Skulptuur, tema nõuab ju kohutavalt palju seda kannatust toks-toks-toks-toks tundide viisi niimoodi ei kanna trall, mul õde ja vend on minust nooremad, Tartus minu õpetaja, professor, Starkopf mõõde, ravista lambaid, ütles, et vot kui kahjuke trein, läks skulptuurist ära ja Starkopf ütles niimoodi najana. Rein armastas aplausi, aga meil ei ole seda. Aga sellegipärast, aga ma ei kahetse ma ikkagi mingil moel olen jälle millegiga rikkamaks saanud, et ma kas või proovisingi mu sõrmed on võimelised modelleerimine midagigi olnuna hinges kasu saanud. Korraga oli Postimees seal ajalehes Edasi nüüdses kuulutused, Vanemuise teater vajab koori liikmed neid neid hääli bassbaritoni. Ma mõtlesin kohe, et see on ka võimalus, kui millegina, et hakkame algus niigi peale, saadan sinna majja sisse. Rääkisin koori katsetele, siis oli seal üks väga tubli, kahjuks surnud liiman tuli seal üks helilooja seda ja tema võttis astmeid janu. Mina katsetasin ennast ikka viimaseks, et uurida, et mis moodi see asi käib, no lihtsalt veel niimoodi häält mul tuli jälle välja tee ajal ka. Jälle jälle hästi, ütlen madel. Nonii, laulan seal ära. Ja kõige hullem, Sid nooti ei tunne ju. Kujuta ette, kui see tahtmine on nii suur minna, siis mõtled, et lihtsalt valega lähed? No hea küll, laulsin need noodid ära, võeti vastu, hakkasin aegamööda nõuetega õppimal, piinlik oli juba. Aga ei jõudnud niikaugele, hakkas palitu uitama. Vat mõtlesin, et oi, kui tore oleks, kui prooviks kvaliteediga sporti olen teinud. Ja vot niimoodi, et vot sale poiss sirged jalad ja kõik ja tugev poiss, lähen proovin, võeti katsed, katsetati. Natuke kasvatati koi, tubli, sellest võib tulla, öeldi, hakkasin harjutama iga hommiku, kõik need treeninguid, need stanged tegin läbi. Ma ei mäletanud. Vaatad aastat peaaegu paljudes noaga, siis jälle ikka vahepeal seda sporti ka. Aga sport oli juba niimoodi nagu praegu diaateri, salli niisugusesse, seal kus me hakkame siin ühte sportlast üleval pidama, veel tooksin teatrit teha. No jälle väike konflikt, öeldakse, ei ta nii kaua ära juba tõesti kuu aega olin ära. Ma olen koondatud teatrist. Noh, kurb, aga midagi selle vaeseid jälle, mul oli niisugune Reindeid mail Moskvas, aga just sel samal ajal aastad enne oli vaja eesti stuudio, oli moodustatud nõndanimetatud Eestis stuudio ja selles kõige kõrgemas Moskva teatrikoolis Luna chowski nimel. Aga mina olin Moskvas ja kuna ma kuulsin, et sinna stuudio moodustatud, ma lähen nii poisse vaatama, eesti poisid. Lähen sinna ühiselamusse, uurisin välja, kus nad elavad. Ja mul olid seal Vanemuises ajastul tuttav näitleja oli. Ja, ja says sain teistega nagu tuttavaks ja, ja teate, meil on poissi vaja. Vein. Pole midagi minutiga Tallinnasse, mine räägi asi ära, tulen Tallinnasse, lähen kunstide valitsus, sel ajal olid Kaarel Ird seal kunstide valitsuse juhataja. Tema mind juba tundis vanemusajast, noh, ma olin küll, noormees. Ma ütlen, nüüd, võtad seltsimees ütles, et ma tahaksin minna õppima eesti stuudiosse Moskvasse. Nojah, ma saadaks sind küll sinna, sa tuled, vära sealt Suldule, kannatust. Masin. Ei nüüd ma küll tõesti jään sinna ja see on mul üks harukordne võimalus õppida, teatrid. Ja küll tule. Kahe päeva pärast tulin kahepäevast. Noh, oleme otsustanud, sõidad siis minuga koos, sõitsivad Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement, siis Järvina Abel, Ita Ever tuli ka veel pärast Silvia Laidla ja nemad olid juba nukuteatrit teinud ja juba eesti teatrikoolis õppinud juba mitmendal kursusel ja mina jälle seal, nii nagu valge vares. Kõneleb Ilmar Tammur, Aaroniga muutusin mokk, kui need Draamateatris, et juba möödunud sellest ajast peale, kui ta Vanemuises tantsi oli ja kõikidel neil üritustel, mis ta osa võttis, alati torkas silma tema suur ja huvitav ja omapärane anne. Ühesõnaga läbi-lõhki üks väga andekas inimene. Ja siis võttis ta kätte, läks Moskvasse, kiitis, hakkas õppima näitlejaks, ta ei lõpetanud seda, võid tuliselt varem ära. Ja kui mina teid sel aastal draamateatrisse läksin, siis arenoli juba teatri koosseisus. Ta ei olnud veel küll kuigi suuri ülesandeid täitnud, aga igatahes ta võttis osa juba mitmetes lavastus, see on üks pool aastat, olid seal olnud. Nojah, minuga puutus ta esimest korda kokku, siis täpsemalt minu esimese lavastuse juures oli malli Revski ei sinu ega minu, vaid meie kus ta mängis Danilat, noh, tüüpilist vene muinaskangelast. Ja juba seal avaldus tema juures niisugune omapärane võime sisse elada, ülesandes, tegutseda orgaaniliselt. Ja kõigepealt uskuda seda, mis ta teeb. See oli tema suur osa ja, ja muidugi hiljem järgnesid sellele terve rida huvitavaid suuri ülesandeid. Ja minuga lõpetas ta näiteks sellel kond raamatutest ära, tulin 70. aastal. Siis mängis ta annetti kriminaaltangus, isa osa, aga enne seda ta oli mitmetes Rannetti teostes kaasa mänginud. Aga tema juures on üks väga huvitav nähtus see, et mitte ainult ei mõtelda tõsiselt oma suuri ülesandeid, mis näitlejale satuvad mõnikord väga harva teisele rohkem tihedamini vaid ka pisiosade soriaaren, harukordselt mitte ainult kohusetundlik, vaid ka ta võttis väga tõsiselt kõiki kõiki pisiosi. Massis ma, mul on siiamaani isiklikult meeles, kuidas õppija pead massis kaks, kolm sõna, mis tal oli seal jube vaheldus, mängisid ohvitseri, kes tuli paraadmarsiga sisse vallutatud linna ja kes pärast linnas kaotas oma närvid. Tegelikult tal ei olnud, osa ei olnud ollagi, aga see, mis tema tegi sellest osast see jäi igatahes paljudele paljudele meeldida tüki ulatuses. Ja mitte ainult mitte ainult see, vaid näiteks ka pisi osafantoniskle õpetajaskonda mängisid tola Bellat, see, kes on valmis järsku Kleopatra päästma ja lõpetades tulle minema. See romantiline armastaja, kellel see on väga lühike, väike osakene, aga ta oli võimeline sellesse ka kiinduma nii sellepärast, et ta omab üldse võimet ainult tõsiselt laval tegutseda. Tema jaoks ei ole pisikesi suuri ülesandeid, vaid. Ta süveneb kõigis ühtlaselt, ta lihtsalt on andekas andekas inimene ja kus võib praegu pilvede värvis muudes ülesannetes, kus ta mängib kaasa. Temast hoovab selline harukordne näitleja Friidu nakatamis kisub kaasa, mida on kahjuks väga vähestel. Tööd oskavad Kalju paljud teha, aga et nad niukesed, isikupärast sarm ja sära omaksid nagu haarem. Neid leidub siiski väga harva. Kõneleb Kaljo Kiisk Rein Aren. Üks selline mees, kellest on omamoodi raske rääkida. Katsuge minust õigesti aru saada. Ta on üks mu paremaid sõpru ja kolleege. Pean temast väga lugu tema andest isegi tema iseloomust. Aga raske on rääkida sellepärast, et on inimesi, keda ei saa iseloomustada kahe kolme sõnaga. Rein on rikkam vastuolulisem ja selles suhtes imehuvitav sell. Ma tean, kui palju on tema oma mõnikord isegi niisuguse noh vastu olulisusega sisemusest kõigi selle, kuidas ta on iseendaga hädas olnud. Ja mulle meeldib see, et kui inimene Elab mingisugust vastuoluliste tunnete mõju all kui ta millegiga konfliktis või siis pahatihti inimesed püüavad teha niisuguste halva mängu juures väga virilad, head nägu ja püüavad näidata, et nemad tahavad sellest üle olla. Rein ei ole selline Reinal mees, kes ütleb, tead, minul on kohe täitsa sassis sellega kolmandaga neljandaga asjad. Ju ma vist olen ise loll, võib-olla ma olen ise rumal, ma ei oska sellest asjast üle saada, vot kõik see on leinaarini ääretult sümpaatne. Väga otsekohene inimene, väga paljud kolleegid püüavad teisigi vältida, eriti siis, kui tal on mõnikord tuju halb. Sest Rein ütleb väga, täpselt ja väga õiged sõnad. Ta ei hakka keerutama talle niisugune odav komplimente võõras. Kuigi jälle Rein Aren on väga heatahtlik inimene. Ma olen isiklikult tundnud tema heada, kust tema abivalmidust tema niisugust isegi karmi hellust, sest on suur nagu karu, aga sealjuures ta võib olla niivõrd hell inimene, tal kergest läheb silm. Veegalkvele hääl hakkab värisema. Ta püüab sult kusagilt kätt leida või, või õlale patsutada ja kõik, see on tema juures tohutult hinnaline. No vot niimoodi, aga näete isegi palju rääkisin temast, aga ma ütlen, temast võiks veel palju huvitavat rääkida, sest kooli õpinguaastat, kui Moskvas olime kui palju seal juhtus iga päev. Aga las see jääb tulevaste, ütleme teatriteadlastele ja tema biograafide tööks. Ma tahaksin veel paar sõna öelda Reinust kui kolleegist näitlejast. Rein Aarenon, see näitleja, millised mulle isiklikult väga meeldivad. Rein on emotsionaalne näitleja, Rein ei ole ratsionaalne Rein. Kunagi ütles ka, et tema noh, on nõus kõiki mängima ja ma usun ka, et ta võib telefonipostiga mängida, tähendab liikumatult seista suud natukene liigutada ja, ja ka sealt võib tulla midagi huvitavat. Aga Ma pean ütlema, Reinu rikkus on see, et ta on väga liikuv, ta on sisemiselt väga liikuv, ta on dünaamiline näitleja, kordan veelkord tantsusügavalt emotsionaalne näitleja. Siinjuures pean lisama seda, et ma olen näinud emotsionaalseid näitlejaid maailmas küll ja küll ja enamuses kujutavad nad endast ette tohutut segadust. Tavaliselt emotsionaalsus muutub mingisuguseks vati puiskavaks vulkaanist, millest ei saa mitte midagi aru. Ja, ja see jääb kõik mingisugused niisugused noh, tõesti odava rabelemise ja mõttemängimise tasemele. Rein ei ole selline, tema oskab oma emotsionaalsust kontsentreerida. Kui Rein väga täpselt ja õigesti panna nii-öelda lavastuse raamidesse, siis huvitavamat meest on vaevalt leida. Ei ole tulnud proovi ees näiteks hirm. Proovi ees. Ei ole, teate mis pärast? No üks asi on see, et see on igapäevane töö. Seal võib stoputas, rub rääkides otsida, arutada, see on niisugune mõnus, seal võib viilida, isegi mina olen juba nii vana, mille ma ei julge enam viilida. Ain andekusega paljalt enam ei aita. Nüüd tuleb kõvasti tööd teha. Ja mida varem nooremad hakkavad ka tööd tegema, seda parem. Ma ise olen kogenud, seda esimene 10 aastat ma üldse ei töötanud, küll tuli kergelt ikka proovi ajal õppisin teksti pähe. Ka ei ole viga. Aga see oli sall, tik, nii pinnapealne. Üks paarkümmend aastat on olnud nii. Ei, ma ei taha nüüd praegu Actanud ennast kiitmast ääre, sellepärast mõelge veel, ma nüüd, vaat kui vaat kus tubli mees, et nüüd kui ta räägib, kuidas ta töötab. Ei, aga see on loomulik asi. Minul näiteks, mul on see põhimine, töö on kodus, tulen proovist ära, siis hakkab minu töö, istun näiteks, mul väike lamp põleb Ma istun, mõtlen, vahel isegi pobiseb ja siis mul peas keerleb, mismoodi. Mul on kujutluses kõik, mismoodi võiks seda homme prooviks homme nii proovima läheb niisuguseid. Varsti algab proov peale, sellepärast et ma olen ette valmistanud, saaksime, saaksime näidata, et kas see kõlbab või kuidas teiste peal läheb. Mul Ita Everi ka väga hea niimoodi mängida, tunnen. Ma tunnen, et Ta on ka mõelnud, vaata et esimene lugemine seal kõige tähtsam. Kui ma loen vaikselt tüki ära, siis mul peab tekkima kujutlus sellest inimesest, keda ma pean kehastama. Vahest on see väga segav isegi töö juures, et mul on nii kindel kujutlus? Ma võin teate režissööriga minna mingil moel natuke vastuollu. Temal on teine kujutlus. Ja nüüd on see niisugune võitlus, kui ma suudan oma kujutlusvõimega režissööri veenda, minu kujutlus on see õige ainuõige ja kui on tark režissöör täiega mind segavad, lase tulla küll ma aitan sind. Ta ei olnud niimoodi, et Eyreid viskas oma kujutlust, minu kujutluse tähtsam näiteks Mikk Mikiver on väga arukas, intelligentne ja väga andekas selles mõttes, et ta kuidagi oskab suunata ja oskaksid abistada. Mul on Vitiveeriga väga hea töötada. Kõneleb Mikk Mikiver, Rein Aren, et ma pean kaua aega, ma tean teda teatrikülastajana kõigepealt ja siis 1961.-st aastast, kui ma ise teatrisse tulin, siis tean teda kui kolleegi. Esimene, milles mina temaga koos mängisin, oli Liivese siinpool horisonti. Ja mis mina oskan tol ajal partnerluse kohta öelda? Mina olin hirmu täis ja mängisin seal tema Jüri järveti ja Franz Malmsteni vahel, meil oli selleks kaardimängus, seen. Ma mäletan seda, et proovides Natna lihtsalt oma vilumusega markeerisid seda ja siis, kui tuli kunstinõukogu etendus. See oli niimoodi, et me pidime selleks teise vaatuse alguses selleks kaardimänguks nagu valmis olema, et kui riie lahti läheb, siis kardiomäng pidi käivituma nii nagu käiks juba hulk aega parajasti hakkaks lõppema. Siis see, mis oli selline senini selline poolvillane olnud siis kunstinõukogus, kui riie lahti läks, siis ma ei tundnud ära neid mehi, nad hakkasid nii nii mängima. Olid nii teistmoodi teha nägu, et minul ei olnud seal enam midagi teha, ma koostasin sinna vahele lihtsalt ära nad oma oma võimsusega tegid selle seni hoopis hoopis teistmoodi, teistmoodi ära. Reinu juures ei ole ma küll kunagi märganud hilisemad koostöö tutvuse jooksul seda, et ta ennast proovides kokku hoiaks, selleks et et otsustaval hetkel midagi välja panna, et minu meelest tema kulutab ennast ennast proovides sama intensiivselt kui kui mängideski. Vahest juhtub ainult nii, et räim, kes intensiivselt töötab, tulevad fantastilised visioonid sellest tegelasest, keda ta mängima hakkab ja, ja kuna tal Tal on hea kunstniku silm, siis, siis ta näeb sageli koju ja näeb tema harjumusi ja nii edasi ja nii edasi. Ta katsub proovides kiiresti järele proovida, kas üks või teine asi tema nägemusest ka asja eest on. Kas see peaks, sobib tegelikult ma kuju ja tema mõttelaadi ja tekstiga kokku ja heidab siis ebavajaliku kõrvale ja kinnistab selle, mis, mis tundub õige olevat. Nii võib juhtuda, et kui kolmandik prooviaega on läbi, siis siis Reinol on nagu meie keeles öeldakse, roll valmis. Ja teised alles kobavad, komistavad lihtviisiliselt mööda teksti, omamata aimu millestki millestki rohkemast, siis Rein tõstab pilgu, siis talle saab ka mitte ainult oma roll, vaid vaid tik tervikuna kuidagi selgeks. Ja siis ühel päeval hakkab tal igav. Vahest võivad olla sellel niisugused tagajärjed, et treina proovi häälest ära. Ja ja siin ei ole temas viibisin, siin on enamasti süüdi süüdi see, et teised sama intensiivselt sama intensiivselt ei tööta, sest et Rein võib kakskolm proovi olla niimoodi, et hoiab jõudu tagasi, aga, aga üle sellega juba enam ei oska. Ei oska tööl käia. Ja mittetöötajal tema ei ole minu jaoks nõndanimetatud raskete näitlejate teekonnast tülikate, näitlejate teekonnast. Aga ma tean, et ta on mitmetele režissööridele just nimelt selline olnud, kes pärast ühte kahte temaga koostööd enam ei taha taga töötada, sest et tundub, et mugavam on töötada niisugusega, kelle individuaalsus on väiksem, kelle valmisolek tantsida minu taktikepi järgi on, on, on suurem. Reinu puhul on, on just nii, et, et mida suurem on praktika temaga noh, mida pikem on olnud koostöö, seda aina iga uue tööga, iga järgneva tööga see vastastikune mõistmine süveneb. Ja mina dikteerin temale aina vähem ja saan tema käest selle tõttu aina rohkem vastu ta nagu nagu laps või loom, kes, kui kui tajub, et teda jäetakse rahule, usaldatakse teda ja võetakse teda ja armastatakse teda sellisena, nii nagu ta on. Hakkab siis pikka aega oma oma sisemaailmast, oma oma hingest oma südamest välja kraami ma seda mida tema tahaks sulle vastutasuks kinkida selle eest, et sa austad tema, tema suveräänsust ja noh, nii on meie meie koostöös juhtunud näiteks meie seni viimane, koosta vaikuse vallamaja, see on otseselt nii nagu nagu tema kingitus. Sellisel puhul sünnivad rollid temaga temaga absoluutselt vaevata. Ja ta avaneb ja, ja see tema sisemine jõud, energia, kohutavalt suur see, see lihtsalt siis siis voolab välja ja sinul jääb väga vähe ainult seal niisugust korrigeerimise tööd teha, teha seda, mida näitleja ise kõrvalt kõrvalt vaadata ei ei suuda. Ja, ja mulle tundub nii, et mitte midagi sellest, mis mis on vahest viltu läinud ei ole, ei ole Rein Aren, teinud tahtlikult või, või trotsides või või mõeldes sellele, et ma olen nii-nii suur ja ma olen rahvakunstnik ja ma võin seda teha vaid, kui on, on midagi temaga temaga juhtunud, mis mis võib kedagi teist natukene hämmingusse ajada, siis mulle tundub, et et vein ise on pärast seda juhtunut on palju suurema hämmingus, kui, kui, kui keegi teine üldse suudab olla. Sellepärast et Ta ise ka ei osanud arvata, et midagi niisugust võib temast esile tulla täpselt samamoodi, nii nagu. Ei, ei mina ei keegi teine režissöör ja tema ise ei oska arvata, mida ta järgmisel päeval näiteks proovisaalis või lavaproovis seda teha või mis võib temast välja tulla, milline uus tahk, milline uus heli. Vaat siin muutuma sentimentaalseks, kui ma räägin oma joonistustest. Ai, vaat siin ma ütlen, et see on nüüd ütleme niisugune hobi moodi asi. Aga need pildid on mulle nii armsad, nii kallid, et ma mõtlen, kui nad ära kaoks kuskil või, või põleksid ära. Ma ei tea, mis ma siis poleks nii õnnetu. Venemaal on üldse viimased aastad väga hakatud hoolitsema vana vene kultuuri eest. Kõik need niisugused nagu Rocca al Mare meil on, on peaaegu igas vanas vene linnad, tuuakse kokku üle oblastid kiriku keset talud ja kirikutes fresko taastatakse kirikute aastatakse isegi eraldatakse kulda kuplite uldamise jaoks mail siis lihtsalt ei suutnud mahistelt hakkasin joonistama. Võtsin paberi pliiatsi, väga ilus, seal kostrumaas on see vabaõhumuuseas, kui lähed kuskil tahavad, kui tal oleks veski otsinud omale mingisuguse mätta, istutasime, linnud laulavad. Sa oled eraldatud kõigest, ei hakka ju kohe joonistama. Vaatad seda veskid, siis ma juba mõtlen, et nüüd võiks juba joonistama hakata, istunud seal joonistada ja siis on niisugune hea tunne, et mul oleks pilt. Ma olen võib-olla liiga vastuvõtlik, mind erutab kõikuma, Vene teatris olin, siis sai palju reisida Venemaale ja jumal tänatud, see oli üks väga ilus aeg, huvitav aeg, väga toredad inimesed ja mis puutub nüüd ilmimise, siis 200 sajandite piraadid, korki stuuldistame filmis Krimmis. No ma olen Krimmis käinud palju kordi Jaltas ja jälle tagasi. No kasvõi filmiga sai sõita niukseid kohti, kus kus ei olnud isegi suvitajaid, mis suhteliselt haruldast kaados. See oli lihtsalt, nii, et ma ei unusta seda kunagi. Kui mul on elu tõrvid, et ma veel elan nii kaua, siis lähen Krimmi kindlasti sinna tagasi joonistama. Aina ja aina jätkub midagi, midagi, midagi ootama, sees lõppematu, nagu loodus ilmata sellest palju räägiks või üldse räägiks, tähendab, mina saan aru, et tal on looduse mingisugune otse otseside, tema küll sellesse rubriiki ei mahu, et inimene ja loodus, tema ongi inimene, kes esindab loodust ise, sest et vein võib kõnetada kivi. Ja see on, see on vapustav, Reinvald võib kiviga rääkida, aga Reimo võib rääkida, rääkida kiviga ilma ta räägiks, ilma et ta sõnu kasutaks ja, ja siis ma mõtlen sageli, et kui võimas skulptor oleks siiski võinud saada, sest et Anton Starkopf, kelle juures skulptuuri õppis, ütlesin enne oma surmani kui tema käest me küsisime, et mis ta arvab, mis teenust oleks võinud saada, skulptorina? Taan, raputas pead ja mõtles ja ja nõnda jättis ütlemata, et midagi enneolematut ja suurim, aga see oli tema mõmina ja, ja jälle miinus sees, et ära arvamata oleks, oleks see võinud võinud olla ja seda pärast seda reinu vaadanud, tõesti, mäletan Tartuseks puhkepäeval käisime ringi. Telliskivi rääkis selle Telliskivi eluloo ära, kust pärite kude? Tastiline, ma usun, see kestis üks, 15 minutit. Aga see kudes räim võib rääkida sellest, kuidas jääkaru põhjas ta oli punase telgiga, selle filmiga oli põhjaekspeditsioonil laevaga keset neid jäävälju lume välja, kuidas ta sellest kõigest räägib ja kuidas ta räägib, missugune on jääkaru elu, kus ei ole ühtegi puhvet ega midagi, see on kõik niisugune naljaga. Poleks Rein on võimeline jääkaru sisse mängima, ennast jah kujutama. Läks vajada võiks, ta võiks jääkaru mängida, aga mulle tundub, et tal ei ole iialgi vaja anda selliseid ülesandeid, sest et maailmas on lõppematu inimeste galerii, keda oleks vaja mängida ja, ja mulle tunduvad kaks lõpmatust kohtuvad siin niikaua, kui, kui Rein laval püsib see rikas, lõppematu lõpmatu galerii ja siinpool seni veel lõpmatu ja ja aimamatu. Rein Aren. Kuuldud saade oli esmakordselt kavas 1987. aastal kui näitleja Rein Aren sai kuuekümneseks. Täna oleks ta saanud 70 viieseks. Saate tegi Marieni. Uurijad üles. Ordi. Juurde laastus roolil. Kui ta mu liigords Paar reegel sil. No. Milles meil Linnuke lilla ris Tagooks. Kauneimad muinassosista. Ning selles ei ole see algusoja. Langeta teetegi. Vean lehtedest. Linnusaar, kelle. Ilu sinna ma. Leia tuli seal lilled mis säki loid. Aga eks alati seal, kus tööoja Langeta. Näed sa paiksed. Seadusoja. Pean sülle tedest. Linnupesa, kelle edu sinu siin appi ei leia, ta lilled. Tabaitseleb hele sealsus oja. Langeta.