Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, mina olen Sven Vabar. Toomas raudami tuli hiljuti välja jutukogu trusti vastu. Nagu pealkirigi ütleb, on see raamat tihedalt seotud prantslase kuulsa kirjamehe marsselt Ruustiga kes on rauda, mille kõige olulisem kirjanik. Raudomi raamatus on Pruustist endast üsna vähe juttu. Kuid piir raudami ja prusti vahel on ometi tihtipeale hägune. Piir Raudomi ja teiste kirjanike näiteks kas või Kafka vahel on olnud iseloomulik ka teistele raudami teostele. Järgnevalt räägibki raud, mis mängude lugejaga õieti mängib. Rauda tekste loeb Vanemuise näitleja Riho Kütsari. Tema loomingut analüüsivad Hannes Varblane ja Kivisildnik. Ta ei ole kunagi varjanud kirjanikke, kes on neile olulised olnudki, te olete hästi palju lugenud peale Pruustiga kahkaja Hindreya tsenstjoys. Aga Pruustil on vist ikkagi mingisugune eriline positsioon nende hulgas, et noh, võib-olla see nimekiri nüüd ei saanud, aga täielik, aga. Jah, on küll, kruustiga seob mind. No kuidas ma ütlengi seda, seda ütle võimalikult ausalt, tähendab ka mina olen haige, prust põdes astmat, mina olen suhkruhaige, ma ei tahaks sellest iseendast numbrit teha, kui ma ütlen, et haigetel inimestel on ilmsesti omane mingisugune selline detailitunnetus või nad näevad natukene teistmoodi asju ja selles mõttes kumab roosti, lugesin, siis oli see mulle, see on üks väheseid raamatut suunama, korrapealt oli mul kõik aru saada, ma ei tunne niivõrd ühtsust inimestega või karakteritega või iseenda isa-emaga, vaid mul on selline imelik tunne, et, et kui ma olen teatud kohas, aga prustil on ka see väga oluline, kui ta tunneb ja kombata ühte kohta, siis sinna peale võivad kasvada juba ükstaspuha. Millised tegelased nii olen ka mina? Ma nagu mõnikord või väga sageli ma tunnen ennast väga kindlalt väga kindlalt, kui ma tunnen, et ma olen jälle kodus. Ma tunnen, et ma olen seal kohas ja nüüd võin ma rääkida ja siin ma võin rääkida juba peaaegu ükstaspuha, millest mingisugune selline mehaanika töötanud, nii et noh, karakterite äratuntav, kus on minu jaoks siiski nagu noh, teisejärguline või oluline koht tänav, staadioni jõgi, jõgi, mis on väga oluline, sest hoides on ka üks niisugune jõgi, mündi jõgi, jõeks nimetati nihukene, väikene Äkne need, need on niisugused kõige hellemad ja samas sealt ma hakkan pihta või sinna ma jõuan veel anda. Ja ma olengi nagu mõelnud, et kui minu käest midagi küsitakse, siis ma ütleksin, et need väiksed jutud, mis mina kirjutasin, on nagu selles raamatus on mõeldud selleks, et tekitada huvi marssel Pruusti vastu. Nende juttude puhul on ka just selline inimlik algemis. Pruustil oli, et et milliseid lugusid ma ka siin selles raamatus ei jutusta, aga need on kõik siiski minu lood, mitte Pruusti lood on neil no ütleme, Pruustlik, selline hellus, soojus, armastus ja et nad oleksid ka veidi veidi naljakad. Nii et, et see on väga õige ütlemine, et on just selline populaarteaduslik pluust, pisike prust. Ella oli Marcust kõrvuni sisse võetud iga Marko soov ja neid polnud vähe kuulus kohe täitmisele. Marko tutvustas talle oma elu-olu, näitas arstiriistu ja rääkis sellest, kuidas ta haigeks jäi. Tõtt-öelda oli ta ellast juba veidi tüdinud, hellad emast, aga mitte. Pühapäeviti oli Ella juba enne kohal, kui Marko voodist üles sai. Istus Marko kõrvale voodi äärele ja ootas, kuni Marko silmad lahti tegi. Ema ja isa olid sellega leppinud Taali neile graafiku joonistanud. Seal olid peale need päevad, kus Ella teda külastas. Ta küll palus Ellal graafikust kinni pidada, kuid vahel juhtused Ella ei suutnud vastu pidada. Nii suur oli tema igatsus ja saabus keset ööd. Ema-isa pidid siis magama seal, kus Marko kitsal kušetil. Nemad aga ronisid kahe inimese voodisse. Marko imestas isegi, miks Ella tema küljes nii kangesti ripub. Kuigi see, et see nii läheb, oli algusest peale teada ja Marko peas olemas. Oli ta ju Marko asju juba õige mitu korda näinud ja katsunud ning jutte mitu korda kuulnud. Kuid ikka nõudis ta lisa. Olgu või korduse näol. Ettevaatlikult nagu oleks see esimene kord sirutas ta oma näppu välja, kuid vaevu puutus küüs vastu nõela või süstalt. Kui Ella käe eemale tõmbas, nagu oleks ta elektrit saanud. Teisi asju kohtles Ella samuti aupaklikult, kuid ilma nähtava hirmuta. Plekist süstlakarpi, mis lõhnas viina järele ja kus olid osadeks lahti võetud süstal ning kolm, neli nõela. Samuti koonusekujulise otsaga plastmassvutlarisse, mis mahtus põuetaskusse. Markol seda veel vaja ei läinud, läheb siis, kui ta ise süsti teha oskab ja mõnele kaugemale reisile läheb. Kui nad Ellaga Ameerikasse kolivad, läheb seda tarvis muidugi koos luisuga. Marko tuba oli Ella jaoks tempel kus peab järgima teatud reegleid vastavat kombestikku. Mis muutub seda rangemaks, mida Uiedamon külastaja arstikapile liginedes võttist alati Markol käest. Kinnikapp oli tema jaoks altar mille avanemine on õnnistus. Ella in ja siirus kasvasid võrdeliselt ajaga, mis ta Markoga koos sai olla. Ning kui Marco tema käest küsis, kas tal pole kedagi teist sai Ella nii pahaseks, et lõi Markot. Siis pidi Marko tema käest andeks paluma. Lemmikasjuellal polnud. Ehkki Marko märkused pikkamööda muutuvad kõik toas olevad asjad ja esemed sõltumata sellest, kas neil Marko haigusega mingit pistmist on Ella jaoks niisama pühaks ja puutumatuks kui kappi, kui kuhjatud arstiriistad. Küll oli Ellal lemmiklugu, seda laskis ta Marko ikka jälle jutustada. See rääkis sellest, kuidas ta haiglasse viidi ja ema talle seal raamatut ette luges. Kui Marko selles loos midagi vahele jättis. Olles tuhandekordsest ning pikkadele tuimaks muutuvast sõnade järjekorda sättimisest tüdinud võis Ella solvuda. Ella solvumisel oli üks tagajärg. Ta ei võtnud markatel oma rattaga sõitma. Sellepärast tuli Markol rääkida. Jätkame vestlust Toomas raudamiga. Samas need lood olid mingi ainese poolest üsna sarnaselt varasematele lugudele juba üsna ammusest ajast, et kõik need korduvad motiivid, mida on kriitikud maininud siin ja seal väike linn ja isa ja ema ja sellised lihtsad asjad. Lapsepõlv siin on mitmes loos täpselt needsamad teemad jällegi mõnes mõttes kas siis võib öelda, et noh, selline nagu selles mõttes Pruustilikat see kadunud või olnu taaselustamine sele taas esile kergitamine, on kogu aeg teie loomingus olnud läbivaks jooneks, et selles mõttes olete te kogu aeg natukene nagu. Trusti moodi kirjutanud jah, kindlasti on see nii, mad Pruustilt olen ma täiesti teadlikult kasutanud, kuid mitte ainult Pruustilt tegelikult ütelda teistelt kirjanikelt, sest mõnikord ma tunnen ennast kirjutades kuidas öeldagi ebakindlalt, aga siis, kui ma leian, et ahaa, nii on keegi veel kirjutanud, siis on mul nagu edasi kergem kirjutada. Kindlasti pole see päris õige, aga kõlab. Tähendab, ma ei taha olla väga iseseisev, ma ei taha olla liiga originaalne, ma ei taha olla silma paista ja siis on mul nagu hea mõelda, et ahaa, minu kõrval on Pruust minu kõrval on veel noh, kasvõi Hindrey või või Scott Fitzgerald või ikka jälle tekivad sellised tühjad lõigud, kuhu ma panen. Täiesti võin ma panna mingisuguse mingisuguse lause või katkend ühest teisest raamatust. Aga ma ei tahaks, et need kohad oleksid sellised noh, teadlikult tekitatud uurijate jaoks kohad, et nad, kui nad mind 10 või 100 aasta pärast lugeda, et nad siis selle üles leiavad, vaid see on see asi, mis mind aitab edasi, mida ma ei häbene. Kogu see temaatika kodutemaatika, see justkui vastanduks kohati justnagu praeguse ajaga või inimlikkus mingisuguse julmuse või sellise ekstreemse vägivallaga. See on just see jutt, kus on imiteeritud keldrit. Seda lugu ma hakkasingi kirjutama niisuguse mõttega, et ma kirjutan paroodia Kendrile ja siis ma hakkasin avastama, et tegelikult ma olen isegi endale ma ei usu üldse meil mingisugust erilist vahet oleks minul, Kenderil selles mõttes, et me mõlemad oleme valinud elus niukse Esscapistliku tee, temal võib-olla vähem võib-olla rohkem, aga põhimõtteliselt kirjaniku olemine, see on ikkagi selline eebenipuust, tornis olemine ja sealt vahel välja tulemine, nii et noh, kirjanikud on selles mõttes alati ühtemoodi. Aga seda lugu virutas, oli mul tõesti ja selline lugu taama, kirjutan paroodia ja kuskil loo keskel ma sain aru, et ei, ma olen ise. Ja ma kirjutades veel võin ka seda öelda, mis ma kindlalt tean, et mul on siis huvitav, kui on asi mulle tundmatu. Kui on mingisugused karakterid, keda ma üldse ei tunne. Noh, kes on suuremad ja paksemad, võimsamad julmemad, kui mina siis Tunemast hästi, see asi on täiesti arusaamatu. Aga siis ma hakkan neid nagu neid tõepoolest niisuguseid nuppe nagu liigutama, vaatama, mida nad teevad siis kui see asi, see algne situatsioon on mulle arusaadavaks kirjutatud, siis on ka tavaliselt lugu lõppenud. See inimlikkuse headuse idee on teil täpselt sama kindlalt igas loos kohal kui lapsepõlv Ki või, või kas ma eksin? Ei noh, selles on raske eksida, aga ma üldiselt tunnen, et ega selline teeb, oleneb, mis laadi julmus, kui julmus on selline mööda minnes antud, ma ei tea, noahoopi ükstaspuha, mis siis, see on mulle võõras ja arusaamatu. Aga kui see on selline olemuslik julmus, põigus, inimesed piinavad 11 millegipärast, mis on neist üle, nad teisiti ei saa. Tähendab, mida edasi ma kirjutan järgmises raamatus on seda, on seda veel rohkem sellist halastussurma ja, ja halastustapmist ja vot need on niisugused probleemid, mis mind nagu praegust kummitavad, nii et see õrn ja hell ollus Tjaaguvad pikkamööda vist kaduma. Raske öelda, aga, aga olla niimoodi ütleme nii, et ma ei ole nii andekas, et ma suudaksin olla koguja hea. Sest kirjutada headusest ja ainult headusest hästi on, selleks peab olema väga andekas või kujutada näiteks ideaalriiki, no tõepoolest, võtkem kasvõi sena pookovi viimane raamat, eks ole, Aada, seal üritatakse luua sellist olukorda, kus kõik on hea ja kus kõik, mis sünnib, on headusest ümberpööratud Tolstoile, siis üritust minu arvates kukkus läbi, ma ei tahaks jõuda täpselt samasse punkti, et täpselt nii nagu ma ei taha jõuda samasse punkti, kus kahkab või ka Nabokov, kus tal kellegagi midagi rääkida ei olnud ja ja kõik, maailm oli mõtestatud Nabokov, sedavõrd, et ta kirjutas intervjuud näiteks nagu meie siin teeme, oli temal. Ta kirjutas küsimused küsijale endale, vastused lugesid mõlemad laualt seda etteavad nisust, jubedust ja hermeetilisus, mis kuidagi väga orgaaniliselt tuleneb koguna pookovi loomingust. Vaata austust, seda ma kardan, et sõbriimuga juhtuda ja ma tahaksin seda iga ennast välistada. Selles mõttes ma võitlen nagu noh, Nabookovi kriitikaga näiteks iseenda vastu, et minuga seda ei juhtuks, et ma jään ainult ainult torni. See oleks päris uue. Nii et selles mõttes on mul olnud noh, rohkem vedanud, et ma olen kirjutanud filmistsenaariume ja see on olnud mulle suur lõõgastustehas, mitte seda, mida sa ise tahad teha seda, mida teised sinult tahavad. Mida tahavad näitlejad, mida tahavad režissöörid. Selles mõttes on mul vedanud. Mida soovitatud kõikidele stsenaristile. Ja nagu ma sõber kukkuvust kuulsin, sedasama soovitatakse ka näitlejatele. Käige väljas ja vaadata, kuidas inimesed käituvad. Ja seda võikski öelda kirjanikel, et ikkagi käia ja vaadata ja kuulata. Ja see ongi see niukene asi, pole vaja ilmtingimata seda, et midagi juhtub, et sind läbi pekstakse või ise kedagi lööd, kuigi võib seda ette tulla, aga see ei ole ilmtingimata vajalik, noh ka ilma selleta saab elada, sisse, valusse, sisse elada on, kui sa juba tead, seal asub valu. Aga valu on ka loomas, tähendab, valu ühendab meid kõiki ja selles mõttes ma nagu pikka jutu ja targutamise peale jõuangi selle peale, et see raamat peaks olema selle üks, märksa peaks olema valus sealt burksi osta ja valuraamat kastaga. Valus raamat oma ideaalis võiks ju olla. Aga ikkagi ka natuke naljakas. Nii et, et siin on üks on masturbeerimine, sest on siin üks jah. Aga vaadake, miks seda tehakse. Miks too tegelane seda seal teeb, selleks, et oleks valutanud? Hannes on sõbra peale kade. Harry juurde tulevad inimesed surema, temast hoiab surm eemale. Surm kardab Hannest, kuid armastab Harryt. Vahel seisab Hannes mõne koltunud rohulible ees ja vannub, et ei liigu enne paigast, kui kõrs kokku vajub. Kuid mida ei juhtu, seda ei juhtu. Mida pole, seda pole. Hannes lahkub. Tal on häbi ja hirm, et lill tema juuresolekul uuesti ellu ärkab. Ta mõtleb, et peaks surnukuuris töötama, seal oleks tast kasu. Ta võib peatada suremise, kuid elu tagasi ei too. Nii palju on tal kainet mõistust, et oma isikliku elu üldisemate seadustega mitte segi ajada. Isegi purskkaev, mis igal õhtul täpselt kell kaheksa välja lülitati välja, suri vulises rõõmsalt edasi. Kui Hannes oma õhtusel jalutuskäigul tema ees peatus. Kaheksandat pauku lähedal asuva kiriku tornist ei hakanud Hannes ootama, vaid lahkus tagasi vaatamata pea õlgade vahele ja mantli kraesse surutud. See, kellest Harry rääkida tahtis, oli Harry naise ema eniilia. Emilia ei tõusnud juba aastaid voodist midagi muud tal viga polnud. Ta lihtsalt ei tahtnud enam elada. Kuid hoolitsema pidi tema eest nagu päris haige eest. Ja see ajas Harry närvi. Kõige rohkem ajas teda marru mõte, et ämm tegi seda tema pärast. Tema Harri oli selles kaassüüdlane või vähemalt osaline ta voodist välja ei tulnud, poleks ta Lindaga abiellunud, oleks ämm ehk edasi elanud. Tütre mehelepanek oli Emilia jaoks olnud eesmärk omaette. Muud moodi ei osanud Harri tema käitumist selgitada. Nende pulmapäev ja Emilia otsus igavesti puhata. Tal olid ajas selleks liiga lähestikku. Et põhjuslikku sidet ignoreerida. Harry ämm, tulin, toodi Harri juurde pärast äia surma. See juhtus palju hiljem. Nad olid juba 20 aastat abielus olnud, neil oli üks laps, tütar, kel oli omakorda laps, poeg. Kuivõrd ka äi oli olnud suretaja aga suri enne ära, kui see, keda ta suretas. Siis tundis harjuma kadunud aiaga sisemist sugulust. Mõnes mõttes jätkas ta nüüd oma tööd. Oma aiast rääkis Harri alati, olevikus. Nii saida paremini oma sümpaatiat üles näidata. Kuigi sellele, kes Harry eluga lähemalt tuttav polnud oleks võinud jääda vale mulje. Õnneks selliseid inimesi polnud. Need, kes Harryt tundsid, tundsid teda hästi. Need, kes ei tundnud, ei tundnud üldse. Iga päev hommikul vara, läheb ta turule, õhtul kütab ahju soojaks. Toob kolm korda päevas omatehtud sööki naisele voodisse. Harri käte vahel oli hinge heitnud ka Harri tütrepoeg Väike-Mart. Aga seda ei saanud suretamiseks pidada. Kuid sellest surmast polnud midagi. Helve ja Ants ootasid juba uut last. Tark oli neile öelnud, et uues lapses on vana lapse hing. Üheksa kuuga ei lähe hingel oma vanemad veel meelest. Suretamine oli midagi sellist, mis tegi vihaseks ja pani armastama purskkaevu ja rohulible seistes Hannese silmad nutsid, aga suu oli armastusest. Kõrvul, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Mida ei olnud, seda ei olnud. Kas te võite endale ette heita seda, et ta ei ole vahel piisavalt palju väljas käinud või et olete liiga selles eebenipuust tornis olnud? Ma ei oska öelda iga kord, kui ma kuskile kaugemale eestimaast pääsenud, ma olen tõesti nagu vähe käin, aga mulle on alati meeldinud, ma pole tahtnud kodunt välja minna, tegelikult tõsi, aga see võib, võib juhtuda palju sellest niisugusest haigusest ohustatud inimese elust, et ta pigem ei lähe kaugele, sest võib midagi juhtuda. Ja praeguseks on olukord tegelikult noh, mis diabeeti puutub, on elu läinud märksa kergemaks ja ei ole vaja kanda enam kaasas niisuguseid tohutuid vutlarist. Süstlad olid siin niimoodi paremas taskus ja siis niukse vutlarist Eeesseli piiritus lahti tegid, teised võisid, arvatakse, jõid ja siis käia ennast kuskil tualetis süstimas, seda praegust ei ole, praegust on nii palju tehnika edasi läinud ja meditsiinitehnik niuksed asjad on täiesti välistatud. Aga ma ei oskagi öelda, kui keegi ütleks mulle naat, ma annan sulle raha või ostan sulle piletid minema. Vaata üle need kohad, mis prustiga on seotud. Arvatavasti läheksin. Aga ega ma väga hinges seda igatsen. Mul on selline tunne, et ma tean kõike, nagu see on väga petlik, tegelikult ma ei tea alati, igasugune konkreetne asi on siiski hea. Nii et kui konkreetset jah, see on õige, et nagu, et põhimõtteliselt nagu võiks noh, võiks rohkem maailmas ringi rännata ja mitte mitte karta või mitte tunda hirmu või? Jah, see on õige, olen süüdi. Aga ma loodan seda, et ikkagi see, mis ma kirjutan, et see ei ole elutu, see elu, mida mina elan päevast päeva, on tegelikult tõesti suhteliselt elutu aga kohe vele jutule öeldakse, et see on elutu või see on ainult nii-öelda kirjanduslikke, sellel pole mitte midagi pistmist noh, inimesega ja tema hingega, vot siis on see iga konkreetne jutt, kui see nii on, siis on see väga halb. Nii et kui minu liikumatus on läinud ka raamatusse sisse, siis on see kohtule. Kui ma küsisin, et kas olete piisavalt palju väljas käinud või siis te vastasite, oleks ju kena külastada näiteks Pruustiga seotud kohti või ma arvan, et lugeja jaoks või noh, lihtsa inimese jaoks on see vahe kirjanduse elu vahel just ikkagi palju selgem kui teie jaoks. Teiega rääkides ei saa vist ikka kuidagimoodi üle lisaks Pruustile Vookovist, kakast joysist ja neist teistest, et nad on ikkagi nii tugevalt teil alati kohal, et. Tähendab, kui nad on kohal, kui nad on nii palju kohal, et võib nagu aru saada, et Toomas raugemaid pole, siis on see nagu paha. Aga see, see lugu on minu oma, et see ei saa olla igav, ka lugu. Ei Navokovi lugu, trusti puhul ma kahtlen, need lood võivad natukene rohkem kattub, eks ole, et ta oleks ikkagi, et lugu on minu. Ma olen elanud siiski teistsugust elu kui trust on elanud ja olnud arvatavasti õnnelikum. Ja kindlasti palju õnnelikum. Ja mõnikord imestan tõesti, et kuidas siis noh, kuidas ma ikkagi olemas olen, kuigi ma olen toetunud nii paljudele autoritele ja isegi teadlikult üritanud olla, mitte originaalne. Ei oska öelda, kas see on siis niisugune tehtud värkaga või tuleneb see sellest, et ma olen lugenud asju, mida teised pole lugenud ja kui kunagi loetakse läbi kogu joys kogu Pruusti kogu kahka, siis selgub, et mind ei ole olemas. See võib täitsa rõõmus olla, ma arvan. Ja siis ma võin nagu pea padja peale panna ja uinuda sellele hea meelega ja absoluutselt hea meel. See on kõige parem, mis olla saab. Järgnevalt paneb raudami paika Kivisildnik. Väga kerge tekst ei ole veel selline asi, mida meeldiv lugeda, näiteks kui heli on ka väga kerge tekst. No seda on talumatult raske lugeda, sest asjal puudub igasugune mõte, peale selle on ta sentimentaalne ja sihuke rumalavõitu. Et tehniliselt jah, muidugi lihtsad laused ja kõik, aga sellega koos on siuksed, pinnapealsed karakterid, mingisugused imelikud, lõpetamata lood, kus nagu tähtsatest kohtadest libisetakse mingi veerand lausega üle ja meelitatakse mingeid kõrvalisi kohti hästi pikalt. Et kompan halb, täiesti halb selles mõttes, et laused on muidugi lihtsad ja selged, aga lood on segased ja rumalad. Et no mina olen nagu paljudel teistel lugejatel, et lihtsalt ei suuda seda rauda mitt lugeda. Et kuskilt loed ühe raamatule teise Sisbedeleviis raamatut, vahet, proovid uuesti, jätad pooleli. Ta lihtsalt terviklikkuse küsimus, raamatut ei seisa koos. Nii palju kui tema kiituseks muidugi öelda, et ta on suurepäraseid, selliseid paarilauselise kohtumisi on väga vinged. Aga ta võiks luuletusi kirjutada, lühikommentaare, need tulevad hästi välja, isegi lehes kirjutanud mõned lühikesed, väga kompaktsed lood. Minul sellist kogemust ei, oletan, kirjutanud terve tugeva raamatu. Selline elamus puudub. Aga mida ta teha tahab, seda ma küll aru ei saa. Seda ei ole võimalik raamatuid lugedes aru saada, mida ta teeb. Seal ei tundu olevat selget sihti, nagu varjab midagi, vaata kui inimene ülekuulamisel, eks ole, ei taha rääkida, siis tahab mingit segast raudadega on samasugune, see on väga-väga paljude eesti kirjanikega, nii et nad ei tahagi midagi öelda, nad tahavad varjata seda, et neil pole midagi öelda, eraldama on samasugune muutkui varjab. Ja samas noh, ta nagu eriti alatu veel selles mõttes, et tal on mõned tõesti suurepärased kohad, et ei saa öelda, et ta on halb kirjanik või et kõik tema raamatud on täiesti mõttetud, aga seda huba nendest raamatutest kätte saada on täiesti võimalik. Sa pead raiskama ära, noh, ma ei tea, mitu õhtut, et saada kätte need kuus lauset, no milleks eelarvest kirjutab ka segaseid lugusid, ma ei ole päris viimast raamatut lugenud, aga vanasti ütleme sihuke klassikaline ilvest oli selline, kus on üks lugu, mis toimub, mingi tegevus seal vahepeal on mingisugune jabur lause, mille ümber keerleb. Aga noh, selles mõttes on nagu kõik hästi tehtud. Et nüüd selle jabura lause ümber on nagu kõik nagu paika sätitud, et terve see lugu teenib seda ühte jaburat lauset, see on nagu raam, vormistus ütleme, et kuskil on ju veel ja selle ümber on mingisugune sõrmus või kõrvarõngas mingid konksud, traadid aasad, aga et noh, ta on nagu millelegi keskendatud raudami lugusid lugedes, me ei saa öelda, et nad millelegi keskendatud on. Neil on küll nagu siukesed tugevad kohad sees, aga need on täiesti minu arusaamist täiesti juhuslikult kuidagi välja tulnud või, või sattunud või peidetud või et noh, neil ei ole selle ümbrusega mingit pistmist. Seal on kõige parem seosed kahe kolme lause vahel. Ja edasi on nagu udu ja hägu. Aga minu arust oleks teha üks rauda antoloogia noh, keegi, kes on nagu halb inimene, tuleks sundida tema raamatuid läbi lugema sealt noh, nagu alla tõmbama või noh, välja kirjutama neid lauseid, et saaksimegi, õhukese brošüüri maid, paar lehekülge vä midagi taolist, lihtsalt, et tema elutöö ei läheks kaduma. Et inimesed loeksid need laused läbi ja kui need ilusti meeldivad, siis noh, võib-olla võtavad vaeva ja proovivad kuidagi neid raamatuid ka nagu nendele ära seletada. Jätkame jutuajamist Toomas raudamiga. Oigen. Jah, see teie teoste lugemine on tekitanud lugejates uskumatult vastuolulisi reaktsioone, mõnede jaoks on siis raud on erakordselt keeruline lugeda, et nad kohe üleüldse ei saa aru, et ei jõua kohe kohale. Teie sõber Varblane ütles ka, et et ega ei ole ravdamit kerge lugeda. Aga teisest küljest sirbis hiljuti Jaanus Adamson kirjutas, et noh, midagi nii õhkergat ja midagi nii lennulist ei olegi õieti kirjutada. No kui mina olen raske siin. Pean ikka küsima, et mis on siis see, mis on tegelikult ikkagi veel ütlen, et mis siis on Pruuste Misson chowis? Minu minu raskus, ega ma seda ei hooma, millest see tuleb? Ei tea, ma ei tea, kust tuleb neljal. Mõnes mõttes on võib-olla lihtne see, et miks teid on mõne arvates raske lugeda see kirjutaja positsiooni teadlik hajutamine või see kirjutamine nii et kirjutavad ei olegi või seda kirjutatavat ei olegi seda kirjutama akti nagu ei ole, et see kergus, see lenduvus, sel lendlemine, selline kirjutamise kujul võib-olla ongi selline lihtsalt nii ootamatu, et inimesed tegelikult on harjunud hoopis raskeid asju lugeda ja siis nad ei kannata välja, kui nii kergesti on kirjutatud. Võib-olla midagi sellist. No võib-olla see kergus, millest te räägite, ei ole mulle vist kogu olnud omane, aga sealt kruustangide peale on, see on võib-olla tõesti nii, ma olen seda ka ise tajunud, eriti ma teadsin ja see, et selle eesmärgiks romaani kuidas kirjutada kirjutamist puhul, vot sellesama kruustangide lugude puhul olin ma muuseas, ma olin väga palju kodus. Võib-olla tuli see sellest, et ma sain seal nii kaua olla Seegelda ja see võis muutuda siis tõesti lugejale raskeks, täiesti originaalne niukene lahendus, sellele on võimalik, et peab äkki kirjutama raskemalt, kuid ma ei tean ka seda, et ma ei püsi niisuguste tavaliste olude juures väga kaua ja selles mõttes on mul nagu filmistsenaariumid ka suhteliselt raskem kirjutada, et tuleb püsida. No tuleb lähtuda punktist A ja minna punkti B väga palju kõrvale kaldumata ja üldiselt seal on mul palju pida veel, kui ma tahan kirjutada stsenaariumit. Aga raamat, romaan, see on ikkagi erakordselt vaba meediume, kes seda vabadust nagu tajuvad, need nagu hakkavadki Tirutav nagu ei tea millest või tea, kui kergelt tuli, teaks lennetus või olles kui tagasi tulles. See on üks, üks vabamaid vorme. Täpselt nii nagu kirjaniku elukutse on ka ikkagi sellepärast hea, et kirjalikult täiesti vaba oma valikutes keegi ei saa talle öelda, et tee seda või tee toda või see vabadus on ka niisugune noh ainus asi, mille pärast kirjanik olla. On huvitav. Sest see, mida sa seal valitsev, mis on täiesti seal, võib minna aegade algusse tagasi tulla ja kas see kõik ühte juttu ära mahuks, on noh, see on probleem, see, võib-olla tõesti niukene asi. Et võib ka juhtuda. Ja ma möönan, et mõned asjad võivad olla luhtunud ja aga sellisel juhul tahaksin ma ka mingit niisugust teist selgitust peale selle, et see on raske. Tähendab, üldiselt küll lugejale võib see küll olla, seda möönan kriitikule ei tohi niukseid asju olla, kriitikule ei saa ükski asi olla raske. Raskus ei saa olla mingisugune eesmärk omaette või siis minu puhul nagu siis superkergus. Ma ei tea Toomas rauda, mis räägib tema kauaaegne sõber, luuletaja Hannes Varblane Rauda on ju lõppude lõpuks hariduselt inglise filoloog kirjandusest väga palju ja teksti lugemisel on ju alati olemas mingisugune niisugune hoopis teine tähendus, üks asi on tekst, aga teine on see, mis on teksti taga. Ja peale selle on muidugi veel kaheksa see vastuolu, üks on kirjaniku elu ja teine on see, mis ta kirjutab ja püüan nüüd kahte jänest ühe korraga, kas erinevas suunas jooksevad võib-olla ka ühes suunas, aga ometi kinni püüda? Nonii müstifitseeri ühtikatsioone ja üldse väga tore asi. Tom Asanud nagu oma raamatutes sulandada selle tegelikkuse ja mõnes mõttes raamatukultuuri ja noh, Tom töötas ju raamatukogus pikka aega pärast seda, kui ta lõpetasin ka sellist, oli ülikooli raamatukogus tööd ja sellest raamatukogu koguteoses oli ka tema lugu sees ja seda märkida tunneb väga hästi ja no üldse Porchias või kõik, kõik need on võimalik kaht moodi kirjutada, kas sa kirjutad täiesti otseselt meeletu andmebaasi põhjal ja võid ka sellest teha süvakirjanduse, aga võid kirjutada ka lihtsalt elust. No neid inimesi, kes lihtsalt elust kirjutab, noh neid on ka paljud on ootamatu anne, aga ega see anne väiksemale, kes kirjutab kirjandust, noh, kirjandusestki paljugi, aga rahuldamine, mingi sümbioos, rauda mitte muidugi raske lugeda. Kui Toomas kirjutama hakkas, siis teadnud ostonanismi keegi mitte midagi. Ja kui ma nüüd julgen nii-öelda, siis mõnikord näiteks Tommy, need sõnamängud mulle isegi ei meeldi. Aga need on noh, mõnikord on veidi liialt pealesunnitud, aga see on ainult tehnoloog. Loogiline, niisugune baas, mida oskab praegusel hetkel nagu enne väliskirjandust rääkisin, mida maailma kirjanduses oskavad peaaegu kõik ja mitte ei anna asjale hingust asjale annab hinguse hoopiski see, kuidas ta suhtub sellesse, milles ta kirjutab, see lähedus sellele ja isegi vastuseisund vastuolud tähendab ka tema perekonna puhul kuma emast-isast, loengid. Ma tunnen nad ära. Aga need küsimused, mis on tõstatatud, on kergelt keerulisemalt. Need on veidi sellest väikesest pakukesest kasvavad välja teatud mingisugune hoopis teine lähenemisviis ja selles on pomm, iseseisev tähendab täiesti iseseisev. Mina ei leiaks talle isegi. No ütleme, Paavidsid või ütleme, need Worfesed või kõik, kõik, kes kasutavad täpsemalt sedasama voodikat, ütleme niiviisi. Tomil on see täiesti, kusjuures see üleminek, elu ja kirjanduse üleminek, see, mis on tegelikult jõle tähtis asi, see on tal kuidagi niisugune ma ütleks, sujuv reaalsus, kuidas sealt üle minnakse, musta-valget tal naljalt ei ole, tal ei ole ka niisugust vihkamist, vihkamine ja armastus on purunenud, hinge tähendab ja sellepärast mulle meeldib ta ei vaata elu nagu mingist poliitilisest kategooriatest ta ei vaata isegi nendes niinimetatud lihtlavastajate elulistes kategooriates ta vaatab kirjanduse ja elu sümbioosi kui mingisugust niisugust, noh monod, sina, kes istub minu vastas olev, nii palju noorem ja sa ei kujuta ette, tähendab, millele väärtus oli mingisugune raamat teatud ajal praegusel hetkel elame infoühiskonnas, kus on kõik kanalid avatud, tähendab see oli nagu mingisugune vastuseis sellele ümbritsevale survele. Ja see andis meile avalduse, tähendab, ja kui sa oled nooruses vabadust maitsnud William Gold Lincoln selles vabas langemises kartulimaitse suus on, siis ega sellest vabadusest loobuda ei taha, isegi mitte praegust. Mispärast näiteks film neile tähtis on või meedium, mispärast on nii spetsiifiline, on, kas on pelgalt ütleme kino kui lapsepõlve selline kirgas ta elamus või on sellel midagi kogemusest eemal seisvamat on midagi filmis kui meediumised. Miks teile just film oluline? Filmi puhul on, kõigepealt on oluline see, et seal on kõik elus, seal on kohe kõik elusad selles mõttes niisugune vahetu side eluga see, mis ma kirjutan, see toimub, sellel on kohe näitlejana, on oma nägu ja tegu see mulle erakordselt, et erakordselt meeldiv ja ausalt öeldes niisuguseid Meediumite vahel, kui valida või öelda, mis mulle rohkem meeldiks, mul hulga rohkem meeldib kõik see, mis puutub kinosse võrreldes kirjandusega, sest kirjandus on olnud mulle selline asi, mis on ta, mul pole sellest olnud pääsu, samal ajal ma tean, et et see on väga niisugune olla. No haige lapsena ma teadsin, et on vähe väljapääse minu jaoks. Kuid see katsetuste aeg, see oli nagu väga piinarikas põhil, mis olid ikke kogu ainult niisugused noh, luhtumised ja no tähendab see sundus, mis on seoses kirjanikuna. Ma pole kunagi seda tunnetanud, et, et ma olen sündinud kirjanikuks. Nii nagu paljud kirjanikud on öelnud, et nad mingisuguste viie-kuueaastaselt juba nagu märganud, et meil ei ole selles mõttes muud väljapääsu, et see on nende õnn. Minul on toonud pigem niisugune õnnetus. Niisugune minu, minu eluhaigusega seoses olev niukene asi, mida ma hea meelega oleks võib-olla vältida kõiki tuli lõpuks naljalt ei saanud vältida. Võiks siis öelda, et kui te ei oleks haige olnud, et oleksite hakanud siis hoopis filmi režissööriks. Jah, ma võin öelda küll, kuigi võib hakata rääkima, et minu elu on minu ainus elu ja ja vaevalt must midagi või noh, niisugust jah, tõepoolest ka siin on ka see, et ma oleksin saanud väga paksuks ja vuntsidega režissööriks umbes nii nagu Peeter Simm, praegust on. Sellepärast et esimene režissöör, kes mulle väga meeldis, olid Sukrai, Need Sukrailojaid, vuntsid, Sukrai oli niisugune paks ja mina olin ka väiksena väga paks. Ja siis vaatsin aha. Selleks ma saan. Andsite lausa tahtsite saada, kindlasti tahtsin base režissööriks. Olgem saada või kinoga tegeleks inimesega instica režissööriks kindlasti rohkem kui kirjanikuks. Kirjanikuks saamine oli ikka niisugune imelik asi, see nagu pidi nagunii juhtuma ja sellepärast ei tahtnud, et ta juhtub. Pärast ta siis pidi nagunii juhtu. No see on ikka ilmiste seoses ikkagi selle, et niisuguse haige ilmsesti romantilise poisina ma ei, ma ei kujutan, nagu, ja kuivõrd mul peres oli vanaisa, oli mul kunstnike siukest noh, verd voolus ka sealtpoolt, siis mind ümbritsesid ikkagi ilusat pildiraamatud ja, ja head juturaamatud ja hoovi Bel. Noh, see, kes laenas teistele raamatuid ja mul oli sihukene vihikus, ma märkisin kirja, kas tagastatud mustalt puhtalt ja ja, ja niisugune värk oli siis sellega seoses üks mingisugune niukene, romantiline unistus, teadmine, et see võib juhtuda, kuid on vististi see hirm, et annetti, jätku täpseumid koguja saatnud kirjutamise juures ja tähendab noh mitte nüüd praegust on kirjutamine, harjumus, aga tollel saamise ja mittesaamise perioodil seal vahepeal oli selline noh, tõkkeid oli rohkem kui niisuguseid ise tehtud hirme ja isetehtud teooriaid ja isetehtud kammitseid ja neid oli hirmus palju, neid oli ülikooliski palju ja eriti Tartus on neid palju minu arvates rohkem kui mujal ja niisugused ahistavad teooriad, mis tekkisid ülikoolis. Selles mõttes on mul hea meel, et ma Tartusse jäänud. Et ma ära tulin ja et ma hakkasin filmistuudios tööle, siis läks nagu maailm ikkagi lahti ja ja pikkamööda kadusid ka need niisugused imelikud teooriad. Kõige selle üle, mis ma kinos olen teinud, on mul isegi rohkem hea meel. Aga ma olen mõlemas vallas ennast noh, realiseerunud ei ole just väike saavutus. Lõpule on jõudmas seekordne litter. Saates kõnelesid lisaks Toomas rauda Milan del, Hannes Varblane ja Kivisildnik. Raudami loomingut esitas Riho Kütsari Vanemuise teatrist. Saate panid kokku Külli tüli ja Sven Vabar. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.